Kohtulahend

Asjaolud ja hageja nõue

XXXXXXXXXXXXX.

Patendi nr XX XXXXX XX patendinõudluse kirjelduse kohaselt oli konkreetse patendiga kaitstud nii kompositsioon kui ka selle valmistamise ja kasutamise meetod. Juhul, kui rikkumine seisnes kompositsiooni valmistamises ja kasutamises, siis poleks oluline, millisel meetodil kompositsiooni valmistatakse ja kus seda kasutatakse, sest vastavalt patendiseaduse (PatS) § 15 lg 1 p-le 2 on patenditud toote korral keelatud selle valmistamine, kasutamine, levitamine, müümine, müügiks pakkumine või omandamine. Patendivolinik J.O. poolt läbiviidud ekspertarvamusest nähtus, et 04.10.2013 andis kohus eksperdile kolmeleheküljelise dokumendi pealkirjaga „MP FR valmistamise protseduur“, millel polnud koostaja nime, allkirja ega kuupäeva. Seega ei vastanud dokument nõuetele ja läbiviidud ekspertiis ei täitnud oma eesmärki ega olnud tõendina arvestatav. Uurida tulnuks esmalt kostja tooteid keemiliselt ning seejärel oleks patendivolinikust ekspert saanud analüüsida hageja patendinõudlust selle tulemusega, mille sai keemiaekspert kostja toote osas. Ekspert ei saanud ekspertiisi aluseks võtta kostja II esitatud retseptuuri selle vastuolulisuse tõttu. Seetõttu pidanuks ekspert ekspertiisist keelduma. Ekspertiisi aluseks olid puudulikud andmed ning eksperdi võrdlus ei vastanud tegelikele asjaoludele. Erinevused kostjate ja hageja tootes pole patendi kaitse seisukohalt olulised.

Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXXX läbiviidud ekspertiisi ülesandeks oli koostada metallide sisalduse võrdlusanalüüs kostja II tootes „Puidu tuletõke MP FR“ ja iseseisva nõudega III isiku tootes ning tuvastada, kas tooted olid toodetud erineva patendi/kasuliku mudeli meetodil. Ekspertiisi käigus leiti, et labori määramismeetodite täpsust arvestades oli erinevus alumiinium- ja raudoksiidi sisalduses. Ekspertiisist nähtuvalt oli puiduimmutusvahendi „Puidu tuletõke MP FR“ kompositsiooni koostis järgmine: 1) raudoksiid (1,51%) ja 2) alumiiniumoksiid (0,42%). Iseseisva nõudega III isiku toote kompositsiooni koostis oli järgmine: 1) raudoksiid (1,04%); 2) alumiiniumoksiid (0,32%). Seejuures olid hageja patendis suhted määratletud järgmiselt: raudoksiid 4-9% ning alumiiniumoksiid 2-5%. Ekspert selgitas, et erinevus iseseisva nõudega III isiku määratud tulemuste ja patendikirjelduses toodud sisalduste vahel tulenes sellest, et iseseisva nõudega III isik lahjendas patendikirjelduse järgi sünteesitud segu umbes 6 korda, et saada müüki minev toode. Ekspert nentis kriminaalmenetluses käigus toimunud ülekuulamisel, et raua ja alumiiniumi absoluutsed sisaldused ei andnud olulist infot, kuna kompositsioone võis veega lahjendada. Raudoksiidi ja alumiiniumoksiidi suhe oli mõlema toote puhul nähtuvalt ekspertiisiaktist sarnane ja mahtus patendikirjelduses toodud piiresse. Suure tõenäosusega ei põhjustanud suhteliselt väike koostise erinevus preparaatide toimes erilist vahet, eriti kui arvestati asjaolu, et pinnale kantav kogus võis veelgi suuremates piirides kõikuda, sõltuvalt sellest, kui paks kiht pinnale kanti. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXXX antud tunnistajate ütlustest kogumis ilmnes, et kostja I sai kostja III ja/või kostja II poolt toodetava puidu tuletõkkevahendi tootmise retsepti teada Osaühingus Holz Prof töötades. Kostja II seaduslik esindaja T.U. oli OÜ-le SB Estcert saadetud e-kirjas kinnitanud, et toode, millele kostja II soovis saada sertifikaati, oli sama, mida tootis iseseisva nõudega III isik. Kostja II kasutas samu seadmeid, samu komponente ja sama meetodit, mis võimaldas lõppastmes toota hageja õiguskaitse saanud toodet. Kostjate vastuväited

