Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm, Gaida Kivinurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.07.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-49
Tsiviilasi
S Oi hagi OÜ Teqli Telecom vastu põhivõla 20 000 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
19 296.58 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.03.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Teqli Telecom apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja OÜ TEQLI TELECOM (registrikood 11284199, asukoht Liimi 1, 10621 Tallinn), esindaja v/adv Martin Männik Vastustaja/hageja S O (isikukood xxxxxxxx), esindaja v/adv Denis Piskunov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.03.2014 otsust muuta osas, milles maakohus jättis piiramata väljamõistetava viivisesumma põhivõla summaga. Selles osas täiendada otsuse põhjendusi ja resolutsiooni. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada; 2) Mõista OÜ-lt Teqli Telecom välja S Oi kasuks põhivõlgnevus 20 000 eurot ja seisuga 21.03.2014 sissenõutavaks muutunud viivis 17 060 eurot; 3) Mõista OÜ-lt Teqli Telecom välja S Oi kasuks viivis alates 22.03.2014 0,1% tasumata põhivõlgnevusest iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2940 eurot;
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta 80% ulatuses apellandi ja 20% ulatuses vastustaja kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.02.01.2014 esitas S O (hageja) Harju Maakohtule OÜ TEQLI TELECOM (kostja) vastu hagi, millest palus kostjalt välja mõista põhivõla 20 000 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 15 500 eurot ning lisanduva viivise lepingujärgses viivisemääras 0,1% iga viivitatud päeva eest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 01.12.2008 hageja ja kostja laenulepingu nr 007, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 20 000 eurot, mis kanti kostjale üle 03.12.2008. Laenulepingu punkti 4.1 kohaselt tuli kostjal laenusumma hagejale tagastada hiljemalt 17.11.2011, kostja jättis laenu hagejale õigeaegselt tagastamata.
3.Kuna laenusumma ei ole õigeaegselt tasutud, siis on hagejal õigus laenulepingu punkti 5.1 alusel nõuda võlgnikult tähtajaks tasumata summalt viivist 0,1% iga viivitatud päeva eest alates 18.11.2011. Hagiavalduse esitamise ajahetkeks 02.01.2014 on kostja laenusumma tagastamise kohustuse täitmisega viivituses 775 päeva (20 000 x 0,1% x 775 = 15 500). Seega on hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 15 500 eurot. Lisaks on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikele 1 lepingujärgses viivisemääras (so 0,1 % tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest) kindla summana hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
4.Hageja saatis 03.12.2013 kostjale kohustuste täitmise nõude. 16.12.2013 kostja kirjast nähtub, et kostja ei kavatse kohustust täita, kuna väidab, et kostjale teadaolevalt on hageja laenulepingust tulenevad nõuded loovutanud uuele võlausaldajale S B, kes on väidetavalt
kostjale esitanud muuhulgas teate nõudeõiguse loovutamisest. Hageja märkis, et pidas tõepoolest kõnealuse isikuga laenulepingust tuleneva nõude loovutamise osas läbirääkimisi, kuid need lõppesid tulemusteta. Nõude käsutust ei ole hageja poolt toimunud.
5.Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja, et põhivõlg ja viivis tuleb kostjalt tingimusteta välja mõista. Hageja ei nõua kostjalt viivist, mis ületab põhivõlga. Viivisemäär ei ole ebamõistlikult kõrge. Kostjal oli õigus keelduda sellise lepingu sõlmimisest. VÕS § 170 kohaselt oleks pidanud nõude loovutamisest kostjat teavitama senine võlausaldaja, mida hageja aga teinud ei ole. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 144 aegub viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega, milleks on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Intressi puudumine laenul oli korvatud seadusejärgsest viivisest kõrgema määraga. Kui kostja oleks nõude õigeaegselt tasunud, ei oleks viivisenõuet tekkinud. Menetluskulude osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 6 kohaldamiseks ning hageja menetluskulude enda kanda jätmiseks puudub alus, kuna kosja on oma käitumisega ise andnud hagejale põhjuse hagi esitamiseks. Samuti puudub alus TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Kostja vastuväited
6.Kostja võttis hagi õigeks põhinõude 20 000 euro ulatuses. Kostja vaidles osaliselt vastu hageja viivisenõudele, palus viivist vähendada ja viiviste väljamõistmisel kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning mõista kostjalt viivise välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda TsMS § 168 lg 6 ja § 162 lg 4 alusel.
