Riskihaldus OÜ hagi T. K. vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
40 320 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Riskihaldus OÜ (registrikood: 12921484); Hageja lepinguline esindaja: Mihkel Nukka (UniLaw Õigusbüroo; e-post: xxx) Kostja: T. K. (isikukood: xxxxxxxxxxx; xxx; e-post: xxx; telefon: xxxxxxxx) Kostja lepinguline esindaja: Silver Maksejõuetuse Õigusbüroo; e-post xxx)
Asja läbivaatamine
Eensaar
(OÜ
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2.Jätta menetluskulud Riskihaldus OÜ kanda.
3.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
2-23-9484 andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavaldusest nähtub, et Riskihaldus OÜ (edaspidi ka hageja) omandas T. K. (edaspidi ka kostja) suhtes läbiviidud täiteasjas läbiviidud vara enampakkumiselt xxx (registriosa nr xxxxxxx) korteriomandi (edaspidi Kinnisasi). Kinnisasi oli koormatud hüpoteegiga Eesti Panga kasuks, mis tagas hüpoteegipidaja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid T. K. vastu. Laenulepingu punkti 5.1 kohaselt andis Eesti Pank T. K.le laenu Laenusaajale AS SEB Pank poolt varem antud laenu, millega Laenusaaja ostis korteriomandi (registriosa nr xxxxxxx), refinantseerimiseks. Laenulepingu punkt 8.1 sätestab, et Laenu tagatisena kohustub Laenusaaja seadma hüpoteegi Eesti Panga kasuks kinnistusraamatu esimesele järjekohale korteriomandile.
2.Hüpoteeki ei kustutatud, kui hageja kanti Kinnisasja omanikuks.
3.23.07.2020 esitas Eesti Pank hagejale nõudeavalduse, milles nõudis laenulepingust tuleneva kostja võlgnevuse summas 35 774,07 eurot tasumist hiljemalt 24.08.2020. Eesti Pank algatas Tallinna notar Merle Saar-Johanson 17.07.2014 notariaalse dokumendi nr 1919 (hüpoteegi seadmise kokkulepe, mis tagas Eesti Panga ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid) alusel täitemenetluse, milles pank taotles Kinnisasja sundmüüki.
4.Hageja esitas Pärnu Maakohtusse hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Tsiviilasi lõppes 14. juunil 2023. a maakohtu kinnitatud kompromissiga, mille alusel kohustus hageja tasuma Eesti Pangale kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete katteks 36 000 eurot tingimusel, et Eesti Pank loobub laenulepingust tulenevatest muudest intressi- ja viivisnõudest.
5.Hageja tasus Eesti Pangale kostja laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 36 000 eurot 23. juunil 2023. a.
6.Kuna hageja tasus kostja laenulepingust tulenevaid laenu tagasimakse seetõttu, et hageja kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, siis läks hagejale seaduse (AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2) alusel üle Eesti Panga nõue kostja vastu hageja poolt rahuldatud ulatuses. Seega on hageja täitnud kostja kohustuse summas 36 000 eurot panga ees vältimaks kinnisasja sundmüüki panga nõude katteks, millest tulenevalt ja AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 alusel on hagejal samas summas tagasinõudeõigus kostja vastu.
7.Hageja palub mõista välja T. K.’ilt Riskihaldus OÜ kasuks: a) põhivõlgnevus summas 36 000 eurot; b) jooksev viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt (36 000 eurot) alates hagiavalduse esitamisest (03.07.2023) kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni.
