Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Kohtuasi
Igor Savenkovi (pankrotis) pankrotimenetlus. Lõpparuande kinnitamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-18844
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Võlgnik Igor Savenkov (pankrotis) Pankrotihaldur Urmas Tross Võlausaldaja Swedbank AS, esindaja juhatuse liige Rait Pallo Võlausaldaja AS Grand Marketing, esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava Võlausaldaja OÜ Della Project, esindaja juhatuse liige Arkadi Beinenson
Asja läbivaatamise kuupäev
7. september 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2014. a määrus ja Harju Maakohtu
11.veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-18844.
2.
Teha uus määrus, millega jätta Igor Savenkovi (pankrotis) pankrotimenetluse lõpparuanne kinnitamata ja tagastada lõpparuanne pankrotihaldur Urmas Trossile pankrotimenetluse jätkamiseks.
3.Määruskaebus rahuldada.
4.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Igor Savenkovi (pankrotis) pankrotihalduri Urmas Trossi kanda.
1.Harju Maakohus kuulutas 8. jaanuari 2010 määrusega välja Igor Savenkovi (võlgnik) pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Urmas Tross. Pankrotihaldur esitas 8. augustil 2013 kohtule lõpparuande ja
20.septembril 2013 täiendava lõpparuande. Lõpparuande kohaselt on võlausaldaja Swedbank AS-i (Swedbank) rahuldamata nõude jääk 0 eurot. Pankrotihaldur palus määrata oma tasuks koos maksudega
92 944 eurot 47 senti, maksta see välja äriühingule, kelle kaudu pankrotihaldur tegutseb, ning kinnitada pankrotimenetluse kulud 5327 eurot 40 senti.
2.Swedbank esitas 16. augustil 2013 lõpparuandele vastuväite ja 23. septembril 2014 selle täienduse, paludes jätta lõpparuande kinnitamata ja tagastada see pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks. Swedbank leidis, et ulatuses, milles võlausaldaja nõue jääb esimeses järgus rahuldamata põhjusel, et pandiesemete müügist laekunud rahast arvatakse maha menetluskulu pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 2 järgi, tuleb nõue kajastada lõpparuandes teise järgu nõudena. Lõpparuanne rikub Swedbanki õigusi, kuna tal jääb 68 277 euro 91 sendi suuruse nõude kohta täitedokument saamata. Samuti leidis Swedbank, et pankrotihalduri tasu (4,9% pankrotivarast) on ülemäära suur, tasule ei tohiks lisanduda maksud (koos maksudega on pankrotihalduri taotletav tasu 6,5% pankrotivarast). Lisaks ei ole haldur kulutusi piisavalt põhjendanud. Pankrotitoimkonna liikmetele tasu määramisel ei ole järgitud PankrS § 76 lg-s 1 sätestatut.
3.Harju Maakohus jättis 11. veebruari 2014. a määrusega Swedbanki vastuväite rahuldamata ja kinnitas lõpparuande. Kohus märkis resolutsioonis võlausaldajad ja nende tunnustatud nõuded, mille eest raha on saamata, määras pankrotihalduri tasuks 92 883 eurot 14 senti (sh sotsiaalmaks 23 061 eurot 43 senti), mis tuleb maksta OÜ Konkurss kontole, kinnitas pankrotihalduri vajalikud kulutused 5327 eurot 40 senti ja vabastas pankrotihalduri. Kohus lõpetas pankrotimenetluse ja algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei tule pandipidaja nõuet esimeses rahuldamisjärgus rahuldatavast nõudest maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 märgitud pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ulatuses rahuldada PankrS § 153 lg 4 järgi teise järgu nõudena. Võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud Swedbanki 650 527 euro 91 sendi suurust pandiga tagatud nõuet. Pandiesemete müügist laekus 685 000 eurot, millest pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks jäi 102 750 eurot (685 000 × 15%) ja pandipidajale tuleb välja maksta 582 250 eurot. Swedbanki nõude rahuldamata osa 68 277 eurot 91 senti ei tule rahuldada teise järgu nõudena ja lõpparuande kinnitamise määrus ei ole selle nõude osas täitedokumendiks. Pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmine otsustati võlausaldajate 13. mai 2013. a otsusega ja kinnitati maakohtu 31. oktoobri 2013. a määrusega. Kuna kohtumäärus on jõustunud, siis ei pidanud maakohus vajalikuks võtta seisukohta pankrotitoimkonna liikmete tasude kohta. Halduri tehtud kulutused on põhjendatud. Haldur on kulutused enne toimkonnaga kooskõlastanud, kogu kohtumenetluse kestel on haldur esitanud kohtule ka PankrS § 66 lg 1 kohaseid aruandeid. PankrS § 651 lg 3 kohaselt on halduri tasu ülemmäär pankrotivaralt, mille suurus ületab 640 000 eurot, kuni 5% pankrotivarast. Haldur taotleb 1 426 186 euro 60 sendi suuruselt pankrotivaralt tasuks 4,9% ehk 69 883 eurot 13 senti, millele lisandub sotsiaalmaks 23 061 eurot 43 senti, seega kokku taotleb haldur tasu 92 944 eurot 57 senti. Haldur ei tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana ja temale välja makstud tasu tuleb maksustada tulumaksuseaduse § 13 lg 2 ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 4 ja § 9 lg 2 kohaselt. Sotsiaalmaksu tasub pankrotivõlgnik ning see lisandub tasule. Arvestades halduri töö mahtu, pankrotimenetluse keerukust ja halduri kutseoskust, on põhjendatud määrata haldurile alammäärast suurem tasu. Võlgnik, pankrotitoimkond ja võlausaldajad on 13. mai 2013 üldkoosolekul pankrotihalduri tasu suurusega nõustunud. Maakohus leidis, et lõpparuanne vastab PankrS § 162 lg-te 2 ja 3 nõuetele ning tuleb kinnitada.
