Pjotr Taratorini avaldus Svetlana Gorjunova pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. juuni 2014. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Svetlana Gorjunova määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (võlgnik): Svetlana Gorjunova (isikukood: XXX, elukoht: XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (võlausaldaja): Pjotr Taratorin (isikukood: XXX, elukoht: XXXX), lepinguline esindaja advokaat Marko Paabumets Pankrotihaldur Sirje Tael
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 3. juuni 2014.a määrus muutmata ja Svetlana Gorjunova määruskaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD
1.Pjotr Taratorin (võlausaldaja) esitas 26. novembril 2013 Tartu Maakohtule avalduse Svetlana Gorjunova (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt tuleneb võlausaldaja nõue Tartu Maakohtu 10. detsembri 2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-20131 kinnitatud poolte
kompromissist menetluskulude osas summas 2 278,23 eurot. S. Gorjunova ei ole nimetatud kohustust täitnud ja ka täitemenetluses ei ole õnnestunud nõuet täita kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu. Võlausaldaja põhistas S. Gorjunova maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 p-de 1-3 alusel. Võlausaldaja leiab, et S. Gorjunova on oma vara peitnud või raisanud, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011 lahendi tsiviilasjas nr 2-052882 alusel on P. Taratorin 25. aprillil 2012 maksnud S. Gorjunovale 23 250 eurot. S. Gorjunovale tasutud raha 23 250 eurot on 2012. aastal pangakontolt sularahas välja võetud, kuid S. Gorjunova ei ole teadlikult endale kompromissiga võetud kohustust P. Taratorini ees täitnud. Seega esinevad vara tagasivõitmise alused vastavalt PankrS §-le 110.
2.Tartu Maakohtu 27. märtsi 2014 määrusega rahuldati P. Taratorini taotlus pankrotiavalduse tagamiseks osaliselt ja arestiti S. Gorjunova abikaasale Jakov Gorjunovile kuuluval hoiukontol olevad rahalised vahendid kokku 3 478,23 euro ulatuses P. Taratorini kasuks.
22.mail 2014 teavitas ajutine pankrotihaldur kohut sellest, et S. Gorjunovale kuulub ühisvarast lahusvarana 3 573,35 eurot.
3.S. Gorjunova vaidles võlausaldaja pankrotiavaldusele vastu. P. Taratorin oleks saanud taotleda osalist riigilõivu tagastamist, kuna 2012. aastal, kui sõlmiti võlausaldaja nõude aluseks olev kompromiss, olid riigilõivud suured ning vahepeal on toimunud seadusemuudatused seniste riigilõivude vastuolu tõttu põhiseadusega. S. Gorjunova selgitas, et tal ei ole vara ja rahalisi vahendeid, et tasuda P. Taratorini nõuet. S. Gorjunova esindaja leidis, et S. Gorjunova ei ole maksejõuetu, sest kohus on tuvastanud temal ühisvara ulatuses, mis katab ära võlausaldaja nõude ja võlausaldaja saaks oma nõude rahuldatud täitemenetluse kaudu. Samuti on S. Gorjunoval sissetulekuks pension. Lisaks ei ole S. Gorjunova teine nõue veel muutunud sissenõutavaks.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohtu 3. juuni 2014 määrusega rahuldati P. Taratorini avaldus ja kuulutati välja S. Gorjunova pankrot. 27. märtsi 2014 määrusega pankrotiavalduse tagamise abinõuna kohaldatud J. Gorjunovile kuuluval hoiukontol Swedbank AS-is olevate rahaliste vahendite arestimine jäeti kehtima. S. Gorjunova on alates 01.11.1969 abielus J. Gorjunoviga. Abieluvararegistrist ei nähtu, et võlgnikul ja tema abikaasal oleks sõlmitud abieluvaraleping. Võlgnik on pensionär, tema ainsaks sissetulekuks on pension suurusega 316 eurot kuus. Võlgnikul puudub vara. Kohustusi on kokku summas 7 278 eurot. Võlgnevused on S. Gorjunoval P. Taratorini ees summas 2 278,23 eurot (tuleneb 10. detsembri 2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-20131 kinnitatud kompromissist) ja V. Belovi ees summas 5 000 eurot (võetud laen 6 000 eurot, millest on tagastatud 1 000 eurot, lisandub alates 01. jaanuarist 2013 viivis 0,1% päevas). 22. mai 2014 kohtuistungil esitas võlgnik kokkuleppe V. Beloviga, milles viimane nõustus võla tagastamisega
