2-23-7741/19 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Jekaterina Tkatšjova (hageja) esitas 26. mail 2023 Viru Maakohtule hagi Sergey Lyubichi (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 197/2020/1628. Hagiavalduse kohaselt on hageja suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 197/2020/1628, mille sisuks on hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmine kostja kasuks. Täitmisteate kohaselt moodustab kostja hüpoteegiga tagatud nõue (koos täitekuludega) 166 144 eurot. Täitemenetluse aluseks on Narva notar Sergey Nikonovi 6. juuni 2016. a leping nr 1521 ja sissenõudja avaldus. Hageja ja E. Surkovi ühisomandis olevale aadressil XXXXXXXXXXXXX asuvale kinnisasjale (registriosa nr XXXXXXXXX) on seatud hüpoteek 160 000 eurot kostja kasuks. Kostja ei ole E. Surkovile laenu andnud. Laenulepingu rahatuse tõttu puudub kostjal nõue, mille täitmist saaks täiteasjas nõuda. Hageja ja E. Surkovi abielu sõlmiti 12. juunil 1998 ja lahutati Harju Maakohtu 27. aprilli 2021. a otsusega tsiviilasjas nr 2-21-3421. Kostja täitmisavalduse kohaselt täidetakse täitemenetluse nr 197/2020/1628 raames kostja nõuded E. Surkovi vastu, mis tulenevad E. Surkovi ja kostja vahel 31. mail 2016 sõlmitud kokkuleppest, mille p-i 2.1 kohaselt kuulub täitmisele võlakohustus 9 045 329,49 Venemaa rubla ehk 123 242 eurot 43 senti (põhivõlg 7 743 668,56 ja intress 1 301 660,93 Venemaa rubla). 31. mai 2016. a kokkuleppe p-i 2.2 järgi tuleneb võlakohustus 2015. a laenulepingust, mis täitmisavalduse kohaselt sõlmiti suuliselt. Hageja ja E. Surkovi ühisomandis olevale kinnistule seatud hüpoteek ei taga rahalist nõuet E. Surkovi vastu. Kostja ei andnud E. Surkovile laenu, sellest teatas E. Surkov nii suuliselt kui ka kirjalikult. 2015. a-l ei võimaldanud kostja sissetulek anda 7 743 668 Venemaa rubla laenu. Kostja E. Surkovile esitatud tõendi kohaselt oli kostja 2015. a sissetulek 192 000 Venemaa rubla. Hüpoteegi seadmise eesmärgiks ei olnud laenu tagamine, vaid näiliku asjaõiguse loomine. Hageja tegi 2015. a-l Saksamaa Liitvabariigis ebaõnnestunud kinnisvaratehingud, mille tagajärjel määrati maksuvõlg 31 385 eurot 65 senti Saksamaa maksuorganite 18. jaanuari 2018. a haldusaktiga, mis pöörati Eestis täitmisele 2. juunil 2020. Keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks Maksu- ja Tolliameti kasuks kanti sisse 18. novembril 2020. Maksuvõla tõttu riskisid pooled elukoha kaotusega. Seega leppisid E. Surkov ja kostja kokku hüpoteegi seadmise aluse, mille loomise eesmärgil viidati olematule laenulepingule. Aastatel 2015-2016 olid kostja ja E. Surkov head sõbrad ning äripartnerid, hageja oli E. Surkovi abikaasa. Hageja ja E. Surkovi abielu lõppedes lõppesid ka hageja ja kostja suhted. Kostja peab tõendama laenu andmist. Hageja esitas kohtule E. Surkovi tsiviilasjas nr 2-21-16705 esitatud 23. novembri 2021. a menetlusdokumendi, kus ta teatab kohtule, et ühisomandis olevale kinnistule seatud hüpoteek ei taga rahalist nõuet E. Surkovi vastu.