4.Swedbank esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja jätta lõpparuanne kinnitamata ning tagastada see pankrotihaldurile. Pankrotihaldur ja võlgnik vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. novembri 2014. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt lõppes Swedbanki nõue, kuna talle maksti välja raha, mis laekus pandieseme müügist ja millest oli kinni peetud seaduses ettenähtud korras summa pankrotimenetluse kulude katteks. Kui pandipidajale väljamaksmisele kuuluvast rahasummast arvatakse maha kulud kuni 15% ulatuses, siis ei muutu nõue selles osas teise rahuldamisjärgu nõudeks, vaid lõpeb. Pandipidajale maksti välja 582 250 eurot, mis on enam kui 85%. Kuna Swedbanki nõue on pankrotimenetluses lõppenud, siis ei ole tal enam nõuet, ta ei ole enam pankrotimenetluses võlausaldaja ja edasine pankrotimenetlus teda ei puuduta. Seega ei ole tal alust vaidlustada pankrotihalduri tasu ja pankrotimenetluses tehtud kulutusi. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohtu määrus saaks muul moel Swedbanki õigusi kahjustada. Pankrotihalduri tasu kohta esitatud väiteid ringkonnakohus ei käsitlenud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Swedbank palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta lõpparuanne kinnitamata ning tagastada see haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ja uue aruande esitamiseks või alternatiivselt saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud põhjendamatult lugenud Swedbanki nõude pärast pankrotimenetluses pandieseme müügist saadud raha väljamaksmist lõppenuks. Pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsioonis on kohtud jätnud märkimata, kui suures ulatuses jäi Swedbanki esimese järgu nõue rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu. See rikub Swedbanki õigusi, sest temalt on võetud ära võimalus saada täitedokument selle nõude osa kohta, mis jäi mahaarvamise tõttu rahuldamata. Põhjendamatu on seisukoht, nagu kaotaks võlausaldaja pankrotimenetluses pandieseme müügist saadud raha väljamaksmisega kaebeõiguse ja edasine pankrotimenetlus teda ei puudutaks. Pankrotihalduri tasu ei ole proportsionaalne tehtud toimingute mahu ja seaduses sätestatuga ega vasta Riigikohtu praktikale. Kohtud ei ole hinnanud seda, kas tegemist on menetlusega, mis võimaldaks määrata pankrotihaldurile suurema tasu kui 1% pankrotivarast.
7.Pankrotihaldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus on lõpparuande põhjendatult kinnitanud. Pankrotimenetluses ei ole Swedbanki õigusi rikutud. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et Swedbank ei ole enam pankrotimenetluses võlausaldaja. Pärast Swedbanki nõude rahuldamist ei saa pankrotimenetluses tehtud toimingud tema õigusi rikkuda. Ka haldurile tasu määramisega ei rikuta Swedbanki õigusi. Haldurile tasu määramine on pankrotimenetluses ettenähtud toiming, mis tehakse PankrS-is ettenähtud piirides, võttes arvesse nii üldkoosoleku, pankrotitoimkonna kui ka võlgniku
arvamust.
8.Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja leiab, et maakohus on põhjendatult kinnitanud pankrotimenetluse lõpparuande ja algatanud tema kohustustest vabastamise menetluse, samuti on ringkonnakohus jätnud põhjendatult määruskaebuse rahuldamata. Swedbanki nõue on rahuldatud jaotusettepaneku alusel, pärast seda ei ole Swedbank enam pankrotimenetluses võlausaldaja ja tema õiguste rikkumine ei ole võimalik.
9.Võlausaldaja AS Grand Marketing leiab, et maakohtu määrusega on põhjendatult ja objektiivselt kinnitatud pankrotimenetluse lõpparuanne, kuna menetluses ei ole rikutud võlgniku ja võlausaldajate õigusi.
