OÜ Akdeniz hagi Inna Punga (Pung) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks Inna Punga vastuhagi OÜ Akdeniz vastu saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja hüvitise saamiseks ning töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulude ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
4503 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. veebruari 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Akdeniz apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja/vastuhagi kostja): OÜ Akdeniz (rk: 11311720), esindaja Sergei Ivanov Vastustaja (kostja/vastuhagi hageja): Inna Pung (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Marek Ranne
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 27. veebruari 2014 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Akdeniz kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Inna Pung (töötaja) esitas 5. veebruaril 2013 Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus OÜ-lt Akdeniz (tööandja) välja mõista saamata jäänud töötasu ajavahemiku aprill kuni detsember 2012 eest 2610 eurot ja jaanuari 2013 eest 320 eurot, viivise töötasu maksmisega viivitamise eest, kasutamata puhkuse hüvitise 205,30 eurot ning hüvitise töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 870 eurot. Menetluse käigus vähendas töötaja ajavahemiku aprill kuni detsember 2012 töötasunõuet 2131 euroni. OÜ Akdeniz esitas 14. veebruaril 2013 töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tuvastada töötaja poolt töölepingu ülesütlemise tühisus ja lõpetada töösuhe alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, ning välja mõista töötajalt hüvitis TLS § 74 lg 3 alusel töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 290 eurot, ja kahjuhüvitis TLS § 74 lg 1 alusel töövaidluskomisjonis kasutatud õigusabiteenuse eest summas 480 eurot. Töövaidluskomisjon jättis 4. märtsi 2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.1-1/419 tööandja avalduse rahuldamata. Töövaidlusasjas nr 4.1.1/313 rahuldas töövaidluskomisjon 4. märtsi 2013 otsusega töötaja avalduse osaliselt ning tunnistas töölepingu erakorralise ülesütlemise töötaja poolt TLS § 91 lg 2 alusel 29. jaanuarist 2013 õiguspäraseks ning mõistis tööandjalt välja töötaja kasuks saamata jäänud töötasu ajavahemiku aprill kuni detsember 2012 eest 1937,67 eurot ja jaanuari 2013 eest 203,64 eurot, hüvitise kasutamata puhkuse eest 203,64 eurot ning hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 290 eurot, kokku brutosummas 2634,31 eurot.
2.Tööandja esitas 29. märtsil 2013 maakohtule töötaja vastu hagi, milles palus tuvastada töötaja poolt töölepingu ülesütlemise tühisus ja lõpetada töösuhe alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, ning välja mõista töötajalt tööandja kasuks hüvitis TLS § 74 lg 3 alusel töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 290 eurot, ja kahjuhüvitis TLS § 74 lg 1 alusel töövaidluskomisjonis kasutatud õigusabiteenuse eest summas 480 eurot (tsiviilasi nr 2-13-14596).
Samuti esitas tööandja maakohtule taotluse töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras (tsiviilasi nr 2-13-14698). Maakohus liitis 27. mai 2013 määrusega hagid ühte menetlusse numbriga 2-13-14596. Tööandja väidete kohaselt asus I. Pung 20. aprillil 2012 sõlmitud töölepingu alusel tööle kohvikus Аntalya kokana töötasuga 290 eurot kuus. Töötajad töötasid graafiku alusel kaks tööpäeva järjest, millele järgnes kaks puhkepäeva. Iga vahetuse lõpus maksis kohviku baaritöötaja töötajatele sularahas välja töötasu töötatud päeva eest. Arvestusperioodi lõppedes võttis raamatupidaja töötajatelt allkirjad tegelikult väljamakstud töötasu kohta.
21.jaanuaril 2013 läks kokk G.M korralisele puhkusele ja tema asemele võeti uus töötaja. I. Punga paluti uut töötajat juhendada, kuid I. Pung keeldus. 22. jaanuaril 2013 võttis I. Pung töövõimetuslehe ning 23. jaanuaril 2013 saatis ta tööandja juhatuse liikme elektronposti aadressile avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 29. jaanuarist 2013 põhjendusega, et tööandja on jätnud talle alates 2012 aprillist töötasu täies ulatuses maksmata. Ülesütlemine on alusetu, kuna tööandja on maksnud töötajale töötasu kokkulepitud summas. Tööandja tunnistas, et töötajal on õigus puhkusehüvitisele 203 euro ulatuses.
