Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 20.09.2026 Tallinnas kinni viis välismaalast, sh isiku, kes tuvastati tema ütluste alusel kui Afganistani Islamivabariigi kodanik X (puudutatud isik). Isik peeti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni ning ta avaldas menetlustoimingute ajal soovi saada rahvusvahelist kaitset.
3-26-2920
2.PPA esitas 20.09.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse anda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 2 ja 7 ning VSS § 6 8 p 6 alusel luba pidada X kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks (VRKS § 65 lg 2 p 2) ning esineb VSS § 6 8 p 6 kohane põgenemisoht. Isik saabus Schengeni alale ebaseaduslikult Valgevenest. Tema enda selgituste kohaselt oli tema eesmärk jõuda Eestisse ja Eestis abi saada, kuna Afganistanis on elu raske ja seal esineb probleeme. Isiku tegevus Eestisse jõudmisel oli eesmärgistatud ning ta oli valmis Eesti territooriumile jõudmiseks rikkuma riigi sisenemist ja riigis viibimist reguleerivaid nõudeid. Isiku usaldusväärsust vähendab täiendavalt asjaolu, et ta ei avaldanud menetluse alguses oma tegelikku sünniaega. Isik muutis oma varasemaid ütlusi pärast seda, kui tema telefonist leiti foto tema passist. Isik on oma passi hävitanud. Pärast Schengeni alale ja Läti Vabariiki saabumist ei pöördunud isik seal rahvusvahelise kaitse saamiseks pädeva ametiasutuse poole, vaid jätkas liikumist Eesti suunas. Eestis esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast kinnipidamist. Isiku käitumine annab alust prognoosida, et kui Eestis läbiviidava rahvusvahelise kaitse menetluse tulemusena tekib isikul kohustus Eestist lahkuda, võib tema varasem nõudeid eirav käitumismuster jätkuda. Väljasõidukohustuse tekkimisel ei pruugi isik seda vabatahtlikult täita ning võib jätkata Eestis viibimist või liikuda edasi mõnda teise sobivasse Euroopa Liidu liikmesriiki. Kui Eesti soovib isiku üle anda Lätile, esineb oht, et ta ei pruugi vabaduses viibides olla ametiasutustele kättesaadav ning võib hoiduda üleandmisest kõrvale. PPA teeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 1 art 33 lg 1 alusel tagasivõtupalve Lätile. Isik on saabunud Schengeni alale Läti kaudu, mistõttu esineb alus käsitada Lätit isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest vastutava liikmesriigina. Seetõttu on vajalik isiku kinnipidamine ka võimaliku üleandmise tagamiseks (VRKS § 65 lg 2 p 7). Põgenemisohu tõttu ei saa rakendada kinnipidamise alternatiive (VRKS § 67 lg 2) ning isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne.
3.Tallinna Halduskohus andis 22.09.2026 määrusega VRKS § 65 lg 2 p-de 2 ja 7 alusel PPA-le loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse mitte kauemaks kui kaheks kuuks (kuni 21.11.2026 k.a). Kinnipidamine on võimalik mõlemal PPA esile toodud alusel üheaegselt. Esimese eelistusena viib PPA läbi isiku Lätile üleandmise menetlust. Asjas kogutud tõendid, sh isiku enda ja temaga koos liikunud isikute selgitused annavad põhjendatud aluse arvata, et isiku esmane Schengeni alale saabumise riik on Läti, kustkaudu ta liikus Eestisse. Seega on PPA alustanud esmaseid toiminguid üleandmise menetluses. VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldamine ei eelda, et vastuvõtmispalve / tagasivõtmisteade oleks juba esitatud või vastutav liikmesriik lõplikult kindlaks määratud, vaid kinnipidamine on sellel alusel lubatud mh siis, kui vastutuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud veel kestavad. PPA on kinnitanud, et esitab isiku üleandmise taotluse esimesel võimalusel ning PPA-l on väljakujunenud sujuv praktika isikute üleandmiseks teise liikmesriiki. Kui leiab kinnitust, et taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on teine riik ning see riik nõustub isiku vastu võtma või tagasi võtma, on tegemist juba siinses asjas kohtulikult hinnatud üleandmismenetluse järgmise etapiga, mitte uue kinnipidamise eesmärgiga. Kui Läti peaks vastama eitavalt, jätkab PPA puudutatud isiku varjupaigataotluse menetlusega, arvestades selleks sätestatud tähtaegu. Isiku Schengeni alale ja Eestisse saabumise ning Eestis viibimise asjaolud kogumis kinnitavad põgenemisohu esinemist PPA viidatud VSS § 6 8 p 6 alusel. Isik on PPA-le selgitanud, et soovib Eestilt abi, kuna Afganistanis on elu raske ja seal on probleemid. Ta tuli
