Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

tuvastamiseks ning jäeti rahuldamata nõue töötasu saamiseks perioodi veebruar 2010 - märts 2013 eest. 04.06.2013 esitas VR (hageja) hagi OÜ Gavert Ehitus (kostja) vastu kohtusse töötasu 9864, 55 euro saamiseks, vähendades nõuet hiljem 8720, 07 euroni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled aprillis 2005 töölepingu, mille kohaselt asus hageja tööle projektijuhina. Pooled töölepingut kirjalikult ei vormistanud. Kostja kohustus maksma hagejale igakuiselt vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära, kuid seda kohustust kostja täies ulatuses ei täitnud. Kostja ei täitnud perioodil 01.02.2010 - 01.02.2013 kohustust tagada hagejale püsiv töö ja maksta selle eest tasu. Hageja esitas 15.02.2013 kostjale nõude töötasu ja viivise väljamaksmiseks. Kostja põhjendas töötasu mittemaksmist ja töö puudumist töömahtude vähenemisega. Kostja andis hagejale pidevalt suulisi lubadusi ettevõtte olukorra paranemise kohta. 2010. aastal sai kostja võrreldes 2009. aastaga rohkem ja mahukamaid tellimusi, mistõttu uskus hageja kostja majandusliku olukorra paranemist. Paraku ei suutnud kostja ka aastatel 2011-2012 hagejale tööd tagada ja töötasu võlgnevust likvideerida. Hageja ja kostja vahel oli tihe suhtlus (telefoni teel ja kohtumised). Tõele ei vasta väide, nagu ei oleks pooled soovinud varasemalt töölepingut lõpetada, sest nii olid hagejale tagatud sotsiaalsed garantiid. Kuna töövaidluskomisjoni otsusega lõpetati tööleping 18.02.2013 (töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 järgi), esitas hageja töötasu nõude perioodi 01.03.2010 - 18.02.2013 eest. Hageja arvestas töötasu alljärgnevalt: 2010. aastal 2224, 16 eurot, 2011. aastal 3336, 24 eurot, 2012. aastal 3468, 02 eurot ja 2013. aastal 525, 71 eurot. 09.08.2013 menetlusdokumendis vähendas hageja nõuet palgata puhkusel viibimise aja eest nõutu võrra (01.05.2010-31.07.2010), s.o 834, 06 eurot, paludes kostjalt välja mõista 8720, 07 eurot. Kostja ei ole tõendanud töö olemasolu, st parimal juhul on kostja poolt esitatud tõenditega tõendatud lühiajalise kestvusega töö olemasolu, mille reaalselt teostas kostja juhatuse liige, soovimata hagejat nende tööde tegemisse kaasata. 2010. aastal (ja osaliselt ka 2011. aastal) hageja jaoks väidetavalt pakutud tööd hõlmasid suuremas osas ehitustöid objektil Lahe 12, mille puhul on tegemist kostjaga seotud kinnisasjaga. Kostja poolt hagejale pakutava töö puudumist tõendab kostja töömahtude oluline vähenemine. Hageja oli alates 21.12.2012 osaliselt töövõimetu, mis aga ei tähenda siiski seda, et hageja oli täielikult töövõimetu täitma töösuhtest tulenevaid kohustusi. Teatavas määras (s.o vähemalt 30% ulatuses) oleks hageja töö olemasolu korral olnud kindlasti võimeline tööd tegema. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) kohaselt on töötasu nõude aegumistähtaeg kolm aastat, mistõttu on kostja aegumise vastuväide enne 20.11.2012 tekkinud nõuete osas alusetu. Hageja hinnangul algas veebruari 2010 töötasu aegumistähtaeg 01.01.2011. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, esitades ka aegumise vastuväite. Hageja nõude suurus on ebaõige. Kuna hageja peab alusetult miinimumtöötasu keskmiseks töötasuks, siis veebruari 2013 eest saaks nõue olla 192 eurot (320 : 20 x 12), mitte 205, 71 eurot. Hageja võttis omaks, et oli palgata puhukusel 26.04.2010 esitatud avalduse alusel ajavahemikus 01.05.2010-31.07.2010, kuid nõudis selle aja eest miinimumtasu summas 1112, 08 eurot. Novembri 2010 eest on hagejale töötasu makstud, kuid ta nõuab seda summas 278, 02 eurot uuesti. Kostja hinnangul oleks ta saanud hagejale tööd anda, kui hageja oleks tööle tulnud. Seega, alates 01.02.2010, millisest ajast hageja töötasu väljamõistmist nõuab, oli hageja kohustatud, tulenevalt hea usu põhimõttest, astuma samme olukorra selgitamiseks ja väljendama üheselt valmisolekut