võimalust. See ei olnud meetodi osa. Kriminaalmenetluses läbiviidud ekspertiisis oli võrreldud iseseisva nõudega III isiku toodet ja kostja toodet MP FR. Sellise võrdluse tulemus ei omanud asjas tähtsust, sest vaidlus käis hageja patendi nr XX XXXXX XX rikkumise, mitte kahe ettevõtja lõpptoodete võimaliku sarnasuse/erinevuse üle. Tõendamata oli, et iseseisva nõudega III isiku toode oli valmistatud täpselt hageja patendi järgi. Toodete ehk kompositsioonide erinevuse tõendamiseks piisanuks sellest, et kostjad ei kasutanud oma kompositsioonis nanoosakesi (nanopulbrit hõbeda, vase või ränikivi seast). Hageja patendinõudluse kohaselt oli nanoosakeste kasutamine kohustuslik. See oli põhimõtteliselt ainus erinevus hageja patendi nr XX XXXXX XX ja hageja kehtivuse kaotanud kasuliku mudeli vahel. Kui isik tootnuks sisuliselt hageja patendi alusel, aga oleks jätnud ära nanoosakeste lisamise kompositsiooni, siis oleks see tootmine mitte patendi, vaid kehtivuse kaotanud ja vaba kasuliku mudeli alusel. Lisaks ei sisaldanud hageja ja kolmanda isiku valmistatav kompositsioon kaltsiumit ega sidrunhapet, mis olid kostjate I ja II kompositsiooni olulised osad. Patendi rikkumise välistamiseks piisas sellest, kui oli määratud kasvõi ühe patendinõudluses nimetatud leiutise tehniline tunnus. Kostja esitas toote „Puidu tuletõke MP FR“ retsepti ekspert J.O.- le korrektselt ja kostja II ametlikul kirjablanketil. Ekspert märkis õigesti, et valmistoote keemiline uurimine ei annaks vastust küsimusele, millistest lähteainetest oli toode valmistatud. Ekspert väitis selgelt väitnud, et ta lähtus talle edastatud retseptuurist. Ekspert jättis õigustatult tähelepanuta selle, kuidas nimetatud lähteained toote valmistamisel käitusid, sest patendiga kaitstud objektiks oli lähteainete koostis enne reaktsioone, mitte elementide esinemine koostises pärast reaktsioone. Hageja eksitas kohut, väites, et „Puidu tuletõke MP FR“ oli vaidlusaluse patendi järgi sünteesitud segu lahjendus veega. Väär oli ka hageja väide, et kaltsiumoksiid ja sidrunhape täitsid sama eesmärki, mis patendis nimetatud nanopulber hõbeda, vase või ränikivi seast. Kostjad ei ole kasutanud hageja ärisaladusi. Kostja I pidi iseseisva nõudega III isiku juhatajana korraldama osaühingu tööd ja tootmist. Selleks pidi ta olema kursis tootmistehnoloogia ja toodete omadustega. Kostja I tegevus kostja II poolt kasutatava toote väljaarendamisel põhines avalikul infol ja kostja I tootearendustööl, täpselt nagu hageja leiutise puhulgi. Kostja I ei ole sõlminud ka hageja ja III isikuga konkurentsipiirangu kokkulepet, mis takistaks tal samas valdkonnas edasi töötada. Kostja III leidis vastuses hagile, et tema suhtes tuleks menetlus lõpetada. Kostja III ei ole kunagi vaidlusalust leiutist sisaldavat toodet tootnud. Samuti ei ole tal keemiatoodete tootmiseks vajalikke seadmeid, varustust, töötajad ega toorainet. Kostja III oli kostja II toodetavat tuletõkkevahendit pakendanud, reklaaminud ja müünud. Pakendi, etiketi trükkimise, korgi ja villimise kulud moodustasid enamuse lõpptoote hinnast, mistõttu oli pakendi etiketile tootjaks märgitud kostja III. Maakohtu otsus

