4.Mõista Oleg Nužinilt välja riigituludesse 1⁄2 apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust (250 eurot), s.o 125 (ükssada kakskümmend viis) eurot osamaksetena. Esimene osamakse summas 35 (kolmkümmend viis) eurot tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest arvates 15 päeva jooksul. Ülejäänud kolm osamakset summas à 30 (kolmkümmend) eurot tuleb tasuda esimese osamakse tasumisele järgneva kolme kuu jooksul iga kuu
20.kuupäevaks.
5.Riigilõivu osamaksed tuleb tasuda apellandile pärast käesoleva otsuse jõustumist eraldi edastatavas makseinfos toodud Rahandusministeeriumi pangakontole, märkides makseinfos näidatud viitenumbri.
6.Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Oleg Nužin esitas 26.09.2013 Viru Maakohtule hagi KÜ Olevi 30 vastu ja palus tuvastada kostja juhatuse 1. novembri 2013.a otsuse tühisus, millega nõutakse hagejalt soojusenergia eest tasu kogu elamispinna ulatuses. Hagi asjaolude kohaselt kuulub hagejale korter asukohaga X-XX, XXX. Hageja kasutab eluruumide kütmiseks elektriradiaatoreid. Keskkütteradiaatorid on hageja korterist eemaldatud 21.10.2002. Õiguse keskkütte radiaatorite eemaldamiseks ja alternatiivküttele minekuks sai hageja kostja 2002.a üldkoosoleku vastavast otsusest. Püstikud on plommitud. AS Virgas tegi 2002 arvestused soojuse tarbimise jääkväärtuse kohta ning nende arvestuste kohaselt on hageja korterisse püstikutest tuleva soojuse jääkpinnaks 8,1 %. Hageja on keskkütte eest tasunud vastavalt nendele arvestustele. Kostja juhatuse 1.11.2012 koosoleku otsuse alusel nõutakse hagejalt keskkütte tarbimise eest kogu elamispinna ulatuses, sest hageja korteris puudub alternatiivküte.
Hageja leiab, et juhatuse otsus on tühine TsÜS § 38 lg 2 alusel, sest keskkütte eemaldamine hageja korterist ja alternatiivküttele üleminek oli seaduslik ning juhatusel puudus pädevus vastava otsuse vastu võtmiseks.
2.Kostja KÜ Olevi 30 vaidles hagile vastu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis oma 27. märtsi 2014.a otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjas vaidlust järgnevate asjaolude üle: 1) hagejal on korterist keskkütteradiaatorid eemaldatud ja tal puudub korteris alternatiivne küttesüsteem, mis tagaks vähemalt samaväärse soojusenergia varustuse korteris nagu keskküte. Hagejal on 2-toalise (2 tuba, köök, vannituba) korteri kütmiseks üksnes üks mittestatsionaarselt paigaldatud elektriradiaator (õliradiaator), mida ta pidavalt soojusenergia saamiseks elektrivõrgus hoida ei saa, sest puudub elektriga kütmiseks vastav elektrijuhtmestik; 2) KÜ Olevi 30 juhatus otsustas 01.11.2012 seoses sellega, et korteri X omanik ei viinud määratud ajaks vastavusse muudatusi tehnosüsteemis oma korteris, puudub küttesüsteem, mis on võrdsustatav keskküttega ja korter saab sooja naabrite arvel, määrata tasu soojuse kasutamise eest kogu elamispinna ulatuses, so 46,8 m2 alates 01.11.2013; 3) hagejat hoiatati enne juhatuse vaidlustatava otsuse vastuvõtmist mitmel korral, et kostja on kohustatud viima tehnosüsteemid seaduse nõuetega vastavusse. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid, mille kohaselt oli keskkütteradiaatorite eemaldamine seaduslik ning et selleks andis hagejale nõusoleku korteriomanike/korteriühistu üldkoosolek. Hageja esitatud KÜ Olevi 30 ja VKG Soojus templitega ja esindajate poolt allkirjastatud 02.10.2002 akt tõendab üksnes seda, et hageja eemaldas oma korterist radiaatorid ja teda kohustati isoleerima korteris olevad keskkütte püstakud, mis on aga siiani tegemata. Väär on hageja väide, et ta on üle läinud alternatiivküttele. Tsiviilasja menetlemisel leidis tuvastamist, et hagejale kuuluvas korteris puudub küttesüsteem, mis võimaldaks korteri kogu ulatuses kütmise. Tulenevalt sellest, et hageja korter asub teiste korterite vahel ja ta saab ajutiselt kasutada (pidev kasutamine oleks ohtlik, sest hagejal puudub elektrikütteks vajalik juhtmestik) elektriradiaatorit, saavutab hageja korteris oleva õhutemperatuuri arvestatavas osas naaberkorteritest tuleva