G.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.09.2026 otsusele nr 15.3-3.2/270-1
Menetlusosalised
Kaebaja: G.H, esindaja Roman Märtson Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Marika Reintop ja Ragne Õunap
Menetlustoiming
Kaebuse menetlusse võtmine ja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
RESOLUTSIOON
Lugeda G.H kaebus tähtaegselt esitatuks.
Võtta G.H kaebus menetlusse.
Asja vaatab läbi kohtunik Mait Laaring.
Tunnistada vastustajaks Politsei- ja Piirivalveamet.
5.Kohustada vastustajat vastama kaebusele 60 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates ning esitama kõik vaidlusega seotud ja asja lahendamiseks vajalikud dokumendid.
6.Kaebajal ja vastustajal teatada kohtule, kas nad peavad võimalikuks asja läbivaatamist lihtmenetluses või asja lahendamist kompromissiga või muul viisil kokkuleppel.
Jätta G.H esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 7 peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg 1, § 252 lg 7). Muus osas määruskaebust esitada ei saa HKMS § 203 lg 1).
1.G.H (kaebaja) esitas 19.02.2026 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks.
2.PPA keeldus 07.09.2026 otsusega nr 15.3-3.2/270-1 „Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus“ välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p 2, § 124 lg 1 p-de 1, 3, 5 ja § 124 lg 2 p-de 2, 7 alusel kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus ei vasta tingimustele, kuna tal puudub legaalne sissetulek toimetulekuks Eestis, A2 taseme eesti keele tunnistus. Oma senise käitumisega on kaebaja näidanud, et tema senine tegevus pole olnud kooskõlas temale antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega ning tema Eestisse elama asumine ei ole kooskõlas avalike huvidega. Samuti on kaebaja toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja mille karistatus ei ole kustunud. Kaebajat on karistatud mitmete süütegude eest, ta ei ole järginud Eesti õigusakte ning tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Otsus sisaldas vaidlustamisviidet, et VMS § 222 lõike 1 kohaselt on otsuse peale õigus esitada vaie PPA-le või kaebus Tallinna Halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates.
3.PPA saatis 07.09.2026 otsuse nr 15.3-3.2/270-1 kaebaja e-maili aadressile XXX, mille õigsust kaebaja oli tähtajalise elamisloa taotlemisel menetlejale 31.08.2026 kinnitanud ja palus kaebajal kinnitada otsuse kättesaamist. Kaebaja otsuse kättesaamise kohta PPA-le kinnitust ei esitanud.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 23.09.2026 kaebuse PPA 07.09.2026 otsuse nr 15.3-3.2/270-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama. Samuti esitas kaebaja taotluse lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks või ennistada kaebetähtaeg ja taotluse keelata esialgse õiguskaitse korras kaebaja väljasaatmine ja lahkumiskohustuse sundtäitmine kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni või alternatiivselt määrata abinõu, mis säilitab kaebaja võimaluse viibida menetluse ajal Eestis. Kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse kokkuvõtlikud põhjendused: Kaebus on esitatud tähtaegselt. Pole teada, millal kaebaja vaidlusaluse otsuse kätte sai. Esindajale jõudis otsus 18.09.2026. Kui kohus loeb kaebetähtaja siiski möödunuks, siis tuleb tähtaeg ennistada arvestades väga lühikest kaebetähtaega, õiguslikult keerukat eestikeelset otsust ja kaebaja keeleoskuse puudumist, vajadust leida esindaja ning otsuse erakordselt rasket mõju kaebaja Eestis kujunenud