Swedbank AS-i avaldus TK pärandvara suhtes hoiumeetmete rakendamiseks ja pärandvara hooldaja määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.04.2014.a määrus menetlusse võtmisest keeldumiseks
avalduse
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Swedbank AS-i määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja): Swedbank AS (registrikood: 10060701; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Külli Reinfeld Puudutatud isikud (vastustajad): AJ (isikukood: XXXXXXXXX; elukoht: XXXXXXX) EK (isikukood:
XXXXXXXXXX;
elukoht:
XXXXXXX)
TF (isikukood:
XXXXXXXXXXXX;
elukoht:
XXXXXX XXXX)
Kohtutäituri abi Sergei Volf (hooldajaks taotletav isik)
Harju Maakohtu 29.04.2014.a määrus jätta muutmata.
2.Swedbank AS-i määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemise kulud jätta avaldaja, Swedbank AS-i kanda.
4.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.22.04.2014.a esitas avaldaja Harju Maakohtule avalduse TK (surnud XX.XX.XXXX.a) pärandvara suhtes hoiumeetmete rakendamiseks ja pärandvara hooldaja määramiseks, kuna 1(4)
Tsiviilasi nr 2-14-16667 avaldaja ei ole saanud oma nõudeid, mis tulenevad avaldaja ja TK vahelisest püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust, rahuldada. Kinnistusraamatu andmebaasi kohaselt kuulub TKle kinnisasi asukohaga XXXXXX XX-XX Tallinnas. Avaldaja leidis, et hoiumeetmete rakendamata jätmine võib ohustada avaldaja nõuete rahuldamist pärandvara arvel, kuna ei ole teada, kas ja kes kõnealust kinnisasja hooldab. Sellest tulenevalt leidis avaldaja, et ei ole teada, kas on tagatud kinnisasja seisundi säilimine, kuid oluline on vältida selle turuväärtuse langemist.
2.Harju Maakohus keeldus 29.04.2014.a määrusega avaldust menetlusse võtmast. Nähtuvalt esitatud avaldusest ning kohtu poolt rahvastikuregistri päringust on pärandajal TKl kolm last – AJ, EK ja T.F. Pärimisregistri andmetel ei ole pärandaja teinud testamenti ega pärimislepingut ja tema kohta ei ole avatud pärimismenetlust. Pärandaja viimane elukoht (nähtuvalt rahvastikuregistrist) oli XXXXXXXX XX XX-XX, Tallinn, kus siiani on vähemalt ühe pärandaja lapse elukoht. Pärimisseaduse (PäS) § 13 lg 1 kohaselt on pärandaja alanejad sugulased (lapsed) esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad ning kohtule teadaolevalt muid pärijaid (testamendijärgseid, pärimislepingust tulenevaid) pärandajal ei ole. Pärimisseaduse § 119 lg 1 ja § 118 lg 1 kohaselt on pärandist loobumise tähtaeg kolm kuud, mil pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigustest ning kui pärija eelnimetatud tähtaja jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Kuna kohtule teadaolevalt ei ole pärandaja alanejad sugulased pärandist loobunud (vastav tahteavaldus notarile) ning eelduslikult olid teadlikud pärandaja surmast, mis oli enam kui kolm aastat tagasi (XX.XX.XXXX.a), siis võib eeldada, et pärand on üle läinud pärandaja alanejatele sugulastele. Eeltoodust tulenevalt puudub alus PäS § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 kohaselt TK pärandvara suhtes hoiumeetmete rakendamiseks ja pärandvara hooldaja määramiseks ning seetõttu puudub alus ka avalduse menetlusse võtmiseks ning avaldus ei ole perspektiivikas. Avaldaja kui võimalik pärandaja võlausaldaja saab oma õigusi kaitsta hagimenetluses vastava nõude esitamisega. Eeltoodust tulenevalt ja lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p-st 2 ja TsMS § 477 lg-st 1 keeldus kohus avaldust menetlusse võtmast. Kohus pidas vajalikuks viidata ka sarnasele situatsioonile, mis on Riigikohtu 31.01.2008.a lahendis nr 3-2-1-134-07 ja milles Riigikohus leidis, et TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud. Käesoleva hagita menetluse puhul on tegemist sarnase situatsiooniga ning avaldajal on võimalik oma õigusi kaitsta hagimenetluses vastava nõude esitamisega pärijate suhtes.
