Osaühingu Holz Prof hagi X, OÜ Multi Protect ja Osaühingu LOIO vastu patendi nr EE 05408 B1 õigusvastase kasutamise eest kahjuhüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. jaanuari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Holz Prof apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
X ja OÜ Multi Protect vastu 566 924 eurot 15 senti Osaühingu LOIO vastu 8877 eurot 36 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Iseseisva nõudega kolmas isik Osaühing Holz Prof (registrikood 11053593), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viive Kaur Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja OÜ Multi Protect (registrikood 11484053) Kostjate I ja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Julia Gramma Kostja Osaühing LOIO (registrikood 11242692), seaduslik esindaja C
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 7. jaanuari 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata Osaühingu Holz Prof nõude Osaühingu Loio vastu 758 euro ja viivise
2-10-22551 ulatuses. Teha selles osas uus otsus, millega nõue vastavas ulatuses rahuldada. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.2.Mõista OÜ-lt Multi Protect Osaühingu Holz Prof kasuks välja saamata jäänud tulu 187 511 eurot.
2.3.Mõista mõista OÜ-lt Multi Protect Osaühingu Holz Prof kasuks välja sissenõutavaks muutnud viivised 58 113 eurot ja alates 8. jaanuarist 2021 viivis põhinõudelt 187 511 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.
2.4.Mõista Osaühingult Loio Osaühingu Holz Prof kasuks välja võlg 785 eurot.
2.5.Mõista Osaühingult Loio Osaühingu Holz Prof kasuks välja ajavahemiku 23.02.2017–17.06.2022 eest sissenõutavaks muutnud viivised 333 eurot 79 senti ja alates 18. juunist .2022 viivis põhinõudelt 785 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.
2.6.Jätta rahuldamata Osaühingu Holz Prof hagi X vastu.
4.Jätta X ja Multi Protect OÜ maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud Osaühingu Holz Prof kanda.
5.Jätta Osaühingu Holz Prof menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 4% Osaühingu Loio kanda.
6.Jätta Osaühingu Loio menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 88% Osaühing Holz Prof kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Y (hageja) esitas 12. mail 2010 Harju Maakohtule hagi X (kostja I), OÜ Multi Protect (kostja II) ja Osaühing LOIO (kostja III) vastu kasuliku mudeli nr EE00886 U1 (hiljem patent nr EE 05408 B1) registreeringu tühistamiseks ja kostjate kohustamiseks lõpetama hageja ainuõiguste rikkumise.
2-10-22551
2.Osaühing Holz Prof (kolmas isik) esitas Harju Maakohtule hagi X (kostja I), OÜ Multi Protect (kostja II) ja Osaühing LOIO (kostja III) vastu patendi nr EE 05408 B1 õigusvastase kasutamiseega tekitatud kahju hüvitamiseks.
2.1.Hagiavalduse ja selle täienduste on kolmandal isikul hageja kui patendiomanikust litsentsiaari suhtes litsentsiaadi õigused ja kohustused. Kolmas isik sõlmis hagejaga 08.12.2004 litsentsilepingu, mille punktide 1.1, 1.2. ja 1.4 kohaselt on kolmandal isikul õigus kasutada leiutise autorile ja omanikule kuuluvat leiutist „Raudfosfaadipõhine kompositsioon“ (Kasulik mudel nr EE 00950 U1) ja „Raudfosfaadipõhine kompositsioon, selle valmistamine ja kasutamine“ (Patent nr EE 05408 B1). Litsentsilepingu lisas nimetatud kasulik mudel sai õiguskaitse ja oli registreeritud arvates 22.08.2008 numbri all EE 00950 U1, samast kuupäevast on saanud õiguskaitse patent nr EE 05408 B1 (patent välja antud 15.04.2010) ja EP 2 334 596 B1. 08.12.2004 litsentsilepinguga sai kolmas isik litsentsi intellektuaalomandi kasutamiseks. Patendiomanikust hageja, kes on ühtlasi ka kolmanda isiku seaduslik esindaja ei ole andnud ühelegi kolmandale isikule õigusi leiutise kasutamiseks, sh ka mitte ühelegi kostjale. Hageja on võtnud tarvitusele kõik vajalikud abinõud nii tema enda kui kolmanda isiku õiguste rikkumise lõpetamiseks.
2.2.Kostja I rikkumine seisneb selles, et kostja I kui kolmanda isiku osanik (alates 29.12.2005) ja juhatuse liige tegutses 3. isiku juures eesmärgiga saada juurdepääs 3. isiku ärisaladustele vaidlusaluse leiutise kohta ning kasutada seda teavet enda, D ja R asutatud 3. isikuga konkureerivas ettevõttes (kostja II) ärilisel eesmärgil. Kostja I tegevuseta (kostja I kirjutas üles tootmise tehnoloogia ning toote retseptid, jälgis tootmisprotsessi ning küsitles 3. isiku töötajaid) nii kostja II kui kostja III huvides ei oleks kostja II ja kostja III saanud teadmisi ja oskusi toote tootmiseks hageja leiutise alusel.
2.3.Kolmandale isikule tekitatud kahju on saamata jäänud tulu. Kolmas isik oleks saanud müüa rohkem oma tooteid, samas mahus tooteid kui seda tegid kostjad. Seega oleks 3. isik saanud vähemalt sama suurt tulu, mida oma õigusrikkuva tegevuse tagajärjel said kostjad. Mitmed ostjad eelistasid kostjate II ja III toodetud ja turustatud tooteid, sest kostja II ja III said neid müüa ja müüsid madalama hinnaga. Kostjad ei teinud kulutusi leiutise väljatöötamiseks.
2.4.Patendiseaduse (PatS) § 53 lg 1 p 1 kohaselt võib patendiga kaitstud leiutise õigusvastase kasutamise korral nõuda sellega seoses tekitatud kahju hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 ning p 2 kohaselt leiutise õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt VÕS §-dele 1037 ja 1039. Intellektuaalomandi valdkonna kohtupraktikas on analoogilistes olukordades kohtud rakendanud nii VÕS § 1037 kui VÕS § 1043. Mõlemad viidatud normid reguleerivad deliktilist vastutust. Kolmas isik tugines oma nõudes VÕS §-dele 1037 ja 1039.
2.5.Kolmas isiku palus kostjalt I ja II solidaarselt välja saamata jäänud tulu 595 394,97 eurot. Kostja III rikkus 3. isiku õigusi, pakendades ja müües puidu tuletõkkevahendit enda kinnitusel 1381 liitrit. 31. mail 2010 toimunud istungil kinnitas kostja III seaduslik esindaja, et juhul, kui kohus peaks hagi tagamise korras keelama tuletõkkevahendi tootmise, turustamise, müümise, müügiks pakkumise ja reklaamimise hagi tagamise korras keelama, tekitaks see kostjale III 100 000 krooni (6391 eurot) kahju. Kuna kohus hagi ei taganud sai kostja III oma tegevust jätkata, mistõttu järeldub, et kostja III tekitas oma tegevusega 3. isikule kahju vähemalt 6391 euro ulatuses. Kolmas isik palus selle summa kostjalt III välja mõista.
3.Harju Maakohus rahuldas 5. märtsi 2014 osaotsusega hageja hagi kostjate vastu kasuliku mudeli nr EE 00950 U1 ja patendi EE 05408 B1 õigusvastase kasutamise keelamiseks ja kohustamiseks, edasisest rikkumisest hoidumiseks, kohustas kostjaid lõpetama hageja kui patendi nr EE 05408 B1 omaniku ainuõiguste rikkumine, sh patendiga kaitstud toodete
2-10-22551 valmistamine, kasutamine, levitamine ja müügiks pakkumine ja kohustas kostjaid hoiduma edaspidi hageja kui patendi nr EE 05408 B1 omaniku ainuõiguste rikkumisest, sh patendiga kaitstud toodete valmistamisest, kasutamisest, levitamisest ja müügiks pakkumisest. Tallinna Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ning lõpetas menetluse seoses hagist osalise loobumisega kasulikku mudelit nr EE 00886 U1 ja kasulikku mudelit nr EE 00950 U1 käsitlevate nõuete osas menetluse. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 13. aprillil 2015.