8.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja väidab, et hageja omandas korteri seda koormavat hüpoteegist tulenevalt turuhinnast odavamalt. Hageja märgib, et tugines avalikul enampakkumisel osalemisel kehtivale õigusele, mille kohaselt ei välista
2-23-9484 enampakkumiselt hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandamise korral kinnisasja omanikul nõudeõigust AÕS § 349 lg 3 alusel, kui kinnisasja omanik soovib kolmandast isikust võlgniku kohustuse täitmata jätmise tõttu vältida kinnisasja sundmüüki. Peale selle, et kostja väited kinnisasja omandamisest enampakkumiselt alla turuhinna on tõendamata, on oluline märkida, et korteri müügihind kujunes vabaturu tingimustes avalikul enampakkumisel. Kostja väide, et nendel tingimustel korteri turuhind oli müügihetkel kõrgem, on alusetu. Hüpoteegiga koormatud korteri omandamisel enampakkumisel võibki see hinda mõjutada, kuivõrd see võib tähendada ostjale riski, et kui hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks kohustatud isik jätab nõude täitmata (nagu kostja puhul juhtis), siis tuleb ostjal (antud juhul hagejal) tegeleda sundtäitmise vältimise eesmärgil tasutud summa sissenõudmisega, mis tekitab ostjale täiendavat raha- ja ajakulu. Sellest tulenevalt ei ole selles midagi ebatavalist, et hüpoteek võib kinnisasja müügihinda mõjutada. Ühelgi juhul ei välista hageja nõudeõigust AÕS § 349 lg 3 alusel see, et ta ostis hüpoteegiga koormatud korteri kohtutäituri poolt korraldatud avalikult enampakkumiselt.
9.Hagejal ei olnud kostja vastu nõuet pankrotimenetluse toimumise ajal, millest tulenevalt puudus hagejal alus nõudeavalduse esitamiseks. Kostja väidab vastuses hagile, et hageja oleks pidanud esitama tema pankrotimenetluses vähemalt tingimusliku nõudeavalduse. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu, sest nõudeavalduste esitamise tähtaja jooksul ei olnud hagejal (tingimuslikku) nõuet kostja vastu. Kostja kinnitab vastuses hagile, et tema pankrot kuulati välja 06.05.2020 kell 15.00. Hageja tasus kostja laenulepingust tuleneva võlgnevuse hüpoteegipidajast Eesti Pangale 23.06.2023. aastal. Kostja selgitas, et PankrS § 93 alusel oleks pidanud hageja oma nõuded esitama kahe kuu jooksul. Hageja hinnangul on kostja positsioon õiguslikult ebakorrektne, kuivõrd hagejal ei olnud kostja vastu praegust nõuet AÕS § 349 lg 3 alusel tekkinud, millest tulenevalt ei olnud alust ka nõudeavalduse esitamiseks. Kostja ei ole põhjendanud, milles hageja nõude tingimuslikkus seisnes PankrS § 98 tähenduses. Kohtud on varasemas praktikas selgitanud AÕS § 349 lg 3 alusel tekkiva nõude olemust pankrotimenetluse kontekstis ja leidnud, et AÕS § 349 lg-st tulenev nõuet ei ole põhjendatud käsitada tingimuslikuna PankrS § 98 tähenduses (nt tsiviilasjas 2-13-38148). Kostja väidab, et hageja oleks pidanud esitama nõudeavalduse, kui Eesti Pank nõudis hagejalt kostja kohustuse täitmist. Hageja märgib, et Eesti Pangal ei olnud õiguslikku alust nõuda hagejalt kostja kohustuse täitmist. Kostja peab enda kohustusi ise täitma. Hagejat ei teavitatud kostja pankroti väljakuulutamisest ja jäeti pankrotimenetlusse kaasamata. Sellest järeldub, et ka pankrotihaldur ei pidanud hagejat kostja pankrotimenetluses võlausaldajaks. Pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss ei ole hagejale siduv, kuivõrd hageja ei olnud kompromissi osapooleks ega saanud selle poolt hääletada. Hageja ei ole pankrotimenetluses sõlmitud kompromissi sõlmimisele kaasatud ja hageja ei ole sellise kompromissi osas andnud ühtki nõusolekut ega hääletamisel seda heaks kiitnud. Seega ei välista pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss hageja nõuet AÕS § 349 lg 3 alusel. Analoogses olukorras, kus oli küsimus pantija õigustes seoses
2-23-9484 pankrotimenetluses sõlmitud kompromissiga, on kohtud leidnud, et pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss ei mõjuta kolmandast isikust pantija (antud juhul hageja) õiguseid, kui pantija ei ole kompromissi poolt hääletanud ja kompromissi resolutsioonis puuduvad nõutud viited (Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8286, p 9 ja 10). Kuna antud juhul pankrotimenetluses sõlmitud kompromissi resolutsioon ei kajasta hageja nõude vähendamise ulatust ega tagajärgi, siis sellega ei kujundatud hageja nõuet ümber, vaid sellega vabanes põhivõlgnik osaliselt oma nõude täitmise kohustusest.