soojusenergia arvel. Selline käitumine ei ole kooskõlas AÕS §-s 72 ja KOS §-s 11 lg-s1 sätestatuga. Kohus asus seisukohale, et korteriühistus juhatuse 01.11.2012 otsusest nähtub piisava selgusega, et ühistu juhatus on kahel korral kohustanud hagejat viima talle kuuluva korteriomandi küttesüsteemi vastavusse seaduse nõuetele, s.o hagejal peab olema korteris vajaliku temperatuuri tagamiseks statsionaarne ohutu küttesüsteem (otsuse sõnastus „küttesüsteem, mis on võrdsustatav keskküttega“). Hageja seda nõuet ca poolteise aasta jooksul ei täitnud. Juhatus võttis vastu otsuse, millega nõudis hagejalt majandamiskulu tasumist võrdsetel alustel teiste korteriomanikega, s.o vastavalt korteriomanikule kuuluva elamispinna suurusele (korteriühistu põhikirja p.3.2.8.1). Kohus leidis, et korteriühistu juhatuse otsuse tühisuse alused (TsÜS § 38 lg 2) ei ole asjas tuvastamist leidnud. Otsus, millega juhatus nõuab korteriühistu liikmelt soojusenergia eest tasumist vastavalt korteri elamispinna suurusele võrdsetel alustel teiste ühistu liikmetega, on kooskõlas KÜ Olevi 30 põhikirjas sätestatud juhatuse pädevusega (p-d 6.31.1, 6.31.8 ja 6.31.13).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.Oleg Nužin esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Apellant leiab, et hagi tuleks rahuldada. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja olulised väited ja kohaldanud valesti materiaalõigust. Hageja väidete arvestamise ja õigusnormide õige kohaldamise korral tuleks teha teistsugune otsus. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) puudub korteriühistu juhatusel pädevus ja õigus otsustada korteriomandi keskküttesüsteemist eemaldamise ja taastamise üle. AÕS § 71 lg 1 ja § 74 lg 1 kohaselt võivad selle üle otsustada üksnes kõik kaasomanikud ühiselt. Ekslik on kohtu seisukoht, et korteriomanikud on selliste küsimuste otsustamise andnud juhatuse pädevusse; 2) kuigi juhatuse otsus on tehtud soojuse eest tasumise arvestamise kohta kogu elamispinnalt, on tegelik eesmärk keskkütte taastamine. See ilmneb asjaolude koosmõjust, mh et korteriühistu ei ole kinnitanud kaasomanike nõusoleku olemasolu keskkütte radiaatorite eemaldamiseks. Korteriühistu juhatuse otsus ei ole käsitletav kaasomanike enamuse otsusena AÕS § 72 lg 1 mõttes. Otsustades kaasomanike kokkulepet vajavat küsimust, mis ei kuulu juhatuse pädevusse, on rikutud ka otsuse vastvõtmise korda; 3) väljuvad ühise asja tavapärase majandamise piiridest korteriühistu juhatuse otsused, mis puudutavad korteriomanike kaasomandisse kuuluva osa valdamist ja kasutamist (RKTKo 3-2-1105-02). Asja või selle majandusliku otstarbe muutmise küsimuse puhul ei ole tegemist elamu haldamise ja majandamise jooksvate küsimuste lahendamisega. Samuti ei saa teha juhatus kohustuslikke ettekirjutusi liikmetele, mis ületavad tavapäraseid haldus ja majandusküsimusi ehk kaasomanikke kokkulepet vajavaid küsimusi; 4) puudus juhatusel alus kommunaalmaksete suuruse muutmiseks. Keskkütte olemasolu ja soojatarbimise eest esitatud arvete vahel on otsene seos. Kaasomanikud pole otsust teinud keskkütte taastamiseks ning korteriomanik peab tasuma mh korteriühistu osutatud või ostetud teenuste eest; 5) puudub korteriühistul õigus nõuda korteriomanike kaasomandit puudutavat asja otstarbe muutmist, millest tulenevalt leiab apellant, et korteriühistu juhatuse 01.11.2012 a otsus apellandi keskkütte taastamiseks ja tasu arvestamiseks kogu elamispinna ulatuselt on tühine; 6) on korteriühistu otsus TsÜS § 38 lg 2 alusel tühine mh juhul, kui otsus on vastuolus heade kommetega. Otsus on vastuolus heade kommetega ka juhul, kui ühelt korteriomanikult (hagejalt) nõutakse tasumist teiste korteriomanikega võrreldes ebavõrdsetel alustel. Apellant on saanud soojust ainult 8,1 % jääkpinnalt (KÜS § 151 lg 1) ning heade kommete vastane on nõuda temalt sellises olukorras sama suures ulatuses tasu nagu teised korteriomanikud tasuvad kogu elamispinnalt. Kohus on kohaldanud TsÜS § 38 lg 2 valesti leides, et puuduvad otsuse tühistamise