Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.09.2026, Tallinn
Tsiviilasja number
2-21-141327
Tsiviilasi
PARKIT OÜ hagi väljamõistmiseks
X
ja
Q
vastu
võlgnevuse
Harju Maakohtu 13.06.2025 kohtuotsus Vaidlustatud kohtulahend X 14.07.2025 apellatsioonkaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1848,02 eurot
Hageja PARKIT OÜ (registrikood 12135716), lepinguline Menetlusosalised ja nende esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli esindajad ringkonnakohtus Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev
1(13)
Kirjalikus menetluses Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13.06.2025 kohtuotsus muutmata ja X apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.Parkit OÜ (hageja) esitas 10.12.2021 nõude maksekäsu kiirmenetluses ja seoses kostja vastuväitega makseettepanekule hagi 10.02.2022 X (kostja) vastu parkimistingimuste rikkumisest tulenevate leppetrahvide tasumis nõudes. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 4340 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 595,47 eurot ning hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise põhivõlgnevuselt määraga 0,022%.
1.1.Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - hageja korraldab Kivila 1 ja Kivila 3 parkimisaladel parkimist korteriühistutega sõlmitud lepingute alusel; - parkimistingimusi sisaldav infotahvel oli paigaldatud parklasse sisenejatele nähtavale kohale, kuigi vahetult sissesõidul tahvlit ei olnud; - kostjale kui Kivila 3 elanikule oli Kivila 3 parkimisalal kehtiv parkimiskord teada; - kostja sõiduk registreerimisnumbriga XXXXXX (edaspidi sõiduk) parkis parkimistingimusi rikkudes 124 korral erinevatel kuupäevadel ajavahemikul 24.04.2019–04.12.2021 Kivila 1 ja Kivila 3 parkimisaladel; - kostja sõiduk pargiti ilma parkimisluba armatuurlaual eksponeerimata; - hageja vormistas selle eest kostjale kokku 124 leppetrahvi, igaüks 35 eurot, kokku 4340 eurot; - kostja on jätnud leppetrahvid tasumata. Kuna kostja ei esitanud andmeid sõidukit tegelikult juhtinud isiku kohta, ei saa ta väita, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Sõiduk on parkimistingimuste kohaselt valesti pargitud, kui armatuurlaual puudub parkimisluba. Üheltki 124 fotolt ei nähtu sõiduk samas asendis, mistõttu on sõidukit vahepeal liigutatud ja uuesti pargitud. Isegi kui kostja võis Kivila 1 territooriumil ekslikult arvata, et viibib Kivila 3 territooriumil, puudus tal ka Kivila 3 parkimiseks nõutav luba. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Kostja esitas peamiselt järgmised vastuväited: - hageja ei ole tõendanud, et: a) kostja oli sõiduki juht väidetavate parkimislepingute sõlmimise ajal; b) hageja oli parkimislepingute sõlmimise ajal parkimisalade omanik või õigustatud isik; c) leppetrahvinõuded paigutati sõiduki kojamehe vahele; - kostja on KÜ Kivila 3 liige, kellele ei laiene liiklusmärgiga kehtestatud parkimise keeld; - hagis nimetatud parklate sissesõitudele ega territooriumitel ei olnud paigaldatud parkimistingimusi sisaldavaid infotahvleid; - infotahvlil viidatud tüüptingimused on tühised; - parkimistingimustest ei nähtu parklakorraldaja õigust nõuda leppetrahvi; - hageja ei ole tõendanud, et sõidukijuht rikkus parkimistingimusi 124 korral; - hageja teatas leppetrahvinõuetest alles kolm kuud pärast viimast rikkumist ning kaks aastat ja üksteist kuud pärast esimese rikkumise avastamist; - hageja ei ole kaalunud leppetrahvi määramist väiksemas kui maksimaalses ulatuses 35 eurot; - alternatiivselt palus kostja vähendada leppetrahvi null euroni. Maakohtu otsus ja põhjendused
3(13)
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis menetluskulud 35% ulatuses kostja ning 65% ulatuses hageja kanda. Maakohus viitas nõude alusena VÕS §-le 108, § 158 lg-le 1 ja VÕS § 113 lg-le 1.
3.1.Vaidluse lahendamiseks tuvastas maakohus järgmised asjaolud: - kostja on Kivila 3 korteri omanik; - aadressil Kivila 5a on Kivila 1 ja Kivila 3 parkimisalad, mis asuvad Lasnamäe Linnaosa Valitsusele kuuluval maa-alal; - Kivila 1 ja Kivila 3 parkimisalade infotahvlitel olid parkimistingimused, mille kohaselt pidi sõiduki armatuurlaual olema nähtaval kohal parkimisluba; - kostjale kuuluv sõiduk registreerimisnumbriga XXXXXX (sõiduk) parkis 124 korral erinevatel kuupäevadel Kivila 1 ja Kivila 3 parkimisaladel (parkimisalad); - parkimisaladel olid parkimistingimusi sisaldavad infotahvlid olemas juba enne 2022. aastat; - hageja korraldas parkimisaladel parkimist korteriühistutega sõlmitud lepingute alusel; - eelnimetatud lepingud sätestasid hagejale õiguse parkimist korraldada, parkimislepinguid sõlmida ja leppetrahve nõuda; - parkimislepingu p 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse, et sõidukijuhi ja parklakorraldaja vahel on sõlmitud leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud korras; - parkimistingimuste p 2 näeb ette, et „parkimist lubav dokument (parkimisluba) peab olema nähtaval kohal – armatuurlaual“ ning p 5 näeb ette, et „kui sõidukijuht eirab käesolevaid tingimusi (pargib ja liikleb valesti), on parklakorraldajal õigus määrata sõidukijuhile ja sõidukijuhil on kohustus tasuda parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahv kuni 35 eurot“; - sõiduk on 124 korral erinevatel kuupäevadel parkinud parkimisalal parkimisluba armatuurlaual eksponeerimata; - sõidukit oli ümber paigutatud vähemalt 42 korral ning koos esmase parkimisega toimus kokku 43 eraldiseisvat parkimiskorda; - hageja jättis leppetrahvinõuded sõidukile.