Vastavalt 31. mai 2016. a kokkuleppe p-le 4.3 tuli laenusaajal tasuda igakuiselt intressi, kuid on eluliselt ebausutav, et laenuandja ei nõudnud intressi tasumist ega kasutanud õiguskaitsevahendid. Laen kuulus lepingu p-i 4.2 järgi tagastamisele 31. detsembril 2017, kuid laenuandja ei nõudnud laenu tagastamist ega intressi tasumist. Intressinõuded on aegunud. Alternatiivselt on sundtäitmine hüpoteegisummat ületavas osas, s.o 76 053 euro 70 sendi osas lubamatu. Põhjendatud oleks vaid põhinõue 90 030 eurot 30 senti. Intressi nõudmine pärast laenu tagastamise tähtaega on põhjendamatu. Kuna laenu kasutati ajavahemikul 31. maist 2016 kuni 31. detsembrini 2017, tuli sel perioodil tasuda ka intressi, mida ei saa kostja hüpoteegi realiseerimise täitemenetluses nõuda. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib esitada kuni täitemenetluse lõpuni. Täiteasjas on võlgnikuks hageja. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kaks aastat pärast täitemenetluse algatamist seoses vaidlusega tsiviilasjas nr 2-21-16705, milles hageja tugines asjaolule, et täitmisteade ei olnud talle kätte toimetatud ning esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohe pärast tsiviilasjas nr 2-21-16705 lahendi jõustumist. Hüpoteegi seadmise eesmärgiks ei olnud laenu tagamine, vaid näiliku asjaõiguse loomine, et raskendada sissenõude pööramist hüpoteegiga koormatud kinnistule. Hüpoteegi seadmise 6. juuni 2016. a lepingu ja 31. mai 2016. a kokkuleppe näilikkust ei välista nende notariaalne vorm. Kui 31. mai 2016. a kokkulepet käsitada E. Surkovi loobumisena vastuväidetest, on hagejal jätkuvalt võimalus laenulepingu rahatusele tugineda. Kostja ei ole esitanud oma sissetulekut kinnitavaid dokumente. Täitedokumendi alusel ei nõua kostja viivist ja intresside maksmise kohustamiseks puudub täitedokument. Sissenõude saab 31. mai 2016. a lepingu alusel pöörata ainult selle p-s 2.1 loetletud kohustustele. Hagejal ei olnud enne täitemenetluse algatamist vaja vaidlustada seda notariaalset dokumenti. Kostja kuritarvitab hageja usaldust ja püüab olematu võla tasumiseks realiseerida hageja vara. Hüpoteegi seadmisele suunatud käsutustehing on tühine vastuolu tõttu heade kommetega, sest käsutustehingu eesmärk (teise isiku kahjustamine) on heade kommete vastane. 28. jaanuari 2026. a menetlusdokumendis võttis kostja omaks, et kostja ja E. Surkovi vahel rahaülekandeid ei toimunud. Rahatu laenuleping on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-te 1 ja 2 kohaselt tühine. Täiendavalt võttis kostja omaks, et E. Surkov ei ole sõlminud kostjaga kehtivat laenulepingut ei 2015. a-l ega ühelgi teisel ajal. Kuna võlatunnistuse aluseks olevat tehingut ei olnud või tehing oli tühine, on tühine ka võlatunnistus. Võlatunnistuse tühisuse tõttu puudub kostjal nõue, mille täitmist tagab hageja kinnisasjale seatud hüpoteek ja mille täitmist saaks kostja nõuda täitemenetluses. Hageja palub jätta tähelepanuta kostja paljasõnalised väited E. Surkovi ja kostja vahel toiminud äritegevuse kohta, samuti kostja väited, et rahalised liikumised toimusid kostja ja E. Surkovi ettevõtete vahel. Lisaks asjakohatusele on kostja selgitused sedavõrd umbmäärased ja ebakonkreetsed. Kostja pole selgitanud, milliste ettevõtete vahel rahalised liikumised toimusid, millistes summades ja milliste toimingute alusel need tehti.