alused; 7) on kohus jätnud lahendamata hageja nõude korteriühistu 01.11.2012 a juhatuse otsuse tühisuse tuvastamiseks hagejalt soojusenergia eest tasu nõudmises kogu elamispinnalt, rikkudes sellega TsMS § 439 ja § 436 lg 1; 8) asub dokumentatsioon, mille kohaselt oli keskkütteradiaatorite eemaldamine seaduslik, korteriühistu valduses; 9) on korteriomanikud juba alates 2002. aastast, teadlikud, et apellandi korteriomandis on keskkütteradiaatorid eemaldatud, ja võtnud sellega seoses korteriomanikult soojuse makseid vastu soojuse jääkpinna ulatuses. Seetõttu tuleb lugeda, et nad on vastava nõusoleku andnud ning korteriühistus on välja kujunenud sellekohane tava (TsÜS § 2 lg 1).. Vaidlus puudub selles, et
apellandi korteri on keskküttesüsteemist eraldunud ning teised korteriomanikud on sellega kaudselt nõustunud. Seega on apellandil tekkinud õigus tasuda soojusearveid lähtudes korteri köetavast jääkpinnast (8,1 %); 10) on põhjendamatu kohtu järeldus, et apellandi korterit köetakse teiste korteriomanike arvelt. Selleks ei anna alust maakohtu otsuses märgitu, mille kohaselt on apellant rikkunud 02.10.2002 aktist tulenevat püstakute isoleerimise kohustust. Püstakute isoleerimisel väheneb püstakutest tuleneva soojuse hulk miinimumini ning sellest tulenevalt ei peaks 8,1 % soojuse jääkpinna arvestus paika ning sellist ettekirjutust ei tulnud korteriomanikul täita; 11) samuti on põhjendamatu kohtu järeldus, et apellandi korteris puudub pidevalt kütmiseks vajalik elektrijuhtmestik. Sellekohane asjatundja hinnang ei ole erapooletu ning lisaks ei ole arvamuses põhjendatud juhtmestiku sobimatust, mistõttu ei saanud kohus sellele otsuse tegemisel tugineda. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg 2; 12) põhineb KÜ juhatuse 01.11.2012 otsus ainuüksi asjaolul, et apellandil puudub nõuetekohane statsionaarne küttesüsteem. Samas ei taga küttesüsteemi olemasolu veel iseenesest korteriomandi kütmist. Apellant taganud korteris oma vahenditega vajaliku temperatuuri 18 °C (Vabariigi Valitsuse määrus “Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine”). Apellandi tegevus ei ole seega rikkunud teiste korteriomanike õigusi ning teised korteriomanikud ei ole ka esitanud sellekohaseid kaebusi. Esitatud ei ole ka tõendeid, nagu oleks apellandi korter olnud kütmata.
5.KÜ Olevi 30 vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastuse kohaselt: 1) tuvastati asja läbivaatamise käigus, et apellandi korteris ei olnud mingit elektril töötavat lokaalset küttesüsteemi. Tuvastati, et korteris oli välja lülitatud keskküte ja kütteallikana kasutati tavalist õliradiaatorit ning keskküttepüstikud ei olnud isoleeritud; 2) on asja arutamise käigus esitatud tõenditega ümber lükatud apellandi väited, et tal oli luba lokaalse küttesüsteemi paigaldamiseks nii kohalikult omavalitsuselt kui korteriühistult. Ei ole usutav, et kui apellandil olid kõik vajalikud dokumendid olemas, siis ei ole tal neid võimalik kohtule esitada. Nii Kohtla-Järve Linnavalitsuses kui ka korteriühistus puuduvad igasugused andmed selle kohta, nagu oleks apellandile väljastatud luba alternatiivküttele üleminekuks; 3) ei ole apellant ise esitanud ainsatki dokumenti tõendamaks, et tema korterisse on paigaldatud elektrienergial põhinev alternatiivküttesüsteem; 4) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et korteriühistu ei ole õigustatud läbi vaatama küsimusi selle kohta, kuidas ja millises määras tuli apellandil tasuda oma korteri kütmise eest. Vastustaja nõustub maakohtu otsuses märgituga, mille kohaselt kuuluvad sellega seotud küsimused juhatuse kompetentsi. Tariifide suurus ja nende arvestamise kord on varem kinnitatud korteriomanike poolt üldkoosolekutel. Juhatus tegutses korteriomanike otsuste alusel ja põhikirja kohaselt; 5) ei tuginenud apellant hagiga maakohtu poole pöördudes asjaolule, justkui puuduks KÜ juhatusel pädevus otsustada kütmisega seotud küsimusi; 6) ei eelda apellandi poolsete rikkumiste kõrvaldamine, et teised korteriomanikud oleksid esitanud tema tegevuse suhtes kaebusi. Korteriühistu on käesoleval juhul tegutsenud kõigi korteriomanike huve silmas pidades.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jätab
ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ning O. Nužini apellatsioonkaebuse rahuldamata.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt puudub alus lugeda O. Nužinil tekkinuks õigus tasuda püsivalt temale kuuluva korteri nr X soojusenergia (kütte) eest üksnes korteri nn köetava jääkpinna (8,1 %) alusel. KÜ Olevi 30 (kostja) 10.10.2012.a kinnitatud põhikirja p 3.2.8.1 kohaselt määratakse korteriomaniku poolt kütte eest tasumisele kuuluvate maksete suurus kindlaks lähtudes korteriomandi reaalosa üldpinnast, v.a kui ühistu üldkoosolek on otsustanud teisiti. Põhikirja nimetatud punktis täpsustatakse veel, et „korteriühistu üldkoosolekul on õigus otsustada erineva maksekohustuse aluste määramist küttekulude arvestamisel korteriomandite omanikele, kes on omavoliliselt, ilma kõikide korteriomanike kirjaliku nõusolekuta ja ehitusloata suurendanud või vähendanud köetavat pinda või muutnud keskkütte süsteemi“. KÜ põhikirja p 3.2.19 kohaselt ei ole lubatud korteri elektri- või muuliigilisele küttele üleviimine (nii õhu kui vee soojendamiseks). Enne ühistu asutamist või käesoleva põhikirja vastuvõtmist toimunud elektri- või muuliigilisele küttele üleviimised otsustab uuesti ühistu juhatus ning loa mittesaamisel on ühistu liige kohustatud taastama oma kulul endise olukorra juhatuse poolt antud tähtajaks. Juhatuse poolt kehtestatud nõuete täitmatajätmisel või mittenõuetekohase täitmise korral ei võeta korteri kütte ja (või) soojaveevarustuse süsteemist väljalülitamist soojuse ja sooja vee eest tasu arvestamisel arvesse. Käesoleval juhul järeldub asja materjalidest, et hageja eemaldas oma korteris keskkütteradiaatorid peale korteriühistu moodustamist, kuid enne KÜ põhikirja kehtiva redaktsiooni vastuvõtmist. Elektroonilise äriregistri väljavõtte kohaselt on KÜ Olevi 30 kohta esmakanne tehtud 19. märtsil 2002.a. Hagiavalduses on hageja esile toonud, et tema korteris on keskkütteradiaatorid eemaldatud alates 21.10.2002.a.
10.KÜ Olevi 30 põhikirja p-de 3.2.8.1 ja 3.2.19 koostoimest tuleneb, et küttekulu arvestamine toimub korteri reaalosa üldpindala alusel ja erandeid saab teha ainult üldkoosoleku otsusega. Ehkki kohtule ei ole esitatud KÜ Olevi 30 varasemat põhikirja, ei ole hageja tuginenud asjaolule, nagu oleks varasema põhikirja redaktsiooni alusel olnud igal korteriomanikul vabadus valida, kas ta kasutab keskküttesüsteemi või viib korteri üle alternatiivküttele. Samuti ei ole hageja tuginenud asjaolule, nagu oleks korteriühistu põhikirja varasema redaktsiooni järgi toimunud küttekulude arvestamine teistsugustel põhimõtetel, võrreldes praeguse põhikirjaga. Eelviidatud põhikirja punktides sätestatud kord viitab otseselt kulude jaotamise põhimõttele, kus lähtutakse omandi suurusest, milleks on reaalosa üldpinna suurus ruutmeetrites. Selline arvestuse metoodika vastab ka korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg-s 1 toodud kulude kandmise põhimõttele ning alates 22. oktoobrist 2006 kehtiva korteriühistuseaduse (KÜS) § 151 lg-s 1 sätestatule, mille järgi toimub majanduskulude arvestus eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui põhikiri ei sätesta teisiti. Hageja poolt vaidlustatud KÜ juhatuse 01. novembri 2012.a otsusega ei ole seega muudetud küttekulude jaotamise seadusest ja KÜ põhikirjast tulenevaid põhimõtteid. Vaidlust ei ole selles, et hageja korterist on keskkütteradiaatorid eemaldatud 2002. aastal ning sellest ajast kuni 01. novembrini 2012.a korteriühistu sisuliselt aktsepteeris nimetatud asjaolu. Hagejale arvestati küttekulusid üksnes 3,8 m2 eest. Kolleegium leiab, et sellega loobus korteriühistu küll eelnimetatud ajavahemikul hagejalt korteri kogu pindala alusel kütte eest tasu nõudmast, kuid see ei toonud iseenesest kaasa hagejal õiguse tekkimist keelduda KÜ põhikirjale vastavas ulatuses kütte eest tasumast ka edaspidi.