4.Harju Maakohtu 5. märtsi 2014. a otsusega tuvastati, et kostjad II ja III valmistasid ja müüsid toodet „Puidu tuletõke MP-FR“ (MP FR), mis oli praktiliselt identne hageja kasuliku mudeli ja patendi alusel iseseisva nõudega III isiku hageja loal valmistatava tootega. Terviseameti kesklaboris tehtud analüüsid kinnitasid hageja ning kostja II ja kostja III toodetavate toodete identset koostist – seda kinnitas kõigi kolme koostisosa: raua, fosfaatide ja kaltsiumi sisaldused, samuti toote happelisus. Metallide sisalduse võrdlusanalüüs oli läbi viidud ka ekspertiisis kriminaalasjas nr 082301162234. Kostjate vastuväited
5.Kostjad I ja II vaidlesid hagile vastu ja palusid selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.1.Kostjate I ja II vastuväited olid kokkuvõttes järgmised: 1) Kostja II ei ole kunagi tuletõkkevahendi MP FR tootmises hageja patenti kasutanud. Harju Maakohus tuvastas rikkumise MP FR lõppetoote kahe koostisosa (raudoksiid ja ortofosforhape) omavahelise vahekorra võrdluse pinnalt. Kuigi osaotsus on jõustunud, ei pea kostja II seda õigeks. Menetluses esitatud materjalidest ei ole võimalik tuvastada, et kostja II toode oleks ühelgi ajahetkel vastanud hageja patendi kirjeldusele. 2) Kostjad on lükanud ümber väite, et kostja I juhatuse liikme volitused 3. isikus lõppesid 30.04.2008. Kolmas isik teab, et nimetatud kuupäevast kustutati kostja I kohta tehtud kanne äriregistris 3. isiku registrikaardil, kuid lähtuvalt äriseadustiku (ÄS) § 184 lg-d 1, 2 ja 8 on juhatuse liikme volituste lõppemise aluseks juhatuse liikme tagasiastumine või tagasikutsumine, mitte äriregistris kande tegemine. ÄS § 34 lg 2 kohaselt kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Kolmas isik oli ja on teadlik, et kostja I volitused lõppesid 15.03.2008 kostja I tagasiastumisavalduse esitamisest. Faktiliselt oli kostja I 3. isiku juhtimisest ja tegevusest eemal alates 2008. aasta algusest. 3) 3. isiku kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tõendamata. Kostjad ei ole valmistanud, kasutanud, levitanud, müünud ega pakkunud müügiks hageja kasuliku mudeli või patendiga kaitstud toodet ega kasutanud patenditud meetodit kostja II toodete tootmiseks. 4) Kolmas isik on esitanud kostja II vastu kahju hüvitamise nõude VÕS § 1043 ja § 1045 lg 2 ning VÕS § 127 ja 128 alusel. 3. isik nõuab deliktiõiguslikul alusel saamata jäänud tulu. VÕS § 1043 alusel saab nõuda olemasoleva vara kahjustamisest tekkinud kahju, mitte võimalikku tulevikus tekkimata jäävat tulu. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine (deliktiõiguse alusel) on lubatud otsese varalise kahju ja mittevaralise kahju osas, mitte aga saamata jäänud tulu osas. Hüvitamisele kuuluva kahju määramisel tuleb arvestada §-s 127 sätestatud üldisi põhimõtteid, muuhulgas deliktiõigusliku
2-10-22551 omandikaitse eesmärki ning seda, et puhtmajanduslik kahju ja saamata jäänud tulu deliktiõiguslikult üldjuhul hüvitamisele ei kuulu. 5) Kostja I ei vastuta kolmandale isikule tekkinud kahju eest, sest ei ole patenti kunagi tootmiseks, müümiseks või turustamiseks kasutanud, mis ilmneb ka asja materjalidest. 6) Kostja II pidi kohtule esitama andmed tuletõkkevahendi turustamise kohta. Kostja II ei ole tuletõkkevahendit välisriikidesse turustanud (v.a tootenäidised). See ei tähenda, et kostja II ei ekspordi oma muid tooteid või et see oleks kuidagi õigusvastane. Vaidlusalust toodet ei saa eksportida, sest tegemist on vedela ja tuleohtliku ainega (kemikaaliga), see on ülitugeva happelisuse ja soolade eraldusega ning settega, kõrge elektrijuhtivusega ning tundlik temperatuuri kõikumisele. Toote transport on keeruline ja kallis (mahukad kogused, kallis kindlustus jne) ning pole majanduslikult kasumlik. 7) Väidetava rikkumise ajavahemikuks on kohus määranud 22.08.2008 – 13.04.2015. Kostja II esitas menetluses andmed selle kohta, et on tootnud tuletõkkevahendit ligikaudu 21 600 liitrit. Sellest vähemalt 800 liitrit on kulunud toote väljatöötamisele, testimistele, näidistele, tootmisprotsessi käivitamisele, praagile jne. Ehk 800 liitri ulatuses ei ole tuletõkkevahend majanduskäivet tekitanud, toodet ei ole müüdud ega turustatud. Toodet on turustatud sel perioodil 20 877 liitrit ja seda keskmise hinnaga 3,49 eurot/l. Andmed on esitatud 01.06.2016. Toote müügikäive on olnud 72 860,73 eurot. 8) Kolmas isik leidis, et kostja II käive oli vaidlusalusel perioodil 677 730 eurot. Selline seisukoht põhineb kaudsetel tõenditel. Aastate 2008–2011 käibe tõendamiseks toetus 3. isik AS-i Ingle laoprogrammi väljavõttele, kust nähtub vaid, et kostja II on ortofosforhapet. Asjaolu, kui palju on kostja II ajavahemikul 2008 – 2011 ostnud ortofosforhapet ostnud, ei tõenda hagi eset. Kostja II majandustegevuse algusaastatel kulus kostjal II tuletõkkevahendi lähteaineid suures koguses tootearendamise protsessile, testimisele ja näidiste tootmisele (vähemalt 800 l). Lisaks tuletõkkevahendi väljatöötamisele tootis kostja II muid tooteid, mille lähteaineks oli ortofosforhape. Näiteks kostja II toote MP FR AntiRust roostemuunduri arendamiseks ja testimiseks kulus suurel hulgal ortofosforhapet, mis moodustas 75% tootest. 9) 2012. aasta kohta on 3. isik õigesti viidanud, et kostja II müügitulu oli 130 815 eurot. Kogu müügitulu ei tulenenud tuletõkkevahendi müügist. Kostja II avaldas oma MP FR müügituluks 2012. aastal 32 843 eurot ning MP FR müük moodustas 2012. aastal 25,1% kõikide toodete müügitulust. 2013. aasta kohta on 3. isik pakkunud kostja II müügituluks 152 650,56 eurot, mis on suurusjärgult õige. Kostja II 2013. a müügitulu oli 150 490 eurot, millest MP FR müügitulu oli 23 178 eurot ning see moodustas 2013. aastal 19,41% kõikide toodete müügitulust. 2014. aasta kohta esitatud 3. isiku andmetele ja tõenditele vaidles kostja II vastu. Kostja II väitel oli tema 2014. a müügitulu 117 045 eurot, millest MP FR müügitulu oli 12 828 eurot ning see moodustas 2014. aastal 10,96 % kõikide toodete müügitulust. MP FR müügitulu langes 2013. ja 2014. a kohtuvaidluse tõttu. Kolmas isik laimas kostjat II ja tema toodet, kirjutas kostja II koostööpartneritele ja ostjatele ning ähvardas neid õiguste rikkumiste, kriminaalmenetluste, tsiviilnõuete jms. Kuna samal ajal toimus ka kohtumenetlus, ei olnud kostjal II mõistlik jätkata MP FR tootmist, investeerida selle arendusse, püüda heastada selle mainet ja riskida kohtuvaidlusest tuleneva vastutusega. Kohtuvaidluse ajal vähendas kostja II MP FR tootmismahtu ning lõpetas 2015. aastaks tootmise täielikult. 10) Soome äriühingu Amcom Finland OY käive ei puutu praegusesse vaidlusse. Kostja II ja Amcom Finland OY vahel puudub seos. Kostjale II ei kuulu veebileht www.multiprotect.com veebilehte ning kostja II ei kasuta seda oma majandustegevuses.
2-10-22551 Viidatud veebilehel avaldatud andmed ei ole kostjaga II seostatavad ning ei tõenda kostja II müügikäivet. 11) Kolmas isik väitis, et tema kahju seisneb ka saamata jäänud toetuses suurusega 114 206,67 eurot programmist EUREKA/EUROSTARS. See nõue on põhjendamatu. Väidetavalt ei tahtnud välispartnerid 3. isikuga koostööd teha käimasolevate kriminaalja tsiviilmenetluste tõttu. Nimetatud kahju ei saa omistada kostjatele. Kostjaid pole üheski süüteos süüdi mõistetud. Kahju ei ole kostjatega seostatav eelkõige seetõttu, et toetuse mittesaamise põhjuseks ei olnud mitte kohtumenetlused või kostjad, vaid programmis osalenud Soome ühingu HP Prof OY poolt projekti nõuete mittetäitmine (konsortsiumilepingu ja aruandluse mitteesitamine). Seega lõpetati toetuse maksmine kolmandale isikule HP Prof OY hooletusest tuleneval põhjusel. 12) Kolmas isik on teinud arvestuse MP FR müügist saadud puhastulu kohta, st lahutanud müügitulust maha otsekulud ning lugenud ülejäänud summa tuluks. Otsekulude määraks on 3. isik võtnud 29%. Tegelik otsekulude protsent on keskmiselt 62%. Otsekulud on tooraine, transport, tööjõukulu, taara, tootmisega seotud üüri- ja rendikulud, maksud, toote müügiks vajaliku sertifitseerimised, lisaks arendustöö ja praaktoodang. Kostja II 2012. a majandusaasta aruandest nähtub, et 130 815 euro suuruse müügitulu juures olid kulud kaubale, toormele, teenustele, tegevuskuludele ja tööjõule kokku 79 782 eurot. See tähendab, et müügitulust tuleb maha arvata 61% otsekulusid. Kostja II esitatud andmete põhjal MP FR müügitulust 72 860,73 eurost võib keskmiseks puhastuluks arvestada (100% miinus keskmised otsekulud 62% = puhastulu 38%) 27 687 eurot. Alternatiivselt kolmandatelt isikutelt kogutud info põhjal kalkuleeritud MP FR müügitulust suurusega 90 346,02 eurot võib keskmiseks puhastuluks arvestada 34 331 eurot. 13) Kostjad ei nõustunud solidaarvastutuse kohaldamisega. Kostja I kaasati praegusesse menetlusse üksnes põhjusel, et hageja algne nõue oli suunatud kostjale I kuulnud kasuliku mudeli nr 00886 tühistamisele. Kuivõrd menetluse ajal kasulik mudel aegus, loobus hageja sellest nõudest. Praeguses asjas tehtud otsuses ei ole tuvastanud, et kostja I oleks kunagi MP FR-i tootnud, müünud või turustanud. Kostja I ei vastuta 3. isiku ees hageja patendiõiguse rikkumise eest. Kolmanda isiku kahjunõude aluseks on MP FR valmistamine, müük ja turustamine. Asjaolu, et kostja I on olnud enne 22.08.2008 3. isiku osanik või juhatuse liige, ei ole kostja I vastutuse aluseks. Samuti ei riku 3. isiku õigusi asjaolu, et kostja I on hiljem olnud kostja II osanik või juhatuse liige – kumbki tegevus ei olnud keelatud või õigusvastane. Kostjal I puudus seadusest tulenev või kokkuleppeline keeld konkureerida 3. isiku majandustegevusega, kostja I käitumises puudub õigusvastasus. Asjaolu, et 3. isiku juhatuse liikmena oli kostja I kursis 3. isiku majandustegevusega, sh tootmisprotsessidega, ei tõenda, et kostja I rikkus 3. isiku õigusi. Vale on 3. isiku väide, et kostja I kogutud teave oli 3. isiku ärisaladus vms. Kolmanda isiku leiutise info oli avalik alates kasuliku mudeli ja patendi taotluste esitamisest. Vale on ka 3. isiku esitatud asjaolu, et on tuvastatud, et kostja I juhatuse liikme volitused 3. isikus lõppesid 30.04.2008. Kostja I volitused lõppesid alates 15.03.2008. 14) Hageja õiguste rikkumine tuli kostjatele üllatusena. Raudfosfaadil põhinevad kompositsioone toodetakse väga palju ning enamik neist ei ole patendina kaitstavad, sest põhinevad leiutistel, mille kaitsetähtaeg on juba möödunud ning mille kasutamine on üldlevinud kogu maailmas. Üllatuslikult on hageja taotlenud oma kompositsioonile patenti tuginedes sellele, et tema kompositsioonis on uudse lahendusena kasutatud nanoosakesi. Paralleelselt tuvastati, et kostjad on rikkunud hageja patenti vaatamata
2-10-22551 sellele, et puudus isegi vaidlus selle üle, et kostjad pole kunagi tootnud MP FR-i nanoosakestega. 15) Kostjate tahtluse puudumist tõendab ka fakt, et kostjad on välja töötanud oma kompositsiooni ning kaitsnud selle patendina. 6. märtsil 2017 on Euroopa Patendiamet teinud otsuse välja anda kostjale I patent EP2523901, mille kohane taotlus on registreeritud 14. jaanuaril 2011. Kolmas isik on sellest teadlik. Kostjale I patendi registreerimine tõendab, et (a) kostjad on oluliselt panustanud tootearendusse ja uurimistöösse, (b) kostjatel on endal tööstuslikult kasutatav kompositsioon ja neil polnud mingit huvi kasutada kostja II majandustegevuses hageja patenti. Patendi EP2523901 olemasolu tõendab, et sellele on tehtud sõltumatud ekspertiisid ning on tõendatud, et patendi esemeks olev leiutis töötab ja on uudne ning erinev kõigist varasematest leiutistest (sh hageja patendist). Kostja I patendi registreerimismenetluse kestel esitasid hageja ja 3. patendi menetlejale korduvalt kaebusi ja vaidlustusi kostja I patendi EP2523901 kohta. 16) Kolmas isik esitas viivisenõude kahjuhüvitiselt ning palus seda arvestada alates 23.02.2017. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, et (a) kostjatel puudus tahtlus rikkuda hageja patenti, (b) kostja 2 lähtus oma majandustegevuses heauskselt sellest, et MP FR tootmine enda retsepti järgi ei riku kellegi õigusi, (c) kostja 2 on arendanud välja oma tooteid ja retsepte, ning (d) kostja II on käesoleva vaidluse tõttu juba 2013. aastast alates vähendanud ja 2015. a lõpetanud MP FR tootmise palus kostja II hagi rahuldamise korral vähendada kahjuhüvitiselt arvestatava viivise määra vähemalt poole võrra, s.o mitte lugeda viivise määraks rohkem kui 4% aastas.