meetodi tulemusel saavutati hageja patendiga kaitstud kompositsioon, oli tegemist hageja ainuõiguse rikkumisega. Hageja viidatud tõendid (Terviseameti keemialabori uuring ja OÜ TÜV Nord Baltik ja OÜ Tulekatsete Labor testi raportid) ei kinnitanud otseselt seda, et kostja II tootes oleks kasutatud patendiga kaitstavat kompositsiooni. Võrreldud oli üksnes iseseisva nõudega III isiku toodet ja kostja II toodet, kuid mitte kostja II toodet ja patendinõudlust. Neist tõenditest sai teha üksnes järelduse, et iseseisva nõudega III isik ja kostja II valmistooted olid sarnase kompositsiooniga – neis oli sarnases proportsioonis raud(II)hüdrofosfaati (FeHPO4) ja vett. Tsiviilasjas läbiviidud ekspertiisi (ekspert J.O.) tulemused polnud käesolevas asjas usaldusväärseks tõendiks. Ekspert toetus kostja II toote retseptile, mille oli koostanud kostja II ise. Võrreldes retseptis kajastatud toote koostist ja patendinõudluse kompositsiooni, järeldas ekspert, et kostja II tootes ei sisaldu kõik hageja patendi iseseisvas nõudluspunktis loetletud leiutise olulisi tunnuseid – erinev oli alumiiniumit sisaldava lähteaine ja vee sisaldus, samuti puudusid kostja II tootes nanoosakesed. Ekspertiisiaktis nenditi, et kostja II poolt eksperdi käsutusse antud retseptil puudus allkiri, koostamise kuupäev ja koostaja nimi. Samuti tõdes ekspert, et retsept sisaldab üksteisele vastukäivaid andmeid. Asjas puudus selline kostja II toote retseptuur, mis usaldusväärselt tõendaks, milliseid komponente ja millistes massiosades kostja II oma tootes kasutas. Kostja I nimele antud kasulikus mudelis nr XX XXXX XX kirjeldatud retseptuuri kohta oli eriteadmistega isik M.P. andnud hinnangu, et selles oli väärkäsitlused, mis olid tingitud ainete keemiliste omaduste ja rea keemia põhiseaduste mittearvestamisest ning et mudeli kirjelduse järgi poleks sellise kompositsiooniga toote sünteesimine võimalik. Samuti oli eriteadmistega isik M.K. viinud läbi uuringu, mille käigus tuvastas, et kasuliku mudeli kirjelduse järgi loodud produkt ei vastanud kasulikus mudelis kirjeldatud produktile. Eeltoodust tulenevalt puudus tõend, mis usaldusväärselt kinnitanuks kostja II toote lähteaineid ja nende kogust. Kohus ei pidanud õigeks jätta hagi sel põhjusel rahuldamata, kuivõrd vastava tõendi hankimine polnud hagejal võimalik. Kohus arvestas seetõttu tõenditega, milles oli uuritud kostja II valmistoodet. Kohus leidis, et kriminaalasjas läbiviidud ekspertiis tõendas, et kostja II toodetavas tootes sisaldus patendiga kaitstud leiutise oluline tunnus, mis väljendub alumiiniumoksiidi ja raudoksiidi koguses ja suhtes. Leiutise kirjelduses sedastati, et lõppkontsentraadi omadusi mõjutas just leiutise koostisosade vahekord, tänu millele suurenes alumiiniumoksiidi suhteline sisaldus. Seega oli alumiiniumoksiidi ja raudoksiidi suhte sarnasus oluline indikaator sellele, et kostja II kasutas patendiga kaitstud kompositsiooni olulisi tunnuseid – alumiiniumoksiidi kogust oli suurendatud kuni 20 massiosani ning sellele oli lisatud nõudluses sätestatud koguses vett ja raudoksiidi. Kaudselt kinnitas hageja leiutise kasutamist kostja II poolt ka asjaolu, et kostja I oli töötanud hageja juures ning omas teavet hageja toodetava tuletõkkevahendi koostise kohta. Kriminaalasjas antud iseseisva nõudega III isiku töötajate A.R. ja L.A. selgitustest ilmnes, et kostja I tundis suurt huvi iseseisva nõudega III isik puiduimmutusvahendi koostisosade ja valmistusprotsessi vastu. Kostjal I puudus keemiaalane haridus, mistõttu oli eluliselt tõenäoline, et ta ei töötanud kostja II juures tuletõkkevahendit välja iseseisvalt, vaid otsustas kostja II tootes kasutada hageja leiutist. Kaudselt kinnitas hageja leiutise kasutamist kostja II tuletõkkevahendis ka see, et tootele SB Estcert OÜ-lt sertifikaati taotledes selgitas kostja II seaduslik esindaja T.U.24.07.2008 e-kirjas SB EstCert OÜ-le, et tegu oli põhimõtteliselt sama tootega, millele oli korra juba sertifikaat väljastatud; erinevus oli selles, et sertifikaati sooviti uue ettevõtte nimele.