3.2.Kohus järeldas esitatud asjaoludest, et kostjale pidi olema teada sealne parkimiskorraldus ja kostja sõlmis sõidukit parkides hagejaga parkimislepingu. Kuna kostja ei avaldanud sõidukit tegelikult kasutanud isikut, tuli sõiduki kasutajaks lugeda kostja. Kostjal ei ole korteriomanikuna võimalik tugineda sellele, et ta parkimistingimusi korteriühistu kasutusel oleval territooriumil ei teadnud. Parkimisloa eksponeerimata jätmist tuleb lugeda valesti parkimiseks. Kostja rikkus parkimistingimusi kokku 43 korral ning kostjat teavitati leppetrahvinõuetest. 35 euro suurune leppetrahv iga rikkumise eest ei ole lepingutingimuste rikkumise korral märkimisväärsel arvul ebamõistlikult suur ja seda ei ole põhjendatud vähendada nullini. LS § 2 p 49 tähenduses on parkimine sõiduki ettekavatsetud seisma jätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Seega ka iga territooriumil valesti parkimise eest on parkimistingimuste kohaselt õigus kohaldada leppetrahvi.
3.3.Kostjale leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on praeguses asjas leppetrahvide esitamisega tõendatud. Erandlikke asjaolusid, mis võiksid sellise tahteavalduse edastamise viisi muuta ebamõistlikuks, kohtule esitatud asjaoludest ega tõenditest ei nähtu. Kuna kostja ei ole leppetrahvide eest tasunud, kuulub leppetrahvinõue 1505 eurot (35 x 43 eurot) kostjalt väljamõistmisele.
3.4.Kuna kostja oli kohustatud tasuma leppetrahvid 14 päeva jooksul pärast nende väljastamist, tekkis hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Maakohus arvutas iga rahuldatud
4(13)
leppetrahvinõude osas välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise kokku 222,17 eurot. Lisaks rahuldas maakohus nõude mõista kostjalt välja viivis põhinõudelt 1505 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,022% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.
3.5.Maakohus jättis kostja vastu esitatud hagis poolte menetluskulud 35% ulatuses kostja kanda ning 65% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määranud (TsMS § 174 lg 4). Kostja apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus rikkus menetlusõiguse norme, kohaldas valesti materiaalõigust ja jättis olulised asjaolud tuvastamata.
4.1.Otsusest ei nähtu, milline oli poolte vahel väidetavalt sõlmitud lepingu ese, milliste tahteavaldustega leping sõlmiti ja millise konkreetse kohustuse rikkumist kostjale ette heideti. Seetõttu pole võimalik hinnata, kas leppetrahvinõude eeldused olid täidetud.
4.2.Otsus on vastuoluline ja ebapiisavalt põhjendatud, sest selles käsitati Kivila 3 ja Kivila 1 territooriume sisuliselt ühise parkimisalana, kuigi menetluses oli esitatud asjaolud, et tegemist oli kolme eraldiseisva parkimisalaga. Selle tagajärjel jõudis kohus järeldusteni, mis ei olnud kooskõlas asjaoludega parkimistingimuste nähtavuse ja kohaldamisala kohta. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et kostja parkis ajavahemikul 24.04.2019 kuni 23.12.2021 KÜ Kivila 3 kasutusse Lasnamäe LOV poolt antud parkimisalale suurusega 710 m2. Samuti puudus vaidlus, et sellel ajavahemikul ei olnud sissesõitudel ega parkla territooriumil infotahvleid parkimistingimustega. Poolte vahel puudus vaidlus ka selles, et Kivila 3 ja/või Kivila 1 korteriomanike otsusega või kokkuleppega ei ole kehtestatud korda, mille järgi võib Kivila 1 ja Kivila 3 territooriumitel parkida üksnes parkimislubade alusel. Seetõttu ei ole kohustuse rikkumine hagiavalduses märgitud viisil võimalik. Kohus hindas esile toodud asjaolusid otsuses erinevalt poolte käsitlusest, juhtimata sellele eelnevalt poolte tähelepanu ega andmata võimalust seisukoha avaldamiseks. See puudutas eelkõige parkimisalade käsitamist ühise parkimisalana ja parkimistingimuste kohaldamist alale, kus kostja sõiduk parkis. Selle tagajärjel tugines kohus otsuse tegemisel käsitusele, mille üle pooled ei olnud saanud menetluses vaielda.