10.Võlausaldaja OÜ Della Project vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning avaldab, et toetab täielikult pankrotihalduri vastust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asjas tuleb teha uus määrus, millega võlgniku pankrotimenetluse lõpparuanne tuleb jätta kinnitamata ja tagastada see pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
12.Kolleegium käsitleb esmalt PankrS § 153 lg-te 2 ja 4 tõlgendamist (I) ning selgitab, kuidas arvestatakse pandipidaja osa pankrotimenetluse kulude kandmises PankrS § 153 lg 2 järgi (II). Seejärel vastab kolleegium määruskaebuse väidetele PankrS § 163 lg 4 rikkumise (III) ja pankrotihalduri tasu ebaproportsionaalsuse kohta (IV) ning käsitleb võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist ning lõpparuande kinnitamisega seotud muid rikkumisi (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI). I
13.Kolleegium on PankrS § 153 lg-d 2 ja 4 tõlgendades varem leidnud, et ulatuses, milles pandipidaja osaleb pankrotimenetlusega seotud väljamaksetes PankrS § 153 lg 2 järgi, ei tule pandipidaja nõuet rahuldada teise järgu nõudena (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-144-05, p-d 15 ja 16; 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-14, p 10). Kolleegium muudab eelnimetatud seisukohta ja leiab, et ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi koos muude tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega ehk teise järgu nõuetega. Alljärgnevalt põhjendab kolleegium oma seisukohta. PankrS § 153 lg 2 sätestab, et pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 153 lg 4 esimese lause kohaselt rahuldatakse pandipidaja pandiga tagatud nõue ulatuses, milles see on jäänud rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, koos PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud nõuetega ehk muude tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega. PankrS § 153 lg 4 esimesest lausest ei järeldu, et pandipidaja
nõude rahuldamata jäänud osa ei hõlmaks seda osa, mis jäi rahuldamata põhjusel, et selle arvel osales pandipidaja PankrS § 153 lg 2 järgi menetluskulude kandmises.
14.Pandipidaja rahuldamata nõude osa, mille arvel ta osales PankrS § 153 lg 2 järgi pankrotimenetlusega seotud väljamaksetes, on osa tähtaegselt esitatud ja tunnustatud nõuetest ja niisugused nõuded kuuluvad olemuslikult PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud nõuete hulka. Samuti on tegu rahuldamata jäänud nõudega, nagu on rahuldamata ka ülejäänud tagamata (teise järgu) nõuded. Enne teise järgu nõuete rahuldamiseks maksete tegemist tehakse PankrS § 146 lg 1 p-des 1-4 märgitud väljamaksed (sh massikohustused, pankrotimenetluse kulud jmt) ja see mõjutab kõigi teise järgu nõuete rahuldamist. Teisisõnu, kõik teise järgu nõuetega võlausaldajad osalevad nende kulude kandmisel. Ka pandipidaja osaleb koos teiste võlausaldajatega rahuldamata jäänud ja teise järku arvatud nõuetega täiendavalt menetluskulude kandmisel. Seega osaleb pandipidaja sel juhul PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud kulude kandmisel kahel korral: esmalt PankrS § 153 lg-s 2 märgitud ulatuses (müügiesemest saadud raha arvel) ja seejärel pandieseme müügist saadu arvel rahuldamata nõude osas ka teises järgus.
15.Kolleegium leiab, et see, et pandipidajale jäetakse tema esimese järgu nõude rahuldamiseks PankrS § 153 lg 2 alusel välja maksmata osa pandieseme müügist saadud rahast PankrS § 146 lg 1 maksete katteks, ei välista iseenesest tema nõude osalist rahuldamist teises järgus ja sellest ei saa järeldada, nagu ei osaleks pandipidaja kulude kandmises. Enne teise järgu nõuete rahuldamist tehakse samuti PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud väljamaksed, mis mõjutavad kõigi teise järgu nõuete rahuldamise ulatust. II
16.PankrS § 153 lg 2 sätestab, et pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, kuid mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Seega näeb seadus ette, millises proportsioonis arvutatakse pandipidaja kantud kulusid pankrotimenetluse kogukuludest, ja sätestab ka piirmäära, millest rohkem pandipidaja kulusid ei kanna, olenemata tegelikust proportsioonist. PankrS § 153 lg 2 eesmärk on tagada, et ka hüpoteegiga tagatud nõudega võlausaldajad osaleksid kulude kandmises (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p-d 15 ja 17). Selleks, et teha kindlaks proportsioon, mille ulatuses pandiga tagatud nõudega võlausaldaja kulude kandmises osaleb, tuleb esmalt selgeks teha, millisest summast tehakse PankrS § 153 lg-s 2 nimetatud mahaarvamised. Kolleegium leiab, et PankrS § 153 lg-st 2 järeldub, et need mahaarvamised tehakse rahasummast, mis oleks pandiga tagatud nõude rahuldamiseks välja makstud, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks (ehk summast, mille ulatuses pandipidaja nõue rahuldataks siis, kui võlgnik ei oleks pankrotis).
