Urmas Liiva hagi Best Partner Management OÜ vastu töösuhte olemasolu tuvastamise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3 500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Urmas Liiva apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
2. detsember 2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Urmas Liiva (isikukood: xxx);
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 19. detsembri 2013.a otsus muutmata ja Urmas Liiva apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud Urmas Liiva kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Vastustaja (kostja): Best Partner Management OÜ (registrikood: 12169299), lepinguline esindaja Thea Rohtla
kantud
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Urmas Liiva esitas 19. veebruaril 2013 Viru Maakohtule hagi Best Partner Management OÜ vastu töösuhte olemasolu tuvastamiseks. Hageja palus TLS § 1 lg 2 alusel tuvastada töösuhte olemasolu hageja ja kostja vahel alates 08.01.2013 ning kohustada kostjat sõlmima kirjalik tööleping hagejaga samadel või mitte halvematel alustel hageja jaoks nagu on eelmine pooltevaheline tööleping 31.01.2012. Menetluse jooksul hageja loobus kirjaliku töölepingu sõlmimiseks kohustamise nõudest. Töösuhte tuvastamine on vajalik kostjalt ajavahemikus 08.01.2013 - 14.02.2013 töötatud aja eest töötasu ja haigushüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötab hageja juba alates juulist 2011 Soomes Rauma linnas erinevate tööandjate kaudu samas kasutajaettevõttes. Esimene tööandja oli Nullpunkt OÜ, seejärel asus hageja 19.09.2011 RS Alleron OÜ teenistusse. Hageja ja RS Alleron OÜ vahel sõlmiti tööleping, kuid hageja töökorralduses ei muutunud tegelikult midagi. Igal esmaspäeval viidi kasutajaettevõtte eelmise nädala töötunnid Soome firma Best Partner OY kontorisse. Best Partner OY-l oli kirjalik leping kasutajaettevõttega, kus töötas hageja. Vastavalt hageja tehtud töötundidele maksis kasutajaettevõte Best Partner OY-le. Best Partner OY-l oli omakorda kirjalik leping Eesti äriühingu Alleron OÜ-ga, kellele ta maksis hageja töötundide eest ning lõpuks sai hageja palga Alleron OÜ-lt. Hageja allkirjastas 31.01.2012 töölepingu kostjaga, kuigi OÜ Alleron maksis hagejale palka edasi nii nagu ennegi. Hageja jätkas tööd samal viisil ja jäi alates detsembrist korralisele puhkusele. Kuna selgus, et OÜ Alleron puhkuseraha ei maksa, lõpetas hageja 14.12.2012 töölepingu. 07.01.2013 teatas hageja kostja juhatuse liikme Valle-Oskar Mäkelale, et asub kostja juurde tööle alates 08.01.2013. Valle-Oskar Mäkela andis ülesande kostja tegevjuhile Raul Kangurile allkirjastada hagejaga vastav leping. Järgmisel päeval pakuti hagejale käsunduslepingu sõlmimist. Hageja leiab, et kuna ta asus 08.01.2013 tööle, kostja teadis sellest ega teinud mingeid takistusi, siis oma käitumisega TsÜS § 68 lg 3 alusel kostja aktsepteeris hageja töötamist kostja juures. Töösuhte tuvastamiseks on vajalik ainult mõlema poole allkirjadega leping. Kuna selline leping oli eelnevalt kostja ja hageja vahel sõlmitud, ei ole põhjust eeldada, et järgnev leping oleks hageja, kui töösuhtes nõrgema poole suhtes, kehvem. Best Partner OY-ga pole hagejal kunagi mingeid lepingulisi suhteid olnud. Hageja ei ole kunagi nõustunud vastu võtma Best Partner OY-lt mingit raha, millest teavitas raha üle kandnud Katina Kauppilat juba 18.02.2013 kirjas. 