XXXX, XXXXX XXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Merilin Valdmaa ja advokaat Marko Pikani Kostja: KR (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX
X-XX,
XXXX
XXXXXX,
XXXXX
XXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Hannes Toodu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 15.05.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud AJ kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
1.01.03.2013 esitas AJ (hageja) Harju Maakohtule hagi KR (kostja) vastu, milles palus tunnistada kostja pärimiskõlbmatuks ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt tegi VN 17.08.2011 Tallinna notar Aivar Mesikäpp juures notariaalse testamendi, millega määras enda ainupärijaks hageja. Testamendi kohaselt oli kostjale annakuna määratud korteriomand aadressil XXXXXX XXXX XX-XX, Tallinn koos kogu selles asuva varaga. VN suri 24.05.2012 XXXXX XXXXXXXXXXXXX, olles seal ravil insuldi järgselt alates 16.05.2012. VN pärimisasja algatamise taotluse notarile esitas 25.05.2012 hageja 17.08.2011 notariaalse testamendi alusel. 28.05.2012 esitas pärimisasja algatamise taotluse kostja 21.05.2012 kahe tunnistaja juuresolekul alla kirjutatud koduse testamendi alusel. 17.08.2012 esitas hageja kohtusse hagi kostja vastu VN koduse testamendi tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt koduse testamendi kehtetuks tunnistamiseks. Kostja võttis kirjaliku avaldusega hagi õigeks ja Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-12-31915 28.01.2013 tehtud otsusega tuvastas VN 21.05.2012 koduse testamendi tühisuse.
3.Hageja taotles kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamist pärimisseaduse (PärS) § 6 lg 1 p-i 3 alusel või alternatiivselt § 6 lg 1 p-i 5 alusel. Hageja leidis, et tegemist on olukorraga, kus pärandaja tahte vastaselt koostati kostja poolt kodune testament pettuse või sunni teel, ajal mil testaator ise oli võimetu oma viimset tahet väljendama, mistõttu tuleb kostja tunnistada pärimiskõlbmatuks PärS § 6 lg 1 p-i 3 mõttes. Kostja on ise eeltoodut kinnitanud tsiviilasjas nr 2-12-31915 hagi õigeksvõtmisega. Alternatiivsele alusele viidates märkis hageja, et temal ei ole kahtlust selles, et koduse testamendi puhul on tegemist võltsinguga, sest pärandaja ei allkirjastanud kodust testamenti ise. Seega on ka PärS § 6 lg 1 p-i 5 kohaldamise eeldused kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks täidetud.
4.Kostja pärimiskõlbmatuse tõttu leidis hageja, et kogu VN pärandvara, sh korteriomandi pärimiseks, on õigustatud hageja. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja märkis, et korteri aadressil XXXXXX XXXX XX-XX, Tallinn annakuna kostjale pärandamine vastas täielikult VN soovile ja tahtele. VN sai koduse testamendi koostamise ajal aru selle sisust ja tagajärgedest ning mõistis, et selle testamendi allkirjastamisega kaotab kehtivuse varasem testament. 28.05.2012 pöördus kostja notar Kätlin Aun-Janiski poole pärimisasja algatamise taotlusega. Samal päeval teavitas kostja hagejat pärimisasja algatamisest, mille peale viimane teatas, et annab asja kohtusse. 2012. aasta sügisel halvenes kostja tervislik seisund ootamatult avastatud haiguse tõttu, mis oli põhjuseks, miks kostjal ei olnud võimalik hageja algatatud kohtuprotsessis osaleda. Kõrged ravikulud ja muu sellega kaasnev ei võimaldanud ka rahaliselt kohtuvaidlust pidada. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt oli kostja sunnitud võtma hagi tsiviilasjas nr 2-12-31915 õigeks ja kandma ka hageja menetluskulud.
7.04.06.2013 taotles kostja asjas aegumise kohaldamist. Kostja tugines PärS § 8 lg-tele 1 ja 2, millest tulenevalt on isiku pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõude aegumistähtaeg kuus kuud pärimiskõlbmatuse põhjustest teadasaamisest arvates, kuid mitte kauem kui 10 aastat pärandi avanemise päevast arvates. Kostja leidis, et hageja sai kodusest testamendist teada 25.05.2012. Hageja väidete kohaselt ei võimaldanud VN tervislik seisund tahte väljendamist ega testamendi koostamist. Seega sai hageja võimalikest pärimiskõlbmatuse alustest teada 25.05.2012. Hageja nõude aegumistähtaja kulgemine algas 26.05.2012. Hageja esitas pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõude kohtule üle kolme kuu pärast nõude aegumistähtaega.