17.Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et pandiga tagatud nõude rahuldamisel pandieseme müügist saadud raha ulatuses saab sellest maha arvata pankrotimenetlusega seotud väljamakseid maksimaalselt kuni 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p 17; 12. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16; 20. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-11, p 12;
13.novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12, p 12). Samuti on kolleegium varem leidnud, et PankrS § 153 lg 2 kohaselt tuleb isegi siis, kui pandieseme müügist laekub rohkem raha kui pandipidaja pandiga tagatud nõue, lähtuda mahaarvatava summa arvutamisel pandieseme müügist saadud rahasummast, mitte pandiga tagatud nõude summast (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12, p 12; 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-14, p 10). Kolleegium muudab ka selles osas oma seisukohta ning selgitab ja põhjendab alljärgnevalt, millisest summast tuleb mahaarvatava summa arvutamisel lähtuda.
18.Kui pandieseme müügist saadakse vähem, kui on pandiga tagatud nõude suurus, siis on PankrS § 153 lg-s 2 märgitud "ulatus" võrdne müügitulemiga. Kui pandieseme müügist saadakse rohkem, kui on pandiga tagatud nõude suurus, siis on eelnimetatud "ulatus" piiratud nõude suurusega. Kulude mahaarvamine müügitulemist olukorras, kus pandieseme müügist saadi rohkem, kui oli pandipidaja tunnustatud nõue, ei oleks kooskõlas seaduse mõttega, sest see, et pandiese õnnestub müüa soodsamalt, kui on pandiga tagatud nõude suurus, ei tohiks anda pandipidajale mingeid eeliseid. See osa müügitulemist, mille võrra müügitulem on pandiga tagatud nõudest suurem, läheb pankrotivara hulka, mille arvel kulud kantakse ja pandiga tagamata nõuded rahuldatakse, ning müügitulemi selle osaga ei ole pandipidajal mingit seost. Niisuguses olukorras oleks müügitulemist lähtumine vastuolus PankrS § 153 lg 2 eesmärgiga, sest sel juhul ei pruugiks kõik pandiga tagatud nõuetega võlausaldajad kulude kandmises üldse osaleda. See, kui soodsalt pandiese müüakse, ei tohiks seada pandipidajaid pankrotimenetluse kulude kandmisel ebavõrdsesse olukorda.
19.Pandipidajal saada olevast müügitulemist mahaarvatava rahasumma kohta sätestab PankrS § 153 lg 2, et maha tuleb arvata PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse. Kolleegium leiab, et "pandieseme müügist saadud rahasumma" all on ka selles lauseosas peetud silmas rahasummat, mis pandipidajale müügitulemist tuleks välja maksta, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks (vt p-d 16 ja 18). See tähendab, et PankrS § 153 lg 2 mõtte kohaselt tuleb rahasummast, mille pandipidaja peaks müügitulemi järgi saama, maha arvata see osa menetluskuludest, mis on proportsionaalne nimetatud müügitulemi osa ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma suhtega.
20.Järgmisena tuleb vastavalt kulude kandmise proportsioonile leida sellele vastav osa PankrS § 146 lgs 1 märgitud väljamaksete kogusummast. Just see summa tuleb pandipidajale muidu väljamaksmisele kuuluvast rahasummast (vt p 19) maha arvata - eeldusel et mahaarvatav osa ei ületa 15% müügitulemist, millele pandipidajal oleks õigus, kui ta ei peaks kulusid kandma. Kui PankrS § 153 lg 2 järgi arvutatav osa PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetest ületab 15% sellest müügitulemi osast, siis on mahaarvamine piiratud 15%-ga. Kolleegium märgib, et ekslik on lähtuda pandipidaja kanda jäetava kuluosa arvutamisel üksnes 15%-st, sest see on vaid ülemmäär, millest rohkem ei või pandipidajale kulude kandmist panna. Seetõttu ei ole pandipidaja kanda jääva menetluskulude osa arvutamisel õige see, kui pandipidaja pandieseme müügitulemist (või selle osast) võetakse lihtsalt maha 15%.
21.Maakohus ei ole PankrS § 153 lg 2 kohaselt määranud kindlaks Swedbanki pandieseme müügist saadud rahasumma (vt ka p-d 18-20) ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma suhet ega rahasummat, mis vastavalt sellele suhtele PankrS § 146 lg-s 1 märgitud maksetest peaks jääma Swedbanki kanda, vaid on leidnud, et nendeks makseteks kasutatakse kuni 15% pandieseme müügist saadud rahast.