31.detsembriks 2014. Maakohus leidis, et S. Gorjunova on püsivalt maksejõuetu ja tema maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku pensionile ei saa täitemenetluse seadustiku sätete järgi sissenõuet pöörata ning pensioni isiku pankrotivarasse ja võlausaldajate nõuete katteks arvata (ei ületa 355 eurot kuus). Seetõttu tuleb välja kuulutada S. Gorjunova pankrot. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Antud juhul ei piisa S. Gorjunova lahusvarast tema kohustuste täitmiseks. Pankroti väljakuulutamise korral kohaldub PankrS § 122 lg 1, mille järgi kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, nõuab haldur ühisvara jagamist ühe aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest
arvates. PankrS § 122 lg 4 järgi, kui haldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib võlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA VASTUSTAJA SEISUKOHAD
4.S. Gorjunova esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta P. Taratorini avaldus rahuldamata. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole võlgnik püsivalt maksejõuetu. Maakohus on tuvastanud võlgniku püsiva maksejõuetuse kergekäeliselt ja kõiki tõendeid/asjaolusid arvestamata. Kohus ei ole arvestanud, et võlgnik saab igakuiselt pensioni summas 300 eurot, mis on kahtlemata käsitletav võlgniku varana. Kohus on aga pidanud võlgniku varaks 0 eurot. Asjaolu, et kohtutäitur ei saa täitemenetluse raames pöörata sissenõuet võlgniku pensionile, kuivõrd see on väiksem kui kehtiv alampalk, ei tähenda seda, et pensioni ei saaks arvestada võlgniku varana ja tema maksejõulisuse näitajana; 2) oleks maakohus pidanud arvestama S. Gorjunovale kuuluva varaga summas vähemalt 3 478,23 eurot. Maakohus on 27. märtsi 2014 määruses järeldanud, et ühisvara režiimi arvestades on Swedbank AS-is Jakov Gorjunovile kuuluvatel kontodel olevatest rahalistest vahenditest pool võlgniku oma. Maakohus on arestinud J. Gorjunovi hoiukonto 3 478,23 euro ulatuses. Samas määruskaebuse esitaja leiab, et tegemist ei ole ühisvara hulka kuuluvate rahaliste vahenditega, sest S. Gorjunova ja J. Gorjunov ei ela juba aastaid koos; 3) ei õigusta pankroti väljakuulutamist see, et pankrotimenetluses on võimalik esitada ühisvara jagamise nõue PankrS § 122 järgi. P. Taratorinil on võimalik esitada nõue ühisvara jagamiseks TMS § 14 lg 2 järgi. Seega saaks võlausaldaja kaitsta oma huve ja esitada nõuded seoses väidetava ühisvaraga juba käimasoleva täitemenetluse pinnalt; 4) on võlausaldaja nõue 2 278,23 eurot ebaproportsionaalne kuulutamaks välja füüsilise isiku pankrot. Võlgnik on pensionär ja enam kuhugi tööle ei lähe, mistõttu ei ole näidustatud ka füüsilise isiku kohustustest vabastamise menetluse läbimine; 5) on võlausaldaja nõue vähemalt osaliselt vaieldav, mis puudutab riigilõivusid. Võlausaldaja P. Taratorin oli hagejana tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamise hetkel kehtinud riigilõivuseaduse ja lõivumäärade järgi, mis on praeguseks tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Võlausaldajal oli kuni toonase tsiviilasja menetluse jõustumiseni võimalus taotleda enammakstud riigilõivu tagasi, seda ei saanud tema eest teha võlgnik (kostja). Olukorras, kus võlausaldaja ei taotlenud riigilõivu riigilt tagasi, ei ole tal ka õigus nõuda seda summat menetluskulude hüvitamisena võlgnikult, hoolimata sellise kompromissi allkirjastamisest; 6) ei ole S. Gorjunova ise kompromissi allkirjastanud, vaid seda tegi tema lepinguline esindaja, kes kuritarvitas selles osas oma esindusõigusi. Samuti on S. Gorjunova käesolevas asjas korduvalt selgitanud, et P. Taratorinilt saadud 23 250 eurot kulus suuresti varasemate kohustuste täitmiseks; 7) on põhjendamatu kohtu järeldus, et S. Gorjunova raiskas või põhjendamatult kinkis P. Taratorinilt saadud rahalised vahendid. Ükski tõend nimetatut ei kinnita, kohus ei ole arvestanud isiku selgitusi selle varasemalt saadud raha saatuse osas. Võlgnik ei pea ühtlasi õigeks, et kohus on sellise paljasõnalise järelduse kaudu sisuliselt täitnud KarS § 384 koosseisu. Kohus on ületanud siinjuures on pädevuse piire, samuti ei saa see teema omada mõju küsimusele, kas isik on püsivalt maksejõuetu või mitte.
