Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Gesti Hotel OÜ hagi OÜ Claris Investments ning OÜ Claris Holding (pankrotis) pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks OÜ Claris Holding (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-38098
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Claris Holding (pankrotis) pankrotihalduri Andres Hermeti kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Gesti Hotel OÜ (registrikood 11059002), esindaja vandeadvokaat Anto Variku Kostja OÜ Claris Investments (registrikood 11245963), esindaja vandeadvokaat Monica Pihlak Kostja OÜ Claris Holding (pankrotis) (registrikood 11246170) pankrotihaldur Andres Hermet, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marit Toom
Asja läbivaatamise kuupäev
8. september 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-38098 osas, milles ringkonnakohus jagas apellatsioonimenetluse kulud, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta apellatsioonimenetluse kulud OÜ Claris Investments kanda. Jätta ringkonnakohtu otsus muus osas muutmata, sh osas, milles ringkonnakohus jagas maakohtu menetluskulud.
4.Jätta kassatsioonimenetluse kulud OÜ Claris Investments kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Gesti Hotel OÜ (hageja) esitas 21. septembril 2012 Harju Maakohtule OÜ Claris Investments (kostja I, pankrotivõlausaldaja) ja OÜ Claris Holding (pankrotis) pankrotihalduri (kostja II) vastu hagi, milles palus tunnustada OÜ Claris Holding (pankrotis) (pankrotivõlgnik) pankrotimenetluses II järgu nõudena oma 1 508 970 euro 22 sendi suurust laenulepingust tulenevat nõuet. Hagiavalduse kohaselt jäi hageja nõue nõuete kaitsmise koosolekul osaliselt tunnustamata, sest kostja I vaidles sellele 1 117 307 euro 62 sendi ja kostja II 185 531 euro 71 sendi ulatuses vastu.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
3.Harju Maakohus rahuldas 18. juuni 2013. a otsusega hagi ja tunnustas täielikult hageja nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses II järgu nõudena. Menetluskuludest jättis maakohus 88% kostja I ja 12% kostja II kanda.
4.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt ja tunnustada hageja nõuet üksnes 79 466 euro 30 sendi ulatuses, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.
10.novembril 2013 esitas kostja I taotluse jätta hagi kostja II vastu läbi vaatamata, sest hageja esitas hagi tähtaegselt küll pankrotivõlgniku vastu, kuid pankrotihalduri vastu alles pärast pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaja möödumist. Hageja ei ole taotlenud tähtaja ennistamist ja tähtaega ei ole ennistatud. Sellest tulenevalt palus kostja I maakohtu otsuse täielikult tühistada ja saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda. Mh märkis kostja, et maakohus jagas kostjate vahel menetluskulud ebaõiglaselt ega põhjendanud, miks tuleb menetluskulud kostjate vahel sellises vahekorras jagada.
12.novembril 2013 edastas kostja I kohtule seisukoha, mille kohaselt ei saa lugeda maakohtu otsust kostja II suhtes jõustunuks, sest kostja I on otsuse vaidlustanud. Kohtuotsust ei saa täita halduri vaidlustamata osas, sest nõuded kostja I ja kostja II vastu kattuvad.
5.Kostja II ei esitanud apellatsioonkaebust. Vastuses apellatsioonkaebusele märkis kostja II, et tema suhtes on maakohtu otsus jõustunud ja menetlus lõppenud, kuna tema ei ole apellatsioonkaebust esitanud. Seega ei ole ta ka apellatsioonimenetluse osaline.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning kõik menetluskulud kostja I kanda.
