Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pidada E.Q kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Paas Puudutatud isik – E.Q , esindaja Uljana Ponomarjova
Menetluse alus ringkonnakohtus
E.Q
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
määruskaebus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse E.Q peale.
määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määruse
Jätta E.Q määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määrus muutmata.
Jõustunud määruse Riigi Teatajas avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 21.09.2026 Tallinnas, Liimi 1b kinni viis välismaalast, kellel ei olnud isikut tõendavaid dokumente. Üks neist oli E.Q . Ta peeti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni ja toimetati kinnipidamiskeskusesse (KPK). Seal avaldas puudutatud isik soovi saada rahvusvahelist kaitset ning PPA pidas ta 21.09.2026 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel. Taustakontrolli kokkuvõtte kohaselt on puudutatud isik Etioopia kodanik, kelle reisiteekond oli Etioopia-Valgevene-Leedu-Läti-Eesti.
2.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 22.09.2026 taotluse anda luba pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni kolmeks kuuks VRKS § 65 lg 2 p-de 2 ja 7 alusel. Kinnipidamine on vajalik isiku üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 1 art 44 alusel ja korras (VRKS § 65 lg 2 p 7). PPA on tuvastanud, et isik on saabunud Schengeni alale Leedu kaudu, mistõttu on alust käsitada Leedut puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest vastutava liikmesriigina. PPA esitab lähiajal Leedule tagasivõtupalve. Isiku kinnipidamise eesmärgiks on eelkõige tagada tema püsimine Eestis kuni üleandmiseni. Kinnipidamine on vajalik ka puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks (VRKS § 65 lg 2 p 2) ning esineb VSS § 6 8 p-s 6 sätestatud põgenemise oht. Juhul, kui Leedu ei pea võimalikuks isiku tagasivõtmist, viiakse isiku suhtes rahvusvahelise kaitse menetlus läbi Eestis. Esineb puudutatud isiku põgenemise oht. Puudutatud isik saabus Schengeni alale ja Eestisse ebaseaduslikult. Ta selgitas, et lahkus Etioopiast Valgevenesse, makstes oma reisi eest 2500 dollarit. Valgevenes viibis ta 8 nädalat. Otselende Etioopia ja Valgevene vahel ei toimu, mis viitab sellele, et isik on läbinud oma teekonnal veel riike. Isik on öelnud, et ta viskas Leedus või Lätis ära oma dokumendid, mis näitab, et ta sai väga hästi aru, et see, mida ta teeb, on ebaseaduslik. Leetu või Lätti saabudes ei pöördunud isik seal ametiasutuste poole ega avaldanud soovi saada rahvusvahelist kaitset, vaid jätkas liikumist Eesti suunas. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soov tekkis isikul alles pärast seda, kui PPA oli ta kinni pidanud. Välistatud ei ole ka vahendajate abi kasutamine. VRKS § 67 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivide kohaldamine ning VRKS § 60 lg-tes 1 ja 2 sätestatud liikumisvabaduse piirangud ei ole piisavad meetmed. Schengeni alal puudub piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raske.
3.E.Q avaldas 23.09.2026 kohtuistungil, et andis ennast ise üle PPA-le. Oli koos sõpradega, aga tema palus politseiga ühendust võtta. Taotletav kinnipidamise aeg on liiga pikk. Ta on Amhara piirkonnast ja teda oleks seal tapetud. Ta ei suhelnud isaga 5 aastat, siis viimaks võttis ühendust, sai isalt raha, et Valgevenesse tööle tulla. Seal elas ta kolm kuud, seejärel tuli Lätti läbi metsa, mitu katset oli, lõpuks õnnestus. Valgevenes sai ta peksa. Leedus pole ta olnud, Valgevenest tuli otse siia.