Maakohtu otsus
8.15.05.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud, sh kostja riigiõigusabi kulu, TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
9.Kohus märkis hagiavalduses märgitud asjaoludele tuginedes, et käesolevalt kehtib ja kuulub täitmisele VN 17.08.2011 koostatud notariaalne testament.
10.Kohus viitas pärimisseaduse § 8 lg-tele 1 ja 2 ning möönis, et hageja oletatavalt sai pärimiskõlbmatuse põhjustest teada päeval, kui ta sai teada kodusest testamendist. Kuid päris kindlasti oli ta pärimiskõlbmatuse põhjustest teadlik päeval (17.08.2012), kui esitas kohtule hagi koduse testamendi tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Esitatud hagiavalduses on hageja kirjalikult ära toonud kõik asjaolud, millised ta 01.03.2013 esitatud hagiavalduses on nimetanud pärimiskõlbmatuse põhjustena (p-d 4 ja 5). Seega, kui hageja oli teadlik pärimiskõlbmatuse põhjustest 17.08.2012, siis nõude aegumistähtaja kulgemine algas 18.08.2012 ja lõppes 18.02.2013. Hagi on esitatud 01.03.2013, s.o. aegumistähtaega ületades.
11.Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga nagu oleks ta pärimiskõlbmatuse põhjustest teada saanud tsiviilasjas nr 2-12-31915 28.01.2013 tehtud otsusest teadasaamisega. Hageja väide, et nimetatud otsusega tuvastati kostja pärimiskõlbmatuse põhjused, ei ole tõene. Kohus rahuldas hagi õigeksvõtul põhineva otsusega, mis on ilma kirjeldava ja põhjendava osata ning ainus mida kohus tuvastas, oli koduse testamendi tühisus. Hageja oli hagis esitanud põhinõude ja alternatiivse nõude, mida põhistas erinevate asjaoludega. Kohus on rahuldanud põhinõude ja otsusest ei nähtu, millised asjaolud kostja õigeks võttis ja millised asjaolud luges kohus kindlalt tuvastatuks. Kostja on asunud seisukohale, et kui ta on viidatud hagis midagi omaks võtnud, siis esimese alternatiivina selle, et pärandaja võis olla testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Päris kindlasti ei arvestanud kohus nende asjaoludega, millega hageja põhistas alternatiivset nõuet. Pärimisseadus ei nõua pärimiskõlbmatuse vaidluse puhul pärimiskõlbmatuse põhjuste eelnevat tuvastamist kohtu poolt, s.o. eelnevat tuvastushagi esitamist. Otsus, millega tuvastati koduse testamendi tühisus, ei andnud hagejale pärimiskõlbmatuse põhjustest teadasaamise osas mingeid uusi teadmisi, millest ta ei oleks teadlik olnud juba viidatud tsiviilasjas hagi esitamisel. Kohus märkis, et kuna nõue on aegunud, jätab kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
12.16.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 15.05.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi või alternatiivselt saata asja uueks läbivaatamiseks tagasi esimese astme kohtule ja jätta menetluskulud kostja kanda.
13.Hageja on seisukohal, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud nõuetele, kuna ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohus on ebaõigesti kohaldanud ja jätnud kohaldamata PärS § 8 ja TsÜS § 168, leides ekslikult, et hagi on esitatud aegunult. Kohus on seega ebaõigesti tuvastanud aegumistähtaja alguse. Isegi kui jaatada kohtu käsitluse õigsust aegumistähtaja alguse osas, pidanuks kohus igal juhul arvestama ka aegumistähtaja peatumisega pooltevaheliste läbirääkimiste ajaks. Hageja palub apellatsioonkaebuse osana käsitleda hageja poolt maakohtu menetluses esitatud kohtukõne teese, eelkõige p-e 2.1-2.3.
14.Hageja hinnangul on hagi esitatud tähtaegselt ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse nõuete ja Riigikohtu praktikaga. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga aegumistähtaja kulgemise osas ega selles, et kohtu hinnangul tulnuks hagi esitada hiljemalt 18.02.2013. Hageja märgib, et samade poolte vahel eelnevalt peetud vaidluses tsiviilasjas nr 2-12-31915 esitatud hagiavalduses on hageja väljendanud selgelt, et tal puudub kindel teadmine pärimiskõlbmatuks tunnistamise põhjuste kohta, kuid menetluse käigus võidakse need põhjused tuvastada. Hageja ei teadnud ega pidanudki teadma enne eelnevas menetluses tehtud otsusega tutvumist, et esinevad põhjused kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks.
Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et hagejale said kostja pärimiskõlbmatuse põhjused teatavaks mitte varem kui tsiviilasjas nr 2-12-31915 tehtud 28.01.2013 otsusega tutvudes, millega kohus tuvastas kostja pärimiskõlbmatuse alused. Hageja on esitanud nõude kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks PärS § 8 lg-s 2 sätestatud tähtaja raames, mistõttu ei esine aluseid aegumise kohaldamiseks.
15.Hageja leiab, et nõude aegumise kontekstis loetakse nõude aluseks olevatest asjaoludest teadmiseks vastavate asjaolude tuvastamise hetk, mitte võimalike kahtluste tekkimine nende asjaolude esinemise osas. Alles asjaolude selginemisel ja konkretiseerumisel saab tekkida teadmine sellest, et kostja on pärimiskõlbmatu isik. Nende põhjuste tuvastamiseks oligi vajalik pöörduda kohtu poole. Hageja seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1129-09 p 14, milles kolleegium selgitab, et õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Hageja sai teada sellest, et kannatanu oli kohustatud talle ülalpidamist andma, Harju Maakohtu 14.06.2007 määrusest tsiviilasjas nr 2-07-3094, millega tuvastati hageja põlvnemine kannatanust. Enne seda ei saanud hageja olla teadlik, et kostja on talle kannatanu surmaga põhjustanud hagis nimetatud kahju. Seega algas hageja nõude aegumine pärast seda, kui ta sai teada eelnimetatud kohtumäärusest. Hageja leiab, et analoogse situatsiooniga on tegemist ka käesoleval juhul. Mõistlik ega põhjendatud ei ole nõuda hagejalt kohtusse pöördumist juba siis, kui tal on tekkinud kahtlused mõne asjaolu esinemise osas. Kohtusse on võimalik pöörduda siis, kui need kahtlused on leidnud kinnitust, milliselt hageja on antud juhul toiminud. Seega on ka Riigikohtu praktika kohaselt kohtuotsusega tuvastatud asjaolude alusel esitatava nõude aegumistähtaja alguseks hageja poolt kohtuotsusest teadasaamise hetk. Kohus on seda meelevaldselt eiranud ja tuvastanud ebaõigesti aegumistähtaja alguse.
16.Samuti leiab hageja, et koduse testamendi koostamine ei ole pärimiskõlbmatuse põhjuseks, mistõttu ei oma hageja teadmine sellest aegumise kohaldamise kontekstis tähtsust. Teadmine koduse testamendi tegemisest ei ole võrdsustatav teadmisega sellest, et kodune testament on tehtud pettuse ja/või sunni mõjul või ka teadmisega sellest, kas kodusel testamendil on testaatori allkirja võltsitud. Vastavad kostja pärimiskõlbmatuse põhjused tuvastati alles tsiviilasjas nr 2-12-31915 ehk hageja sai kostja pärimiskõlbmatuse põhjustest teada viidatud tsiviilasjas jõustunud otsuse tegemise päeval ehk 28.01.2013, mil hageja otsusega tutvus.
17.Hageja leiab, et isegi kui kohtu käsitlus aegumistähtaja alguse osas oleks õige, ei aegunud hageja nõue tulenevalt pooltevaheliste läbirääkimiste pidamisest ja aegumise peatumisest. Hageja tegi kooskõlas TsÜS § 167 lg-ga 1 08.02.2013 selgesõnalise ettepaneku VN pärimisasjas kompromisskokkuleppe sõlmimiseks ja palus kostjal teha vastuettepanek või aktsepteerida pakkumine ehk alustati läbirääkimisi ning aegumine peatus alates 08.02.2013. 08.02.2013 ettepaneku osas võis hageja seega kooskõlas hea usu põhimõttega eeldada, et kostja annab hiljemalt 18.02.2013 teada oma seisukohast ja aktsepteerib, teeb vastuettepaneku või keeldub selgesõnaliselt ettepanekust. Kuivõrd kostja ettepanekule viidatud tähtaja jooksul ei vastanud, siis peatus aegumine alates 08.02.2013 kuni 18.02.2013 ja aegumistähtaja kulgemine jätkus alates 19.02.2013. TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Seega antud juhul oli aegumistähtajaks 19.04.2013. Hageja 01.03.2013 hagiavaldus on esitatud tähtaegselt. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus
rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue kostja vastu on PärS § 8 lg 2 ja TsÜS § 136 lg 3 alusel aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