eraelule. Kaebaja on sündinud Eestis 1986. a ja ta on viibinud valdava osa oma elust Eestis. Kaebaja vabanes 29.05.2026 vanglast. Kaebaja elukaaslane on rase ja ta kavatseb elukaaslasega abielluda, samuti on kaebajal Eestis töökoht. Kaebaja on seega pärast vanglast vabanemist teinud samme seadusliku töö, toimetuleku ja kindlustuskaitse loomiseks ning teavitas neist asjaoludest elamisloa menetluses ka vastustajat. PPA tugines otsuse tegemisel 21.08.2026 liiklusjuhtumile ja pooleliolevale kriminaalmenetlusele. Esitatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus näitab üksnes seda, et ametnikul oli alus arvata, et kaebaja oli tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet või muud sarnase toimega ainet. See dokument ei ole süüdimõistev otsus, ekspertiisiakt ega lõplik tõend joobeseisundi või kuriteo kohta. Otsusest ei nähtu, et PPA oleks 21.08.2026 juhtumi, võimalike ravimite, proovide liigi, laboratoorse kinnituse või kriminaalmenetluse seisu kohta kaebajalt enne 07.09.2026 otsuse tegemist selgitust küsinud. Kaebaja faktiline püsisuhe on kaitstav perekonnaeluna sõltumata selle ametlikust registreerimisest. 2(6)
3-26-2972
PPA järeldas otsuses 21.08.2026 juhtumi põhjal, et kaebaja jätkab narkootiliste ainetega seotud liiklussüütegude toimepanemist ka pärast vanglast vabanemist, ei ole varasemast järeldusi teinud ning kujutab endast jätkuvat ohtu. Kaebajal puudus võimalus selle asjaolu kohta vastustajale enne otsuse tegemist selgitusi ja tõendeid esitada, mistõttu on rikutud ärakuulamisnõuet. PPA ei teavitanud kaebajat, et ta kavatseb otsuses tugineda esialgsele uriinitestile ja alustatud kriminaalmenetlusele. Esialgne test võib näidata aine esinemist, kuid ei lahenda ilma täiendavate andmeteta aine päritolu, kogust, mõju juhtimisvõimele ega kuriteokoosseisu. Kaebaja selgitus retseptiravimite kohta ei ole praegu tõendatud ja THC võimalikku leidu see iseenesest ei selgita, kuid just seetõttu tulnuks tal võimaldada tõendeid esitada ning PPA-l kontrollida kriminaalmenetluse materjale. PPA ei saa ärakuulamise asemel käsitada kahtlust tõendatud korduva kuriteona. Kuna 21.08.2026 juhtumil oli otsuse põhjendustes keskne tähendus, võis kaebaja ära kuulamata jätmisel olla sisuline mõju asja otsustamisele. Pelgalt kaebaja varasemad kuriteod ei näita, et kaebajast lähtuks ka praegu vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis õigustaks talle elamisloa andmisest keeldumist. Hinnata tuleb ka kaebaja hilisemat käitumist, rehabilitatsiooni, sidemeid Eestiga ja muid positiivseid ning negatiivseid asjaolusid. Otsusest ei nähtu, et PPA oleks hinnanud kohtu poolt kaebaja vabastamisel antud positiivset riskihinnangut ja PPA pole põhjendanud sellest mitte lähtumist. PPA viited kaebaja kolmele kehtivale ja mitmele arhiveeritud karistusele, samuti viited kohtupraktikale ei näita iseenesest, kui suur oli kaebajast lähtuv risk vaidlustatava otsuse tegemise ajal. Otsus ei analüüsi sisuliselt ka vabastamisjärgset töötamist, elukohta, kindlustust, kooselu, järelevalvetingimuste täitmist ega muid stabiliseerivaid tegureid. Vastustaja on otsuses alusetult välistanud VMS § 125 lg 1 p-s 2 ette nähtud erandliku võimaluse anda kaebajale elamisluba vaatamata kaebaja kehtivale kriminaalkaristusele. Vastustaja ei saanud selle välistuse tegemisel tugineda ringpõhjendusena samadele varasematele kuritegudele, mille tõttu ta VMS § 124 lg 2 p 7 kohaldas. Kaebaja ei saanud ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu erandi välistamisel tugineda ka 21.08.2026 