Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

hageja kostjat nimetatud kolme lepingu sõlmimisel ähvardanud ja kostja ei ole seda ka suutnud tõendada. Teiseks ei ole kostja tõendanud väidetava mõju kestvust ja selle lakkamist alles juulis 2012. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et isik ei saa kohtu poole pöörduda abstraktse õigussuhte tuvastamise nõudega, vaid hageja peaks hagiavalduses selgitama, kelle vahel on tuvastatav õigussuhe tekkinud ja milline on selle õigussuhte sisu. Ühe hageja poolt viidatud hüpoteegi seadmise lepingu osaliste ring on laiem kui käesoleva tsiviilasja menetlusosaliste ring (lepinguosaliseks on ka kostja abikaasa LB). Kohtul ei ole võimalik tuvastada õigussuhet, kui tuvastatava õigussuhte subjekt ei osale tsiviilasja menetluses. Kostja leidis, et nii hüpoteekide seadmise lepingud kui ka käendusleping olid sõlmitud hagejapoolse kostjale suunatud ähvarduse mõjul ning lepingud on kostja poolt 01.11.2012 kirjaga kehtivalt tühistatud. Lisaks on käendusega tagatud nõuded lõppenud, mis toob samuti kaasa käenduslepingu lõppemise. BK Auto OÜ, mille osanik ja juhataja kostja on, sõlmis 01.04.2009 hagejaga äriruumide üürilepingu aadressil Paldiski mnt 96A asuvate ruumide kasutamiseks autoremonditöökojana. Ajutistest majandusraskustest tingituna oli BK Auto OÜl 2011 sügisel tekkinud jooksvate lepingujärgsete maksete võlgnevus ning hageja esitas BK Auto OÜ-le teate üürilepingu ülesütlemise kohta. Ülesütlemisteates nõuti BK Auto OÜ-lt võlgnevuse tasumist hiljemalt 16.10.2011. Samas oli võlgnetava summa suurus vaieldav ning kostja ja hageja juhatuse liige DD pidasid pärast ülesütlemisteate esitamist telefonitsi läbirääkimisi. Kostja ja DD leppisid kokku, et kohtuvad võlgnevuse suuruse täpsustamise, selle tasumise tingimuste ja üürisuhte jätkamise küsimuste arutamiseks nädalal, mis algab 17.10.2011 kuupäevaga. Vaatamata kokkuleppele avastas kostja 17.10.2011 hommikul tööle minnes, et üürilepingu objektiks olevad ruumid ja nende juurde kuuluv territoorium on hageja poolt tellitud turvafirma autode ja turvafirma töötajate poolt blokeeritud ning ruumide ustele on paigaldatud tabalukud. Pandiõigust teostati ka BK Auto OÜ klientidele, st kolmandatele isikutele, kuuluvate sõiduautode suhtes. Autode omanikel ei olnud hageja ees mingeid kohustusi, mistõttu nende vara kinnipidamine ei olnud õiguspärane. Hageja oli teadlik sellest, et üürnik kasutab üüritud ruume autoremonditöökojana, remontides seal kolmandatele isikutele kuuluvaid autosid. Hageja kasutas kostja kui BK Auto OÜ osaniku ja juhataja vastu õigusvastast ähvardust hoida määramatu tähtaja jooksul kinni nii BK Auto OÜ klientide kui ka BK Auto OÜ enda vara. Hageja oli nõus lõpetama BK Auto OÜ kasutuses olevate ruumide blokeerimise ja seal asuva kolmandate isikute ja üürniku vara kinnipidamise üksnes juhul, kui kostja sõlmib hageja poolt nõutavad hüpoteekide seadmise ja käenduslepingud. Arvestades seda, et hagejapoolse ähvarduse realiseerumine oleks võinud kaasa tuua kordades suurema kahju ning seda, et kostjal puudusid alternatiivsed mõistlikud käitumisvariandid, oli kostja sunnitud 18.10.2011 sõlmima hageja poolt nõutavad hüpoteekide seadmise lepingud ja käenduslepingud. Kostjale ei tutvustatud varasemalt lepingute projekte, ta nägi neid esmakordselt alles 18.10.2011 notaribüroos, kus hageja nõudis nende muutmata kujul allkirjastamist. Kostja on tehingute tühistamisel tähtaega järginud, kuna hagejapoolsete ähvarduste mõju lakkas alles juulis 2012, mil BK Auto OÜ kolis hageja omandis olevatest ruumidest välja. Kostja rõhutas, et hageja esindajad ähvardasid kostjat ka pärast 18.10.2011 lepingute sõlmimist sellega, et võlgnevuse mittetasumisel blokeeritakse taaskord BK Auto OÜ kasutuses olevad üüriruumid. Seega on kostja mõlemad hüpoteekide seadmise lepingud ja käenduslepingu kehtivalt tühistanud. Samuti leidis kostja, et käenduslepingu kehtivust ei ole võimalik tuvastada