10.PankrS § 184 lg 5 ei ole antud asjas kohaldatav. Hageja ei vastuta solidaarselt kostjaga Eesti Pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste eest.
11.Pärast kompromissi tähtaja möödumist on võimalik võlausaldajal õigus oma nõudeid maksma panna (PankrS § 192 lg 1).
12.Väär on kostja väide, et hageja jättis teadlikult ja sihilikult täitmata hüpoteegist tuleneva kinnistu igakordse omaniku kohustuse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue. Kostja ei ole põhjendanud sõnagagi, et millisel õiguslikul alusel on kinnistu igakordse omanikul kohustus maksta kinni hüpoteegiga tagatud kolmanda isiku võlg. Hageja rõhutab, et kinnistu igakordse omaniku kohustus ei ole hüpoteegiga tagatud nõude täitmine.
13.Hageja nõudeõigus tuleneb seadusest AÕS § 349 lg 3 alusel, seega kohaldub nõude aegumisele TsÜS § 149, mille kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõue ei ole aegunud. Peale selle on ekslik kostja väide, et pantijast hageja nõue muutus sissenõutavaks pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 42). Selles küsimuses on Riigikohus korduvalt asunud seisukohale, et PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust pantija suhtes (RKTKo 3-2-1-8112, p 13; RKTKm 3-2-1-114-14, p 15). See põhimõte on kooskõlas ootusega, et pankrotimenetlus kulgeks kiiresti ning see ei kahjusta ka kolmandate isikute huve. Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna tuleb hagejat käsitada pantijana, kelle nõuete sissenõutavaks lugemist kostja suhtes ei mõjuta pankroti väljakuulutamine.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
14.Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole nõuet kostja vastu ja hagi tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta.
15.Kostja tunnistab, et hageja kirjeldatud tehiolud vastavad tegelikkusele.
16.Hageja omandas kinnistu kohtutäituri korraldatud enampakkumiselt juba 17.01.2019 teadlikult koos hüpoteegiga, kusjuures ostuhind oli hüpoteegiga kaasneva kohustuse tõttu vähemalt selle võrra turuhinnast madalam. Hageja tasus Kinnisasja eest 42 015 eurot (summa võib vajada täpsustamist), mis teeb korteri ruutmeetri maksumuseks ca 900 eurot. Tegemist oli kõrgema hinnatasemega uusarenduse korteriga Pärnu rannarajoonis, mille turuhind oli tõenäoliselt ca 2x kõrgem ostuhinnast. Seega omandas hageja korteri turuhinnast oluliselt soodsamalt, milline asjaolu oli tingitud sellest, et korter müüdi koos hüpoteegiga, mis tagas Eesti Pank nõuet.
2-23-9484 Informatsioon hüpoteegi ja sellega tagatud kohustuse suuruse kohta oli hageja tegelikule kasusaajale ja esindajale Mihkel Nukkale kinnistu ostmise ajal teada, see oli välja toodud enampakkumise kuulutuses ja enampakkumise aktis. Eesti Panga nõudekirjas, mille saamist hageja tunnistab lisades selle ise hagiavaldusele on lisaks eeltoodule välja toodud ka info, et kostja ei olnud hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning samuti info kostja suhtes toimuva pankrotimenetluse kohta. Eesti Pank viitab teatises “Osundame siinkohal, et täitemenetluses enampakkumisel parima pakkumise teinud isik oli teadlik nii hüpoteegi olemasolust kui ka olemasolevast laenukohustusest ning suurusjärguliselt sama summa võrra alandati täitemenetluses enampakkumisel alghinda hüpoteegiga tagatud nõude jäägi võrra (kordusenampakkumise hind 70 015 eurot, uus alghind 33 025 eurot). Parima pakkuja Unilaw õigusbüroo hind oli 42 015 eurot, kes ühtlasi esitas enampakkumise järgselt kohtutäiturile avalduse kinnistusraamatusse uue kinnisasja omanikuna sisse kanda Riskihaldus OÜ. “
17.06.05.2020 kell 15.00 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-5141 kuulutati välja kostja pankrot ja algatati ka kohustustest vabastamise menetlus. Hageja oli teadlik kostja pankroti välja kuulutamisest. Vastav teade avaldati 06.05.2020 Ametlikes Teadaannetes ning välja saadeti pankrotihalduri teatis teadaolevatele võlausaldajatele. Asjaolu, et kostja ei olnud täitnud Eesti Pank nõuet, oli hagejale teada hiljemalt 23.07.2020, mil Eesti Pank esitas hagejale nõudeavalduse hüpoteegiga tagatud kohustuse täitmiseks. Hageja oleks pidanud esitama pankrotimenetluses vähemalt tingimusliku nõudeavalduse (PankrS § 93 ja 98). Hageja valis nõuet pankrotimenetluses mitte esitada.