7.Hageja poolt nõutav viivis on ligikaudu sama suur kui põhinõue ning arvestades, et kostja ei ole kunagi vaielnud laenusumma tagastamise kohustusele vastu, oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane mõista kostjalt hagejale välja viivise sedavõrd suures ulatuses ning arvestusega 0,1% päevas tasumata summalt. Kostja hinnangul saab vaidluse asjaolusid arvestades põhjendatuks pidada viivise vähendamist kuni seadusega tagatud ulatuseni (käesoleval ajal 8,25% aastas), so et hageja kasuks väljamõistetav viivis ei ületaks 3503.42 eurot (8,25% aastas x 20 000 eurot).
8.Hageja ei toonud välja ühtegi asjaolu, et ta oleks kostja poolt raha maksmisega viivitamise tõttu kahju saanud või hagejale oleks saabunud muu negatiivne tagajärg, mistõttu puudub alus kohaldada seaduses sätestatud määrast kõrgemat viivise määra. Kostja ei ole kunagi eitanud laenusumma tagastamise kohustust. Kolmas isik esitas kostjale kinnituse laenulepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta, väites, et tema on nõude omanik, mistõttu keeldus kostja põhjendatult oma kohustuse täitmisest seni, kuni oli ebaselge, kes on võlausaldajaks.
9.Kostja esitas kohtuvaidluste käigus kirjalikud teesid, mille kohaselt tuleb viivist vähendada mõistliku suuruseni järgmistel põhjustel: 1) lepingu sõlmimise ajal oli hageja kostja osanik ning lepingu punktis 2.2 lepiti kokku, et laen on intressivaba; olukorras, kus laen on antud osaniku poolt äriühingule intressivabalt, ei ole mõistlik nõuda laenu tasumisega viivitamisel viivist, mis küündib põhivõlani; 2) hageja asus laenu tagastamist nõudma alles kaks aastat peale laenu tagastamise tähtaega, mis viitab hageja soovile rikastuda alusetult kostja arvelt ning õigustab viivise vähendamist; 3) kostja poolt laenu tagastamisega viivitamine oli õigustatud, sest kostjale ei olnud selge, kas nõue on loovutatud ja kas see tuleb täita hagejale või S B; 4) hageja ei esitanud tõendeid, et laenu tagastamisega viivitamine oleks toonud hagejale kaasa kahju. Kostja palus rahuldada hagi põhinõude 20 000 eurot ulatuses ja viivisenõudes osaliselt, kuid mitte suuremas summas kui 3503.42 eurot.
Esimese astme kohtu otsus
10.Harju Maakohus rahuldas 21.03.2014 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõlgnevuse 20 000 eurot, viivise 17 060 eurot ja alates 22.03.2014 viivise 0,1% päevas põhivõlgnevuselt kuni selle tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda.
11.Kostja võttis hageja nõude 20 000 euro suuruse põhivõlgnevuse osas õigeks. Kostja kinnitas vastavat seisukohta ka 27.02.2014 kohtuistungil. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus TsMS § 440 lg 1 kohaselt hageja nõude 20 000 euro suuruse põhivõlgnevuse osas. Poolte vahel on vaidlus, kas hageja viivisenõuet kostja vastu tuleb vähendada VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel.
12.Hageja viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 ja tulevase viivise nõudmisel TsMS § 367. VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12.12.2012 lahendis nr 3-2-1-162-12 (punktis 20) korranud enda korduvalt väljendatud seisukohti, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Samas lahendis märgib kolleegium täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega ei ole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta.
