Oaas Catering OÜ hagi Peoline Üritused OÜ vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.11.2014.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6742 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Oaas Catering OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Oaas Catering OÜ (registrikood: 12258092; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja advokaat Robert Sarv Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Peoline Üritused OÜ (registrikood: 11221997; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Janar Stamm
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 06.11.2014.a otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Keelduda hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest.
4.Keelduda kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest.
5.Jätta maakohtu menetluskulud 33% ulatuses kostja, Peoline Üritused OÜ kanda ja 67% ulatuses Oaas Catering OÜ kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Oaas Catering OÜ kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-14-50302 Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.12.03.2014.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 9807,34 eurot ja viivise 192,64 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja väljastanud kostjale müüdud kaupade ja osutatud teenuste eest arved nr 326, 338, 339 ja 687 (tl 7-11) kokku summas 9807,36 eurot, mille kostja on jätnud tähtaegselt tasumata. Kostja on 16.12.2013.a tunnistanud arvete aluseks olevate kohustuste olemasolu (tl 12). Hageja tegi kostjale 30.12.2013.a pankrotihoiatuse (tl 14-16), millele kostja 21.01.2014.a vastas, et hageja nõue kostja vastu on tasaarvestatud AR poolt 21.01.2014.a kostjale loovutatud hageja vastu olevate nõuetega (tl 17-20). Hageja vaidles 11.02.2014.a vastu kostja alusetule tasaarvestusavaldusele (tl 23-24) ja tegi hagejapoolse tasaarvestusavalduse (tl 25-26), milles teatas, et tasaarvestab kõik pooltevahelised vastastikku sissenõutavaks muutunud nõuded nende sissenõutavaks muutumise hetke seisuga. Hagejal on AR vastu nõudeid kokku summas 31 583,66 eurot, mille hageja tasaarvestas nõuetega, mille AR loovutas 21.01.2014.a kostjale. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Asjassepuutumatu ja tõendamata on hagiavalduse väide, nagu oleks kostja juhatuse liige hageja juhatusest 30.08.2013.a tagasi kutsutud juhatuse liikme kohustuste rikkumise ja omastamise tõttu. Arved nr 326, 338, 339 ja 687 olid põhjendatud, kuid kostja 21.01.2014.a tasaarvestusavaldus oli esimene ja selle tulemusena lõppesid arvetest nr 326, 338 ja 339 tulenevad hageja nõuded juba 21.01.2014.a. Arvel nr 687 märgitud nõue lõppes aga vastavalt alates arve esitamisest 03.03.2014.a, nagu on sedastatud ka tasaarvestuse avalduses. Kostja juhatuse liikme poolt 21.01.2014.a aset leidnud nõuete loovutamisest tulenevalt puudusid hagejal ja kostja juhatuse liikmel 11.02.2014.a seisuga vastastikused nõuded, mida tasaarvestada. Hagiavalduses nõutud summast toimus 6549,36 euro ulatuses (s.o arved nr 326, 338 ja 339) tasaarvestus kostja nõuetekohase tasaarvestuse avalduse esitamisel juba 21.01.2014.a ning ülejäänud 3258 euro (s.o arve nr 687) osas 03.03.2014.a. Kostjapoolse tasaarvestuse aluseks nõuded muutusid sissenõutavaks ajalises mõttes oluliselt enne seda, kui hagejal väidetavad nõuded AR vastu tekkisid. Tõele ei vasta hageja seisukoht, mille kohaselt oleksid tema nõuded AR vastu muutunud esimesena sissenõutavaks. Hageja käsitlus, mille kohaselt võiks loovutada üksnes nõudeid, mille osas on tasaarvestuse avaldus esitatud, on ainetu. Hageja väidetav õigus tasaarvestada nõue AR vastu enne selle loovutamist ei oma nõude kehtivuse osas mingisugust mõju. Esimese astme kohtu otsus