18.Kostja pankrotimenetluses toimus nõuete kaitsmine 23.11.2020, kus kaitsti ka Eesti Pank nõue. Hageja ei olnud endiselt nõuet kostja pankrotimenetluses esitanud. 27.04.2021 Harju Maakohtu määrusega lõpetati T. K.’i (pankrotis) pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega. Pankrotimenetluses oli tunnustatud Eesti Panga nõue T. K. vastu summas 35774,07 eurot. Võlausaldajatega seaduslikult sõlmitud ja jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromissi kohaselt tasus T. K. võlausaldajate nõuded 1,55 % ulatuses ehk Eesti Pangale 552,96 eurot. Nimetatud summa on tasutud 17.05.2021, mida tõendab pankrotihaldur Svetlana Pilden aruanne (lisa 5). Seega pärast 17.05.2021 ei olnud kostjal enam kohustusi Eesti Pank ees, kuna pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss oli täidetud (PankrS § 178 lg 1 ja 3). Samuti ei olnud kostjal mistahes kohustusi ka hageja ees, kuna hageja ei esitanud kostja pankrotimenetluses ühtegi tava- ega ka tingimuslikku nõuet.
19.Hageja viitab nõude alusena AÕS § 349 lg 3, mille kohaselt - kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. VÕS § 145 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. PankrS § 184 lg 5 kohaselt ei vabasta kompromiss võlgnikuga kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal võlgniku suhtes tagasinõudeõigus üksnes ulatuseni, milles võlgnik vastutaks kohustuse täitmise eest kompromissi järgi. Hageja üritab jätta kohtule ekslikku muljet, justkui oleks hageja täitnud Eesti Pank ees kostja kohustust, kuid see väide on vale, kuna kostjal puudusid kohustused Eesti Pank ees
2-23-9484 alates 17.05.2021. Hageja viitab enda nõude alusena 14. juuni 2023 kohtulikule kompromissile, mis on sõlmitud hageja ja Eesti Pank vahel ning mille alusel on hageja tasunud Eesti Pangale 36 000 eurot. Kostja juhib tähelepanu, et viidatud ja hagiavaldusele lisatud kompromissimäärus on sõlmitud asjas “Riskihaldus OÜ hagi Eesti Pank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 039/2020/740” ja rõhutab, et vastavas määruses puudub mistahes viide, et täidetud oleks kostjaga mingilgi moel seotud kohustust. Kostja rõhutab veelkord, et kostjal puudusid Eesti Pank ees kohustused, mida hageja oleks saanud kostja eest täita. Kostja ei ole ka täiteasjas nr 039/2020/740 osapooleks.
20.Isegi kui hagejal oleks kostja vastu nõue, oleks nõue aegunud. Mistahes nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks kostja pankroti välja kuulutamisega 06.05.2020 kell 15.00 (PankrS § 42).Vastavalt VÕS § 152 läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS §-s 70 sätestatut. VÕS § 70 kohaselt solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Vastavalt TSüS § 146 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega saabus kõigi nõuete aegumistähtaeg kostja suhtes 06.05.2023 kell 15.00.
21.Hageja väide, et ta ei olnud teadlik ning teda ei teavitatud kostja pankroti väljakuulutamisest ja jäeti pankrotimenetlusse kaasamata, on teadlik ja ilmne valeväide. Samas ei oma see asjaolu ka õiguslikku tähendust, kuna pankrotimenetlus on avalik ning kõik teavitused võlausaldajatele avaldati ametlikudteadaanded.ee pankrotiseaduses sätestatud korras.