tulenevad notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. TMS § 221 lg 11 kohaselt muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni (TMS § 221 lg-d 3 ja 4). Hageja, kostja ja E. Surkov sõlmisid Narva notar S. Nikonovi juures 6. juunil 2016 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu nr 1521, mille kohaselt seati vaidlusalune hüpoteek kinnisasjale asukohaga XXXXX (registriosa nr XXXXXXXXX). Hüpoteek tagab kostja ja põhivõlgniku E. Surkovi vahelist 31. mai 2016. a kokkulepet kohesele sundtäitmisele allumise kohta võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja andmisega. Kokkuleppe kohaselt on kostjal põhivõlgniku vastu nõue 9 045 329,49 Venemaa rubla (põhivõlg 7 743 668,56 ja intress 1 301 660,93 Venemaa rubla), kohustus tulenes 2015. a jaanuaris sõlmitud laenulepingust, täitmise tähtaeg 31. detsembril 2015. Põhivõlgnik nõustus alluma kohesele sundtäitmisele, kohustus tuli täita hiljemalt 31. detsembril 2017. Täitemenetlus täiteasjas nr 197/2020/1628 algatati 10. novembril 2020 kostja taotlusel 6. juuni 2016 hüpoteegilepingu alusel. Kuigi hageja ei ole lepingu pool, on hagejal kinnisasja omanikuna õigustatud huvi tehingu kehtivuse kontrollimiseks. Kinnisasja omanik võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid nii võlatunnistusest tuleneva nõude kui ka selle tagatiseks antud hüpoteegi seadmise lepingu (tagatiskokkuleppe) kohta (TMS § 221 lg 11, RKTKo 13.02.2008, 3-2-1140-07, p-d 14, 17). Maakohus kontrollis, kas 31. mai 2016. a kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja andmisega võib olla näilik tehing. Kohus tuvastas, et 31. mai 2016. a kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on olemasolevat võlga kinnitada. Kohus selgitas pooltele 5. mai 2026. a määruses, et kuna hageja ei ole laenulepingu pooleks, tuleb deklaratiivse võlatunnistuse alussuhet tõendada tehingu osapoolel ehk kostjal. Hagejal tuli tõendada poolte tahet, sh milliseid õiguslikke tagajärgi soovisid nad lepingu sõlmimisega kaasa tuua. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, st tehingu sisulist hindamist. Kohus peab võlatunnistuse kehtivuse kontrollimisel omal algatusel hindama, kas võlatunnistus on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 17.2). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks 2015. a alguses laenulepingu sõlmimine. Väidetav laenuleping sõlmiti kostja kinnitusel suuliselt. Laenuleping eeldab raha üleandmist laenuandjalt laenusaajale. Kostja on 28. jaanuari 2026. a seisukohas omaks võtnud, et rahaülekandeid füüsiliste isikute vahel ei toimunud. Kostja selgitas, et rahalised liikumised toimusid kostja ja E. Surkovi ettevõtete vahel, tehti tuhandeid tehinguid. Samas ei ole kostja tõendanud, et laenud liikusid äriühingute kaudu. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et mitmete ettevõtete, mille kaudu äritegevust tehti, arvelduskontode andmeid ei ole enam võimalik leida või saada, arvestades võimalike tehingute arvu. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi maksekorraldust, arvelduskonto väljavõtet ega raamatupidamisdokumenti, mis seoksid väidetavad äriühingute tehingud 31. mai 2016. a kokkuleppes fikseeritud 7 743 668,56 Venemaa rubla suuruse E. Surkovi võimaliku laenukohustusega. Kostja ei väida, et ta on teinud päringud pankadele ja pangad on keeldunud andmete väljastamisest. E. Surkov kinnitas 5.juuni 2025 selgituses, et ta ei ole sõlminud ühtegi laenulepingut kostjaga ja kostja ei ole andnud talle üle 7 743 668 Venemaa rubla ega muud summat. Raha

