kinnipidamiseks kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Tallinna Halduskohtu 22.09.2026 määrus
Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad
(sündinud ja
Menetluse alus ringkonnakohtus
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Paas Puudutatud isik X (Pakistani Islamivabariigi kodanik, sündinud XX.XX.XXXX) X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22.09.2026 määruse peale menetlusse.
2.Jätta X-i määruskaebus rahuldamata.
3.Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) patrull täitis 20.09.2026 teenistusülesandeid Tallinnas Vanasadama piirkonnas Linnahalli läheduses. Linnahalli parkla servast ja selle vahetust lähedusest avastati kokku viis välismaalast, kellel puudusid reisidokumendid ning kes viibisid Eestis ebaseaduslikult. Isikud ei osanud suhelda vene ega inglise keeles ning nende sõnul olid nad pärit Afganistanist ja Pakistanist. Kõik viis isikut peeti kinni ning toimetati kinnipidamiskeskusesse. Üks kinnipeetud isikutest oli X, kes peeti kinni 20.09.2026 kell 04.55 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 613 alusel. 20.09.2026 avaldas isik soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset ja
3-26-2921 seetõttu peeti ta 20.09.2026 kell 15.19 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 1, 2 ja 5 alusel.
2.PPA esitas 20.09.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VRKS § 66 lgte 1–2, § 65 lg 2 p-de 2 ja 7 ning § 65 lg 3 p 1 koostoimes VSS § 6 8 p-ga 6 alusel. Isiku Leedule üleandmise küsimuses tugines PPA määruse (EL) 2024/1351 art-dele 33 ja 44. 20.09.2026 toimunud vestlusel nimetas isik end 03.01.1996 sündinud Y, kuid tema telefonist leiti foto Pakistani passist, mis oli välja antud XX.XX.XXXX sündinud X-i nimele. Y on tema isa nimi. Isiku reisiteekond oli Pakistan – Araabia Ühendemiraadid – Venemaa – Valgevene – Leedu – Läti – Eesti. Ta sisenes Schengeni alale Leedu kaudu. PPA esitab määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 alusel Leedule vastuvõtmispalve ning Leedu nõustumise korral alustab isiku üleandmist sama määruse art 44 alusel. VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel põhjendas PPA kinnipidamist vajadusega selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud. Kui isikut ei saa Leedule üle anda, vaadatakse tema taotlus läbi Eestis, milleks tuleb muu hulgas välja selgitada kodumaalt lahkumise põhjus ja kaitse taotlemise asjaolud, korraldada isiklik vestlus ning kontrollida tõendeid ja muud asjakohast teavet. Põgenemisohu osas tugines PPA VRKS § 65 lg 3 p-le 1 ja VSS § 6 8 p-le 6. PPA hinnangul näitavad isiku liikumine läbi mitme riigi, Leedus kaitse taotlemata jätmine ning Eesti suunas edasiliikumine ohtu, et ta ei pruugi Eestist lahkumise või Leedule üleandmise kohustust vabatahtlikult täita. Kinnipidamisjärgne koostöö seda ohtu ei kõrvalda. PPA hinnangul ei ole VRKS §-s 67 ega § 60 lg-tes 1 ja 2 sätestatud leebemad meetmed piisavad. Isikul puuduvad reisidokumendid, Eestis püsivad sidemed ja piisavad rahalised vahendid ning esineb põgenemisoht. Isikule on kinnipidamiskeskuses tagatud meditsiiniline abi ja vajaduse korral psühholoogiline abi. PPA-le teadaolevalt ei esine tal sellist meditsiinilist seisundit, mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses. Seetõttu pidas PPA kinnipidamist vajalikuks nii rahvusvahelise kaitse menetluseks vajalike asjaolude väljaselgitamiseks kui ka võimaliku Leedule üleandmise tagamiseks.