12.novembril 2013 esitas hageja täiendava vastuse, milles palus jätta rahuldamata kostja I taotluse jätta hagi kostja II vastu läbi vaatamata ja menetluskulud kostja I kanda. Hageja möönis, et menetlus kostja II vastu on lõppenud ja maakohtu otsus kostja II suhtes jõustunud. Samuti ei ole kostjal I õigust esitada kostja II eest taotlusi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2013. a otsusega nii apellatsioonkaebuse kui ka kostja II vastu hagi läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata,
kordamata maakohtu põhjendusi. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskuludest jättis ringkonnakohus 83,4% kostja I ja 16,6% pankrotivõlgniku kanda. Apellatsioonimenetluse osaliste kohta märkis ringkonnakohus, et ei nõustu kostja II arusaamaga, et maakohtu otsus on tema suhtes jõustunud ja ta ei ole apellatsioonimenetluse osaline. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 639 lg 2 kohaselt on apellatsioonimenetluse osalisteks üldjuhul apellant, st menetlusosaline, kes esitab apellatsioonkaebuse ja vastustaja, on sellest reeglist ka erandeid. TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause kohaselt loetakse kaashagejad ja kaaskostjad kaasapellantideks või kaasvastustajateks juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada vaid kõigi kaashagejate või kaaskostjate suhtes ühiselt. Ka praeguses asjas on tegemist kaaskostjatega. Nõude tunnustamise hagi kohta tehtaval kohtuotsusel on õiguslikud tagajärjed kõigi pankrotivõlgniku võlausaldajate ja ka pankrotivõlgniku suhtes. Sellest tulenevalt ei saa tekkida olukorda, kus sama nõude tunnustamise üle käivat vaidlust lahendab mitu kohut või sama vaidlust lahendataks erinevates menetlustes. Välistada tuleb olukord, kus ühes menetluses tehakse sama nõude tunnustamise kohta ühesugune otsus ja teises menetluses teistsugune otsus. Seetõttu tuleb nõude tunnustamist taotlenud võlausaldajal esitada nõude tunnustamise hagi kõikide nõudele vastu vaielnud võlausaldajate või pankrotihalduri vastu ühes menetluses ning vaidlus tuleb lahendada kõikide kostjate suhtes korraga, ühes menetluses. Selleks, et vältida erinevate nõudele vastu vaielnud isikute suhtes erinevate kohtuotsuste tegemist, tuleb välistada ka olukord, kus maakohtu otsus võiks osa kostjate suhtes jõustuda põhjusel, et nad ei esita apellatsioonkaebust, ja teiste kostjate suhtes võidakse teha apellatsioonimenetluses teistsugune kohtuotsus. Selleks tuleb nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul lugeda kõik kostjad kaasapellantideks või kaasvastustajateks. Iseenesest ei ole kehtivas õiguses sätet, mille kohaselt tuleks kõikide nõude tunnustamisele vastu vaielnud isikute vastu esitada hagi samas menetluses, ega sätet, mille järgi tuleks sellised hagid liita ühte menetlusse ja neid koos menetleda. Kuigi selliste eraldi esitatud hagide liitmine oleks igati põhjendatud, sõltub hagide liitmine siiski maakohtu kaalutlusotsustest ning kohtupraktikas kõiki liitmist vajavaid hagisid ei liideta. Kuna seaduses ei ole selget nõuet selliste hagide koos menetlemise kohta, ei ole välistatud olukord, kus nõude tunnustamise üle peetavaid vaidlusi võidakse menetleda eraldi ja sama nõude kohta võidakse teha ka mitu erinevat otsust. Nõude tunnustamise üle peetavate vaidluste puhul, kui samale nõudele esitavad vastuväite mitu isikut (kas mitu võlausaldajat või võlausaldaja ja haldur), on tegemist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 38 lg-le 6 sarnase olukorraga, st olukorraga, kus nõude tunnustamise kohta tehtud kohtulahend kehtib kõikide pankrotivõlgniku võlausaldajate ja pankrotihalduri suhtes, sh ka nende suhtes, kes vastuväidet ei esitanud. Seetõttu tuleb asjas analoogia korras kohaldada TsÜS § 38 lg-t 6 ja pidada kostjat II kaasapellandiks TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause tähenduses. Menetluskulude jaotuse kohta märkis ringkonnakohus, et maakohus jättis õigesti kõik menetluskulud kostjate kanda. Kuna maakohus rahuldas hagi täielikult ja tunnustas hageja nõuet osas, milles kostjad nõudele vastu vaidlesid, tuleb kõik menetluskulud jätta kostjate kanda. Õige ei ole aga