mittesaamist kinnitas E. Surkov ka 23. novembri 2021 vastuses kohtule tsiviilasjas nr 2-2116705. Kostja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimise fakti ega ka asjaolu, et põhivõlgnik sai laenulepingu sõlmimisel raha. Notariaalne vorm ei välista tehingu näilikkust. Hageja ja E. Surkov sõlmisid Saksamaal 16. detsembril 2015 kinnisasja müügilepingu, mille tagajärjel tekkis neil tulumaksu tasumise nõue. Kostja ja E. Surkov olid aastal 2015 head sõbrad ja äripartnerid, mistõttu on usutav, et tulumaksunõude tasumise vältimiseks seati kinnisasjale hüpoteek 160 000 eurot kostja kasuks, et vältida kinnisasja sundmüüki. Hageja esitas tõendina 23. jaanuari 2018. a rahvusvahelise tulumaksu nõude ning Maksu- ja Tolliameti 2. juuni 2020. a teated hagejale välisriigis tasumata nõuete kohta (trahv 200 eurot, maksuvõlg 22 125 eurot 55 senti, intress 9060 eurot 10 senti). Esitatust nähtub koos hageja tõenditega, miks vormistati suur laen ja seati kinnisasjale hüpoteek, kuid rahaülekandeid füüsiliste isikute vahel ei toimunud. Kostja ei nõudnud pikka aega intresse ega laenu tagastamist. Hageja on usutavalt põhjendanud hüpoteegi seadmise ja laenulepingu vormistamise tegelikku eesmärki, luua kinnistule näilik asjaõiguslik koormatis, et kaitsta vara Saksamaa maksuameti nõuete eest. Kostja ei andnud laenulepingu alusel E. Surkovile üle raha, laenuleping on rahatu. Rahatu laenuleping on TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 kohaselt tühine. Kui alustehing (laen) on tühine, siis on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Kostja väidab, et võlgnik on hilisema võlatunnistusega rahatuse vastuväitest loobunud. Tehingu tühisuse aluseid kontrollib kohus omal algatusel (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13). Kui hüpoteek ei taga tegelikke nõudeid, ei anna hüpoteek ka õigust alustada täitemenetlust kinnisasja müümiseks (vt RKTKo 28.09.2011, 3-2-1-60-11, p 17). TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Hagis esitatud asjaoludel ei ole hüpoteegi seadmise asjaõigusliku kokkuleppe kehtivuse hindamisel TsÜS § 86 lg 1 kohaldamine õiguslikult välistatud. Kohtul on võimalik omal algatusel hinnata, kas pooltevaheline tehing oli heade kommetega vastuolus ning seetõttu tühine (RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822/101, p 15). Erandina võib käsutustehing osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk on heade kommete vastane (RKTKo 04.12.2019, 2-15-13695, p 20), sh kui asja käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine (RKTKo 08.06.2009, 3-2-1-56-09, p 12). Riigikohus on möönnud, et käibemaksupettuse toimepanemine kui riigile ebaõigete andmete esitamine enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute vastu, mistõttu on siiski tegemist heade kommete vastase tehinguga (TsÜS § 86) (RKTKo ,01.07.2024, 2-20-10384, p 11). Kuigi hüpoteegi seadmise kokkuleppe tõestas notar, ei välista see lepingu tõlgendamist VÕS § 29 põhimõtetest lähtuvalt ning selle alusel lepingu sisu kindakstegemist (RKTKm 28.12.2023, 2-22-2008, 21). Seega tagatiskokkulepe allub üldistele tõlgendusreeglitele, st esmajärjekorras tuleb kindlaks teha kokkuleppe sõlminud isikute tegelik tahe (TsÜS § 75, VÕS § 29). Hageja ja põhivõlgnik olid 2015. a abielus. Kohus ei tuvastanud E. Surkovi tahet võtta laenu. Kohus tuvastas, et kostja ja E. Surkovi vahel sõlmitud laenuleping on tühine ning seetõttu on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. E. Surkov kinnitas oma kirjalikus seletuses, et nad arutasid abikaasa ja kostjaga Saksamaa Liitvabariigi märkimisväärse tulumaksunõude vältimist ning 2016. a kevadel tekkis idee koormata Narva-Jõesuus asuv kinnisasi. Pooled leppisid kokku, et pärast probleemide lahendamist maksuametiga vabastatakse kinnisasi hüpoteegist, kuid kostja ja E. Surkovi suhted halvenesid 2019. Hageja, kostja ja E. Surkovi vahel sõlmiti 6. juunil 2016 hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping nr 1521 sisuliselt tühiste tehingute tagamiseks. Poolte ja E. Surkovi eesmärgiks oli vältida kinnisasja ehk hageja