ilma et oleks lahendatud põhiküsimus sellest, kas hagejal eksisteerib rahaline nõue põhivõlgniku BK Auto OÜ vastu. Kostja oli seisukohal, et kõik hageja nõuded BK Auto OÜ vastu olid tsiviilasja menetluse ajaks täitmise tõttu lõppenud ning hageja ei ole tõendanud, et tal selline nõudeõigus jätkuvalt eksisteeriks. Olukorras, kus kostja väidab käendusega tagatud kohustuse lõppemist VÕS § 153 lg 1 p 1 alusel ning hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse jätkuvat olemasolu põhivõlgniku vastu, ei saa kohus käenduslepingu kehtivust tuvastada. Maakohtu otsus 07.02.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tuvastas 18.10.2011 sõlmitud hageja, kostja ning LB hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (notari ametitegevuse raamatu registri number 3505), 18.10.2011 sõlmitud hageja ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (notari ametitegevuse raamatu registri number 3503) ning 18.10.2011 sõlmitud hageja ja kostja käenduslepingu kehtivuse. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Viidates hagi eset määratlevale Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-53-07 p-le 14 ja TsMS §-i 376 käsitlevale lahendi nr 3-2-1-113-11 p-le 55, leidis kohus, et 04.07.2013 esitatud hagiavalduse täpsustusega ei ole hageja muutnud algselt hagiavalduses esitatud nõudeid, vaid laiendanud algset nõuet. Kohus oli seisukohal, et vaadeldes laiendatud nõude sisu ja selle eesmärki, on selge, et täpsustava nõude esitamise näol ei ole tegemist alternatiivse nõudega või nõudega, mis teeniks muud eesmärki, kui juba algselt hagiavalduses esitatud nõue. 04.07.2013 esitatud täpsustav nõue on esialgse nõudega õiguslikult seotud. Kohus oli seisukohal, et hagi, milles palutakse tuvastada pooltevahelise notariaalse hüpoteekide seadmise lepingute ja käenduslepingu ülesütlemise tühisus, on sisuliselt suunatud sellele, et tuvastada pooltel kehtiva lepingulise suhte olemasolu või puudumine. Olukorras, kus teine lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on lepingupoolel üldjuhul olemas õiguslik huvi, saamaks selgust, kas leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised õigused ja kohustused tal lepingust tulenevalt on. Seega on üldjuhul olemas õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Samuti ei välista hagejal tuvastushuvi olemasolu ainuüksi see, et tal oleks võimalik esitada oma õiguste kaitseks sooritushagi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-97-13). Viidates TsÜS § 90 lg-s 1 sätestatud tehingu tühistamise mõistele, märkis kohus, et tehingu kehtivalt tühistamiseks, st tühistamisega silmaspeetavate õiguslike tagajärgede saavutamiseks peavad olema täidetud nii tühistamise materiaalsed kui formaalsed eeldused. Tühistamise materiaalseks eelduseks on seadusest tulenevate eelduste täitmine, mis annavad õiguse tehing tühistada, st tühistamise aluse esinemine. Tühistamise formaalseks eelduseks on õigeaegse tühistamisavalduse tegemine. Kui tehingu tühistamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, ei too tühistamisavalduse tegemine kaasa TsÜS § 90 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärge, st tehing ei muutu kehtetuks. Kohus tugines TsÜS § 96 lg-le 1 ja märkis, et selleks, et ähvardus annaks aluse ähvarduse mõjul tehtud tehingu tühistamiseks, peab ähvardus olema õigusvastane. Seejuures viitas kohus TsÜS § 96 lg-le 2. Kostja oli seisukohal, et hageja õigusvastane ähvardus seisnes selles, et hageja ähvardas hoida ruume, territooriumi ja nendes asuvat vara (sh ka klientide vara) seni enda valduses, kuni BK Auto OÜ väidetav võlgnevus saab tasutud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 lg-tele 1 ja 3 tuginedes pidas kohus oluliseks rõhutada, et seadus ei ütle, et pandiõigus üürnikule mittekuuluvate asjade suhtes ei kehti. Seaduse kohaselt eelnevad § 305 lg-le 3 sätestatud juhul kolmanda isiku õigused üürileandja pandiõigusele. See tähendab, et isik, kelle õigus üürileandja pandiõigusele eelneb, võib oma õiguse enne pandiõigust maksma panna ning kui vastava õiguse realiseerimine üürileandja pandiõiguse maksmapaneku välistab, siis ei saa üürileandja pandiõigust teostada. Kuid seda üksnes juhul, kui esinevad § 305 lg-s 3 sätestatud eeldused ja kui vastav isik oma õiguse maksma paneb.

Kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt pandiõiguse realiseerimise ajal oli hageja teadlik sellest, et kostja poolt üüritaval pinnal asus ka vara, mis ei kuulunud kostjale, vaid hoopis kolmandatele isikutele. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kolmandad isikud oleksid hageja vastu esitanud nõude enda vara (sõiduautode) valduse taastamiseks. 09.10.2013 toimunud kohtuistungil andsid vande all seletusi kostja ja hageja juhatuse liige DD. Kostja vande all antud seletuste kohaselt selgitas hageja, et kui kostja ei maksa võlga või ei anna võla katteks hageja poolt nõutavaid tagatisi, siis ei vabasta hageja ruume ja asi oleks niiviisi edasi jäänud. See omakorda oleks tähendanud kostja firma lõpetamist ja kuna kostja enda ja perekonna säästud olid firma sees, siis oleks tulnud välja kuulutada eraisiku pankrot. Kostjal ei olnud raha võimalik sellises koguses 1-2 tunni või päeva jooksul leida. Hageja seaduslik esindaja ütles, et ainuke võimalik viis on hüpoteek kinnisvarale peale panna. Hageja seaduslik esindaja lubas peale hüpoteegi seadmist vabastada firma ruumid ja edasi töötada. BK Auto OÜ oli kostja pere ainuke sissetuleku allikas ja firma iga tunnine kinnihoidmine tähendas klientide nõudmisi ja suurenenud kohustusi. Kostja oli väljapääsmatus olukorras ja pidi lepingutele alla kirjutama ning nõustuma notari juurde minema. Pärast 17. oktoobrit oli kostja sunnitud säilitama normaalsed suhted DD-ga, vastasel juhul oleks kostjal üürileandjaga varsti sama situatsioon tekkinud. Hageja seadusliku esindaja DD vande all antud seletuste kohaselt vastas kogu tegevus, mis toimus 17. oktoobril, seadusele. Hageja seaduslik esindaja konsulteeris ka oma juristiga. Selleks, et garanteerida kostja firma võlgnevuse tasumist mitte ainult sõnadega, aga raha või varaga, arutas hageja seaduslik esindaja seda koos juristiga. Eelnevalt palus hageja seaduslik esindaja regulaarselt kostjal võlgnevus tasuda, kuid olid ainult lubadused. Kui hoone blokeeriti, siis kostja leidis raha. 20.11.2013 toimunud kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle hagejat nõustanud õigusbüroo juristi ST. ST selgitas, et tema nõustas klienti DD-t, kes on hageja seaduslik esindaja. Enne käenduslepingu ja hüpoteekide seadmise lepingute sõlmimist peeti kliendiga nõu, et mida saaks teha, kuna üürnik pidevalt ei maksa. Tunnistaja ja hageja seaduslik esindaja vaatasid kogu ajalugu ja tunnistaja soovitas, et ainuke võimalus, mis paneb asjad liikuma, on kasutada pandiõigust, mida ka otsustati teha. Tunnistaja täpsustas ka, et temale helistas hageja seaduslik esindaja, kes ütles, et kostja poolt oli esitatud ettepanek käenduslepingu ja hüpoteekide seadmise lepingute sõlmimiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt vaatas tunnistaja enne lepingu sõlmimist kostjale kuuluvat kinnisvara ja nägi, et kostjale kuuluv kinnisvara on hüpoteekidega koormatud. Tunnistaja ei soovitanud hüpoteeke kostjale kuuluvale kinnisvarale seada. Praktikas on nii, et peab ära ootama, kuna üürnikul on võimalus ka laenu võtta, et oma võlgnevused tasuda. Lepingud tehti valmis ja saadeti ära. Lepingute projektide ettevalmistamise käigus suhtles tunnistaja kostjaga telefoni teel. 16.12.2013 toimunud kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle notar SO, kelle ütluste kohaselt sõlmiti lepingud kõigi osapoolte juuresoleku ja loeti seejärel ette. Tunnistaja küsis osapooltelt, kas on täiendusi, selgitusi vaja ning kas keegi soovib neid esitada. Samuti on lepingus vastav rida, kus see on näha. Tuginedes tõestamisseaduse (TõestS) § 13 lg-le 1, § 18 lg-tele 1 ja 2, TsÜS § 82 lg-le 1 ja notariaadiseaduse (NotS) § 2 lg-tele 1 ja 4 märkis kohus, et käesoleval juhul oli notar SO isikuks, kes pidi kajastama osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Lisaks on notar erapooletu nii ametitoimingu vahetute osaliste kui ka isikute suhtes, kelle õigusi ja huvisid toiming puudutab. Notari ütlustest ei nähtu, et kostja oleks vastavad lepingud allkirjastanud sundolukorras, vastasel juhul oleks notar jätnud tehingud sõlmimata või kajastanud enda tähelepanekud notariaalaktides. Samuti ei nähtu ST ja DD