22.Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja ja kõigi tema teadaolevate võlausaldajate vahel sõlmitud kompromiss nõude osas, mis oli tagatud hüpoteegiga kinnistule, mille hageja omandas, ei ole hagejale siduv. Kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on Pankrotiseaduse kohaselt siduv kõigile võlausaldajatele. Kostjal puuduvad mistahes kompromissist tulenevad kohustused. Hagejal puudub mistahes nõue kostja vastu, mida maksma panna. Kostja nõustub hagejaga, et nõudeid saab maksma panna üksnes kompromissis kokkulepitud ulatuses.
23.Et kohaldada tuleb tehingust tuleneva nõude aegumistähtaega, nähtub ilmselt ka hagiavalduse lisaks olnud kirjast, milles Eesti Pank viidanud: “Pankrotihaldur on teatanud PankrS § 46 lg 1 alusel, et loobub laenulepingu täitmisest, kuna võlgnikul selleks rahalised vahendid puuduvad. Laenuleping on kehtivalt üles öeldud ja sellest tulenevad võlgniku kohustused on muutunud täies mahus sissenõutavaks.”
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
24.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud
2-23-9484 tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
25.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas: a) 09.07.2014 sõlmisid kostja ja Eesti Pank laenulepingu (edaspidi laenuleping; dtl 5-8), millega Eesti Pank andis kostjale laenu xxx (registriosa nr xxxxxxx) korteriomandi (edaspidi kinnisasi) soetamiseks summas 41 970 eurot, tähtajaga 30 aastat; b) laenulepingu p 8.1 sätestas, et laenu tagatisena kohustub kostja seadma kinnisasjale kinnistusraamatu esimesele järjekohale hüpoteegi Eesti Panga kasuks; c) 29.07.2014 muutmiskande alusel kanti kinnisasja osas avatud registriosasse hüpoteek summas 55 750 eurot Eesti Pank (registrikood 74000174) kasuks (dtl 11 – kinnistusraamatu väljavõte); d) 17.01.2019 omandas hageja kostja suhtes läbiviidud täiteasjas toimunud enampakkumiselt kinnisasja, kusjuures hüpoteeki ei kustutatud (dtl 11 – kinnistusraamatu väljavõte); e) 06.05.2020 kell 15.00 kuulutati tsiviilasjas nr 2-20-5141 tehtud kohtumäärusega välja kostja pankrot, mille kohta avaldati samal päeval ka teade Ametlikes Teadaannetes (dtl 16); f) 23.07.2020 esitas Eesti Pank hagejale nõudeavalduse (dtl 14-15), milles nõudis laenulepingust tuleneva kostja võlgnevuse summas 35 774,07 eurot tasumist hiljemalt 24.08.2020; g) Eesti Pank algatas hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse täiteasjas nr 039/2020/740 ja taotles kinnisasja sundmüüki; h) 07.01.2021 esitas hageja kohtule hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes täiteasjas nr 039/2020/740 (tsiviilasi nr 2-21-260); i) 27.04.2021 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-20-5141 (dtl 98-101) lõpetati kostja pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega; kostja pankrotimenetluses tunnustati Eesti Panga nõue summas 35 774,07 eurot ning kompromissi kohaselt pidi kostja rahuldama nõude Eesti Pangale 552,96 euro ulatuses; j) 17.05.2021 tasus kostja Eesti Pangale 552,96 eurot vastavalt pankrotimenetluses sõlmitud kompromissile (dtl 102-103 – pankrotihalduri aruanne); k) 14.07.2023. a kinnitatud kompromissiga (dtl 20-23) lõppes tsiviilasja nr 2-21-260 menetlus; kompromissi alusel kohustus hageja tasuma Eesti Pangale kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete katteks 36 000 eurot; l) 23.07.2023 tasus hageja tasus Eesti Pangale laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 36 000 eurot (dtl 36 - maksekorraldus).
26.Hageja palub mõista välja kostjalt hageja kasuks: põhivõlgnevuse 36 000 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt (36 000 eurot) alates hagiavalduse esitamisest (03.07.2023) kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni.