13.Kuna viivise vähendamist taotles kostja, on TsMS § 230 lg 1 kohaselt temal kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne. Kostja hinnangul tuleks viivist vähendada mõistliku suuruseni järgmistel põhjusel: 1) lepingu sõlmimise ajal oli hageja kostja osanik ning lepingu punktis 2.2 lepiti kokku, et laen on intressivaba. Olukorras, kus laen on antud osaniku poolt äriühingule intressivabalt, ei ole mõistlik nõuda laenu tasumisega viivitamisel viivist, mis küündib põhivõlani; 2) hageja asus laenu tagastamist nõudma alles kaks aastat peale laenu tagastamise tähtaega, mis viitab soovile rikastuda alusetult kostja arvelt ning õigustab viivise vähendamist; 3) kostja poolt laenu tagastamisega viivitamine oli õigustatud, sest kostjale ei olnud selge, kas nõue on loovutatud ja kas see tuleb täita hagejale või S B; 4) hageja ei ole esitanud tõendeid, et laenu tagastamisega viivitamine oleks toonud talle kahju.
14.Kohus leidis, et käesolevas asjas puudub alus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamiseks. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Eeltoodud sätete alusel, kui tasumisele kuuluv viivis oleks ebamõistlikult suur, saab kohus seda maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Käesolevas asjas ei ole kohtu hinnangul tuvastatud, et viivis oleks ebamõistlikult suur. VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtte kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks
seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- ja kutseala tavasid ning praktikat, samuti muid asjaolusid. Poolte vahel sõlmitud laenulepinguga nr 007 on leidnud tõendamist, et 01.12.2008 andis laenuandja (hageja) laenusaajale (kostjale) juriidilisele isikule laenu 20 000 eurot, mille laenusaaja oli kohustatud tagastama hiljemalt 17.11.2011. Lepingu punktis 5.1 on pooled kokku leppinud, et kui laenusaaja ei tagasta laenusummat 20 000 eurot hiljemalt 17.11.2011, on ta kohustatud maksma trahvi 0,1% laenusummast iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni laenu tagastamiseni laenuandjale. Seega, tulenevalt poolte vahel sõlmitud laenulepingust muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks alates 18.11.2011. Kohtu hinnangul ei anna kostja esitatud vastuväited alust viivise vähendamiseks. Asjaolul, et hageja andis kostjale laenu ilma intressita, ei ole viivise vähendamise küsimuse lahendamisel mingit puutumust. VÕS § 397 lg 1 alusel tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu lepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu punkti 2.2 kohaselt andis hageja kostjale laenu intressivabalt.
15.Kohtu hinnangul ei ole leidnud tuvastamist, et hageja, esitades kohustuste täitmise nõude alles rohkem kui kaks aastat peale kohustuse sissenõutavaks muutumist, on õiguste teostamisel käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 144 alusel aegub koos põhinõudest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 06.12.2007 lahendis nr 3-2-1-100-07 (punktis 16) asunud seisukohale, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega.
16.Kohtu hinnangul ei anna viivise vähendamiseks alust ka asjaolu, et kostjale ei olnud selge, kas nõue on loovutatud ning kas see tuleb täita hagejale või S B. Hagiavaldusele on lisatud 25.08.2012 teade nõudeõiguse loovutamisest, mille kohaselt teavitab uus võlausaldaja S B kostjat, et hageja on loovutanud S B kõik nõuded, mis tulenevad 01.12.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust. 03.12.2013 esitas hageja kostjale kirjalikult kohustuse täitmise nõude, milles on mh märgitud, et hageja ei ole laenulepingust tulenevaid nõudeid kellelegi loovutanud. VÕS § 170 tulenevalt peab just võlausaldaja nõude loovutamisest võlgnikku teavitama või andma selle kohta välja dokumendi. Antud asjas ei ole tuvastatud, et hageja võlausaldajana oleks kostjat teavitanud nõude loovutamisest või et hageja oleks välja andnud vastava dokumendi. Kuna ei ole tuvastatud, et hageja oleks kostjat teavitanud nõude loovutamisest, ei olnud kostjal alust keelduda kohustuse täitmisest põhjusel, et ta arvas, et nõue on loovutatud. Kostja sai sellest kõige hiljemalt teada 16.12.2013, mil ta vastas hageja 03.12.2013 kirjale.