ütlustest, et kostjat oleks õigusvastaselt ähvardatud või muul moel sunnitud lepinguid sõlmima. ST oli isikuks, kes koostas lepingute projektid ja nõustas hageja seaduslikku esindajat. Kuigi kostja vande all antud seletustest ilmneb, et kostja tundis end survestatuna hageja poolt lepingute sõlmimiseks, ei ole kohtu arvates hageja kostjat õigusvastaselt ähvardanud. Üürileandja pandiõigus on asjaõigus, mis ei kehti mitte ainult üürniku, vaid igaühe suhtes. Hageja kasutas oma õiguste kaitseks pandiõigust, mis on tagatiseks üürilepingust tulenevate ja üürniku suhtes kehtivate nõuete tagamiseks. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks seadusest tulenevat üürileandja pandiõigust kasutanud õigusvastaselt kostja suhtes, millest tulenevalt ei ole hüpoteekide seadmise lepingud ja käendusleping kehtetud ega vastuolus heade kommetega. Seoses kostja väidetega hageja nõuete lõppemisega põhivõlgniku BK Auto OÜ vastu ja tuginemisega VÕS § 153 lg 1 p-le 1 märkis kohus, et VÕS § 153 lg 1 p-i 1 kohaldamine eeldab esmalt kehtiva käenduslepingu olemasolu ning alles seejärel käendatava kohustuse lõppemist. Käendusega tagatud kohustus lõpeb eelkõige vastava nõude täitmise korral põhivõlgniku või käendaja poolt. Erandlikud käenduse lõppemise alused seonduvad käenduslepingu lõppemisega ülesütlemisega või tähtaja möödumisel. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud põhikohustusest tulenevat nõuet kostja kui käendaja vastu, vaid tuvastushagi lepingute kehtivuse tuvastamise osas. Seega ei ole antud juhul oluline, kas hagejal on nõue BK Auto OÜ vastu või mitte, kuna selles osas hageja nõuet kohtule esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et täidetud ei ole materiaalsed eeldused 18.10.2011 sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingute ja käenduslepingu tühistamiseks kostja poolt, mistõttu ei pidanud kohus vajalikuks võtta seisukohta tehingute tühistamise formaalsete eelduste osas. Apellatsioonkaebus 04.03.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 07.02.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või juhul, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks uue otsuse tegemist, saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Viidates hageja esialgses, 21.12.2012, hagiavalduses esitatud nõuetele ja 17.04.2013 menetlusdokumendis sõnastatud nõuetele märgib kostja, et kostja on esitanud kohtule teistsugused nõuded, kui kohus on otsuses rahuldanud. Vaatamata sellele, et kostja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu haginõuete ebaselgusele, ei ole kohus nõudnud hagejalt nõuete korrigeerimist, vaid on selle asemel asunud hageja nõudeid ise tõlgendama. Selle tulemusena on kohus rahuldanud sellised nõuded, mida pole kohtule esitatud. Kohus on eksinud TsMS §-s 439 sätestatu vastu. Samuti leiab kostja, et kohus on teinud otsuse isiku suhtes, keda ei ole tsiviilasja menetlusse kaasatud, otsustades muu hulgas, et kehtiv on ka 18.10.2011 hageja, kostja ja LB vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise leping (notari ametitegevuse raamatu registri nr 3505). Samas ei ole ei hageja ega kohus pidanud vajalikuks LB-t kui lepinguosalist tsiviilasja menetlusse kaasata. Kohus ei saa tuvastada õigussuhte kehtivust, ilma et kõik õigussuhte osalised oleksid menetlusse kaasatud. Seejuures juhib kostja tähelepanu TsMS § 656 lg 1 p-s 2 sätestatule. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS §-i 96, leides, et kostja ei ole tehinguid kehtivalt tühistanud. Seoses vaidlusega kinnipidamisõiguse teostamise õigusvastasuse üle juhib kostja tähelepanu, et kohus on vaidlustatud otsuses piirdunud kinnipidamisõiguse rakendamise seaduslikkuse analüüsiga üksnes sellest aspektist, mis puudutab kinnipidamisõiguse rakendamist kolmandate isikute vara suhtes. Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid, jättes tähelepanuta kostja argumendid hagejapoolse kinnipidamisõiguse rakendamise