3.Kohtuistungil 21.09.2026 tõdes isiku esindaja, et kinnipidamiseks on olemas õiguslik ja faktiline alus. Kahekuuline tähtaeg on põhjendatud. X selgitas istungil, et ta ei vaidle kinnipidamise vastu, kuid palub ennast ja oma kaaslasi mitte tagasi saata Lätti, sest seal ei anta neile rahvusvahelist kaitset. Nende teekond on olnud raske, neid on piinatud ja nad vajavad arstiabi. Samuti uuris ta, kas ja millal saavad tema ja tema kaaslased oma mobiiltelefonid tagasi. Ta soovib võtta ühendust oma perega.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas PPA taotluse 22.09.2026 määrusega ning andis PPA-le loa pidada puudutatud isikut kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 21.11.2026 (kaasa arvatud). Halduskohus leidis, et kinnipidamine on põhjendatud üheaegselt VRKS § 65 lg 2 p-de 2 ja 7 alusel ning VRKS §-s 67 sätestatud leebemad meetmed ei ole tulemuslikult kohaldatavad. PPA viib esmajärjekorras läbi puudutatud isiku Leedule üleandmise menetluse. Kuna isik sisenes enda ütluste kohaselt Schengeni alale Leedu kaudu, on määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 alusel alust pidada Leedut vastutavaks liikmesriigiks. VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldamine ei eelda, et vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteade oleks juba esitatud või vastutav liikmesriik lõplikult kindlaks määratud. Määruse (EL) 2024/1351 art 38 lg 1 ja art 45 lg 1 järgi võib art 44 alusel kinnipidamine eelneda vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate esitamisele. Leedu 2(6)
3-26-2921 nõustumisel jätkub üleandmismenetlus, eitava vastuse korral menetleb PPA rahvusvahelise kaitse taotlust Eestis. Põgenemisohu tuvastas kohus VRKS § 65 lg 3 p 1 ja VSS § 6 8 p 6 alusel. Isik viibis 25.08.– 11.09.2026 Valgevenes Leedu piiri lähedal, 13.09.2026 Leedus ja 16.09.2026 Riias ning saabus 19.09.2026 Eestisse koos Valgevenes kohatud isikutega. Eestis peeti ta kinni 20.09.2026. Grupp ei pöördunud ise politsei poole ning isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast kinnipidamist. Kohus järeldas asjaoludest kogumis põgenemisohu olemasolu. VRKS §-s 67 sätestatud leebemaid meetmeid ei pidanud kohus piisavaks, sest põgenemisohtu ja isiku ütluste kontrollimise vajadust arvestades ei tagaks need tema kättesaadavust PPA-le. Kinnipidamise aluste äralangemisel tuleb isik VRKS § 71 lg 1 järgi viivitamata vabastada ning VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel kinnipidamisel tuleb järgida määruse (EL) 2024/1351 art-tes 44 ja 45 sätestatud tähtaegu.
5.X esitas 06.10.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 22.09.2026 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus tema kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata. Puudutatud isik vaidleb eelkõige vastu põgenemisohu esinemisele. PPA ei ole tema hinnangul toonud välja konkreetseid asjaolusid, millest nähtuks, et ta oleks keeldunud koostööst, püüdnud ametiasutuste kontrolli alt lahkuda või muul viisil väljendanud kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest pärast kinnipidamist ei saa iseenesest järeldada põgenemisohtu. Ka tema varasem teekond ei kinnita sellist kavatsust, sest ta liikus Valgevenest Leedu ja Läti kaudu Eestisse teiste isikute korraldusel ega kontrollinud ise oma liikumist. Arvestada tuleb ka keelebarjääri, kohalike olude mittetundmise ning vägivallaga Leedu ja Valgevene piiril. Samuti ei ole halduskohus piisavalt hinnanud VRKS §-s 67 sätestatud leebemate meetmete kohaldamist. Puudutatud isiku hinnangul võiks kinnipidamise asemel kohaldada näiteks majutuskeskuses elamise kohustust koos regulaarse PPA-s registreerimisega. Üldsõnaline järeldus, et leebemad meetmed ei oleks tulemuslikud, ei ole piisav. Seetõttu leiab puudutatud isik, et tema kinnipidamise alused puuduvad või on ära langenud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
7.Määruskaebus ei ole põhjendatud. Halduskohus on õigesti leidnud, et puudutatud isiku kinnipidamiseks esinevad VRKS § 65 lg 2 p-des 2 ja 7 sätestatud alused ning VRKS §-s 67 nimetatud leebemad meetmed ei oleks tulemuslikud.