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.05.2024 määrus (EL) 2024/1351, mis käsitleb varjupaiga- ja rändehaldust ning millega muudetakse määruseid (EL) 2021/1147 ja (EL) 2021/1060 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 604/2013
2(5)
3-26-2920 Eestisse, sest teab, et Läti talle rahvusvahelist kaitset ei anna. PPA andmetel kasutab isik uuemat iPhone mobiiltelefoni, milles on hulgaliselt fotosid luksuslikust elust Venemaal ja Afganistanis. Fotodelt on näha, et isik külastas iga nädal kohvikuid, restorane vesipiibubaare, piljardiklubisid, kasutas sõitmiseks luksuslikke autosid ja elas kõrgema klassi korterites. PPA ei ole pidanud leitud fotode põhjal usutavaks isiku väidetavat rasket majanduslikku olukorda Afganistanis. Kinnipidamisel kinnitas isik, et ta kohtas temaga koos kinnipeetud isikuid Riias. Kuna isik oli kinnipidamisel võrreldes teiste isikutega puhtam ning tundus, et vastuseid andes oodati vargsi isikult heakskiitu, on PPA-l kahtlus, et tegemist võib olla smugeldajaga, kes pidi andma koos temaga olnud isikud transpordiks üle. Isik on saabunud Schengeni alale ja Eestisse ebaseaduslikult, olles teadlikult võtnud ette teekonna Eestisse, teades oma siinviibimise ebaseaduslikkusest. Selline isiku käitumine näitab isiku suhtumist kehtivatesse reeglitesse ja õiguskorda. Schengeni alale, Lätti saabudes ei pöördunud seal rahvusvahelise kaitse saamiseks pädevate ametiasutuste poole ega avaldanud soovi saada rahvusvahelist kaitset, vaid jätkas liikumist Eesti suunas. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik alles pärast seda, kui Eesti politsei oli ta kinni pidanud. Isik üritas oma isikut varjata ning esitas esmalt isiku tuvastamisel PPA-le valeandmeid. Isik on oma passi hävitanud. Isiku käitumine viitab valmidusele liikuda edasi ebaseaduslikult ja vältida enda väljasaatmist. Arvestades põgenemisohtu ja isiku ütluste kontrollimise vajadust, pole piisavalt alust eeldada, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid tema kättesaadavuse PPA-le.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X palub 06.10.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.09.2026 määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata. Rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud kohe pärast kinnipidamist. Taotluse esitamine ei tähenda iseenesest soovimatust väljasõidukohustust täita. PPA ei ole toonud välja ühtegi konkreetset asjaolu, mis viitaks sellele, et isik oleks keeldunud koostööst, püüdnud ametiasutuste kontrolli alt lahkuda või muul viisil väljendanud kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda. Ebaõige sünniaja avaldamine ei tähenda, et isik ei soovi väljasõidukohustust täita. Järeldused isiku kavatsuste kohta põhinevad üksnes PPA hinnangul, mitte isiku avaldustel. Viibimine koos teiste rahvusvahelist kaitset vajavate isikutega ja lühiajaline viivitus taotluse esitamisel ei viita veel soovile viibida Eestis ebaseaduslikult. Põgenemisohtu tuleb hinnata isiku enda, mitte grupi käitumise põhjal. Isikut transporditi teiste isikute korraldusel, ta ei kontrollinud liikumise teekonda. Kohus ei ole hinnanud ühtegi leebemat meedet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
6.PPA ja halduskohus on tuginenud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamisel VRKS § 65 lg 2 p-dele 2 ja 7 ning põgenemisohu osas viidanud VSS § 6 8 p-le 6. VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht. VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada tema üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 art-s 44 sätestatud alusel ja korras. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on teada andnud või tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita. Rahvusvahelise kaitse taotleja 3(5)
3-26-2920 kinnipidamise üldisi põhimõtteid ja põgenemisohu hindamisega seonduvat on varasemas praktikas korduvalt selgitatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2026 määrused nr 3-262221, nr 3-26-2228, nr 3-26-2302) ning neid ei ole vaja üle korrata.