4.3.Kohus rajas otsuse järeldusele, et Kivila 3 parkimisalal kehtis parkimislubade süsteem, kuigi sellise korra kehtestamist tõendavaid dokumente kohtule ei esitatud. Selle tagajärjel loeti kostjale siduvaks kohustus, mille tekkimise õiguslik ja faktiline alus jäi tõendamata. Pooled ei vaielnud maakohtus, et Kivila 3 ja/või Kivila 1 korteriomanike kokkuleppega ei ole kehtestatud korda, mille järgi võib Kivila 3 ja/või Kivila 1 parkida üksnes parkimislubade alusel.
4.4.Kostjal KÜ Kivila 3 liikmena õigus kasutada Kivila tn 5A asuvat parkimisala suurusega 710 m2 ning kostjale ei laienenud parkla territooriumi sissesõidule paigaldatud liiklusmärgiga kehtestatud parkimise keeld. Sel põhjusel puudus kostjal vajadus sõlmida hagejaga parkimisleping.
5(13)
4.5.Kohus ei põhjendanud piisavalt, millistest tõenditest nähtus, et leppetrahvinõuded paigutati kostja sõiduki kojamehe vahele või et kostjale teatati leppetrahvinõuetest mõistliku aja jooksul. Kontrollimata jäi VÕS § 159 lg 2 kohaldamise võimalus ehk see, kas hageja oli leppetrahvi nõudeõiguse säilitanud.
4.6.Kohus ei põhjendanud sisuliselt leppetrahvi suurust ega lahendanud kostja taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Selle tagajärjel jäi hindamata, kas 35 euro suurune leppetrahv iga rikkumise eest oli asjaolusid arvestades põhjendatud ja kas seda tulnuks VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas hageja ja kostja vahel tekkis parkimisleping, kas selle ese ja kostja rikutud kohustus olid piisavalt määratletud, kas kostja parkis alal, millele hageja parkimistingimused laienesid, kas parkimistingimused olid kostjale nähtavad ja arusaadavad, kas hagejal oli õigus parkimiskorda kontrollida ja leppetrahve nõuda, kas tegemist oli korduvate rikkumistega, kas leppetrahvinõuetest teatati mõistliku aja jooksul ning kas leppetrahvi vähendamiseks oli alust.
7.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ja kostja vahel tekkis sõiduki parkimisel parkimisleping ja selle ese oli piisavalt määratletud.
7.1.Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et seadus ei sätesta eraldi parkimislepingu liiki. See ei tähenda aga, et parkimistingimuste alusel sõlmitud leping oleks seetõttu õiguslikult määratlemata või kehtetu. Lepingu olemus ja liik tuleb määrata selle sisu ja eesmärgi järgi (VÕS § 23 lg 1 p 1, § 29 lg-d 4 ja 6). Kui parkimine toimub tasuta ning parkija kohustub kasutama parkimisala kindlaksmääratud tingimustel, sh asetama parkimisloa sõiduki armatuurlauale nähtavale kohale, on selline suhe sisult käsitatav tasuta kasutamise lepinguna VÕS § 389 jj tähenduses. Üldisemalt võib sellist lepingulist suhet nimetada parkimislepinguks.
7.2.Lepingu sõlmimiseks ei olnud vaja tuvastada poolte eraldi kirjalikke või sõnaselgeid tahteavaldusi. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega või muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (VÕS § 9 lg 1, TsÜS § 67 lg 2). Tahteavaldus võib olla kaudne ning väljenduda teos (TsÜS § 68 lg 3). Parkimistingimuste avalik väljapanek kujutas endast pakkumust parkimisala kasutamiseks nendel tingimustel ning sõiduki parkimine tingimustega hõlmatud alal nõustumust nende tingimustega, kui parkijal oli enne parkimise alustamist võimalus tingimustega tutvuda. Küsimust, kas parkimistingimused olid konkreetsel juhul enne parkimise alustamist kostjale mõistlikult nähtavad ja vaidlusaluse parkimisalaga seostatavad, käsitleb ringkonnakohus p-s 8.
6(13)
7.3.Kostja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-75-10 p-des 12–14 toodud seisukohad ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Viidatud asjas lähtus Riigikohus konkreetse teate sisust ja märkis, et pakkumuseks saab avalikku väljapanekut lugeda siis, kui selles on selgelt väljendatud tahe olla nõustumuse korral lepinguga seotud. Seega ei tulene sellest lahendist üldreeglit, et parkimistingimuste avalik väljapanek on alati üksnes pakkumuse esitamise ettepanek.
7.4.Siinses asjas oli tahe olla nõustumuse korral lepinguga seotud parkimistingimustes piisavalt selgelt väljendatud. Tingimustes oli ette nähtud, et sõiduki parklasse sisenemisel loetakse sõidukijuhi ja parklakorraldaja vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ette nähtud korras. Tingimustes olid märgitud ka parkimisloa nähtaval kohal eksponeerimise kohustus ja leppetrahv selle kohustuse rikkumise eest. Seetõttu ei saa siinses asjas parkimistingimuste avalikku väljapanekut käsitada üksnes pakkumuse esitamise ettepanekuna.
7.5.Parkimislepingu ese oli piisavalt määratletud. Lepingu sisuks ei olnud konkreetse parkimiskoha individuaalne üleandmine kostjale, vaid parkimisala kasutamine parkimistingimustes ette nähtud korras. Parkija põhikohustus seisnes selles, et ta kasutab parkimisala viisil, mis võimaldab parkimiskorraldajal kontrollida parkimisõiguse olemasolu, sh asetab parkimisloa sõiduki armatuurlauale nähtavale kohale. Selle kohustuse rikkumise tagajärjena nägid parkimistingimused ette leppetrahvi.