3.Töötaja esitas maakohtule vastuhagiavalduse, milles palus mõista tööandjalt välja töötaja kasuks mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot ja kahjuhüvitis töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulude eest 312 eurot. Maakohus käsitles töötaja kõiki nõudeid ühtse vastuhagina.
28.jaanuaril 2014 esitatud kirjalikus seisukohas loobus töötaja mittevaralise kahju hüvitamise nõudest ning palus mõista tööandjalt välja töötaja kasuks saamata jäänud töötasu perioodi aprill kuni detsember 2012 eest 1937,67 eurot ja jaanuari 2013 eest 203,64 eurot, hüvitise kasutamata puhkuse eest 203 eurot, hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 290 eurot, kokku brutosummas 2634,31 eurot, ning kahjuhüvitise töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulude eest 312 eurot. Töötaja väidete kohaselt asus ta tööandja juures tööle 20. aprillist 2012 n-ö „mustalt“. Tööleping vormistati kirjalikult 12. mail 2012 pärast tööinspektsiooni kontrolli. Töötaja sai aeg-ajalt tööandjalt tööpäeva lõpus raha, kuid sagedamini jäi töötasu saamata, sest kassas puudus sularaha. Töötaja on saanud raha 2012 aprillist detsembrini 479 eurot: aprillis 25 eurot, mais 40 eurot, juunis 35 eurot, juulis 100 eurot, augustis 35 eurot, septembris 40 eurot, oktoobris 42 eurot, novembris 37 eurot ja detsembris 125 eurot. Kuna töötasu maksti väikestes osades tööpäeva lõpus, siis alguses ei saanud töötaja aru, et talle makstakse tasu kokkulepitust vähem. Juunis 2012, kui töötaja tööandjalt selgitust nõudis, põhjendas tööandja juhatuse liige Anna Balaban töötasu kokkulepitust väiksemas summas maksmist asjaoluga, et ta oli maksnud tööinspektsiooni määratud rahatrahvi. Hiljem tõi Anna Balaban põhjenduseks, et ettevõte oli ostnud uue korteri ja restorani sisustust. Anna Balaban lubas töötasu maksta välja kohe, kui sissetulekud paranevad. Kuna töötaja vähene sissetulek ei mõjutanud pere üldist olukorda, leppis ta tööandja antud lubadusega. Samas palus töötaja maksta talle töötasu ülekandega, kuid tööandja keeldus. Oktoobris 2012 pöördus töötaja tööandja juhatuse liikme Alper Balabani poole, kuid viimane teatas, et töötaja võiks olla rahul sellega, et tööandja tema eest makse maksab, tänu millele on tal olemas sotsiaalkindlustus. Töötaja esitas ülesütlemisavalduse 23. jaanuaril 2013 töölepingu ülesütlemiseks alates 29. jaanuarist 2013, s.o mõistliku etteteatamisajaga. Tööandja püüdis mitmel korral töötajat mõjutada, et viimane võtaks oma avalduse töövaidluskomisjonist tagasi.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 27. veebruari 2014 otsusega OÜ Akdeniz hagi I. Punga poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks rahuldamata ning rahuldas osaliselt I. Punga vastuhagi ja mõistis välja OÜ-lt Akdeniz I. Punga kasuks töötasu vastavalt töölepingule ajavahemiku aprill kuni detsember 2012 eest 1937,67 eurot ja jaanuari 2013 eest 203,64 eurot, hüvitise kasutamata puhkuse eest 203 eurot ning hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses summas 290 eurot, kokku 2634,31 eurot. Samuti mõistis maakohus OÜ-lt Akdeniz I. Punga kasuks välja kohtueelselt kantud õigusabikulud 250 eurot. Menetluskulud jättis maakohus hageja/vastuhagi kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tööandja hagi töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tõendamata. Poolte vahel puudub vaidlus, et tegemist oli määratud ajaks sõlmitud töölepinguga. Kohtule pole teada asjaolud, mis annaksid alust töölepingu käsitlemiseks töötaja asendamise ajaks sõlmitud lepinguna. Seega sai töötaja TLS § 85 lg 2 järgi töölepingu üles öelda vaid mõjuva põhjuse olemasolul ja mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai või pidi teada saama. Töötasu väljamaksmist töövaidlusasjades saab tööandja esmalt tõendada tööandja majandustehingu toimumist kinnitavate raamatupidamise algdokumentidega. Esitatud palgalehtedel puudub töötasu kättesaamist kinnitav töötaja allkiri. Muid töötasu