7.Puudutatud isiku kinnipidamine oli põhjendatud VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles algstaadiumis. Seetõttu on ilmne, et PPA-l tuli isiku rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks teha mitmeid menetlustoiminguid, mis eeldavad isiku kohalolekut (s.o vestlused, vastuväidete ärakuulamine jms). PPA ja halduskohus on õigesti leidnud, et puudutatud isiku puhul esineb VSS § 6 8 p-s 6 sätestatud asjaolu, mis viitab tema põgenemise ohule. Isik saabus Schengeni alale teadvalt ebaseaduslikult Valgevenest ning liikus pärast ebaseaduslikku piiriületust koos teiste isikutega ennast varjates Lätist edasi Eestisse. Kuigi isiku enda selgituste kohaselt oli tema eesmärgiks jõuda Eestisse, on isikuga seotud asjaolude põhjal kogumis ilmne, et tema eesmärk oli selgelt varjata ennast Läti ja Eesti ametivõimude eest ning liikuda reegleid rikkudes Schengeni alal edasi, mitte taotleda rahvusvahelist kaitset juba esimeses turvalises riigis. Puudutatud isik on oma passi hävitanud. Ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis Lätis. Eestis esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast kinnipidamist. Isiku usaldusväärsust vähendab asjaolu, et ta üritas oma isikut varjata, esitades isiku tuvastamisel PPA-le esmalt valeandmed enda sünniaja kohta. Isik muutis oma varasemaid ütlusi alles pärast seda, kui tema telefonist leiti foto tema passist. Eelnev viitab isiku soovile jääda Euroopa Liitu edasi ka olukorras, kus tema rahvusvahelise kaitse vajadus ei leia tuvastamist. Vabadusse jäämisel võib ta jätkata liikumist väljaspool ametlikku rändekorraldust ning seeläbi raskendada võimalikku Lätile üleandmist või tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate oluliste asjaolude väljaselgitamist. Kinnipidamise alternatiivide (vt VRKS § 67 lg 2) kohaldamine ei oleks praegusel juhul tõhus, sest üksnes kinnipidamisega saaks takistada isiku ebaseaduslikku Eestist edasiliikumist, milleks isikul on seniste andmete põhjal nii kogemus kui ka valmisolek.
8.Puudutatud isiku kinnipidamise aluseks saab olla ka VRKS § 65 lg 2 p 7. Ehkki taotluse esitamise ja halduskohtu 22.09.2026 määruse tegemise ajaks ei olnud Lätile tagasivõtutaotlust veel esitatud, oli PPA juba 20.09.2026 taotluses toonud välja asjaolud, millest nähtuvalt esines piisav alus arvata, et isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Läti (vt isiku kinnitus ja tema mobiiltelefonist leitud tõendid läbitud reisiteekonna kohta, dtl 24˗27). Määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 ja art 40 lg 4 ning rakendusmääruse (EL) 2025/20552 I lisa p 8.1 kohaselt võivad need olla piisavad kaudsed tõendid selle kohta, et taotleja on ebaseaduslikult ületanud Valgevene ja Läti vahelise riigipiiri ning seega on vastutavaks liikmesriigiks Läti. Määruse (EL) 2024/1351 art 44 lg 2 järgi võib isikut üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks kinni pidada mh juhul, kui individuaalse hindamise tulemusel esineb põgenemise oht ja kinnipidamine on proportsionaalne ning muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Määruse (EL) 2024/1351 art 44 lg 3 kohaselt peab kinnipidamine olema võimalikult lühike. Vaatamata sellele, et vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus tuleb algatada viivitamata (vt määruse (EL) 2024/1351 art 38 lg 1), ei eelda taotleja kinnipidamine, et vastuvõtmispalve peaks olema kinnipidamise alguseks juba esitatud, vaid selleks on nähtud ette kindlad tähtajad, mida tuleb järgida (vt määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 4; vrd ka Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 24.1). Kui isiku üleandmist määruse (EL) 2024/1351 alusel siiski ei toimu ning PPA jätkab taotluse läbivaatamist, ei tingi see isiku
Komisjoni 02.10.2025 rakendusmäärus (EL) 2025/2055, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 rakenduseeskirjad varjupaiga- ja rändehalduse osas ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 1560/2003
4(5)
3-26-2920 kinnipidamiskeskusest vabastamist, sest kinnipidamine on lubatav VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise eesmärgil.
9.Halduskohtu määrusega puudutatud isiku kinnipidamiseks antud luba ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka selle kestusest tulenevalt. Halduskohus on andnud loa isiku kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks, tegemist on puudutatud isiku esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamisega ning tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on algstaadiumis ja ei ole alust eeldada, et PPA viivitaks menetluse läbiviimisega. Tuvastatud ei ole ka selliseid asjaolusid (nt isiku terviseprobleemid või ohustatus), mille tõttu tuleks kahekuulist kinnipidamist pidada selgelt ebaproportsionaalseks.
10.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.09.2026 määrus muutmata.
11.HKMS § 175 lg 3 ja VRKS § 9 lg 1 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.