5.P. Taratorin vaidles määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt:
1) on maakohus õigesti tuvastanud, et võlgniku suhtes on sissenõutavaks muutunud vaid nõuded summas 2 278,23 eurot, mida iseenesest saaks rahuldada J. Gorjunovi ja S. Gorjunova ühisvara jagamise järgselt S. Gorjunova osa suhtes; 2) ei ole S. Gorjunova põhjendanud, kuidas peaks tema ainus sissetulek pensioni näol tagama tema võimekuse tasuda juba sissenõutavaks muutunud võlgu. Arvestades S. Gorjunova elamiskulusid, ei piisa igakuisest pensionist 300 eurot võlgnevuse tagasimaksmiseks P. Taratorinile ja V. Belovile. S. Gorjunova olemasolevast varast piisab vaid igapäevaste kulude katmiseks, kuid mitte võetud võlgade tasumiseks; 3) on maakohus õigesti järeldanud, et S. Gorjunova on püsivalt maksejõuetu; 4) on täiesti põhjendamatu määruskaebuses esitatud seisukoht, et J. Gorjunovi hoiukontodel olevad rahalised vahendid ei kuulu ühisvara hulka, kuna S. Gorjunova ja J. Gorjunov ei ela juba aastaid koos. Ühisvararežiim ei lõpe faktilise kooselu lõppemisega ning sellest tulenevalt on J. Gorjunovi hoiukontodel olevad rahalised vahendid ühisvara osa; 5) on ebaõige määruskaebuse esitaja väide, et maakohus oleks pidanud S. Gorjunova vara hulka pankrotiavalduse lahendamisel arvestama ka ühisvarasse kuuluva summaga 3 478,23 eurot. Maakohus on õigesti leidnud, et antud juhul ei piisa Svetlana Gorjunova lahusvarast tema kohustuste täitmiseks; 6) on alusetu S. Gorjunova väide, et pankroti väljakuulutamist ei õigusta see, et pankrotimenetluses on võimalik esitada ühisvara jagamise nõue PankrS § 122 järgi. Võlgnik ei ole tõendanud oma maksevõimet, vaid on kohtuistungil selgitanud, et tal puuduvad rahalised vahendid P. Taratorini nõude täitmiseks. Asjakohatud on ka määruskaebaja väited võlausaldaja võimalusele esitada nõuet TMS § 14 lg 2 järgi. Samuti viited võlgniku puhul füüsilise isiku kohustustest vabastamise menetluse läbiviimisele, mis ei saa olla kuidagi aluseks määruskaebuse rahuldamiseks; 7) on põhjendamatud S. Gorjunova vastuväited P. Taratorini nõudele. Isegi kui P. Taratorinil oli hagejana võimalus nõuda enammakstud riigilõivu tagasi, siis see ei võta talt õigust nõuda kohtuliku kompromissi kui täitedokumendi täitmist S. Gorjunovalt, kes oli kohtuliku kompromissi pooleks. Kompromissi ei pidanud S. Gorjunova ise allkirjastama, samuti ei olnud tal kohustust viibida kohtuistungil, mille raames kompromiss sõlmiti. Kui kompromissi sõlmides kuritarvitas lepinguline esindaja selles osas enda esindusõigust, võib S. Gorjunova esitada nõude esindaja vastu, kuid see ei puuduta võlausaldaja P. Taratorinit; 8) ei ole S. Gorjunova tõendanud, et varasemalt saadud 23 250 eurot kulus suuresti varasemate kohustuste täitmiseks. Alusetu on väide, et S. Gorjunova ei raisanud või ei kinkinud P. Taratorinilt saadud rahalisi vahendeid. Võlgniku kohustus oli tõendada oma väiteid. Selgitused kohtus ei saa olla tõendiks tsiviilasjas, millega kohus oleks saanud arvestada otsuse tegemisel; 9) ei ole maakohus ületanud oma pädevuse piire, kuivõrd PankrS § 28 lg 1 sätestab kohustuse kohtule või haldurile reageerida kuriteo tunnustega teo ilmnemisel.