03.07.2013 tasus hageja Best Partner OY-le viimase poolt hagejale tasutud raha 921,86 eurot tagasi. Hageja arvates vaidluse töösuhte ja võimaliku palgamaksmise osas Best Partner OY poolt saab lahendada ainult Soome Vabariigi kohus. Kuna Best Partner OY pole pöördunud Soome kohtusse vastavasisulise avaldusega, tõendab see seda, et hageja pole nimetatud firmas kunagi töötanud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates on hagi esitatud ebaõige kostja vastu, seega tulnuks hagi jätta TsMS §-st 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või jätta hagi läbi vaatamata. Pooled ei ole sõlminud ei suulist ega kirjalikku töölepingut hageja tööle asumiseks kostja ettevõttes. Kostja on tööjõudu rentiv äriühing, kelle üheks partneriks on Best Partner OY Soomes. Viimasel omakorda on sõlmitud leping Koskialho OY-ga. Kostjaga sarnaselt tegeleb tööjõu rentimisega ka OÜ Alleron, kelle partneriks on samuti Best Partner OY. Nii kostja kui OÜ Alleron vahendavad tööjõudu Best Partner OY-le. Hageja ei ole kunagi töötanud kostja juures ega ole tõendanud, et ta oleks sõlminud kokkuleppe kostja juurde tööle asumiseks. Hageja 07.01.2013 e-kiri ei ole käsitletav kui sooviavaldus tööle asumiseks. Pooled on küll arutanud võimalikku lepingulist suhet, kuid kostja nimel on Raul Kangur 08.01.2013 andnud oma lõpliku seisukoha, millises vormis lepingu alusel hagejaga töösuhe võimalik oleks. Kuivõrd hageja käsunduslepingu alusel töötama ei nõustunud, läbirääkimisi lepingu tingimuste üle ei järgnenud ja mingeid konkreetseid kokkuleppeid ei sõlmitud. Kostja ei saanud seetõttu hagejat kuidagi ka tööle lubada. Kostjal puudus igasugune tahe ja soov hagejaga tööleping sõlmida. Antud vaidluses ei ole pooled leppinud kokku üheski TLS § 1 lg 1, § 5 ja § 6 sätestatud töölepingut iseloomustavas tingimuses. Asjaolu, et hageja on pikka aega töötanud ühe ja sama äriühingu objektil, ei tõenda ega kinnita töölepingulist suhet kostjaga. Alleron OÜ ja hageja vahelise töölepingu lõppemine ei tähenda, et tööleping peaks jätkuma kostjaga seda üksnes põhjusel, et mõlemad olid lepingupartnerid Best Partner OY-ga. Just viimane oli see, kes pakkus hagejale tööd enda juures ning kes ise reaalselt hagejale ka töötasud kuni viimase haigestumiseni välja maksis.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohtu 19. detsembri 2013 otsusega jäeti Urmas Liiva hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus asus oma otsuses järgmistele põhiseisukohtadele.
3.1.Hagiavalduse rahuldamiseks pidi hageja tõendama kostjale töö tegemise, tööülesannete täitmisel kostja kontrollile ja juhtimisele allumise ning kostjal tasu maksmise kohustuse tekkimise fakti. Maakohus on korduvalt palunud hagejal välja tuua, millised on töösuhte faktilised asjaolud, s.o millist tööd hageja tegi, kes andis töökorraldusi, kellega räägiti läbi töötingimustes, kellega sõlmiti palgakokkuleppeid jne. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et töösuhte olemasolu ja kostja juures tööle asumine on tõendatud hageja 07.01.2013 e-kirjaga kostjale. Hageja ei ole avaldanud tahet töölepingu sõlmimiseks. 07.01.2013 e-kirjas palub hageja kirjutada lepingusse, et ta asub tööle üldehitaja ametikohal (kd I tl 17), kuid juba 08.01.2013 teatas kostja esindaja, et ei nõustu hagejaga töölepingu sõlmimisega ja nõustub lepingu sõlmimisega tingimusel, kui sõlmitakse käsundusleping (kd I tl 18). Hageja ettepanek on VÕS § 16 lg 1 sätestatud pakkumus (ofert) lepingu sõlmimiseks, millele ei kostja ei avaldanud VÕS § 20 lg 1 sätestatud nõustumust (aktsepti). Seega ei ole pooled saanud töölepingut sõlmida.
