Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Hageja nõue, põhjendused XXX, kes on hageja vanavanaisa, suri XXX. Hageja vanavanaisa oli enne oma surma, kuid peale hageja sündi, 04.07.2006 teinud testamendi, millega jättis kogu oma vara oma tütrepojale XXX (kostja), millega jättis hageja ilma talle seadusega ettenähtud pärandiosast. Kuna hageja on alaealine, oli pärandajal XXX hageja ülalpidamiskohustus, sest hageja isa ja vanaisa surid enne XXX . Seega kuulub hagejale 1/12 osa kogu pärandist. Pärandaja omandis oli 3⁄4 mõttelist osa korteriomandist registriosa nr XXX asukohaga XXX/XXX korter 10, Tallinn, sõiduauto Citroen C3, registrimärgiga XXX ning raha krediidiasutustes. Hageja hinnangul on põhiseadusega vastuolus see, et 01.01.2009 kehtima hakanud pärimisseadusega on hageja seatud halvemasse õiguslikku seisundisse võrreldes eelmise pärimisseadusega ning teda ähvardab oht jääda ilma sundosast. Seetõttu on kehtiva pärimisseaduse § 104 lg 1 vastuolus põhiseaduse §-ga 27. Hageja palub tuvastada hagejal sundosa saamise õiguse olemasolu ja välja mõista sundosa 5000 eurot (vähendas istungil nõude suurust, vt prot lk 143) eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ja palus hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pärandaja XXX oli hagejale kolmanda astme üleneja sugulane ning tal puudus surma hetkel ülalpidamiskohustus hageja ees. Kostjale teadaolevalt suri pärandaja poeg XXX XXX ja pojapoeg ehk hageja isa XXX XXX. 04.07.2006 testamendi koostamise hetkel oli hageja isa XXX elus ning temal lasus hageja ülalpidamiskohustus. Kostjale teadaolevalt ei olnud pärandaja teadlik hagejast ja nägi teda alles XXX matustel. Sundosa saamise nõue tekib pärandi avanemisega, so pärandaja surma hetkel (XXX) ja pärimisseaduse kehtiv redaktsioon oli selleks ajaks jõustunud. Seega on hageja poolt meelevaldne viidata ja kohaldada seaduse kehtetut redaktsiooni.

Kohtu põhjendused Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude osas: • 04.07.2006 tegi XXX (pärandaja) testamendi, millega jättis kogu oma vara oma tütrepojale (kostja XXX) • XXX suri pärandaja, kes oli hageja vanavanaisa (rahvastikuregistri väljavõte, lk 19) • 27.02.2014 algatas Tallinna notar S. Orman pärimismenetluse, millega kostja võttis pärandaja testamendijärgse pärijana pärandi vastu (avaldus, lk 9). • Pärandaja poeg XXX suri XXX(hageja vanaisa, vt ka rahvastikuregistri väljavõte, lk 1921); • pärandaja pojapoeg, XXX suri XXX(hageja isa, surmatunnistus, lk 8, rahvastikuregistri väljavõte, lk 19-21); • pärandaja XXX ei pidanud oma eluajal hagejat üleval, sj ei peale pärandaja poja (hageja vanaisa) XXX surma XXX ega ka pärandaja lapselapse (hageja isa) XXX surma XXX. Pärandaja surma ajal XXX kehtiva pärimisseaduse (PärS) § 104 lg 1 kohaselt, kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. PärS § 3 lg 1 kohaselt pärand avaneb isiku surma korral ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt pärandi avanemise aeg on pärandaja sumapäev. PärS § 180 I lause kohaselt pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. 2 (4)