maksmist kinnitavaid dokumentaalseid tõendeid kohus ei tuvastanud. Tunnistaja, tööandja baarmenina töötava I.Ai ütlused, et vahetuse lõpus maksti töötajale töötasu töötatud tundide eest tunnitasu alusel sularahas, mille kohta tehti kanne baari juures hoitavasse vihikusse rahasaaja allkirja võtmata, ei kinnita tööandja väiteid töötajale töötasu kokkulepitud suuruses maksmise kohta. Töötaja ei vaidlusta, et on saanud tööandjalt igakuiselt pisisummades sularaha, kokku 479 eurot. Tööandja seaduslike esindajate Anna Balabani ja Alper Balabani vande all antud ütlustega leidis kinnitust, et ettevõttes raamatupidamise algdokumendid palgaarvestuse osas puudusid, mistõttu asjakohaste tõendite esitamine kohtule pole võimalik. Kohus jättis analüüsimata tööandja väited tema poolt õigeaegselt ja õigusaktides sätestatud ulatuses maksude ja maksete tegemise kohta, kuna vaidlus nimetatud asjaolude üle ei kuulu antud hagi esemesse. Töötaja 2012. a tuludeklaratsiooni andmetel on tööandja poolt töötajale makstud töötasuna deklareeritud 479 eurot, mis samuti lükkab ümber tööandja väite töötasu kokkulepitud ulatuses maksmise kohta. Kohus asus seisukohale, et töötaja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta kokkulepitud töötasu mittemaksmisest teada sai. Töötaja ei ole kohustatud töötasu maksmisega viivitamisel töölepingut koheselt üles ütlema ega saamata jäänud töötasu sisse nõudma, ta võib seda teha ka hiljem, näiteks põhjusel, et ta soovib ära hoida töösuhete halvenemist ja lahendada vaidlust kokkuleppel. Töötaja vande all antud ütlustest nähtuvalt tööandja juhatuse liikmed selgitasid, et raha puudusel pole võimalik töötasu maksta, kuna oli ostetud uus restoran ja korter, ning kästi oodata. Kohus peab usutavaks, et Narvas eriti naiste seas valitseva tööpuuduse tingimustes ja olukorras, kus vahetevahel kassast väikseid summasid töötajale anti, usaldas töötaja juhatuse liikmeid ning lootis, et majandusliku seisu paranemisel maksab tööandja saamata jäänud töötasu. Kohus leidis, et töötaja ütles töölepingu alates 29. jaanuarist 2013 TLS § 91 lg 2 p 2 alusel üles õiguspäraselt. Töölepingu kohaselt oli töötaja töötasu 290 eurot. Esitatud arvestuse järgi on saamata jäänud töötasu 2141,31 eurot, millele lisandub hüvitis kasutamata puhkuse eest 203 eurot. Töötasu ja puhkusetasu arvestusele vastuväited pole esitatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb tööandjalt töötaja kasuks välja mõista töötasu vastavalt töölepingule, arvestades väljamakstud töötasuna 479 eurot, alates 2012 aprillist kuni detsembrini 1937,67 eurot ja 2013 jaanuari eest
203,64 eurot, hüvitis kasutamata puhkuse eest 203 eurot ning hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 290 eurot, kokku 2634,31 eurot. Kohtueelselt töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulude nõude 312 eurot rahuldas kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-te 1 ja 3 alusel osaliselt, 250 euro ulatuses. Riigikohus on leidnud (3-2-1-79-08), et VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda, juhul kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Kohus leidis, et juriidiliste eriteadmistega isiku abi kasutamine töövaidlusasjas on õigustatud. Kvalifitseeritud õigusabi kasutamisel saamata jäänud töötasu ja muude tasude nõudes on töösuhte nõrgem pool teinud kõik endast oleneva tekkida võiva kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Vaidluse käigus leidis tuvastamist tööandja rikkumine, mis ähvardas jätta töötaja töötasuta. Kahju ehk töötasuta jäämise ärahoidmiseks töötaja tehtud kulutused, sh õigusabikulud, on seega käsitletavad kahjuna, mis kuuluvad mõistlikus osas tööandja poolt hüvitamisele. Töövaidluskomisjon rahuldas töötaja nõude osaliselt.