31.mail 2016 sõlmisid kostja ja E. Surkova notariaalse deklaratiivse võlatunnistuse, mille tagamiseks oli 6. juunil 2016 seatud hüpoteek. Pooled vaidlevad 10 aastat hiljem, kas nõue oli ehtne. Kostja ei soovinud nende tehingutega päästa perekond Surkove Saksmaa maksuameti eest. Kostja töötas koos J. Surkoviga ja lepingutega tagati E. Surkovi võlga, mis tekkis pooltevahelisest ärist. Raha kahe füüsilise isiku vahel ei ole käinud, kuid kostja andis oma firmalt E. Surkovi firmale raha äri tegemiseks ning ärimehed andisd laenu, mis läks firmasse enda füüsiliste isikute nimega. Need firmad, mis on kandnud E. Surkovile laenu, on kinni, ja pangad, kust raha kanti, suletud. Ärimeeste võlatunnistus tagas nende kokkulepet. Võlatunnistuse andjal ei ole hiljem õigust tugineda vastuväidetele isegi siis, kui ta suudaks vastuväiteid tõendada. Võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta loobunuks (RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku, et vaieldav asjaolu muudetakse vaieldamatuks (RKTKo nr 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4) (p 18.1). Võlatunnistuse p-s 2.1 kinnitas võlgnik ja loobus vaidlustamise õigusest, et ta on võlatunnistuse sõlmimise hetkel võlgu ning võlgnevus koosneb põhivõlast 7 743 668,56 Venemaa rubla ning intressidest 1 301 660,93 rubla. Võlatunnistuse p-s 2.2 loobus võlgnik vaidlustamast võla tekkimise alust, milleks on 2015. aasta jaanuaris sõlmitud suuline laenuleping. Kostja soovis tõendada, et E. Surkov on talle võlgu, kohus keeldus kostja vande all ülekuulamisest, see argument on oluline apellatsioonimenetluses. Võlatunnistuse p-s 2.3 loobus võlgnik vaidlustamast, et võlakohustuse täitmise tähtaeg saabus 31. detsembril 2015 ning kohustust ei ole tähtaegselt täidetud, mistõttu on nõuded muutunud sissenõutavaks. Punktis 2.4 tunnistab võlgnik ja võtab omaks p-s 2.1 nimetatud võlakohustust. Nende asjaolude vaidlustamisest loobus E. Surkuv kohesele sundtäitmisele allutatud deklaratiivse

Laenulepingu tühisuse vastuväitest ei saa loobuda, sest tehingu tühisuse aluseid kontrollib kohus omal algatusel (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13). Rahatu laenuleping on TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 kohaselt tühine. Notariaalne vorm ei välista võlatunnistuse näilikkust. Olukorras, kus laenuandja oleks reaalselt andnud raha koos intressi tasumise kohustusega, on eluliselt ebausutav, et laenuandja ei nõudnud intressi, ei kasutanud õiguskaitsevahendid ega nõudnud lepingu lõppemise ajal laenu tagastamist, eriti olukorras, kus sissenõutavaks muutunud 2016. aasta intress jäi tasumata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks pöördunud kohtu poole nõudega välja mõista E. Surkovilt 2016. ja 2017. aastate intressi. TMS § 221 lg 11 järgi saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. AÕS § 279 lg 7 ja VÕS § 149 lg 1 kohaselt ei sõltu hageja õigus esitada hüpoteegiga tagatud nõudele vastuväiteid sellest, kas põhivõlgnik nõuet tunnustab või sellele vastu vaidleb. Hagejal on õigus esitada kõik nõudest tulenevad vastuväited ka juhul, kui põhivõlgnik ise neid ei esita või oleks neist loobunud. E. Surkov kinnitas 5. juunil 2025, et ta ei ole sõlminud ühtegi laenulepingut kostjaga ja kostja ei ole andnud talle üle raha 7 743 668 Venemaa rubla ega ka üheski teises summas. Raha mittesaamist kinnitas E. Surkov ka 23. novembril 2021 kohtule tsiviilasjas nr 2-21-16705. Hageja on tõendanud, milliseid õiguslikke tagajärgi sooviti lepingu sõlmimisega kaasa tuua. Täitemenetlus tuleks tunnistada lubamatuks ka seetõttu, et hageja tugines hagis alternatiivselt asjaoludele, et sundtäitmine on lubamatu hüpoteegisummat ületavas osas, sundtäitmine on lubamatu võlakohustuse põhinõuet ületavas ulatuses (76 053,70 eurot), intressinõude esitamiseks puudub täitedokument, intressi nõudmine pärast laenu tagastamise tähtaega on põhjendamatu ja intressinõuded on isegi nende põhjendatuse korral aegunud.

