Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. september 2017, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-14330
Kohtuasi
AR hagi Oaas Catering OÜ vastu täiteasjades nr 022/2015/3114 ja nr 022/2015/3733 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24. aprilli 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Oaas Catering OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) AR (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Janar Stamm
Kohtuistungi toimumise aeg
5. september 2017
Istungil osalenud isikud
Kostja lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus
Kostja (apellant) Oaas Catering OÜ (registrikood 12258092, asukoht Narva mnt 29, Tallinn), lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus
Hageja lepinguline esindaja Janar Stamm
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 24. aprilli 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-15-14330 muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta Oaas Catering OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Oaas Catering OÜ kanda.
4.Mõista Oaas Catering OÜ-lt AR kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 326 eurot 40 senti.
2-15-14330 Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AR (hageja) esitas 25. septembril 2015 Harju Maakohtule Oaas Catering OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjades nr 022/2015/3114 ja nr 022/2015/3733 sundtäitmise lubamatuks. Hagiavalduse kohaselt on täitemenetluse nr 022/2015/3733 aluseks kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-14-2780, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1800 eurot, ja täitemenetluse nr 022/2015/3733 aluseks kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-14-50973, millega hageja võttis õigeks tema vastu esitatud 4000 euro suuruse nõude ja maakohus mõistis temalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 705 eurot. Hageja on kostja nõuded tasaarvestanud enda nõuetega kostja vastu. Hageja sõlmis 2013. ja 2014. aastal kostjaga neli laenulepingut, millega andis hageja kostjale laenu kokku 22 160 eurot (31. detsembril 2012 2400 eurot, 4. juunil 2013 3000 eurot, 28. juunil 2013 3260 eurot ja 10. juulil 2013 13 500 eurot). Kostja ei ole tagastanud laenu põhiosa ega maksnud intressi ja viivist. Kuna kostjal olid tekkinud nõuded hageja ja Peoline Üritused OÜ vastu esitas hageja
21.jaanuaril 2014 kostjale tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas 31. detsembri 2012 laenulepingust tulenevad nõuded kostja 546 euro nõudega. Samas teatas hageja kostjale, et loovutab ülejäänud nõuded Peoline Üritused OÜ-le. Peoline Üritused OÜ esitas samuti
21.jaanuaril 2014 kostjale tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas loovutatud nõuded kostja vastu kostja 6549 euro 36 sendi suuruse nõudega Peoline Üritused OÜ vastu. 3258 euro osas oli tasaarvestus tingimuslik ja seotud arve esitamisega. Kostja Peoline Üritused OÜ tasaarvestustega ei nõustunud ning esitas Peoline Üritused OÜ vastu hagi 9807 euro 36 sendi ja viivise saamiseks (tsiviilasi nr 2-14-50302). Harju Maakohus rahuldas 6. novembri 2014 otsusega kostja nõude osaliselt, mõistis Peoline Üritused OÜ-lt kostja kasuks välja 3258 eurot ja luges ülejäänus osas kostja nõude tasaarvestuse tõttu lõppenuks.
