Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Dmitry Lamikhovi hagi Aleksandr Liliku vastu 1987 euro 36 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-36689
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Dmitry Lamikhovi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Dmitry Lamikhov, esindaja vandeadvokaat Raul Markus Kostja Aleksandr Lilik
Asja läbivaatamise kuupäev
19. mai 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-36689 ja saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada Dmitry Lamikhovile (konto nr EE742200221013246203) määruskaebuselt
4.Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Dmitry Lamikhov (hageja) esitas 7. augustil 2013 Aleksandr Liliku (kostja) vastu hagi 1987 euro 36 sendi saamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 27. mail 2011 osaühingu osa müügilepingu, mille p 3.1 järgi müüs kostja hagejale Cargo Inkasso Invest OÜ (hiljem ärinimega Rail Fleet Services OÜ) (osaühing) osa (100% osaühingu osakapitalist) hinnaga 32 051 eurot 37 senti. Kostja ja hageja kinnitasid lepingu samas punktis, et osa hind on kostjale enne lepingu sõlmimist sularahas tasutud. Müügilepingu p-s 2.1.3 kinnitas kostja, et osaühingu aruanded on koostatud raamatupidamisseadusest ning heast raamatupidamistavast lähtudes, esitatud dokumentatsioon kajastab kõiki osaühingu varasid ja kohustusi ning osaühingul ei ole kohustusi, samuti ei ole osaühing andnud garantiisid ega tagatisi,
mis ei ole hagejale esitatud dokumentides kajastatud.
19.augustil 2011 sõlmisid hageja ja Lemka Trading INC (registrikood 693693-1737627, Panama Vabariik) sama osa võõrandamiseks müügilepingu, mille alusel müüs hageja nimetatud osa Lemka Trading INC-ile. Elisa Eesti AS saatis 17. aprillil 2013 osaühingule kirja, millest nähtus, et Elisa Eesti AS-il on osaühingu vastu nõue 1987 eurot 36 senti. Nõue tulenes Elisa Eesti AS-i ja osaühingu 11. novembri 2010. a liitumislepingutest nr 984080, nr 984115 ja nr 984117 ning nende alusel enne osa võõrandamist osutatud teenuste eest esitatud arvetest. Hageja sai nimetatud kirjast osaühingult teada
18.aprillil 2013. Hageja tasus 2. augustil 2013 Elisa Eesti AS-ile arve alusel 1987 eurot 36 senti. Kuna kostja ei teatanud osaühingu osa müües hagejale, et osaühingul on nimetatud kohustused, ei vastanud osaühingu osa lepingutingimustele ning sellist asja hagejale üle andes on kostja tekitanud hagejale kahju. Asjaolu, et kostja ei ole lepinguid allkirjastanud, ei välista tema vastutust. Kostja oli lepingute sõlmimise ajal osaühingu ainuosanik, määras ise juhatuse liikmed ning kannab juhatuse liikmete tegevusega kaasnevaid riske.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole osaühingu nimel võtnud hagis nimetatud kohustusi ega allkirjastanud ühtegi nimetatud lepingut, samuti ei ole kostja selliste kohustuste olemasolust teadlik.