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.OÜ Akdeniz esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 27. veebruari 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada tööandja nõuded ja jätta töötaja nõuded rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus otsuse kirjeldavas osas märkinud tööandja kirjalikus kokkuvõttes toodud väiteid, vastuväiteid ja tõendeid, rikkudes TsMS § 442 lg 7 nõuet. Kohus ei põhistanud oma mittenõustumist tööandja lõppseisukohas esitatud väidetega. Kohus ei hinnanud kõiki tõendeid kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning rikkus TsMS § 230 lg 1; § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 sätteid. Kohtu seisukoht, et töötasu maksmist töövaidlusasjades saab tööandja esmalt tõendada raamatupidamise algdokumentidega, mis kinnitavad majandustehingu sõlmimist, on vastuolus TsMS § 232 lg-ga 2, mille järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tööandja palus kohtul pöörata tähelepanu järgmistele tõenditele: palgalehed; maksudeklaratsioonid (TSD); tunnistajate G.M, N.K ja I.Ai ütlused; maksuameti tõend selle kohta, et töötaja esitas 14. veebruaril 2013 tuludeklaratsiooni, milles on toodud tööandjalt saadud töötasu summas 2126,67 eurot; R.Ki kirjalikud ütlused; Anna ja Alper Balabani vande all antud seletused. Kohus jättis tunnistajate G.M, N.K ja R.Ki ütlused ning maksuameti tõendi tähelepanuta. Kohus ei põhjendanud oma seisukohta, et maksudeklaratsioonid (TSD) ei kuulu asja menetlusse. Arusaamatuks jääb, miks tunnistaja I.Ai ütlused ei kinnita tööandja väiteid töötasu maksmise kohta. Tunnistaja ütlused on tsiviilasjas tõendiks ja kohus pidi tõendi arvestamata jätmist põhjendama. Tööandja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu sellele, et palgalehed olid allkirjastatud tagasiulatuvalt. Just seetõttu puudusid seal I. Punga allkirjad. Kõik teised töötajad kinnitasid oma allkirjadega, et on töötasu kätte saanud; 2) jättis kohus tähelepanuta tööandja vastuväited töötaja väitele, et tööandja olevat põhjendanud töötasu mittemaksmist uue korteri ja restorani ostmisega. Ühe töötaja arvel ei ole võimalik maksta korteri ja restorani eest. Kokk on restorani jaoks oluline töötaja ning tööandja ei saanud jätta spetsialistile, kes kujundab tööandja maine, töötasu maksmata. Tööandja seadis kahtluse alla ka töötaja võimaluse meenutada, kui palju töötaja tegelikult töötasu oli saanud. Kui igakuiselt jäi töötajal saamata 200 eurot ületav summa, siis arvestades,
et töötasu oli kokku lepitud alammääras, on väidetavalt saamata jäänud summa enam kui oluline ja seda mitte märgata oleks võimatu. Kohus eiras ka seda väidet; 3) asus kohus seisukohale, et töötaja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta kokkulepitud töötasu maksmata jätmisest teada sai. Jääb ebaselgeks, millal (mis kuupäeval) sai töötaja teada, et talle ei maksta kokkulepitud töötasu. Töötaja vande all ülekuulamisel üritas tööandja esindaja seda välja selgitada, kuid konkreetset kuupäeva või ka aastaaega töötaja ei öelnud, teatades ebaselgelt, et „suvel“. Seega tugines kohus asjaolule, mida ei olnud kohtuistungil nõuetekohaselt uuritud, rikkudes TsMS § 436 lg-t 2; 4) kohaldas kohus vääralt TLS § 91 lg-t 4. Töötajatele maksti töötasu iga tööpäeva lõpus. Töötades 20. aprillist 2012 kuni 23. jaanuarini 2013 graafiku järgi 2 tööpäeva, 2 puhkepäeva, pidi töötaja saama töötasu ligikaudu 140 korda. Aega, mis oli möödunud hetkest, mil töötaja sai teada asjaolust, millest sai ülesütlemise põhjus, kuni ülesütlemisavalduse esitamiseni, ei saa pidada mõistlikuks. Lisaks pidi kohus kohaldama VÕS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 sätteid, mille kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui: 1) ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; 2) käesoleva seaduse § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud; 5) ei põhine kohtu seisukoht Narvas naiste seas valitsevast tööpuudusest tõenditel. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Tööandja väite, mis rajaneb tööturu kodulehel esitatud ametlikel andmetel, et kokkade seas ei ole töötuid ei Narvas ega Eestis tervikuna, jättis kohus tähelepanuta.