3.08.05.2014.a esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada maakohtu määruse ja kohustada maakohut võtma avaldus menetlusse. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p 2 ning asunud seisukohale, et avaldus ei ole perspektiivikas. Lisaks on kohus jätnud põhjendamatult arvestamata PärS § 111 lg-ga 5. Samuti vaidlustab avaldaja maakohtu määruse õigusselguse seisukohalt, sest kohtupraktika on sarnaste olukordade osas liiga erinev. Käesoleval juhul põhineb kohtu seisukoht eeldustel. Kohus eeldab, et pärandaja alanejad sugulased olid pärandaja surmast teadlikud. Samuti eeldab kohus, et kuna pärandaja surmast on möödunud enam kui kolm aastat, siis on pärand üle läinud pärandaja alanejatele sugulastele. Kohus asus seisukohale, et nimetatud eeldustele tuginedes on avaldajal võimalik oma õigused maksma panna hagiavalduse esitamise teel pärijate suhtes. Sarnases olukorras on kohtud aga mitmetel juhtudel keeldunud võlausaldajate hagiavalduste menetlusse võtmisest põhjusel, et
2(4)
Tsiviilasi nr 2-14-16667 üksnes eeldus (ka mitte siis, kui pärandaja surmast on möödas mitu aastat ja rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on pärijateks pärandaja alanejad sugulased) ei anna alust hagiavalduse esitamiseks ning pärimisõigust ja võlausaldaja nõudeõigust saab tõendada vaid pärimistunnistusega. Eelmärgitust tulenevalt puudub pärandaja(te) võlausaldaja(te)l õigusselgus selles, kuidas oma õigusi kaitsta, kui pärimistunnistust ei ole väljastatud, kuid pärandaja surmast on möödunud enam kui kolm kuud. Puudub selgus selles, kas pärimistunnistuseta on hagiavalduse esitamine võimalik, põhjendatud ning perspektiivikas või on sellises olukorras vajalik pärandvara hoiumeetmete rakendamine ja hooldaja määramine. Kuivõrd kohtupraktika on väga erinev (on juhtumeid, mil hagi on võetud menetlusse ilma pärimistunnistuseta, kuid on ka olukordi, mil kohus hagi pärimistunnistuseta menetlusse ei võta), siis vajab avaldaja hinnangul selgitamist, millist õiguskaitsevahendit kasutades on võlausaldajatel sellistes olukordades võimalik oma õigusi kõige kiiremini ning efektiivsemalt kaitsta. Just sel põhjusel, et mitmetel juhtudel on kohtud keeldunud pärimistunnistuseta hagiavalduse menetlusse võtmisest, esitas avaldaja kohtule pärandvara hoiumeetmete rakendamise ja hooldaja määramise avalduse, mitte hagiavalduse, et vältida hagi menetlusse võtmata jätmist ning sellega kaasnevat ajakulu. Avaldajale üllatuslikult jättis kohus aga käesoleval juhul hoopis pärandvara hoiumeetmete rakendamise avalduse menetlusse võtmata. Arvestades asjaolu, et antud juhul puudub pärimistunnistus, millest nähtuks kindel pärijate ring, siis järelikult ei ole pärija(d) teada. Avaldaja märkis, et mitmetel juhtudel on notarid avaldajale teadaolevalt pikendanud pärandist loobumise tähtaega ka pärast kolme kuu möödumist pärandaja surmast ja pärimisõigusest teadasaamisest. Seega ei saa avaldaja olla kindel selles, et kõik kolm pärandaja last on tema pärijad. Seetõttu ning varasemale kohtu-praktikale tuginedes otsustas avaldaja esitada kohtusse hagi asemel pärandvara hooldaja määramise avalduse. PärS § 110 lg 1 p-le 1 ja kirjeldatud asjaoludele ning kohtupraktikale tuginedes puudus kohtul avaldaja hinnangul alus keelduda avalduse menetlusse võtmisest. Lisaks on avalduse menetlusse võtmisest keeldumine vastuolus PärS § 111 lg-ga 5. Olukorras, kus pärandaja alanejad sugulased ei ole enam kui kolme aasta möödudes pärandaja surmast pidanud vajalikuks pärimismenetlust algatada, on ilmne, et avaldaja õigused vajavad kaitset, sest avaldajal kui pärandaja võlausaldajal on õigus saada oma nõuded rahuldatud. Pärandaja alanejate sugulaste tegevusetus võib seada ohtu pärandvara säilimise ja avaldaja nõude rahuldamise pärandvara arvel.