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-14-50302
3.Harju Maakohus tegi 06.11.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 3258 eurot ning jättis menetluskulud 33% osas kostja kanda ja 67% osas hageja kanda. Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et: arved nr 326, 338, 339 ja 687 (tl 7-11) on põhjendatult esitatud ja vastavad toimunud majandustehingutele; arve nr 326 tasumise tähtaeg oli 17.08.2013.a, arve nr 338 tasumise tähtaeg oli 03.09.2013.a ja arve nr 339 tasumise tähtaeg oli 03.09.2013.a (tl 7-10); AR on kostja juhatuse liige; ajavahemikul 29.03.2012.a kuni 30.08.2013.a olid hageja juhatuse liikmed AK-L, AR ja RK; hageja on AR-lt saanud 31.12.2012.a, 14.06.2013.a, 28.06.2013.a ja 10.07.2013.a maksetega kokku 22 160 eurot; hageja on kätte saanud AR 21.01.2014.a tasaarveldusavalduse ja nõude loovutamise teatise (tl 21-22) ning kostja 21.01.2014.a vastuse pankrotihoiatusele ja tasaarvestuse avalduse (tl 18-20); kostja on kätte saanud hageja 11.02.2014.a vastuväite tasaarvestuse avaldusele (tl 24). Poolte vahel puudub vaidlus arvete nr 326, 338 ja 339 tehingu sisu, arve väljastamise kuupäeva ja maksetähtaja osas, mistõttu on põhjendatud lähtuda arvetel märgitud tähtajast kui arve sissenõutavaks muutumise hetkest. Tõenditest nähtub, et 31.12.2013.a pankrotihoiatuses (tl 15-16) hindas hageja Õllesummeriga seonduvate kulude nõuet summas 6000 eurot, millele lisandub käibemaks, samas kui 11.02.2014.a vastuväites (tl 24-25) on hageja välja toonud, et Õllesummeriga seonduvate kulutuste suurusena on selgunud 3258 eurot. Kõiki tõendeid kogumis hinnates ei olnud hageja poolt väljastamisele kuuluva arve summa vähemalt kuni 11.02.2014.a selge, mistõttu ei saa pidada arvel nr 687 kajastatud nõude sissenõutavaks muutumise tähtajaks 2013.a hilissügist. Põhjendatud on TsMS § 232 lg 1 kohaselt lähtuda arvel nr 687 kajastatud maksetähtajast 06.03.2014.a kui nõude sissenõutavaks muutumise ajast, kuna eelnevalt nõude esitamist kokkulepitud summas ei ole tõendatud. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et Õllesummeriga seonduvate kulude nõue oli sissenõutav 2013.a hilissügisel. Kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et AR on hagejale 31.12.2012.a, 14.06.2013.a, 28.06.2013.a ja 10.07.2013.a kokku andnud 22 160 eurot (tl 18-19, 25-26), AR on pidanud üle antud summat laenulepingutest tuleneva kohustuse täitmiseks, kuid kostja ei ole tõendanud laenulepingute olemasolu, siis ei ole VÕS § 1028 lg 1 kohaselt laenulepingust tulenevat kohustust olemas. Eeltoodust tulenevalt on AR-l VÕS § 1028 lõikest 1 tulenevalt hageja vastu nõudeõigus õigusliku aluseta saadud summa 22 160 euro ulatuses. AR-l on VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus alusetult tasutud summade tagasinõudmiseks (s.t nõue on sissenõutav) alates iga vastava makse tegemisest. Hageja ei ole tõendanud oma nõuet AR vastu summas 31 583,66 eurot. Olukorras, kus kostja esitab hageja nõudele vastuväite, on hageja kohustus TsMS § 5 lg 2 tulenevalt oma väiteid tõendada. Hageja nõue summas 546 eurot ei ole vaidlusalune, sest seda on võlgnik AR 21.01.2014.a tasaarvestuse avalduses (tl 21-22) tunnistanud, kuid tõendamata on asjaolu, et kassajäägi summa oleks pidanud olema 25 599,32 eurot, et õigusliku aluseta on hüvitatud (854,34–546) 308,34 eurot ja et hageja vahenditest on AR-le tasutud 4800 eurot. Erikontrolli aruande väljavõte (tl 42-44) võib osundada hageja võimaliku nõude olemasolule, kuid 3(9)