Põhiseaduse § 27 kohaselt perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Perekonnaseaduse § 96 kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Kuna pärandi avanemise päevaks, so pärandaja surma päevaks oli XXX, siis nõustub kohus kostjaga, et PärS § 3 lg 1, 2 ja § 180 I lause järgi kohaldub käesolevas vaidluses 01.01.2009 jõustunud pärimisseadus. 01.01.2009 pärimisseaduse § 104 lg 1 sätestab, et kui pärandaja on testamendiga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma, on neil õigus nõuda sundosa. Hageja leiab, et kehtiv pärimisseaduse § 104 on põhiseadusega vastuolus, kuna enne 01.01.2009 kehtinud pärimisseaduse kohaselt oli pärandaja sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa, kui pärandaja oli testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või oli seadusjärgse pärimisega võrreldes pärandiosi vähendanud. Kuna hageja on alaealine ja seetõttu töövõimetu, siis on hageja tema arvates seatud kehtiva pärimisseadusega kehvemasse õiguslikku seisundisse, kui ta oleks olnud enne 01.01.2009 kehtinud pärimisseaduse alusel. Kohus eeltoodud hageja väidetega ei nõustu. Nimelt kujundati 01.01.2009 pärimisseadusega sundosa õigus oluliselt ümber, millega suurenes märgatavalt pärandaja testeerimisvabadus. Kuna asjas kohaldub 01.01.2009 jõustunud pärimisseadus, siis kontrollib kohus, kas 01.01.2009 kehtima hakanud pärimisseaduse kohaselt on hageja seatud halvemasse õiguslikku seisundisse, kas teda ähvardab oht jääda ilma sundosast ning kas kehtiva pärimisseaduse § 104 lg 1 on vastuolus põhiseaduse §-ga 27. Eeltoodu tõttu kontrollib kohus, kas kehtiva pärimisseaduses sätestatud sundosa instituut on sobiv, vajalik ning pärandaja lähisugulaste suhtes õiglane. Sundosa on seadusega sätestatud piiranguks testeerimisvabadusele, piirates pärandaja vabadust jätta oma vara temale meelepärastele pärijatele. Seetõttu peab sundosa täitma mõnda legitiimset eesmärki ning nimetatud eesmärk peab testeerimisvabadusele piiranguna olema vajalik. Selliseks testeerimisvabadusele piiramist õigustavaks eesmärgiks võikski olla nende pärandaja lähisugulaste ja abikaasade kaitse, keda pärandaja oma eluajal ülal pidi pidama ning kohustus tagada pärandajaga tema eluajal tihedalt seotud isikute piisav sissetulek pärast pärandaja surma, kui pärandist täielik ilmajätmine oleks ebaõiglane või tooks kaasa nende isikute vaesusse langemise. Enne 01.01.2009 kehtinud pärimisseaduse sundosa regulatsiooni peamiseks erinevuseks kehtivast seadusest oli põhimõte, millega määratleti, et sundosa saajaks on töövõimetu üleneja või alaneja sugulane või töövõimetu abikaasa, so sundosa õiguse saamine eeldas töövõimetust, kuid samas jättis lahtiseks ülenejate ja alanejate sugulaste ringi. Kuna mõiste „töövõime“ ei olnud üheselt defineeritud ja tekitas segadust õiguskorras, siis tulenevalt mõiste „töövõime“ mitmeti tõlgendatavusest, on kehtiv regulatsioon piiranud sundosa saajate ringi ja seda perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustusega. Kehtiva perekonnaseaduse § 96 (01.07.2010) sätestab ülalpidamiskohustuse täisealistele esimese ja teise astme ülenejatele ja alanejatele sugulastele. Ka varasem perekonnaseaduse (01.01.1995) sätestas ülalpidamise kohustuse perekonnas (§ 60 jj) üksnes vanemate, vanavanemate, õde-vendade, kasu- ja võõrasvanemate suhtes, so esimese ja teise astme ülenejatele ja alanejatele sugulastele. Perekonnaks, eeltoodust lähtuvalt, on ennekõike 3 (4)