Kohus leidis, et leiutise oluline tunnus pole sõltumatu nõudluspunkti kohaselt aga üksnes alumiiniumoksiidi massiosa suurendamine koostoimes raudoksiidi ja vee sisaldusega, vaid ka nanopulbriliste komponentide nagu Ag, Cu ja ränikivi lisamine. Toimikust ei nähtunud dokumenti, kus kostja II toodetud valmistoote analüüsimisel oleks tuvastatud nanoosakeste olemasolu. Nanoosakeste olemasolu on aga leiutise ainsa iseseisva nõudluspunkti tunnus. Seega võis väita, et kostja II polnud kõiki leiutise olulisi tunnuseid oma tootes kasutanud. See viis küsimuseni, kas juhul, kui väidetav patendi rikkuja jättis oma tootes ära ühe olulise tunnuse, oli patendi rikkumine välistatud. Õiguskirjanduses oli väidetud, et kui tootes puudus vähemalt üks leiutise oluline tunnus, mille tulemusena leiutise eesmärki üldse (ka mitte osaliselt) ei saavutatud, siis leiutist ei saanud lugeda kasutatuks ja taolise toodangu valmistamine ei oleks patendiomaniku ainuõiguse rikkumine. Nanoosakeste lisamise eesmärk oli mõnevõrra erinev alumiiniumoksiidi massiosa suurendamise eesmärgist. Kui nanoosakeste lisamise tagajärjel suurenesid bakteritsiidsed omadused ja pealekantud kihi tugevus, siis alumiiniumoksiidi massiosa suurendamine tõstis aine antiseptilisi, desinfitseerivaid ja fungitsiidseid omadusi ning parandas kompositsiooniga kaetud materjalide tulekindlust ja kaitset biolagunemise eest. Nanoosakeste ärajätmine ei takistanud ilmselt leiutise põhieesmärgi - tselluloosi sisaldavate materjalide tule- ja biokaitse saavutamist, vaid omas kompositsiooni omadustele üksnes täiendavat positiivset mõju – tulekindluse ja kaitse biolagunemise eest tagaks ka üksnes alumiiniumoksiidi massikoguse suurendamine patendinõudluses näidatud viisil ja vahekorras teiste ainetega. Seega oli tegemist olukorraga, kus kostja II tootega saavutati leiutise efekt suures osas. Nanoosakeste lisamata jätmisel võis jääda saavutamata üksnes leiutise kirjelduses märgitud eesmärk suurendada aine bakteritsiidseid omadusi ja pealekantud kihi tugevust. Õiguskirjanduses leiti, et: „Kui tootes puudus mõni leiutise tunnus, kuid toode ise andis täies mahus selle efekti, milleks leiutis oli ette nähtud, tähendas see seda, et puuduv leiutise tunnus oli ebaoluline ja seega patendinõudlus defektne. Et kaitsta patendiomaniku seaduslikke huve ja minimeerida inimliku eksimuse võimalikke kahjulikke tagajärgi, tuleks taoline olukord tunnistada reeglina leiutise kasutamiseks“. Kohus leidis, et hageja patendinõudlus oli selles mõttes vigane, et nanoosakeste lisamine ei olnud leiutise eesmärgi saavutamiseks ja tehnilise probleemi lahendamiseks vajalik. Olles aga tuvastanud, et kostja II kasutas tootes leiutise iseseisva nõudluspunkti olulisi tunnuseid, mis olid vajalikud leiutise põhieesmärgi saavutamiseks, pidas kohus õigeks kaitsta hageja huve ning tuvastada patendist tuleneva ainuõiguse rikkumine. Ka juhul, kui kompositsioonist nanoosakesed ära jätta, oli leiutisega kaitstav kompositsioon ja selle saavutatav eesmärk olemas. Nanoosakesed üksnes täiustasid kompositsiooni omadusi, kuid omasid eraldiseisvat eesmärki. Seega leidis kohus, et kostja II tootes kasutatakse hageja patendiga kaitstud leiutist ning rikuti sellega hageja ainuõigust patendile. Kostja II pole eitanud, et ta oli müügi eesmärgil valmistanud ja müügiks pakkunud toodet „Puidu tuletõke MP FR“. Kostja III kinnitas, et oli kõnealust toodet üksnes pakendanud, reklaaminud ja müünud (III kd, lk 27). Kohus ei nõustunud kostja III seisukohaga, et tema vastutus oli seetõttu välistatud. PatS § 15 lg 1 p 2 sätestas patendiomaniku ainuõigusena ka toote müügiks pakkumise (reklaamimise) ja levitamise, mistõttu oli hageja ainuõigust rikkunud ka kostja III. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg 3 p 1 sätestas, et rikkumisest hoidumist võis nõuda ka isikult, kelle teenuseid kolmas isik kasutas õiguse rikkumise

eesmärgil. Kohus tuvastas eelevalt, et kostja II kasutas tuletõkkevahendi tootmisel kostja I valduses olevat infot. Eeltoodust tulenevalt kuulus hagi rahuldamisele kõigi kolme kostja suhtes. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebused

Kohtu tuginemine asjaolule, et nanopulber ei olnud hageja patendi oluliseks osaks, oli põhjendamatu. Hageja rõhutas, et nanopulbri lisamine lähteainete hulka oli oluline soovitud tulemuse saavutamiseks. Kohtutoimikus ei olnud ühtegi tõendit, kust tuleneks, et patendinõudluse kohane kompositsioon oleks soovitud lähteainetest valmistatav ilma nanoosakesteta. Seega leidis kohus ebaõigesti, et tuvastatud oli „patendist tuleneva ainuõiguse rikkumine“ vaatamata nanoosakeste puudumisele kostja tootes. Kohus ei põhjendanud, mis peaks kohus kaitsma hageja huve olukorras, kus hageja patent oli väidetavalt defektne. Kohus hindas tõendeid ja tuvastas vaidlusaluste toodete sarnasused ebaõigesti. Terviseameti keemialabori uuringud ei tõendanud hagi asjaolusid. Kohus ei põhjendanud, miks ta TÜV Nord Baltic OÜ Tulekaitse Labor OÜ testi raportite pinnalt hindas poolte tooteid sarnasteks. Tõend ei sisaldanud teavet kostja kompositsiooni lähteainete ja nende koguste kohta ning võrdlust patendinõudlusega. Tõendiga ei saanuks tuvastada ka võimalikku rikkumist. Nimetatud tõenditest ei nähtunud, et kummastki tootes oleks alumiiniumi või nanoosakesi. Samas nähtus, et toodetes oli raua kogus erinev, st tekkis eeldus, et võrreldud tooted olid erinevad. Kohus ei analüüsinud seda. Kohus hindas ebaõigesti kriminaalmenetluses läbiviidud ekspertiisi tulemusi. Ekspertiis ei tõendanud hagi eset ning ei olnud usaldusväärne, sest väidetava kostja toote tarnis ekspertiisi tegemiseks hageja. Kostjatel ei olnud võimalik tagantjärgi tuvastada, kas hageja poolt tarnitud toode oli reaalselt kostja toode või mitte. Eksperdi väide, et kostja II võis esialgselt sünteesitud segu lahjendada umbes 6 korda, oli alusetu oletus. Ekspertiisist ei selgunud, et kostja II oleks kunagi valmistanud patenditud kompositsiooni, seetõttu oli spekulatiivne oletus, et kostja II võis kaitstud kompositsiooni veega lahjendada. Kuna patendinõudluse kohaselt oli nii vesi kui ka vee kogus leiutise olulised tunnused, siis omas rikkumise tuvastamisel tähtsust ka see, kas ja millises koguses vett oli kasutatud kompositsiooni tootmisel ja milline kogus vett oli lisatud hiljem valmiskompositsioonile lõpptoote saamiseks. Neid küsimusi ekspertiis ei käsitlenud ega tõendanud hagi eset. Ekspertiis ei määranud kindlaks kostja toote lähteainete alumiiniumoksiidi ja raudoksiidi koguseid, vaid alumiiniumi ja raua ioonide sisaldust lahuses. Alumiiniumoksiidi ja raudoksiidi sisaldused olid tuletatud oletuslikult eeldusest, et mõlema toote valmistamisel oli lähteainetena kasutatud alumiiniumoksiidi ning raudoksiidi, mis fosforhappes muutuks eksperdi arvamuse kohaselt fosforhappe sooladeks. Ekspertiisi käigus ei kontrollitud selle eelduse kehtivust. Nimetatud tõend ei tõenda, milliseid lähteaineid ning millises koguses olid kostja toote kompositsioonis lähteainetena kasutatud, st tõend ei tõenda hageja patendinõudluse p-s 1 esitatud tunnuste olemasolu. Küll aga leiti, et kui oletuslikult oli kasutatud lähteainetena alumiiniumoksiidi ja raudoksiidi, siis kostja tootes ei olnud nende sisaldus patendinõudluses toodud vahemikus. Seega sai tõendist järeldada patendiõiguse mitterikkumist kostja poolt. Kohus asendas meelevaldselt patendinõudluse tunnuse (lähteainete koostis massiosades) teise, patendinõudluses mitteesineva tunnusega (kahe metalli koguse omavahelise suhtega lõpptootes). Kohus jättis ebaõigesti tsiviilasjas tehtud ekspertiisi arvesse võtmata. Uue otsuse tegemisel tuleb see tõendina arvesse võtta. Kohus leidis otsuses üllatuslikult, et kostja esitatud retseptuur oleks pidanud olema vormistatud teisiti ning luges vormivigade tõttu kogu ekspertiisi ebausaldusväärseks. Kostja pakkus, et võib vormivead likvideerida, aga kohus ei pidanud seda vajalikuks. Kuna kohus jättis hageja vastuväited retseptuuri vorminõuetele rahuldamata (09.12.2012 kohtumäärus), siis tekkis kostjal põhjendatud ootus, et retseptuur sobis ekspertiisi tegemiseks. Retseptuur oli kahtluse alla seatud vormiliselt mitte sisuliselt.