8.Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on vabaduspõhiõiguse intensiivne riive ja seetõttu erandlik meede. VRKS § 65 lg 1 kohaselt võib taotlejat § 65 lg-s 2 sätestatud alusel kinni pidada üksnes juhul, kui § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. VRKS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus anda loa taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks, kuid tegemist on maksimaalse, mitte automaatselt kohaldatava tähtajaga. Kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne ning kestma üksnes nii kaua, kui selle aluseks olev eesmärk seda tegelikult 3(6)
3-26-2921 nõuab. Sama põhimõte tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1346 artiklitest 10 ja 11.
9.PPA tugines kinnipidamise alusena muu hulgas VRKS § 65 lg 2 p-le 7. PPA selgitas, et puudutatud isik sisenes Schengeni alale Valgevenest Leedu kaudu ning tema Leedule üleandmiseks tehakse määruse (EL) 2024/1351 alusel vastuvõtmispalve. PPA hinnangul on Leedu puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik ning Leedu nõustumise korral alustatakse isiku üleandmist. Kinnipidamise eesmärk on seega tagada puudutatud isiku kättesaadavus vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetluse ajal ja tema võimalikuks üleandmiseks Leedule. VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldamist ei välista see, et PPA ei olnud halduskohtule taotluse esitamise ajaks veel Leedult kinnitust saanud, et Leedu võtab puudutatud isiku vastu. Määruse (EL) 2024/1351 art 44 lg 2 võimaldab isiku üleandmise tagamiseks kinni pidada, kui individuaalse hindamise tulemusel esineb põgenemisoht või kinnipidamine on vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra kaitseks, kinnipidamine on proportsionaalne ning leebemaid meetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Sama artikli lg 3 järgi peab kinnipidamine olema võimalikult lühike ega tohi kesta kauem, kui nõutavate haldustoimingute nõuetekohaseks läbiviimiseks on mõistlikult vajalik kuni üleandmiseni.
10.Määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 järgi vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kuhu taotleja on kolmandast riigist maismaa-, merevõi õhupiiri ebaseaduslikult ületades sisenenud, kui see on tuvastatud art 40 lg-s 4 nimetatud loeteludes kirjeldatud tõendite või kaudsete tõendite, sealhulgas määruse (EL) 2024/1358 kohaste andmete põhjal. Riigikohtu varasema analoogse normistiku kohta antud selgituste järgi tuleb vastutava liikmesriigi kindlaksmääramisel arvestada nii otseseid kui ka kaudseid tõendeid (vt RKHKo nr 3-20-1697, p 24.1). Puudutatud isiku ütluste kohaselt kulges tema teekond Pakistanist Araabia Ühendemiraatide ja Venemaa kaudu Valgevenesse ning sealt Leedu ja Läti kaudu Eestisse. Neid ütlusi toetavad PPA 20.09.2026 kontrolli käigus isiku telefonist saadud andmed. Telefonis olid muu hulgas 31.05., 20.06. ja 24.07.2026 Venemaal tehtud fotod, 25.08.2026 Valgevenes tehtud foto, 13.09.2026 Leedu ja Valgevene piiri lähedal salvestatud asukohaandmed, 16.09.2026 Riias salvestatud asukohaandmed ning 19.09.2026 Eestis tehtud foto. Lisaks leiti telefonist Leedu ja Läti asukohtadega seotud otsinguandmeid ning isiku asjade hulgas olid Läti kirjadega joogipudel ja muud tooted. Need andmed kogumis toetavad puudutatud isiku kirjeldatud liikumisteekonda Valgevenest Leedu ja Läti kaudu Eestisse ning eelkõige seda, et ta viibis enne Lätti ja