Tsiviilasi nr: 2-14-50302 erikontrolli väljavõte iseenesest ei tõenda nõude olemasolu ja ei ole AR vastu esitatud nõude alus. Hageja oleks saanud tõendada, millest lähtuvalt hageja on seisukohal, et kassajääk oleks pidanud olema vähemalt 25 599,32 eurot. Hageja ei saa VÕS § 200 lg-st 4 tulenevalt tasaarvestada AR vastu olevat nõuet summas 31 583,66 eurot, kuna nõudele saab esitada vastuväiteid. Õiguskirjanduses avaldatud seisukoht, mille kohaselt pärast tasaarvestuse tegemist passiivnõude loovutamine ei mõjuta tasaarvestuse võimalikkust, tähendab seda, et VÕS § 171 lg 3 kohaselt saaks hageja tasaarvestada oma endise võlausaldaja (AR) vastu oleva kehtiva nõude uuele võlausaldajale loovutatud nõudega. VÕS § 171 lõikest 3 tuleneb selgelt, et võlgnik võib talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, s.t tasaarvestuse avaldus on suunatud siiski uuele võlausaldajale. Asjaolu, et tasaarvestuse avalduse tegemisega lõpevad nõuded tagasiulatuvalt, s.t tasaarvestuse avalduse tegemine omab ka uue võlausaldaja suhtes (omandatud nõude suhtes) tagasiulatuvat mõju, ei ole siiski alus nõude loovutamise tagajärjena võlasuhte poolte muutumise mittearvestamiseks. Tsiviilasjas esitatud tõendite kohaselt on AR 21.01.2014.a esitanud hagejale tasaarvestuse avalduse summas 546 eurot ja teavitanud ülejäänud osas nõude loovutamisest kostjale. Hageja nõue AR vastu summas 546 eurot ei ole vaidlustatud ja on selge. Tsiviilasjas kogutud tõenditest tulenevalt on selge ja põhjendatud AR nõue hageja vastu summas 22 160 eurot. Puudub vaidlus, et mõlemal poolel oli õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuste täitmist ja tegemist on samaliigiliste kohustustega, mistõttu olid täidetud VÕS § 197 lg 1 tingimused ja AR 21.10.2014.a tasaarvestuse avaldus on kehtiv alates selle kättesaamisest hageja poolt. VÕS § 186 p 2 alusel on hageja nõue AR vastu summas 546 eurot ja AR nõue hageja vastu kattuvas summas 546 eurot lõppenud 21.01.2014.a tasaarvestuse avalduse tulemusena. AR on 21.01.2014.a edastanud hagejale teate selle kohta, et loovutas oma nõuded tasaarvestamise järgselt. AR loovutas kostjale hageja vastu oleva nõude summas (22 160 – 546) 21 614 eurot. Hageja ei ole esitanud ja tõendanud nõude loovutamist välistavaid asjaolusid või nõude loovutamise tühisust. Kostja on 21.01.2014.a teinud hagejale tasaarvestuse avalduse, milles toob välja, et tasaarvestab AR poolt loovutatud nõuded hageja vastu hageja kolme arve (326, 338 ja 339) nõuetega kostja vastu summas 6549,36 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus arvete nr 326, 338 ja 339 sisu, summa ja sissenõutavuse osas. Samuti puudub vaidlus 21.01.2014.a nõude loovutamise kehtivuse osas. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud, kehtivad ja sissenõutavad VÕS § 197 lg 1 kohaselt kostja nõue summas 21 614 eurot ja hageja nõuded summas 6549,36 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on 21.01.2014.a tasaarvestuse avalduse kätte saanud. Eeltoodust tulenevalt on VÕS § 186 p 2 alusel lõppenud hageja arvetest nr 326, 338 ja 339 (tl 7-10) tulenevad nõuded kostja vastu summas 6549,36 eurot ja kostja poolt AR käest omandatud nõue kattuvas summas 6549,36 eurot. Kostjal puudus õiguslik alus VÕS § 198 teisest lausest tulenevalt arve nr 687 osas sellise tasaarvestuse avalduse tegemiseks, mis seab tasaarvestuse toimumise sõltuvusse tulevikus toimuvatest sündmustest. Hageja poolt AR-le 11.02.2014.a tehtud tasaarvestuse avaldust ei saa pidada õigele isikule tehtuks ja kehtivaks, kuna hageja ja AR vahel puudus alates 21.01.2014.a nõude loovutamise