3.Harju Maakohus menetles asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi lihtsustatud korras ning jättis 17. detsembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas esitatud asjaolude kohaselt täitnud hageja osaühingu kohustuse ja nõuab hagis kostjalt kohustuse täitmiseks makstud summat tagasi. Osaühingu nimetatud kohustus tekkis enne osaühingu osa võõrandamist hagejale. Hageja arvates ei vasta kostja müüdud asi (osaühingu osa) lepingu tingimustele ja seeläbi on hageja kandnud kahju ning nõuab selle hüvitamist kostjalt. Poolte 27. mai 2011. a lepingu p 2.1.3 kohaselt kinnitas müüja, et ostjale esitatud osaühingu aruanded on koostatud raamatupidamisseadusest ning heast raamatupidamistavast lähtudes, esitatud dokumentatsioon kajastab kõiki osaühingu varasid ja kohustusi ning osaühingul ei ole kohustusi, samuti ei ole osaühing andnud garantiisid või tagatisi, mis ei ole esitatud dokumentides kajastatud. Ostjale üleantav asi peab võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lg 1 järgi vastama lepingutingimustele. Asi ei vasta VÕS § 217 lg 2 p 4 järgi mh lepingu tingimustele, kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada. Pooled ei vaidle selle üle, et Elisa Eesti AS-il oli nõue osaühingu vastu. Kostja väidab, et ta polnud sellise kohustuse olemasolust teadlik. VÕS § 218 lg 1 järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale osa müümisel esitatud dokumentatsioon ei kajastanud Elisa Eesti AS-i nõuet
osaühingu vastu. Seega ei vastanud asi lepingu tingimustele. Hageja vara on vähenenud, sest ta tasus osaühingu võla. See ei ole aga käsitatav hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu rikkumisest tuleneva kahjuna. Otsese varalise kahju näidisloetelu tuleneb VÕS § 128 lg-st 3, mille kohaselt hõlmab see eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamise tõttu kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja nõutav summa ei ole kahju nimetatud sätte järgi. Omanik (sh eelmine omanik) ei vastuta osaühingu kohustuste eest. Hageja on tasunud vabatahtlikult osaühingu võla, olemata selleks õiguslikult kohustatud. Nimetatud võla tasumiseks ei olnud õiguslikult kohustatud ka kostja. Kuna kostjal ei olnud kohustusi osaühingu vastu, ei ole hagejal alust nõuda osaühingu võla tasumiseks kulutatud summat kostjalt. Isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Praeguses asjas ei ole lepingu rikkumise ja hageja vara vähenemise vahel põhjuslikku seost ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega ja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja teha uue otsuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 30. jaanuari 2014. a (määrusel ekslikult 2013. a) määrusega apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmast ja otsustas selle hagejale tagastada pärast määruse jõustumist. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, sest hagihind ei ületa 2000 eurot. Maakohus ei andnud luba otsust edasi kaevata TsMS § 442 lg 10 tähenduses. Kuna maakohus ei ole asja lahendades selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid, ei esine TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus rahuldas põhjendatult hagi. Õige on maakohtu järeldus, et lepingurikkumise ja hageja vara vähenemise vahel ei ole põhjuslikku seost, sest äriühingu osanik ei vastuta äriühingu kohustuste eest. Asjas ei nähtu ka menetlusõiguse normide rikkumist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt VÕS § 115 lg-d 1–3, § 127 lg-t 1,
§ 128 lg-d 1–3 ja § 225. Hageja esitas osa omandajana nõude kostja kui osa võõrandaja vastu seetõttu, et müüdud osa ei vastanud lepingutingimustele, mitte osaühingu osaniku vastu sellest tulenevalt, et osanik vastutab osaühingu kohustuste täitmise eest. Maakohus tuvastas õigesti, et osaühingu dokumentatsioon ei kajastanud kohustusi Elisa Eesti AS-i vastu, mistõttu ei vastanud asi lepingu tingimustele, kuid asus vääralt seisukohale, et hageja vara vähenemine ei ole kahju, mida tuleks hüvitada. Kostja oli kuni 27. maini 2011 osaühingu juhatuse liige, mistõttu tegutses ta tahtlikult või raskelt hooletult. Mh ei ole nimetatud võlg ainuke, mille kostja jättis lepingus märkimata. Hageja tasus osaühingule regressi korras ka 1742 eurot 50 senti ning pöördus ka selle nõudega kostja vastu kohtusse ning selles asjas rahuldas kohus hagi tagaseljaotsusega. Ringkonnakohus rikkus asja lahendades menetlusõiguse normi, sh TsMS § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 1 ja § 637 lg-t 21, sest maakohus rikkus tõendite hindamise reegleid ega teinud seaduslikku ning põhjendatud otsust, mistõttu ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