Eestisse jõudmist Leedus. Seega oli PPA-l piisav faktiline alus pidada Leedut võimalikuks vastutavaks liikmesriigiks ja alustada selle kindlaksmääramise menetlust. Asjaolu, et PPA ei olnud halduskohtule taotluse esitamise ajaks veel jõudnud esitada Leedule vastuvõtmispalvet ega saanud Leedu vastust, ei välista iseenesest VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldamist. Vastupidine tõlgendus muudaks määruse art-s 44 ette nähtud kinnipidamise võimaluse osaliselt sisutuks. Määruse art 45 lg 1 näeb art 44 alusel kinni peetud isiku puhul ette tähtaja vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate esitamiseks. Kui rahvusvahelise kaitse taotlus on registreeritud enne kinnipidamist või kinnipidamise ajal, ei või see tähtaeg üldjuhul ületada kahte nädalat taotluse registreerimisest; kui isik peetakse kinni hiljem, on tähtaeg üks nädal kinnipidamisest. Sellest järeldub, et art 44 alusel kinnipidamine võib eelneda vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate esitamisele. VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldamine ei eelda seega, et vastutav liikmesriik oleks isiku vastuvõtmisega juba nõustunud. Määrav on, kas vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus tegelikult toimub ning kas määruse art 44 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise materiaalsed eeldused on täidetud.
4(6)
3-26-2921
11.Siinsel juhul tuleb seetõttu hinnata eeskätt seda, kas puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht, mis on piisavalt suur selleks, et õigustada tema kinnipidamist võimaliku üleandmise tagamiseks ega võimalda saavutada kinnipidamise eesmärki VRKS §-s 67 sätestatud leebemate järelevalvemeetmetega. PPA tugines VRKS § 65 lg 3 p-le 1 koostoimes VSS § 68 p-ga 6. Põgenemisohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes VSS §-s 6 8 nimetatud asjaolu formaalsest esinemisest, vaid hinnata tuleb isiku varasemat käitumist ja muid konkreetset juhtumit iseloomustavaid asjaolusid kogumis. Eespool käsitletud asjaolud kinnitavad, et puudutatud isik on läbinud Euroopasse jõudmiseks mitmeid riike ning liikunud pärast Schengeni alale jõudmist edasi Leedust Läti kaudu Eestisse. Tema senine käitumine näitab seega nii kogemust kui ka tegelikku võimekust korraldada oma piiriülest liikumist väljaspool tavapärast rändekorraldust. Eestisse jõudes puudusid tal reisidokumendid ja seaduslik alus siin viibimiseks. Samuti puuduvad tal Eestis perekondlikud, elukoha-, töö- või muud püsivad sidemed, mis vähendaksid tema edasiliikumise tõenäosust. Isikusamasuse kontrollimisel ilmnes lisaks, et ta esitas oma sünniaja kohta ebaõigeid andmeid: 20.09.2026 toimunud vestlusel nimetas ta oma sünniajaks 03.01.1996, kuid tema telefonist leitud Pakistani passi fotol oli sünniajaks märgitud XX.XX.XXXX ning Y oli märgitud tema isa nimeks. Ka ebatäpsete isikuandmete esitamine on asjakohane isiku käitumist iseloomustav asjaolu põgenemisohu hindamisel. Eeltoodut kogumis arvestades lähtub isikust põgenemisoht. Isiku varasemat käitumist arvestades on põhjendatud arvata, et vabadusse jäämisel jätkab ta liikumist väljaspool ametlikku rändekorraldust ning seeläbi raskendab tema võimalikku üleandmist Leedule või rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate oluliste asjaolude väljaselgitamist. Põgenemisohtu ei ole seega tuletatud üksnes rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest pärast kinnipidamist.