3.Tallinna Halduskohus andis 23.09.2026 määrusega (suuline resolutsioonmäärus, mida kohus täiendas kirjalikult kirjeldava ja põhjendava osaga 25.09.2026) PPA-le VRKS § 65 lg 2 p-de 2 ja 7 alusel loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 23.12.2026. Taotlus tuleb rahuldada VRKS § 66 lg 2 ning § 65 lg 2 p-de 2 ja 7 alusel. Puudutatud isik on ületanud Schengeni välispiiri Valgevenest Leedu kaudu. Kuigi ta väitis kohtuistungil, et ta ei ole Leedus viibinud, ei ole need väited usaldusväärsed, kuivõrd ta on PPA-le avaldanud, et liikus Valgevenest Leetu ning sealt edasi Lätti ja Eestisse. PPA on selgitanud, et teeb Leedule tagasivõtupalve, mis põhineb määruse (EL) 2024/1351 art-l 33 ning juhul, kui Leedu nõustub tagasivõtupalvega, alustab PPA isiku üleandmist art-s 44 sätestatud alusel ja korras. Seega on isiku kinnipidamise eesmärgiks esmalt isiku üleandmine Leedule. Juhul, kui Leedu ei pea võimalikuks isiku tagasivõtmist, siis toimub rahvusvahelise kaitse menetlus Eestis. On ilmne, et PPA ei ole jõudnud rahvusvahelise kaitse menetluses ühtegi menetlustoimingut teha. Puudutatud isiku põgenemise oht on märkimisväärne. Puudutatud isik on liikunud Valgevenest Schengeni alale ja saabus Eestisse ebaseaduslikult. Isiku telefonist nähtus, et
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.05.2024 määrus (EL) 2024/1351, mis käsitleb varjupaiga- ja rändehaldust ning millega muudetakse määruseid (EL) 2021/1147 ja (EL) 2021/1060 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 604/2013.
2(6)
3-26-2954 tegemist võib olla välismaalaste Eestisse toimetajaga. Ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui PPA ta Eestis kinni pidas. Põgenemisohtu suurendavad asjaolud, et isikul puudub Eestiga sotsiaalne ja majanduslik side, ta ei valda Eestis levinud suhtluskeeli ning tal puuduvad piisavad rahalised vahendid siin toimetulekuks. Kuigi isik on teinud PPAga koostööd, ei vähenda see põgenemisohtu. Selline koostöö on pärast kinnipidamist eeldatav. Puudutatud isiku hoiakutest ja käitumisest võib järeldada, et ta hoiduks vabaduses viibides menetlusest kõrvale, kuivõrd ta on teadlikult osalenud ebaseadusliku rände korraldamises, abistades isikutel ebaseaduslikult Eestisse jõuda. Märkimisväärse põgenemisohu korral ei ole ka liikumisvabaduse piiramine (VRKS § 60 lg 1) ega kinnipidamise alternatiivid (VRKS § 67 lg 1) tõhusad. Isiku senine käitumine annab aluse arvata, et ta võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda Eestist mujale Euroopasse või muudmoodi asuda kõrvale hoiduma ega ole kättesaadav ametivõimudele. Kui isiku saab Leedule üle anda enne, kui kolm kuud täitub, langeb kinnipidamise alus ära. Kuid olukorras, kus Leedu keeldub isiku vastuvõtmisest, tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus lahendada PPA-l. Seetõttu võib esineda PPA-l vajadus isiku kinnipidamiseks pikemaks perioodiks kui kaks kuud. Lisaks arvestab kohus ka PPA suurt töökoormust ning seadusandja eesmärki VRKS § 66 lg 2 kehtestamisel (vähendada PPA ja kohtute töökoormust). Kolm kuud ei ole ebaproportsionaalselt pikk periood, sest rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks tavamenetluses on ette nähtud 6-kuuline tähtaeg.
4.E.Q palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määrus ja uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata, alternatiivselt lühendada kinnipidamise tähtaega kahe kuuni. Põgenemisohtu ei ole. Rahvusvahelise kaitse taotlemine ei tähenda iseenesest soovimatust täita lahkumiskohustust. PPA ei ole toonud välja ühtegi konkreetset asjaolu, millest järelduks isiku keeldumine koostööst või kavatsus hoiduda menetlusest kõrvale. Puudutatud isik parandas ise esialgu antud sünniaja, samuti on ta mõlema antud sünniaja kohaselt täisealine, mistõttu ei olnud erinevate andmete andmisel tähtsust. Samuti andis puudutatud isik PPA-le ise teada oma reisiteekonnast ja reisidokumentide äraviskamisest, mis kinnitab koostöö tegemist. Järeldused isiku kavatsuste kohta põhinevad üksnes PPA hinnangul, mitte isiku avaldustel. Viibimine koos teiste rahvusvahelist kaitset vajavate isikutega ja lühiajaline viivitus taotluse esitamisel ei viita veel soovile viibida Eestis ebaseaduslikult. Kuna PPA vaatab rahvusvahelise kaitse taotluse läbi kiirendatud menetluses, ületab halduskohtu määrusega antud luba märkimisväärselt kiirendatud menetluse maksimaalset kestust (määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3). Kinnipidamist kuni kolmeks kuuks ei saa pidada vajalikuks ja proportsionaalseks. Üleandmine ei tohiks võtta aega rohkem kui kaks kuud, vajaduse ilmnemisel saaks kinnipidamise tähtaega pikendada. Kohtu töökoormuse vähendamise eesmärk ei ole piisav põhjus pidada isikut kinni kauem, kui selleks on vajadus. Halduskohus ei ole andnud individuaalset hinnangut, miks ei oleks muud leebemad meetmed tulemuslikud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.