asuda tööle. Hageja oleks saanud tööle tulles täita oma tööülesandeid - dokumentatsiooni korrashoius ja kulude jälgimises ei peagi äriühingul müügitulu olema. Asjaolu, et hageja kostjale aeg-ajalt helistas, ei tõenda, et hageja kostjalt ka tööd küsis, seda enam, et pooled on omavahel lähedastes suhetes. On väheusutav, et hageja, olles töötanud täistööajaga kostja juures enam kui kolm aastat, asub kostjalt töötasu nõudma esmakordselt alles 15.02.2013. Kui kostja ei oleks maksnud hagejale kolm aastat töötasu või talle üle kolme aasta tööd andnud, oleks hagejal olnud võimalus nõuda kostjalt töötasu väljamaksmist juba oluliselt varem. Hageja aga võttis samal ajal vastu kostja rahaliste vahendite arvel riigilt sotsiaalseid hüvesid. Alates sügisest 2009 algasid hageja töölt puudumised ilma arstitõendit esitamata. Järelepärimistele avaldas hageja tõendeid esitamata, et tema terviseseisund on halvenenud, kuna tal on ootamatult tuvastatud Parkinsoni tõbi. Töötaja viibis ka haiglaravil ja oli sisuliselt kaotanud töövõime. Hageja on kostja juhatuse liikme lapselapse isa ning juhatuse liikmel oli hagejast kahju teda tabanud parandamatu haiguse ja olulises osas töövõime kaotuse tõttu. Kostja juhatuse liige tuli vastu hageja taotlusele tagada kostja poolt hageja ravikindlustus, seda eelkõige põhjusel, et hageja ei olnud kindel (olles samal ajal kahe äriühingu osanik ja juhatuse liige), et suudab tagada piisava sissetuleku, mistõttu andis kostja juhatuse liige korralduse raamatupidajale maksta töötaja huvides tema sotsiaalseks kindlustamiseks riigimaksud ja kanda märgitud summad igakuiselt kostja tegevuskahjumisse, mida tehti kuni 01.01.2013. Esimese astme kohtu lahend Pärnu Maakohtu 10.02.2014 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja töötas kostja juures alates 2005.a septembrist töödejuhatajana ja projektijuhina, kokkulepitud töötasuks oli Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäär, hageja oli palgata puhkusel ajavahemikul 01.05.2010-31.07.2010 ja sai kostjalt töötasu 2010.a augustist kuni oktoobrini eest. Hageja ei teinud tööd 2010.a veebruarist kuni aprillini ja detsembris ning alates jaanuarist 2011 kuni 18.02.2013. Kostja maksis sel ajal töötaja eest töötasu alammääralt seadusega ettenähtud makse. Tööleping lõppes 18.02.2013. Maakohus ei nõustunud kostjaga, nagu oleks hageja nõue oma sisult hüvitise, mitte töötasu nõue, mistõttu on nõude esitamise tähtajaks neli kuud - kuna hageja esitas töövaidluskomisjonile nõude 20.03.2013, on varasemad kui alates 21.11.2012 esitatud nõude aegunud. Kohtu hinnangul ei ole TLS § 35 alusel esitatud nõue hüvitise vaid töötasu nõue. Kuna hageja nõude aluseks on asjaolu, et kostja ei võimaldanud talle tööd, siis seadusest tulenevalt on tegemist keskmise palga nõudega. ITVS § 6 lg 3 kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat ning kohus jättis kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Veebruari 2010 töötasu aegumise kohta märkis kohus, et ei nõustu sellega, kuna vastavalt TsÜS § 147 lg-le 3 algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks, s.o käesoleva juhul 31.12.2010, mistõttu ei ole ka see nõue aegunud. Kohus