20.Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et käesolevas tsiviilasjas hagi aluseks olevad asjaolud pidid olema kostjale selged hiljemalt tsiviilasjas nr 2-13-31915 hagi esitamise ajaks. Hageja on nimetatud tsiviilasjas kodust testamenti vaidlustades tuginenud samadele asjaoludele, millele ta tugineb käesolevas tsiviilasjas, väites, et hageja on pärimiskõlbmatu. Maakohus on võtnud otsust tehes aluseks väidetavast pärimiskõlbmatusest teadaasaamise võimalikest ajahetkedest kõige hilisema ning ka sellest lähtudes, tuleb lugeda nõue aegunuks. Kolleegiumi hinnangul võiks hageja enda väiteid aluseks võttes iseenesest lähtuda ka varasemast hetkest ja nõustuda kostja käsitlusega, mille kohaselt saaks lugeda, et hageja jaoks algas nõude esitamise tähtaeg tegelikkuses juba alates pärandaja poolt koduse testamendi tegemisest teadasaamisel ehk 25.05.2012. Hageja enda väitel oli ta pärandaja tervisliku seisundiga kursis ja kindel, et see ei võimaldanud pärandajal oma tegelikku tahet väljendada ega testamenti koostada. Olukorras, kus hageja veendumuse järgi ei olnud pärandaja testamendi tegemiseks võimeline, pidi hagejale kodusest testamendist teada saades olema koheselt mõistetav, et kostja kasuks tehtud testament on saadud pärandaja tegelikku tahet eirates ehk asjaoludel, millele hageja käesolevas tsiviilasjas nõuet esitades tugineb.
21.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja väidetava pärimiskõlbmatuse aluseks olevad asjaolud saab lugeda hagejale teadaolevaks pärast seda, kui hageja sai teada maakohtu otsusest tsiviilasja nr 2-13-31915, millega tuvastati koduse testamendi tühisus. Kolleegium jagab kostja seisukohta, et kuivõrd maakohtu lahend viidatud tsiviilasjas põhines hagi õigeksvõtul, siis ei lisanud see ühtegi uut faktilist asjaolu hageja teadmistele koduse testamendi tegemisel aset leidnud sündmuste kohta. Selleks, et vältida nõude aegumist, oleks hagejal tulnud hagi esitada kohtule aegumistähtaja jooksul sõltumata vaidlusega seotud muudest hageja eesmärkidest või sellest, kas enne või pärast nõude aegumist tehakse tuvastusotsus õigussuhte puudumise või olemasolu kohta.
22.Kaebuse väide, et nõue ei ole aegunud, kuna aegumise kulg oli peatunud poolte läbirääkimist tõttu, ei ole samuti õige. Ka selles osas on kolleegium kostjaga ühte meelt ja nõustub, et hageja poolt ettepaneku tegemist, mille kostja vastas eitavalt, ei saa pidada TsÜS § 167 tähenduses läbirääkimisteks. Kokkuleppe ettepanekule eitava vastuse andmise korral ei ole arutelu tuvastatav ega võimalik näha põhimõttelist võimalust erimeelsust kokkuleppel lahendada. Samuti on õige kostja seisukoht, et kui lähtuda sellest, et hageja pidi saama teada väidetavast pärimiskõlbmatusest samal hetkel, kui ta sai teada koduse testamendi olemasolust, oleks aegumise peatumine välistatud ka põhjusel, et hageja on teinud kostjale ettepaneku pärast nõude aegumist.
23.Kaebuses väljendatud pahameel selle üle, et kohus ei ole võtnud seisukohta hagiavalduse aluseks olevate asjaolude osas, mis aegumise üle otsustamisel tähtsust ei oma, on asjakohatu. Kuna nõue on aegunud, ei pidanud kohus peatuma nõude sisulise põhjendatuse küsimusel. TsÜS-s sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja õigusrahu tagamine, mis väljendub m.h ka sunnis oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panna. See tähendab, et hagi korras õiguste kaitsmine võib jääda tagajärjetuks juhul, kui hagi on esitatud seaduses sätestatud aegumistähtaega ületades. Vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, jäetakse hagi aegumise tõttu rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab hageja TsÜS § 142 lg l alusel õiguse nõuda kostjalt nõude rahuldamist, siis puudub tarvidus nõude põhjendatuse osas sisulise seisukoha võtmiseks. Selline kohtupraktika tugineb protsessiökonoomika põhimõttele, võimaldades kokku hoida aega ja kulutusi ning on kooskõlas TsMS §-s 3 sätestatud asja võimalikult kiire ja õige lahendamise eesmärgiga. Esitades aegumise vastuväite ei soovi kostja nõude sisulist arutelu.
24.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.