11.Täitedokumendiks on 6. juunil 2016 kostja, E. Surkovi ja hageja vahel sõlmitud notariaalne hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, mille p-i 5.1 järgi kohustus koormatud kinnistu igakordne omanik alluma kohesele sundtäitmisele sellest lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostjal kui hüpoteegipidajal on seega TMS § 2 lg 1 p-st 19 ja AÕS § 352 lg-st 1 tulenevalt õigus pöörduda kohtutäituri poole ja nõuda, et hüpoteegi realiseerimiseks müüdaks koormatud kinnisasi. Hageja leidis menetluses, et hüpoteegi seadmise eesmärgiks oli näiliku asjaõiguse loomine selleks, et raskendada sissenõude pööramist hüpoteegiga koormatud kinnistule (dtl 120). Seega oli hageja seisukohal, et hüpoteegi seadmise kokkulepe on tühine. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et menetluses oleks tõendamist leidnud hüpoteegi seadmise lepingu näilisus. Hageja seisukoha järgi ei kajastanud tagatiskokkulepe poolte tegelikku tahet ega majanduslikku olukorda. Hüpoteegi seadmise eesmärk ei olnud hageja seisukoha järgi mitte laenukohustuse tagamine, vaid õigusliku olukorra kujundamine selliselt, et hageja ja E. Surkovi ühiseks elukohaks olnud kinnisasjale ei saaks maksuvõla tõttu sissenõuet pöörata. Hageja väitel leppisid E. Surkov ja kostja sel eesmärgil kokku hüpoteegiga tagatava nõude näilises aluses ning sidusid hüpoteegi olematu laenulepinguga, kuigi tegelikult kostja E. Surkovile laenu ei andnud. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui laenuleping oleks näilik, ei muudaks see võlaõigusliku lepingu täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingut näilikuks. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et pooled ei oleks soovinud hüpoteegi seadmist, pigem vastupidi. Hageja väitel sooviti hüpoteeki seada, et vältida elukoha kaotust. Tulenevalt abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Isegi kui hüpoteegiga ei tagatud tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p-d 25, 27). Kohus hindab tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) ka omal algatusel. Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (st tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik) (RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822, p 15). Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei saa asjas esitatu põhjal asuda ka seisukohale, et hüpoteegi seadmise kokkulepe oli tühine selle heade kommete vastasuse tõttu. Käsutustehing võib erandjuhul osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (RKTKo, 04.12.2019, 2-15-13695, p 20). Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi soov hüpoteegi seadmisega hoiduda kõrvale võimalikest maksuõiguslikest nõuetest ei tähenda, et hüpoteegi seadmine oleks tühine, kuna sellega sooviti kahjustada kolmandate isikute huve. Hüpoteek asjaõigusena on püsivuse mõttes abstraktne ega sõltu ka sellega tagatava nõude olemasolust (AÕS § 325 lg 4). Hüpoteegi võib kokku leppida ka tagatava nõudeta, kuigi mitte ilma tagatava nõudeta realiseerida (RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).