menetluskulude kostjate vahel jaotamise vahekord. Kuna kostja II vastuväite suhe kogu vastuväitesse, mis nõudele esitati, oli 16,6%, tuleb menetluskulude jaotust selles osas muuta ja määrata, et hageja menetluskuludest jääb 83,4% kostja I ja 16,6% kostja II kanda. Seejuures ei saa menetluskulude jaotust määrata selliselt, et kostja II menetluskulud tuleks jätta pankrotihalduri kui füüsilise isiku kanda. Menetluskulud saavad jääda siiski pankrotivõlgniku kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda. Kuigi apellatsioonkaebuse esitas üksnes kostja I, on kostja II kaasapellant, mistõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jagada kostjate vahel samas vahekorras nagu maakohtu menetluskulud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas tühistada ja jätta selles osas jõusse maakohtu otsuse. Kassatsiooniastme menetluskulud palus kostja II jätta hageja ja kostja I kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et kostja I ja kostja II olid asjas kaaskostjad. Kuna kostja II ei olnud kaaskostja ega apellatsioonimenetluse osaline, ei oleks õige jätta kostja II kanda apellatsiooniastme menetluskulu. Isegi kui kostja II oleks kaaskostja ja menetlusosaline apellatsioonimenetluses, ei oleks õige jätta tema kanda apellatsioonkaebusest tulenevat menetluskulu, sest TsMS § 165 lg 2 järgi ei kanna kaaskostja teise kostja kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid. Kuna kostja II ei vaidlustanud maakohtu otsust, ei saanud ringkonnakohus muuta ka kostjate vahelist menetluskulude jaotust kostjale II ebasoodsamaks, sest sellisel juhul tekitaks apellatsioonimenetlus kostjale II põhjendamatuid menetluskulusid.
9.Hageja toetas kassatsioonkaebust ja palus kaebuse rahuldada. Kostjad ei ole asjas kaaskostjad. Isegi kui pidada kostjaid kaaskostjateks, ei pea kostja II TsMS § 165 lg 2 järgi apellatsioonimenetluse kulusid kandma. Kuna hageja ei ole kostja II seisukohtadele apellatsioonimenetluses vastu vaielnud ning toetab ka praegu kostja II kaebust, ei ole põhjendatud kostja taotlus jätta kassatsiooniastme menetluskulud kostja I ja hageja kanda.
10.Kostja I vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskulud palus kostja I jätta kostja II kanda. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et kostjad on kaaskostjad, ning muutis õigesti maakohtu määratud menetluskulude jaotuse vahekorda kostjate vahel, sest maakohtu jaotus oli põhjendamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse osas tühistada. Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel teha uus otsus, millega jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja I kanda. Muus osas, sh maakohtu menetluskulude jaotuse
osas, ei anna kassatsioonkaebus alust ringkonnakohtu otsust muuta. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes üksnes menetluskulude jaotuse üle.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguses asjas saab kostjaid käsitada kaaskostjatena TsMS § 207 lg 3 mõttes ning sellest tulenevalt ka kaasapellantidena TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause mõttes. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et pankrotimenetluses nõude tunnustamise üle peetavas kohtuvaidluses saab nõude kohta teha tuvastusotsuse üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute suhtes ühiselt, mistõttu saab mitme kostja korral lugeda kassatsioonimenetluses kaaskassaatoriks ka kostja, kes ei ole kassatsioonkaebust esitanud (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 9). Kostjaid saab pidada kaaskostjateks juhul, kui hagi on samas asjas esitatud mitme kostja vastu (vt Riigikohtu 29. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-4-09, p 11). Kolleegiumi arvates ei ole alust asuda apellatsioonimenetluse puhul ülalmärgitust erinevale seisukohale. Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et kostjaid saab pidada praeguses asjas kaasapellantideks. Teisalt on kolleegium möönnud, et seaduses ei ole sätestatud kohtule kohustust pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagisid liita, kui hagid erinevate kostjate vastu on esitatud eraldi menetlustes. Siiski on pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagide liitmine soovitatav. Seejuures on kolleegium PankrS § 103 lg-st 2 järeldanud, et hagide eraldi menetlemise korral kehtib iga kohtulahend kõigi nõudele vastu vaielnud isikute suhtes seeläbi, et nõude saab lugeda pankrotimenetluses tunnustatuks üksnes juhul, kui kõigi kostjate vastu esitatud nõude tunnustamise hagid on rahuldatud. Kui kasvõi ühe kostja vastu on nõue jäänud kohtulahendiga tunnustamata, ei saa seda nõuet pankrotimenetluses tunnustatud nõudeks pidada (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-4-09, p 10). See ei muuda aga ülalmärgitud seisukohta, et samas kohtumenetluses mitme kostja vastu esitatud nõude tunnustamise asjas saab kostjaid pidada kaaskostjateks ning kohtulahendi edasikaebamise korral ka kaasapellantideks või -vastustajateks TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause järgi ning kaaskassaatoriteks või -vastustajateks TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause järgi.