6.I. Pung vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tugines kohus kohtule esitatud ja uuritud tõenditele õigesti; 2) selgitas töötaja nii oma 16. mai 2013 vastuväites, vastuhagis kui ka kohtuistungil antud ütlustes, et tööandja tegelikest kavatsustest ehk töölepingu olulisest rikkumisest sai ta aru alles jaanuaris 2013. Võib järeldada, et tööandjal oli algusest peale plaan töötajat rahaliselt petta. 12. mail 2012, s.o pärast tööinspektsiooni kontrolli sõlmitud töölepingu p 3.3 järgi toimub töötasu maksmine igakuiselt üks kord kuus 5. kuupäeval sularahas kassast või ülekandega töötaja pangakontole. Tööandja ei pidanud enda koostatud töölepingu nõuetest kinni, vaid maksis töötasu iga tööpäeva lõpus sularahas allkirja võtmata, et takistada töötajat aru saamast tema töötasu tegelikust suurusest. Samas tasus tööandja miinimumpalgalt seadusega ettenähtud maksud, et mitte äratada järelevalveorganites kahtlusi; 3) niipea kui töötaja sai aru, et tööandja on maksnud talle töötasu vähem kui kokku lepitud, pöördus ta selgituste saamiseks tööandja poole. Tööandja selgitas, et hetkel on raha vähe, kuna ta peab tasuma tööinspektsiooni määratud trahvi ning on soetanud uue korteri ja peab tegema uues tegevuskohas remonti. Arvestades, et vastustaja on loomult malbe, tagasihoidlik ja mõistev, nõustus ta ettepanekuga, et tööandja tasub saamata jäänud raha hiljem. Samas palus töötaja, et tööandja maksaks talle töötasu ülekandega. Tööandja keeldus, põhjendades, et kõik teised saavad sularahas, miks peaks vastustajale erandi tegema; 4) ei ole tööandja väited usutavad ka seetõttu, et tööandja hakkas tegutsema alles pärast seda, kui töötaja pöördus töövaidluskomisjoni. Esimesel kohtuistungil püüti esitada tõendeid, mida töövaidluskomisjonis ei esitatud. Tekib küsimus, kus need tõendid varem olid; 5) teab töötaja kõige paremini, kui palju ta töötasu sai. Kuna tööandja selle üle arvestust ei pidanud, ei oma ta ei täpset ülevaadet ega dokumentaalseid tõendeid väljamakstud töötasu kohta. Asjas on läbivalt leidnud kinnitust, et tööandja ei tegutsenud oma majandustegevuses
ausalt ja läbipaistvalt. Töötaja heauskset käitumist kinnitab asjaolu, et ta ei ole kasutanud ära tööandja ebasoodsat olukorda, kus ta oleks võinud väita, et pole üldse töötasu saanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
27.veebruari 2014 otsus muutmata.
8.Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et asja materjalidest nähtuvalt loobus töötaja
28.jaanuaril 2014 esitatud kirjalikus seisukohas (I kd, tl 191) mittevaralise kahju hüvitamise nõudest. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 sätestab, et kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Osalise loobumise kohta seaduses erisätted puuduvad. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et maakohus on jätnud töötaja poolt nõudest osalise loobumise tähelepanuta ning eelviidatud sätted kohaldamata. Kuna menetlusosalised selles osas aga mingeid väiteid ega taotlusi ringkonnakohtule esitanud ei ole, loeb ringkonnakohus, et vaidlus mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on asjas lõppenud.
9.Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus rahuldas põhjendatult töötaja nõuded osaliselt (maakohtu otsuses on ekslikult märgitud, et töötaja vastuhagi rahuldatakse, otsuse põhjendustest nähtuvalt rahuldas kohus vastuhagi õigusabikulude nõude osas osaliselt) ning jättis tööandja nõuded rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks ja asjas vastupidise otsuse tegemiseks.
10.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist:
10.1.Pooltevaheline vaidlus taandub küsimusele, kas töötajal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda. TLS § 91 lg 1 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg 2 p 2 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Sama sätte lõike 4 järgi võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Seega tuli kohtul tuvastada, kas tööandja viivitas töötajale töötasu maksmisega, ning juhul, kui tasu maksmisega viivitamine on kohtu arvates tõendamist leidnud, kaaluda, kas tööandja viivitas tasu maksmisega oluliselt ja kas töötaja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada või pidi sellest teada saama.