27.Kostja nõuet ei tunnista. Kostja märgib, et: (i) hageja omandas kinnisasja turuhinnast oluliselt soodsamalt, kuna see müüdi koos hüpoteegiga, informatsioon hüpoteegi ja sellega tagatud kohustuse suuruse kohta oli hageja tegelikule kasusaajale ja esindajale kinnistu ostmise ajal teada; (ii) hageja, olles teadlik kostja pankrotistumisest, oleks pidanud esitama kostja pankrotimenetluses vähemalt tingimusliku nõudeavalduse, kuid ei teinud seda; (iii) pankrotimenetluses tunnustati Eesti Panga nõue kostja vastu summas 35 774,07 eurot ning võlausaldajatega sõlmitud kompromissi kohaselt tasus kostja võlausaldajate nõuded 1,55 % ulatuses ehk Eesti Pangale 552,96 eurot; vastav kohustus on täidetud 17.05.2021; kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on siduv kõigile
2-23-9484 võlausaldajatele; (iv) kostja ei olnud tsiviilasja nr 2-21-260 menetlusosaline, kompromissimääruses puudub viide, et täidetud oleks kostjaga seotud kohustust, kostja ei ole ka täiteasjas nr 039/2020/740 osapooleks; (v) kõigi nõuete aegumistähtaeg kostja suhtes saabus 06.05.2023 kell 15.00 (s.o 3 aastat pärast kostja pankroti väljakuulutamist).
28.AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. VÕS § 173 lg 1 sätestab, et kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse seaduse alusel nõude üleminekule nõude loovutamise kohta sätestatut. VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaselt läheb nõue seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 349 lg-s 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-s 2 toodud juhul läheb nõue kolmandast isikust pantijale rahuldatud ulatuses üle seaduse alusel VÕS § 173 lg 1 mõttes (8. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 14; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 19). Õiguskirjanduses on märgitud, et kui hüpoteegiga tagatud võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue lg 3 esimese lause järgi rahuldatud ulatuses talle üle. Kinnisasja omanik, kes ei ole tagatava nõude isiklik võlgnik, ei pea seda nõuet üldjuhul rahuldama ja temalt ei saa seda nõuda. Nõude rahuldab ta reeglina hüpoteegi realiseerimise vältimiseks ning on õiglane, et võõra võla maksnuna on tal ka õigus seda võlga võlgnikult tagasi nõuda (vt Asjaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, § 349 komm, p 3.2.2.a). Tegemist on seaduses sätestatud erikoosseisuga nõude esitamiseks VÕS § 78 lg 4 mõttes. Üle läheb rahuldatud ulatuses sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude ülemineku (cessio legis) juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes (vt Asjaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, § 349 komm, p 3.2.3.a). Kinnisasja omanikule ei lähe üle täitedokumendist (s.o kohese sundtäitmise kokkuleppest) tulenev nõue, vaid üksnes materiaalõiguslik (tagatud) nõue, st võla sissenõudmiseks peab ta pöörduma kohtu poole. Lõike 3 alusel läheb samas üle võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue, st tunnustatud nõuet ei tule võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Nõude üleminekul kinnisasja omanikule AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel tuleb sama lõike teise lause järgi kohaldada käenduse sätteid. See ei muuda ei pandi seadmise asjaõiguslepingut ega ka tagatiskokkulepet käenduslepinguks, vaid käenduse sätteid saab kohaldada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei lähe vastuollu pantimise olemusega. Käenduse sätteid ei kohaldata lg 3 teise lause alusel enne nõude üleminekut (vt Asjaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, § 349 komm, p 3.2.3.b).