3.2.Hageja väited, et tööle lubamise ja töö tegemise mittetakistamisega avaldas kostja TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudset tahet töölepingu sõlmiseks, ei ole põhjendatud. Hagiavalduse järgi töötab hageja ühel ja samal objektil Soomes alates juulist 2011. Hageja on kohtuistungil kinnitanud, et tööülesandeid talle jagas Koskialho OY, kelle objektil hageja töötas. Kostja ega Best Partner OY ei ole hagejale tööülesandeid jaganud ega tööde andmist kontrollinud. Seega ei ole kostja hagejat tööle lubanud ega TsÜS § 68 lg 3 alusel töölepingu sõlmimiseks kaudset tahet väljendanud. Hageja saaks kostja kaudsele tahteavaldusele tugineda, kui kostja teisiti ei oleks
lepingu sõlmisega mittenõustumist väljendanud. Olukorras, kus kostja selgesõnaliselt oma tahet väljendanud, puudub kohtul alus tuvastada kostja poolt kaudse tahte avaldamine.
3.3.Maakohus tuvastas, et hageja on viinud iganädalased töölehed Koskialho OY-lt Best Partner OY-sse. 07.03.2013 täpsustatud hagis väidab hageja, et kostja juhatuse liige Markus Tapani Kauppila on hageja eest kasutajaettevõttelt esitatud arvete alusel raha sisse kasseerinud. Kohtuistungil avaldas hageja, et hageja töötatud 195 tunni eest maksis Koskialho OY mitte kostjale, vaid Best Partner OY-le ja et kostja ei ole hageja töötamise eest Koskialho OY-lt raha saanud. Sellega on tuvastatud, et puudus igasugune lepinguline suhe kostja ja Koskialho OY vahel ja kostja ei ole saanud hagejaga käsundus- ega töölepingut sõlmida ning hagejat kostja kaudu Soomes tööle rakendada. Hageja ei ole põhjendanud, miks maksis hagejale tasu Best Partner OY, kui hageja arvates töötas ta kostja juures. Raha tagastamine Best Partner OY-le ei tähenda töösuhte tekkimist hageja ja kostja vahel. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja vastuses toodud asjaolule, et hageja kasutas ära kasutajaettevõtte Koskialho OY teadmatust hageja ja Alleron OÜ vahelise töösuhte lõppemise kohta. Sellega on tuvastatud, et kostja ei ole saanud hagejat tööle lubada ja hageja jäi objektile mitte kostja poolt tööle lubamise, vaid kasutajaettevõtte teadmatuse tõttu.
3.4.Käesolevas vaidluses ei ole tuvastatud, et hageja ja kostja oleksid saavutanud kokkuleppe kas või ühes TLS § 5 lg 1 punktis. Ei ole ka tuvastatud TLS § 1 lg 1 sätestatud aluste esinemine, s.o kostjale töö tegemine, kostja juhtimisele ja kontrollile allumine. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja esindajate väidetele, et Best Partner OY keelas hagejal Koskialho OY objektil tööd jätkata. Seega TsMS § 231 lg 4 alusel eeldatakse, et tööülesannete täitmisel allus hageja mitte kostjale, vaid Best Partner OY-le. Sellepärast on tuvastamata töösuhe olemasolu hageja ja kostja vahel.