5.2.Kostja III vastuväited on järgmised: 1) Kostja III põhitegevus ei ole tuletõkkevahendi müük, seetõttu tulnuks 3. isiku nõutud 6391 euro ulatuses kostja III vara arestimisel leida vahendid arestitud vahendite asendamiseks ning see summa oleks võinud 2010. aastal olla isegi suurem, kui hagi tagamisel taotletud. 2) Kostja III ei ole patendi nr EE 05408 B1 omaniku õigusi kunagi rikkunud, sh valmistanud patendiga kaitstud tooteid, neid kasutanud, levitanud ja müügiks pakkunud. Kostja III on müünud kasuliku mudeli nr EE 00886 U1 omaniku (X) poolt valmistatud tooteid, mille kohta on selle patendi omaniku poolne luba ja kokkulepe olemas. Millegipärast peab hageja endiselt seda patenti samaks patendiga EE 05408 B1, kuigi kohus pole seda kordagi kinnitanud ega ühtegi viidet sellise arvamuse kujunemiseks andnud. 3) Kuna kostja III poolt kostjalt II ostetud toote, tuletõkkevahendi MP FR müük piirdus kohtuvaidluse tõttu vaid ca 1000 liitriga, siis kasumlikku käivet ei jõudnud tekkida, kuna eelkõige EAN koodiga seotud ühekordsed kulud olid piisavalt suured. 4) Kuna kostja III müüs MP FRi teadmisega, et toote eest vastutab tootja, st kostja II, mitte heauskne edasimüüja, siis oleks ebaõiglane kohaldada solidaarset vastutust kostja III suhtes. Samale seisukohale on jõudnud ka hageja. 5) Kuna kostja III on heauskselt müünud kostja II toodetud toodet MP FR, aimamata, et see võiks kuidagigi riivata kolmandate isikute huve, palus kostja III vähendada viivist võimalike nõuete osas 3% ni. Samuti on põhjendamatu arvestada viivist alates päevast, kui polnud veel selge nõude tekkimise alus ja suurus.
2-10-22551 Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 7. jaanuari 2021. a otsusega iseseisva nõudega kolmanda isiku hagi osaliselt ning mõistis kostjalt II iseseisva nõudega kolmanda isiku kasuks välja saamata jäänud tulu 187 511 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 58 113 eurot ning edasiulatuva viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata iseseisva nõudega kolmanda isiku hagi kostja I ja kostja III vastu. Kostjate I ja III menetluskulud jättis maakohus iseseisva nõudega kolmanda isiku kanda ning iseseisva nõudega kolmanda isiku ja kostja II menetluskulud nende endi kanda.
6.1.Maakohus tuvastas järgmist: -
Iseseisva nõudega 3. isik ja hageja sõlmisid 08.12.2004 litsentsilepingu, mille punktide 1.1, 1.2. ja 1.4 (Lepingu Lisa 1 p 1; Lepingu Lisa 2 p 1-4) kohaselt on iseseisva nõudega
3.isikul õigus kasutada leiutise autorile ja omanikule kuuluvat leiutist „Raudfosfaadipõhine kompositsioon“ (Kasulik mudel nr EE 00950 U1) ja „Raudfosfaadipõhine kompositsioon, selle valmistamine ja kasutamine“ (Patent nr EE 05408 B1).
-
Litsentsilepingu lisas nimetatud kasulik mudel sai õiguskaitse ja on registreeritud alates
22.augustist 2008 numbri all EE 00950U 1, samast kuupäevast on saanud õiguskaitse patent nr EE 05408 B1. Vaidlust pole selles, et eelnimetatud kasulik mudel ja patent nr EE 05408 B1 põhinesid ühel ja samal leiutisel, st sisuliselt on tegemist ühe ja sama kaitstava objektiga.
-
Praeguseks on kasulik mudel nr EE 00959 U1 kehtivuse kaotanud ja sama leiutis on kaitstud patendiga.
6.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sai iseseisva nõudega 3. isik 08.12.2004 sõlmitud litsentsilepinguga PatS § 15 lg 1 punktides 2–5 sätestatud mahus õigused patendi kasumiseks ja kasutamiselt tulu teenimiseks. Iseseisva nõudega 3. isiku arvates tekitati talle kui litsentsisaajale kahju patendiga kaitstud leiutise õigusvastase kasutamisega. Kostja I on 3. isiku hinnangul kasutanud 3. isiku ärisaladusi kostjate huvides ning kostja II ja kostja III on tootnud ning turustanud vaidlusalust toodet Puidu tuletõkke immutusvahend MP-FR hageja kasuliku mudeli EE00950 U1 ja patendi EE05408 B1 järgi, mistõttu 3. isik palus mõista kostjatelt patendi EE 05408 B1 õigusvastase kasutamisega tekitatud kahju.
6.3.Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2014. a otsusega rahuldati hageja samasisuline hagi kostjate vastu ning vastav otsus jõustus 13. aprillil 2015. Maakohus tuvastas ringkonnakohtu otsuse aluseks olevas maakohtu 5. märtsi 2014. a osaotsuses, et iseseisva nõudega 3. isiku toode ja kostja II toode „Puidu tuletõke MP-FR“ on sarnase kompositsiooniga – neis on sarnases proportsioonis raud (II) hüdrosulfaati (FeHP0 4) ja vett (otsuse lk 7). Maakohus on leidnud, et kriminaalasjas läbi viidud ekspertiis tõendab, et OÜ Multi Protect OÜ toodetavas tootes sisaldub patendiga kaitstud leiutise oluline tunnus, mis väljendub alumiiniumoksiidi ja raudoksiidi koguses ja suhtes. Kaudselt kinnitab hageja leiutise kasutamist kostja II tuletõkkevahendis ka asjaolu, et tootele SB Estecert OÜ-lt sertifikaati taotledes selgitas kostja II seaduslik esindaja S 24.07.2008 e-kirjas SB EstCert OÜ-le, et tegu on põhimõtteliselt sama tootega, millele nad on korra juba sertifikaadi väljastanud. Erinevus on selles, et sertifikaati soovitakse uue ettevõtte nimele. Seega on tõendatud, et kostja II tootes „Puidu tuletõke MP-FR“ on kasutatud hageja patendiga nr EE 05408 B1 kaitstud leiutist ning sellega rikutakse hageja ainuõigust patendile.
6.4.Hageja andis litsentsilepingu alusel 3. isikule litsentsi patendiga nr EE 05408 B1 kaitstud leiutise kasutamiseks. PatS § 53 lg 1 p 1 kohaselt võib patendiga kaitstud leiutise õigusvastase
2-10-22551 kasutamise korral nõuda sellega seoses tekitatud kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043 ning p 2 kohaselt leiutise õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt VÕS §-dele 1037 ja 1039. Kolmas isik märkis esitatud hagis, et temale tekkinud kahju on saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4). Maakohtu hinnangul võiks 3. isik kui litsentsisaaja nõuda patendiga kaitstud leiutise kasutamise eest tavaliselt võlgnetavat litsentsitasu. Kolmas isik selgitas, et kostjad on oma kulusid säästnud sellega, et nad ei olnud investeerinud arendustegevusse. Samas ei ole 3. isik esitanud menetluses teavet selle kohta, kui palju on hageja patendiomanikuna teinud kulutusi leiutise loomisesse ning kui palju on 3. isik teinud litsentsisaajana kulutusi litsentsi saamiseks. Selle kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Seega puudub 3. isikul kostjate vastu VÕS § 1037 lg-st 1 tulenev nõue.
6.5.Kolmanda nõude aluseks võib maakohtu hinnangul olla VÕS § 1039. Viidatud sätte kohaselt saab patenti omav isik nõuda tema patendiga kaitstud leiutist õigustamatult kasutanud pahauskselt rikkujalt lisaks tavaliselt sellise patendi kasutamise eest makstavale litsentsitasule ka patendi õigustamatust kasutamisest saadud tulu väljaandmist (ulatuses, milles patendi kasutamisest teeniti litsentsitasu ületavat tulu). Tulu suuruse määramisel tuleb aluseks võtta rikkumise teel saadud, müügitulu, millest tuleb maha arvutada selle teenimiseks kantud kulud. Viidatud sätte teise lause kohaselt on rikkuja kohustatud õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai.
6.6.Maakohus tuvastas, et kostja I sai 3. isiku osanikuks ja juhatuseks liikmeks 29. detsembril 2005. Kostja I osalus 3. isikus lõppes 14. mail 2008, tema juhatuse liikme volitused lõppesid
30.aprillil 2008. 12. märtsil 2008 asutas kostja I koos D ja R-ga kostja II, milles kostjal I oli kõige suurem osalus. Kriminaalasjas antud 3. isiku töötajate B ja W ütlustega on tõendatud, et kostja I tundis suurt huvi 3. isiku puiduimmutusvahendite koostisosade ja valmistusprotsessi vastu. Kohtule esitatud tollideklaratsiooniga on tõendatud, et 10. juunil 2008 saatis kostja II 250 kg immutusvahendit MultiProtect MR Singapuri. Maakohtu hinnangul tuleneb eeltoodud asjaoludest üheselt, et kostja II ärilisi eesmärke oli võimalik teostada üksnes kostja I ja kostja II ühistegevusena. Tõendatud on ka, et kostja II teadis, et hageja leiutis on kaitstud kasuliku mudeliga, hiljem patendiga. Kostjal II oli vaja hageja leiutise kasutamiseks hageja nõusolekut, mis tal puudus. Seega oli kostja II pahauskne VÕS §-i 1039 mõttes. Kuna VÕS § 1039 eeldused on täidetud, on alus nõuda kostjalt II välja rikkumisega saadud tulu.
6.7.Kostja III puhul ei ole pahausksust tõendatud. Kolmas isik ei ole tõendanud, et kostja III teadis tuletõkkevahendi MP FR pudelitesse pakendamisel või oleks pidanud teadma, et kostja II kasutab nimetatud tuletõkkevahendi toomisel ebaseaduslikult hageja nimele registreeritud leiutist. Kostja III selgitas, et müüs heauskselt kostja II toodetud toodet, aimamata, et see võiks kuidagi riivata kolmandate isikute huve.
6.8.VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt peab tulu suuruse teatama rikkuja (kostja). Hageja esitas kostjate I ja II vastu saamata jäänud tulu nõude ajavahemiku 22.08.2008 – 13.04.2015 eest. Pooled vaidlevad selle üle, kui palju on kostja II nimetatud ajavahemikul tuletõkkevahendit MP FR tootnud ja kui suur on kostja II tuletõkkevahendi MP FR-i müügist saadud tulu (müügihind miinus tootmiskulud). Kolmas isik väitis, et tema tootmises on toote otsekulud 29% müügihinnast, kostja II väitel moodustasid MP FR-i otsekulud 62% toote müügihinnast. Kolmanda isiku arvestuse kohaselt on kostja II käive tuletõkkevahendi MP FR tootmisel ja müümisel olnud järgmine: 2008–2011. aastatel 94 264,90 eurot, 2012. aastal 130 815 eurot, 2013. aastal 152 650,56 eurot, 2014. aastal 250 000 eurot ja 2015. aastal 13.04.2015 seisuga 50 000 eurot, kokku vaidlusalusel perioodil 677 730 eurot. Kostjad vaidlesid sellele arvestusele vastu.