10.2.Töötaja esitas tööandjale ülesütlemisavalduse elektronposti teel 23. jaanuaril 2013 töölepingu ülesütlemiseks alates 29. jaanuarist 2013. Ülesütlemisavalduses (TVK tl 4) on välja toodud, et töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega ja töötajal on töötasu täielikult saamata alates 2012 aprillist. Asja menetluse käigus töötaja taganes oma esialgsest väitest, et ta ei ole tööandjalt üldse töötasu saanud, kinnitades, et on töötamise perioodi jooksul saanud tööandjalt tasu sularahas kokku 479 eurot. Tööandja on seisukohal, et on töötajale töötasu täies ulatuses välja maksnud ning töötasu maksmine toimus sularahas iga tööpäeva lõpus. Tööandja soovis oma väiteid tõendada palgalehtedega, maksudeklaratsioonidega (TSD), tunnistajate G.M, N.K ja I.Ai ütlustega ning
R.Ki kirjalike ütlusega, maksuameti tõendiga selle kohta, et töötaja esitas 14. veebruaril 2013 tuludeklaratsiooni, milles on toodud tööandjalt saadud töötasu summas 2126,67 eurot, ning tööandja seaduslike esindajate Anna Balabani ja Alper Balabani vande all antud seletustega. Esitatud palgalehtedel (TVK tl 37–40), mille järgi on I. Pungale makstud igakuiselt töötasu brutosummas 290 eurot, netosummas 248,34 eurot, puuduvad I. Punga allkirjad ning tööandja esindaja on tunnistanud, et palgalehed on koostatud ja ülejäänud töötajate poolt allkirjastatud tagantjärele (I kd, tl 147), st pärast I. Pungaga töövaidluse tekkimist. Kuna palgalehtedel puuduvad I. Punga allkirjad, ei tõenda need mingil viisil tööandja väidet, et I. Pung on kogu kokkulepitud töötasu kätte saanud. Asjaolu, et teistel töötajatel ei ole tööandjale töötasu maksmise osas pretensioone, ei tähenda, et I. Punga nõuded on alusetud. Samuti ei tõenda töötaja poolt töötasu kättesaamist asjaolud, kuidas pooled on täitnud oma maksukohustusi Eesti Vabariigi ees. Vaidlust ei ole selles, et tööandja on tasunud töötaja eest riiklikud maksud lähtudes 2012. a kehtinud kuutöötasu alammäärast, ning samuti selles, et töötaja esitas esialgselt tuludeklaratsiooni lähtudes tööandja poolt maksuametile deklareeritud summadest. Samas 8. augustil 2013 esitas töötaja parandusdeklaratsiooni koos vastava selgitusega (I kd, tl 120–122, 163), deklareerides tööandjalt saadud töötasuna 479 eurot. Õige on apellandi (tööandja) viide, et TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Samuti tuleb nõustuda apellandi väitega, et maakohus ei hinnanud kohtuotsuses tunnistajate G.M ja N.K ütlusi ega R.Ki kirjalikku avaldust. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 6 kohaselt võetakse töövaidluskomisjoni asja lahendamise materjalid tsiviilasja toimikusse ning esitatud tõendid loetakse kohtusse esitatuks. Seega oli kohtul TsMS § 232 lg 1 kohaselt kohustus hinnata ka töövaidluskomisjonile esitatud tõendeid, sh G.M ja N.K ütlusi. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et maakohtu rikkumine ei ole viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni, kuna ka tunnistajate G.M ja N.K ütlused ning R.Ki kirjalik avaldus ei võimalda teha asjas maakohtust erinevaid järeldusi. G.M andis töövaidluskomisjoni istungil 26. veebruaril 2013 ütlusi (TVK tl 52), et „meile makstakse töötasu iga vahetuse lõpus vastavalt töötatud tundidele sularahas. /.../ Tööandjal olid andmed töötasu maksmise kohta iga töötaja kohta. Ma kuulsin juttu, et avaldajale maksti vahel vähem tasu, siis tööandja maksis juurde. Töötasu maksis välja baarmen kassast.