7.6.Lepingu sõlmimist ega selle eseme piisavat määratletust ei välista asjaolu, et infotahvlil ei olnud eraldi märgitud, et parklaoperaator annab parkijale tasuta kasutada parkimiskoha või et sõlmitav leping on õiguslikult tasuta kasutamise leping. Oluline on, et parkijale oli nähtavalt teatavaks tehtud parkimisala kasutamise kord, parkimisloa eksponeerimise kohustus ja selle rikkumise tagajärg. Õigusliku kvalifikatsiooni nimetamata jätmine infotahvlil ei muuda parkimistingimusi VÕS § 16 lg 1 tähenduses ebapiisavalt määratletuks.
7.7.Seetõttu ei ole asja lahendamisel määravad apellandi viited üürilepingut puudutavale kohtupraktikale. Siinses asjas ei ole vaidluse esemeks tasulise parkimiskoha kasutamine üürilepingu, vaid parkimisala tasuta kasutamine parkimistingimustes avaldatud korras. Määrav on see, kas parkimistingimused olid lepingu sõlmimiseks ja kostja kohustuse määratlemiseks piisavad.
8.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja parkis alal, millele hageja avaldatud parkimistingimused laienesid, ning kas parkimistingimused olid enne parkimise alustamist mõistlikule parkijale nähtavad ja arusaadavad. Kostja nägemuse järgi oli tegemist eraldiseisva 710 m2 suuruse Kivila 3 parkimisalaga, mille sissesõitudel ega territooriumil ei olnud parkimistingimustega infotahvleid. Hageja vaidleb sellele vastu ja leiab, et parkimistingimusi tuli hinnata Kivila 1 ja Kivila 3 parkimisalade ühise parkimiskorralduse kontekstis.
8.1.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus pidi lähtuma kostja väidetud 710 m2 suurusest parkimisalast kui vaidlustamata asjaolust. Hageja vaidles maakohtu menetluses kostja käsitlusele vastu ning selgitas, et Kivila 5a maa-alal paiknevad Kivila 1 ja Kivila 3 kortermajade ümbruses parkimisalad, mida tuli parkimiskorralduse seisukohalt hinnata tervikuna. Seetõttu pidi maakohus hindama tõendite alusel parkimisala tegelikku ulatust, selle tähistust ja parkimistingimuste nähtavust, mitte lähtuma üksnes kohaliku omavalitsuse kasutusse andmise skeemil märgitud pindalast.
7(13)
8.2.Kostja viidatud kohaliku omavalitsuse kokkulepetes oli korteriühistute kasutusse antud maaala pindalade ja skeemide eesmärgiks korteriühistute kasutusse antud maa ulatuse määratleda. Kokkulepetest ei järeldu, et tegemist oli kolme eraldiseisva parklaga või et parkimistingimused pidid olema avaldatud iga skeemil eraldi tähistatud osa sissesõidul.
8.3.Maakohtu otsuse põhjendustest nähtub, et kohus käsitas vaidlusalust parkimist Kivila 5a maa-alal paikneva Kivila 3 ja Kivila 1 parkimiskorralduse kontekstis. Maakohus tuvastas, et parkimistingimustega infotahvel asus Muhu 8b kinnistul tänavavalgustusposti küljes ning et koos ala tähistamise ja parkimiskorralduse muude asjaoludega oli mõistlikult arusaadav, et tingimused seostusid vaidlusaluse parkimisalaga. Maakohtu viide Kivila 3 ja Kivila 1 parklatele ei muuda otsust vastuoluliseks, sest otsuse põhjendustest on arusaadav, millise parkimiskorraga hageja nõue seostus. Seetõttu ei tuginenud maakohus asja lahendamisel sellisele õiguslikule või faktilisele käsitusele, mille üle pooled ei olnud saanud vaielda. Parkimisalade ulatus, tähistus ja parkimistingimuste nähtavus olid maakohtu menetluses vaidluse esemeks ning pooled said nende kohta esitada seisukohti ja tõendeid.
8.4.Põhjendatud on iseenesest kostja seisukoht, et parkimislepingu sõlmimiseks ei piisa üksnes sellest, et parkimistingimusi sisaldav tahvel asub kusagil läheduses. Parkimistingimused peavad olema enne parkimise alustamist avaldatud selliselt, et mõistlik parkija saab aru, millisel alal ja millistel tingimustel parkimine toimub ning millised tagajärjed kaasnevad tingimuste rikkumisega. Siinses asjas võimaldasid maakohtu tuvastatud asjaolud järeldada, et parkimistingimused olid kostjale mõistlikult nähtavad ja vaidlusaluse parkimisalaga seostatavad. Ühe konkreetse sissesõidu või parkimisalade vahelise ülemineku juures infotahvli puudumine ei välista seda järeldust, kui parkimistingimused olid parkimisalade ühisel sissesõidul või parkimisala kasutamisel mõistlikule parkijale nähtavad ja arusaadavad.
