Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Edasikaebamise kord Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 19.08.2013 esitas OÜ Sillen Konsultatsioonid (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Canderos Assets (kostja) vastu, paludes tunnustada hageja nõuet PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) pankrotimenetluses summas 2 947 030 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 28.02.2013 määrusega välja PJV Hiiu Ravikeskus AS-i (võlgnik) pankrot. 04.03.2013 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma tingimuslikku nõuet võlgniku vastu kogusummas 2 947 030 eurot. Hageja leidis, et kuna hagejale kuuluvale hoonestusõigusele seatud hüpoteekidega on tagatud võlgniku kohustused Nordea Bank Finland Plc ees, siis tuleb hagejat käsitleda tingimusliku nõudega võlausaldajana. Hageja leidis, et kuna hageja on 13.09.2012 esitanud Harju Maakohtule hagi panga poolt algatatud täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks, esitas hageja nõude võlgniku vastu tingimuslikuna. Hageja juhtis tähelepanu asjaolule, et kui võlgniku pankrotimenetluse jooksul peaks panga poolt algatatud täitemenetluses toimuma hageja poolt võlgniku kohustuste täitmise tagatiseks antud hüpoteekide realiseerimine, siis tekib hagejal võlgniku vastu AÕS § 291 alusel nõue samas suuruses, mille ulatuses hageja on võlgniku kohustuse panga ees täitnud. 24.07.2013 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja vastuväite hageja nõudele, kuivõrd leidis, et hageja on esitanud võõra nõude ning tegemist ei ole tingimusliku nõudega PankrS § 98 tähenduses. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et hageja on jätnud tähelepanuta, et tingimuse saabumisest, s.o hoonestusõiguse müümisest, ei sõltu mitte tema nõude tekkimine võlgniku vastu, vaid juba olemasoleva, kuid Nordea Bank Finland Plc-le kuuluva nõude üleminek Nordea Bank Finland Plc-lt hagejale. Seega ei oma hageja tingimuslikku nõuet võlgniku vastu, vaid tingimuse saabumisest sõltub olemasoleva nõude üleminek hagejale ja hageja muutumine uueks võlausaldajaks VÕS § 173 lg 1 ja § 152 lg 1 alusel juba olemasoleva nõude osas. Samuti juhtis kostja tähelepanu, et hageja poolt viidatud AÕS § 291 kehtib vallaspandi suhtes ning kinnispandi puhul reguleerib sarnast olukorda AÕS § 349 lg 3. Sarnaselt AÕS § 349 lg-ga 3 räägib ka VÕS § 152 lg 1 mitte nõude tekkimisest, vaid senise võlausaldaja nõude üleminekust. Kostja leidis, et kuna VÕS § 173 lg-

s 2 või AÕS § 349 lg-s 3 kirjeldatud sündmust toimunud ei ole, puudub hagejal ka nõue, mida pankrotimenetluses esitada. Samuti leidis kostja, et hageja nõude tunnustamine tingimusliku nõudena oleks ka ilmses vastuolus pankrotiseaduse mõttega. Kostja viitas seejuures PankrS § 82 lg-le 1 ja märkis, et hääli ei ole võimalik ühelgi juhul määrata suuremas ulatuses, kui on nõude suurus. Juhul kui tunnustada Nordea Bank Finland Plc nõude kõrval sama nõude osas tingimusliku nõudena hageja nõuet, tekiks olukord, kus samast alusest tuleneva nõude eest saavad kaks võlausaldajat samaaegselt hääli. Hääli ei antaks seega võrdeliselt nõude suurusega, vaid nõude kahekordses ulatuses, millist dubleerimist seadus ei võimalda. Seega on hageja esitanud kaitsmiseks võõra nõude ning tal puudub tingimuslikust lepingust tulenev nõue võlgniku vastu. Nordea Bank Finland Plc nõue ei ole hagejale üle läinud, mistõttu ei ole hageja võlausaldajaks võlgniku pankrotimenetluses. Maakohtu otsus 02.06.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus tingimusliku nõudena summas, mille võrra on hageja võlgniku PJV Hiiu Ravikeskus AS-i (pankrotis) kohustuse Nordea bank Finland Plc ees täitnud läbi hagejale kuuluva, Tallinnas Laste tn 1//Põllu tn 70// Raudtee tn 75// Valve tn 3 asuva hoonestusõiguse (registriosa nr 18421501) võõrandamise. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. PankrS § 42 järgi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Pankrotiseadus sätestab nõuete esitamise ja kaitsmise korra ning annab võimaluse esitada ka tingimuslikust tehingust tulenevaid nõudeid. PankrS § 98 järgi võib võlausaldaja esitada ka nõude, mis tuleneb tingimuslikust tehingust, mille edasilükkav või äramuutev tingimus ei ole veel saabunud. TsÜS § 102 lg 1 kohaselt on tingimuslik tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Tingimuslik tehing on seega selline tehing, milles tehingu õiguslike tagajärgede saabumine on seotud mingi tulevikus tekkiva asjaoluga, mille saabumine või mittesaabumine ei ole kindel. Tingimuslikkus tähendab tehingu ja selles sisalduva tingimuse lahutamatut seost, st tingimuslikkus määrab selle tehingu sisu ning tagajärjed poolte jaoks. Nõudeavalduses viidatud 25.01.2011 lepingut ei saa käsitada tingimusliku tehinguna TsÜS § 102 lg 1 ja PankrS § 98 mõistes. Käesolevas tsiviilasjas seisneb õiguslik vaidlus asjaolus, kas PankrS § 98 mõttes tuleb lugeda tingimuslikuks nõudeks ka nõue, mis tekib hagejal võlgniku vastu AÕS § 349 lg 3 alusel. AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. AÕS § 349 lg 3 kohaselt saab toimuda Nordea bank Finland Plc nõude üleminek hagejale võlgniku vastu, kui toimub hüpoteegi võõrandamine. Kohus leidis, et kuna hageja kui võlausaldaja staatuse tekkimine on seotud tingimusega, mille saabumine on tõenäoline, kuulub PankrS § 98 kohaldamisele ka juhul, kui nõudeõiguse teke AÕS § 349 lg-st 3 tulenevalt on tõenäoline. Kui võlgniku pankrotimenetluse jooksul peaks panga poolt algatatud täitemenetluses toimuma hageja poolt võlgniku kohustuse täitmise tagatiseks antud hüpoteekide realiseerimine, tekib hagejal õigus esitada võlgniku vastu nõue AÕS § 349 lg 3 alusel samas suuruses, mille ulatuses hageja on võlgniku kohustuse panga ees täitnud. Hageja on lugenud tingimusliku nõude suuruseks 2 947 030 eurot. Kohus leidis, et võlgniku pankrotimenetluses esitatud hageja nõude

puhul saab kohaldada PankrS §-s 98 olevat põhimõtet ning esitada nõude tingimuslikult. Küll aga ei nõustunud kohus hageja tingimusliku nõude summa suurusega, märkides, et nimelt ei ole antud hetkel teada, kui suures osas hageja võlgniku eest kohustust täidab, kuivõrd hagejale kuuluvat kinnisasja ei ole veel võõrandatud. Alles pärast hageja kinnisasja võõrandamist saab selgeks, millises summas hageja võlgniku kohustusi panga ees täitis. Kohus märkis, et kui näiteks võõrandatakse hageja kinnisasi 1 000 000 euro eest, ei ole hageja täitnud võlgniku kohustusi summas 2 947 030 eurot. Seega ei ole kohtu hinnangul alust tunnustada hageja nõuet summas 2 947 030 eurot. Kohus leidis, et hageja nõuet saab tunnustada üksnes kui tingimuslikku nõuet, mis on samas suuruses summaga, mille võrra on hageja võlgniku kohustuse panga ees täitnud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõude täielikult tunnustamata jätmine on alusetu ja hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tuleb tunnustada teises rahuldamisjärgus tingimusliku nõudena summas, mille võrra on hageja võlgniku kohustuse Nordea Bank Finland Plc ees täitnud läbi hagejale kuuluva, Tallinnas Laste tn 1//Põllu tn 70// Raudtee tn 75// Valve tn 3 asuva hoonestusõiguse (registriosa nr 18421501) võõrandamise. Menetluskulude osas leidis kohus TsMS § 163 lg-le 1 tuginedes, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, kuivõrd kuigi kohus tunnustas hageja nõuet, vaidles kostja vastu hageja nõude suurusele ja kohus ei tunnustatud hageja nõuet sellises suuruses nagu hageja soovis. Apellatsioonkaebus 02.07.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 02.06.2013 otsuse osas, milles tunnustati hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus tingimusliku nõudena ja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta hagi uue otsusega rahuldamata ja muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust, jättes hagi läbivaatamisega seotud menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud AÕS § 349 lg-t 3 ning VÕS § 152 lg-t 1 ja § 173 lg-t 3 koos PankrS §-ga 98 ja rahuldanud vääralt osaliselt hagi. Kostja leiab, et hagejal ei ole tingimuslikku nõuet võlgniku vastu, kuivõrd asjassepuutuvate normide kohaselt ei ole hageja nõude tekkimine sõltuvuses tingimuse saabumisest, vaid tingimuse saabumisest on sõltuvuses olemasoleva Nordea Bank Finalnd Plc nõude üleminek hagejale. PankrS § 98 tähenduses saab aga olla tingimuslikuks nõudeks üksnes võlausaldaja nõue, mille tekkimine võlgniku vastu on seotud tingimuse saabumisega (TsÜS § 102 lg 2). Käesoleval juhul on nõue juba tekkinud ja see on pankrotimenetluses esitatud Nordea Bank Finland Plc poolt, kellele nõue ka praegu kuulub. Asjaolu, et Nordea Bank Finland Plc nõue võlgniku vastu on tagatud hüpoteegiga hageja hoonestusõigusele, ei oma nõude enda tekkimist silmas pidades