3.5.Hageja ja kostja vahel 31.01.2012 kuni 30.04.2012 sõlmitud tähtajaline tööleping nr 217S ei kinnita poolte vahel alates 08.01.2013 samadel tingimustel uue töölepingu sõlmimist. Kostja on selgelt väljendanud soovi hagejaga käsunduslepingu sõlmimiseks, millega hageja ei nõustunud. Maakohus ei nõustunud hageja väitega tema ja Best Partner OY vahel tekkinud vaidluse Soome kohtus lahendamise vajaduse tõttu hageja ja Best Partner OY vahelistele suhetele Eesti kohtul hinnangu andmise õiguse puudumise kohta. Eeltooduga on tuvastatud, et lepingulised suhted olid hageja ja Best Partner OY vahel, kellele on hageja viinud oma iganädalased töölehed ning kellele kasutajaettevõtte on tasunud hageja tööle rakendamise eest. Eeltoodu ei välista Eesti kohtu õigust tuvastada, et hageja ja kostja vahel töösuhet ega teisi lepingulisi suhteid ei ole tekkinud.
3.6.Maakohus ei nõustunud kostja väidetega hagi läbi vaatamata jätmise vajaduse kohta. Hageja eeldab, et temal oli töösuhe kostjaga ja selline eeldus ei välista hagi menetlemist ega võimalda jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Urmas Liiva esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 19. detsembri 2013 otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) oli poolte vahel eelnevalt sõlmitud tööleping ning selle alusel leidis hageja, et järgnev pooltevaheline leping ei saa olla hageja jaoks kehvem kui eelnev tööleping. Selle tõttu ei olnud hageja nõus allkirjastama Markus Kauppila pakutud käsunduslepingut. Markus Kauppila ähvardas hagejat, et kui hageja ei allkirjasta käsunduslepingut, siis keelab ta hagejal töö jätkamise. Hageja palus seepeale, et selline keeld töö jätkamise suhtes peab olema kirjalik.
Markus Kauppila ei olnud nõus keelama kirjalikult töö jätkamist ja selgitas seda kohtuistungil, et tema arvates oli hageja sellisel palvel mingi tagamõte. Selle asjaolu tõi hageja välja ka 08.12.2012 saadetud kirjas; 2) kui töötaja on asunud täitma tööülesandeid, kinnitab ta sellise käitumisega enda nõusolekut. Kui tööandja seda aktsepteerib, on tegemist kokkuleppega. Markus Kauppila aktsepteeris hageja töötamist, kuna ei keelanud hagejal töö jätkamist ning kasseeris iganädalaselt kuue nädala jooksul jaanuaris ja veebruaris hageja töö eest raha kasutajaettevõttelt Koskialho OY. Hageja arvates oleks Soome firma mingi pooltevahelise suhte tuvastamiseks pidanud pöörduma Soome kohtusse. Kuna seda pole tehtud, näitab see eelkõige, et Soome firmal on midagi karta või varjata; 3) valetas kohtuistungil Valle Mäkela väites, et tööleping poolte vahel sõlmiti töötaja initsiatiivil. Sellise väitega ei ole kooskõlas mõni päev varem Raul Kanguri poolt saadetud kiri, kus ta teatab, et „alates järgmisest nädalast me enam Alleroni teenuseid ei kasuta“. Valle Mäkela valetas kohtus ning Viru Maakohus ei pööranud sellele mingisugust tähelepanu; 4) on Viru Maakohus viidanud otsuses võimalikele Soome jurisdiktsiooni puudutavatele väidetele, kuid ei ole otsustanud asja Eesti seadusandlusele tuginedes.