8.5.Põhjendamatu on apellandi väide, et parkimistingimusi sisaldava infotahvli mõjuala tuleb määrata samamoodi nagu liiklusmärgi mõjuala. Parkimistingimuste tahvel ei ole liikluskorraldusvahend, vaid eraõigusliku lepingu tingimusi kajastav teabevahend. Seetõttu ei ole määrav, kas sõiduk paiknes infotahvli suhtes apellandi hinnangul „eespool“ või „tagapool“, vaid see, kas parkimistingimused olid enne parkimise alustamist mõistlikule parkijale nähtavad ja arusaadavad. Kui parkija pidi tingimusi märkama ja sai aru, et parkimine toimub nendel tingimustel, ei välista lepingu sõlmimist asjaolu, et infotahvel ei asunud vahetult iga sissesõidu või iga parkimiskoha juures.
8.6.Apellandi viidatud maakohtu lahend tsiviilasjas nr 2-23-142403 ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Viidatud asjas lähtuti sellest, et sõiduk ei parkinud parkimistingimustega hõlmatud territooriumi osal. Siinses asjas ei ole maakohus sellist asjaolu tuvastanud. Vastupidi, maakohus hindas vaidlusalust parkimist Kivila 3 ja Kivila 1 parkimisalade ühise parkimiskorralduse kontekstis ning leidis, et parkimistingimused olid parkijale mõistlikult nähtavad ja arusaadavad.
9.Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited, et Kivila 3 ja Kivila 1 korteriomanike otsusega või kokkuleppega ei ole kehtestatud korda, mille järgi võib Kivila 1 ja Kivila 3 territooriumitel parkida üksnes parkimislubade alusel.
9.1.Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluse parkimisala kasutamise korraldamine ei eeldanud korteriomanike kui kaasomanike kokkulepet, sest parkimisala ei olnud korteriomandite kaasomandi ese KrtS § 4 lg 4 tähenduses. Asjaolu, et linn oli andnud maa korteriühistu kasutusse lepingu alusel, ei muutnud seda korteriomanike kaasomandi esemeks ega toonud kaasa vajadust reguleerida parkimiskorda korteriomanike kaasomandi kasutamise kokkuleppena. Seetõttu sai
8(13)
korteriühistu korraldada talle lepingu alusel kasutada antud parkimisala kasutamist hagejaga sõlmitud teenuse osutamise lepingu kaudu. Teistsugune oleks olukord juhul, kui parkimisala kuuluks korteriomanike kaasomandisse. Sellisel juhul eeldaks parkimisala kasutamise piiramine üksnes parkimisloa saanud isikutele, teiste isikute parkimise keelamine ning hagejaga parkimiskorralduse lepingu sõlmimine korteriomanike kui kaasomanike vastavat kokkulepet või seaduses ette nähtud korras tehtud otsust.
9.2.Seetõttu leidis maakohus põhjendatult, et korteriühistu kaudu parkimisteenuse osutamise lepingu sõlmimine kuulub korteriühistu tavapärase valitsemise ja juhtimise alla (KrtS § 35 lg 2 p 2). Juriidilise isiku esindamine ja juhtimine on juhatuse pädevuses (KrtS § 24 lg 1) ning parkimiskorraldajaga seotud otsuseid võis vastu võtta üldkoosolekul häälteenamusega (KrtS § 20 lg 1).
9.3.Hageja õigus parkimiskorra täitmist kontrollida ja rikkumise korral leppetrahve väljastada tulenes korteriühistuga sõlmitud teenuse osutamise lepingust. Seda ei välista asjaolu, et lepingus kirjeldati hageja kohustust kontrollida liiklemise ja parkimise reeglite täitmist ega kasutatud sõnaselget väljendit „parkimislepingute sõlmimine“. Kui korteriühistu andis hagejale õiguse parkimiskorra täitmist kontrollida ja parkimistingimustes ette nähtud tagajärgi rakendada, võis maakohus sellest järeldada hageja pädevuse tegutseda parkimiskorraldajana ja esitada parkimistingimuste rikkumisest tulenevaid leppetrahvinõudeid.
9.4.Kostja tugineb apellatsioonkaebuses ka asjaolule, et hageja ei ole tõendanud, et Kivila 3 kaasomanikud on häälteenamusega vastava otsuse vastu võtnud.
9.4.1.Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kostja väide esitati menetluses hilinemisega ja maakohus jättis sellega õigustatult arvestamata. Asja materjalidest nähtub, et 16.04.2025 kohtuistungil sai kostja võimaluse esitada seisukoha hageja 20.11.2023 menetlusdokumendi kohta ja nõuete kohta vastuväidete esitamiseks seoses aegumise küsimusega (dtl 1354). Täiendavaid tõendeid poole enam esitada ei saanud ja võisid vastata üksteise seisukohtadele hiljemalt 22.05.2025.
9.4.2.Kostja tõi esmakordselt 08.05.2025 seisukohas esile, et sellise päevakorraga (parkimiskorra kehtestamine 21.05.2012 kokkulepe nr 48 lisas 2 määratletud parkimisalale suurusega 710 m2) ei ole Kivila 3 KÜ liikmete koosolekut kunagi kokku kutsutud. Nimetatud väide ei seondu aga hageja nõuete aegumisega ja selliste väidete esitamiseks ei andnud kohus kostjale tähtaega.
9.4.3.Kui leida, et kostja võis esmakordselt 08.05.2025 menetlusdokumendis uuele asjaolule tugineda, tuleb arvestada ka hageja sellekohaste vastuväidete ja tõenditega. Hageja tugines oma 22.05.2025 menetlusdokumendis asjaoludele, et 04.06.2012 KÜ üldkoosolek võttis sellise otsuse vastu ja see on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-2219392. Tegemist on teabega, mida on võimalik saada menetlusvälistest allikatest (kohtulahendite avalik register).