29.Eeltoodust tulenevalt on asjassepuutumatu poolte vaidlus teemal, kas enampakkumise tulemusel kujunenud kinnisasja müügihind vastas turuhinnale või mitte. Täitemenetluses sõltub kinnistu müügihind sellest, kui palju selle eest ollakse tegelikult valmis maksma. Olukorras, kus kostja leidis, et vara arestimisaktis määratud hind (või kordusenampakkumise raames vähendatud alghind) on väär, tulnuks seda vaidlustada
2-23-9484 TMS-s sätestatud korras. Käesolevas menetluses esitatud vastuväited ei oma tähtust AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaldamisel. Samuti ei oma tähtsust, kas hageja tegelik kasusaaja teadis midagi kinnisasja koormavast hüpoteegist sellega tagatava kohustuse suurusega seonduvalt. Küll aga sai hageja arvestada asjaoluga, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahetumisel kehtib uue omaniku suhtes nii tagatiskokkulepe (AÕS § 346 lg 2 teine lause) kui ka kinnistusraamatusse kantud kohese sundtäitmise kokkulepe (TMS § 2 lg 2). Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja pidi arvestama sellega, et enampakkumise järgselt on tal kohustus täita hüpoteegiga tagatud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused. Nimetatud kohustused tulenevad panga ja kostja vahel sõlmitud lepingust. Hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamisega ei läinud need kohustused üle hagejale. Laenulepingu pooleks, kes peab täitma sellest lepingust tulenevad kohustused, jäi endiselt kostja. Hagejale hakkas üksnes kuuluma kinnisasi, mida koormab hüpoteek, mis tagab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seega on kostja panga ees kohustatud isik, kes vastutab oma isikliku varaga, aga lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral on pangal kui hüpoteegipidajal õigus pöörata sissenõue ka hagejale kuuluvale hüpoteegiga koormatud kinnisasjale (AÕS § 325 lg 1).
30.Kostja on leidnud, et hageja, olles teadlik kostja pankrotistumisest, oleks pidanud esitama kostja pankrotimenetluses vähemalt tingimusliku nõudeavalduse, kuid ei teinud seda. Arvestades kohtu ülaltoodud selgitusi, on kostja vastuväide asjakohatu. Kohus on ülal välja toonud, et hageja sai kinnisasja omanikuks 17.01.2019. Kostja pankrot kuulutati välja 06.05.2020 kell 15.00 ning juba Harju Maakohtu 27.04.2021 määrusega lõpetati kostja pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega. Alles 23.07.2023 tasus hageja Eesti Pangale laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 36 000 eurot. Kohus on ülal korduvalt rõhutanud, et AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 kohane nõue tekib hagejale alates võla tasumisest. Seega eeldusel, et Eesti Pangal oli kostja vastu nõue olemas, sai see hagejale üle minna alles 23.07.2023, s.o rohkem kui 2 aastat pärast pankrotimenetluse lõpetamist. Liiati on kohus eespool rõhutanud, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandamisel ei pea omanik eeldama, et tal tuleb tagatavat kohustust tingimata täitma asuda või taluda tema kinnistut koormava hüpoteegi realiseerimist – laenulepingust tulenev võlasuhe on kostja ja Eesti Panga vaheline suhe. Eelviidatud olukorras on ainetu rääkida pankrotimenetluses (tingimuslike) nõuete esitamisest. Eeltoodu valguses ei oma tähtsust ka asjaolu, kas hageja oli või pidi olema teadlik kostja suhtes läbiviidavast pankrotimenetlusest.
31.Kostja on märkinud, et seoses kompromissi kinnitamisega pankrotimenetluses ning kompromissisumma tasumisega on 17.05.2021 seisuga Eesti Panga nõue kostja vastu lõppenud, mistõttu ei olnud kostjal 23.07.2023 seisuga Eesti Panga ees enam nõuet, mis saanuks hagejale üle minna. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-176-13 p-is 14 märkinud, et pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil on või millal see muutub sissenõutavaks. Samuti on õige, et PankrS § 44 lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult
2-23-9484 pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud alustel. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-92-14 p-is 15 märkinud, et pankrotimenetluse eesmärgiks ei ole lõpetada kõiki võlgniku vastu eksisteerivaid nõudeid. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-176-13 p-is 15 märkinud, et PankrS § 184 lg 6 järgi on kohtu kinnitatud kompromiss täitedokument pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes. Kolleegium kordas oma varasemat seisukohta, et kompromiss on PankrS § 178 lg 1 järgi võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises. Kompromissi eesmärk on pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel. Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg-s 1 antud tehingu mõistele ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldub ka võlaõigusseadus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p 18). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-176-13 p-is 15 märkinud, et pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi korral saab tunnustatud nõude PankrS § 184 lg 6 järgi ja sarnaselt nõude ümberkujundamisega saneerimismenetluses lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi. Pankrotimenetluses tunnustati Eesti Panga nõue kostja vastu summas 35 774,07 eurot ning kompromissi kohaselt pidi kostja rahuldama nõude Eesti Pangale 552,96 euro ulatuses. 17.05.2021 tasus kostja Eesti Pangale 552,96 eurot. Seega, tuginedes ülalviidatud kohtupraktikale, leiab kohus, et pärast kompromissiga võlgnevuse ümberkujundamist ning ümberkujundatud võla tasumist ei olnud Eesti Pangal enam kostja vastu nõuet. Ometi jätkas Eesti Pank hageja suhtes täitemenetlust ja sellega seotud kohtumenetlust. AÕS § 276 lg 1 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda pandiga tagatud nõude rahuldamist pandieseme arvel. Nimetatud nõude eelduseks on nii kohaselt täitmata võlanõude kui ka pandiõiguse olemasolu. Asjas ei ole vaidlust, et Eesti Pangal oli pandiõigus hagejale kuuluva pandieseme suhtes. Vaidlus on selle üle, kas kostjal on kohaselt täitmata võlanõue, mida pandiõigus tagab. Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Kuivõrd kostjal ei olnud pärast 17.05.2021 makse teostamist enam Eesti Panga ees kohustusi, ei olnud Eesti Pangal omakorda ka nõuet, mille katteks hageja kinnisasjale seatud hüpoteeki realiseerida. Õigeks ei saa pidada olukorda, kus võlausaldaja lepib põhivõlgnikuga kokku võla ümberkujundamises selle vähendamise näol, kuid siis asub ülejäänud (st kokkulepitud summat ületavas) osas kolmanda isiku kinnistule seatud hüpoteeki realiseerima. Hageja ei olnud Eesti Panga ees solidaarvõlgnik, samuti puudus Eesti Pangal hageja suhtes täitedokument, mis võimaldanuks sellest tuleneva nõude katteks hüpoteeki realiseerida.
2-23-9484 Seega ei pidanud kohtu hinnangul hageja Eesti Pangale laenulepingust tulenevat nõuet tasuma. AÕS § 349 lg 3 nõude eelduseks on see, et hageja on tasunud (osaliselt) hüpoteegiga tagatud kohustuse. Vastava kohustuse puudumisel 23.07.2023 Eesti Pangale makse tegemise korral ei saanud vaidlusalune nõue hagejale üle minna. Kohus leiab, et hagejal võib olla alusetust rikastumisest tulenev nõue Eesti Panga vastu, kuid hagejal ei ole AÕS § 349 lg-st 3 tulenevat nõuet kostja vastu.
32.Tähtsust ei oma, kas kostja oli tsiviilasja nr 2-21-260 menetlusosaline või täiteasjas nr 039/2020/740 osaline. Viidatud täiteasja raames realiseeriti hageja kinnistule seatud hüpoteeki ning seadusest tulenevalt puudus nõue kostjat sinna kaasata. Eeltoodu siiski ei tähenda, et viidatud menetluste esemeks oli mõni muu nõue kui vaidlusalusest laenulepingust tulenev nõue. Pooled ei ole esile toonud ega tõendanud, et hageja kinnistule seatud hüpoteegiga oleks tagatud mõni muu nõue. Seega on kostja vastav vastuväide asjakohatu.
33.Kuivõrd kohus on ülal leidnud, et hagejale ei läinud vaidlusalune nõue AÕS § 349 lg 3 alusel üle, ei analüüsi kohus aegumisega seonduvat.
34.Kohus märgib, et asjas viidatud Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-8286 ei ole käesolevas vaidluses asjakohane, kuivõrd hageja ei olnud pankrotimenetluse osaline, samuti ei olnud kostja kaasatud pankrotimenetluses sõlmitud kompromissi menetlemisse. Samuti, erinevalt viidatud tsiviilasjast, on käesoleval juhul vaidlustamata asjaoludel laenuleping üles öeldud ning seda ei ole täidetud.
35.Kokkuvõtvalt jätab kohus hagi rahuldamata.
36.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
37.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.. Käesoleval juhul on kohus otsuse teinud hageja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
38.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
2-23-9484
39.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui lahend kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtulahendis, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.