Ekspertiis ei tuginenud üksnes retseptuurile, vaid ekspert töötas läbi kogu kohtutoimiku. Isegi kui pidada retseptuuri defektseks, oli ekspertiisiakt tervikuna siiski usaldusväärne tõend. Ekspertiis oli ainus tõend käesolevas tsiviilasjas, mis tõendas hagi eseme asjaolusid. Kohus lähtus ebaõigesti kostja retseptuuri õigsuse hindamisel hageja poolt esitatud M.P. ja M.K.- i hinnanguste kasulikule mudelile XX XXXX XX. Nimetatud kasulik mudel ei puutu käesolevasse tsiviilvaidlusesse ega oma hagi eseme tõendamise seisukohast tähtsust. Kohus hindas ühekülgselt kostja I varasemat seotust iseseisva nõudega III isikuga. Kostja I ei olnud seotud konkurentsipiiranguga. Kohus leidis paljasõnaliselt, et kostjal I puudus keemiaalane haridus ja seetõttu oli tõenäoline, et ta ei töötanud kostja II tuletõkkevahendit välja iseseisvalt. Ka ei ole asjakohased iseseisva nõudega III isiku endiste töötajate ütlused ja kostja II esindaja e-kiri SB Estcert OÜ-le. Kohtul puudus patendinõudlus. Kohus hindas ainult kahte patendinõudluse näitajat, sest need olid ainsad, mille kohta hageja tõendeid oli esitanud, ning jättis enamiku patendinõudluse tunnuseid hindamata. Kaks näitajat ei olnud piisavad ja hagi oli tõendamata. Kohus leidis ebaõigesti, et isegi kui hagi oli tõendamata, ei pea ta õigeks jätta hagi rahuldamata. Kohus leidis ebaõigesti, et hagejal puudus võimalus vajalike tõendite hankimiseks. Hageja esitas tahtlikult kõrvalisi tõendeid teades, et õiget väidet ei õnnestu tal tõendada. Varasemas menetluses oli kostja avaldanud valmidust lubada kohtuliku ekspertiisi käigus eksperdid kontrollima MP FR tootmist, kuid ei hageja ega kohus pidanud seda vajalikuks.

Kuivõrd maakohus tegi osaotsuse, mille kohaselt jätkub menetlus vaid kolmanda isiku kahju hüvitamise nõude osas, pidi maakohus võtma kõigi hageja nõuete osas käesolevas otsuses seisukoha. Hageja esitas maakohtu menetluse jooksul kolm nõuet. 28.05.2010 määrusega võttis maakohus menetlusse hageja nõude kasuliku mudeli nr XX XXXXX XX registreeringu tühistamiseks. Hageja esitas 09.10.2012 taotluse sellest nõudest loobumiseks, sest 13.08.2012 kustutati registreering (II kd, lk 174). Maakohtu poolt oli taotlus lahendamata. Lisaks on maakohtu otsuse sissejuhatuses tsiviilasja nimetuse kohta märgitust arusaadav, et maakohus on pidanud vajalikuks teha menetlust lõpetav lahend ka kasulikku mudelit nr XX XXXXX XX puudutava nõude osas. Maakohtu otsuse põhjendustes on märgitud, et selle kasuliku mudeli registreering on kaotanud kehtivuse, kuid samas ei nähtu, milles seisnes otsuse resolutsioonis kajastatud nõude rahuldamine. Kasulik mudel nr XX XXXXX XX on kaotanud kehtivuse 22.08.2008, kusjuures veel 09.10.2012 on hageja nõuete täpsustuse p-s 6 palunud keelata kostjatel hagejale kuuluva kasuliku mudeli nr XX XXXXX XX õigusvastane kasutamine ja kohustada kostjaid hoiduma edasisest hageja õiguste rikkumisest (II kd lk 183). Maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et jättis välja selgitamata, milles seisnes hageja õiguslik huvi selle nõude osas ja väidetav õiguste rikkumine peale kasuliku mudeli kehtivuse kaotamist. Ringkonnakohtu 11.12.2014 istungil loobus hageja eelnimetatud nõudest. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus kasuliku mudeli nr XX XXXXX XX nõudest loobumise taotluse lahendamata ja menetluse lõpetamata jätmisega menetlusnorme. TsMS § 463 lg 2 ja § 442 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et üldjuhul lahendab kohus menetlust lõpetavas lahendis ka menetlusosaliste lahendamata taotlused. Maakohtu osaotsuse resolutsioonist ei ole selge, kas see nõue on jätkuvalt kohtu menetluses, sest osaotsuse põhjendustel pidi jätkuma vaid kolmanda isiku kahju hüvitamise nõude menetlemine. Ringkonnakohus lahendab käesoleva otsusega hageja nõuded, mis käsitlevad kasulikke mudeleid nr XX XXXXX X ja nr XX XXXXX XX, s.t võtab vastu nõuetest loobumised ja lõpetab nende nõuete osas menetlused. Eeltoodust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuste alusel maakohtu osaotsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus rahuldas hagi patendiga nr XX XXXXX XX seonduvalt. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus, et apellandid on kaebustes korranud maakohtus hagile vastustes ja selle täiendustes esitatud vastuväiteid ning neile on otsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Vaidlust ei ole selles, et alates 22.08.2008 oli hageja nimel kehtiv patent nr XX XXXXX XX Raudfosfaadipõhine kompositsioon, selle valmistamine ja kasutamine“ (I kd, t lk 257). Kuivõrd hageja kohtule patendi nr XX XXXXX XX nõudlust ei esitanud, vaid väitis, et patendiga kaitstud leiutis oli identne kasulikule mudelile nr XX XXXXX XX ja kostjad sellele vastuväidet ei esitanud, lähtus maakohus õigesti eeldusest, et ka patendi nõudlus vastas kasuliku mudeli nr XX XXXXX XX nõudlusele. Kohus selgitas seejuures, et sama leiutis ongi kaitstud käesoleval ajal kehtiva patendiga, millele hageja on tuginenud. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus maakohus õigesti hageja ainuõiguse rikkumise küsimuse lahendamisel kehtivast patendist nr XX XXXXX XX.

PatS § 10 lg 1 kohaselt määratakse patendikaitse sisu ja ulatus kindlaks patendinõudlusega ja patendinõudlus koosneb PatS § 10 lg 3 kohaselt sõltumatutest ja sõltuvatest punktidest. Patendiga nr XX XXXXX XX kaitstud lahendus koosneb nõudluspunktist raudfosfaadipõhine kompositsioon, mis saadakse 100 massiosa ortofosforhappe, raud(III)oksiidi, alumiiniumi ja vee segamisel, mis erineb selle poolest, et alumiiniumiallikana kasutatakse pulbrilist alumiiniumoksiidi koguses 5-10 massiosa, raudoksiidi kogus ei ületa 20 massiosa, eelistatult on see vahemikus 10-20 massiosa, ja vee kogus moodustab 100 massiosa, kusjuures segusse lisatakse vähemalt üht nanopulbrit hõbeda, vase või ränikivi seast koguses 0,5 massiosa. Lisaks on patendiga nr XX XXXXX XX leiutise eristavaks tunnuseks saadud aine valmistamine ja kasutamine. Kaitstud kompositsioonis on oluline lähtekomponentide suhe, et saada produkt, mille kasutamine suurendab olulisel määral tselluloosi sisaldavate materjalide tulekindlust ja biokaitset. Leiutist eristatavaks tunnusjooneks on alumiiniumoksiidi koguse suurendamine 10 osani üldmassist. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus kohus õigesti XX XXXXX XX patendinõudlusest ja on leidnud, et kostja II poolt toodetavas tootes sisaldub patendiga kaitstud leiutise oluline tunnus, mis väljendub alumiiniumoksiidi ja raudoksiidi koguses ja suhtes ning nanoosakeste lisamine ei ole leiutise eesmärgi saavutamiseks ja tehnilise probleemi lahendamiseks vajalik. Kohus on patendi nr XX XXXXX XX patendikaitse ulatuse määramisel lähtunud patendinõudluse sõnastusest, nõudluses esitatud leiutise olulistest tehnilistest tunnustest, ega pole rikkunud TsMS § 436 lg-te 1 - 4 nõudeid. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et oluline on, et kostja tootes on olemas patendi XX XXXXX sõltumatus nõudluspunktis esitatud olulised tunnused ning et hageja õiguse rikkumise seisukohast ei ole oluline asjaolu, et kostja toode sisaldab kaltsiumit, vaid, et mõlemad tooted sisaldavad fosfaate ja FeHPO4 (raud(II)hüdrofosfaati. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Hageja on tõendanud, et III isiku ja kostja II tooted langevad kompositsioonides kokku TÜV Nord Baltik OÜ Tulekatsete Labor OÜ testi raportitega, et mõlema toote kompositsioonis oli FeHPO4 30%. Kriminaalasjas tehtud ekspertiisiaktist nähtuvalt oli raudoksiidi ja alumiiniumoksiidi suhe mõlema toote puhul sarnane (Holz Prof OÜ tootel 3,03,6 ning OÜ Multi Protect tootel 3,1-4,0) (II kd, lk 199). Kahe oksiidi sisalduste suhe on mõõtmiste täpsust arvestades lähedane ja mahub patendikirjelduses toodud piiresse. Nõustuda tuleb hagejaga, kes väitis, et mõningane erinevus raudoksiidi ja alumiiniumoksiidi sisalduses võib olla seletatav sellega, et kompositsioone võib lahjendada veega, nagu on kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisis leitud. Apellandi väide, et vastustaja patent on defektne, on paljasõnaline ja tõendamata väide. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et hageja patent on kehtiv ja käesoleva vaidluse piires ei ole võimalik selle kehtivust kahtluse alla seada. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, miks ta kostjate vastuväidetega, et nende toote aluseks oli kasulik mudel nr XX XXXXX XX või et kostja tegevus põhines sertifikaadil XXXX-XXXX, ei nõustunud. Kostja ei vaielnud maakohtu hilisemas menetluses vastu hageja väitele, et kostja nimele registreeritud kasulik mudel nr XX XXXXX XX ei olnud tööstuslikult toodetav. Kohus nõustus hagejaga, kes tõendas, et kostja I poolt esitatud rahvusvaheline patenditaotlus XXX/XXXXXX/XXXXXX, millele oli väljastatud sertifikaat XXXX-XXXX loeti tagasivõetuks (IV kd, lk 57-58). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kohtu määratud ekspertiisi tulemused ei olnud arvestatavad ja et kohus ei rikkunud seejuures tõendite hindamisel kaebuses väidetud menetlusõiguse norme, kuna ka

kohtuistungil eksperdi ülekuulamisel saadud ütlused ei muutnud tõendit usaldusväärsemaks. Ekspertarvamuse ebausaldusväärsus ja tõendina mittearvestamine ei olnud tingitud vaid sellest, et retseptuur ei olnud korrektselt vormistatud, sest eksperdile esitatud dokument oli ka sisus vastuoluline. Ekspertarvamusest ja eksperdile esitatavatest küsimustest nähtuvalt võrdles ekspert vaid kostja esitatud retseptuuri ja hageja patenti nr XX XXXXX XX, milline oli avalikult kättesaadav, ei ole arvestatav kostjate apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kohtuotsuse ebaõigsuse tingib ainuüksi asjaolu, et patendinõudlust ei esitatud kohtule. Vaidlust ei olnud ka selles, et hageja kasulik mudel nr XX XXXXX XX oli sama leiutis, mille põhines hageja patent nr XX XXXXX XX. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, mille kohaselt on hagejale väljastatud samale leiutisele Euroopa Patent EP 2 334 596 B1, mille nõudlus oli esitatud ka maakohtule (III kd, lk 103-104). Samas ei esitanud kostjad sisulisi vastuväiteid hageja ja kolmanda isiku poolt esitatud M.K. aruandele patenditaotluses XXX/XXXXXX/XXXXXX kirjeldatud produkti ja protsessi uuringule, mille kohaselt ei vastanud toode patenditaotluses kirjeldatule. Kostja I ei tõendanud oma vastuväiteid, et tema toode ei vasta hageja patendi tunnustele, on iseseisva retseptuuri järgi valmistatud puidu tuletõkkevahend, mille tootmisega ei rikuta hageja ainuõigusi. Vastuseks kostja III apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt. Maakohus on tõendeid hinnates tuvastanud ringkonnakohtu hinnangul õigesti kostja III poolt hageja kui patendi nr XX XXXXX XX omaniku ainuõiguste rikkumise ja hagi rahuldamine kostja III vastu on õige. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid maakohtule tõendite hindamise seisukohalt. Kohus hindas tõendeid- vaidlusaluse toote fotot, millel on sildil märge- tootja OÜ LOIO, Eesti; 31.05.2010 ärakuulamise protokolli; kohtuistungitel antud selgitusi kooskõlas TsMS § 232 lgga 1. Ekslikud on kostja III apellatsioonkaebuse väited, et tal ei ole toote tootmisega seost, st ei ole ruume, seadmeid ega kemikaale. Kuna kohtuotsus on täitmiseks kohustuslik menetlusosalistele, ei ole apellandi väited asjasse mittekaasatud isikute poolt võimalike hageja õiguste rikkumise kohta asjakohased. Kuna ringkonnakohus kõrvaldas menetluses esinenud puudused, lõpetas menetluse kahes nõudes, tuleb muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Kuna hageja on menetluse jooksul loobunud kahest nõudest ja kolmanda hageja nõude kohus rahuldas ning ringkonnakohus jätab selles osas maakohtu otsuse muutmata, tuleb maakohtus kantud poolte menetluskuludest jätta hageja kanda 66% ja kostjate kanda solidaarselt 34%. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kostjate ja hageja apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda solidaarselt. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Iseseisva nõudega kolmanda isiku menetluskulud jaotatakse tema nõude menetlemisel maakohtus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.