6.Pankrotihaldur Sirje Tael vaidles S. Gorjunova määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei kuulu võlgniku pankrotivara hulka ühisvaras olev osa summas 3 478,23 eurot. Tegemist on vaid nõudeõigusega ühisvara jagamiseks, mille tulemusena saab nimetatud summa kanda võlgniku pankrotivara hulka. Tegemist ei ole reaalse rahasummaga pankrotivara hulgas, mistõttu ei saanud kohus pankroti väljakuulutamisel ka nimetatud rahaga arvestada; 2) puudub võlgnikul vara. Võlgniku ainsaks sissetulekuks on igakuine pension summas 300 eurot, millelt ei saa teha kinnipidamisi võlausaldaja nõuete katteks; 3) on võlgnik jätnud pahatahtlikult võlausaldaja ees oleva kohustuse tasumata. Võlgniku pangakontolt nähtuvalt on temale 25. aprillil 2012 laekunud P. Taratorinilt 23 250 eurot, mille S. Gorjunova võttis pangakaardiga välja enda arveldusarvelt. Võlgnik ei ole tõendanud oma väidet,
et summa kulus suuresti varasemate kohustuse täitmiseks. Võlgniku kohustused Elena Dari (3 600 eurot) ja V. Belovi (7 765 eurot) ees on tekkinud enne sularaha väljavõtmist, kuid S. Gorjunova ei ole neid tasunud; 4) on võlgnik käitunud pahatahtlikult ja kahjustanud teadlikult P. Taratorini huve ning põhjustanud enda maksejõuetuse. S. Gorjunova jättis täitmata jõustunud kohtulahendi, põhjustas enda käitumisega kohtu menetluskulude kandmise summas 2 278 eurot, samal ajal kinnisasja mitte vabastades, ning kinkis ära P. Taratorinilt saadud rahalised vahendid; 5) ei ole võlgnik esitanud kohtule hagi TMS § 221 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et kompromissi allkirjastades kuritarvitas võlgniku esindaja oma esindusõigust. Järelikult puudusid võlgnikul vastuväited täitedokumendi osas; 6) ei ole haldurile teada, et võlgnik oleks teinud ettepaneku võla tasumise osas või sõlminud täitemenetluses maksegraafiku.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. S. Gorjunova määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki oma määruses korrata.
7.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Ajutine pankrotihaldur on praeguses asjas leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul on küll olemas sissetulek pensioni kujul, kuid see kulub võlgniku igakuiste kulutuste katmisele ning sellele ei saa teha kinnipidamisi võlausaldajate nõuete katteks (TMS § 131 lg 1 p 10). Seega ei saa võlgnikku lugeda maksevõimeliseks. Asjaolu, et võlgnik on pensionär, ei võta võimalust jätta võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetlus algatamata (PankrS § 171 lg 2). Samas ei anna ka võimalike takistuste olemasolu kohustustest vabastamise menetluse läbiviimisele (nt võimalik vara raiskamine) alust jätta võlgniku pankrot välja kuulutamata.
8.Olukorras, kus S. Gorjunova ja J. Gorjunovi ühisvara ei ole veel jagatud, ei saa S. Gorjunovale võimalikku J. Gorjunovi hoiusest kuuluvat osa arvestada S. Gorjunova varana. Määruskaebuse esitaja väited on vastuolulised – ühest küljest heidetakse määruskaebuses maakohtule ette arvestamata jätmist S. Gorjunova osaga eeldatavas ühisvaras kui tema varaga ja teisest küljest ei nõustu määruskaebuse esitaja, et tegemist on S. Gorjunova ja J. Gorjunovi ühisvaraga, kuna väidetavalt ei ela nad juba aastaid koos.