peetud vanemaid, vanavanamaid, lapsi, lapselapsi, abikaasasid ning puudub igasugune viide kolmanda astme sugulastele. Kuna pärandaja on hageja kolmanda astme üleneja sugulane ehk vanavanavanaisa, siis ei vasta pärandaja XXX perekonnaseaduse § 96 sätestatud perekonnas ülalpidamist andma kohustatud isikute ringi. Pärandaja hagejat üleval ei pidanud (vaidlustamata asjaolud). Kostja väidete (lk 112) kohaselt ei olnud hageja pärandajaga tema eluajal tihedalt seotud ja pärandaja sai hagejast teada alles pärandaja lapselapse XXX(hageja isa) matustel. Nimetatud väitele ei ole hageja ka vastu vaielnud. Hageja ei ole ka väitnud, et tema ja pärandaja vahel oleks pärandaja eluajal olnud tihedaid perekondlikke suhteid ja pärandaja surmast tingituna oleks hageja sattunud vaesusse või et ta oleks sundosast ilmjäämine tulenevalt tihedast läbisaamisest pärandajaga, hageja suhtes eriti ebaõiglane. Eeltoodud asjaolusid hinnates, leiab kohus, et sõltumata sellest, et vanavanavanemaid võib lugeda sugulaseks, ei ole vanavanavanem ja lapselapselaps (pärandaja, hageja) perekonnaks ja seetõttu ei ole sundosast ilmajäämine hageja suhtes eriti ebaõiglane. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et hageja ei ole, võrreldes kuni 31.12.2008 kehtinud pärimisseaduse sundosa saamise regulatsiooniga, sattunud halvemasse ja ebaõiglasemasse olukorda alates 01.01.09 kehtima hakanud pärimisseaduse § 104 järgi. Kuigi testeerimisvabadus ei ole piiramatu põhiõigus ning põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest, leiab kohus, et 01.01.2009 kehtima hakanud pärimisseaduse sundosa regulatsioon, mis seab sundosa saamise õiguse perekonnaseadusest tuleneva I, II astme sugulaste ülalpidamiskohustuse täitmisega, ei ole vastuolus põhiseaduse § -ga 27. Seega puudub alus kohaldada enne 01.01.2009 kehtinud pärimisseaduses sätestatud sundosa saamise põhimõtteid. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja ei kuulu sundosa saamise õigustatud isikute ringi, mistõttu tuleb 01.09.2009 kehtima hakanud PärS § 3 lg 1, 2, 104 lg 1, § 180, 01.07.2010 kehtima hakanud perekonnaseaduse § 96, põhiseaduse § 27 järgi jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud, asja hind, protokolli paranduse taotlus Tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg 1 järgi hagi esitamise ajal hagetu järgi 6937 eurot. Hagi jäi rahuldamata, seega jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse lausel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kooskõlas TsMS § 442 lg 5 lahendab kohus protokolli parandamise taotluse. Kohus pidas istungi 17.09.2014 ja koostas selle kohta protokolli. Kostja taotles protokolli parandamist ja kanda protokolli XXX ja XXX XXX perekonnanime parandus ning kostja esindaja poolt istungil suuliselt ettekantu. Hageja nõustus protokolli parandustega osas, mis puudutavad kostja ja tema esindaja perekonnanime, muus osas vaidles parandusele vastu. Kohus leiab, et kostja taotlus kuulub osalisele rahuldamisele TsMS § 53 lg 4 I lause järgi. Seega tuleb 17.09.2014 istungi protokolli tuleb parandada ning XXX ja XXX perekonnanime XXX asemel tuleb õigeks perekonnanimeks lugeda XXX, muus osas tuleb taotlus jätta rahuldamata, kuna ei nähtu, et istungil oleks hagi tunnistatud, mõni asjaolu omaks võetud vmt TsMS § 50 lg 1 järgi, seega ei oma need vaidluses tähtsust. Vastuväited lisatakse TsMS § 53 lg 4 II lause järgi protokollile.

/digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik 4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.