ei võtnud tõendina vastu kostja esitatud töölepingut, mille viimasel lehel on hageja nime juures allkiri, kuid hageja väitel ei ole ta lepingut allkirjastanud. Tunnistajana ütlus andnud NF ei kinnitanud lepingu allkirjastamist. Novembri 2010 töötasu nõude kohta leidis kohus, et toimikus oleva tõendiga on tõendatud, et hageja sai töötasu 4228 krooni kätte 31.12.2010 (kassa väljamineku order nr 40). Kohus ei lugenud tõendatuks hageja väidet, et hageja ei ole esitatud dokumendi alusel raha saanud, kuigi andis selle kohta allkirja. Hageja kinnitusel ei ole kostja kindlustanud teda kui töötajat vaidlusalusel perioodil tööga, mistõttu ei taganud kostja talle keskmist töötasu, kuigi tasus kõik seadusega ettenähtud maksud. TLS § 35

alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud /Riigikohtu otsus nr 3-2-1-117-11, p 19). Hagiavalduse kohaselt on töötasu mittemaksmine ja töö puudumine seotud kostja töömahtude vähenemisega, sest kostja müügitulu langes pidevalt. Kostjal ei olnud 2010. a hagejale tööd anda, sest kostjal oli vaid kaks projekti: OÜ-ga Mamako ja MM-gaseotud objektid, millest esimesega seotud tööd lõppesid 07.01.2010, teise osas oli töid kõige enam poolteiseks kuuks (ajavahmikus juulist septembrini). Arvestades kostja olematuid aastakäibeid, ei olnud hageja hinnangul kostjal talle aastatel 2011-2012 tööd anda. Maakohtu hinnangul on kostja tõendanud töö olemasolu. Kostja on esitanud 2010. aasta kohta tõenditena projektide aruanded; 14.07.2010 sõlmitud lepingu MTÜ Rannarahva Kultuuriseltsi käsitöökoja rekonstrueerimiseks; töövõtulepingu nr 1101 OÜ-ga Lerocca; projektid kuue objekti kohta augustist detsembrini 2011; tõendid seitsme tööobjekti olemasolu kohta alates veebruarist 2012, mis kajastub müügiaruandes ja teostatud tööde aktides. Kohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas töö olemasolu tõendamisel lähtuda üksnes kostja müügitulust ega ehitusööde kestusest, sest hageja ei olnud ehitustööline ja projektijuhina oli hageja objektiga kauem seotud, näiteks MTÜ-ga Rannarahva Kultuuriselts tehtud tööle september kuni oktoober 2010 eelnes 17.01.2010 hinnapakkumine ja 14.07.2010 leping. Seega on asjas tõendatud, et kostjal oli pakkuda hagejale piisavalt tööd kogu vaidlusalusel perioodil, kui viimane oleks tööle tulnud. Kohtu hinnangul pidi hageja tulenevalt hea usu põhimõttest ise astuma vajalikke samme selleks, et selgitada välja töösuhte jätkumine ja väljendama selget valmisolekut tööks, mida ta ei teinud. Arvestades hageja töö iseloomu, ei pidanud ta viibima kostja läheduses, et tööd teha, mille kohta on ka hageja esindaja kohtuistungil väitnud, et „hageja töötas paljuski kodus“. Seega oli hagejal kooskõlastatult kostjaga võimalus tulla tööle ning ta pidi töö tegemiseks kostjaga ühendust võtma. Hageja on esitanud töö küsimise tõendamiseks kohtule kõneeristuse, millest nähtub, et hageja on tööandja esindajaga suhelnud pikema ajavahemiku vältel korduvalt, omades sellega väga head kontakti tööandjaga. Töö küsimise tõendamiseks ei piisa aga ainuüksi telefonikõnede eristustest, hageja oleks saanud töö küsimist tõendada e-kirja, lühisõnumite või kostjale muus vormis tehtud avaldusega, millest nähtuks hageja pöördumiste sisu. Hageja ei ole ka kohtule põhjendanud, miks ta oli sellise töösuhte jätkumisega nõus kolme aasta vältel, kusjuures ta töötasu ei saanud, kuid riigimaksud tema eest maksti. Kohus hindas tõendatuks kostja väidet, et kokkuleppel hagejaga võimaldas kostja pärast hageja haigestumist viimasele ravikindlustuse olemasolu. Kohtu