9.4.4.Ringkonnakohtu 05.03.2025 tehtud määrusest nähtub, et kostja algatas hagita menetluse mh Kivila 3 KÜ 04.06.2012 üldkoosoleku otsuse p 6 tühisuse tuvastamiseks. Määruse p-st 10 nähtub, et 04.06.2012. a üldkoosoleku otsusega nr 6 otsustati aadressil Kivila 3 parkla rajamist sõlmida parkla teenindamiseks teenuse osutamise leping siinse menetluse hagejaga. Ringkonnakohus leidis määruses, et otsused ei olnud tühised, mh sai otsused teha Kivila 3 KÜ liikmete häälteenamusega.
9(13)
9.4.5.Seega ei anna apellandi väited KÜ otsuse puudumise kohta alust maakohtu otsust muuta. Väide esitati maakohtu menetluses hilinenult ning isegi selle arvestamisel nähtub esitatud andmetest, et KÜ oli otsustanud sõlmida hagejaga parkla teenindamiseks lepingu ja seda otsust ei ole tühiseks tunnistatud.
10.Põhjendamatu on kostja seisukoht, et KÜ üldkoosolek pidanuks otsustama ka parkimiskaartide või parkimiskaartide lubade süsteemi kehtestamise.
10.1.Eristada tuleb ühelt poolt parkimisala kasutamise õiguse sisulist piiramist ning teiselt poolt parkimisõiguse olemasolu kontrollimiseks kasutatavaid praktilisi abinõusid. Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et korteriomanike kaasomandi eseme kasutamise õiguse piiramine viisil, mis seab korteriomaniku parkimisõiguse sõltuvusse parkimisloa või parkimiskaardi olemasolust, eelduseks on korteriomanike kokkulepe KrtS § 13 tähenduses. Siinses asjas tuvastatus kohaselt ei kuulunud parkimisala korteriomanike kaasomandisse KrtS § 4 lg 4 tähenduses. Seetõttu ei ole käesolev vaidlus samastatav olukorraga, kus korteriomanike seadusest tulenevat kaasomandi eseme kasutamise õigust piiratakse häälteenamusega tehtud otsusega.
10.2.Siinse asja lahendamisel on määrav, et parkimisloa nähtavale kohale asetamise nõue oli seotud korteriühistu kasutusse antud maa-alal parkimise korraldamise ja parkimisõiguse kontrollimisega. Sellist nõuet tuleb käsitada eelkõige parkimiskorralduse praktilise abinõuna, mille eesmärk oli võimaldada parkimiskorraldajal eristada parkimisõigusega sõidukeid muudest sõidukitest. Asja materjalidest ei nähtu ning kostja ei ole ka väitnud, et korteriühistu põhikiri oleks välistanud juhatuse või korteriühistu poolt sellise korraldusliku abinõu rakendamise olukorras, kus parkimisala teenindamiseks oli hagejaga leping sõlmitud. Seetõttu ei saa üksnes asjaolust, et üldkoosolek ei otsustanud eraldi parkimislubade nähtavale asetamise tehnilist korda, järeldada, et hagejal puudus õigus nõuda parkimistingimuste järgimist.
10.3.Kostja viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-22-100795 puudutas olukorda, kus parkimisõiguse piirang seondus korteriomanike kaasomandi eseme kasutamisega. Käesolevas asjas on oluline erinevus selles, et maakohus ei tuvastanud vaidlusaluse parkimisala kuulumist korteriomanike kaasomandisse. Seetõttu ei saa sellest lahendist teha järeldust, et korteriühistu kasutusse antud maa-alal parkimisõiguse kontrollimiseks parkimisloa nähtavale asetamise nõude rakendamine eeldanuks igal juhul korteriomanike kokkulepet KrtS § 13 tähenduses. Samuti ei ole asjakohane hageja viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-17-11887/61 osas, milles käsitleti kaasomanike õigusi puudutavat teistsugust faktilist ja õiguslikku olukorda.
11.Põhjendatud ei ole kostja väide, et kostja KÜ Kivila 3 liikmena ei pidanud hagejaga parkimislepingut sõlmima ega saanud seetõttu parkimistingimusi rikkuda.
11.1.Isegi kui lähtuda sellest, et kostjal oli korteriühistu liikmena õigus kasutada Kivila 3 kasutusse antud parkimisala, ei tähendanud see õigust kasutada seda ala parkimiskorraldust eirates. Kostja võimalik parkimisõigus ja selle õiguse kasutamise kord on eri küsimused. Parkimisloa nähtavale kohale asetamise nõue ei andnud kostjale parkimisõigust ega võtnud seda temalt ära, vaid oli suunatud olemasoleva parkimisõiguse kontrollitavaks tegemisele.
11.2.Seetõttu ei ole asja lahendamisel määrav kostja väide, et talle ei laienenud parkimiskeeld. Kui kostjal oli vaidlusalusel alal parkimisõigus, tuli tal seda õigust kasutada viisil, mis oli kooskõlas alal nähtavalt avaldatud parkimistingimustega. Selle eelduseks oli omakorda, et need
10(13)
tingimused olid enne parkimise alustamist mõistlikult nähtavad ja arusaadavad. Nagu ringkonnakohus eespool leidis, võimaldasid maakohtu tuvastatud asjaolud sellise järelduse teha.