Maakohus on 15% arvutanud pandieseme müügist saadud 685 000 eurost, arvestamata, millist osa müügitulemist oleks pandipidaja nõuet (650 527 eurot 21 senti) arvestades võimalik tema nõude rahuldamiseks kulutada, ja leidnud, et kui pandipidaja kanda jäävad kulud ei ületa 102 750 eurot, siis ei ole pandipidaja õigusi rikutud. Kolleegium ei nõustu selle järeldusega. Esiteks on eksitud piirmäära leidmisel (vt p 20). Lisaks sellele ei saa piirmäärast järeldada, et Swedbank peab kulusid kandma just selles ulatuses. Piirmäär on üksnes pandipidaja kulude kandmises osalemise maksimaalne võimalik ulatus. Ringkonnakohus ei ole maakohtu viga parandanud.
22.Pandieseme müügist saadu (vt ka p-des 18-20 märgitut) ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma suhte leidmiseks tuleb esmalt kindlaks määrata selle tehte liikmed. Maakohus on tuvastanud, et Swedbanki pandieseme müügist laekus pankrotivarasse 685 000 eurot ning et pankrotimenetluses on tunnustatud Swedbanki pandiga tagatud nõuet 650 527 eurot 91 senti, kuid ei ole märkinud, kui palju laekus raha pankrotivara müügist kokku. Kui eeldada, et kogu pankrotivara müügist saadud rahasumma on 1 441 386 eurot 60 senti, nagu pankrotihaldur on parandatud lõpparuandes (IV kd, tl 44) märkinud, siis on pandieseme müügist saadud summa, mis pandipidajale müügitulemist tuleks välja maksta, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks (650 527 eurot 91 senti) ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma (1 441 386 eurot 60 senti) suhe 0,45 ehk sel juhul peaks Swedbank eelduslikult kandma 45% PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetest. Maakohus ei ole tuvastanud ka PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete suurust. Kui eeldada, et selleks on 89 296 eurot 40 senti, nagu pankrotihaldur on parandatud lõpparuandes (IV kd, tl 46, p 4.9) märkinud, siis tuleks Swedbankil kanda nendest kuludest 45% ehk 40 183 eurot 38 senti. Lõpuks tuleb kontrollida, kas tulemus ei ületa 15% pandi eseme müügist saadud rahasummast, mis kulusid arvestamata läheks Swedbanki nõude rahuldamiseks. Kuna Swedbanki nõue oleks pandieseme müügi tulemust arvestades olnud võimalik rahuldada 650 527 euro 91 sendi ulatuses, siis on selle pandipidaja PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetes osalemise piirmäär 97 579 eurot 19 senti (15% 650 527 eurost 91 sendist). Et kulude kandmise ulatus oleks eespool toodud andmete õigsuse eelduse korral väiksem kui piirmäär, ei oleks piirmäära kohaldamiseks ülalkirjeldatud juhul vajadust. Kolleegium leiab, et pankrotimenetluse kulude proportsioonist võib kõrvale kalduda, kui mõne võlausaldaja nõude tagatiseks oleva vara säilimiseks ja hoolduseks on tehtud otseseid kulutusi, kuid sellisel juhul tuleb lõpparuandes nimetatud kulutused välja tuua ja neid tõendada. Praeguses asjas ei ole seda tehtud. Kolleegium rõhutab, et kohtud ei ole tuvastanud eespool toodud arvutuse aluseks olevaid arvandmeid ega kontrollinud pankrotihalduri esitatud lõpparuandes toodud andmete õigsust. Kolleegium ei saa ise neid asjaolusid kontrollida. Seega on otsuse p-s 22 toodud arvutusel üksnes selgitav tähendus ja see arvutus kehtib vaid juhul, kui selle aluseks olevad arvandmed on õiged.