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-14-50302 teatise kättesaamise hetkest võlasuhe, sest uueks võlausaldajaks sai kostja. AR-l puudus 11.02.2014.a seisuga nn passiivnõue, mida tasaarvestada. Kuna kostja on kehtivalt teinud 21.01.2014.a tasaarvestuse avalduse, mille tulemusena on hageja arvetest nr 326, 338 ja 339 tulenev nõue lõppenud, on põhjendatud jätta hageja nõue arvete nr 326, 338 ja 339 (tl 7-10) väljamõistmiseks summas 6549,36 eurot rahuldamata. Kuna hageja arvetest nr 326 ja 338 tulenevad nõuded on 21.01.2014.a tasaarvestuse avalduse tegemise toimel lõppenud tagasiulatuvalt alates nõuete vastastikuse sissenõutavuse hetkel, siis on hageja nõuded lõppenud selliselt, et kostja ei ole olnud arvete tasumisega viivituses, mistõttu tuleb jätta viivisenõue rahuldamata. Kuna hageja nõue summas 10 000 eurot kuulus osaliselt rahuldamisele summas 3258 eurot, tuleb jätta menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk 33% ulatuses kostja kanda ja 67% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 6742 eurot. Maakohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-14-2708 jättis maakohus AR 4800 euro suuruse nõude rahuldamata. Maakohus on andnud erikontrolli väljavõttele vale hinnangu ja ebaõigesti jätnud tuvastamata, et hagejal on AR vastu nõuded tulenevalt üle andmata kassajäägist ja õigusliku aluseta tehtud väljamaksetest. Maakohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata, et hageja edastas 11.02.2014.a vastuväited kostja tasaarvestusavaldusele ja hageja tasaarvestusavalduse kostjale. Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 171 lg-t 1 ja § 200 lg-t 4. Maakohus ei ole käsitlenud sisuliselt üldse kostja vastuväidete tõendatust hageja 11.02.2014.a tasaarvestusavaldusele. Maakohtu otsuse argumentatsioon on ühekülgne. Kostja pidi tõendama, et hagejal puuduvad vastuväited tema 21.01.2014.a tasaarvestusavaldusele. AR-l ei olnud nõuet, mida kostjale loovutada. Kui AR loovutaski nõude kostjale, sai hageja oma nõude AR vastu kostja ees tasaarvestada. Kui passiivnõue loovutatakse, saab tasaarvestada sooviv isik oma nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja suhtes tagasiulatuvalt. Märkides, et hageja tasaarvestusavaldus ei olnud suunatud kostjale, on maakohus jätnud tähelepanuta, et AR oli kostja juhatuse liige. Erikontrolli aruande väljavõte tõendab hageja nõudeid AR vastu. Maakohus on vääralt jaganud tõendamiskoormise. Läbimüügiaruannete kohaselt toimus hageja majandustegevuses müük ka sularahas, kuid kassajääki AR pole hagejale üle andnud. Asjaolu, et AR andis hagejale üle kogu kassajäägi, pidi tõendama kostja, sest kostja pidi oma nõude tõendamiseks tõendama kassajäägi üleandmist. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja ei ole hageja vastuväiteid ümber lükanud. Samuti ei olnudki hagejal võimalik tõendada puuduoleva kassajäägi üle andmata jätmist, sest tegemist on negatiivse asjaoluga, mille osas läheb tõendamiskoormis vastaspoolele üle (3-2-1-7-03, 3-2-1-84-03, 3-2-1-123-07). Kassajäägi olemasolu tõendas hageja erikontrolli väljavõttega. Kostja ei ole tõendanud ühtki vastuväidet hageja 11.02.2014.a tasaarvestusavaldusele.