13.Eelmärgitu ei tähenda aga seda, et apellatsioonimenetlusse kaasapellandina TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause alusel kaasatud kostja II peab kandma osa apellatsioonimenetluse kuludest, kui ta ise ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning on sellega nõustunud. Kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks, vastutavad kaaskostjad menetluskulude eest TsMS § 165 lg 1 järgi üldjuhul võrdsetes osades, kuid kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Viidatud sätte järgi jagas ringkonnakohus kostjate vahel põhjendatult maakohtu menetluskulu, arvestades kummagi kostja vastuväite ulatust. Õige ei ole kostja II arusaam, et ringkonnakohus ei saanud kostjate vahel maakohtu menetluskulude jaotuse vahekorda kostja II kahjuks muuta. Kuna kostja I märkis apellatsioonkaebuses, et maakohus
on jaotanud menetluskulud kostjate vahel ebaõiglaselt ega ole seda põhjendatud, tuli ringkonnakohtul kontrollida maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Kostja I apellatsioonkaebuse alusel sai ringkonnakohus muuta menetluskulude jaotust sõltumata sellest, kas kostja II soovis olla apellatsioonimenetluse osaline või mitte.
14.Apellatsioonimenetluse kulusid kostjate vahel jagades jättis aga ringkonnakohus põhjendamatult kohaldamata TsMS § 165 lg 2, mille järgi ei kanna kaaskostja menetluses teise kaaskostja esitatud avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid sõltumata sellest, kas need toimingud kehtivad TsMS § 207 lg 3 järgi ka kaaskostja suhtes või mitte. Kolleegiumi arvates tähendab see mh seda, et kaasapellant ei pea kandma apellatsioonimenetluse kulusid juhul, kui ta maakohtu lahendit ei vaidlustanud, kuid ta kaasati kaasapellandina apellatsioonimenetlusse TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause alusel. Eeltoodut arvestades tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta üksnes kostja I kanda, sest ringkonnakohus jättis kostja I esitatud apellatsioonkaebuse haginõude osas rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning kostja II maakohtu otsust ei vaidlustanud. Ka asjaolu, et ringkonnakohus muutis mõnevõrra menetluskulude jaotust kaaskostjate vahel, jaotades menetluskulud kostjate vahel vahekorras 16,6% : 83,4% (maakohtu määratud vahekorra 12% : 88% asemel), ei anna kolleegiumi arvates alust jätta apellatsioonimenetluse kulusid osaliselt kostja II kanda, sest see muudatus oli apellatsiooni ulatust arvestades väheoluline.
15.Eeltoodud põhjendustel jäävad maakohtu menetluskulud täielikult kostja I ja kostja II kanda vahekorras 83,4% : 16,6%, kuid apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja I kanda. Kassatsioonimenetluse kulud tuleb jätta kostja I kanda, sest vaidluses selle üle, kuidas jagada menetluskulud kaaskostjate vahel, saab kostjat II pidada kassatsioonimenetluses kassaatoriks ja kostjat I vastustajaks. Kuna kostja II kassatsioonkaebus valdavas osas rahuldatakse, jätab kolleegium TsMS § 171 lg-st 1 juhindudes kassatsioonimenetluse kulud täielikult kostja I kanda. Kolleegium juhib tähelepanu, et menetlusosalistel on käesoleva otsuse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.
16.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja II kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon OÜ-le Claris Holding (pankrotis). Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.