5.Best Partner Management OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa apellant tugineda apellatsioonkaebuses väitele, et vastustaja on kohtuistungil valetanud või et kohtuotsuses toodud kohtu järeldused on valed. TsMS § 631 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebus tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Vastustaja leiab, et apellandi väited on põhjendamata, kohus on hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid ja teinud õige ja põhjendatud otsuse; 2) on maakohus põhjendatult leidnud, et poolte vahel 31.01.2012 - 30.04.2012 sõlmitud 4kuulise kehtivusega tööleping ei kinnita poolte vahel 08.01.2012 samadel tingimustel uue töölepingu sõlmimist. Seda enam, et apellant on korduvalt protsessi käigus kinnitanud, et selle lepingu alusel pole ta kunagi töötanud. Lisaks on ta esitanud oma tähtajatu töölepingu OÜ-ga Alleron, milline oli tal kehtiv 19.09. 2011 kuni 14.12. 2012; 3) kinnitab poolte kirjavahetus, eelkõige vastustaja tegevjuhi R. Kanguri 08.01.2012 e-kiri, asjaolu, et poolte vahel ei saanud olla töölepingulist suhet; 4) on maakohus õigesti leidnud, et apellandil puudus igasugune mõistlik põhjendus, miks talle töötasu vaidlusaluse perioodi eest maksis Best Partner OY. Põhjendatud on ka kohtu järeldus, et selle raha tagastamine kohtuprotsessi käigus ei teinud vastustajat automaatselt hageja tööandjaks TLS mõttes. Õige on maakohtu järeldus, et kuivõrd vastustaja ei ole Koskialho OYlt hageja tehtud töö eest raha saanud, pole ka poolte vahel mingisugust lepingulist suhet töö tegemiseks olnud. Maakohus on ka õigesti leidnud, et apellandil ei saanud olla vastustajaga töölepingulist suhet ka seetõttu, et kirjavahetusest nähtuvad kokkulepped töö tegemiseks hoopis Best Partner OY-ga; 5) on alusetu ja põhjendamatu apellandi väide, nagu viidanuks maakohus „mingitele võimalikele Soome jurisdiktsiooni puudutavatele väidetele“. Maakohus on juhindunud üksnes
Eestis kehtivatest seadustest. Apellant ise on oma erinevates menetlusdokumentides viidanud võimalusele ja oma õigusele Soome seaduste alusel sealsesse kohtusse pöörduda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu tuleb Urmas Liiva apellatsioonkaebus jätta TsMS 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja Viru Maakohtu 19. detsembri 2013.a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Asja materjalidest nähtuvalt oli Urmas Liiva ja kostja (Best Partner Management OÜ) vahel sõlmitud kirjalik tähtajaline tööleping nr 217-S, kestusega alates 31.01.2012.a kuni 30.04.2012.a. Samas oli Urmas Liival 19.09.2011.a sõlmitud tähtajatu tööleping RS Alleron OÜ-ga, milline lõppes hageja poolse ülesütlemise tulemusena 2012.a detsembris. Mõlema nimetatud õigussuhte puhul oli tegemist nn kolmnurksuhtega, kus tööandjaks oli tööjõu vahendamisega tegelev äriühing ning töötaja (hageja) asus faktiliselt tööle kasutajaettevõtte teenistusse, kusjuures tööandja ja kasutajaettevõtte vahelist suhet reguleeris käsundusleping.
8.Hageja (apellant) ei ole tuginenud sellele, nagu oleks tal olnud kostjaga töölepinguline suhe ajavahemikul alates töölepingu nr 217-S tähtaja lõppemisest (30.04.2012.a) kuni 8. jaanuarini 2013.a. Nimetatud ajavahemikul töötas hageja oma väitel küll pidevalt ühes ja samas kasutajaettevõttes (Koskialho OY), kuid seda kolmnurksuhtes RS Alleron OÜ-ga. Hageja ja kostja vahel on 2013.a jaanuaris toimunud e-maili teel läbirääkimised töölepingu sõlmimise osas, kuid nende tulemusena pooled kirjalikku töölepingut ega muud liiki lepingut ei sõlminud. Hageja soovib, et kohus tuvastaks poolte vahel töölepingu sõlmimise TLS § 4 lg 2 teise lause alusel, mille kohaselt loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et hageja nõue ei ole põhjendatud. Kuigi TLS § 4 lg 2 teine lause võimaldab lugeda töölepingu sõlmituks ka ilma, et tööleping oleks kirjaliku dokumendina vormistatud, peab selleks esinema faktiline olukord, kus töötaja on asunud tööandja juures tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile. Käesoleval juhul jätkas hageja pärast 2012.a detsembris töösuhte ülesütlemist varasema tööandja RS Alleron OÜ-ga töötamist senises kasutajaettevõttes (kostja ei ole hageja sellekohaseid väiteid vaidlustanud). Ringkonnakohtu arvates on hageja nõue sisuliselt suunatud selle tuvastamisele, et kuna alates 2012.a detsembrist langes senises nn kolmnurksuhtes ära tööandja (RS Alleron OÜ, kellega hagejal oli sõlmitud tööleping), kuid hageja kui töötaja ja kasutajaettevõtte vaheline suhe säilis, siis tuleks lugeda tekkinuks uus kolmnurksuhe, kus tööandjana tuleks käsitada kostjat, kes sarnaselt varasemale tööandjale vahendas tööjõudu erinevatele kasutajaettevõtetele.