12.Puudutatud isiku kinnipidamine on põhjendatud ka VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel. Selle sätte kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada tema taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui esineb põgenemise oht. PPA selgitas, et juhul, kui puudutatud isikut ei ole võimalik Leedule üle anda, jätkatakse tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemist Eestis. Sel juhul tuleb muu hulgas välja selgitada tema kodumaalt lahkumise tegelikud põhjused ja rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud. Menetlus hõlmab taotleja küsitlemist, tõendite ja telefoni läbivaatamist ning päritoluriigi kohta teabe kogumist. Isikusamasuse kohta ilmnenud vastuolu ja eespool tuvastatud põgenemisohtu arvestades on puudutatud isiku kättesaadavus nende menetlustoimingute tegemiseks vajalik.
13.Määruskaebuses leitakse, et halduskohus ei hinnanud piisavalt VRKS §-s 67 sätestatud leebemate meetmete kohaldamist. Esindaja hinnangul võiks puudutatud isik elada kindlaksmääratud kohas, näiteks majutuskeskuses, ning käia regulaarselt PPA-s registreerimas. Halduskohtu põhjendus on selles küsimuses napp, kuid see ei anna alust määruse tühistamiseks. Leebema meetme sobivust tuleb hinnata selle järgi, kas see tulemuslikult tagaks konkreetsel juhul puudutatud isiku kättesaadavuse. Puudutatud isikul puuduvad Eestis perekondlikud ja muud püsivad sidemed ning tema senist teekonda iseloomustab ebaseaduslik liikumine läbi mitme riigi. Vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus on pooleli ning selle tulemusena võib järgneda puudutatud isiku üleandmine Leedule. Neil asjaoludel ei anna majutuskeskuses elamise kohustus koos regulaarse registreerimiskohustusega praegu piisavat kindlust, et puudutatud isik jääb menetluseks ja võimalikuks üleandmiseks kättesaadavaks. Tema kinnipidamisjärgset koostööd PPA-ga tuleb küll arvestada tema kasuks, kuid see ei kaalu üles eespool kirjeldatud põgenemisohu näitajaid. Seetõttu ei ole menetluse praeguses etapis alust pidada VRKS §-s 67 nimetatud leebemaid meetmeid tulemuslikuks.
5(6)
3-26-2921
14.Kinnipidamine peab olema võimalikult lühike ning PPA peab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise ja võimaliku üleandmise toiminguid tegema nõuetekohase hoolsusega. Määruse (EL) 2024/1351 art 45 sätestab art 44 alusel kinni peetud isikute suhtes tavapärasest lühemad menetlustähtajad. Kui liikmesriik ei esita vastuvõtmispalvet või tagasivõtmisteadet ettenähtud tähtajal, ei tee art 42 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul üleandmisotsust või üleandmist ei viida art 45 lg-s 3 ette nähtud viienädalase tähtaja jooksul läbi, ei või isikut sellel alusel enam kinni pidada. Halduskohtu antud luba kuni 21.11.2026 määrab seega üksnes kinnipidamise maksimaalse kestuse ega anna PPA-le õigust pidada puudutatud isikut kogu selle aja kinni sõltumata menetluse käigust. VRKS § 65 lg 2 p-s 7 sätestatud aluse äralangemine ei too siiski kaasa puudutatud isiku vabastamist, kui tema kinnipidamine on jätkuvalt põhjendatud sama lõike p 2 alusel. Kinnipidamise aluse äralangemisel tuleb isik VRKS § 71 lg 1 kohaselt viivitamata vabastada.
15.Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isiku kinnipidamine menetluse praeguses etapis vajalik ja proportsionaalne. Halduskohtu põhjenduste nappus põgenemisohu individuaalse hindamise ja leebemate meetmete käsitlemise osas on kõrvaldatav ringkonnakohtu täiendavate põhjendustega. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Tallinna Halduskohtu 22.09.2026 määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.