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejal oleks võimalik tugineda enda õigusele tasuda soojusenergia (kütte) eest vastavalt korteri nn köetava jääkpinna suurusele üksnes juhul, kui tal oli elamu üldisest küttesüsteemist eraldumiseks kõigi kaasomanike nõusolek. Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud (vt RKTKo 3-2-1-50-11, 3-2-1-155-14), et elamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ühiskasutuses olevad torustikud nagu keskküttesüsteem kuuluvad korteriomanike kaasomandisse vaatamata sellele, et need läbivad korteriomandi reaalosa. Korteri eraldamine elamu üldisest küttesüsteemist on seega ühtlasi ühise asja oluline muutmine. Tegemist on küsimusega, mida tuleb lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel (AÕS § 72 lg 1 ja § 74 lg 1). Selle kokkuleppega on võrdsustatav korteriühistu üldkoosoleku otsus, mille poolt on hääletanud kõik korteriomanikud. Kui majas on üks ühine küttesüsteem, siis on nõutav kõigi korteriomanike nõusolek. Seega maja ühise küttesüsteemi muutmiseks 2002. aastal nii, et hageja korteril oleks võimalik sellest eralduda, oli hagejal vaja teiste kaasomanike nõusolekut.
12.Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et elamu üldisest keskküttesüsteemist eraldumiseks oli tal 2002. aastal olemas kõigi korteriomanike kui kaasomanike nõusolek. Kaasomanike nõusolek peaks olema antud tahteavalduse vormis ning sellest peaks olema võimalik selgesti järeldada tahteavalduse tegija soovi kindlate õiguslike tagajärgede saabumiseks (TsÜS § 68). Seega tulnuks hagejal tõendada, et teised korteriomanikud olid nõus korteri nr X eraldumisega üldisest keskküttesüsteemist ning ka sellega, et keskkütteradiaatorite eemaldamise tulemusena tekib korteri nr X omanikul õigus tasuda kütte eest üksnes vastavalt korteri nn köetava jääkpinna suurusele. Niisuguse tahteavalduse olemasolu ei ole hageja tõendanud. Asjaolu, et korteriühistu oli (oma juhatuse kaudu) teadlik, et hagejale kuuluvas korteris nr X on keskkütteradiaatorid eemaldatud, ei ole käsitatav korteriomanike ühise tahteavaldusena. Samuti ei väljenda korteriomanike (kaasomanike) ühist tahet lubada korteri nr X omanikul eralduda üldisest keskküttesüsteemist ja võimaldada tal tasuda kütte eest teiste korteriomanikega võrreldes erinevatel alustel (väiksemas ulatuses) asjaolu, et korteriühistu juhatus esitas hagejale aastatel 2002 – 2012 majandamiskulude arveid küttekuluga arvestatuna üksnes 3,8 m2 eest. Muuhulgas on apellant ise apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et korteriühistu juhatuse otsus ei ole käsitletav kaasomanike enamuse otsusena ega kõigi kaasomanike ühise otsusena AÕS § 72 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, mille kohaselt on ülejäänud korteriomanikud kaudselt nõustunud apellandi korteri nr X eraldumisega üldisest keskküttesüsteemist, olles sellest teadlikud alates 2002. aastast. TsÜS § 68 lg 3 järgi saab kaudse tahteavaldusena käsitada tegu, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Olevi tn 30 ülejäänud korteriomanike tegevusetus pärast 2002. aastat ei ole kolleegiumi arvates käsitatav niisuguse teona, millest oleks võimalik selgelt järeldada tahet õiguslike tagajärgede saabumiseks ning soovi olla nende tagajärgedega õiguslikult seotud. Õige ei ole ka apellandi seisukoht, mille kohaselt on korteriühistus välja kujunenud tava, mille kohaselt apellandil on õigus tasuda kütte eest üksnes nn köetava jääkpinna suurusest lähtudes. TsÜS § 2 lg 2 järgi tekib tava käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Käesoleval juhul ei ole hageja põhistanud, et teised Olevi tn 30 korteriomanikud pidasid olukorda, kus korteri nr X omanik tasub kütte eest vähendatud ulatuses, õiguslikult siduvaks.