4.TF teatas vastuseks määruskaebusele, et tema oma suguvõsaga ei suhtle ning soovib pärandvarast loobuda. Teised puudutatud isikud ei ole kohtule määruskaebuse osas seisukohta esitanud.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas kaebuse läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 29.04.2014.a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
7.Maakohus leidis õigesti, et avalduses toodud asjaolude õigsust eeldades ei saa see rahuldamisele kuuluda. PäS § 111 lg 3 kohaselt võib kohus rakendada pärandvara hoiumeetmeid ka pärandaja võlausaldaja taotlusel, kui hoiumeetmete rakendamata jätmine võiks ohustada nimetatud isikule kuuluva nõude rahuldamist pärandvara arvelt. Lisaks
3(4)
Tsiviilasi nr 2-14-16667 pärandvara suhtes hoiumeetmete rakendamisele tunneb pärimisseadus ka pärimismenetluse algatamist (PäS § 166 jj). Pärandvara hoiumeetmete rakendamise eesmärk on rakendada ajutisi meetmeid pärandvara säilimise tagamiseks seni, kuni kõrvaldatakse need tõkked, mis takistavad pärijatel endil pärandi säilimise eest hoolitsemist. Pärimismenetluse eesmärk on pärijate ringi fikseerimine ning selle selgeks tegemine, kas keegi pärijatest pärandist loobub või mitte. Selline selgus luuakse notari poolt läbi viidava pärimismenetluse tulemusena. Pärimismenetluse algatamise avalduse võib esitada ka pärandaja võlausaldaja (PäS § 166 lg 1).
8.Seega, selleks, et võlausaldaja saaks esitada pärandvara suhtes hoiumeetmete rakendamise avalduse, tuleb võlausaldajal kohtu ette tuua asjaolud, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et pärandvara säilimine on sattunud ohtu ning on vaja kiiresti rakendada ajutisi meetmeid enne, kui saab läbi viia pärimismenetluse. Käesoleval juhul tõi avaldaja kohtu ette üksnes selle, et pärandajale kuulus korteriomand ning et ei ole teada, kas selle korteriomandi säilimine on tagatud. Määruskaebuses tugines avaldaja eelkõige sellele, et ta soovib esitada pärijate suhtes nõuet, kuid kuivõrd pärijate ring ei ole lõplikult kindlaks määratud, ei ole kindel, kas kohus pärandaja laste suhtes esitatava hagi menetlusse võtab. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja ei ole usutavaks muutnud seda, et ilma hoiumeetmete rakendamiseta võiks korteriomandi säilimine ohtu sattuda. Avaldaja tõi esile, et tema huvi on pärijate suhtes nõude maksma panemine. Seda eesmärki saab realiseerida kas pärijate suhtes hagi esitamisega või kui avaldaja seda soovib, siis pärimismenetluse läbiviimise eelduseks oleva avalduse esitamisega.
9.TsMS § 172 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud avaldaja kanda.
10.Avaldaja esitas määruskaebuses tingimusliku taotluse riigilõivu tagastamiseks, milles palus tagastada riigilõiv juhul, kui määruskaebus rahuldatakse. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivu tagastamiseks puudub seaduslik alus.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.