17.Viivise vähendamiseks ei anna kohtu hinnangul alust ka kostja seisukoht, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et laenu tagastamisega viivitamine oleks toonud hagejale kaasa kahju. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on kostjal. Nimetatud kostja väide ei ole asjakohane, kuna TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust, kuid käesolevas asja ei ole pooled sellist kokkulepet teinud.
18.Kohtu hinnangul ei ole kostja argumendid viivise vähendamiseks piisavad ning kostja ei ole tõendanud, et tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel, mistõttu kohus peaks vähendama viivist mõistlikku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, kuid ka teisi asjaolusid. Viivist ei saa pidada ebamõistlikult suureks ainuüksi põhjusel, et seda on arvestatud seaduses sätestatud määrast suuremas määras, st lepingus kokkulepitud määras.
19.Kohus leidis, et hageja viivisenõue tuleb rahuldada täies ulatuses. Praegusel juhul on pooled laenulepingu nr 007 punktis 5.1 kokku leppinud, et kui laenusaaja ei tagasta laenusummat 20 000 eurot hiljemalt 17.11.2011, on ta kohustatud maksma trahvi 0,1% laenusummast iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni laenu tagastamiseni laenuandjale. Seega, tulenevalt poolte vahel sõlmitud laenulepingust, muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks alates 18.11.2011. Hagiavalduse esitamise ajahetkeks on kostja laenusumma tagastamise kohustuse täitmisega viivituses 775 päeva. Seega on viivise summa kuni hagiavalduse esitamiseni 15 500 eurot, nimelt 20 000 x 0,1% / 100 x 775 = 15 500. Hageja on hagiavalduses märkinud, et lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 15 500 euro väljamõistmisele palub ta kostjalt hageja kasuks välja mõista: 1) viivise põhinõudelt (20 000 eurot) vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 lepingujärgses viivisemääras kindla summana hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni; 2) TsMS § 367 alusel ka sellise viivise väljamõistmist kostjalt, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni on kokku 78 päeva, mille eest hageja nõuab põhinõudelt (20 000 eurot) viivist lepingujärgses viivisemääras 0,1% iga viivitatud päeva eest. Seega 78 päeva eest on viivis 20 000 euro suuruselt põhivõlalt 1560 eurot, nimelt 20 000 x 0,1 / 100 x 78 = 1560 eurot, mida hageja palub kostjalt välja mõista. Eeltoodust tulenevalt on hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 15 500 eurot ja hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivis 1560 eurot. Seega on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis kokku 17 060 eurot, millele lisandub TsMS § 367 alusel viivis 0,1% põhivõlgnevuselt 20 000 eurolt päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kuni kohtuotsuse tegemiseni on viivist arvestatud kindla summana, so 17 060 eurot, mis ei ületa 20 000 euro suurust põhivõlga.
20.Käesolevas asjas on kostja osaliselt hagi õigeks võtnud (põhinõude osas). Kohtu hinnangul ei saa menetluskulude jaotuse aluseks võtta TsMS § 168 lg 6, kuna kohus leidis, et antud asjas on kostja enda käitumisega ise põhjustanud hagi esitamise. Hageja poolt oli kostjale juba enne hagiavalduse esitamist kohtusse esitatud kirjalikult kohustuse täitmise nõue, mida aga kostja eiras ning mis omakorda tingis hagi kohtusse esitamise. TsMS § 162 lg-s 4 sätestatud aluseid käesolevas asjas kohtu hinnangul ei esine, mistõttu puudub alus nimetatud sätte kohaldamiseks. Seega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus
21.21.04.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osaliselt osas, milles rahuldati hageja viivisenõue ja jäeti menetluskulud kostja kanda ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hageja viivisenõue osaliselt, kuid mitte suuremas ulatuses kui 3996.16 eurot, ning jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.