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-14-50302 Apellatsioonkaebusele lisatud kostja läbimüügiaruanded ja töötasu väljamaksete väljavõtted on asja õigeks lahendamiseks olulised tõendid. Maakohus, rikkudes TsMS § 329 lg-t 3 ja § 392 lg 1 punkti 4, jättis hagejale selgitamata, et hageja peab tõendama kassajäägi kujunemise asjaolusid või AR-le tehtud väljamakseid. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja palus jätta hageja täiendavate tõendite taotluse rahuldamata, vastasel juhul aga võtta asja materjalide juurde ka vastusele lisatud täiendavad tõendid. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, st osas, milles hageja vaidlustas maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata. Muus osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ei kontrolli ning muus osas ei saa apellatsioonimenetlus maakohtu otsuse kehtivust ja jõustumist mõjutada. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja omandas nõuded AR-lt ja et nõuded, mida kostja AR-lt omandas, olid kehtivad. Maakohus tegi asjaolude hindamise tulemusena õige järelduse, kui leidis, et AR-l oli hageja suhtes alusetust rikastumisest tulenev nõue, mis tulenes sellest, et AR kandis hagejale üle konkreetsed rahasummad. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja tegi hageja suhtes tasaarvestusavalduse, mille hageja ka kätte sai. Maakohus järeldas sellest õigesti, et hageja nõuded, mida hageja käesolevas menetluses kostja suhtes esitas, lõppesid kostja poolt tehtud tasaarvestuse tagajärjel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et alates sellest, kui tasaarvestusavalduse adressaat tasaarvestusavalduse kätte saab, on tasaarvestatavad nõuded (tagasiulatuvalt) lõppenud, ning et juba lõppenud nõudeid ei saa tasaarvestusavalduse kätte saanud pool (konkreetsel juhul hageja) võimalike omapoolsete nõuetega tasaarvestada, sest nõuded, mida tasaarvestusavalduse adressaat (hageja) oleks võibolla võinud tasaarvestada, on selleks hetkeks juba lõppenud. Ainuüksi nendel põhjustel ei saanud maakohus hagi suuremas ulatuses rahuldada ning nendel põhjustel ei oma muud küsimused käesoleva vaidluse kontekstis tähendust. Eespool toodust hoolimata märgib ringkonnakohus, et ka muud järeldused, mida maakohus tegi, ning mida maakohus samuti hagi osalise rahuldamata jätmise põhjendmaiseks esitas, on õiged ja seaduslikud.
8.Kuigi apellant tõi kaebuses esile selle, et ühes teises tsiviilasjas jättis maakohus AR nõude rahuldamata ning tuvastas selle menetluse raames, et AR maksis iseendale alusetult 4800 eurot, ei ole see asjaolu põhjapanevaks tõendiks, mille alusel tuleks lugeda hageja nõue tõendatuks. Esiteks ei ole AR käesolevas menetluses menetlusosaline. Teises tsiviilasjas tehtud kohtu järeldused ei ole muud tsiviilasja läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Hageja ei soovinud tugineda mitte teist menetlust läbi viinud kohtu poolt tuvastatud asjaoludele, vaid järeldustele. Igas kohtuasjas tuleb menetlusosalisel tuua kohtu ette faktiväited, mille alusel
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-14-50302 saab konkreetset asja menetlev kohus teha järeldused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ei toonud käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette selliseid asjaolusid, millest saanuks kohus järeldada, et AR maksis iseendale alusetult 4800 eurot.
9.Kuigi apellant ei nõustu sellega, kuidas maakohus hindas tõendina erikontrolli väljavõtet, ei anna see alust järeldada, et maakohus oleks selle tõendi hindamisel eksinud. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Erikontrolli väljavõttes esitati kontrolli läbiviija järeldused. Samas ei toonud hageja kohtu ette asjaolusid, millest nähtuksid asjaolud, mille alusel saaks teha vastava järelduse ning mis võimaldanuks kontrollida, kas erikontrolli läbiviija poolt tehtud järeldus on õige või mitte. Tsiviilkohtumenetluses tuleb eristada asjas tähendust omavate järelduste tegemist võimaldavate eluliste asjaolude kohtu ette toomise kohustust, asjaolude tõendamise kohustust ning järelduste tegemist. Järeldused tuleb teha kohtul nende asjaolude pinnalt, mida pool on kohtu ette toonud ning tõendanud. See, kui menetlusosaline esitab kohtule kellegi teise (näiteks erikontrolli läbiviija) poolt tehtud järeldused, ei tähenda, et kohus oleks nendega seotud. Oluline on ka see, et asjaolud tuleb kohtu ette tuua menetlusosalisel menetlusdokumendis. Kohus ei pea ega saa ise asjaolusid tõenditest otsima hakata. Erikontrolli järelduste puhul on märkimisväärne veel ka see, et järeldused tegi isik, kes on käesolevas menetluses hageja esindaja. See tähelepanuväärne asjaolu mõjutab samuti oluliselt selle tõendi usaldusväärsust. Sisuliselt võiks väita, et apellant heidab maakohtule ette seda, miks maakohus ei rahuldanud hagi hageja esindaja poolt esitatud väidete ja järelduste alusel. Maakohus ei leidnud, et hageja oleks pidanud tõendama, et AR ei ole hagejale raha tagastanud. Maakohus leidis, et hageja oleks pidanud tõendama, et hageja kassas pidi olema konkreetne rahasumma. Hageja ei ole usutavaks muutnud, et sellise asjaolu tõendamiseks on lisaks erikontrolli läbiviija arvamusele võimalik esitada üksnes kogu äriühingu senine raamatupidamisdokumentatsioon.
