2.V.V. (isikukood XXX) Vastustajate esindajad vandeadvokaat Eerik Entsik ja advokaat Mari-Liis Mets
1.Tühistada Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsus osaliselt osas, milles kohus luges tuvastatuks K.V. omandiõiguse 3/16 mõttelisele osale ja V.V. omandiõiguse 3/16
mõttelisele osale korteriomandist asukohaga XXX Tartu (otsuse resolutsiooni punkt 2) ja teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada K.V. omandiõigust 1/8 mõttelises osas ja V.V. omandiõigust 1/8 mõttelises osas korteriomandist asukohaga XXX Tartu.
3.2.Tunnustada K.V. omandiõigust 1/8 mõttelisele osale korteriomandist, asukohaga XXX Tartu (Tartu Maakohtu kinnistusosakond, registriosa nr XXX , 759/35170 mõttelist osa kinnistust ja reaalosa eluruum nr 30).
3.3.Tunnustada V.V. omandiõigust 1/8 mõttelisele osale korteriomandist asukohaga XXX Tartu (Tartu Maakohtu kinnistusosakond, registriosa nr XXX , 759/35170 mõttelist osa kinnistust ja reaalosa eluruum nr 30).
3.4.Kohustada E.V. t andma nõusolek kanda kinnistusraamatusse Tartus XXX asuva korteriomandi registriossa nr XXX K.V. 1/8 mõttelise osa omanikuna ja V.V. 1/8 mõttelise osa omanikuna.
3.5.Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda.“
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
1.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.
2.Vabastada E.V. apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 905 euro riigituludesse tasumise kohustusest.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.V. (hageja I) ning V.V. (hageja II) esitasid 17. oktoobril 2013 hagi E.V. (kostja) vastu omandiõiguse tunnustamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hagejad J.V. lapselapsed ning ainsad alanejad sugulased, kuivõrd J.V. pojad V.J. ja K.V. on surnud. Kinnistusraamatust nähtuvalt kuulub J.V. le korteriomand, asukohaga XXX Tartu. J.V. suri 31. märtsil 2012. Korteriomand on J.V. endise abikaasa E.V. valduses ning hagejatel puudub ligipääs korterisse. J.V. määras 2. märtsi 2011 testamendiga korteri annakuna kostjale. Tegelikult ei kuulunud kogu korteriomand J.V. surma hetkel tema omandisse. Eluruumi omandamise hetkel 19. jaanuaril 1994 oli J.V. abielus S.V. , seega oli tegemist nende ühisvaraga. S.V. suri 25.09.1995, tema surmaga ühisomand lõppes ning eluruumi kaasomanikeks said J.V. 1⁄2 mõttelises osas ning S.V. pärijad 1⁄2 mõttelises osas. Tartu notar Mati Allik tühistas 9. aprilli 2013 otsusega S.V. pärimisasjas välja antud 11. oktoobri 1996 ja 25. mai 1998 pärimisõiguse tunnistused. Hageja I esitas 3. mail 2014 kaebuse notari 9. aprilli 2013 otsusele, mida ei ole käesoleva ajani lahendatud. S.V. pärijateks olid tema pojad V.J. ja K.V. , kes ainukesena võtsid S.V. pärandi ametlikult vastu 13. märtsi 1996 avaldusega. S.V. surma ajal
25.septembril 1995 kehtinud TsK § 551 lg 1 kohaselt pidi pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma. Tartu notar Kaja Lillo 13. märtsi 1996 kirjas tehtud ettepanekule vaatamata jättis J.V. määratud tähtajaks, s.o 25. märtsiks 1996, vastavasisulise avalduse S.V. pärandi vastuvõtmiseks esitamata. Riigikohus on mitmel korral selgitanud, et TsK § 551 lg 2 teise lause kohaldamiseks on vajalik tuvastada pärija tahe pärandvara vastu võtta ning juhul, kui selline tahe puudub, siis ei ole isiku poolt pärandvara vastu võetud. S.V. pärandvara nimekirjast oli korter ekslikult välja jäänud. Hagejate isa K.V. suri 9. augustil 2007. V.J. suri 24. mail 2004. Kokku kuulub K.V. le 3/16 mõttelist osa ning V.V. le 3/16 mõttelist osa korteriomandist. Hagejad palusid kohtul tuvastada nende omandiõigus korteriomandile ning kostja kohustus anda nõusolek kinnisturaamatusse kande tegemiseks.