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud kõigi teiste korteriomanike (kaasomanike) nõusolekut küttesüsteemi muutmiseks 2002. aasta seisuga. Kohtule esitatud KÜ Olevi 30 ja VKG Soojus templitega ja esindajate allkirjadega 02.10.2002 akt tõendab üksnes seda, et hageja eemaldas oma korterist keskkütteradiaatorid ja teda kohustati isoleerima korteris olevad keskkütte püstakud. Nimetatud akt (tl 7) ei ole käsitatav
korteriomanike tahteavaldusena (nõusolekuna) hagejale seaduses ja korteriühistu põhikirjas sätestatuga võrreldes erinevate õiguste andmiseks. Millegagi ei ole põhistatud hageja väited selle kohta, nagu asuks dokumentatsioon, mille kohaselt oli keskkütteradiaatorite eemaldamine seaduslik, korteriühistu valduses. Korteriühistu eitab, et hageja oleks 2002. aastal pöördunud ühistu või teiste korteriomanike poole sooviga muuta oma korteris küttesüsteemi, samuti ei ole seda küsimust arutatud 2002.a ühistu üldkoosolekul. Hageja ei vabane temal lasuvast tõendamiskoormisest ainuüksi väidetega, et niisugune üldkoosolek siiski toimus, kuid vastavat protokolli tema valduses ei ole. Korteriühistu on esitanud omalt poolt Kohtla-Järve Linnavalitsuse 31.01.2014.a teatise (tl 140), mille kohaselt puuduvad linnavalitsuse arhiivis materjalid Olevi 30 korteri nr X alternatiivkütte kohta ning linnavalitsus ei ole väljastanud O. Nužinile kirjalikku nõusolekut ega kasutusluba ehitise tehnosüsteemi muutmiseks. Ehitisregistri andmetel on Olevi tn 30 korteris nr X kaugküte.
14.Asja lahendamisel ei oma määravat tähendust asjaolu, et apellandi hinnangul on korteriühistu tegelikuks eesmärgiks keskkütte taastamine. Hageja ei ole menetluses viidanud õigusnormidele, mis kohustaksid korteriühistut/ülejäänud korteriomanikke andma hagejale (tagantjärele) nõusolek temale kuuluvasse korterisse autonoomse küttesüsteemi rajamiseks. Asjaolu, et Olevi 30 korterelamus on eesmärgiks seatud ühise keskküttesüsteemi korrastamine ja taastamine, on järeldatav korteriühistu kehtivast põhikirjast (p-d 3.2.8.1, 3.2.19). Küsimus, kas hagejal tuleb taastada tema korteris olnud keskküttesüsteem, lahendatakse tsiviilasjas nr 2-13-41507. Samas ei sõltu hageja kui korteriomaniku kohustus tasuda kütteteenuse eest vastavalt talle kuuluva korteriomandi reaalosa suurusele iseenesest sellest, kas hageja korter on ühenduses elamu ühise keskküttessüsteemiga või mitte. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-166-13 (p 10) märkinud, et omaalgatusliku keskküttesüsteemist eraldumise korral tuleb korteriomanikul KOS § 13 lg 1, KÜS § 151 lg 1 ja korteriühistu põhikirja järgi tasuda kütteteenuse eest vastavalt korteriomandi reaalosa suurusele. Järelikult ei oma niisuguses olukorras tähtsust, kas korteriomanik keskkütteradiaatorite puudumise tõttu ka tegelikult saab niisugusel määral soojusenergiat, mis vastab tema korteri reaalosa suurusele. Kuna küttesüsteemist eraldumiseks puudus teiste korteriomanike nõusolek, mis AÕS § 74 lg 1 järgi on korteriomanike kaasomandis oleva küttesüsteemi muutmiseks vajalik, siis ei oma ka tähtsust, millistel asjaoludel hageja korterist radiaatorid eemaldati. Sel põhjusel ei ole asjakohased apellandi väited, mille kohaselt on otsene seos korteris keskküttesüsteemi olemasolu ja soojatarbimise eest esitatud arvete vahel.
