Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots
Määruse tegemise aeg ja koht 29.10.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-150408
Kohtuasi
Revensen OÜ hagi X vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.02.2024 määrus (hagi menetlusse võtmisest keeldumine)
Kaebuse esitaja ja liik
Revensen OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Revensen OÜ lepinguline esindaja Y.H
(registrikood
16625699),
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.02.2024 määrus ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.
2.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
3.Rahuldada Revensen OÜ taotlus riigilõivu tagastamiseks ja tagastada määruskaebuselt tasutud riigilõiv 70 eurot Revensen OÜ arvelduskontole nr EE437700771008684964. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.
Revensen OÜ (hageja) esitas 13.12.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu 1943,96 euro nõudes. Kuna võlgnikule ei õnnestunud mõistliku aja jooksul makseettepanekut kätte toimetada, anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 26.02.2024 Harju Maakohtule hagiavalduse, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista Ühisraha OÜ ja kostja vahel 14.04.2023 sõlmitud laenulepingust nr Y230414106 tuleneva põhivõlgnevuse 1330,15 eurot, intressi 126,32 eurot, lepingu hooldustasu 19,20 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja seisuga 26.02.2024 sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 104,48 eurot ning viivise alates 27.02.2024 põhinõudelt kuni põhinõude kohase tasumiseni lepingujärgses määras 28% aastas. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus keeldus 28.02.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud hageja kanda.
3.1.Maakohtu määruse kohaselt tuli hagi jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata, kuna hagi ei allu Eesti kohtule.
3.2.TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.
3.3.Maakohus tuvastas rahvastikuregistri andmete põhjal, et kostja on Ukraina kodanik, ta on sündinud Ukrainas 1993. aastal ning kostja elukoht oli Eestis ajavahemikul 08.04.2021– 11.02.2024. Kostjale on 04.03.2021 välja antud elamisluba Eestis, mis kehtib kuni 31.12.2025. Maksekäsu kiirmenetluses on Pärnu Maakohus kontrollinud kostja elukoha andmeid ja XXX, Tallinn ning PPP, Tallinn korterite omanikud kinnitasid 05.01.2024, et kostja ei ela antud aadressidel. PPP, Tallinn ja XXX, Tallinn korterite omanikud kinnitasid 08.02.2024, et kostja ei ela ka nendel aadressidel. Vastuseks Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna järelepärimisele on Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur vastanud 09.02.2024, et PPA andmebaasides puuduvad andmed kostja muude elu- või asukohtade osas. Rahvastikuregistris puuduvad kostja elukoha andmed alates 12.02.2024. Maakohus on teinud elektrooniliselt päringu kinnistusraamatusse ja äriregistrisse ning tuvastas, et kostjal ei ole Eestis kinnistut ja kostja ei ole seoseid äriühingutega. Töötajate registri andmetel kostjal töökoht puudub, Maksu- ja Tolliameti andmetel on viimane väljamakse tehtud 2024 jaanuaris. Maakohus leidis, et eelneva teabe põhjal ei saa asuda seisukohale, et kostja elukoht on Eestis või mõnes muus liikmesriigis. Rahvastikuregistrisse elukoha andmete esitamine annab võimaluse järeldada kostja tahet oma elukohta muuta (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 3). Kohtule ei ole kostja elukoht teada. Eelneva tõttu tuleb lähtuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) artiklist 6 lg 1, mille korral tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt. Kuna kostja on Ukraina kodanik ja kohtule esitatud teabest nähtuvalt ei ela kostja Eestis, tuleb lähtuda ka Eesti-Ukraina õigusabilepingust. Maakohus leidis, et kostja sõlmitud lepingu sõlminud lepingu nr Y230414106 üldtingimuste p 8.3 kohtualluvuse kohta on tüüptingimus ja selles ei ole kokku lepitud kohtualluvuses juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Maakohus asus seisukohale, et hagejal ja kostjal ei ole Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg-s 2 sätestatud kirjalikku kokkulepet selleks, et Eesti kohus on pädev arutama kostja vastu esitatud hagi siis, kui kostja ei ela Eestis. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1215/2012 art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. TsMS § 79 lg 1 näeb ette, et füüsilise isiku vastu võib hagi esitada tema elukoha järgi. Seega on tarbijal üldjuhul õigus eeldada asja lahendamist oma elukoha järgse riigi kohtus. Kuna kostja elukoht ei ole Eestis, ei allu hagi Eesti kohtule.
Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus määrus, millega võtta hageja 26.02.2024 esitatud hagiavaldus menetlusse. Hageja palub määruskaebuse rahuldamisel tagastada hageja tasutud riigilõiv. Määruskaebuse kohaselt oli 13.12.2023, kui hageja pöördus Pärnu Maakohtu poole maksekäsu kiirmenetluse avaldusega, kostja alaline elukoht ja töökoht Eesti Vabariigis. Asjaolu, et kostja kustutas või vahetas peale avalduse esitamist oma elukoha aadressi rahvastikuregistris, ei võimalda keelduda hagi menetlusse võtmisest. Andmete vahetamine kohtumenetluse ajal või kustutamine rahvastikuregistrist ei tähenda veel seda, et kostja kolis Eestist ära või väljendas soovi vahetada oma elukohta.
5.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Maakohus märkis vaidlustatud määruses õigesti, et avalduse saanud kohus peab TsMS § 75 lg 1 esimese lause järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse Eesti kohtule esitada. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Kui ühes ja samas vaidluses on täidetud mitme õigusakti kohaldumise eeldused, peab kohus andma kõigepealt prioriteedi välislepingule, seejärel Euroopa Liidu määrusele ja kõige viimasena tsiviilkohtumenetluse seadustikule. Rahvusvahelised lepingud omavad prioriteeti riigisiseste seaduste, sh tsiviilkohtumenetluse seadustiku suhtes tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 123. Kuna kostja on Ukraina kodanik, tuleb kohaldada Eesti-Ukraina õigusabilepingut. Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg 1 kohaselt kui õigusleping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad menetlema tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht.
8.Maakohus keeldus hagiavaldust menetlusse võtmast, kuna leidis, et asi ei allu Eesti kohtule, sest kostja ei ela Eestis. Kolleegium selle järeldusega ei nõustu.
8.1.Kohtualluvust tuleb kontrollida kohtusse pöördumise aja seisuga. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on maakohus tuvastanud kostja elukoha 26.02.2024 seisuga, kui hageja esitas vastavalt maakohtu 12.02.2024 puuduste kõrvaldamise määrusele täiendatud hagiavalduse, või 28.02.2024 määruse tegemise seisuga. Hageja esitas aga 13.12.2023 Pärnu Maakohtule kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Pärnu Maakohus andis 12.02.2024 asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Kuna maksekäsu kiirmenetluse jätkumisel hagimenetluses loetakse hagi TsMS § 486 lg 2 järgi esitatuks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, tuleb hagi esitamise ajaks käesolevas asjas lugeda 13.12.2023. Seetõttu tuleb ka rahvusvahelist kohtualluvust TsMS § 75 lg 1 mõttes kontrollida viidatud kuupäeva seisuga.
8.2.Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg 1 järgi on pädevus selle riigi kohtul, kelle territooriumil on kostja elukoht. Mõiste „elukoht“ sisustamisel tuleb leida ühisosa Eesti TsÜS § 14 lg-s 1 sätestatud elukoha mõiste ja Ukraina tsiviilseadustiku §-s 29 sätestatud füüsilise isiku elukoha mõiste (Місце проживання фізичної особи) vahel (vt ka TsMS I komm (2017), § 79, p 3.2.2.2.a; Torga, M. Elukoht tsiviilseadustiku üldosa seaduses: tähendus rahvusvahelises tsiviilkohtumenetluses – Juridica VII/2010, lk 475). Mõlema riigi sätetel on elukoha määramisel suur ühisosa: isiku elukohaks loetakse koht (Ukrainas eluruum), kus isik alaliselt elab. Ukraina tsiviilseadustiku § 29 lg 1 järgi võib elukohaks olla ka ajutise elamise koht. Nii TsÜS § 14 lg 2 järgi kui ka Ukraina tsiviilseadustiku § 29 lg 6 järgi võib isikul olla mitu elukohta. Maakohus tuvastas vaidlustatud määruses, et kostja elukoht oli kuni 11.02.2024 Eestis. Maakohus tuvastas järelikult, et ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal (13.12.2023) oli kostja elukoht Eestis. Maakohus tugines kostja elukoha tuvastamisel nii rahvastikuregistri andmetele, kostjale väljastatud elamisloa olemasolule kehtivusega kuni 31.12.2025 ning viimase töötasu väljamakse laekumisele 2024. aasta jaanuaris. Kuna maakohus leidis, et kostja elukoht hagi esitamise ajal oli Eestis, allub hagi Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg 1 järgi Eesti kohtule ja maakohtul ei olnud alust keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel.
9.Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud määrus tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei otsusta ise hagi menetlusse võtmist.
10.TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Ringkonnakohus saab TsMS § 150 lg 1 p 5 ja lg 4 alusel siiski tagastada kaebuselt makstud riigilõivu, kuna kostja ei ole seni menetluses osalenud. Ringkonnakohus tagastab tasutud riigilõivu samale arvelduskontole, millelt see maksti.
11.Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määruse, ei ole määrus TsMS § 372 lg 5 alusel edasikaevatav. Samuti ei saa vaidlustada riigilõivu tagastamist (TsMS § 150 lg 8).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.