2.E.V. vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on mõtteliste osade suurused ebaõiged. J.V. jäi pärast S.V. surma nende ühisesse korterisse elama ning asus seda valdama, käitudes seejuures korteriomandi suhtes nagu omanik AÕS § 68 lg 1 tähenduses, sh hoidis korteriomandi korras ning tasus ka sellega seonduvad maksud ning kandis korteriga seonduvad muud kulud. V.J. ja K.V. kõrval oli pärijaks ka J.V. , kes võttis pärandi vastu kaudse tahteavalduse väljendamisega. Hagejad on saanud pärandvara arvel hüvitise vallasasjade näol.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 25. juuni 2014 otsusega hagi ning luges tuvastatuks K.V. omandiõiguse 3/16 mõttelisele osale ja V.V. omandiõiguse 3/16 mõttelisel osale korteriomandist, asukohaga XXX Tartu. Maakohus luges tuvastatuks E.V. kohustuse anda nõusolek kanda kinnistusraamatusse Tartus XXX asuva korteriomandi K.V. 3/16 mõttelise osa omanikuna ja V.V. 3/16 mõttelise osa omanikuna. Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt saab PärS § 56 lg 1 alusel lugeda, et J.V. on testamendiga määranud E.V. le ning K.V. le ja V.V. le annaku testamendis nimetatud asjade saamiseks, seega ei ole nimetatud isikud testamendijärgsed pärijad, vaid annakusaajad. Maakohus leidis, et J.V. poolt 19.01.1994 ostetud Tartus XXX asuv korter nr XX oli J.V. ja S.V. ühisvara. Vaatamata asjaolule, et Tartu notar Mati Allik on tunnistanud kehtetuks notar Kaja Lillo poolt 11.10.1996 ja 25.05.1998 välja antud pärimisõiguse tunnistused, ei muuda see asjaolu, et K.V. ja V.J. on asunud üles S.V. pärijatena ning saanud pärandvarasse kuuluva vara omanikeks. S.V. pärandi avanemise ajal ehk surmapäeval, s.o 25.09.1995 kehtinud TsK § 551 lg 1 kohaselt pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma. TsMS § 551 lg 2 järgi loeti pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandavara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise kohta notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. J.V. asus valdama üht S.V.
pärandvarasse kuuluvat asja, kuid samas olles ise korteri kaasomanik, oli tal selleks ka õigus. Korteriga seotud maksete ja kulude kandmine tulenes omaniku kohustusest ja omaniku õiguste teostamisest. Kohtu hinnangul ei esitanud kostja tõendeid, millest nähtuks, et J.V. oleks korterit vallanud pärijana. Ei ole tõendatud, et J.V. l oli olemas tahe surnud abikaasa S.V. pärandvara vastu võtta. Vaatamata notari teatele ei esitanud J.V. avaldust S.V. pärandi vastuvõtmiseks, seega saab sellega lugeda väljendatuks tema tahe pärandit mitte vastu võtta. Kuna J.V. seadusjärgse pärijana abikaasa S.V. pärandit vastu ei võtnud, läks tema pärandiosa TsK § 556 lg 1 alusel võrdsetes osades S.V. teistele seadusjärgsetele pärijatele – V.J. le ja K.V. le. Korteriomandi omanikuna tuli selle kinnistamisel kinnistusraamatusse kanda vastavates mõttelistes osades J.V. , V.J. ja K.V. . Esmakinnistamisel on korteriomandi omanikuna kantud kinnistusraamatusse ainult J.V. , kes oli vallasasjast korteri omanik üksnes 1⁄2 mõttelises osas, seega saab lugeda, et kinnistusraamatu kanne on selles osas ebaõige. V.J. pärandvara pärisid J.V. 1⁄2 suuruses mõttelises osas ja K.V. 1⁄2 suuruses mõttelises osas. K.V. vara on võrdsetes 1⁄2 mõttelistes osades üle läinud tema tütrele K.V. le ja pojale V.V. le. V.J. suri 24.05.2004 ja terve korteriomand jagunes seejärel järgmiselt: J.V. le 1/2 + 1/8 = 5/8 mõttelist osa ja K.V. le 1/4 + 1/8 = 3/8 mõttelist osa. K.V. suri 09.08.2008 ning terve korteriomand jagunes järgmiselt: V.V. le 3/16 mõttelist osa (s.o pool 3/8-st) ja K.V. le samuti 3/16 mõttelist osa. J.V. osa oli jätkuvalt 5/8 mõttelist osa. Kuna maakohus tuvastas hagejate omandiõiguse korteriomandile, luges kohus tuvastatuks kostja kohustuse anda nõusolek hagejate kandmiseks kinnistusraamatusse Tartus XXX asuva kinnistu kaasomanikena 3/16 mõttelistes osades.