23.Swedbanki kanda jäävate maksete suuruse kindlaksmääramiseks tuleb järgnevas menetluses ennekõike tuvastada PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksete suurus. PankrS § 146 lg 1 p-de 1-4 kohaselt on pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks, mis tehakse pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist, vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis, massikohustused ja pankrotimenetluse kulud. Pankrotihalduri esitatud lõpparuande andmed on esitatud viisil, mis ei võimalda ühemõtteliselt tuvastada, milline on PankrS § 146
lg-s 1 märgitud väljamaksete suurus. Nii näiteks ei sisalda aruanne andmeid pankrotitoimkonna liikmete ja halduri kulude kohta, samuti pankrotihalduri tasu kohta. Neid andmeid arvestamata ei ole võimalik otsustada muuhulgas selle üle, millises ulatuses peab iga pandiga tagatud nõudega võlausaldaja PankrS § 146 lg-s 1 märgitud kulusid kandma. Seega ei vasta lõpparuanne seadusele ja maakohus ei oleks tohtinud seda kinnitada. Ringkonnakohus seda rikkumist ei kõrvaldanud. Eelnevast tulenevalt tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta lõpparuanne kinnitamata ning tagastada see pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks. III
24.Põhjendatud on määruskaebuse väide, et maakohus ei järginud PankrS § 163 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt tuleb pankrotimenetluse lõpetamise määruses märkida, millises ulatuses on igal võlausaldajal tunnustatud nõude osa eest jäänud raha saamata, samuti, millistele nõuetele esitas võlgnik vastuväite. Viidatud sättes ei ole nende andmete määruses märkimise kohustust seatud sõltuvusse sellest, millisel põhjusel jäi võlausaldajal pankrotimenetluses raha saamata. Maakohus on jätnud vaidlustatud määruse resolutsioonis Swedbanki ja tema tunnustatud nõude rahuldamata osa märkimata. Resolutsioon ei kajasta ka võlgniku vastuväiteid võlausaldaja nõuetele. Kui võlgnik ei ole nõuetele vastuväiteid esitanud, siis peab ka see määruse resolutsioonist nähtuma. Ringkonnakohus ei ole maakohtu eksimust kõrvaldanud. PankrS § 168 järgi on PankrS § 163 lg-s 4 nimetatud määrus täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on pankrotimenetluses jäänud rahuldamata, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet PankrS § 104 lg 1 kohaselt või kui kohus on PankrS § 104 lg-s 2 nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. Kolleegium on mitmes varasemas lahendis juhtinud tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub ka määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita (vt nt Riigikohtu 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-14, p 11; 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Samuti on kolleegium selgitanud, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt nt Riigikohtu
16.jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Sellest tulenevalt peab kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsioonis märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järgu nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu.
25.Nõustuda ei saa kohtute seisukohaga, nagu lõppeks võlausaldaja esimese järgu nõue osas, milles see jääb rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast arvatakse maha pankrotimenetlusega seotud väljamaksed. Niisugune seisukoht ei põhine seadusel. Isegi kui pandipidajast võlausaldaja nõue jääb osaliselt rahuldamata, järeldub PankrS §-st 168, et kui võlgnik ei ole pankrotimenetluses esitanud nõudele vastuväidet (või kui võlgniku vastuväite esitamise korral on kohus võlausaldaja nõuet PankrS § 104 lg-s 2 sätestatud korras tunnustanud), siis võib võlausaldaja oma tunnustatud nõude pankrotimenetluses rahuldamata jäänud ulatuses esitada võlgniku vastu täitmiseks pärast pankrotimenetluse lõppu. Pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõue iseenesest ei lõppe ja ulatuses, milles pandiga tagatud nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise (PankrS § 153 lg 2) tõttu rahuldamata, rahuldatakse see PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise järgu nõudena (vt otsuse p-
d 13-15). Samuti ei ole õige kohtute seisukoht, nagu ei saaks Swedbanki enam pidada pankrotimenetluses võlausaldajaks pärast seda, kui talle maksti välja pandieseme müügist saadud raha, millest osa oli maha arvatud pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks. Ka see järeldus ei põhine seadusel. PankrS § 8 lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Swedbankil on selline nõue ja asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, nagu oleks ta oma nõude kaotanud või oleks see lõppenud, ei ole asjas tuvastatud. Kolleegium selgitab, et p-des 24 ja 25 esitatud järeldusi ei mõjuta varasemate seisukohtade muutmine PankrS § 153 lg-te 2 ja 4 kohaldamise küsimuses (vt otsuse I ja II osa).
26.Nõustuda ei saa ka kohtute seisukohaga, nagu ei puudutaks Swedbanki vastuväites esitatud asjaolud tema õigusi. Swedbank on vastuväites leidnud, et pankrotihaldurile määratud tasu on ülemäärane. PankrS § 153 lg-s 2 sätestatu kohaselt osaleb pandiga tagatud nõudega võlausaldaja pandieseme müügist saadud raha arvel kulude kandmisel, mis tehakse PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksetena. PankrS § 146 lg 1 p 4 kohaselt sisalduvad sellistes väljamaksetes pankrotimenetluse kulud. PankrS § 150 lg 1 p 3 kohaselt on halduri tasu pankrotimenetluse kulu. Seega sisaldub halduri tasu PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud maksetes ning selle suurus mõjutab nii nimetatud maksete suurust kui ka ulatust, milles pandipidaja pandieseme müügist saadud raha arvel maksetes osaleb. IV
27.Õige on määruskaebuse väide, et kohtud ei ole pankrotihalduri tasu määramisel hinnanud, kas tasu on proportsionaalne ja kas tegemist on menetlusega, mis võimaldaks määrata pankrotihaldurile suurema tasu kui 1% pankrotivarast. Maakohus on lõpparuannet kinnitades pankrotihalduri tasuks määranud 92 883 eurot 14 senti (sealhulgas sotsiaalmaks 23 061 eurot 43 senti). Seejuures ei ole maakohtu määruse põhjendavas osas tehtud arvutuse järgne halduri tasu (92 944 eurot 57 senti) kooskõlas määruse resolutsioonis toodud summaga (92 883 eurot 14 senti). Määruskaebuses on leitud, et pankrotihaldurile määratud tasu on põhjendamatult suur. Riigikohus on oma 26. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13 tehtud lahendi p-des 16 ja 17 selgitanud pankrotihalduri tasu määramise aluseid. Kohtud ei ole pankrotihaldurile tasu määramisel nimetatud seisukohti arvestanud.