“ N.K poolt töövaidluskomisjoni istungil antud ütluste (TVK tl 52) kohaselt töötab tema sama asutuse teises baaris ning neil on süsteem, et baarmen maksab välja tasu töötatud tundide eest ja kõik väljamaksed märgitakse vihikusse. Eeltoodust nähtuvalt ei andnud N.K I. Pungale töötasu maksmise kohta mingeid ütlusi ja G.M ütlused toetavad pigem I. Punga väidet, et töötasu iga tööpäeva lõpus väljamaksmisega esines tööandja juures probleeme. Tunnistaja I.A andis kohtuistungil ütlusi (I kd, tl 152), et tasus iga päev igale töötajale raha tunniarvestuse järgi ja fikseeris vihikus iga töötaja nime taga, rahasaaja allkirja võtmata, palju töötaja raha sai. Tunnistaja ütluste kohaselt tema ei arvestanud, palju töötaja kuus raha sai, vaid arvestas tasu tööpäeva kohta, korrutades tunnitasu tundidega. Tunnitasu suurust sel ajal tunnistaja ei mäletanud. Ka R.Ki 10. veebruari 2013 kirjalikust avaldusest (I kd, tl 166), mille arvestamata jätmist apellant maakohtule ette heidab, ei nähtu enamat, kui et R.Ki väitel on ka tema tööandja juures baarimees-ettekandjana töötades maksnud tööpäeva lõpus köögi ja baari töötajatele, sh I. Pungale, kassast palka töötatud päeva eest alampalgamäära ulatuses töötatud tundide eest.
Ülaltoodud tunnistajate ütlused ei ole ka kogumis piisavad, et lugeda tööandja kohustus I. Pungale töötasu maksmisel täidetuks. Tunnistajate ütlused on üldsõnalised, töötasu on tööandja juures maksnud mitu erinevat isikut (I.A, R.K, Anna Balaban, Alper Balaban) igapäevaselt pika perioodi jooksul, samas seda usaldusväärselt dokumenteerimata. Töötasu väljamaksmine iga tööpäeva lõpus ei ole keelatud, kui pooled selliselt kokku lepivad, samas nõuab selline töötasu maksmise kord tööandjalt eriti korrektset dokumenteerimist, et nii tööandjal kui ka töötajal oleks igakuiselt täpne ülevaade arvestatud ja makstud töötasu suurusest ning võimalik oleks maksuseadustest tulenevate maksukohustuste seadusele vastav täitmine.
12.mail 2012 sõlmitud kirjaliku töölepingu (TVK tl 5–7) p 3.3 kohaselt tuli töötasu maksta üks kord kuus 5. kuupäeval sularahas kassast või ülekandega töötaja pangakontole. Vaidlust ei ole selles, et tööleping on tööandja koostatud ja töölepingus sätestatud korras ei ole töötaja saanud töötasu mitte kordagi kogu töötamise aja jooksul. Lisaks nähtub kõigi tunnistajate ütlustest ja ka tööandja seaduslike esindajate Anna Balabani ja Alper Balabani vande all antud seletustest, et töötajad töötasid graafiku alusel ning reaalselt maksti I. Pungale (ja teistele töötajatele) töötasu mitte vastavalt töölepingus kokkulepitud kuutöötasumäärale, vaid vastavalt töötatud tundidele tunnitasu alusel. Töötasu maksmisel aluseks võetud tunnitasu suuruse kohta lähevad tööandja seaduslike esindajate ütlused lahku (Alper Balaban: „vist 1,38 eurot“ [tund], I kd, lk 188; Anna Balaban: „1,75 eurot tunni eest“, I kd, tl 185). Ringkonnakohus märgib, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011 määrusele nr 169 oli 2012. a töötasu alammääraks tunnis 1,80 eurot (bruto). TLS § 28 lg 1 p-de 2 ja 4 kohaselt on töötasu maksmine ja tööaja arvestuse pidamine tööandja põhikohustusteks. Eeltoodust nähtuvalt on asja menetluse käigus ilmnenud tööandja oluliselt rikkumised töötasu arvestamisel ja maksmisel. Väljamaksete kohta puuduvad igasugused dokumentaalsed tõendid (eespool on ringkonnakohus leidnud, et sellisteks tõenditeks ei saa olla maksuametile esitatud maksudeklaratsioonid). Kirjeldatud rikkumised on toonud kaasa olukorra, kus nii töötajal kui ka tööandjal puudub selge ülevaade töötajale väljamakstud töötasust. Sellise töötasu maksmise korraldusega on tööandja võtnud töötajalt võimaluse teada talle töötatud aja eest arvestatud töötasu suurust, kinnipeetud makseid ja väljamaksmisele kuuluvat summat. Töötaja huve arvestades ei ole tööandja käitumine vastuvõetav. Tööandja on esitanud väite, et kahtleb töötaja võimaluses meenutada, kui palju töötaja tegelikult töötasu on saanud. Töötaja ei pea tõendama, palju ta tööandjalt töötasu kätte on saanud, vaid tööandja pidi tõendama, et ta