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.E.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palus jätta menetluskulud vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsK § 551 lg 2; 2) oli J.V. oma tegudega pärast S.V. surma viimasele kuulunud pärandvara vastu võtnud. J.V. on perioodil 01.01.1999 – 31.03.2012 igakuiselt tasunud korteri üürimaksed. Tahe nähtub ka J.V. testamendis, kuid kohus on jätnud selle hindamata; 3) ei ole viited notari teatele pärandi vastuvõtmise kohta asjakohased. J.V. ei olnud kätte saanud notari teadet, milles oli tähtaeg 23.03.1996. Hageja ei ole vastupidist tõendanud; 4) on maakohtu otsus vastuolus surnud isikute viimse tahtega ja hea usu põhimõttega. Kui K.V. ja V.J. oleksid korterit soovinud, saanuks nad sarnaselt hagejatega ema pärandi avanemisel seda pärandit nõuda. Nemad seda ei teinud, mis tõendab, et selleks ei olnud neil soovi; 5) nähtub J.V. testamendist selgelt, et ta pidas korterit 100%-liselt enda omandiks. Juhul kui kohus siiski leiab, et S.V. pärandi hulka kuulus korterist 1⁄2 mõttelist osa, mille pidanuks pärima pärija seaduse alusel, siis oli ainukeseks pärandi vastuvõtjaks J.V. . S.V. surma hetkel oli tema seaduslikeks pärijateks tema abikaasa J.V. ja lapsed K.V. ning V.J. . Viimased ei tahtnud korterist osa pärida ja ei võtnud pärandit vastu. Hagejad ei saa pärida korteri mõttelist osa kui K.V. le ja V.J. le mittekuulunud omandit; 6) on asjakohatud maakohtu viited Riigikohtu praktikale, mille kohaselt PS §-st 32 tulenevalt ei saa kedagi sundida tema tahte vastaselt pärandit vastu võtma. J.V. ei pidanudki Kaja Lillole pärimisavaldust esitama, sest ta oli TsK § 551 lg-te 1 ja 2 koosmõjus pärandi kaudsete tahteavaldustega, s.o oma käitumisega, vastu võtnud;
7) nähtub 19.01.1994 sõlmitud XXX asuva korteri müügilepingust, et J.V. kanti kinnistusraamatusse korteri omanikuna. J.V. pojad ei nõudnud, et ta endale kuuluva osa neile jätaks.
5.K.V. ja V.V. vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja taotlesid selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on väärad ning põhjendamatud apellandi viited asjaolule, et J.V. on oma tegudega pärast S.V. surma otsustanud S.V. pärandvara vastu võtta. Riigikohus on mitmel korral selgitanud, et TsK § 551 lg 2 teise lause kohaldamiseks on vajalik tuvastada pärija tahe pärandvara vastu võtta. Vastustajate arvates ei saa J.V. poolt korteri kasutamine ning sellega seotud kulude tasumine tõendada J.V. tahet pärida S.V. järelt. J.V. võis kasutada korterit ja tasuda sellega seotud kulusid ka kui korteri kaasomanik ja korteri otsene valdaja, mitte kui S.V. pärija; 2) oli J.V. tahe pärast S.V. surma suunatud sellele, et S.V. pärandvara päriksid S.V. ja J.V. ühised lapsed V.J. ja K.V. . J.V. ei esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks, kuigi sellise avalduse esitasid V.J. ja K.V. . J.V. ei ole vaidlustanud pärandvara üleminekut Jaak ja K.V. le. J.V. oli 13. märtsi 1996 kirjaga informeeritud sellest, et kui ta soovib pärimisest osa võtta, peab ta esitama avalduse hiljemalt
25.märtsiks 1996; 3) ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, kas J.V. pidas testamendi koostamisel korteriomandit enda 100%-liseks omandiks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsus osaliselt osas, milles kohus luges tuvastatuks K.V. omandiõiguse 3/16 mõttelisele osale ja V.V. omandiõiguse 3/16 mõttelisele osale korteriomandist asukohaga XXX Tartu (otsuse resolutsiooni punkt 2) ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnustab K.V. omandiõigust 1/8 mõttelises osas ja V.V. omandiõigust 1/8 mõttelises osas korteriomandist asukohaga XXX Tartu. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.