13.Maakohus viitas tõendamiskoormise jaotumise osas menetluses Riigikohtu seisukohale sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 16), mille kohaselt kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Maakohus tõlgendas 31. mai 2016. a lepingut ja leidis (dtl 174), et hageja peab tõendama, et kostjal ei ole nõuet E. Surkovi vastu. Maakohus muutis hilisemas menetluses tõendamiskoormise jaotust (dtl 199) ja leidis, et kuna hageja ei ole viidatud alusvõlasuhte ehk 2015. aastal sõlmitud laenulepingu pooleks, tuleb deklaratiivse võlatunnistuse alussuhet tõendada tehingu osapoolel ehk kostjal. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et kuna E. Surkov on loobunud 31. mail 2016 kostjaga sõlmitud notariaalse deklaratiivse võlatunnistusega kõikidest võimalikest vastuväidetest võlgnevusele, ei saa praeguses menetluses ka hageja enam võla olemasolule vastuväiteid esitada (apellatsioonkaebuse p 3 jj, dtl 313). Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga tõendamiskoormise jagamisel ei nõustu. Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Sissenõudja positsioon menetluses ei saa muutuda halvemaks seetõttu, et täitemenetluses on nõude esitajaks kinnisasja omanik, mitte võlgnik.

ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatu üle, et 31. mai 2016. a kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on olemasolevat võlga kinnitada. See kokkulepe oli tagatiskokkuleppeks hüpoteegi seadmisel. Näilik on TsÜS § 89 lg 1 järgi tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et menetluses ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks 2015. a alguses laenulepingu sõlmimine. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et võlatunnistuse rahatus toob alati kaasa selle tehingu näilisuse. Kui võlga tunnistatakse abstraktse (konstitutiivse) võlatunnistusega, siis ei eelda võlatunnistuse kehtivus tingimata, et tegelikult oleks raha makstud. Praegusel juhul viitas aga 3. mai 2016. a leping selgelt võlatunnistuse aluseks olevale võlasuhtele, pooled ei vaidle ringkonnakohtus, et 31. mai 2016. a kokkulepe oli deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks on eelkõige lihtsustada võlgnevuse sissenõudmist. Hageja väitel ei võimaldanud kostja sissetulek nii suure summa laenuks andmist. Hageja esitas kohtule E. Surkovi kirjaliku selgituse tsiviilasjas nr 2-21-16705, milles E. Surkov selgitab, et ta ei ole kostjalt raha saanud (dtl 28). Hageja esitas tõendid, mille kohaselt oli tal maksuvõlg. Vaidlust ei ole selles, et kostja ja E. Surkov olid kokkuleppe sõlmimise ajal sõbrad. Sellega on hageja ringkonnakohtu hinnangul oma tõendamiskoormise täitnud arvestades ka seda, et kostja kinnitas, et rahaülekandeid füüsiliste isikute vahel ei toimunud, vaid rahalised liikumised toimusid kostja ja E. Surkovi ettevõtete vahel (dtl 207). Kostja ei ole esitanud samas kohtule ühtegi tõendit (maksekorraldust või muud raamatupidamislikku dokumenti), mis viitaks ka äriühingute vahelistele tehingutele, millest tuleneva kohustuse täitmist oleks võlgnik soovinud tagada või sellega ühineda. Ei ole usutav, et olukorras, kus väidetavalt toimusid tuhanded tehingud, ei ole võimalik kohtule esitada mitte ühtegi tõendit konkreetsete äriühingute vahelise majandustegevuse kohta. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks nõudnud pikema aja jooksul intresse või laenu tagastamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on usutavalt põhjendanud hüpoteegi seadmise ja laenulepingu vormistamise tegelikku eesmärki, luua kinnistule näilik asjaõiguslik koormatis, et kaitsta vara Saksamaa maksuameti nõuete eest. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et E. Surkovi ja kostja vahelise võlatunnistuse eesmärk oli luua kolmandate isikute suhtes mulje olemasolevast võlast.