tähendust. Juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi müüakse või hageja täidab Nordea Bank Finland Plc-le nõude, läheb AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 152 ning § 173 lg 3 alusel hagejale üle Nordea Bank Finland Plc nõue osas, milles see eelnimetatud viisil rahuldatakse. Seega ei teki hagejal hüpoteegi sundtäitmise kaudu uut iseseisvat nõuet võlgniku vastu, vaid seaduse alusel läheb talle üle juba olemasolev senise võlausaldaja nõue ulatuses, milles hageja on rahuldanud Nordea Bank Finland Plc nõude. Asjas on tõendatud, et Nordea Bank Finland Plc on laenulepingu alusel esitanud nõude võlgniku pankrotimenetluses summas 2 579 169,08 eurot ning pooltel puudub vaidlus selle üle, et tegemist on sama nõudega, mida hageja määratleb samaaegselt temale kuuluva tingimusliku

nõudena summas 2 947 030,00 eurot. Seega on võlgniku pankrotimenetluses üheaegselt esitatud samast alusest tulenev nõue kahe erineva võlausaldaja poolt. Vaidlust ei ole ka selles, et Nordea Bank Finland Plc nõue on muutnud sissenõutavaks, mistõttu ei saa nõue olla tingimuslik. TsÜS § 105 lg 1 kohaselt tekivad edasilükkava tingimusega sõlmitud tehingu korral tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel. Käesoleval juhul on aga nõude aluseks olevast laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused juba tekkinud, kuid vastav nõudeõigus ei kuulu hagejale, vaid Nordea Bank Finland Plc-le. Seega ei ole nõue, mida hageja soovib kaitsta, tingimuslik. Sellest tulenevalt on maakohus oluliselt eksinud leides, et hagejal on tingimuslik nõue võlgniku vastu, kuna ta on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ning on tõenäoline, et hoonestusõigus müüakse täitemenetluses. Viidatud asjaolud ei oma mingit tähendust PankrS § 98 kohaldamisel. Juhindudes AÕS § 349 lg-st 3, VÕS § 152 lg-st 1 ja § 173 lg-st 2 läheb hoonestusõiguse müügi korral täitemenetluses hagejale üle Nordea Bank Finland Plc nõue, mitte ei saabu edasilükkav tingimus, mille alusel hagejal võiks tekkida uus iseseisev nõue võlgniku vastu PankrS § 98 tähenduses. Lisaks leiab kostja, et hageja nõude määratlemine tingimusliku nõudena on vastuolus pankrotiseaduse mõttega, kuna see võimaldaks sama nõude alusel häälte andmise kahekordselt, mis seaks võlausaldajad ebavõrdsesse olukorda. Selline võimalus on ilmses vastuolus PankrS § 82 lg-ga 1 ning võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiibiga. Kostja on veendumusel, et hääli ei ole võimalik ühelgi juhul määrata suuremas ulatuses, kui on nõude suurus, mis kinnitab, et hageja nõuet ei ole võimalik ka tingimusliku nõudena tunnustada. Kostja märgib, et käesoleva asja menetluse vältel on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-152-13 p-s 13 põhjalikult analüüsinud õiguslikku olukorda, kus hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik esitab tingimusliku nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses AÕS § 349 lg-le 3 või VÕS §-le 173 tuginedes. Riigikohus on viidatud lahendi p-s 14 leidnud, et AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud tunnustatud nõuet ei tule võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Kui pankrotivõlausaldaja tunnustatud nõue rahuldatakse kolmandale isikule kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel täielikult või osaliselt, läheb pankrotimenetluses tunnustatud nõue seaduse alusel täielikult või osaliselt nõude rahuldanud kinnisasja omanikule ilma tunnustamata üle. Sama lahendi p-s 15 leidis Riigikohus, et kuna ülalmärgitud põhjendustel ei tule hagejale AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud laenuandja tunnustatud nõuet enam tunnustada, ei oleks hagejal ka sellise nõude esitamisega võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada ning hageja nõue tunnustada laenuandjalt talle seaduse alusel üle läinud nõuet tuleks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel samuti läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevalt on maakohus eksinud, rahuldades osaliselt hageja nõude motiividel, mis eeltoodud põhjendustest ja Riigikohtu juhistest tulenevalt ei ole õiged ega asjakohased. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 02.06.2014 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Hageja tugineb hagiavalduses 25.01.2011 sõlmitud notariaalsele keelumärke kustutamise, hüpoteekide ülekandmise, hüpoteegi seadmise, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingutele ja asjaõiguslepingule (t.l.18-26). Vaidlus puudub selles, et Harju Maakohtu 28.02.2013 määrusega kuulutati välja PJV Hiiu Ravikeskuse pankrot. Hageja esitas võlgniku