veendumust tavapärasest erineva kokkuleppe olemasolus kinnitab tõik, et hageja on kostja juhatuse liikme tütre lapse isa, seetõttu on usutav kostja seadusliku esindaja kinnitus, et ta soovis oma hõimlast raskes olukorras aidata. Hageja raske haiguse kohta on kohtule esitatud statsionaarne epikriis, millest nähtub, et 2010. aastal on hageja hospitaliseeritud erakorraliselt Parkinsoni tõve tõttu ning alates 21.12.2012 on hagejale määratud töövõimetuspension (töövõime kaotus 70%). Seetõttu ei olnud kohtu hinnangul võimalik järeldada, et hageja oli töö tegemiseks valmis, s.o tööandja pakutavat tööd vastu võtma, mistõttu on töö andmata jätmise põhjustanud hageja süü. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusnorme, jättes täielikult kaalumata ja analüüsimata hageja poolt esitatud väited ja tõendid. Kohus on rikkunud

TsMS § 436 lg-t 2, § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Otsus on nõuetekohaselt põhistamata. Maakohus ei viita kohtu poolt tuvastatud asjaoludele ja nendest tehtud järeldustele ega tõenditele. Kohus asus seisukohale, et töö küsimise tõendamiseks ei piisa ainuüksi telefonikõnede eristustest. Hageja esitas maakohtule taotluse enda vande all ülekuulamiseks, et tõendada pooltevaheliste telefonivestluste ja kohtumistel peetud läbirääkimiste sisu, kuid kohus jättis hageja taotluse rahuldamata. Meelevaldne on maakohtu järeldus, et tõendatud on kostja väide, et kokkuleppel hagejaga on kostja võimaldanud pärast hageja haigestumist viimasele ravikindlustuse olemasolu. Selline järeldus on rajatud paljasõnalistele väidetele. Ainuüksi hõimlussuhtest ei ole võimalik järeldada sellise tahteavalduse olemasolu. Isegi kui see nii oleks, siis on täiesti arusaamatu, miks kohus ei asunud vastupidisele seisukohale, et just hageja oli see, kes soovis oma raskustesse sattunud tööandjat, mille juhatuse liige on tema hõimlane, aidata selliselt, et ta nõustus oma töötasu väljamaksmisega ootama kuni ettevõttel hakkab paremini minema. Meelevaldne on ka kohtu järeldus, mille kohaselt ei olnud hageja haiguse tõttu töö tegemiseks valmis ning töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Arusaamatuks jääb, mis perioodil täpselt ei olnud hageja töö tegemiseks valmis ning millele tuginedes kohus sellisele järeldusele jõudis. Kohus on meelevaldselt asunud seisukohale, et hageja oli töövõimetu juba aastaid enne tema ajutise töövõimetuse tuvastamist pädeva asutuse poolt. Nimetatud seisukohale on kohus jõudnud ilma asjakohastele tõenditele viitamata ning situatsiooni ebaõigesti tõlgendades. Hageja pöördus tõesti 2010.a arstide poole seoses haiguse esimeste sümptomitega, mille järgselt ta uuringute teostamiseks hospidaliseeriti. Maakohus ei arvestanud hageja poolt esile toodud asjaoludega: Parkinsoni tõve sümptomite väljakujunemine võib võtta aega 20 aastat või enam, mistõttu esimeste sümptomite ilmnemine ei too kaasa töövõime kaotust või võimetust tööd teha; õige ravi korral on enamik inimesi pärast Parkinsoni tõve diagnoosimist veel palju aastaid töövõimelised; hagejale määrati osaline töövõimetus (70%) alles 21.12.2012 ning ühtegi tõendit töövõime kaotuse kohta enne 21.12.2012 tsiviilasja toimikus ei ole, mistõttu ei ole kohtul võimalik jätta nõuet sellele eelneva perioodi osas töövõime puudumise tõttu rahuldamata; hageja oli alates 21.12.2012 osaliselt töövõimetu, mistõttu oleks ta teataval määral (s.o vähemalt 30% ulatuses) töö olemasolu korral olnud võimeline tööd tegema; lisaks töötas hageja, sai töötasu ning viibis palgata puhkusel perioodil, mil haigus oli juba diagnoositud; kostja väide, et hageja oli juba alates aastast 2009 töövõimetu, on otseses vastuolus kostja enda väitega, et poolte vahel oli kokkulepe hageja eest riigimaksude tasumise kohta, sest kui hageja olnuks töövõimetu, oleks hagejal olnud õigus saada riiklikku töövõimetuspensioni. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja 09.08.2013 ja 27.11.2013 menetlusdokumendid, millistest nähtub, et reaalselt ei olnud kostjal hagejale tööd pakkuda ning ta ka ei teinud seda. Kostja poolt töövaidluskomisjonile 17.04.2013 esitatud dokumentidest nähtub, et kostjal oli tööd vaid vähesel määral, mille tegemine ei oleks võtnud rohkem aega kui maksimaalselt mõned nädalad. 2010.a (ja osaliselt ka 2011.a) hageja jaoks väidetavalt pakkumisel olnud tööd hõlmasid suuremas osas ehitustöid objektil aadressiga XXXX XX, mille puhul on tegemist kostjaga seotud kinnisasjaga. Lisaks on mitmed kostja poolt esitatud tõendid sõlmitud kostja juhatuse liikmele kuuluva OÜ-ga Gavert ja samuti kostja juhatuse liikme abikaasa poolt juhitava OÜ-ga Lerocca, seega nende tööde tegelik maht ja reaalne teostamine on äärmiselt küsitav ning arvestades asjaolu, et antud tõendid on ilmnenud alles käesoleva menetluse jooksul, on alust kahelda nende tegelikkusele vastavuses. Hagejal puudus kohustus kostjalt tööd nõuda (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.01.2008 otsus nr 32-1-136-07). Hageja ei püüdnud ühelgi viisil töö tegemisest hoiduda. Olukorras, kus tööandjal ei ole töötajale pika perioodi vältel tööd anda, ei saa eeldada, et töötaja küsib tööandjalt tööd igapäevaselt. Sellises olukorras on töö tekkimisest teavitamise kohustus tööandjal. Kostja ei ole

tõendanud, et ta on töö olemasolust hagejat teavitanud ega ka seda, et pärast väidetavat teavitust oleks hageja töö tegemisest keeldunud. Ka kostja majandusaasta aruanne tõendab hagejale pakutava töö puudumist. Maakohtu seisukoht, et töö olemasolu tõendamiseks hagi puhul, mille esemeks on mitme aasta palganõue, piisab mõnenädalase töö olemasolu tõendamisest, ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ega Riigikohtu praktikaga. Kostja seisukohad on omavahel vastuolus – ühest küljest väidab ta, et tal oli hagejaga erikokkulepe, mille kohaselt hageja ei pidanudki tööd tegema ning kostja ei pidanudki talle palka maksma, teisalt väidab ta, et tal oli hagejale tööd pakkuda, et ta pakkus tööd ning hageja lihtsalt ei ilmunud tööle. Kuna kostja on kogu menetluse jooksul läbivalt väitnud erikokkuleppe olemasolu, siis on ebaloogiline kohtu järeldus, et hageja keeldus tööle tulemast. Samuti ei ole kokkuleppe olemasolu kohta tsiviilasja toimikus mitte ühtegi tõendit. Kohus on ise asunud kostja väiteid sisustama, parandama ja täpsustama. Kuna kohtu järeldus erikokkulepe kohta ei ole tõendatud, tuleb hagi rahuldada, sest hageja soovis tööle asuda, oli selleks (tõendatult) võimeline ning ka küsis tööd (telefoni väljavõte). Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud apellandi esindaja seisukoha kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu kaevatav otsus on lõppjäreldustes õige, kuid otsuse põhjendusi tuleb täpsustada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p 21 muudab ringkonnakohus kontrollitava otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu hinnag töösuhtest tulenevatele poolte kohustustele on ebaõige. Seaduse kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü (TLS § 35). Kuna poolte vaidlus seisnes selles, kas kostja kui tööandja peab hagejale töötasu