6.9.Kostja II esitas 01.06.2016 teabe, mille kohaselt on kostja II tootnud ajavahemikul 22.08.2008–13.04.2015 tuletõkke immutusvahendit MP FR ligikaudu 21 600 liitrit. Sellest
2-10-22551 esimesed ca 800 liitrit kulusid toote väljatöötamisele, tootmisprotsessi käivitamisele, testimisele jms. Nimetatud ajavahemikul on kostja II müünud toodet MP FR 20 877 liitrit keskmise hinnaga 3,49 eurot. Ühekordse tehinguga lubas kostja II villida kostjal III 1-liitristesse pudelitesse 1000 liitrit MP FR-i. Kuna kostja II toodetud kogusest kulus 800 liitrit toote väljatöötamisele, testimisele jms, siis on MP FR müügikäive olnud 72 860,73 eurot.
6.10.Kolmanda isiku taotlusel kohustas maakohus OÜ-d Kullervo, OÜ-d Marlenton, Cuverve OÜ-d, UniChem Trade OÜ-d, Bluesnake OÜ-d, OÜ-d Tefire Group, FurniStyle OÜ.d, AS-i Puumarket, Colormerk OÜ-d, Kidde Eesti AS-i ja Viimistlusproff OÜ-d esitama andmed selle kohta, millistes kogustes nad on saanud kostjalt II või III ajavahemikul 22.08.2008–01.06.2012 puidu tuletõkke immutusvahendit MP FR turustamiseks ning millise hinna eest. Maakohtule esitatud tõendite kohaselt on loetletud äriühingud ostnud kostjalt II puidu tuletõkkevahendit 90 236,02 euro eest.
6.11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II on turustanud vaidlusalust toodet välisriikides. Maakohus tuvastas, et 2008. aastal on saadetud 250 kg toodet Singapuri, seega ei ole kostja II väide õige. Usutav ei ole kostja II väide, et toodet ei saa eksportida, kuna tegemist on tuleohtliku ainega,.
6.12.Kolmas isik leidis, et selleks, et välja selgitada, kui palju on kostja II tuletõkkevahendit MP FR müünud, tuleb arvestada ka AS-i Ingle laoprogrammi väljavõtet, kostja II 2012. a majandusaasta aruannet, Maksu- ja Tolliameti vastust järelepärimisele, kodulehel www.multiprotect.com avaldatud infot, mille kohaselt kostja II on reklaaminud Soomes oma esindajana Amcom Finland OY-d, kes sertifitseeris tulekaitsevahendi MP FR ja müüb kostja II toodet Skandinaaviamaades, ning Amcom Finland OY poolt teenitud müügitulu. Kolmas isik tugines oma kahju nõudes AS-i Ingle laoprogrammi väljavõttele, millest nähtub, kui palju on kostja 2 ostnud ortofosforhapet (toorainena). Vaidlust ei ole, et tuletõkkevahendi üheks põhikoostisosaks on ortofosforhape. Maakohtule esitatud AS-i Ingle laoprogrammi väljavõttest nähtuvalt ostis kostja II 2008. aastal ca 700 kg, 2009. aastal 2562 kg, 2010. aastal ostis ca 1353 kg ja 2011. aastal 22 112 kg ortofosforhapet. Kolmas isik arvestas soetatud ortofosforhappe koguse alusel välja kostja II lõpptoodangu mahu. Kolmanda isiku andmetel oli ostetud kogustest võimalik valmistada kokku 27 010 liitrit valmistoodangut. Kostjate hinnangul ei tõenda AS-i Ingle laoprogramm, kostja II toodetud tuletekkevahendi kogust, sest viidatud perioodil on kostja II tootnud ka teisi tooteid. Maakohus leidis, et praeguses asjas on osaotsusega tõendatud, et kostja II tootis vähemalt kuni 2015. aastani hageja patendiga kaitstud tuletõkkevahendit. Kostja väited muude sama ainet sisaldavate toodete tootmise kohta on maakohtu hinnangul paljasõnalised, kuna kostjad ei ole oma väidete kinnituseks tõendeid esitanud. Seega on tõendatud, et ajavahemikul 2008 – 2011 tootis kostja II 27 010 liitrit vaidlusalust tuletõkkevahendit. Maakohus pidas usutavaks kostja II väiteid, et majandustegevuse algusaastatel kulus tal 800 liitrit lähteainetest tootearenduseks, testimiseks ja näidiste tootmiseks. Seda väidet arvestades järeldas maakohus, et kostja II tootis aastatel 2008 – 2011 müügiks 26 210 liitrit tuletõkkevahendit.
6.13.Kostja II esitatu kohaselt on ta turustanud tuletõkkevahendit MP FR keskmise hinnaga 3,49 eurot/liiter. Seega oli AS-i Ingle laoprogrammi väljavõttest nähtuvalt kostja II tuletõkkevahendi MP FR-i müügitulu ajavahemikus 2008-2011 (26 210x3,49) 90 774,9 eurot.
6.14.Maakohus tuvastas, et kostja II 2012. a majandusaasta aruande kohaselt oli müügitulu kokku 130 815 eurot, sh müük Eestis 62 510 eurot ja müük välisriikidesse 68 305. Kolmanda isiku poolt kohtule esitatud tsiviilasjas nr 2-13-30424 oli Maksu- ja Tolliameti teabe kohaselt kostja II 20% määraga maksustatav käive (müük Eestis) 2013. a 63 634, 05 eurot ja 0% määraga maksustatav käive (müük väljaspoole Eestit) 2013. a 89 016,51 eurot. Seega oli müügikäive
2-10-22551 2013. a kokku 152 650, 56 eurot, (sealjuures moodustas müük välisriikidele 58,3% kogumüügitulust). Kostja II 2014. a majandusaasta aruande kohaselt oli 2014. a müügitulu kokku 121 309 eurot ja 2013. a müügitulu 150 552 eurot. Kostja II 2015. a majandusaasta aruande kohaselt oli müügitulu kokku 6 700 eurot. Kokkuvõttes nähtub kostja II 2012–2015. a majandusaasta aruannetest, et kostja II müügitulu oli viidatud ajavahemikul kokku 402 676 eurot.
6.15.Maakohtu hinnangul ei tõenda kostja II müügitulu Amcom Finland OY registriväljavõte. Kostja II eitab seoseid Amcom Finland OY-ga ja selle omanikuga Ari Riskuga. Kolmas isik ei ole tõendanud, et kostja II oleks müünud oma tuletõkkevahendit MP FR Amcom Finland OY kaudu. Seega ei ole tõendamist leidnud, et kostja II müügikäive oli 2014. aastal 250 000 eurot. Maakohtule esitatud kostja II 2015. majandusaasta aruande kohaselt oli kostja II müügitulu 2015. aastal 6 700 eurot, seega ei ole kolmanda isiku väide, et kuni 13. aprillini 2015 oli kostja II müügitulu 50 000 eurot, tõendatud.
6.16.Kokkuvõttes leidis maakohus, et kostja II müügikäive oli ajavahemikul 22.08.2008 – 13.04.2015 kokku 493 450 eurot.
6.17.Maakohtule esitasid andmed äriühingud, kes on ostnud kostja II toodetud tuletõkkevahendit. Andmed teiste äriühingute ostetud koguste kohta kattuvad suurel määral kostja II kohtule esitatud andmetega toodetud tuletõkkevahendi koguste kohta. Kuid kostja II majandusaasta aruannetest ning Maksu- ja Tolliameti esitatud andmetest nähtub, et kostja II eksportis suures koguses tooteid ka välisriikidesse. Kostja II väitis, et on välisriikidesse eksportinud oma teisi tooteid, samas ei ole kostja II seda väidet tõendanud. Seega järeldas maakohus, et kogu kostja II müügitulu ajavahemikul 22.08.2008 – 13.04.2015 tuli tuletõkkevahendi MP FR müügist.
6.18.Eelnevalt leidis maakohus, et kostja II on pahauskne rikkuja, mistõttu temal lasub rikkumisega saadud tulu suuruse tõendamise kohustus. Kostja II ei ole maakohtu hinnangul tõendanud, et tema müügitulu oli väiksem, kui eelpool tuvastatud.
6.19.Pooltel on vaidlus selle üle, kui suure osa kostja II toote müügihinnast moodustab toote müügitulu. Kolmanda isiku väitel on tema toodetud toote otsekulud 29% müügihinnast, kostja väitel on tema toote otsekulud 62% müügihinnast ning müügitulu on seega 38% müügihinnast. Kostja II on selgitas, et otsekulud on tooraine, transport, tööjõukulu, taara, tootmisega seotud üüri- ja rendikulud, maksud, toote müügiks vajaliku sertifitseerimised, arendustöö ja praaktoodang. Maakohus leidis, et kostja II on tõendanud, et MP FR-i otsekulud moodustasid 62 % müügihinnast. Kostja II 2012. a majandusaasta aruandest nähtub, et 130 815 euro müügitulu juures olid kulud kaubale, toormele, teenustele, tegevuskuludele ja tööjõule kokku 79 782 eurot, mis tähendab, et müügitulust tuleb maha arvata 62% otsekuludest. Kokkuvõttes järeldas maakohus, et ajavahemikul 22.08.2008 – 15.04.2020 sai kostja II tuletõkkevahendi MP FR müügist tulu on 187 511 eurot (490 450 x 38%).
6.20.Kolmas isik leidis, et kostjate õigusvastase tegevuse tõttu on tal jäänud saamata 114 206,67 eurot, mis oli toetus rahvusvahelisest koostöövõrgustiku EUREKA/EUROSTARS programmist (22.02.2010). Toetuse netosumma oli 162 524,89 eurot. Programm nägi ette koostöö välismaapartneriga. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) 13.12.2020 otsuse kohaselt rahuldati kolmanda isiku taotlus projektile „Nanotehnoloogial põhineva tulekaitsevahend välja töötamine ja testimine“, mille kogumaksumuseks on 3 390 619 eurot, millest taotleja omafinantseering on 847 657 eurot ja toetus 2 542 962 eurot. 26.04.2012 EAS otsusega tunnistati otsus projektile „Nanotehnoloogial põhineva tulekaitsevahend välja töötamine ja testimine“ kehtetuks. Maakohtule esitatud T kirja kohaselt otsustati lõpetada koostöö projektis „Eurostar E!5184 tuleaeglusti“ projekti finantseerimist ebakindluse tõttu, mille on põhjustas kriminaalasi ja tsiviilvaidlus kolmanda isiku ja kostja II vahel. Maakohtu
2-10-22551 hinnangul on esitatuga tõendatud, et seoses kolmanda isiku ja kostja II vahelise kohtumenetlusega jäi kolmandal isikul saamata toetus EAS-ilt, mida kolmas isik käsitleb saamata jäänud tuluna. Maakohtu hinnangul saab VÕS § 1039 alusel nõuda rikkumisega saadud tulu väljamõistmist. EAS ei ole maksnud toetus kolmanda isiku asemel kostjale II, vaid on keeldunud projekti jätkamisest ning kolmandale isikule toetussummade väljamaksmisest. Seega ei saa kolmanda isiku nõuet suurusega 114 206,67 eurot VÕS § 1039 alusel rahuldada. Viidatud nõuet ei saa rahuldada ka VÕS §-i 1043 ja 1045 lg 2 alusel. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine (deliktiõiguse alusel) on lubatud otsese varalise kahju ja mittevaralise kahju osas, mitte aga saamata jäänud tulu osas. Deliktiõigusliku omandi kaitse eesmärk ei ole kannatanu kaitsmine omandi rikkumisega kaasneva puhtmajandusliku kahju eest, seetõttu ei kuulu omandi rikkumise korral § 127 lg 2 ja § 132 kohaselt hüvitamisele omandi rikkumise tagajärjel omaniku poolt saamata jäänud tulu. Omandiga sarnaste õiguste, sh autoriõiguste, rikkumise korral hüvitamisele kuuluva varalise kahju arvutamiseks 7. peatükis üldjuhul (erandiga § 127 lg 6 osas) erisätted puuduvad. Õigushüvede kaitsmine erineb deliktiõiguses ja lepinguõiguses selle poolest, et deliktiõigus kaitseb olemasolevaid õigushüvesid, lepinguõigus aga on orienteeritud teatud tulevikus saavutatavatele eesmärkidele. Seega VÕS § 1043 toetudes saab nõuda olemasoleva vara kahjustamisest tekkinud kahju, mitte võimalikku tulevikus tekkimata jäävat tulu.