pankrotimenetluses nõudeavalduse (t.l.8-10), millele 24.07.2013 nõuete kaitsmise koosolekul esitas vastuväite kostja OÜ Canderos Assets, kes vaidlustas nõude täies ulatuses (t.l.12-17). Käesolevas tsiviilasjas seisneb õiguslik vaidlus asjaolus, kas PankrS § 98 mõttes tuleb lugeda tingimuslikuks nõudeks ka nõue, mis tekib hagejal võlgniku vastu AÕS § 349 lg 3 alusel. AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. AÕS § 349 lg 3 kohaselt saab toimuda Nordea Bank Finland Plc nõude üleminek hagejale võlgniku vastu, kui toimub hüpoteegi võõrandamine. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et kuna hageja kui võlausaldaja staatuse tekkimine on seotud tingimusega, mille saabumine on tõenäoline, kuulub PankrS § 98 kohaldamisele ka juhul, kui nõudeõiguse teke AÕS § 349 lg-st 3 tulenevalt on tõenäoline ning et hageja nõude täielikult tunnustamata jätmine on alusetu ja hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tuleb tunnustada teises rahuldamisjärgus tingimusliku nõudena summas, mille võrra on hageja võlgniku kohustuse Nordea Bank Finland Plc ees täitnud läbi hagejale kuuluva, Tallinnas Laste tn 1//Põllu tn 70// Raudtee tn 75// Valve tn 3 asuva hoonestusõiguse (registriosa nr 18421501) võõrandamise. Riigikohus on lahendis 3-2-1-152-13 leidnud: „Kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue AÕS § 349 lg 3 järgi rahuldatud ulatuses talle üle ning sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Samamoodi läheb nõue ka VÕS § 173 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel üle, kui isik täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine, või kui isiku vara müüakse täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude üleminekuga (cessio legis) VÕS § 173 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-146-13, p 19; Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 10). Seejuures ei takista nõude üleminekut AÕS § 349 lg 3 alusel ka see, et laenuandja nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Kolleegiumi arvates saab seaduse alusel üle minna ka pankrotimenetluses tunnustatud nõue (vt ka Riigikohtu 5. veebruari 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-03, p 8)“. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb hagejale seaduse alusel üle läinud tunnustatud nõuet hagejale üle läinud osas võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. Kolleegium leiab, et AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud tunnustatud nõuet ei tule võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Kui pankrotivõlausaldaja tunnustatud nõue rahuldatakse kolmandale isikule kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel täielikult või osaliselt, läheb pankrotimenetluses tunnustatud nõue seaduse alusel täielikult või osaliselt nõude rahuldanud kinnisasja omanikule ilma tunnustamata üle. Nõude ülemineku ulatus sõltub sellest, millises ulatuses võlausaldaja nõue hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel rahuldati. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks palunud pankrotihalduril lugeda end AÕS § 349 lg 3 alusel üleläinud nõude ulatuses laenuandja asemel pankrotivõlausaldajaks ja et pankrotihaldur oleks keeldunud pidamast teda AÕS § 349 lg 3 alusel üleläinud nõude osas pankrotivõlausaldajaks. Ülaltoodud põhjendustel rahuldas maakohtus vääralt hagi ning tunnustas vääralt võlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet tingimuslikku nõudena, kuigi hagi tulnuks jätta läbi vaatamata, kuna ülalmärgitud põhjendustel ei tule hagejale AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud laenuandja tunnustatud nõuet enam tunnustada, ei oleks hagejal ka sellise nõude esitamisega võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada.

Kuna hagi tuleb jätta läbi vaatamata, tuleb TsMS § 425 lg 3 alusel maakohtu otsus tühistada. Hagi läbi vaatamata jätmise korral loetakse TsMS § 426 lg 1 järgi, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Menetluskulud Hagi läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 168 lg 2 alusel jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud hageja kanda. Menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.