11.3.Asjaolu, et kostja ei olnud parkimisalal kõrvaline isik, ei välista seega parkimislepingu tekkimist ega parkimistingimustest tuleneva kohustuse rikkumist. Kostja sõiduk parkis vaidlusalusel alal ilma, et parkimisluba oleks olnud armatuurlaual nähtaval kohal. Selline käitumine oli vastuolus parkimistingimusega, mille eesmärk oli võimaldada parkimisõiguse olemasolu kontrollida.
11.4.Kokkuvõttes ei välista kostja kuulumine korteriühistusse ega hageja omandiõiguse puudumine iseenesest leppetrahvinõuet.
12.Maakohus ei pidanud tuvastama, kelle käest oleks kostja pidanud parkimisloa saama.
12.1.Kostja ei väitnud maakohtu menetluses, et ta ei teadnud, kelle käest peaks ta parkimisloa saama. Kostja tugines maakohtus tüüptingimuse tühisusele põhjendusega, et see jäi tahvlites toodud infost ebaselgeks. Samuti leidis kostja, et mõistliku isiku seisukohalt pidanuks selle välja andma maaomanik ning mõistlik isik sai teha järelduse, et territoorium oli elamu Kivila 3 korteriomanike kaasomandis. Samuti leidis kostja, et tahvlitest ei ole selge, kes konkreetselt Kivila 3 korteriomanikest peaks andma parkimiseks luba (kostja 11.04.2022 menetlusdokumendi p 2.3.3 ja 26.02.2024 menetlusdokumendi p 3.2.3).
12.2.Nimetatud väidetes ajas kostja omavahel segi parkimisreegli arusaadavuse ja selle, kas parkimisloa andmise õiguslik alus on tõendatud. Eeltoodud tingimus parkimisloa kohta on selge ja arusaadav ning tüüptingimus ei ole seetõttu tühine. Parkimisloa väljastaja küsimus puudutab hageja õigust parkimiskorda kehtestada. Maakohus on tuvastanud, et parkimiskorra kehtestamiseks oli KÜ sõlminud hagejaga lepingu.
12.3.Seega vaieldi maakohtus parkimislubade süsteemi kehtestamise õiguse üle, kuid kostja ei püstitanud otseselt küsimust, kes pidi talle konkreetse parkimisloa väljastama. Kuna kostja ei väitnud maakohtu menetluses, et talle ei olnud teada, kelle poolt parkimisluba tulnuks väljastada, ei pidanud kohus sellele küsimusele otsuses vastama. Maakohus on otsuse p-s 13 samas põhjendatult leidnud, et kostja kui Kivila 3 korteriomanik pidi teadma või välja selgitama parkimiskorralduse tingimused. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks taotlenud parkimisluba KÜ-lt või hagejalt, kuid talle oleks loa väljastamisest keeldutud.
13.Maakohus leidis põhjendatult, et sõiduki liigutamine sama parkimisala piires kujutab endast õiguslikult uut parkimist (LS § 2 p 49 mõttes).
13.1.Maakohus ei lähtunud sellest, et pelgalt sõiduki liigutamine sama parkimisala piires tooks igal juhul kaasa uue parkimislepingu sõlmimise ja uue iseseisva rikkumise. Maakohtu järeldus korduvate leppetrahvide osas tugines sellele, et leppetrahvi saab nõuda iga eraldiseisva parkimisjuhtumi eest üksnes juhul, kui on tuvastatav uus parkimine, mitte sama katkematu parkimise jätkumine. Seetõttu jättis maakohus leppetrahvinõuded rahuldamata episoodide osas, mille puhul oli võimalik tuvastada, et sõidukit ei olnud leppetrahvide fikseerimise vahepeal liigutatud. Muudel juhtudel võimaldasid fotodelt nähtuv sõiduki asukoha või parkimisasendi muutumine järeldada, et varasem parkimine oli lõppenud ja sõiduk pargiti uuesti.
13.2.Kuna hageja esitatud fotodelt nähtus sõiduki asukoha või parkimisasendi muutumine erinevatel kuupäevadel, oli maakohtul alust järeldada, et tegemist oli eraldiseisvate
11(13)
parkimisjuhtumitega. Kostja ei esitanud sellistele asjaoludele usutavat vastupidist selgitust, mis oleks võimaldanud järeldada, et tegemist oli ühe katkematu parkimise jätkumisega. Pelk väide, et sõiduk ei väljunud parkimisalalt, ei ole piisav, et hageja esitatud tõendeid (fotosid) ümber lükata.
14.Põhjendamatud on kostja väited parkimistingimuste kui tüüptingimuste tühisuse ja leppetrahvikokkuleppe ebaselguse kohta.
14.1.Vaidlusalustest parkimistingimustest ei tulene sellist poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu olulist rikkumist kostja kahjuks, mis tooks kaasa tüüptingimuste tühisuse VÕS § 42 lg 1 järgi.
14.2.VÕS § 42 lg 3 p 37 eesmärk on välistada olukorrad, kus tüüptingimuse kasutaja omistab teise poole vaikimisele või tegevusetusele tahteavalduse tähenduse viisil, mis kahjustab teist poolt ebamõistlikult. Parkimistingimuste puhul ei ole tegemist vaikimisega, vaid aktiivse käitumisega – sõiduki parkimisega alal, mille kasutamine on seotud nähtavalt esitatud tingimustega.