6.21.Järgnevalt käsitles maakohus, kas kostja II toodetud müügitulu 187 511 eurot tuleb välja mõista kostjatelt I ja II solidaarselt. Maakohus leidis, et patendiomaniku ainuõiguse õigusvastase rikkumise puhul saaks rikkujate solidaarkohustus tuleneda vaid VÕS § 137 lg-st
1.Kolmas isik nõuab kostjalt II viimase poolt leiutise õigusvastase kasutamisega saadud tulu välja andmist VÕS § 1039 alusel. Maakohus tuvastas, et tuletõkkevahendi MP FR müügiga on teeninud müügitulu kostja II. Tõendamist pole leidnud, et kostja I oleks tuletõkkevahendiga MP FR müügitulu teeninud. Eeltoodust tulenvalt ei ole kostjate I ja II solidaarse vastutuse eeldused täidetud.
6.22.Kokkuvõttes mõistis maakohus kostjalt II kolmanda isiku kasuks välja saamata jäänud tulu 187 511 eurot. Maakohus jättis kolmanda isiku hagi 407 883,97 euro ulatuses rahuldamata. Solidaarvastutuse eelduste puudumise tõttu jättis maakohus kolmanda isiku hagi kostja I vastu rahuldamata. Kuna maakohus leidis, et kostja II ei ole pahauskne rikkuja, siis ei kohaldu tema vastutuse alusena VÕS § 1039, mistõttu tuli ka tema vastu esitatud hagi rahuldamata jätta. Kuna kostja III suhtes n VÕS §-s 1039, §-s 1043 ja § 1045 lg-s 2 sätestatud eeldused täitmata, ei ole vaja välja selgitada, kas kostja III teenis vaidlusaluse tuletõkkevahendi müügiga tulu.
6.23.Kostja esitas maakohtule taotluse põhivõlalt väljamõistetava viivise vähendamiseks põhjendusega, et ta ei rikkunud hageja patenti tahtlikult. Kostja II arendas välja oma retsepti ja tooted. Maakohus leidis, et kostja II viivise vähendamise taotlus on põhjendamatu. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja II tootis hageja väljatöötatud tuletõkkevahendit heauskselt. Seega on kolmanda isiku viivisenõue põhjendatud ning tuleb rahuldada ning mõista kostjalt II
3.isiku kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 58 113 eurot alates 23. veebruarist 2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni (07.01.2021) ning edasiulatuva viivise põhivõlalt kuni põhivõla kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.24.Kostja I ja III menetluskulud jättis maakohus nende vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 2 kohaselt kolmanda isiku kanda. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
2-10-22551 Apellatsioonkaebus
7.Iseseisva nõudega kolmas isik esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 7. jaanuari 2021. a otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata iseseisva nõudega kolmanda isiku: - põhivõla nõude 407 883 euro ulatuses; - sissenõutavaks muutunud viivise nõude 126 410 eurot 51 senti põhivõlalt ajavahemiku 27.02.2017 – 07.01.2021 eest; - edasiulatuva viivise põhivõlalt alates 8. jaanuarist 2021 kuni põhinõude kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Iseseisva nõudega kolmas isik palus teha uue otsuse, millega rahuldada hagi tervikuna ning lisaks maakohtu otsusega väljamõistetule: -
mõista kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 407 883 eurot;
mõista välja edasiulatuv viivis põhivõlalt alates 8. jaanuarist 2021 kuni põhinõude kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras;
-
mõista kostjalt III välja 6391 eurot;
-
mõista kostjalt III välja sissenõutavaks muutunud viivis 1975 eurot 8 senti ajavahemiku 27.02.2017–07.01.2021 eest;
-
mõista kostjalt III välja edasiulatuv viivis põhivõlalt (6391 eurot) alates 8. jaanuarist 2021 kuni põhinõude kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Iseseisva nõudega kolmas isiku palus muuta maakohtu otsust ka osas, millega maakohus mõistis iseseisva nõudega kolmanda isiku kasuks põhivõla ja viivised välja üksnes kostjalt II. Iseseisva nõudega kolmas isik palus maakohtu otsuse resolutsiooni muuta selliselt, et nii põhivõlg kui viivised mõistetakse kostjatelt I ja II solidaarselt välja. Menetluskulud jätta kõigis kohtuastmetes kostjate kanda.
7.1.Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõttes järgmised: 1) Kolmas isik ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta ei ole olnud kahju hüvitamise nõude osas järjepidev selles, millise kahju hüvitamist ta nõuab. Kolmas isik on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks, tuginedes VÕS §-dele 1037, 1039 ja 1043. Kõik viidatud sätted on PAtS §-s 53 näidatud võimalikud õiguskaitsevahendid ning kolmas isik tugines sellele, et §-des 1037 ja 1043 sätestatud nõuded võivad olla konkureerivad ning neid võib esitada paralleelselt, nõudes rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning ka rikkuja poolt omandatu hüvitamist. Kolmanda isiku hinnangul on maakohus hagi osaliselt rahuldanud VÕS § 1043 alusel. 2) Saamata jäänud tuluna on kostja II müügitulu arvestatav, sest juhul, kui kostjad I ja II ei oleks oma ühise tegevusega teisele isikule kuuluvat leiutist ebaseaduslikult kasutanud, oleks samas ulatuses müügitulu olnud võimalik teenida 3. isikul. Vaidlus peaks puuduma selles, et samal turul patendiga kaitstud leiutise alusel ebaseaduslikult toodetud tuletõkkevahendi müümisel kostjal II tekkinud müügituluga võrdeliselt vähenes 3. isiku müügitulu ning et saamata jäänud müügitulu pole midagi muud kui saamata jäänud tulu.
2-10-22551 3) Olukorras, kus kolmas isik tugines nii VÕS §-dele 1037 ja 1039 kui ka §-le 1043, oli maakohtul kohustus analüüsida 3. isikul tekkinud kahju asjaolusid ning vastavaid tõendeid eraldi võetuna, mitte vaid kogumis. 4) Maakohus tuvastas otsuse p-des128-130, et tõendamist on leidnud, et seoses 3. isiku ning kostja II vahel toimuvate vaidlustega ja seoses kostja II poolt ebaseaduslikult hageja leiutise kasutamisega tuletõkkevahendi MP FR tootmisel on 3. isikul jäänud saamata toetus EAS-ilt, mida 3. isik käsitleb tema saamata jäänud tuluna. Samas leidis maakohus ekslikult, et kuna EAS ei maksnud nimetatud summat mitte kostjale II, vaid lihtsalt keeldus projekti jätkamast ja 3. isikule laenusummasid maksmast, siis ei ole võimalik 3. isiku nõuet suurusega 114 206,67 eurot VÕS § 1039 alusel rahuldada. Kolmas isik nõustub maakohtuga selles, et EAS-i eraldatud summad ei olnud ettenähtud väljamaksmiseks kostjale II või et need maksti ekslikult 3. isiku asemel välja kostjale II ning et seetõttu sai kostja II ebaseaduslikku tulu. Maakohus oleks pidanud igal juhul summat suurusega 114 206,67 eurot hindama kui 3. isiku saamata jäänud tulu ning selles osas nõude solidaarselt kostjate I ja II vastu rahuldama VÕS § 1043 alusel. 5) Kolmas isik ei nõustu maakohtuga, et VÕS § 1043 välistab varalise kahju liigina saamata jäänud tulu väljamõistmise. VÕS § 1043 räägib kahjuhüvitamisest. VÕS § 1043 alusel (ja väljakujunenud kohtupraktika seda ka toetab ja kinnitab) loetakse ebaseaduslikult kasutatud intellektuaalomandi kasutamise korral saamata jäänud tuluks näiteks litsentsitasu ning VÕS § 1043 kohaldub. 6) Maakohus on ekslikult leidnud, et puhtmajanduslik kahju ja saamata jäänud tulu ei kuulu üldjuhul deliktiõiguslikult hüvitamisele. Selle seisukohaga nõustumine tähendaks sisuliselt seda, et deliktiõiguslikult polegi ühelgi juhul võimalik nõuda saamata jäänud tulu kui varalise kahju ühe alaliigi hüvitamist. Praeguses asjas on tuvastatud, et kui kostjad ei oleks patendiomaniku ainuõigust rikkunud, 3. isik saanud kätte talle juba eraldatud ja osaliselt väljamakstud tagastamatu toetussumma. Kostjate poolt leiutise ebaseaduslikust kasutamisest tulenevad vaidlused olid otseseks ja ainsaks põhjuseks, mille tagajärjeks oli EAS-i toetusest ilmajäämine. Tegemist ei ole lepinguõigusest tuleneva nõudega, vaid nõudega, mille aluseks oli kostjate poolt patendiomaniku ainuõiguste rikkumine ja deliktiline vastutus. 7) Maakohus jättis ekslikult solidaarse vastutuse kohaldamata ning ekslikult rahuldamata hagi kostja I vastu. Maakohtu 5. märtsi 2014. a otsuses tuvastati, et kostja I töötas 3. isiku juures ning omas teavet hageja toodetava tuletõkkevahendi koostise kohta. Kostja II alustas MP FR tootmise ettevalmistamist veel ajal, mil kostja I oli 3. isiku juhatuse liige. Kriminaalasjas antud tunnistajate ütluste kohaselt tundis kostja I suurt huvi puiduimmutusvahendi koostisosade ja valmistusprotsessi vastu ning kostjal I puudus keemialane haridus, kostja II seaduslik esindaja taotles tootele MP FR sertifikaati, kinnitades oma 24.07.2008 e-kirjas SB EstCert OÜ-le, et tegemist on põhimõtteliselt sama tootega, millele on kord juba sertifikaat väljastatud ning et erinevus on selles, et sertifikaati soovitakse uue ettevõtte nimele. Kolmas isik tõi oma 23.02.2017 hagi terviktekstis esile asjaolud ja tõendid, mida maakohus vaidlustatava otsuse p-des 97-99 analüüsis ning tegi otsuse p-s 101 järelduse, et asjaoludest tuleneb üheselt, et kostja II otseseid ärilisi eesmärke saadi ellu viia ainult kostja I tegevusest ning tema otsesest kasusaamise eesmärgist tingituna ning kostjate I ja II ühistegevusena. 8) Maakohus on üheselt ja õigesti öelnud, et kostjate solidaarse vastutuse kohaldamise alused on leidnud tuvastamist. Maakohus on ka viidanud VÕS § 137 lg-le 1, mis reguleerib solidaarvastutust. Praegusel juhul on tõendatud, et kostjad I ja II vastutavad
3.isiku ees ühiselt e samadel asjaoludel ühiselt tekitatud kahju eest. Maakohus on
2-10-22551 õigesti leidnud, sh tuginedes käesolevas asjas tehtud osaotsusele, et kostjad I ja II panid patendiomaniku ainuõiguse rikkumise toime ühiselt. Samas jättis maakohus nõude kostja I vastu rahuldamata põhjusel, et maakohtu arvates ei ole tõendatud, et kostja I oleks tuletõkkevahendiga MP FR müügitulu teeninud. Maakohus leidis, et VÕS § 137 lg 1 kohaldamise välistab see, et 3. isik nõuab leiutise õigusvastase kasutamisega saadud tulu väljaandmist VÕS § 1039 alusel. 9) Asjas on tõendatud, et kostja I oli 12.03.2008 kostja II asutaja ja enamusosanik ning et talle kuulub enamusosalus tänaseni. Juriidiline isik on abstraktsioon ning konkreetsel juhtumil on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, mis on suunatud teenima üksikisiku huve ehk vaieldamatult ka enamusosanikust kostja I otseseid varalisi huve. Selles vaidlust ei saa olla. Kostja I kui kostja II enamusosaniku otseseks huviks oli ja on saada varalist kasu, mille suurus ja saamine oleneb kostja II tootmistegevusest ja selle tulemustest. Ilma kostja I aktiivse osaluseta ei oleks kostjat II asutatud ega selle tootmistegevuses leiutist ebaseaduslikult kasutatud. Kontroll osaühingu majandustegevuse üle on osanikel, eelkõige on osanike pädevuses ja otsustada äriühingu tegevusala. Kostja I otsest suurt huvi ja osalust ebaseaduslikus tegevuses ei vähenda asjaolu, et äriühingu juhatajaks on olnud ja on jätkuvalt D. 02.12.2020 toimunud kohtuistungil kinnitas kostja II seaduslik esindaja D järgmist (01:52:03): Kõigepealt X läks tööle Holz Profi ja sai osanikuks, juhatuse liikmeks, tehti koos neid asju, oli ülevaade, kuidas ja millest tehakse. Sealt see X teadmised pärit on. Kas enne seda oli kokkupuudet, seda ei oska ma öelda. Selle aastatega tekkis tal arusaam ja ülevaade, mida ja kuidas tehakse. 10) VÕS § 137 lg 1 kohaldub nii lepinguliste, deliktiõiguslike kui ka muude seadusest tulenevate kahjuhüvitisnõuete puhul. Eelduseks on, et iga kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kostja I ja kostja II tekitasid 3. isikule kahju ühise ebaseadusliku tegevusega, mille puhul on tegemist deliktilise vastutusega. Maakohus tuvastas kostjate I ja II ühise tegevuse ja sellest tuleneva kahjuliku tagajärje