6.PPA ja halduskohus on tuginenud puudutatud isiku KPK-sse paigutamisel VRKS § 65 lg 2 p-dele 2 ja 7 ning põgenemisohu osas VSS § 6 8 p-le 6. Nende sätete alusel rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise üldisi põhimõtteid ja põgenemisohu hindamisega seonduvat on varasemas praktikas korduvalt selgitatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2026 määrused nr 3-26-2221, nr 3-26-2228, nr 3-26-2302) ning neid ei ole vaja üle korrata. Määruskaebuses on vaidlustatud põgenemisohu esinemist ja kinnipidamise tähtaega.
3(6)
3-26-2954
7.Puudutatud isiku kinnipidamise aluseks oli eeskätt VRKS § 65 lg 2 p 7, aga lisaks ka p
2.Ehkki taotluse esitamise ja halduskohtu 23.09.2026 määruse tegemise ajaks ei olnud Leedule tagasivõtutaotlust veel esitatud, oli PPA juba 22.09.2026 taotluses toonud välja andmed, millest nähtuvalt esines piisav alus arvata, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Leedu (vt isiku antud ütlused ja tema mobiiltelefonist leitud tõendid läbitud reisiteekonna kohta, PPA ametnike ettekanded, taustakontrolli kokkuvõte). Määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 ja art 40 lg 4 ning rakendusmääruse (EL) 2025/20552 I lisa punkti 8.1 kohaselt võivad need olla piisavad tõendid selle kohta, et taotleja on ebaseaduslikult ületanud Valgevene ja Leedu vahelise riigipiiri ning seega on vastutavaks liikmesriigiks Leedu. Asjaolu, et puudutatud isiku halduskohtu istungil antud selgituste kohaselt ületas ta välispiiri Lätis, mitte Leedus, ei muuda tema üleandmise eesmärgil kinnipidamise vajalikkusele antavat hinnangut. Kui täiendavatest tõenditest peaks ilmnema, et puudutatud isik ületas välispiiri Lätis (organiseeritud ebaseadusliku piiriületuse korral ei pruugi inimene alati ka lõpuni teadlik olla, kumma liikmesriigi piiri ta ületas), on vastutav liikmesriik Läti ja PPA saab läbi viia samadel alustel üleandmismenetluse.
8.Määruse (EL) 2024/1351 art 44 lg 2 järgi võib isikut üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks kinni pidada mh juhul, kui individuaalse hindamise tulemusel esineb põgenemise oht ja kinnipidamine on proportsionaalne ning muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Määruse (EL) 2024/1351 art 44 lg 3 kohaselt peab kinnipidamine olema võimalikult lühike. Ehkki vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus tuleb algatada viivitamata (vt määruse (EL) 2024/1351 art 38 lg 1), ei eelda taotleja kinnipidamine, et vastuvõtmispalve peaks olema kinnipidamise alguseks juba esitatud, vaid selleks on nähtud ette kindlad tähtajad, mida tuleb järgida (vt määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 4; vrd ka Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 24.1). Tagasivõtutaotlus tuleb esitada kahe nädala jooksul sooviavalduse registreerimisest arvates (määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 1). Üleandmisotsus tuleb teha kahe nädala jooksul alates tagasivõtutaotluse rahuldamisest ning puudutatud isik tuleb üle anda viie nädala jooksul tagasivõtutaotluse rahuldamisest arvates (vt määruse (EL) 2024/1351 art 42 lg 1 ja art 45 lg 3 punkt a). Kõnealused tähtajad ei ole veel saabunud, mistõttu on kinnipidamine üleandmise täideviimiseks lubatav. Kui isiku üleandmist määruse (EL) 2024/1351 alusel siiski ei toimu ning PPA jätkab taotluse läbivaatamist, ei tingiks see isiku KPK-st vabastamist, sest kinnipidamine on lubatav VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise eesmärgil.