7.Õige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 551 lg 2, leides, et J.V. ei ole vastu võtnud S.V. pärandit. Asja materjalidets nähtuval suri S.V. 25.09.1995 (tl 62). PärS § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. PärS § 3 lg 2 järgi on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Kuna pärand avanes 25.09.1995, siis kuuluvad S.V. pärandi pärimisele kohaldamisele TsK sätted. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et S.V. seadusjärgseteks pärijateks olid abikaasa J.V. ning pojad K.V. ja V.J. . TsK § 551 lg 2 kohaselt loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik kus see ka ei asu. Asjas ei ole vaidlust selles, et J.V. S.V. abikaasana ei esitanud pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjalikku avaldust pärandi vastuvõtmiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas J.V. võttis pärandi vastu sel teel, et asus seda faktiliselt valitsema ja valdama. Ringkonnakohus leiab, et TsK § 551 lg-s 2 sätestatu järgi võib pärija pärandi vastu võtta, asudes valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja, ja samuti on vajalik pärija tahe
pärandvara vastu võtta. Pärandvara valitsemine võib korteriomandi puhul seisneda ka selles elamises ja korteri hoolduse korraldamises.
8.Kuna J.V. pärast S.V. surma elas korteris ja korraldas selle hoolduse (tasus igakuiselt korteri kommunaalmaksed), siis on ta TsK § 551 lg 2 mõttes pärandi vastu võtnud. J.V. käitumine näitas, et tal oli tahe S.V. pärandvara vastu võtta ning siinkohal on alusetu maakohtu seisukoht, et tõendatud ei ole J.V. tahe pärandvara vastuvõtmiseks. J.V. , asudes pärast S.V. surma tervet korterit valdama ja kasutama (mitte ainult 1⁄2 korterist, mis ühisvarana kuulus J.V. le ja mille osas ka ei ole vaidlust), näitas oma tahet pärandvara vastu võtta. J.V. tahet pärandi vastuvõtmiseks nähtub ka tema testamendist, millega ta pärandas E.V. le muuhulgas talle isikliku omandiõiguse alusel kuuluva korteriomandi, asukohaga XXX Tartu (tl 22-23). Asjaolu, et J.V. ei esitanud Tartu notar Kaja Lillo 13.03.1996 teatele (tl 43) vastuseks avaldust pärandi vastuvõtmise kohta, ei muuda seda, et pärand oli J.V. poolt vastu võetud TsK § 551 lg 2 kohaselt, s.o kirjaliku avalduse mitteesitamine ei välista pärandi vastuvõtmist tegudega. Lisaks eeltoodule ei nähtu asja materjalidest, et J.V. oleks üldse Kaja Lillo 13.03.1996 teadet kätte saanud ning samuti lähtudes teates märgitud pärandvara koosseisust, võis jääda J.V. le ekslik seisukoht, et korter, asukohaga XXX Tartu, ei kuulu pärandavara koosseisu ning kuna ta teates märgitud pärandvara pärida ei soovinud (jättis pärandvara poegadele), siis ei esitanud ta ka avaldust pärandi vastuvõtmise kohta.