3.isikule, sh on leidnud tuvastamist põhjuslik seos kostjate I ja II ühise tegevuse ja kahju tekkimise vahel (vt 28.01.2014 menetlusdokumendi nimetusega „Hageja ja kolmanda isiku teesid (tõendite hindamine, õiguslikud põhjendused)“ p-dele 2.17-2.19, 2.22, 5.2). Kostja I X koos teiste 3. isiku omanikega allkirjastasid kokkuleppe, mille kohaselt ükski kokkuleppe osalistest ei oma õigust avaldata seadusevastaselt neile teatavaks saanud ärisaladust ega konkureerida kokkuleppe osalistega või osaühinguga ärisaladuse kasutamisel. Ehkki see konfidentsiaalsuskokkuleppest ei nähtu, siis ärisaladuse hoidmise kohustuse võtmine kostja I poolt andis talle võimaluse müüa oma
3.isiku osa teisele 3. isiku osanikule M-le kõrgema hinnaga (müügihind ületas osa maksumuse 2,5 korda; 14.05.2008 müügileping esitati 10.05.2010 hagi lisana 12). 11) Maakohus on otsuses ekslikult leidnud, et kostja III ei olnud pahauskne rikkuja. Kolmas isik esitas 20.03.2013 seisukoha lisana 5 väljavõtte tuletõkkevahendi MP FR müüki kajastavast veebilehest. Veebilehel oli järgmise sisuga uudis – OÜ Loio alustas Multi Protecti puidu tuletõkkevahendi MP FR villimist jaemüügi ja tavaklientide tarbeks. Täna on see toode saadaval 1 l pudelites kauplustes Handyman, ehitustoodete veebikaubamajas Nael.ee ja tuleohutusele keskendunud ettevõttes Kidde AS. Tootemüügi tutvustuse ja reklaami tegemise ajal oli praegune vaidlus juba kohtu menetluses ja kostja III seaduslik esindaja osales 2010. a maikuus toimunud kohtuistungil, kus kohus kuulas hagi tagamise taotlusega seoses ära menetlusosalised. 13.11.2019 esitas hageja täiendavad tõendid, millistest tulenes selgelt ja üheselt, 1) et OÜ Loio (asutatud 06.04.2006) seaduslik esindaja C (juhatuse liige perioodil 31.01.2007 – 05.04.2018) oli KOBE Investments AS juhatuse liige perioodil
2-10-22551 27.12.2006- 06.02.2008; 2) 12.06.2007 sõlmiti konfidentsiaalsusleping, mille üheks pooleks oli 3. isik (kui Teabeedastaja), keda esindas kostja I ja teiseks pooleks Kobe Investment AS, keda esindas C (kui Finantsnõunik, olles samaaegselt ka kostja III seadusliku esindaja). Seega oli kostja III oma seadusliku esindaja kaudu seotud kostjaga I, kostjal III oli juurdepääs 3. isiku konfidentsiaalsele teabele, sh intellektuaalsele omandile. Sellises olukorras ei saa väita, et kostja III oli vaid x äriühingu esindaja ja kostjale III tundmatu ettevõtja toodete heauskne edasimüüja. Maakohus jättis viidatud tõendid tähelepanuta ning ei põhjendanud seda. 12) Kostja III osas leidis maakohus ilma tõendeid hindamata, et kostja III ei ole pahauskne rikkuja ning et kuna VÕS § 1043 ja § 1045 lg 2 alusel ei saa nõuda rikkujalt saamata jäänud tulu, siis ei ole vaja välja selgitada ka seda, kas kostja III teenis tuletõkkevahendi MR FR müügiga tulu. Siinjuures jättis maakohus tähelepanuta 3. isiku tõendid, millele
3.isik juhtis eraldi tähelepanu 2. detsembri 2020. a kohtuistungil (protokolli lk 5, 00:20:54; lk 18 01:36:16). Maakohus jättis hindamata Viimistlusprof OÜ tõendid, millest nähtus, et veel 2011. a maikuus turustas kostja III ebaseaduslikult patendiga kaitstud tuletõkkevahendit. 26.05.2011 müüs Loio 175 liitrit, 12.05.2011 müüs 200 liitrit, 22.04.2011 müüs 410 liitrit, sealjuures ka plastkanistreid 25L ja 10L. Istungil väitis kostja III, et ta pakendas vaid 1-liitristesse pakenditesse. Isegi kui jätta 12.06.2007 sõlmitud konfidentsiaalsusleping kõrvale, siis hiljemalt 31.05.2010 sai kostja III praeguses tsiviilasjas toimunud istungil teada, et tema tegevus rikub teise isiku õigusi. Sellele vaatamata jätkas kostja III oma ebaseaduslikku ja pahauskset tegevust ka veel vähemalt aasta hiljem kui mitte kauem. Seega ei saanud maakohus asuda kostja III suhtes seisukohale, et kostja III ei teadnud ega pidanud teadma, et ta rikub patendiomaniku ainuõigusi. 3. isiku esitatud tõenditega on kõik kostja III väited ümber lükatud. 13) Maakohus on ekslikult AS-i Ingle Laoprogrammi väljavõtet (otsuse p-d 112-114) hinnates pidanud usutavaks, et ajavahemikus 2008–2011 võis kostjal II kuluda toote testimiseks, näidiste tootmiseks ja tootearenduseks ortofosforhapet koguses, mis võimaldas valmistada 800 liitrit vaidlusalust toodet. Kohus jättis tähelepanuta, et tuletõkkevahendi MP FR tootmisega alustas juba 2008. aastal. Testid ja tootearendus tehakse enne tootmise algust, seega ei saa rääkida sellest, et kostja II tegeles ka veel mitmeid aastaid pärast tootmise alustamist toote testimise ja arendusega. Lisaks ei leidnud see asjas tõendamist ning kohus tugines vaid kostja II paljasõnalisele väitele. Kolmanda isiku hinnangul oleks maakohus pidanud viidatud tõendi alusel müügituluna arvestama 94 264,90 eurot (27 010 liitrit x 3,49 eurot/l). 14) Kolmas isik ei nõustu maakohtuga selles, et 2015. aastal tuleb kostja II müügituluna arvestada mitte 3. isiku väidetud 50 000 eurot, vaid 2015. aasta majandusaasta aruandes märgitud 6700 eurot. Maakohus jättis tähelepanuta ega põhjendanud, miks ei nõustunud ta 3. isiku selgitusega, et oli kostjal 2015. aasta majandusaasta aruanne esitamata, kostja esitas selle alles 2019.aastal. Kostja II käive oleks tulnud tuletada seniste käivete ning pideva tõusutrendi alusel nii nagu seda 3. isik ka taotles. Asjas on esitatud 27.02.2017 menetlusdokumendi lisana 7 Maksu- ja Tolliameti teatis 2013. aasta kohta, mille alusel on igati usaldusväärne tuletada 2015. aasta käive ning lugeda, et seisuga 13.04.2015 (ehk 3,5 kuud) moodustas see 50 000 eurot. 15) Kolmas isik ei nõustu maakohtuga, et kostja II 2014. a müügikäive 250 000 eurot on tõendamata. Viidatud müügikäibe suurus oli hinnanguline ning sellesse oli arvestatud ka tuletõkkevahendi müügitulu seoses müügiga Amcom Finland OÜ kaudu. Maakohus rajas oma järelduse vaid kostja II vastuväitele, et kostja II ei ole Amcom Finland OY registriväljavõttega seotud. Kolmas isik selgitas 23.02.2017 menetlusdokumendi p-s
2-10-22551 3.4.4 ja tõendas lisadega 8 ja 9, et veebilehel on Amcom Finland ja kostja II näidatud seotud isikutena (isikuid saab lugeda seotuks ka vaid koostööst tulenevalt), tehtud viide Eestis väljastatud Inspecta sertifikaadile, näidatud kostja II kaubamärk, märgitud kontaktandmetena e-posti aadressid [email protected] ja [email protected]. Soomes välja antud sertifikaat nr VTT-C-7713-11 (VTT Expert Services OY) tuletõkkevahendile MP FR tõendab üheselt, et kostja II toodetud tuletõkkevahendit MP FR Soomes turustati Amcom Finland OY kaudu. Kui seda ei oleks tehtud, siis poleks olnud mingit vajadust raisata aega ja teha kulutusi sertifikaadi taotlemiseks ja saamiseks. Vaidlust ei ole, et tuletõkkevahendit ei ole lubatud ilma sertifitseerimiseta ja sertifikaadita müüa. Lisaks nähtub viidatud tõenditest, et Amcom Finland OY (üheks tegevusalaks kemikaalide importimine) omanik 1990. aastast on olnud aastatel 2012–2015 (so 3 aastat ja 3 kuud) kostja II Multi Protect OÜ tehniline direktor. Maakohus ei ole seda tõendit hinnanud. 16) Maakohus leidis otsuse p-s 126, et kostja on tõendanud, et 2012. a majandusaastaaruandes märgitud müügitulust 130 815 eurot moodustavad otsekulud 62%, millest tulenevalt tuleb kostja II tuluks lugeda vaid 38%. Maakohus on 2012. aasta majandusaastaaruandes lugenud otsekuludeks sisuliselt kõik kulud, mis on majandusaasta aruandes nimetatud. Maakohus luges kostja II otsekuludeks ekslikult ja seda vaid kostja II paljasõnalise selgituse alusel järgmised kulud kirjetes: „kaubad, toore, materjal ja teenused“, „mitmesugused tegevuskulud“ ja „tööjõukulud“. Juba 2011. aasta Riigikohtu lahendist 3-2-1-123-11 (nn Peremuna kohtuasi, rikkumisega saadud tulu väljamõistmine) nähtuvalt on kõigi kolme astme kohtud olnud seisukohal, et lubatav on vaid tootega vahetult seostatavate kulude (kauba ostmine, levitamine, transport), kuid mitte üldkulude (töötasud, halduskulud, kindlustus, ruumide rent jms) arvesse võtmine, ning et rikkumise teel saadud tulust maha arvatavate toote tootmise ja turustamisega seotud otseste kulude tõendamise koormus lasub õigusrikkujal. Kostja II ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille alusel oleks saanud müügitulust kulusid maha arvata rohkem, kui seda oli näidatud majandusaastaaruande real „kaubad, toore, materjal ja teenused“ summa 38 046 eurot. 38 046 eurot moodustab maakohtu poolt tuvastatud müügitulust 29%. Tinglikult võttes, et otsuse p-s 127 maakohtu poolt märgitud kostja II müügitulu 490 450 eurot ajavahemikul 22.08.2002–15.04.2020 oleks õige (3. isiku hinnangul on tõendatud on müügitulu 677 730 eurot), oleks maakohus pidanud lugema otsuses esitatud järelduste kohaselt kostja II ebaseadusliku tegevuse tulemusena saadud müügituluks 490 450 x 71% = 348 219,50 eurot ( 3. isiku seisukoht - 677 730,00 eurot x 71%= 481 188,50 eurot). 17) Kolmas isik nõustub maakohtu arvestusega viiviste osas, kuid kui ringkonnakohus mõistab 3. isiku kasuks välja suurema hüvitise, tuleb viiviste summa samuti ümber arvutada. 18) Kolmas isik ei nõustu menetluskulude jaotusega. Kolmanda isiku hinnangul tuli nõue rahuldada kostjate I ja II puhul solidaarselt ning sel juhul tuleks ka kolmanda isiku menetluskulud maakohtus jätta solidaarselt kostjate I ja II kanda. Vastustajate seisukohad
8.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud 3. isiku kanda.