22.Maakohus on põhjendamatult jätnud hageja viivisenõude vähendamata. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja selgitused, et kostja ei ole kunagi eitanud laenusumma tagastamise
kohustust ning hageja on esitanud ise tõendeid, millistele tuginedes kostja laenusumma tagastamisest keeldus. Kolmas isik esitas kostjale kinnituse laenulepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta, mistõttu keeldus kostja põhjendatult oma kohustuse täitmisest seni, kuni oli ebaselge, kellele tuleb laen tagastada. Hageja kostja 16.12.2013 kirjale ei vastanud ning pöördus kohtuvälise suhtluse asemel kohtusse. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hiljemalt 03.12.2013 pidi kostja olema teadlik, et nõuet ei ole loovutatud. Vastaval kuupäeval tekkis kostjal esmakordselt kahtlus, et nõuet siiski ei ole loovutatud, mistõttu pöördus kostja asjaolude täpsustamiseks ka hageja poole. Maakohtu poolt välja mõistetud viivis on ligikaudu sama suur kui põhinõue ning arvestades, et kostja ei ole kunagi vaielnud laenusumma tagastamise kohustusele vastu, vaid palus üksnes selgitada nõude loovutamisega seonduvaid asjaolusid (mida hageja kostjale arusaamatutel põhjustel ei teinud), oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane mõista temalt välja viivis sedavõrd suures ulatuses ning arvestusega 0,1% päevas.
23.Kaevatavast otsusest ei ole jälgitav, kuidas on kohus kujundanud siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Kohus ei ole arvestanud kostja poolt esile toodud asjaolusid vaidlusaluse lepingu sõlmimise, täitmise ja muude oluliste asjaolude kohta. Sellega on maakohus rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Kostja palub ringkonnakohtul hinnata kõiki kostja poolt maakohtule esitatud tõendeid ning kujundada seisukoht hageja poolt nõuetava viivise ebamõistlikkuse kohta.
24.Kostja jääb oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades saab põhjendatuks pidada viivise vähendamist kuni seadusega tagatud ulatuseni. Hageja ei toonud välja ühtegi asjaolu, et ta oleks kostja poolt raha maksmisega viivitamise tõttu kahju saanud või hagejale oleks saabunud muu negatiivne tagajärg, mistõttu puudub alus kohaldada seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivisemäära. Seega tuleks viivist vähendada selliselt, et hagejale väljamõistetav viivis ei ületaks 3996.16 eurot (8,25% aastas x 20 000 x 884 (so päevade arv apellatsioonkaebuse esitamise seisuga)).
25.Eeltoodust hoolimata oleks igal juhul põhjendamatu põhinõudest suurema viivise väljamõistmine kostjalt, mistõttu oleks kohus pidanud otsuses fikseerima ka maksimaalse kostjalt väljamõistetava viivisesumma, st mitte rohkem kui 20 000 eurot. Hageja ei ole väitnud, justkui oleks talle tekkinud täiendavalt kahju ulatuses, mis ületaks põhinõuet (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-10), mistõttu tuleb kohtuotsuses sõltumata kohaldatavast viivisemäärast sätestada, et kostjalt väljamõistetav viivis ei tohi olla suurem kui põhinõue.
26.Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja põhjustas oma käitumisega hagi esitamise. Kostja on korduvalt selgitanud, et ei keeldunud põhivõla tasumisest, vaid palus üksnes selgitusi nõude loovutamise asjaolude kohta. Vastusena kostja päringule pöördus hageja kohtusse. Seega on kostja hinnangul põhjendatud TsMS § 168 lg 6 kohaldamine ja menetluskulud maakohtus tuleb jätta poolte endi kanda. Alternatiivselt tuleks jätta menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel, kuna kostja poolt kirjeldatud asjaoludest tulenevalt oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta hageja kanda. Vastustaja seisukoht
27.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
28.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, kui jättis väljamõistetava viivise kogusumma piiramata põhivõla summaga. Selles osas tuleb maakohtu otsust muuta. Ringkonnakohus saab teha muudetud osas uue otsuse. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks nende kordamist. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas on edasi kaevatud vaid viivist puudutav osa.