14.3.Asjaolu, et parkimislepingu õiguslik kvalifikatsioon ei ole parkimistingimustes eraldi nimetatud, ei muuda leppetrahvikokkulepet tüüptingimusena tühiseks. Apellant ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et 35 euro suurune leppetrahv rikuks poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu VÕS § 42 lg 1 tähenduses.
14.4.Parkimisloa väljastamise korra üksikasjalik kirjeldamata jätmine infotahvlil ei muuda parkimisloa nähtavale asetamise kohustust ebaselgeks ega täitmiseks võimatuks. Parkimistingimustest nähtus piisavalt arusaadavalt, et parkimiseks pidi sõidukil nähtaval kohal olema parkimisõigust tõendav dokument.
14.5.Ringkonnakohus leidis siinse otsuse p-s 11, et parkimisloa eksponeerimise kohustus parkimiskorralduse kontrollifunktsiooni seisukohalt keskne. Seetõttu ei muuda see tingimus ebamõistlikult poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks.
14.6.Parkimistingimuste punktis 5 nimetatud leppetrahv ei hõlma üksnes parkimistingimuste punktis 3 sätestatud rikkumisi, vaid viitab siinsete tingimuste eiramisele tervikuna. Sulgudes toodud täpsustus „pargib ja liikleb valesti“ ei piira leppetrahvi üksnes liikluskorraldusvahendite või teemärgistuse rikkumise juhtudega, vaid kirjeldab üldiselt parkimistingimuste rikkumise viise. Parkimisloa nähtavale asetamise kohustus on parkimistingimuste osa ning selle rikkumine on käsitatav parkimistingimuste eiramisena. Siinsel juhul ei ole tingimus parkimisloa väljapanemata jätmise kohta mitmetähenduslik.
15.Hageja ei kaotanud leppetrahvinõuet VÕS § 159 lg 2 alusel.
15.1.VÕS § 159 lg 2 järgi peab kahjustatud pool teatama mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele, et ta leppetrahvi nõuab. Sätte eesmärk on välistada olukord, kus võlgnik jääb ebamõistlikult pikaks ajaks teadmatusse sellest, kas võlausaldaja kavatseb rikkumise eest leppetrahvi nõuda.
15.2.Siinses asjas on hageja iga rikkumise kohta koostanud leppetrahviteate ning maakohtu tuvastatu kohaselt paigutati need sõidukile. Sellisel viisil teavitamine on parkimissuhetes tavapärane ja piisav viis leppetrahvi nõudmisest teatamiseks. VÕS § 159 lg 2 ei nõua, et leppetrahvinõue toimetataks võlgnikule kätte TsMS-is sätestatud menetlusdokumendi kättetoimetamise korras ega ka seda, et võlausaldaja tõendaks iga teate tegelikku füüsilist
12(13)
kättesaamist. Piisav on, kui võlausaldaja tõendab asjaolud, millest saab järeldada, et ta tegi mõistliku aja jooksul tahteavalduse leppetrahvi nõudmiseks võlgnikule tavapärasel viisil teatavaks.
15.3.Maakohus tuvastas asjas esitatud fotode järgi, et leppetrahviteade jäeti parkimistingimusi rikkunud sõidukile. Seetõttu kandis sõiduki kasutaja riski, et ta ei tutvu sõidukile jäetud teatega või et teade hiljem kaob. Apellant ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis lükkaksid ümber maakohtu järelduse, et hageja teavitas teda leppetrahvinõuetest rikkumiste järgselt. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et kohtule esitatud leppetrahviteadete vorm sisaldab fotosid, sest see ei välista, et sõidukile jäeti rikkumise järgselt teade leppetrahvi määramise kohta. Seetõttu ei ole alust järeldada, et hageja esitas leppetrahvinõuded alles hagi kättetoimetamisega ega oleks järginud VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistliku aja nõuet.
16.Leppetrahvi vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 alusel puudub alus.
16.1.Väljend „kuni 35 eurot“ ei tähenda, et hageja pidi iga rikkumise kohta esitama eraldi kaalutlusotsuse, miks ta sellises suuruses leppetrahvi määrab. See tähistab leppetrahvi kokkulepitud ülemmäära. Hageja nõue 35 euro suuruse leppetrahvi saamiseks jääb kokkulepitud määra piiresse.
16.2.Leppetrahvi saab VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada, kui see on ebamõistlikult suur. 35 euro suurune leppetrahv ühe parkimistingimuse rikkumise eest ei ole ebamõistlikult suur. Asjaolu, et hageja ei ole tõendanud konkreetset varalist kahju, ei ole iseenesest leppetrahvi vähendamise alus. Leppetrahvil on lisaks kahju hüvitamise lihtsustamisele ka kohustuse täitmist tagav ja rikkumist ärahoidev eesmärk.
16.3.Nõude kogusumma tuleneb siinses asjas korduvatest rikkumistest, mitte ühe leppetrahvi ebamõistlikust suurusest. See ei tähenda, et iga üksiku rikkumise eest nõutud 35 euro suurune leppetrahv oleks ebamõistlikult suur. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele (nt majanduslik seisund), mis annaksid alust pidada siinsel juhul 35 euro suurust leppetrahvi ebamõistlikult suureks. Seetõttu puudub alus leppetrahvide vähendamiseks, sh nende vähendamiseks nullini.
17.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
18.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.