juhtumile. PPA ei ole otsuses elamisloa andmata jätmisest tuleneva kaebaja perekonna- ja eraeluõiguse riive proportsionaalsust sisuliselt kaalunud. Kaebaja on Eestis sündinud, elanud siin lapsepõlvest alates seaduslikult, tal on siin lähedased, esivanemate hauad, faktiline elukaaslane ning pärast vabanemist loodud töö- ja elukorraldus. Võimalik sunnitud lahkumine tekitaks eraelu intensiivse riive. PPA ei tuvastanud otsuse tegemisel kaebaja sissetuleku ja keeleoskusega seotud olulisi asjaolusid. Esialgne õiguskaitse on vajalik, sest kaebaja väljasaatmine või lahkumiskohustuse sundtäitmine enne kohtuliku kontrolli lõppu muudaks kaebuse eesmärgi saavutamise oluliselt raskemaks. Riigist lahkumine katkestaks kaebaja kooselu, töö ja sotsiaalsed sidemed EESTIS ning võib tekitada tagajärgi, mida hilisem otsuse tühistamine täielikult ei heasta. Avalikku huvi saab menetluse kestel kaitsta olemasolevate kriminaalmenetluslike ja järelevalvemeetmetega.
5.PPA leiab, et kaebus ei ole tähtaegne ning kaebetähtaeg ei kuulu kaebaja poolt esitatud ennistamise taotluse alusel ennistamisele. Samuti palus PPA jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebetähtaja möödalaskmiseks puuduvad objektiivsed põhjused. PPA saatis vaidlustatud haldusakti e-posti aadressile, mille õigsust kaebaja ise oli PPA-le 31.08.2026 kinnitanud. Kaebaja sai PPA otsuse e-posti aadressilt kätte, sest otsus on lisatud kaebusele. Eelnevat ei 3(6)
3-26-2972
muuda see, et kaebaja otsuse kättesaamist PPA palvele vaatamata ei kinnitanud. Otsus oli kaebajale teatavaks tehtud ning otsuse sisuga tutvumine ei ole kaebetähtaja kulgemise seisukohast oluline. Teatavakstegemine ei eelda informatsiooni tegelikku jõudmist adressaadi teadvusse. Sestap ei ole määrav, millal kaebaja oma e-postkasti avas ja vastustaja e-kirja luges. Kaebaja on elanud suure osa oma elust Eestis, seega isik orienteerub Eesti ühiskonnas ja pole ühtegi põhjust, mis takistas kaebajal pöörduda varem esindaja poole. Kaebaja ei ole näidanud üles piisavat hoolsust halduskohtule kaebuse esitamisel. Kuna kaebajale tehti vaidlustatud haldusakt teatavaks 07.09.2026, oli kaebusega kohtusse pöördumise tähtpäevaks 17.09.2026 (VMS § 222 lg 1) ning kaebaja on esitanud 22.09.2026 kaebuse kaebetähtaega ületades. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud. Harju Maakohtu 13.05.2026 määrusega kriminaalasjas nr 1-22-4264 vabastati kaebaja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga 6 kuud kohtumääruse jõustumisest ning määrati ta selleks tähtajaks kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Seega on kaebajal VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks kuni katseaja lõpuni (28.11.2026) ja teda ei ähvarda hetkel väljasaatmine. Kaebusel ei ole erilisi eduväljavaateid. Kaebajale elamisloa andmisest on mh keeldutud ka imperatiivsetel keeldumisalustel, mis ei anna PPA-le kaalutlusõigust, eriti olukorras, kus kaebajal puuduvad Eestis kaitsmist väärivad huvid (nt perekond või eraelulised huvid). Kaebajal on kolm kehtivat kriminaalkaristust ja neli arhiveeritud kriminaalkaristust ning lisaks üheksa arhiveeritud väärteokaristust. Kaebaja käitumise pinnalt saab järeldada, et varasematest karistusmeetmetest ei ole kaebaja enda jaoks järeldusi loonud. Kaebaja Eestisse jäämine ei oleks kooskõlas avalike huviga. Elamisloa andmiseks ei anna alust ka kaebaja poolt esitatud kuvatõmmis tema töötamise registreerimise kohta, kuna piisav sissetulek peab olema tõendatav elamisloa taotlemise ajal ning elamisluba ei anta lootuses, et