2-10-22551
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata, v.a osas, millega maakohus jättis rahuldamata apellandi nõude kostja III vastu. Ringkonnakohus rahuldab apellandi nõude kostja III vastu 785 euro ulatuses. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kolleegium jaotab menetlusosaliste menetluskulu apellatsiooniastmes ning kostja III osas jaotab osaliselt ümber ka maakohtu menetluse kulud.
10.Kolleegium analüüsib esmalt nõuet kostja II vastu (I), seejärel nõuet kostja I vastu (II) ja lõpuks nõuet kostja III vastu (III). I
11.PatS § 53 lg 1 p 1 kohaselt võib patendiga kaitstud leiutise õigusvastase kasutamise korral nõuda sellega seoses tekitatud kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043 ning p 2 kohaselt leiutise õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt VÕS §-dele 1037 ja 1039.
12.Riigikohus on selgitanud, et autoriõiguse rikkumise korral saab kannatanu valida, kas ta esitab hüpoteetilise litsentsitasu nõude VÕS § 1043 järgi või õiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel VÕS § 1037 järgi, kuid ta ei saa esitada nõuet korraga mõlemal alusel (Riigikohtu 28. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751, 21.5). Kolleegium selgitab, et nimetatud seisukoht peab paika ka tööstusomandiõiguse rikkumisest tuleneva nõude esitamisel.
13.Tööstusomandiõiguse rikkumise korral on kannatanul õigus nõuda VÕS § 1043 järgi saamata jäänud tulu, eelkõige hüpoteetilist litsentsitasu. VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 4 teise lause järgi võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kuna tihti on saamata jäänud tulu täpse suuruse tõendamine äärmiselt keeruline, peab VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt nt Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12; 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12; 9. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-13, p 13). Nimetatud sätte eesmärgiks on kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist.
14.Kohtupraktikas on leitud, et kaubamärgiomaniku selle tulu, mis jäi saamata võltstoodete müügi tõttu, tõendamine on äärmiselt keeruline või võimatu. Samas ei anna aga ainuüksi see asjaolu alust jätta kahjuhüvitis üldse välja mõistmata (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 20). Kolleegium selgitab, et nimetatud seisukoht peab paika ka tööstusomandiõiguse rikkumisest tuleneva nõude esitamisel.
15.Olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata. Kaubamärgiga kaitstud toodete müümisel vastab tulu teenimine n-ö asjade tavapärasele käigule (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-6942, p 13.3). Üks kahjuhüvitise abstraktse arvutamise viis kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise korral on litsentsianaloogia kohaldamine, st kahjuhüvitise määramine hüpoteetilise litsentsitasu alusel (samas, p 13.4). Kahjuhüvitise suuruse hindamine hüpoteetilise
2-10-22551 litsentsitasu põhjal on intellektuaalomandi rikkumise asjas vaid üks kahjuhüvitise suuruse arvutamise viisidest olukorras, kus tegeliku kahju tõendamine on keeruline või võimatu (vt ka direktiivi 2004/48 art 13 kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 17. märtsi 2016. a lahend asjas nr C-99/15 - Liffers, p 15; samuti VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaldamise kohta Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 21.5). Kuna VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 võimaldavad kahjuhüvitist määrata hinnanguliselt, arvestades kõiki juhtumi asjaolusid, on kolleegiumi hinnangul võimalik kaubamärgiomanike abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamisel võtta arvesse ka kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkujate käivet või kasumit (andmeid kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkunud isiku käibe või teenitud tulu kohta). Kaubamärgiõiguse rikkumisega teenitud rikkuja tulu või käive ei ole küll võrdsustatav kaubamärgiomaniku saamata jäänud tuluga, kuid on siiski võimalik pidepunkt kahjuhüvitise arvutamisel (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-6942, p 13.5). Kolleegium selgitab, et toodud seisukohti saab kohaldada ka tööstusomandiõiguse rikkumisest tuleneva nõude esitamisel.
16.Tööstusomandiõiguse rikkumise korral on kannatanul kahjunõude asemel õigus nõuda VÕS § 1037 järgi rikkumise teel saadu hariliku väärtust ja VÕS § 1039 järgi rikkumisega saadud tulu välja andmist. Õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 1043 ja § 127 lg 6 järgi esitata kahjunõue ning alusetu rikastumise nõue võivad oma sisu poolest osaliselt kattuda (VÕS. Kommenteeritud väljaanne. IV, § 1037 kommentaar p 3.5.1.a). On võimalik, et mõlema nõude eelduseks olevate faktiliste asjaolude ring kattub täielikult. Sellisel juhul valib nõude esitaja, kuidas ta oma nõuet kvalifitseerib. Kui nõude esitaja on palunud nõude rahuldada esmalt VÕS § 1037 ja § 1039 järgi ning seejärel alternatiivselt VÕS § 1043 järgi, ei ole alternatiivnõudel enam sisulist tähendust. Ühte nõuet lahendades on kohus lahendanud ka teise nõude.
17.Praegusel juhul on hageja palunud kohtul lahendada oma nõude esmalt VÕS § 1037 ja § 1039 alusel ning alternatiivselt VÕS § 1043 alusel. Samas on apellandi esile toodud asjaolude ring mõlema nõude alusel täpselt sama - hageja on tuletanud oma nõude rikkuja teenitud tulust. Maakohus lahendas nõude kostja II vastu VÕS § 1037 ja § 1039 alusel ning rahuldas nõude osaliselt. Et asjaolude ring, millele apellant mõlemad nõuded rajas, oli täpselt sama, ei pidanud maakohus andma hinnangut hageja alternatiivnõudele VÕS § 1043 järgi.
18.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas maakohus tuvastas õigesti kostja II teenitud tulu perioodil 22.08.2008 – 13.04.2015. Seejuures on vaidlus, kas maakohus tuvastas õigesti kostja II käibe 2014 ja 2015 aastal ning kas maakohus tuvastas õigesti kostja II kasumi osakaalu käibest.
19.Kolleegium leiab, et maakohus on kostja II tulu õigesti tuvastanud ning maakohtu järeldus on jälgitav, loogiline ja piisavalt motiveeritud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
20.Kolleegium ei nõustu apellandi etteheitega, et maakohus ei oleks pidanud kostja II 2015. aasta käibe tuvastamisel ühingu majandusaasta aruandele tuginema, sest aruanne esitati väga suure hilinemisega. Kolleegium märgib, et isegi kui suur viivitus aruande esitamisel viitab andmete ebausaldusväärsusele, siis on lähtumine eelmiste aastate käibe statistilisest kõverast oluliselt meelevaldsem. Seejuures viitas kostja II, et käimasoleva kohtuvaidluse tõttu otsustati tootmine lõpetada. Tõendeid kogumis hinnates lähtus maakohus õigesti majandusaasta aruandest.
2-10-22551
21.Apellant heidab ette, et maakohus jättis hinnangu andmata asjaolule, et Amcom Finland OY omanik on olnud aastatel 2012-2015 (s.o 3 aastat ja 3 kuud) kostja II tehniline direktor ja tuvastas seetõttu ebaõigesti kostja II 2014. aasta käibe. Tuleb möönda, et maakohus oma otsuses nimetatud asjaolu ei analüüsinud, kuid kolleegium saab selle minetuse kõrvaldada ning see ei vii kohut teistsugusele järeldusele. Kuigi apellandi esile toodud isikuline seos on kaudne tõend selle kohta, et välistada ei saa ettevõtete koostööd või ühiseid majandushuvisid, ei piisa sellest kolleegiumi hinnangul selleks, et nõude esmast tõendamiskoormist täita.
22.Kolleegium ei nõustu apellandi etteheitega, et maakohus tegi kostja II müügitulust liigselt mahaarvamisi ning sattus sellega vastuollu Riigikohtu varasema praktikaga (nn Peremuna kohtuasi). Viidatud kohtuasjas märgiti: „Kolleegium nõustub, et VÕS §-s 1039 märgitud rikkumise teel saadud tulu kindlaksmääramisel saab praegusel juhul arvesse võtta vaid otseselt munade müümisega seotud kulutusi, st hinda, mille kostja kauba eest tasus, samuti transpordikulusid. Muid kulusid, mis oleksid otseselt seotud munade turustamisega ja mida saaks väljamõistetavast tulust maha arvata, ei ole kostja oma arvestuses välja toonud“ (Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-11, p 15). Rõhutama peab, et Riigikohus ei andnud viidatud asjas täpset juhist, kuidas mahaarvamisi teha, vaid tõdes, et turustamiseks vajalikke kulutusi ei toodud esile.
23.Kui viidatud Peremuna kohtuasjas rikkus hageja kaubamärgiõigust üksnes üks toode suurest hulgast sortimendist, siis praegusel juhul on maakohus tuvastanud, et kogu kostja II käive tulenes apellandi patendiõigust rikkuva toote müügist. Et kostja II ei ole maakohtu otsust hagi rahuldavas osas vaidlustanud, lähtub kolleegium sellest, et kogu kostja II käive tulenes apellandi patendiõigust rikkuva toote müügist. Kui Peremuna juhtumil oligi raske esile tuua konkreetse toote turustamisega seotud kulutusi, siis praeguses olukorras oli raamatupidamisliku kogukulu arvestamine põhjendatud. Seega on apellant kolleegiumi hinnangul teinud Peremuna kohtuasjas antud juhistest liiga kaugeleulatuvaid järeldusi ja jätnud tähelepanuta olukordade erinevuse.