15.Eeltoodust tuleneb, et kuna hageja ei ole tõendanud kõigi teiste kaasomanike nõusolekut elamu ühise keskküttesüsteemi muutmiseks ja enda korteri sellest süsteemist eraldamiseks, siis tuleneb tema kohustus tasuda kütte eest vastavalt korteri elamispinna suurusele ühistu põhikirjast ning seadusest, mitte ühistu juhatuse 01.11.2012.a otsusest. Ühistu juhatuse nimetatud otsus on sisuliselt informatiivse tähendusega. Sellest lähtudes ei ole põhjendatud apellandi etteheited, nagu väljuks KÜ Olevi 30 juhatuse 01.11.2012.a otsus ühise asja tavapärase majandamise piiridest. Samuti ei ole juhatuse 01.11.2012.a otsus seotud korteriomanike kaasomandit puudutava asja otstarbe muutmisega. Seega ei ole KÜ Olevi 30 juhatus oma 01.11.2012.a otsusega asunud otsustama juhatuse pädevusse mitte kuuluvaid küsimusi. KÜ juhatuse 01.11.2012.a otsusega, mille kohaselt tuleb hagejal alates
01.novembrist 2012.a tasuda kütte eest kogu temale kuuluva korteri elamispinna suuruse alusel, ei loodud hagejale uut kohustust. Juhatuse otsusega on hagejale sisuliselt teatavaks tehtud, et edaspidi järgitakse seaduses ja korteriühistu põhikirjas ettenähtud küttekulude jaotamise põhimõtteid.
16.Teistsugusetele järeldustele ei vii ka apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et hageja (apellandi) korteris nr X oli tagatud nõuetekohane temperatuur (vähemalt 18 °C) ka vaatamata
keskkütteradiaatorite puudumisele ning teiste korteriomanike huve ei kahjusta apellandi korteris keskküttesüsteemi puudumine. Üldteadaolevaks saab pidada asjaolu, et korterelamu küttesüsteemid on projekteeritud ja ehitatud funktsioneerima ühtse süsteemina, mistõttu küttesüsteemi ühe osa muutmine korteri(te) lahtiühendamise tulemusel avaldab otsest mõju hoone ülejäänud osade soojusega varustamisele. Juhul, kui lahtiühendatud korterit ei köeta samal tasemel ülejäänud korteritega, tekib nn naabrikütte efekt, mille tulemusena eraldub lahtiühendatud korterisse soojusenergiat korterite vaheliste siseseinte (piirete) kaudu. Apellandi kohustus tasuda kütte eest vastavalt korteri reaalosa suurusele ei sõltu sellest, kas tema korteris on keskkütteradiaatorite eemaldamisel püstakud isoleeritud või mitte. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus täiendavalt apellandi väiteid selle kohta, milline mõju oleks püstakute isoleerimisel korterisse eralduva soojuse hulgale.
17.Nõustuda ei saa etteheidetega, mille kohaselt ei olnud hageja esitatud asjatundja arvamus (Gleado OÜ tõend – tõlge tl 137) tõendina sobilik, kuna tõend ei ole erapooletu ning selles ei ole põhjendatud juhtmestiku sobimatust. Tõendite esitamine on tsiviilkohtumenetluses poolte ülesanne ning maakohtul oli õigus ja kohustus hinnata asja lahendamisel kõiki tõendeid kogumis (TsMS § 232). Hageja (apellant) ei esitanud omalt poolt asjatundja arvamust ega muid tõendeid, millest nähtuks, et tema korteris on olemas nõuetekohane elektrijuhtmestik, mis on sobiv mh ka korteri kütmiseks elektrienergiaga. Samuti ei ole kinnitust leidnud, nagu oleks hageja (apellandi) korterisse lokaalselt paigaldatud alternatiivne statsionaarne küttesüsteem, mis asendaks 2002. aastal eemaldatud keskkütet. Muuhulgas nähtub Päästeameti 14.02.2014.a teatisest (tl 143), et korteris puudusid 19.02.2014.a paikvaatluse teostamise seisuga keskkütteradiaatorid ning köögis, magamistoas ja elutoas olid vaid korrust läbivad (keskkütte)torud. Magamistoas kasutamiseks oli lisaküttena kuue ribiga Hobby õliradiaator, mida paikvaatluse hetkel ei kasutatud ja mis ei olnud vooluvõrku ühendatud. Teistes tubades ei olnud õliradiaatoreid ega ka muid alternatiivseid kütteallikaid. Maakohtu 10.03.2014.a istungil ei osanud hageja selgitada, kuidas on võimalik ühe õliradiaatoriga hoida korteris aastaringselt 18-kraadist temperatuuri. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et tema korteris oli pidevalt niisugune temperatuur tagatud ja teistel korteritel seega soojakadusid tekkida ei saanud.