8.1.Pankroti väljakuulutamisega moodustub pankrotimääruse alusel PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi võlgniku varast pankrotivara, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. PankrS § 108 lg 2 järgi on pankrotivaraks see vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi läheb võlgniku vara valitsemise õigus pankroti väljakuulutamisel üle pankrotihaldurile ning pankrotihalduril on õigus olla võlgniku nimel kohtumenetluses menetlusosaliseks pankrotivara puudutavates vaidlustes. Sealhulgas on halduril õigus nõuda PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamist, et suurendada pankrotivara (RKTKo 3-2-1-103-07 p 17, 20). PankrS § 122 lg-st 2 tulenevalt võib haldur esitada ühisvara jagamise hagi ühe aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest arvates. Nimetatud sättest saab järeldada, et ühisvara olemasolu ei takista
8.2.Lisaks eeltoodule oleks võlausaldajate suhtes ebaõiglane arvestada pankrotiavalduse lahendamisel võlgniku potentsiaalse varaga. Juhul, kui pankrot jäetaks välja kuulutamata, tuginedes potentsiaalsele varale (nt võimalikule tagasivõidetavale või ühisvarale), ja seejärel vara ei õnnestugi saada pankrotivara hulka, oleks selline tagajärg võlausaldajate huve kahjustav.
9.Põhjendamatu on S. Gorjunova väide, et P. Taratorinil oleks võimalik esitada ühisvara jagamise nõue täitemenetluses TMS § 14 lg 2 järgi. Asjaolu, et täitemenetluses võlausaldaja nõuet täita ei õnnestunud, andiski käesoleval juhul võlausaldajale aluse esitada võlgniku vastu pankrotiavaldus (PankrS § 10 lg 1 p 2). Ühtlasi on alles käesolevas pankrotimenetluses ilmnenud, et S. Gorjunoval võib olla õigus poolele J. Gorjunovile kuuluvast hoiusest kui nende ühisvarast.
10.Määruskaebuse vastuväited seoses täitedokumendist tuleneva nõudega (s.o riigilõivumäärade muutumine ja kompromissi sõlmimiseks esindusõiguse puudumine) ei ole põhjendatud. Võlausaldaja nõue tuleneb jõustunud kohtumäärusest, mis on pooltele täitmiseks kohustuslik. Võlausaldaja nõue ei ole ka ebaselge, mis annaks aluse jätta pankrot PankrS § 31 lg 2 alusel välja kuulutamata. Võlgnik ei ole esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
10.1.Ringkonnakohus on seisukohal, et S. Gorjunoval ei ole enam võimalik esitada vastuväiteid seoses kehtiva kompromissi alusel temalt nõutava riigilõivu suurusega. Kohtupraktikas on leitud, et kohtulikku kokkulepet tsiviilkohtumenetluses tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna (RKTKo 3-2-1-148-04). Eeldatakse, et kompromissi tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissi alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2). Juba kompromissi sõlmimise ajal oli ka S. Gorjunoval või tema esindajal võimalik kompromissis märgitud riigilõivu suurusele vastuväiteid esitada, mh viidates selle võimalikule vastuolule põhiseadusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kompromissi sõlmimise eesmärki arvestades heita P. Taratorinile käesoleval ajal ette riigilõivu tagastamise ja põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlemata jätmist. Käesoleval ajal ei ole ka vastava taotluse esitamine enam võimalik (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-140-12 kohaselt ei saa kohus hinnata lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseaduspärast, kui taotlus on esitatud peale asjaomase menetluse lõppemist).
10.2.Vastuväide seoses S. Gorjunova esindusõiguse väidetava kuritarvitamisega kohtuliku kompromissi sõlmimisel on paljasõnaline. Vastavalt TsMS § 222 lg 1 p-le 8 tuleb eeldada, et S. Gorjunova esindajal oli õigus teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid, sh sõlmida kompromissi. Isegi kui esindusõigus oli piiratud, ei ole S. Gorjunova tõendanud, et selline piirang oleks kohtule ja vastaspoolele TsMS § 223 kohaselt teatavaks tehtud.
11.Ringkonnakohus märgib, et pankroti väljakuulutamine ei takista kompromissi sõlmimist ka pankrotimenetluses (PankrS § 178).
12.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 3. juuni 2014 määrus muutmata. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt S. Gorjunova kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.