24.Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus jättis rahuldamata apellandi nõude rahvusvahelise koostöövõrgustiku EUREKA/EUROSTARS programmiga antud toetusest ilmajäämisega tekkinud kahju nõudes 114 206,67 eurot. Uusi väiteid apellant selle nõude kohta esitanud ei ole ning maakohus on apellandi väiteid piisavalt analüüsinud. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). II
25.Kolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata apellandi nõude kostja I vastu. Maakohus ei eksinud VÕS § 137 lg 1 kohaldamisel kui leidis, et kostja I ei vastuta solidaarselt kostjaga II.
26.Varasemalt on kohtupraktikas tunnustatud mitme isiku solidaarvastutust VÕS § 137 lg 1 järgi intellektuaalse omandi rikkumise eest olukorras, kus üks isik müüb võltskaupu ja teine isik osutab internetiteenuseid, mida kasutatakse kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks ning jätkab teenuste osutamist pärast rikkumisest teada saamist (Riigikohtu 21. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-14-6942). Selles asjas tuvastati, et kostjal oli käibekohustus alates hetkest, kui teda informeeriti kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasest tegevusest, tõkestada kaubamärgiomanike õiguste rikkumine hagis märgitud veebilehtedel (samas p 12.2). Viidatud kohtuasjas esitatud seisukohtadest saab teha järelduse, et VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarvastutuse tekkeks ei piisa üksnes abstraktsest rikkumisele kaasa aitamisest,
2-10-22551 vaid kaasvastutaja tegu ise peab olema hinnatav kas käibekohustuse rikkumisena või muu seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena.
27.Praeguses asjas ei ole apellant esile toonud kostja I tegusid, mis oleksid hinnatavad käibekohustuse rikkumisena. Samas ei ole vaidlust, et kostja I ise ei ole apellandi tööstusomandiõigust rikkudes lubamatut toodet tootnud, pakendanud ega turustanud.
28.Kolleegiumi hinnangul on valdav osa tegudest, mida apellant kostjale I ette heidab, omistatavad kostjale II tsiviilseadustiku (TsÜS) § 31 lg 5 järgi. TsÜS § 31 lg 5 sätestab, et juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks. TsÜS § 31 lg 2 järgi eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgan on juhatus. Õiguskirjanduses on selgitatud, et TsÜS § 31 lg 5 on omistusnorm, mis annab võimaluse lugeda nii organi õiguspärase kui ka õigusvastase tegevuse koos tagajärgedega juriidilise isiku enese tegevuseks, samuti alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise (TsÜS. Kommenteeritud väljaanne. § 31 lg 5 kommentaar 3.5.1). Üksnes siis, kui juhatuse liikme enda tegevus eraldivõetuna täidab delikti koosseisu, vastutab ta VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt juriidilise isikuga. Juriidilise isiku deliktilise vastutuse korral ei vastuta juhtorgani liikmed üldisel viisil lihtsalt selle eest, et nende tegevus juriidilise isiku juhtimisel tegi võimalikuks õiguste rikkumise.
29.Maakohus tegi praegusel juhul järelduse, et kostja II otseseid ärilisi eesmärke saadi ellu viia ainult tulenevalt kostja I tegevusest ja tema otsesest kasusaamise eesmärgist ning kostjate I ja II ühistegevusena. Seda järeldust tehes ei ole maakohus tuvastanud kostja I deliktilise vastutuse koosseisu elemente ega selgitanud, milline kostja I tegevus on hinnatav eraldiseisvalt vastutust täitva teona.
30.Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kostjale I on ette heidetav, et ta kogus
3.isiku juures töötades infot toote tootmisprotsessi kohta ja kasutas seda hiljem kostjas II. Patenteeritud toote valmistamiseks vajalik info, sealhulgas tootmisprotsess ja retsept, oli patenteerimistaotlusega avalikuks tehtud. Kuigi apellant ei ole otseselt kostjale I ette heitnud juhatuse liikme lojaalsus- ja konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist, siis ei oleks see ka deliktilise nõude ega rikkumiskondiktsiooni nõude esitamisel asjasse puutuv.
31.Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et Harju Maakohtu 15. märtsi 2014. a osaotsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2014. a otsusega on tuvastatud kõik kostja I vastutuse eeldused. Viidatud (osa)otsused ei ole ei formaalselt ega sisuliselt TsMS § 449 lg 1 tähenduses vaheotsused, millega oleks tehtud siduv otsus nõude põhjendatuse kohta. Sisuliselt ei ole ka kummaski otsuses esile toodud, mis oli kostja I õigusvastane tegevus ning millise normikoosseisu alusel võiks kostja I tekitatud kahju eest vastutada. III
32.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata nõude kostja III vastu 785 euro ja viivise ulatuses.
33.Maakohus jättis nõude kostja III vastu rahuldamata põhjusel, et ta ei olnud pahauskne rikkuja. Kolleegiumi hinnangul ei ole see seisukoht täiel määral õige. Kolleegium nõustub apellandiga, et hagi ja hagi tagamise avalduse kättetoimetamisega 31. mail 2010 pidi kostja III teada saama, et kostja II toodetav tuletõkkevahend MP FR rikub apellandi patendiõigust. Sellest hetkest oli kostja III tegevus MP FR toote edasimüüjana pahauskne ning kostja III oli kohustatud välja andma rikkumise teel saadu VÕS § 1037 ja § 1039 järgi.
2-10-22551
34.Enne nimetatud perioodi ei ole alust kostjat III pahauskseks pidada. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et apellandi esitatud tõenditest kostja III teadmist järeldada ei saa. Konfidentsiaalsuslepingust, mis sõlmiti 12. juunil 2007 apellandi, kostja I ja Kobe Investment AS poolt, ei saa järeldada, et Kobe Investment AS-i esindanud C sai lepinguga sellist teavet toote MP FR tootmise kohta, mis võimaldas tal aru saada, et kostja II rikkus apellandi patendiõigust. Isegi kui C sai lepinguga teada MP FR tootmise üksikasju, ei võimaldanud selline teave tal hinnata, kas kostja II valmistatud toode oli sama või mitte.
35.Pahaaimamatu patendiõiguse rikkumise korral esitatava kahjunõude eelduseks VÕS § 1043 järgi on lisaks teo toimepanemisele ja kahju tekkimisele ka rikkuja süü (VÕS § 104 lg 1). Ostes toodet kostjalt II ei pidanud kostja III teadma, et toote turustamine rikub apellandi patendiõigust ja seega puudus kostja III süü VÕS § 104 lg 1 mõttes. Pahaaimamatu patendiõiguse rikkumise korral ei saa rikkuja vastu esitada ka VÕS § 1039 järgi rikkumise teel saadu väljaandmise nõuet.
36.Vaidlust ei ole selles, et kostja III ostis toodet MP FR kostjalt II, villis seda väiksematesse pakenditesse ning müüs edasi. OÜ Viimistlusproff tõendist nähtub, et 26.05.2011 on kostja III müünud 175 liitrit, 12.05.2011 200 liitrit, 22.04.2011 410 liitrit. Kokku on tõendatud et kostja III müüs toodet MP FR 785 liitrit. Kohtuistungil avaldas kostja III esindaja C, et tulu võis olla alla 1 euro liitri pealt (dl 3385, 01:34). Seega sai OÜ Loio patendiõigust rikkuva toote edasimüügist tulu 2011. aastal kokku 785 eurot. kostja III avaldas menetluses, et perioodil 22.08.2008–13.04.2015 müüs ta toodet MP FR edasi 1381 liitrit (dl 2964). Samas ei saa kolleegium hinnata, milline osa tootest on müüdud pärast 31.05.2010, mil kostja III pidi teada saama apellandi õiguste rikkumisest ja milline enne seda. Kohus mõistab kostjalt III välja võlgnevuse 785 eurot.
37.Nõustuda ei saa, et kostja III teenis viidatust suuremat tulu või põhjustas apellandile sellest suuremat kahju. Apellant tuletas kahju suuruse sellest, et istungil 31.05.2010 kinnitas kostja III seaduslik esindaja, et juhul, kui kohus peaks hagi tagama ning puidutuletõkkevahendi tootmise, turustamise, müümise, müügiks pakkumise ja reklaamimise hagi tagamise korras keelama, siis tekitaks see kostjale III kahju summas 100 000 krooni, ehk 6391 eurot. Apellandi kahjuarvutus on oletuslik ega pea paika ka seetõttu, et kostja III ei olnud toote MP FR tootja, vaid turustaja, kes ostis toodet kostjalt II. Sama tootekoguse valmistamise ja edasimüügi eest on rahuldatud apellandi nõue kostja II vastu.
38.Kolleegiumi hinnangul ei saaks rahuldada apellandi nõuet enne 31.05.2010 müüdud toote eest ka VÕS § 1037 järgi. VÕS § 1037 lg 1 järgi saab intellektuaalse omandi rikkumise korral nõuda eelkõige leiutise või muu intellektuaalse omandi objekti sellisel viisil kasutamise eest tavaliselt võlgnetav litsentsitasu (Riigikohtu 29. mai 2013. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 35). Apellant ei ole esile toonud leiutise sel viisil kasutamise eest tavaliselt võlgnetava litsentsitasu suurust. Menetluskulude jaotus
39.TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus kostja I ja II apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Kostjalt III palus apellant välja mõista 6391 eurot, kuid kohus rahuldas nõude 785 eurot ehk 12% ulatuses. Kostja III osa apellandi menetluskuludes on eelduslikult 1/3. Kolleegium jätab apellandi menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus kostja III kanda 4% (12/3) ning kostja III menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus apellandi kanda 88%.
2-10-22551
40.Kuna ringkonnakohus lahendab vaidluse maakohtust erinevalt, siis määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1614924, p 21). (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt Parandatud 08.07.2022 määrusega
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Osaühingu Holz Prof taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsuses vigade parandamiseks.
2.Parandada ilmne ebatäpsus Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2022. a otsuse resolutsiooni p-des 2.6. ja 4 kostja I X nimes, asendades nime „X“ nimega „X“
3.Parandada ilmne ebatäpsus Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2022. a otsuse resolutsiooni p-s 4, millega ringkonnakohus lahendas menetluskulude jaotuse, jättes Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2022. a otsuse resolutsiooni p-st 4 sõnade „Multi Protect OÜ“ järel välja sõna „maa-“.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2022. a otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
1.Tühistada Harju Maakohtu 7. jaanuari 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata Osaühingu Holz Prof nõude Osaühingu LOIO vastu 758 euro ja viivise ulatuses. Teha selles osas uus otsus, millega nõue vastavas ulatuses rahuldada. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.2.Mõista OÜ-lt Multi Protect Osaühingu Holz Prof kasuks välja saamata jäänud tulu 187 511 eurot.
2.3.Mõista OÜ-lt Multi Protect Osaühingu Holz Prof kasuks välja sissenõutavaks muutnud viivised 58 113 eurot ja alates 8. jaanuarist 2021 viivis põhinõudelt 187 511 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.
2.4.Mõista Osaühingult LOIO Osaühingu Holz Prof kasuks välja võlg 785 eurot.
2.5.Mõista Osaühingult LOIO Osaühingu Holz Prof kasuks välja ajavahemiku 23.02.2017–17.06.2022 eest sissenõutavaks muutnud viivised 333 eurot 79 senti ja alates
18.juunist 2022 viivis põhinõudelt 785 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.
2.6.Jätta rahuldamata Osaühingu Holz Prof hagi X vastu.