10.Kuivõrd hageja esitas maakohtule erikontrolli väljavõtte, mõistis hageja, et tal tuleb tõendada seda, et hagejal olid AR suhtes nõuded. Maakohus hindas hageja poolt nõuete olemasolu tõendamiseks esitatud tõendeid ning asus tõendite hindamise tagajärjel seisukohale, et hageja poolt esitatud tõendite alusel hageja nõude olemasolu tuvastada ei saa. Seega ei tulenenud maakohtu järeldus mitte sellest, et hageja ei oleks mõistnud vajadust tõendada nende nõuete olemasolu, millele hageja tugineda soovis, vaid sellest, et maakohus tegi hageja poolt esitatud tõendite alusel järelduse, mis hagejale ei meeldinud. Hageja ei vaidlustanud ka apellatsioonkaebuses seda, et tal tuli tõendada seda, et tal oli nõue AR vastu väidetavast kassapuudujäägist ja väidetavalt alusetult välja makstud töötasust tulenevalt. Hageja väitis kaebuses, et talle tuli üllatusena see, et maakohus ei lugenud nõuete olemasolu tõendatuks hageja poolt esitatud tõendite alusel. Sellel põhjusel ei saa rääkida maakohtupoolsest selgitamiskohustuse rikkumisest ning sellel põhjusel ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud uusi tõendeid vastu võtta. Tõendeid hindabki kohus seadusest tulenevalt nõupidamistoas, otsuse tegemisel, peale asja sisulise arutamise lõpetamist ning menetlusosaline peab olema valmis selleks, et kohus teeb tõendite pinnalt otsustuse, millega loeb menetlusosalise poolt esitatud asjaolud tõendamata asjaoludeks. See aga ei anna menetlusosalisele alust esitada apellatsioonimenetluses uusi tõendeid. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel ning uusi asjaolusid ja tõendeid saab ringkonnakohus arvestada ja vastu võtta üksnes seaduses ammendavalt sätestatud juhtudel, selliseid asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud. Kuna kostja esitas apellatsioonimenetluses omapoolsed tõendid üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja tõendid vastu võtma, puudub kohtul alus ka kostja poolt esitatud tõendite vastuvõtmiseks. Alust ei ole juurde võtta ka hageja poolt apellatsioonimenetluses viimase sõna esitamise tähtaja jooksul esitatud tõendeid. Esiteks olid maakohtu ja ringkonnakohtu
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-14-50302 otsused olemas ja hagejale kättesaadavad apellatsioonitähtaja jooksul ning puudub igasugune põhjus, miks hageja ei oleks saanud neid esitada juba apellatsioonitähtaja jooksul. Apellatsioonimenetluses kehtib reegel, et kõik uued asjaolud ja uued tõendid tuleb esitada apellatsioonkaebuses. Ka see asjaolu, et Riigikohtu määrus, millega keelduti ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, tehti 01.04.2015.a, ei anna alust tõendite juurdevõtmiseks. Viidatud kohtumäärus oli hagejale kättesaadav alates 01.04.2015.a. Hageja esitas selle ringkonnakohtule alles 04.05.2015.a, st enam kui kuu aega hiljem. Kõik avaldused ja taotlused tuleb kohtule esitada aga esimesel võimalusel. Ka seda seaduses sätestatud nõuet rikkudes esitatud avaldust või taotlust menetleb kohus üksnes juhul, kui see ei põhjustaks menetluse venimist (TsMS §-d 329- 331). Tõendi vastuvõtmine põhjustaks igal juhul menetluse venimise. Tõendi vastuvõtmine oleks vale ka sisuliselt, sest puudub igasugune põhjus, miks ei esitanud hageja tõendeid