2-15-14330
8.aprillil 2015 loovutas Peoline Üritused OÜ talle loovutatud nõudest 8000 euro suuruse nõude tagasi hagejale. Hageja üritas täitemenetluste aluseks olevates tsiviilasjade raames temalt välja mõistetavaid summasid tasaarvestada oma nõuetega kostja vastu juba asjaomaste menetluste käigus, kuid kohtud jätsid hageja tasaarvestuse avaldused arvesse võtmata. Seetõttu esitas hageja 25. septembril 2015 kostjale uue tasaarvestuse avalduse. Seega on sundtäitmise lubamatuks tunnistamiste nõuete aluseks olevad faktilised sündmused tekkinud pärast täitedokumentideks olevate kohtulahendite jõustumist. Tsiviilasi nr 2-14-50302 puudutas otseselt neid asjaolusid, mis mõjutasid hagejal kostja vastu olevate nõuete olemasolu või puudumist. Tsiviilasjas nr 2-14-50302 tehtud kohtuotsuse lõpliku ning täieliku jõustumisega 16. septembril 2015 tekkis poolte vahel uuesti tasaarvestusolukord, kus hageja oli Peoline Üritused OÜ-lt 8. aprillil 2015 omandanud nõuded kostja vastu. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et Peoline Üritused OÜ ei saanud nõuet hagejale tagasi loovutada ning et loovutatud nõuded ei ole piisavalt määratletud. Kostja vastuses märgitud nõuded hageja vastu 16 994 eurot 14 senti (kassa puudujääk, õigusliku aluseta hüvitatud summa ja alusetult tasutud arved) on aegunud ega ole põhjendatud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest hageja ei saanud nõudeid tasaarvestada. Juhul, kui hagejal olid nõuded, mida kostja nõuetega tasaarvestada, palus kostja tuvastada, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, ning palus lugeda poolte nõuded kattuvas ulatuses tasaarvestuse tulemusel lõppenuks. Kostja väitel ei saanud Peoline Üritused OÜ nõuet hagejale tagasi loovutada, sest nõue ei olnud loovutamise ajal selge, kuna selle üle oli käimas kohtuvaidlus. Samuti ei olnud loovutatavad nõuded piisavat määratletud. Juba 21. jaanuari 2014. a loovutamise teatest ei ole üheselt arusaadav, millises suuruses nõude hageja loovutas, kuna see toimus tasaarvestusega samal päeval. Ka tagasiloovutatud nõuded 8000 eurot ei olnud piisavalt määratletud, sest nõuete loovutamiste teatistest nähtub üksnes nõude loovutamine kogusummas, kuigi nõue tulenes mitmest laenulepingust. Hageja ei saanud oma nõudeid kostja nõuetega tasaarvestada, sest kostja saab esitada hageja nõuetele tasaarvestuse vastuväite. Kostjal on õigus nõuda hagejalt kui kostja endiselt juhatuse liikmelt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist summas 31 583 eurot 66 senti. Kahjuks on kassapuudujääk, õigusliku aluseta hagejale makstud autokütuse hüvitis ning õigusliku aluseta Õllesummeril osalemise kulud. Juhul, kui kohus leiab, et hageja on kehtivalt loovutuse teel omandanud nõude 8000 eurot, soovib kostja nimetatud nõude hageja nõudega tasaarvestada. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 24. aprilli 2017. a otsusega hagi ning tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 022/2015/3114 ja nr 022/2015/3733 lubamatuks. Kohus jättis rahuldamata kostja tasaarvestuse vastuväite. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1324 eurot 37 senti.
2-15-14330 Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaielnud: - kohtutäitur E. Vilippuse menetluses on täiteasi nr 022/2015/3114, milles on täitedokumendiks Harju Maakohtu 30. aprilli 2015 määrus tsiviilasjas nr 2-14-2708, (1800 eurot); - kohtutäitur E. Vilippuse menetluses on täiteasi nr 022/2015/3733, milles on täitedokumendiks Harju Maakohtu 12. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-50973 (4705 eurot); - hageja sõlmis 2013. ja 2014. aastal kostjaga neli laenulepingut, mille järgi andis hageja kostjale kokku laenu 22 160 eurot, sh 31. detsembril 2012 2400 eurot, (tagastamistähtajaga 31. märts 2013), 4. juunil 2013 3000 eurot (tagastamistähtajaga 1. oktoober 2013), 28. juunil 2013 3260 eurot (tagastamistähtajaga 1. oktoober 2013) ja 10. juulil 2013 13 500 eurot (tagastamistähtajaga 31. detsembril 2014); - Harju Maakohus tunnistas 6. novembri 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-50302 hageja tasaarvestust 546 eurot ja Peoline Üritused OÜ tasaarvestust 6549 eurot 36 senti ning märkis, et kuna laenulepingute olemasolu ei ole tõendaud, AR-l (hagejal) õigus alates iga vastava makse tegemisest nõuda kostjalt õigusliku aluseta saadud 22 160 eurot tagasi. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 2 alusel on sama sätte lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Tsiviilasi nr 2-14-50302 puudutas otseselt neid asjaolusid, mis mõjutasid hagejal kostja vastu olevate nõuete olemasolu. Seega tekkis