9.Iseenesest õige on apellandi väide, et kui S.V. pojad K.V. ja V.J. oleksid korterit soovinud, oleksid nad saanud seda nõuda, kuid antud juhul nii nende avaldusest notarile (tl 42) kui ka pärimisõiguse tunnistustest (tl 39-41) ei nähtu nende tahet pärida vaidlusalune korteriomand. Samas aga moodustab pärandvara ühtse terviku ning avaldades soovi pärandi vastuvõtmiseks, on K.V. ja V.J. ühtlasi ka vastu võtnud pärandvara koosseisus olnud korteri pärimisele kuuluvas osas. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et J.V. , K.V. ja V.J. oleksid kokku leppinud pärandvara jagamises selliselt, et korter jääb J.V. le ning muu pärandvara poegadele K.V. le ja V.J. le. Arvestades eeltooduga kuulus S.V. surma järgselt korter, asukohaga XXX Tartu, 4/6 mõttelises osas J.V. le, 1/6 mõttelises osas K.V. le ja 1/6 mõttelises osas V.J. le. Ringkonnakohus märgib, et kuna TsK § 551 lg 2 kohaselt pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik kus see ka ei asu, siis iseenesest saab lugeda J.V. S.V. pärandi vastuvõtnuks ka selle pärandvara suhtes, milles K.V. le ja V.J. le anti välja pärimisõiguse tunnistused. Lähtudes eeltoodust võib kostjal J.V. seadusjärgse pärijana olla mingis osas pärandvara nõue hagejate kui K.V. pärijate vastu.
10.V.J. suri 24.05.2004. Tallinna Perekonnaseisuameti 08.10.2013 vastuse kohaselt järelepärimisele oli V.J. vallaline ning andmed laste kohta puuduvad (tl 50). Seega puudusid esimese järjekorra pärijaid. V.J. surma ajal, s.o pärandi avanemis ajal, kehtinud PärS § 14 lg 1 kohaselt on teise järjekorra pärijad pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased. Sama paragrahvi lg 3 alusel kui pärandi avanemise ajal pärandaja isa või ema ei ole elus, asuvad surnud vanema asemel tema alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta käivate sätete järgi. V.J. pärijateks olid isa J.V. ja vend K.V. (asus surnud ema S.V. asemele). PärS § 117 lg 3 (24.05.2004 kehtinud redaktsioon) kohaselt kui pärija ei ole esitanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud käesoleva seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. J.V. valdas ja kasutas V.J. pärandvarasse kuulunud korteriomandi osa ning seetõttu saab lugeda PärS § 117 lg 3 alusel, et J.V. võttis V.J. pärandi vastu.
Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et „Hagejate väitel on nemad võtnud vastu ka enda isa venna V.J. pärandi. V.J. pärandisse puutuvale ei ole kostja vastuväiteid esitanud.“ Kuna V.J. surma ajal oli pärijaks K.V. (mitte hagejad), siis on asjakohatu hagejate väide, et nemad on V.J. pärandi vastu võtnud. Hagejad said siiski vastu võtta oma isa K.V. pärandi (sh ka V.J. pärandvara, mille oli vastu võtnud K.V. ). Samas aga ei ole kostja menetluse kestel (ega ka apellatsioonkaebuses) esitanud vastuväiteid sellele, et K.V. ei oleks V.J. pärandit vastu võtnud ning seetõttu lähtub ringkonnakohus asjaolust, et K.V. võttis venna V.J. pärandi vastu.
11.Pärast V.J. surma kuulus korteriomand, asukohaga XXX Tartu, 3/4 mõttelises osas J.V. le (1/2 ühisvara + 1/6 S.V. pärandvara + 1/12 V.J. pärandvara) ja 1/4 mõttelises osas K.V. le (1/6 S.V. pärandvara + 1/12 V.J. pärandvara). Hagejate kui K.V. pärijate osaks on seega kummalgi 1/8 mõttelist osa korteriomandist. Lähtudes eeltoodust tuleb tunnustada K.V. omandiõigust Tartus XXX asuvale korteriomandile 1/8 mõttelises osas ja V.V. omandiõigust 1/8 mõttelises osas. Ülejäänud 6/8 mõttelise osa omanik korteriomandist on E.V. .
12.Kuna hagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. E.V. sai Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2014 määruse alusel menetlusabi ja ta vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse peale riigilõivu tasumisest osaliselt summas 905 eurot. Arvestades asjaolu, et apellandil on vaid igakuine sissetulek riikliku vanaduspensioni näol 396,07 eurot, vabastab ringkonnakohus TsMS § 190 lg 7 alusel E.V. apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 905 euro riigituludesse tasumise kohustusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.