10.Kolleegium leiab, et TLS § 4 lg 2 teises lauses silmas peetud tööle lubamisena kostja kui väidetava tööandja poolt ei saa käsitada olukorda, kus töötaja (hageja) juba töötas samas kasutajaettevõttes varasema tööandjaga sõlmitud töölepingu alusel ning jätkas seal töötamist ka pärast varasema töösuhte lõppemist. Töösuhe ei ole tuletatav ainuüksi asjaoludest, et ühele ja samale kasutajaettevõttele vahendavad tööjõudu mitu erinevat selles valdkonnas tegutsevat
ettevõtjat ning et hageja ja kostja vahel on varem olnud kirjalikult vormistatud töösuhe. Puuduvad ka andmed selle kohta, et kostjal oleks olnud vahetu käsundussuhe kasutajaettevõtte Koskialho OY-ga, vaid menetluses kostja poolt antud selgituste kohaselt vahendas kostja tööjõudu muuhulgas Soome äriühingule Best Partner OY-le, kes omakorda rentis tööjõudu edasi kolmandatesse ettevõtetesse.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, mille kohaselt ei ole käesoleval juhul hageja ja kostja vahel 2013.a jaanuaris töölepingut sõlmitud ning puudub alus lugeda tööleping sõlmituks ka kaudsete tahteavalduste alusel TLS § 4 lg 2 teise lause järgi. Õiged on maakohtu järeldused, mille kohaselt hageja 07.01.2013.a e-kirja on võimalik käsitada pakkumusena (oferdina) töölepingu sõlmimiseks, kuid sellele pakkumusele ei ole kostja andnud omapoolset nõustumust. Kostja on hagejale sõnaselgelt teatanud, et ta ei soovi töölepingut sõlmida ja sellises olukorras ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja avaldas oma nõustumust töölepingu sõlmimisega TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudsel viisil. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda hageja päringule Tööinspektsioonist 12.02.2013.a edastatud vastus, kus muuhulgas selgitatakse TLS § 4 lg 2 teise lause ja TsÜS 68 lg 4 kohaldamist. Selgituses ei käsitleta käesoleva juhtumi eripärasid, kus tegemist oli renditöösuhtele omase nn kolmnurksuhtega, kus eelnevalt oli töötajal kirjalik tööleping ühe tööandjaga, kellega töösuhte lõppedes jätkas töötaja töötamist endises kasutajaettevõttes, hiljem aga pidas ta tööle asumiseks paralleelselt läbirääkimisi kahe teise äriühinguga.
12.Kostja nõustumust töölepingu sõlmimisega ei võimalda tuvastada ka hageja poolt väidetu, mille kohaselt ei keelanud kostja juhatuse liige Markus Kauppila hagejal sõnaselgelt (kirjalikus vormis) töö jätkamist. Tõendatud ei ole hageja (apellandi) väited, nagu oleks kostja juhatuse liige Markus Kauppila jaanuaris ja veebruaris 2013.a kasseerinud kuue nädala jooksul iganädalaselt hageja töö eest raha kasutajaettevõttelt Koskialho OY-lt. Maakohtu 28.11.2013.a istungil on hageja avaldanud, et väidetav raha kasseerimine M. Kauppila poolt toimus „ilmselt teise firma kaudu,“ samuti on hageja kohtuistungil sõnaselgelt kinnitanud, et tema töö eest sai raha Soome BP OY ja mitte kostja. Seega ei ole alust seostada hageja tööjõu eest raha kasseerimist kostjaga. Asja materjalidest nähtuvalt on Markus Kauppila seotud nii kostja (Best Partner Management OÜ) kui Soome äriühingu Best Partner OY juhtimisega. Puudub aga alus asumaks seisukohale, nagu oleks kostja juhatuse liige käitunud hageja suhtes eksitavalt või pahatahtlikult. Hageja oli teadlik kahe sarnase nime ja ühiste juhatuse liikmetega äriühingu olemasolust (Best Partner Management OÜ ja Best Partner OY) ning muuhulgas on hageja 2013.a jaanuaris pidanud läbirääkimisi ka töösuhtesse astumiseks Soome äriühingu Best Partner OY-ga. 7. jaanuari 2013.a e-kirjavahetuses (I kd, tl 62) on hageja avaldanud, et on nõus astuma ka Bestpartner OY teenistusse ja see oleks mõistlikum, kui töökohtki asub Soomes.