16.septembril 2015 tsiviilasjas nr 2-14-50302 kohtuotsuse jõustumisega poolte vahel uuesti tasaarvestuse olukord, kus hagejal oli Peoline Üritused OÜ-lt 8. aprillil 2015 omandatud nõue kostja vastu ning kostjal täitemenetluste esemeks olevad nõuded hageja vastu. Seega on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude aluseks olevad faktilised sündmused tekkinud pärast täitedokumentideks olevate kohtulahendite (tsiviilasjad nr 2-14-2708 ja nr 2-14-50973) jõustumist. Hageja esitas 21. jaanuaril 2014 kostjale tasaarvestuse avalduse ja nõuete loovutamise teatise, mille alusel tasaarvestas hageja 31. detsembri 2012 laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu viimase nõudega 546 eurot, ning millega hageja andis kostjale teada, et loovutas laenulepingutest tulenevad nõuded tasaarvestamise järgses ulatuses uuele võlausaldajale Peoline Üritused OÜ-le. Peoline Üritused OÜ esitas samal ajal kostjale tasaarvestuse avalduse, millega kostja ei nõustunud ja esitas 12. märtsil 2014 hagiavalduse kohtusse, mille kohus võttis tsiviilasjana nr 2-14-50302 menetlusse. Kohus leidis selles tsiviilasjas, et kõik hageja ja Peoline Üritused OÜ tasaarvestused kostja nõuetega ning nõuete loovutused on olnud kehtivad ja seaduspärased. Peoline Üritused OÜ loovutas 8. aprillil 2015 nõude 8000 eurot kostja vastu tagasi hagejale. Kostja on olnud kõigist nimetatud loovutustest teadlik, mistõttu on loovutus VÕS § 170 järgi toimunud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja üritas korduvalt tasaarvestusavaldusi mõlemas kohtumenetluses maksma panna, kuid objektiivsetel põhjustel ei olnud tal võimalik seda menetluslikult tõhusalt teha. Maakohus leidis tsiviilasjas nr 2-14-2708, et hageja saab oma õigusi maksma panna, esitades täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kui nõue on tasaarvestatud. Nõude loovutamine ja tagasiloovutamine vastavalt sellele, kuidas hagejale ja Peoline Üritused OÜ-le kasulikum on, ei ole hea usu põhimõtte vastane. Sellisel viisil nõude tagasiloovutamine ei ole keelatud ning tuvastatud ei ole VÕS § 166 sätestatud nõuete loovutamise piiranguid.
2-15-14330
Õige ei ole kostja vastuväide, et loovutatud nõuded ei olnud loovutamise ajal selged ja piisavalt määratletud. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja nõue tekkis hageja ja kostja vahel 2012 kuni 2013 sõlmitud neljast laenulepingust ning nõude suuruseks oli 22 160 eurot. Hageja tasaarvestas selle nõude kostja nõuetega. Asjas esitatud hageja ja Peoline Üritused OÜ tasaarvestuse avaldustes ja nõuete loovutamise teadetes on loovutatud nõuded üksikasjalikult nii kuupäevade kui summade kaupa välja toodud. Kuna tsiviilasjade nr 2-14-2708 ja nr 2-14-50973 menetlemisel jäeti hageja tasaarvestuse avaldus arvesse võtmata ning kostja ei ole seda aktsepteerinud, esitas hageja, arvestades tsiviilasjas nr 2-14-50302 jõustunud kohtulahendit ja sellest tulenevat mõju nii Peoline Üritused OÜ-le kui ka hagejale kuuluvatele kostja vastu suunatud nõuetele, 25. septembril 2015 kostjale uue tasaarvestuse avalduse. Kõiki tasaarvestuse avaldusi kogumis hinnates ei saa tekkida kahtlust selles, millises nõuete järjekorras toimusid tasaarvestused ning millal ja millised nõuded hageja ja Peoline Üritused OÜ ning vastupidi loovutati. Seega omandas hageja 8. aprillil 2015 Piduline Üritused OÜ-lt 8000 euro suuruse nõude kehtivalt ning nõuded on selged ja piisavalt määratletud. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja rikkus kostja juhatuse liikmena enda kohustusi ning tekitas sellega kostjale varalist kahju, millest tulenevalt saaks lugeda kohtuotsuse tegemisel poolte nõuded kattuvas ulatuses tasaarvestuse alusena lõppenuks. Äriregistri andmetel oli hageja kostja juhatuse liige 29. märtsist 2012 kuni 30. augustini 2013 ning osaühingut võis kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige. Kostja esitatud tõendid (kostja läbimüügi aruanded ja erinevad pangakonto väljavõtted 2012 detsembrist kuni 2013 augustini) on asjakohased, kuid ei ole piisavad, et tõendada hageja tekitatud kassa puudujääki. Kostja läbimüügi aruanded ja pangakonto väljavõtted näitavad seda, kui palju laekus kostja kontole ja kassasse vaadeldaval ajal raha ning tähelepanuta on jäänud kontolt ja kassast tehtud õiguspärased väljamaksed. Hageja sai isikliku sõiduauto kasutamise eest 2012 detsembrist kuni 2013 juulini (8 kuu jooksul) autokütuse eest hüvitist 676 eurot 55 senti, s.o keskmiselt 85 eurot ühes kuus, mis ei ole ülemäär suur summa ja mille kohta esitas hageja kostja raamatupidamisele kulutšekid. Kuigi kostja on tasunud Õllesummeriga seotud arveid summas 2063 eurot 23 senti, ei ole kostja tõendanud, et hageja tekitas sellega kostjale kahju. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja tekitas talle kahju, mistõttu tuleb kostja protsessuaalne tasaarvestuse vastuväide jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluse kulud kostja. TsMS § 174 lg 9 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, seega menetluskulude hüvitamist hagejale ei välista asjaolu, et osad õigusabiteenuse arved on esitatud Peoline Üritused OÜ-le, mille juhatuse liikmeks on hageja. Kuid ei ole usutav, et hageja peab hüvitama kolmandale isikule menetluskulud koos käibemaksuga olukorras, kus kolmas isik saab menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Samuti ei ole põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulude hüvitamine seoses menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamisega. Kokku oli põhjendatud ja vajalik hageja menetluskulu õigusabi eest 1124 eurot 37 senti. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 1324 eurot 37 senti. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi ja jättis rahuldamata kostja tasaarvestuse
2-15-14330 vastuväite, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt luges maakohus vääralt 8. aprillil 2015 toimunud nõuete tagasiloovutuse kehtivaks. Olukorras, kus pooled vaidlesid kohtus nõuete olemasolu üle, ei saanud nõudeid kehtivalt loovutada, sest need ei olnud selged. Samuti ei ole loovutamise teates selgelt välja toodud, millest tulenes 8000 euro suurune nõue. Seega ei olnud ka hagejal nõuet, mida kostja nõuetega tasaarvestada. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata TMS § 221 lg 2, st hageja ei saanud ka nõude tagasiloovutamise korral nõuet tasaarvestada, sest tasaarvestuse olukord tekkis juba 8. aprillil 2015, s.o nõude loovutamise ajal. Maakohus asus tõendeid vääralt hinnates seisukohale, et hageja ei ole kostja juhatuse liikmena kostjale kahju tekitanud. Väär on maakohtu järeldus, et kostja esitatud tõendid kassa käibe kohta ei ole piisavad ja et kostja ei ole tõendanud Õllesummeril osalemisega tekitatud kahju. Samuti ei ole õige maakohtu järeldus, et hagejale on õiguspäraselt makstud autokütuse hüvitist. Maakohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja hageja menetluskulud arvete alusel, mille on esitanud Peoline Üritused OÜ. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja peab menetluses tõendama, et tal on kohustus kolmandale isikule tema eest kantud menetluskulud hüvitada, mida hageja ei ole teinud. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt on nõude loovutuse piirangud ammendavalt ette nähtud VÕS § 164 lg-s 1 ja §-s 166. Ühtegi loetletud piirangut 8. aprillil 2015 toimunud loovutuse osas ei esine. Nõuded olid piisavalt määratletud, kuna igas nõuete loovutamise teates ja nõuete tasaarvestuse avalduses on üksikasjalikult loetletud, millises järjekorras ning milline nõue on loovutatud ja tasaarvestatud. Maakohus jättis õigesti asjas kohaldamata TMS § 221 lg 2. Kuna hageja üritas oma nõuet juba täitemenetluse aluseks olevates kohtumenetlustes tasaarvestada, kuid kohtud jätsid tasaarvestuse arvestamata, viidates tsiviilasjas nr 2-14-50302 toimuvale kohtumenetlusele, ei olnud hagejal võimalik temale 8. aprillil 2015 loovutatud nõuet enne nimetatud kohtuasjas kohtulahendi jõustumist maksma panna. Seega tekkis tasaarvestuse olukord selle kohtuotsuse jõustumise järel, mitte 8. aprillil 2015 toimunud nõuete tagasiloovutuse järel. Maakohus järeldas õigesti, et hageja ei ole kostjale kahju tekitanud. Maakohus mõistis õigesti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud ka nende arvete alusel, mis olid esitatud kolmandale isikule (Peoline Üritused OÜ). Hageja selgitab, et ta on nimetatud osaühingu ainuosanik ja juhataja ning tal on suuline kokkulepe kulude hüvitamise kohta.
