Muud › CMR

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 10.04.2014 esitas Aktsiaselts "XXX" Harju Maakohtusse hagi XXX osaühingu vastu ja palus 25.09.2014 hagi täpsustuses välja mõista kostjalt kahju hüvitamiseks 1100 eurot ja viivis. Hagi ja selle 25.09.2014 täpsustuse kohaselt sõlmisid 05.02.2013 hageja vedajana ja kostja tellijana veolepingu nr 05/02/13, mille kohaselt kohustus hageja vedama kaupa Rootsist Eestisse ja üle andma Eestis vahepealsele kaubasaajale XXX OÜ-le. Kauba sihtkoht oli Venemaa. 06.02.2013 sõlmis hageja XXXAS-iga veolepingu, mille alusel vedas viimane kaupa marsruudil Rootsi-Eesti-Venemaa. 06.02.2013 veolepingu ja 06.02.2013 CMR-i 153 kohaselt veeti kaubad veoautoga registrimärgiga XXX haakes haagisega registrimärgiga XXX kogu marsruudi kestel lõpliku kaubasaajani Venemaale. Hageja tasus tegeliku vedaja poolt osutatud veoteenuse eest. Osutatud veoteenuse eest väljastas 08.02.2013 hageja kostjale arve nr 130153 summas 1100 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 30 päeva peale arve väljastamise kuupäeva. Kostja on arve kätte saanud, kuid arve on täielikult tasumata. Arve muutus sissenõutavaks 13.04.2013. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusest tulenevalt seadusjärgses määras. Hageja on arvestanud viivist alates 13.04.2013 kuni 10.04.2014 summas 90,54 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt TsMS § 367 järgselt viivist alates 11.04.2014 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni seadusjärgses määras. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja esitas hagejale veotellimuse, mille hageja võttis täitmiseks, kuid ei asunud ise vedu teostama, vaid tellis omakorda veo teiselt vedajalt. Kaup on kaubasaajale kohale toimetatud ning kauba saaja tasus kostjale veotasu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja rikkus oma lepingujärgseid kohustusi. 05.02.2013 veolepingu punkti 10 kohaselt on vedaja kohustatud 1 aasta jooksul peale veo teostamist mitte teostama veoteenuseid tellija klientidele, millistele ta teostas neid teenuseid vastavalt sellele veolepingule ja trahv selle tingimuse rikkumise eest on 5000 eurot iga rikkumise juhtumi eest. 23.02.2013 sõlmisid pooled ka teise veolepingu sama marsruudiga, peale-, mahalaadimisaadressiga ja veohinnaga. Klient, kes tellis veo kostjalt, oli sama. Hageja teostas ka selle veo vastavalt lepingule, kuid arvet selle veo eest pole kunagi kostjale esitanud. Oma kliendilt sai kostja infot, et veoarve selle veo eest esitas teine firma. Sellega on hageja rikkunud veolepingu punkti 10 ja kostjal on õigus nõuda hagejalt samas lepingu punktis ettenähtud trahvi tasumist. 17.04.2014 esitas kostja hagejale arve nr 2014010 veolepingu punkti 10 rikkumise eest summas 5000 eurot. Kostja tasaarvestab oma arve nr 2014010 hageja arvega nr 130153.

2(5)