9.PPA ja halduskohus on õigesti leidnud, et puudutatud isiku puhul esineb VSS § 6 8 p-s 6 sätestatud asjaolu, mis viitab tema põgenemise ohule. Isik saabus Schengeni alale teadvalt ebaseaduslikult Valgevenest ja liikus pärast ebaseaduslikku piiriületust grupis teiste isikutega ennast varjates Eestisse. PPA ja halduskohus on tuginenud sellele, et välispiir ületati Leedus. Seda kinnitavad PPA 21.09.2026 ettekanne (PPA taotluse lisa 1) ja tausta kontrolli kokkuvõte (lisa 4). Kokkuvõtte kohaselt on puudutatud isik nõustunud sinna kantud andmetega. Selgelt oli puudutatud isiku eesmärgiks varjata ennast Leedu/Läti ja Eesti ametivõimude eest ning liikuda reegleid rikkudes Schengeni alal edasi, mitte taotleda rahvusvahelist kaitset juba esimeses turvalises riigis. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles pärast kinnipidamist. Isiku väide, et sihtriik oli Eesti, ei lähe kokku tema kinnipidamise asjaoludega – ta ei otsinud ise võimalust taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, vaid liikus koos teiste riigis ebaseaduslikult viibinud välismaalastega, kes kinnipidamisel üritasid PPA eest varjuda. Asjaolu, et puudutatud isik seda ei teinud, ei muuda tema varasemal käitumisel ja telefonist leitud andmetel (PPA-le näis isik olevat välismaalaste Eestisse toimetaja, mida kinnitavad
Komisjoni 02.10.2025 rakendusmäärus (EL) 2025/2055, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 rakenduseeskirjad varjupaiga- ja rändehalduse osas ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 1560/2003.
4(6)
3-26-2954 sõnumid Läti kaudu Eestisse edasitoimetamise kohta) põhinevat hinnangut põgenemise ohule. Isiku soovimatusele teha PPA-ga heas usus koostööd viitavad mitmed asjaolud: isik andis teda kinni pidanud patrullile selgelt eksitavaid selgitusi, et ta ei oska öelda, kust ta tuleb, kus ööbib ja kuhu suundub; KPK-s toimingute tegemisel valetas isik esialgu, et ta ei mäleta oma telefoni PIN-koodi; isik andis ametnikele teada kaks erinevat sünniaega (ehkki mõlema puhul oleks isik täisealine, ei muuda see fakti, et isik üritas PPA-d eksitada) ja varjas esialgu, et valdab inglise keelt. Kokkuvõttes on ebatõenäoline, et KPK-st vabastamise korral jätaks isik kasutamata võimaluse Eestist lahkuda või asuda ennast varjama, vaid lepiks võimalusega, et taotluse rahuldamata jätmise korral tuleks tal naasta päritoluriiki. Pigem on usutav, et isik teeb kõik endast oleneva, et jääda Schengeni alale edasi ka olukorras, kus tema rahvusvahelise kaitse vajadus ei leia tuvastamist. Kinnipidamise alternatiivide (vt VRKS § 67 lg 2) kohaldamine ei oleks praegusel juhul märkimisväärse põgenemisohu tingimustes tulemuslik, sest üksnes kinnipidamisega saaks takistada isiku ebaseaduslikku Eestist edasiliikumist, milleks tal on seniste andmete põhjal nii kogemus kui ka valmisolek.