2-15-14330
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et hageja vastu alustatud täiteasjades nr 022/2015/3114 ja nr 022/2015/3733 tuleb sundtäitmine TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks tunnistada, sest hageja on tema vastu täitmisel olevad nõuded tasaarvestanud. Kui võlgniku vastu on alustatud täitemenetlust, võib võlgnik TMS § 221 lg 1 I lause järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, mh põhjusel, et nõue on tasaarvestatud. Tasaarvestus toimub VÕS § 198 I lause järgi avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse olukorraga on VÕS § 197 lg 1 I lause järgi tegemist siis, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse. Sellisel juhul võib kumbki pool (tasaarvestav pool) VÕS § 197 lg 1 II lause järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse korral võlasuhe VÕS § 186 p 2 järgi lõppeb, sh lõpevad VÕS § 197 lg 2 I lause järgi tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kuna praeguses asjas palus hageja tunnistada sundtäitmise lubamatuks tasaarvestuse tõttu, tuli maakohtul kontrollida, kas tasaarvestuse materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud.
8.Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal oli kostja vastu tasaarvestatav nõue, mis tulenes sellest, et hageja kandis 2013. ja 2014. aastal kostjale üle kokku 22 160 eurot. Maakohus otsus on küll vastuoluline selles osas, kas hageja nõue tulenes laenulepingust või oli hagejal õigus nõuda kostjalt tagasi alusetult saadu, kuid nimetatud asjaolul ei ole praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust. Oluline on see, et hageja on kostjale nimetatud summa nelja maksena
31.detsembril 2012, 4. juunil 2013, 28. juunil 2013 ja 10. juulil 2013 üle kandnud. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt 22 160 eurot tagastamist olgu siis laenulepingu alusel või tulenevalt kostja alusetust rikastumisest. Asjaolu, et hageja tasaarvestas 21. jaanuari 2014. a avaldusega ülalnimetatud summast 546 eurot ja loovutas ülejäänud osas nõude kolmandale isikule, kes omakorda tasaarvestas loovutatud nõudest kostjaga 6549 eurot 36 senti (lisaks tingimuslikult 3258 eurot) ning loovutas 8000 euro ulatuses nõude 8. aprillil 2015 hagejale tagasi, ei tähenda seda, et hagejal ei oleks tagasiloovutamise järel nõuet olnud, nagu leiab ekslikult kostja. Kostja ei vaidle selle üle, et hageja ja kolmas isik teatasid kostjale kirjalikult nõude loovutamistest. Seega on loovutamine VÕS § 170 järgi toimunud. Samuti ei ole õige kostja väide, et hagejale loovutatud nõue ei olnud loovutamise ajal selge. Maakohus asus asjas esitatud loovutamise teateid hinnates põhjendatult seisukohale, et kostjale pidi olema mõistetav, millise nõude kolmas isik hagejale tagasi loovutas. Nõude loovutamist ei muuda kehtetuks ka asjaolu, et kostja oli esitanud kolmanda isiku vastu hagi, milles vaidlustas nõude olemasolu, ja selles kohtuasjas ei olnud kohus veel jõustunud kohtulahendit teinud. Samuti ei mõjuta loovutamist see, et loovutamise teates ei olnud selgelt märgitud, millisel kuupäeval ülekantud raha tagastamise nõuded hagejale tagasi loovutatakse. Kostjale pidi olema mõistetav, et kolmas
2-15-14330 isik loovutab hagejale tagasi 2012. ja 2013. a tasutud summade tagastamise nõudest 8000 eurot. Arvestades nõude suurust (22 160 eurot) ja juba tehtud tasaarvestusavaldusi (546 eurot, 6549 eurot 36 senti (lisaks tingimuslikult 3258 eurot)), oli kolmandal isikul kostja vastu täitmata nõue, mis ületas 8000 eurot, ja kolmas isik sai selle hagejale tagasi loovutada. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et esines mõni seaduses sätestatud piirang, mis takistas nõude loovutamist.