välismaalasel tulevikus piisav sissetulek tekib. Kuna kaebaja pole kogu oma elu jooksul Eestis elades siiani eesti keelt omandanud vähemalt A2 tasemel ja registreerus kursusele alles peale elamisloa andmisest keeldumise algatamise teatise saamist, siis pole PPA tõsikindlalt veendunud, et kaebaja kursuse läbib ja uue eksami sooritaks. Kaebaja on kolmanda riigi kodanik ja VMS-i mõistes välismaalane. Kaebajal oleks olnud võimalik Vene kodakondsusest loobuda ja sooritada vajalikud toimingud Eesti kodakondsuse saamiseks, ent ta pole seda teinud.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kaebetähtaeg
6.Kohus leiab, et käesolevat kaebust ei ole alust pidada kaebetähtaja rikkumisega esitatuks. VMS § 222 lg 1 kohaselt võib halduskohtule kaebuse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse peale esitada kümne päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates. Seega algab kaebetähtaja kulgemine otsuse teatavaks tegemisest. Käesolevas asjas saadeti vaidlusalune haldusakt 07.09.2026 kaebaja avaldatud e-posti aadressile. Muul viisil haldusakti kaebajale kätte toimetada üritatud ei ole. Haldusakti elektroonilist kättetoimetamist reguleerib haldusmenetluse seaduse (HMS) § 27, mille lg 2 kohaselt loetakse elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud või edastatud dokument adressaadile kättetoimetatuks järgmistel juhtudel: 1) asjakohane infosüsteem on registreerinud dokumendi avamise või vastuvõtmise; 2) adressaat on kinnitanud elektrooniliselt edastatud dokumendi kättesaamist; 3) dokument või teade dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta on edastatud äriühingu äriregistrisse kantud elektronposti aadressil; 4) dokument või teade dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta on edastatud avalik-õigusliku juriidilise isiku, advokaadi, audiitori, notari, kohtutäituri,
4(6)
3-26-2972
pankrotihalduri, patendivoliniku või vandetõlgi äriregistrisse kantud või nimetatud isiku poolt avaldatud elektronposti aadressil.
7.Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebaja otsuse elektrooniliselt kättesaamist vastustajale ei kinnitanud. Samuti ei saa otsust lugeda kaebajale kättetoimetatuks ka muudel HMS § 27 lg 2 nimetatud viisidel. Kaebuses on üksnes märgitud, et vaidlusalune otsus jõudis kaebaja esindajani 18.09.2026. Seega ei ole kohtul alust lugeda otsust kaebajale kätte toimetatuks enne 18.09.2026 ning kaebetähtaja algust tuleb lugeda sellest kuupäevast. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 23.09.2026, seega VMS § 222 lg 1 sätestatud kaebetähtaega järgides (võrdle Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2026 määrus haldusasjas nr 3-25-4351/34, p-d 9 ja 10). Kohus leiab, et PPA peaks eelistama isikutele haldusaktide kättetoimetamiseks võimalusel selliseid viise, mis väldivad ka isikute võimaliku pahatahtlikkuse või puudulike keele- või digioskuste puhul hilisemaid vaidlusi kättetoimetamise täpse aja osas. Kaebuse menetlusse võtmine
8.Kaebus vastab HKMS §-des 37–39 toodud nõuetele määral, mis võimaldab kaebuse menetlusse võtta. Kaebuse lahendamine kuulub HKMS § 4 lg 1 kohaselt halduskohtu pädevusse ning on esitatud alluvusjärgsesse kohtusse (HKMS § 7 lg 1). Kaebus on esitatud kohtule tähtaegselt (HKMS § 46 lg 1). Kaebaja on tasunud kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt õiges suuruses riigilõivu. Samuti ei esine HKMS § 121 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kaebuse tagastamise aluseid. Seetõttu tuleb kaebus HKMS § 120 lg 2 alusel menetlusse võtta.