10.Halduskohtu määrusega puudutatud isiku kinnipidamiseks antud luba ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka selle kestusest tulenevalt. Halduskohus võib VRKS § 66 lg-te 2–4 kohaselt anda loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks ning isiku kinnipidamiseks antud loa tähtaega ka pikendada kuni nelja kuu kaupa, kui kinnipidamiseks on jätkuvalt täidetud VRKS § 65 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimused. Ringkonnakohus rõhutab, et isiku KPK-s kinnipidamist ei otsusta halduskohus, vaid tegemist on PPA toiminguga, mis peab olema kooskõlas õigusaktidega ning milleks peab olema seaduslik alus (vt haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1). Halduskohtu luba ja selle kehtivus on üheks tingimuseks, et kinnipidamine oleks seaduslik, kuid see ei võta PPA-lt kohustust pidevalt veenduda, et isiku kinnipidamiseks on jätkuvalt olemas seaduslik alus, ning aluse äralangemisel tuleb isik viivitamata vabastada. Halduskohus saab loa andmisel kontrollida üksnes seda, kas kinnipidamise eeldused on täidetud määruse tegemise ajal, kuid kohus ei saa etteulatuvalt otsustada, et kinnipidamine on seaduslik ka nt kahe, kolme või nelja kuu pärast. Seepärast ei saa VRKS § 66 lg-tes 2–4 märgitud tähtaegu sisuliselt käsitada viisil, et halduskohtu antud loa kehtivusaja jooksul on kinnipidamine alati seaduslik, vaid halduskohus määrab loa andmisel üksnes hiliseima tähtpäeva, millal peab isiku kinnipidamise jätkamiseks igal juhul olema uuesti hinnatud selle seaduslikkust. Halduskohtu loa olemasolu ei võta puudutatud isikult õigust vajaduse korral enda kinnipidamist halduskohtus vaidlustada (vt HKMS § 37 lg 2 p 2), sealhulgas esialgse õiguskaitse korras, näiteks kui tema hinnangul on kinnipidamise alused ära langenud või kinnipidamine on muutunud ebaproportsionaalseks, kuid PPA keeldub teda KPK-st vabastamast.
11.Halduskohus otsustab, kui pikaks ajaks on põhjendatud lubada PPA-l isikut kinni pidada. Arvesse tuleks võtta eeskätt puudutatud isiku haavatavust, tervislikku seisundit, perekonnaelu, senise kinnipidamise kestust jm asjaolusid. Ehkki õige on määruskaebuse väide, et pelgalt PPA ja kohtu töökoormus ei saa õigustada kinnipidamist pikemaks ajaks, kui on vajalik menetluste läbiviimiseks, ei olegi siinses asjas antud luba sellest pikemaks ajaks. PPA ja kohtu hinnangul oli alust prognoosida kinnipidamise vajadust kolmeks kuuks, puudutatud isiku esindaja arvates kaheks kuuks. Mõlemad hinnangud on esialgsed ja teatud veamarginaaliga, kuna kõike edaspidi menetlustes ette tulevat ei saa täpselt ette näha. Praeguses asjas võib üleandmise menetluse kestust mõjutada ka see, et lõpuni pole kindel, kas vastutavaks liikmesriigiks on Leedu või Läti. VRKS-i eelnõu seletuskirjas (lk 161) on märgitud, et haldusorgan ei ole kohustatud taotlema kinnipidamist neljaks kuuks, kui on ettenähtav, et vajalikud toimingud lõpetatakse varem. Praeguses asjas polnud ettenähtav, et toimingud lõpetatakse kindlasti varem kui kolm kuud. Siinsel juhul ei ole tuvastatud asjaolusid (nt isiku haavatavus, terviseprobleemid), mille tõttu tuleks kolmekuulist KPK-s kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks. Isegi kui PPA vaatab taotluse läbi rahvusvahelise 5(6)
3-26-2954 kaitse kiirendatud menetluses, ei ületa halduskohtu antud loa tähtaeg määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg-s 3 sätestatud maksimumtähtaega, samuti ei välista kiirendatud menetluse kohaldamine vajaduse korral taotluse läbivaatamise üleminekut n-ö tavamenetlusse, mille tähtaeg on pikem (vt määruse (EL) 2024/1348 art 42 lg 2). Kuna puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks on Leedu või Läti, siis vaatab PPA taotluse läbi üksnes juhul, kui üleandmise olulise viibimise või üleandmisotsuse tühistamise tõttu läheb vastutus üle Eestile (vt määruse (EL) 2024/1351 art 46 lg-d 2 ja 3). Nagu eespool märgitud, siis ei anna halduskohtu luba õigust pidada puudutatud isikut kinni kauem, kui selleks on seaduslik alus. Muu hulgas tuleks kohtu loast sõltumata PPA-l isik vabastada, kui üleandmismenetluses ei suudeta järgida määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg-s 4 sätestatud tähtaegu ning kui puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse menetluses on selleks ajaks asjaolud välja selgitatud.
12.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määrus muutmata.
13.Jõustunud kohtulahend tuleb HKMS § 175 lg 3 ja § 265 lg 4 alusel avaldada Riigi Teatajas selliselt, et puudutatud isiku nimi on varjatud. See on piisav puudutatud isiku identifitseerimise vältimiseks, tagades samal ajal menetluse avalikkuse piisavas ulatuses ja võimaluse tutvuda kohtupraktikaga.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.