28.PankrS § 65 lg 2 järgi arvestatakse pankrotihalduri tasu, lähtudes pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Sama lõike teise lause järgi arvestab kohus halduri tasu suuruse määramisel halduri töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu piirmäärad on sätestatud PankrS §-s 651. Viidatud paragrahvi lg 4 järgi ei või halduri tasu olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. PankrS § 651 lg 3 järgi on halduri tasu ülemmäär pankrotivaralt, mille suurus ületab 640 000 eurot, kuni 5% pankrotivarast. PankrS § 65 lg 5 kohaselt määrab kohus haldurile tasu üldjuhul PankrS § 651 lg-s 1 nimetatud alammääras. Alammäärast suurema tasu võib kohus määrata põhjendatud juhul. Maakohus pidas põhjendatuks määrata haldurile tasu 4,9% pankrotivarast ja ringkonnakohus seda ei muutnud. Seega
lugesid kohtud põhjendatuks määrata haldurile alammäärast suurema tasu. Kolleegium märgib, et haldurile alammäärast suurema tasu määramisel tuli kohtutel lähtuda PankrS § 65 lg-tes 2 ja 51 sätestatust. Kohtud ei ole pankrotihaldurile tasu määramist piisavalt põhjendanud. Asjaolu, et halduri taotletava tasu suurusega on nõustunud võlgnik, pankrotitoimkond ja võlausaldajate üldkoosolek, ei võimalda kohtul määrata haldurile tasu seaduses sätestatut rikkudes ega vabasta teda kohustusest pankrotihaldurile tasu määramist seaduse kohaselt põhjendada.
29.Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 17), mille kohaselt võib kohus PankrS § 65 lg-st 5 tulenevalt määrata haldurile alammäärast suurema tasu üksnes põhjendatud juhul. PankrS võimaldab kohtul määrata ka alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri töö mahule ja vastutusele. Kui kohus peab põhjendatuks määrata haldurile alammäärast suurema tasu, tuleb tasu määramisel arvestada halduri töö mahtu ja pankrotimenetluse keerukust ning halduri kutseoskust (PankrS § 65 lg 2). Töö maht ja keerukus võivad sõltuda pankrotivara suurusest, st esmajoones halduri tegevusest vara suurendamisel ja tagasivõitmisel. PankrS § 65 lg 51 p-dest 1-3 ei tulene, et ainuüksi sellepärast, et pankrotivara väärtus on suur, oleks põhjendatud määrata haldurile alammäärast suurem tasu. Kui pankrotivara väärtus oli suur ja kohus leiab, et arvestades halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, ei ole alammäära kohaldamine õiglane, tuleb kolleegiumi arvates lisaks kontrollida seda, kas haldur on osalenud oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega ole kasutanud õigusabi (PankrS § 65 lg 51 p 2). Kohtuvaidlustes õigusabi kasutamise kontrollimine on põhjendatud, sest PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulu muu hulgas ka menetluskulu. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosalise kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kuna menetluskulu on pankrotimenetluse kulu, mis PankrS § 146 lg 1 p 4 kohaselt makstakse välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist, kahjustaks võlausaldajate huve, kui vaatamata õigusabi kasutamisele suurendataks kohtuvaidlusi arvestades ka halduri tasu. Kui haldurile soovitakse määrata suurem tasu kui 1% pankrotivarast, peab kohus määruse põhjendustes analüüsima ja hindama nii halduri töö mahtu, s.o halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, mistõttu kohtu arvates alammääras tasu ei ole õiglane, kui ka seda, kas haldur kasutas õigusabi, kui osales oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes. Kui haldur kasutas õigusabi, pole kolleegiumi arvates eespool viidatud sätete järgi põhjendatud määrata alammäärast suuremat tasu ka juhul, kui pankrotivara väärtus on suur. See tähendab, et kuigi seaduse järgi on tasu määramisel orientiiriks pankrotivara suurus, tuleb halduri tasu määramisel lähtuda eelkõige halduri töö mahust ja keerukusest, mitte ainuüksi pankrotivara suurusest. Üksnes asjaoluga, et võlgniku pankrotivara väärtus on suur, ei saa põhjendada halduri tasu suurendamist. Samuti peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa, kuid kui halduri töömaht ei ole suur ja nt ettevõtte juhtimisel, vara realiseerimisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt samasuguse olukorra kohta saneerimismenetluses ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 87).