18.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, nagu oleks juhatuse 01.11.2012.a otsus TsÜS § 38 lg 2 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Korteriühistu juhatuse otsus lähtub ühistu põhikirjast. Ebaõiged on apellandi väited, nagu nõutaks temalt tasumist soojuse eest teiste korteriomanikega võrreldes ebavõrdsetel alustel, kuna nii seaduse kui ka korteriühistu põhikirja järgi tuleb kõigil korteriomanikel tasuda kütte eest vastavalt korteriomandi reaalosa üldpindala suurusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et apellant (hageja) ei ole esile toonud KÜ juhatuse 01.11.2012.a otsuse tühisuse aluseid TsÜS § 38 lg 2 järgi. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud lugeda hagejalt alates 01.11.2012.a kütte eest tasumist vastavalt tema korteri reaalosa suurusele ka hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2) vastuolus olevaks seoses sellega, et pika aja vältel (2002 – 2012) temalt seda ei nõutud. Asja materjalidest nähtub, et korteriühistu edastas hagejale juba 2011.a detsembris teatise (ettekirjutuse), milles paluti esitada KÜ juhatusele korrektne dokumentatsioon korteris oleva muudetud tehnosüsteemi (küttesüsteemi) kohta. Aprillis 2012.a hoiatati hagejat, et tal tuleb taastada korteris keskküttesüsteem seoses alternatiivse küttesüsteemi puudumisega. Hageja esitas ühistule 23.07.2012.a palve lubada muuta korteris küttesüsteemi. Korteriühistu asus hagejalt nõudma kütte eest tasumist vastavalt korteri reaalosa suurusele alates novembrist 2012.a. Seega oli hagejal juba aasta aega ette teada, et kui tema korteri üldisest kesküttesüsteemist eraldumine ei ole toimunud nõuetekohaselt (sh kõigi korteriomanike nõusolekul), siis tuleb tal edaspidi hakata tasuma kütte eest võrdsetel alustel teiste korteriomanikega. Kolleegium rõhutab, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole korteriühistu asunud
nõudma hagejalt kütte eest tasumist kogu korteri üldpinna suuruse järgi tagasiulatuvalt, vaid alates 01.11.2012.a, millest hagejat teavitati ligi aasta aega ette.
19.Kolleegiumi arvates puudub alus pidada alates 10.10.2012.a kehtiva KÜ põhikirja sätteid seadusega vastuolus olevaks. Põhikirja p-dest 3.2.8.1 ja 3.2.19 tuleneb põhimõtteliselt, et nn alternatiivküttele üleminek ei ole edaspidi lubatud. Varem toimunud küttesüsteemi muudatused kuulusid uuesti läbivaatamisele. Seejuures on KÜ juhatusele antud põhikirja p 3.2.19 alusel pädevus kontrollida, kas varasemad küttesüsteemi muudatused on teostatud seaduslikult. Juhatus sai lähtuda eeldusest, et korterelamus on ühtne keskküttesüsteem ning sellest eraldumise õiguspärasust tuleb tõendada korteriomanikul. Põhikirjaga ei ole antud juhatuse pädevusse ka niisuguste küsimuste otsustamist, mida seaduse järgi oleksid pädevad otsustama üksnes korteriomanikud ühiselt (s.o ühise küttesüsteemi muutmine). Sellest tulenevalt ei saanud KÜ Olevi 30 juhatuse 01.11.2012.a otsus, millega otsustati jagada uuest kütteperioodist küttekulud põhikirja kohaselt, rikkuda hageja õigusi.
20.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb asjas kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. O. Nužin on saanud tsiviilasja menetlemisel menetlusabi nii maakohtus kui ringkonnakohtus. Maakohus vabastas oma 07.11.2013.a määrusega hageja riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel summas 300 eurot. Kuigi maakohtu otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, ei võtnud maakohus oma otsuses seisukohta hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu hagejalt väljamõistmise kohta. Ringkonnakohtu 14. mai 2014.a määrusega vabastati apellant menetlusabi korras riigilõivu 250 euro tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kuuluks TsMS § 190 lg 4 alusel O. Nužinilt kahes kohtuastmes tasumisele kuulunud riigilõiv (kokku 550 eurot) täies ulatuses väljamõistmisele. TsMS § 190 lg 7 alusel peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada O. Nužin hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumisest summas 300 eurot. Samuti vabastab ringkonnakohus O. Nužini osaliselt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumisest pooles ulatuses, s.o summas 125 eurot. O. Nužinil tuleb riigilõiv summas 125 eurot tasuda osamaksetena. Esimese osamakse suurus on 35 eurot ja ülejäänud kolme osamakse suurus à 30 eurot.
21.Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on maakohtu otsus tehtud enne 1. jaanuari 2015.a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.