õigusvastasuse osas. Kostja esitab kaebuses enda argumendid. Üheks kostja argumendiks oli, et kinnipidamisõiguse teostamine kolmandatele isikutele kuuluvate sõidukite osas oli õigusvastane ka seetõttu, et VÕS § 306 lg 2 kohaselt ei ole üürilandjal õigust vaielda vastu asja eemaldamisele kinnisasjalt, kui eemaldamine vastab kinnisasja korrapärasele majandamisele või tavalisele elukorraldusele. Hageja ei võimaldanud pärast ruumide blokeerimist BK Auto OÜ-l igapäevase majandustegevuse käigus eemaldada üüritud ruumidest ja territooriumilt klientide poolt remonti ja hooldusele toodud sõiduautosid, veelgi enam, kostjat ega teisi BK Auto OÜ töötajaid ei lubatud üldse üüriruumidesse siseneda. Samuti oli kinnipidamisõiguse teostamine sellises ulatuses vastuolus VÕS § 307 lg-st 1 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, mille kohaselt tohib üürniku asju kinni pidada vaid ulatuses, mis on vajalik üürileandja nõuete tagamiseks. Vara kinnipidamine paljukordselt suuremas väärtuses kui väidetav nõue, on ebaproportsionaalne õiguskaitsevahend, mistõttu on selle kasutamine õigusvastane. Kostja argumendiks oli ka, et ruumide blokeerimine ja seal asunud vara suhtes kinnipidamisõiguse kasutamine oli vastuolus heas usus käitumise nõudega (TsÜS § 138), kuna pooled olid alustanud läbirääkimisi võlgnevuse kustutamise kokkuleppe sõlmimiseks ning kokku leppinud läbirääkimiste jätkumises. Kostja nõustub kohtu käsitlusega selles, et seadusandja ei ole sätestanud keeldu kasutada kinnipidamisõigust kolmandatele isikutele kuuluva vara osas, eeldusel, et üürileandja ei tea, et vara omanikuks on kolmas isik. Samas ei olnud hagejal kui üürileandjal tulenevalt VÕS § 306 lg-st 2 õigust vaielda vastu kostja ja BK Auto OÜ soovile eemaldada üüriruumidest klientide autod, kuna see vastas üüriruumide korrapärase majandamise põhimõttele. Kostja ei jaga maakohtu seisukohta, et hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et üüriruumides paiknevad kolmandatele isikutele kuuluvad autod. Kostja arvates on ilmne, et kui üürile antakse autoremonditöökojana kasutatavad ruumid, siis ei remondi ega hoolda üürnik seal enda omandis olevaid autosid (kui tegemist ei ole just nt automajandi või taksopargiga), vaid osutab autoremondi ja hoolduse teenust kolmandatele isikutele. Kostja viitab ka 09.10.2013 istungil kostja poolt vande all antud seletusele, kus kostja vastas küsimusele, kas üürileandja teadis, et äriruumides on kolmandate isikute autod. Kohus ei ole kostja vande all antud ütlust kui tõendit otsuses hinnanud, samas märkides otsuses (lk 8), et kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt pandiõiguse realiseerimise ajal oli hageja teadlik sellest, et kostja poolt üüritaval pinnal asus ka vara, mis ei kuulunud kostjale, vaid hoopis kolmandatele isikutele. Kostja leiab, et hüpoteegi seadmise lepingute notariaalne tõestamine ning tehingu tõestanud notar SO ütlused ei saa välistada seda, et kostja tegi vaieldavad tehingud ähvarduse mõjul. Kostja selgitas esimeses kohtuastmes korduvalt, et sisuliselt puudus tal võimalus rääkida hagejaga läbi lepingute sisu osas. Kostjale varasemalt lepingute projekti ei tutvustatud ja kostja nägi lepinguid esmakordselt alles 18.10.2011 notaribüroos, kus hageja nõudis nende muutmata kujul allkirjastamist. Juhul kui kostja oleks avaldanud hagejale või notarile, et ta ettevalmistatud lepinguid ei sõlmi, oleks sellega kaasnenud BK Auto OÜ ja tema klientide vara jätkuv kinnipidamine ning sellest tulenevad veelgi negatiivsemad tagajärjed (klientide kahjunõuded, BK Auto OÜ pankrot jne). Hageja oli oma käitumisega asetanud kostja sundsituatsiooni, kus tal puudusid suurema kahju ärahoidmiseks alternatiivsed tegutsemisvõimalused. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta kostja eeltoodud käsitlusega ei nõustu. Kostja hinnangul on nii kostja esimese astme kohtu kui ka apellatsioonkaebuse argumente arvestades ilmne, et hageja kasutas kostja kui BK Auto OÜ osaniku ja juhataja vastu õigusvastast ähvardust hoida määramatu tähtaja jooksul kinni nii BK Auto OÜ klientide kui ka BK Auto OÜ enda vara. Hageja oli nõus lõpetama BK Auto OÜ kasutuses olevate ruumide blokeerimise ja seal asuva kolmandate isikute ja üürniku vara kinnipidamise üksnes juhul, kui kostja sõlmib hageja poolt nõutavad hüpoteekide seadmise lepingud ja käenduslepingu. Kostja

viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-11-08, mille kohaselt on tühistamisavalduse kehtivuse üle tekkiva vaidluse lahendamiseks vajalik tõendada põhjuslikku seost ähvarduse ja tühistamisavalduse esitanud poole tahteavalduse vahel. Kostja arvates on põhjuslik seos ilmselge. Ilma hagejapoolse ähvarduseta ei oleks kostja nõustunud käendus- ja hüpoteegilepingu sõlmimisega, kuna tal kui eraisikul puudus igasugune kohustus tagada isikliku varaga äriühingu kohustuste täitmist. Seega on kostja hüpoteekide seadmise lepingud ja käenduslepingu kehtivalt tühistanud. Kuna lepingud enam ei kehti ja nendest ei tulene pooltele õigusi ega kohustusi, puudub ka alus hagi rahuldamiseks. Kostja jääb maakohtus esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei ole võimalik tuvastada käenduslepingu kehtivust, ilma et oleks lahendatud põhiküsimus sellest, kas hagejal eksisteerib rahaline nõue põhivõlgniku BK Auto OÜ vastu. Kostja viitab VÕS § 153 lg 1 p-le 1 ja leiab, et kõik hageja nõuded BK Auto OÜ vastu olid tsiviilasja menetluse ajaks täitmise tõttu lõppenud ning hageja ei ole tõendanud, et tal selline nõudeõigus jätkuvalt eksisteeriks. Olukorras, kus kostja väitis käendusega tagatud kohustuse lõppemist VÕS § 153 lg 1 p 1 alusel ning hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse jätkuvat olemasolu põhivõlgniku vastu, ei saanud kohus tuvastada käenduslepingu kehtivust ka eelnimetatud põhjusel. Kohtu põhjendus, et VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaldamine eeldab esmalt kehtiva käenduslepingu olemasolu, on antud juhul asjakohatu, kuna puudub vaidlus küsimuses, et perioodil 18.10.2011 (käenduslepingu sõlmimine) kuni 1.11.2012 (tühistamisavalduse esitamine) käendusleping kehtis ning kostja seisukoha järgi toimuski käendusega tagatud nõude rahuldamine sellel perioodil. Seega on kohtu käsitlus ekslik, kuna käendusleping ei saa kehtida olukorras, kus tagatav nõue on lõppenud. Ka juhul, kui kohus asus seisukohale, et käenduslepingu tühistamiseks esitatud avaldus ei olnud kehtiv, oleks kohus pidanud arvestama kostja poolt viidatud käenduslepingu teise lõppemise alusega (käendusega tagatud nõude rahuldamine) ning seda kontrollima. Maakohtu otsuse jõustumisel tekiks olukord, kus käenduslepingu kehtivus oleks küll otsusega tuvastatud, samas käendusega tagatud nõude kehtivuse osas puuduks õigusselgus. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 07.02.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Maakohus ei ole tsiviilasja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et olukorras, kus teine lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on sellel lepingupoolel üldjuhul olemas õiguslik huvi, saamaks selgust, kas leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised õigused ja kohustused tal lepingust tulenevalt on. Seega on üldjuhul olemas õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Samuti ei välista hagejal tuvastushuvi olemasolu ainuüksi see, et tal oleks võimalik esitada oma õiguste kaitseks sooritushagi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-97-13).