maksma või mitte, tuli kohtul tuvastada, mis võis olla põhjuseks, et kostja ei rakendanud hagejat kui töötajat töö tegemisel. Pooled ei vaidle selle üle, et ajavahemikus veebruarist aprillini 2010 ja detsembris 2010 ning alates jaanuarist 2011 kuni 18.02.2013, s.o ligi 30 kuu jooksul, hageja tööd ei teinud ja kostja talle tasu ei maksnud. Seadusest tuleneva eelduse tõttu tuli kostjal töötasu maksmise kohustusest vabanemiseks tõendada põhjused, miks hageja viidatud pika perioodi jooksul tööd ei teinud. Praegusel juhul on kostja tuginenud väitele, et hageja ei avaldanud soovi tööd teha, muu hulgas seetõttu, et tema töövõime oli haigestumise tõttu alanenud, kuigi kostjal oli tööd talle pakkuda. Maakohus järeldas kostja tahet tööd hagejale pakkuda sellest, et luges tõendatuks kostja väited võimaliku töö olemasolu kohta. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu sellekohase hinnanguga. Kohtule esitatud tõendid ei võimaldanud sellist järeldust teha. See, et kostjal oli vaidlusalusel perioodil teatud töid, mida ta oleks saanud ka hagejale pakkuda, ei võimalda järeldada, et kostja töömahud ei olnud vähenenud ning et kogu vaidlusalune periood on hõlmatud töödega (tellimustega), mida oleks hageja valmisoleku korral saanud kostja talle pakkuda. Ka asjaolu, et hageja tervilik seisund oli muutnud, ei võimalda järeldada, et hagejal puudus soov ja valmisolek töö tegemiseks (töövõime osaline alanemine, s.o 70% ulatuses, tuvastati alles detsembris 2012).

Samas, vaatamata eelmärgitule, on kohtu ette toodud asjaolude põhjal võimalik siiski järeldada, et pooltel oli omavaheline kokkulepe, et hageja ei tee tööd ja kostja ei maksa talle tasu, kuid tasub hageja eest riigimaksud, sh sotsiaalmaksu. Eluliselt ei ole usutav, et hageja, soovides teha tööd ja teenida sissetulekut, ootas seda ligi 2,5 aastat, kusjuures ühtegi taasesitamist võimaldavas vormis nõuet selle kohta ei ole ta tööandjale esitanud. Pigem on eluliselt usutavam, et halvenenud tervise tõttu ei olnud hageja töö tegemisest huvitatud, millele vastas kostja nõustumine korraldada hageja ravikindlustuse jätkumine, võttes ühtlasi enda kanda vastavad kulud. Seetõttu tuleb nõustuda kostjaga, et hageja ja kostja juhatuse liikme tiheda perekondliku seotuse tõttu ei lõpetatud hagejaga töölepingut, vaid otsustati tasuda hageja eest seadusest tulenevad riigimaksud, võimaldamaks ravikindlustuse kestmist, mis oli hagejale ka eluliselt vajalik (töövõime kaotus tuvastati tal alles detsembris 2012). On väheusutav, et hageja, olles eelnevalt töötanud kostja ettevõttes enam kui kolm aastat, lepib vaikides mitu järgmist aastat töö puudumisega (sissetulekut saamata), esitades palganõude töövaidlusorganile alles kolm aastat hiljem, kui töö ja töötasu saamisega olid probleemid väidetavalt tekkinud. Ka sellest asjaolust võib järeldada, et hageja nõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kohus saab teha TsMS § 652 lg 8 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest). TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud viisil, mille eesmärgiks võib pidada teisele isikule kahju tekitamist. Samad põhimõtted kehtivad ka töölepingu poolte suhtes. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohtupraktika kohaselt saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas tuvastatud need erandlikud asjaolud, mis tingivad hageja palganõude rahuldamata jätmise. Töötasu on oma olemuselt tasu töö eest.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ U. Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.