9.Kooskõlas HKMS § 17 lg-ga 1 tunnistab kohus vastustajaks PPA. Vastustajal tuleb esitada vastus kaebusele ning kõik vaidlusega seotud ja asja lahendamiseks vajalikud dokumendid kohtu määratud tähtaja jooksul (HKMS § 122 lg 2 p-d 4 ja 5). Võimalusel tuleb esitada kohtule ka kaebaja kaebuses taotletud dokumendid. Kaebusele vastuse koostamisel tuleb lähtuda HKMS §-dest 50, 52–54 ja 123 ning tõendid ja väited tuleb omavahel siduda. Kohtule juba esitatud dokumente uuesti esitama ei pea, v.a juhul, kui need erinevad oluliselt. Kui vastustaja soovib tugineda toimikus juba olemasolevale dokumendile, saab sellele viidata.
10.Kui menetlusosaline soovib kohtule esitada tõendeid, mida tuleks teise menetlusosalise eest varjata, tuleb selle kohta esitada kohtule selgesõnaline taotlus (HKMS § 88 lg 2 ja § 79), märkida taotlus ära ka tõendite kaaskirja ja esitada tõendid avaliku e-toimiku (AET) kaudu eraldi menetlusdokumendina terviktekstina ning samuti varjatud andmetega selliselt, et teisel menetlusosalisel oleks võimalik nende sisuga tutvuda. Vastasel juhul võib taotlus jääda tähelepanuta ning tõend avalikustatakse teisele menetlusosalisele. Kohus märgib, et andmete katmisel tuleb seda teha manuaalselt, sest arvutis teksti mustaks värvimisel (PDF-fail) on võimalik siiski teatud juhtudel näha „kaetud teksti“.
11.Kaebaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Kui vastustaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, peab ta seda vastuses märkima. Vastasel juhul eeldatakse, et ta soovib asja läbivaatamist kohtuistungil (HKMS § 131 lg 2). Kui pool ei ole kohtule vastanud, vastamise tähtaeg on möödunud ning vastamise tähtaeg on menetlusosalisele nõuetekohaselt teatavaks tehtud, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 131 lg 3).
12.Kaebajal ja vastustajal tuleb kohtule teatada, kas nad peavad võimalikuks asja läbivaatamist lihtmenetluses või asja lahendamist kompromissiga või muul viisil kokkuleppel (HKMS § 122 lg 2 p 9 ja § 133 lg 2). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
5(6)
3-26-2972
13.HKMS § 249 lg 1 järgi võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lg 3 järgi arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
14.Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks saab olla üksnes kaebuse n-ö põhinõuete tagamine. Kaebaja on põhjendanud esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et kaebaja väljasaatmine või lahkumiskohustuse sundtäitmine enne kohtuliku kontrolli lõppu muudaks kaebuse eesmärgi saavutamise oluliselt raskemaks. Kohus märgib, et kaebaja poolt käesolevas asjas vaidlustatud elamisloa andmisest keeldumise haldusaktiga ei ole talle tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Pole andmeid, et kaebajat oleks praegu kohustatud Eestist lahkuma ka ühegi muu kehtiva haldusaktiga. PPA kinnitusel on kaebajal õiguslik alus Eestis viibimiseks vähemalt kuni 28.11.2026. Seega puudub kaebajal käesoleval hetkel vajadus esialgse õiguskaitse järele, mis seonduks tema poolt kohtule esitatud kaebusega.
15.Kohus jätab seetõttu kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Asjaolude muutumisel on kaebajal võimalik kaaluda uue esialgse õiguskaitse taotluse esitamist. /allkirjastatud digitaalselt/ Mait Laaring kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.