13.Seega kinnitavad asjas kogutud materjalid kostja väiteid, mille kohaselt 2013.a jaanuaris pakuti hagejale valikut, kas sõlmida käsundusleping kostjaga (Best Partner Management OÜ) või astuda töösuhtesse kolmanda äriühinguga Best Partner OY. Arvestades asjaolu, et hageja töötas faktiliselt kasutajaettevõttes Koskialho OY, kellel oli tööjõu vahendussuhe Soome äriühinguga Best Partner OY, saab ringkonnakohtu arvates pidada usutavaks kostja selgitusi, mille kohaselt arvestati hageja töötunde Best Partner OY kaudu ning viimatinimetatud äriühing tasus hagejale ka 2013.a jaanuari ja veebruari töötundide eest, mille hageja hiljem tagastas. Eeltoodust lähtudes ei anna asjas esinenud faktilised asjaolud alust tuvastada, nagu oleks hagejal olnud konkreetse sisuga kokkulepe tööle asumiseks just kostja juures, mis võimaldaks lugeda töösuhte tekkinuks ilma kirjalikku lepingut sõlmimata TLS § 4 lg 2 teise lause järgi.
14.Kolleegium märgib, et hagejale ei anna alust nõuda kostjalt temaga töölepingu sõlmimist asjaolu, et poolte vahel on varem töösuhe olnud. Ebaõige on hageja (apellandi) seisukoht, mille
kohaselt puudus kostjal õigus keelduda hagejaga töölepingu sõlmimisest, pakkudes selle asemel käsunduslepingu sõlmimist, kuna eelnevalt oli pooltel kirjalik tööleping. Seadusel ei põhine hageja käsitlus, mille kohaselt varasema töösuhte lõppemisel on töötajal õigus nõuda, et ka edaspidi sõlmitaks temaga üksnes tööleping, mitte mõnd muud liiki võlaõiguslik leping. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et poolte vahel 31.01.2012 – 30.04.2012 sõlmitud 4kuulise kehtivusega tööleping ei anna alust järelduseks, et 08.01.2013.a sõlmiti poolte vahel uus tööleping.
15.Asjassepuutuvad ei ole apellandi väited, mille kohaselt olevat Valle Mäkelä kohtuistungil valetanud väites, et tööleping poolte vahel sõlmiti töötaja initsiatiivil. Selle väite õigsus või ebaõigsus ei mõjuta kohtu järeldusi selle kohta, kas hageja ja kostja vahel sõlmiti jaanuaris 2013.a tööleping või mitte. Õige ei ole apellandi seisukoht, nagu oleks maakohus rikkunud oma kohustust lahendada asi vastavalt Eesti seadustele, viidates võimalikele Soome jurisdiktsiooni puudutavatele küsimustele. Maakohus on kohaldanud nõuetekohaselt Eesti seadusi ning ringkonnakohtu arvates ei esine käesolevas asjas alust väita, nagu ei oleks vaidlus allunud Eesti kohtule või oleks tulnud kohaldada välisriigi õigust.
16.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
ringkonnakohtus
kantud
Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.