Viivisnõudele vaidleb kostja vastu, sest ta pole õigeaegselt arvet ja CMR-i saanud ja arve oli tema poolt vaidlustatud. Esimese astme kohtu otsus Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue kostja vastu on tasaarvestuse tulemusena lõppenud. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: • 05.02.2013 sõlmisid hageja vedajana ja kostja tellijana veolepingu nr 05/02/13, mille kohaselt kohustus hageja vedama kaupa Rootsist Eestisse ja üle andma Eestis vahepealsele kaubasaajale XXX OÜ-le (t.lk 7-8). Kauba tegelik sihtkoht oli Venemaa. • 06.02.2013 sõlmis hageja veolepingu omakorda XXXAS-iga, mille alusel vedas viimane kaupa marsruudil Rootsi-Eesti-Venemaa (t.lk 9). Veo kohta on koostatud CMR 153 (t.lk 12). • Kostja ei ole hagejale tasunud eelmärgitud veolepingu alusel esitatud arvet summas 1100 eurot (t.lk 14). Sellele kostja ka vastu ei vaielnud (26.08.2014 istungi protokoll lk 68 pöördel 1. rida). Kostja sai arve kätte 13.04.2013 (18.11.2014 istungi protokoll). • 23.02.2013 sõlmisid hageja vedajana ja kostja tellijana veolepingu nr 23/02/13 sama marsruudiga, peale- ja mahalaadimisaadressi ning veohinnaga (t.lk 39-40). Hageja on hagis palunud kostjalt välja mõista kahju hüvitis ja viivis. Kuivõrd hageja nõue on suunatud teostatud veo eest tasumata arve ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks, siis sellisena kohus seda käsitlebki. Esmalt tuvastab kohus, kas kohaldamisele kuuluvad Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR-i) või võlaõigusseaduse (VÕS-i) sätted. Tulenevalt CMR-i preambulast on konventsiooni eesmärgiks ühtlustada kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu tingimusi, iseäranis sellel veol kasutatavaid dokumente ja vedaja vastutust. CMR konventsiooni artikli 1 järgi kohaldatakse igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks pool on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest, CMR konventsiooni. Kuna kauba vastuvõtmiseks ja üleandmiseks ettenähtud kohad on eri riikides, tuleb CMR art 1 järgi veolepingule kohaldada CMR-i. Maakohtu järeldus on kooskõlas Riigikohtu samasisulise seisukohaga (vt CMR-i kohaldamise kohta ka RKTK 19.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 40; 20.03.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03, p 16; 30.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-08, p 10; 30.11.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10310, p 11). Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole hagejale tasunud 05.02.2013 veolepingu ja CMR 153 alusel esitatud arvet summas 1100 eurot (t.lk 14). Lisaks on hageja arvestanud viivist summalt 1100 eurot seadusjärgses määras alates 13.04.2013 kuni 10.04.2014 summas 90,54 eurot. Ka nõuab hageja kostjalt TsMS § 367 järgselt viivist alates 11.04.2014. Kostja hageja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-12 kohaselt ei näe CMR vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega

3(5)

viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Viidatud sätte järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt veotasu maksmisega viivitamise korral viivist. Kohus leiab, et hageja põhi- ja viivisenõue on põhjendatud. Tasaarvestusest Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on hageja vastu nõue, mille ta võis hageja nõudega tasaarvestada. Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite vastuses hagile 27.05.2014 (t.lk 35-37). Kostja vastuväitel tuleneb tema tasaarvestusele kuuluv nõue järgnevast. 23.02.2013 sõlmisid pooled teise veolepingu sama marsruudiga, peale- ja mahalaadimisaadressiga ja veohinnaga (t.lk 3940). Kauba saaja, kes tellis veo kostjalt, oli ka sama. Hageja teostas selle veo vastavalt lepingule, kuid ei esitanud selle eest kostjale arvet. Kostja sai kliendilt infot, et veoarve selle veo eest esitas teine firma. Kostja hinnangul rikkus hageja sellega 05.02.2013 veolepingu punkti 10 ja kostja esitas 17.04.2014 hagejale arve nr 2014010 veolepingu punkti 10 rikkumise eest summas 5000 eurot (t.lk 50). Hageja sai trahviarve kätte 23.04.2014 (t.lk 86, 18.11.2014 protokoll lk 113). Asja lahendamiseks tuleb kohtul selgitada, kas esines veolepingu punktis 10 nimetatud olukord, mille korral oli kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Hageja sõnul ta kostjale teist vedu ei teostanud. 05.02.2013 veolepingu punktis 10 on pooled kokku leppinud, et vedaja (hageja) on kohustatud 1 aasta jooksul peale käesoleva veo teostamist mitte teostama oma arvel veoteenuseid tellija (kostja) klientidele, millistele ta teostas neid teenuseid vastavalt käesolevale lepingule. Trahv selle tingimuse rikkumise eest on 5000 eurot iga rikkumise juhtumi eest. 23.02.2013 veolepingu kohta esitas kostja CMRi 216 (t.lk 99). Hinnates 23.02.2013 veolepingut ja kõnesolevat CMRi koostoimes, saab maakohtu hinnangul järeldada, et hageja teostas 23/02/13 veolepingu ja CMR alusel veoteenust. Nii veolepingus p. 4 kui CMR-is lahtris 1 on pealelaadimise koht sama. Lepingus on pealelaadimise ajaks märgitud 25.02.2013 kell 09.00, pealelaadimiseks aega 24 tundi (p.4). CMRi järgi laeti kaup peale 26.02.2013 (lahter 4). Seega on kaup peale laetud 24 tunni jooksul alates 25.02.2013. Lepingu punktis 5 on koorma kirjelduseks metall ja kuni 24 tonni. CMRi lahtris 6 on koorma kirjeldus metall ja 25 tonni. Lepingu punktis 5 on mahalaadimise aadress XXX OÜ ja CMRis lahtris 24 sama firma. Lisaks on vedaja ehk hageja märgitud ka CMRi lahtris 16 ja 23. Erinevus on autonumbrites, kuid see erinevus on ka selles lepingus ja CMRis, mille alusel hageja kostjalt veotasu nõuab. Saajaks oli CMR kohaselt OOO „XXX“ asukohaga Venemaal, Moskvas. Sama saaja on ka CMRil 153 (t.lk 12). Lisaks tõendab kaudselt, et hageja teostas 23.02.2013 lepingu ja CMRi 216 alusel vedu, ka poolte e-kirjavahetus, milles kostja on küsinud, kas teise veo CMR-i ikka ei ole ja hageja on 14.03.2013 vastanud, et ei ole, kui tuleb, postitan (t.lk 87). 13.03.2013 e-kirjast nähtub, et kostja klient andis kostjale teada, et sai ühe veo kohta topeltarve (t.lk 88, tõlge lk 89). Seega on kohtule usutavaks tehtud, et hageja teostas 23.02.2013 lepingu alusel vedu ja selle kohta on CMR 216.

4(5)

Samuti saab eeltoodust järeldada, et hageja teostas vedu otse kostja kliendile, mida aga hageja 05.02.2013 veolepingu p 10 järgi teha ei tohtinud. Kuivõrd hageja rikkus lepingu p 10, oli kostja õigustatud nõudma hagejalt leppetrahvi tasumist. Vaidlust ei ole selles, et hageja on leppetrahvi kohta arve kätte saanud (t.lk 85-86, 18.11.2014 istungi protokoll lk 113). VÕS § 197 lg 1 ja 2 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Tasaarvestus toimub VÕS § 198 järgi avalduse tegemisega teisele poolele. Kui tasaarvestav pool peab teisele poolele lisaks põhikohustuse täitmisele maksma intressi või hüvitama kulutusi, loetakse VÕS § 201 lg 2 järgi, et tasaarvestus toimub esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Tasaarvestav pool ei või teise poole nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks erinevat järjekorda. Kohus leiab, et hageja põhivõla ja viivisenõue ning kostja leppetrahvi nõue lõppesid 27.05.2014, mil kostja esitas tasaarvestusavalduse. Perioodil 11.04.2014 kuni 27.05.2014 lisandus hageja viivisena 11,69 eurot. Kokku on hageja nõue kostja vastu 1202,23 eurot, sh 1100 eurot põhivõlg ja 102,23 eurot viivis 13.04.2014 kuni 27.05.2014 eest. Kostja tasaarvestatav nõue on 5000 eurot. Tasaarvestuse tulemusena on tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppenud. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lõigetele 1 ja 2 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja võib kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1 nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.