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et ei kaasanud menetlusse kostja abikaasat. Vaidlus puudub selles, et kostja abikaasa LB oli 18.10.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu nr 3505 osaliseks, kuna andis nõusoleku lepingu sõlmimiseks (t.l.10, I kd). Kolleegium leiab, et maakohus ei pidanud kaasama LB-t menetlusse, kuna LB ei ole esitanud vaidlusaluste lepingute osas hagejale tühistamisavaldust (t.l.34-35, I kd). Maakohus pole ka tema suhtes otsust teinud. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti leidnud, et 01.04.2009 sõlmitud üürilepingu punkti 1.3 kohaselt oli lepingu eseme sihtotstarbeks äripind, autoteenindus, autosalong, söögikoht, (ilma autopesulata) (kd I, tl 130). Hageja leidis, et üürilepingu esemeks oli punkti 1.3 järgi äripind, autoteenindus, autosalong ja söögikoht. Seetõttu ei pidanud hageja teadma ega teadnudki, et ta 17.10.2011 üürileandja pandiõigust realiseerides teostas seda ka kostja klientide vara suhtes, kuna üüripinnal võisid olla ka kostja poolt müüdavad sõidukid. Kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt pandiõiguse realiseerimise ajal oli hageja teadlik sellest, et kostja poolt üüritaval pinnal asus ka vara, mis ei kuulunud kostjale, vaid hoopis kolmandatele isikutele. Samuti ei nähtu käesoleva tsiviilasja materjalidest, et kolmandad isikud oleksid hageja vastu esitanud nõude enda vara (sõiduautode) valduse taastamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on kõigile kostja vastuväidetele hinnangu andnud. Apellatsioonkaebuses kostja kordab hagile esitatud vastuväited, millele on maakohus hinnangu andnud. Kostja pole väitnud, et tal puudus üürivõlg 17.10.2011, kui hageja pandiõigust teostas. Kostja on vastuses hagile kinnitanud üürivõlga seoses majanduslike raskuste tekkimisega (t.l. 126, I kd). Samuti ei ole kostja tühistamisavalduses tuginenud asjaolule, mille kohaselt hagejal puudub nõue kostja vastu (t.l.34-35, I kd). Tühistamisavalduses on kostja tuginenud põhiliselt oma kogenematusele. Apellant, olles vaidlusaluste tehingute tegemise ajal BK Auto OÜ osanik ja ainuesindusõigusega juhatuse liige, sõlmis hagejaga BK Auto OÜ seadusliku esindajana 01.04.2009 üürilepingu (t.l.41, 130, I kd). Seega tagas kostja vaidlusaluste lepingutega enda kontrolli all oleva äriühingu üürilepingust tulenevat võlakohustust. Kuivõrd apellant sõlmis mõlemad lepingud sisuliselt oma majandustegevuse käigus, on põhjendamatud apellandi väited enda kogenematusest ja selle teadlikust ärakasutamisest hageja poolt. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul isiku teadlikkust ja kogemust majandusvaldkonnas saab üldjuhul eeldada. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ande Tänav

Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.