on töötajale kokkulepitud töötasu välja maksnud. Seda tööandja tõendanud ei ole. Kirjeldatud rikkumistega on tööandja ise end vastavatest tõenditest ilma jätnud. Dokumenteerimiskohustus töösuhtes on tööandja ülesanne ning tööandja on jätnud oma kohustuse täies ulatuses täitmata. Sellest tulenev risk, et vaidluse korral ei ole tööandjal võimalik töötajale töötasu maksmist tõendada, on tööandja kanda. Ringkonnakohus märgib, et asjaolud tekitavad kahtlusi tööandja poolt oma maksukohustuste seadusele vastavas täitmises, kuna nähtuvalt maksudeklaratsioonidest (TVK lk 42–49) on tööandja deklareerinud I. Punga töötasuna igakuiselt seaduses täistööajaga (milleks on 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul – TLS § 43 lg 1) töötamise kohta sätestatud miinimumi, s.o 290 eurot, kuid nii töötaja, tööandja seaduslike esindajate kui ka tunnistajate väidetest nähtuvalt lähtuti tegelikult töötasu arvestamisel töötatud tundidest ning ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et graafikujärgse töötamise ja tunnipõhise arvestuse põhjal moodustas töötasu kogu töötamise perioodi jooksul igakuiselt täpselt 290-eurose summa. Kahtlusi süvendab töötaja väide, et tal tuli teha palju töötunde, aga talle ei makstud isegi minimaalpalka (töövaidluskomisjoni istungiprotokoll – TVK tl 51), ning et tal oli suur
töökoormus, kuna nelja koka asemel oli tööl kolm kokka ja seetõttu pidid kokad käima graafiku järgi kolm päeva tööl ja üks päev vaba (TVK tl 26; I kd, tl 83). Selle kohta, kui palju tunde töötaja igakuiselt tööandja juures töötas, puuduvad igasugused tõendid. Samas ei oma see asjaolu antud tsiviilasja lahendamisel olulist tähtsust, kuna töötaja on esitanud oma töötasunõude lähtudes töölepingus kokkulepitud 290-eurosest kuutöötasu summast ning nagu ülalpool leitud, ei ole sellises summas töötasu maksmine töötajale tõendamist leidnud.
10.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et töötaja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta kokkulepitud töötasu maksmata jätmisest teada sai. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et töötaja ei ole kohustatud töötasu maksmisega viivitamisel töölepingut koheselt üles ütlema ega saamata jäänud töötasu sisse nõudma. Tegemist on vastutulekuga tööandjale ja seda ei saa tõlgendada töötaja kahjuks. Seejuures ei ole oluline asjaolu, kas Narva linnas on või ei ole kokkade hulgas tööpuudus.
10.4.Ülaltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et töölepingu ülesütlemise eeldused TLS § 91 lg 2 p 2 ja lg 4 järgi olid täidetud ning töötaja ütles töölepingu alates
29.jaanuarist 2013 üles õiguspäraselt. Tuvastatud asjaoludel ei saanud töötajalt mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Maakohtu poolt töötaja kasuks väljamõistetud summasid arvestuslikust aspektist vaidlustatud ei ole.
11.Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses, seega ka töötaja kasuks välja mõistetud töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulude hüvitise osas. Samas ei ole apellatsioonkaebuses toodud põhjendusi selle kohta, mille vastu maakohus õigusabikulude hüvitise väljamõistmisel eksis. Kuna tööandja on omakorda taotlenud töötajalt tööandja poolt töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulude hüvitamist ja seda summas 480 eurot (maakohus mõistis töötaja kasuks õigusabikulude hüvitise välja summas 250 eurot), järeldab ringkonnakohus, et apellant on seisukohal, et töövaidluskomisjonis kohtueelselt kantud õigusabikulu on vastaspoole poolt hüvitamisele kuuluv kulu ning põhjendatud on ka maakohtu väljamõistetud summa suurus. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles osas maakohtu otsustust muuta.
12.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.