kohaselt, esimesel võimalusel, kui tal selleks võimalus tekkis, vaid ootas sellega seni kuni kohus määras viimaste seisukohtade esitamiseks tähtpäeva. Tõendite vastuvõtmiseks puudub ka sisuline alus. Hageja soovib jõustunud kohtuotsustega tõendada, et tal oli nõue kostja suhtes ja et kostja nõuded on alusetud. Need on aga järeldused, mida võib-olla on teised kohtukoosseisud, teistes kohtuasjades teinud. Teistes kohtuasjades tehtud kohtuotsuste järeldused ei ole aga käesolevat kohtuasja lahendavale kohtule siduvad ning teiste kohtute järeldustega ei saa asjaolusid tõendada. Kuigi kohtuotsused on dokumentaalsed tõendid, tuleb kohtul alati tõendi vastuvõtmise lubatavuse hindamisel kontrollida, kas tõend esitatakse mingi sellise konkreetse asjaolu tõendamiseks, mille esinemise korral peab kohus otsustama teisiti. Selline asjaolu, et teine kohus on teises kohtuasjas mingi järelduse teinud, ei ole selline asjaolu, mille tõttu peaks või saaks käesolev kohtukoosseis käesolevas asjas teisiti otsustama. Kohus eemaldab tõendid toimikust. Kuna tõendid esitati kohtule elektrooniliselt, puudub alus nende tagastamiseks.
11.See, kui füüsiline isik on juriidilise isiku juhatuse liige, ei tähenda, et ühele nendest kahest isikust suunatud tahteavaldus (näiteks tasaarvestusavaldus) tuleb automaatselt lugeda esitatuks ka teisele isikule. Tasaarvestusavalduse puhul omab olulist tähendust see, kellele on avaldus suunatud. Seetõttu ei saa pidada valeks neid maakohtu järeldusi, et hageja poolt adresseeriti tasaarvestusavaldus valele isikule.
12.Hageja märkis apellatsioonkaebuses õigesti, et maakohtul tuli kontrollida, kas hageja poolt kostja tasaarvestusavalduse osas esitatud vastuväited on sellised, mis välistasid kostjapoolse tasaarvestuse. Maakohus seda aga tegigi. Maakohus leidis õigesti, et kostja tegi hageja suhtes tasaarvestusavalduse enne hagejapoolset tasaarvestusavalduse tegemist, ning et hageja sai kostja poolt tehtud tasaarvestusavalduse ka ajaliselt varem kätte. Maakohus asus selle pinnalt õigesti seisukohale, et kostjapoolne tasaarvestusavaldus lõpetas nõuded, mis hagejal kostja suhtes olid ning seetõttu ei saanud hageja neid nõudeid hilisema avaldusega tasaarvestada. Kostja vastuväited hageja tasaarvestusavaldusele seisnesid primaarselt selles, et hageja nõuded kostja suhtes olid juba lõppenud seetõttu, et kostja tasaarvestas oma nõuded hageja suhtes ajaliselt varem. Kui hagejal ongi kostja suhtes mingeid täiendavaid nõudeid, mis tulenevad mingitest muudest asjaoludest, kui hagi aluseks olnud arvetest, mida kostja tunnistas, on määrav see, et kohus menetleb seda nõuet, mille hageja käesolevas menetluses kostja suhtes esitas. Hageja esitas kostja suhtes nõude, mis tulenes konkreetsetest arvetest (t lk 7 jj). Sellest tulenevat nõuet, et kostja juhatuse liige jättis hagejale kassajäägi tagastamata või maksis endale hageja arvelt alusetult palka, ei ole hageja hagi alusena määratlenud.
Menetluskulude jaotus
8(9)
Tsiviilasi nr: 2-14-50302
13.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Riigikohus selgitas menetluskulude summaarse kindlaksmääramise protseduuri oma otsuse nr 3-2-1-147-14 p-s 22. Ringkonnakohus lähtub sellest. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.