9.Maakohus leidis õigesti ka seda, et hageja on teinud kostjale tasaarvestusavalduse. Maakohus tuvastas, et hageja taotles tasaarvestuse vastuväitega arvestamist juba täitemenetluses sissenõutavate kohtulahendite menetlemisel, kuid edutult, ning esitas seetõttu
25.septembril 2015 kostjale uue tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas tagasiloovutatud nõude (8000 eurot) kattuvas osas kostja täitedokumentidest tulenevate nõuetega (1800 eurot ja 4705 eurot).
10.Põhjendatud ei ole kostja väide, et hagejal ei ole TMS § 221 lg 2 järgi õigust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväidet, et ta on kostja täitmisel olevad nõuded oma nõuetega tasaarvestanud, kuna tasaarvestuse olukord oli juba kohtulahendite tegemise ajal olemas. Iseenesest on õige kostja arusaam, et TMS § 221 lg 2 järgi on tasaarvestuse vastuväide kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel see põhineb, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus ning seetõttu saab TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis üldjuhul arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab seetõttu tasaarvestuse olukord olema VÕS § 197 lg 1 mõttes üldjuhul tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kui tasaarvestuse olukord tekkis kohtumenetluse ajal ja tasaarvestust oli võimalik seal maksma panna, kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestuse avaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Samas tuleneb TMS § 221 lg-st 2 ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p-d 10–11). Praeguses asjas tuvastas maakohus õigesti, et hagejal ei olnud võimalik tsiviilasjade nr 2-14-2780 ja 2-14-50973 menetlemisel objektiivsetel põhjustel tasaarvestuse vastuväidet tõhusalt maksma panna. Hageja esitas mõlemas kohtumenetluses tasaarvestuse vastuväite, kuid kohus jättis mõlemas kohtumenetluses sellega arvestamata mh põhjusel, et tasaarvestatava nõude üle on tsiviilasjas nr 2-14-50302 vaidlus pooleli ja ei ole selge, kas hagejal on kostja vastu tasaarvestatav nõue. Iseenesest on õige kostja väide, et hageja saanuks nimetatud kohtulahendid vaidlustada, kuid kolleegiumi hinnangul ei võta see hagejalt võimalust tugineda tasaarvestusele sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel, arvestades mh asjaolu, et maakohus andis tsiviilasjas nr 2-14-2780 hagejale ka sellise juhise edaspidiseks tegutsemiseks. Seega sai hageja ka pärast nimetatud tsiviilasjades kohtulahendite tegemist tugineda tasaarvestuse vastuväitele.
2-15-14330
11.Kolleegium ei nõustu maakohtuga aga selles, et kostja sai sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses esitada omakorda protsessuaalse tasaarvestuse vastuväite. Kostja esitas 16. novembril 2016 kohtule hagivastuse, milles tõi esile, et hageja on juhatuse liikmena kostjale kahju tekitanud, ja palus sellest tulenevalt käsitada kostja vastust protsessuaalse tasaarvestuse vastuväitena ning lugeda kohtuotsuse tegemisel poolte nõuded kattuvas ulatuses tasaarvestuse tulemusel lõppenuks. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 445 lg 1 II lause järgi tasaarvestab kohus kohtuotsuse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas juhul, kui pooled esitasid menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab. Praeguses asjas esitas hageja kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ega ole esitanud hageja kostja vastu laenulepingu või alusetu rikastumise sätete alusel raha tagastamise nõuet. Seega ei ole hageja esitanud kohtumenetluses sellist nõuet, mida kohus saaks kohtulahendi resolutsioonis tasaarvestada. Sellest tulenevalt saab kostja tasaarvestuse taotlust pidada pigem kohtumenetluses esitatud tasaarvestuse vastuväiteks. Kostja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et nimetatud menetlusdokumendis tegi kostja hagejale tasaarvestuse avalduse ning varem ei ole tasaarvestuse avaldust hagejale tehtud. Seega on kostja teinud 16. novembril 2016 hagejale tasaarvestuse avalduse, mis toimetati hageja esindajale kohtuinfosüsteemi andmetel kohtumenetluses samal päeval kätte. Hageja on aga teinud tasaarvestuse avalduse juba 25. septembril 2015. Kuna tasaarvestuse avalduse tegemisega teostas hageja kujundusõigust, mille toimel hageja nõue kostja vastu VÕS § 186 p 2 ja § 197 lg 2 I lause järgi lõppes, ei saanud kostja enam oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Lisaks märgib kolleegium, et isegi kui hageja tasaarvestus ei oleks olnud kehtiv, nagu kostja kohtumenetluses väitis, ei oleks kostja kohtumenetluses tehtud tasaarvestuse avaldusel olnud praeguses kohtumenetluses tähtsust, sest see ei oleks saanud kuidagi mõjutada sundtäitmise lubatavust. Eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsusest jätta välja põhjendused, mis puudutavad kostja tasaarvestuse aluseks olevat kostja kahju hüvitamise nõuet hageja vastu. See ei muuda aga vääraks maakohtu lõppjäreldust jätta kostja tasaarvestuse taotlus rahuldamata.