30.Maakohus on nõustunud halduri ettepanekuga, mille kohaselt halduri tasule lisatakse sotsiaalmaksu osa. Riigikohus on oma varasemas lahendis märkinud, et kui haldur jääb taotluse juurde, et tasu makstaks välja juriidilisest isikust büroopidajale, kelle kaudu haldur tegutseb, tuleb määrata kindlaks halduri tasuga seotud kogukulu, mis hõlmab makse, mis tuleb halduri tasult tasuda. PankrS-iga on määratud halduri tasu piirmäärad ja piirmäärajärgne halduri tasu sisaldab ka makse. Sellise regulatsiooni eesmärk on kaitsta võlausaldajaid, kellele tehtavad väljamaksed sõltuvad pankrotivara suurusest. Riigikohus on järeldanud, et PankrS §-de 65 ja 651 eesmärk on muu hulgas sätestada, kui suure osa pankrotivarast tohib moodustada haldurile makstav tasu (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p-d 13-14). Maakohtu kinnitatud lõpparuande kohaselt on halduri tasu praeguses asjas koos sotsiaalmaksuga 92 883 eurot 14 senti, mis ületab PankrS § 651 lg-s 3 sätestatud ülemmäära. Ringkonnakohus ei ole sellele rikkumisele tähelepanu pööranud. V
31.Kolleegium juhib tähelepanu, et lisaks eelnevale ei vasta lõpparuanne seadusele ka seetõttu, et selles sisalduvad andmed ei ole võrreldavad ega kontrollitavad. Pankrotihaldur on korduvalt esitanud kohtule lõpparuande uusi versioone ja nende võrdlemisel ei ole jälgitav, mida on varasema versiooniga võrreldes muudetud. PankrS § 66 lg 3 teise lause kohaselt kontrollib kohus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse. Seega pidi maakohus muu hulgas kontrollima, kas halduri tehtud kulutused olid vajalikud ja põhjendatud. Vaidlustatud kohtulahendist ei nähtu, et maakohus oleks kulutuste vajalikkust ja põhjendatust kontrollinud, ja ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud.
32.PankrS §-st 84, § 3 lg-st 3 ja § 163 lg-st 6 tulenevalt pidid kohtud muu hulgas kontrollima ka seda, kas võlausaldajaid on koheldud võrdselt. PankrS § 153 lg 2 ebaõige kohaldamine on kaasa toonud selle, et võlausaldajaid on pankrotimenetluses ebavõrdselt koheldud - esimese järgu nõudega võlausaldajatest on ainult Swedbankile väljamakstavat jaotist pankrotimenetluse kulude tõttu vähendatud. Kahe ülejäänud pandiga tagatud nõudega võlausaldaja nõuded on aga rahuldatud täies ulatuses ja kulusid ei ole nende kanda jäetud. PankrS § 153 lg 3 sätestab, et kui pandiese on koormatud mitme pandiõigusega, rahuldatakse nõuded pandieseme müügist saadud raha arvel vastavalt pandiõiguste järjekohtadele. PankrS § 153 lg-s 2 nimetatud kulud jagunevad pandipidajate vahel võrdeliselt neil pandieseme müügist saadava osaga (vt p-d 16, 18-19).
33.PankrS § 146 lg 1 p-de 1-4 kohaselt tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis, massikohustused, pankrotimenetluse kulud. Pankrotiasja materjalide põhjal ei ole võimalik kindlaks teha pankrotimenetluse kulude tegelikku suurust. Pankrotimenetluse parandatud lõpparuandes (IV kd, tl 43-64) toodud kulude arvestus on ebaselge, lõpparuandes toodud selgitused aruandes kajastatud andmete kohta ei ole jälgitavad ja seetõttu on kohtule esitatud lõpparuanne eksitav. Näiteks on lõpparuande punktis 9 märgitud, et see kajastab pankrotimenetluse kulusid PankrS § 150 alusel nagu ka lõpparuande punkti 3 alapunkt 4.
Nimetatut ei ole võimalik tuvastada ilma korduvate arvutusteheteta.
34.Kuna määruskaebus rahuldatakse materiaalõiguse väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning PankrS § 163 lg 6 kohaselt oleksid kohtud pidanud jätma lõpparuande kinnitamata, siis tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja teha uus määrus, millega jätta lõpparuanne PankrS § 145 lg 2 alusel kinnitamata ja tagastada pankrotimenetluse jätkamiseks pankrotihaldurile, kes peab koostama uue lõpparuande ja esitama selle kohtule kinnitamiseks. Silmas tuleb pidada, et kohus peab lõpparuannet täies ulatuses kontrollima olenemata vastuväidetest. VI
35.Kuna määruskaebus rahuldatakse ja kohtute määrused tühistatakse ning lõpparuande kinnitamata jätmise tõttu rahuldatakse sisuliselt ka Swedbanki vastuväide lõpparuandele, jätab kolleegium menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel pankrotihalduri kanda. Menetluskulud kantakse PankrS § 541 lg 1 teise lause alusel võlgniku pankrotivara arvel.
36.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.