29.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus jättis tähelepanuta, et hageja tõepoolest ei toonud esile ega tõendanud, et tal oleks tekkinud kostjapoolse viivitamise tulemusena kahju, mis ületab põhivõlgnevust. Kohtupraktika on üheselt paika pannud, et sellisel juhul ei ole hagejal õigust saada viivist üle põhivõla suuruse, kusjuures arvestada tuleb ka TsMS § 367 alusel väljamõistetud tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisega (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-167-09, nr 3-2-1-87-10, nr 3-2-1-66-05, nr 3-2-1-162-10). Seega tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada selliselt, et kostjalt väljamõistetav koguviivis ei tohi ületada põhivõla suurust ehk TsMS § 367 alusel väljamõistetava viivise summa ei tohi ületada (20 000-17 060) 2940 eurot.
30.Muus osas maakohtu otsuse muutmiseks alused puuduvad. VÕS § 162 kohaselt võib viivise vähendamise aluseks olla muuhulgas kohustuse täitmise ulatus võlgniku poolt. Käesolevas asjas on võlgnik pidevalt rõhutanud, et ei ole kunagi põhivõla tasumisele vastu vaielnud. Samas ei ole ta ka võlga tasunud ja seda vaatamata asjaolule, et vähemalt alates 17.11.2011 (laenu lepingujärgne tagastamise tähtaeg) kuni S.Bi teate saamiseni (kostja ei ole täpsustanud, millal ta vastava teate kätte sai) ja alates 03.12.2013 nõudekirja saamisest ei saanud tal olla mingeid kahtlusi võlausaldaja isiku suhtes. Asjaolu, et menetlusväline isik teavitas teda ekslikult nõude omandamisest, võis tõepoolest tekitada arusaamatust võlausaldaja isikus, kuid seda vaid juhul, kui võlgnik nimelt tol ajal oleks reaalselt soovinud võlga tasuda. Samuti oleks temast mittesõltuv viivitus saanud kesta vaid seni, kuni ta oleks saanud vastuse oma vastavasisulisele järelepärimisele laenuandjalt. Kuna nõude loovutamisest (teade t lk 16) ei teatanud laenuandja ja kui võlgnikul tekkisid kahtlused võlausaldaja isikus, siis heas usus käitumise korral (laenu tagastamise soovi olemasolul) oleks mõistlik võlgnik teinud senisele võlausaldajale vastavasisulise järelepärimise. Kostja ei toonud esile, et ta oleks peale S.Bi teate saamist teinud järelepärimisi laenuandjale võlausaldaja isiku täpsustamiseks ja et tal oleks tol ajal olnud tahe võlga tasuda. Seega ei ole tõendatud, et laenu tagastamine oleks viibinud laenuandja vastuolulise käitumise tõttu.
31.Viivise vähendamiseks ei anna alust ka kostja poolt esile toodud asjaolu, et hageja esitas kohustuse täitmise nõude alles kaks aastat hiljem selle sissenõutavaks muutumisest. Kolleegium nõustub selles osas täielikult maakohtu põhjendustega (otsus punkt 21). Asjaolu, et laenu andmise ajal oli laenuandja laenusaaja osanikuks, ei anna samuti alust viivist vähendada. Asjaolu, et pooled nendevahelist suhet lepingu sõlmimisel arvestasid, nähtub sellest, et kokku lepiti intressivaba laen. Kui pooled oleksid pidanud vajalikuks, oli neil lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt õigus leppida kokku väiksem viivisemäär või lähtuda seaduses sätestatud määrast.
32.Väljamõistetava viivise piiramine põhivõla suurusega ei muuda ebaõigeks maakohtu otsustust, et tegemist on hagi täieliku rahuldamisega, mille korral kohaldub
menetluskulude jaotamisele TsMS § 162 lg 1. Nimelt ei olnud hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise suurus ületanud põhivõlga ja kohtuistungil kinnitas esindaja, et hageja ei nõua viivist üle põhivõla (t lk 73).
33.Kaebuse osalise rahuldamise korral jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 80% ulatuses apellandi ja 20% ulatuses vastustaja kanda. Kolleegium võtab seejuures aluseks, et kostja vaidlustas viivise väljamõistmise suuremas summas kui 3996.16 eurot, kuid põhjendatud on vaidlustada väljamõistmist mitte suuremas summas kui 20 000 eurot.
Ulvi Loonurm
Gaida Kivinurm
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.