12.Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega selle kohta, et kuna hageja palus hüvitada menetluskulud mh nelja arve alusel, mis olid esitatud Peoline Üritused OÜ-le, pidi hageja põhistama ja vajadusel tõendama, et tal oli tekkinud kohustus hüvitada kulud omakorda Peoline Üritused OÜ-le. Kolleegium märgib, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista TsMS § 174 lg 9 järgi see, kui tema eest kandis need muu isik. Siiski on Riigikohus leidnud, et esindajakulude eest tasumise kohustuse tekkimist tuvastamata ei ole saa menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista. Kui tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist, siis juhul, kui arvete saajaks on arvetel märgitud kolmas isik, ei saa esitatud arvete alusel asuda seisukohale, et menetlusosalisel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Sellisel juhul tuleb kohtul kindlaks teha, kas ja millisel õiguslikul alusel tuleks hagejal hüvitada kolmandale isikule menetluskulud, lastes vajadusel hagejal seda täiendavalt tõendada, sest ei ole välistatud, et hageja ja kolmanda isiku vahel on olemas kokkulepe, mille kohaselt tasus kolmas isik hagejale osutatud õigusabiteenuse arved, kuid hageja on kohustatud
2-15-14330 need kulud kolmandale isikule hüvitama (vt Riigikohtu 9. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16, p 13). Kuigi hageja ei ole maakohule põhistanud oma kohustust, on hageja vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et tal on suuline kokkulepe kulude hüvitamise kohta äriühingule, mille ainuosanik ja juhataja ta on. Kolleegiumi hinnangul saab neil asjaoludel asuda seisukohale, et hagejal on menetluskulude hüvitamise kohustus talle kuuluvale osaühingule. Seega on maakohtu otsus ka selles osas lõppjäreldustes õige.
13.Eeltoodud põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata jätmise tõttu rahuldamata. Menetluskulud
14.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
15.Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 230 eurot 40 senti (käibemaksuga), millele lisanduvad ringkonnakohtu 5. septembri 2017. a kohtuistungi protokolli järgi lepingulise esindaja kohtuistungil istungiks ettevalmistamise kulud (1,5 tundi) ja istungil osalemise kulud (1 tund) menetluskulude nimekirjas märgitud tunnihinnaga (32 eurot), s.o kokku 96 eurot (käibemaksuga). Hageja lepingulisel esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumiseks 1,5 tundi, kaebusele vastuse koostamiseks 4,5 tundi, kohtuistungi ettevalmistamiseks 1,5 tundi ja sellel osalemiseks 1 tund. Kostja vaidles küll hageja menetluskulude nimekirjale vastu, kuid täpsemaid vastuväiteid ei esitanud ning palus kohtul kontrollida kulude vajalikkust ja põhjendatust. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja ulatust, on kolleegiumi hinnangul hageja esindaja tehtud toimingud ja neile kulunud aeg kogu ulatuses põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tasu ühe tunni eest 32 eurot (ilma käibemaksuta), mis ei ületa tavapärast esindajatasu määra.
16.Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 326 eurot 40 senti (8,5 tundi * 32 eurot/tund + 20% = 326 eurot 40 senti), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.