7.Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
9.Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse põhjendamatult menetlusse võtmata. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga selles, et tegemist on asjaga, mida maakohus saab TsMS § 405 alusel lahendada lihtsustatud korras, kuna hageja nõue on varaline ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. TsMS § 637 lg 21 järgi võib ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks ja kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt valesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi ning ei ole selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja tõendite hindamine ei võinud lahendit oluliselt mõjutada. Kolleegium kordab oma varasemates lahendites väljendatut, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18; Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-49-11, p 7). Kolleegiumi arvates on maakohus tõlgendanud ja kohaldanud asja lahendades vääralt materiaalõiguse normi ning see võis kaasa tuua asja ebaõige lahenduse. Seega ei ole täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmiseks.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja kui osaühingu osa ostja saab nõuda kostjalt kui osaühingu osa müüjalt kahju hüvitamist, kui talle müüdi osaühingu 100%-line osalus ja müüja kinnitas
müügilepingus, et osaühingul ei ole muid kohustusi kui müüja esitatud dokumentides märgitud kohustused, kuid hiljem esitab võlausaldaja ühingu vastu nõude kohustuse täitmiseks, millest müüja ostjat ei teavitanud, ja ostja täidab isiklikult osaühingu kohustuse. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning müügilepingu puhul peab VÕS § 217 lg 1 esimese lause järgi vastama ostjale üleantav asi lepingutingimustele. Asi ei vasta VÕS § 217 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi lepingutingimustele mh juhul, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi või kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada. Kui müüja annab ostjale üle asja, mis ei vasta lepingutingimustele, ei ole ta müügilepingust tulenevat kohustust kohaselt täitnud ning on VÕS § 100 tähenduses müügilepingut rikkunud. VÕS § 218 lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Sellisel juhul saab ostja kasutada lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise puhuks sätestatud õiguskaitsevahendeid. Eelkõige saab ostja nõuda müüjalt lepingu kohast täitmist VÕS § 222 järgi, kuid lepingu olulise rikkumise või täitmise tähtaja möödumise korral saab ostja nõuda täitmise asemel ka kahju hüvitamist VÕS §-de 115 ja 225 alusel, arvestades VÕS §-s 127 sätestatut. Sellise kahju hüvitamise nõude peamiseks eesmärgiks on hüvitada ostjale puudusteta asja väärtuse ja lepingutingimustele mittevastavusest tingitud puudustega asja väärtuse vahe. Arvestades ülalmärgitut, saab ostja esitada müüja vastu kahju hüvitamise nõude, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele.
11.Praeguses asjas oli müügilepingu esemeks osaühingu osa. Asja müügi kohta sätestatut kohaldatakse VÕS § 208 lg 3 järgi mh ka õiguse ja muu eseme müügile, kui seadusest ei tulene teisiti ja see pole vastuolus eseme olemusega. TsÜS § 48 kohaselt on esemeks ka õigused. Õiguste hulka kuulub ka õigus osale. Kuna asja müügi kohta sätestatut kohaldatakse VÕS § 208 lg 3 järgi ka osa müügi korral, on ka lepingutingimustele mittevastava osa üleandmise korral ostjal samad õiguskaitsevahendid nagu ülal märgitud. Osa lepingutingimustele vastavust hinnates tuleb hinnata, kas müüdud osa vastab lepingutingimustele, ning üldjuhul ei saa lähtuda osaühingu ega selle kaudu tegutseva ettevõtte omadustest. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et osaluse müümisel ei saa müügiesemeks olevat osalust üldjuhul samastada äriühingu majandatava ettevõttega, st omistada müüdavale osalusele lepingutingimustele vastavust hinnates äriühingu ettevõtte omadusi. Seega ei saa osaluse müümisel üldjuhul hinnata müüdud osa lepingutingimustele mittevastavuse raames ka äriühingu majanduslikku seisundit. Teisiti on aga olukord enamusosaluse müümisel, millega kaasneb kontroll äriühingu majandustegevuse üle. Kui osalust võõrandades võõrandatakse ka äriühingu ettevõtet kui majandusüksust, mille kaudu äriühing tegutseb, saab ettevõtte omadused lugeda müüdava osaluse omadusteks ja hinnata neid osa lepingutingimustele mittevastavuse hindamisel (vt Riigikohtu
28.märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 14). Eeltoodud seisukohta arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et hagejale müüdud osa ei vastanud lepingutingimustele, sest osa müümisel hagejale esitatud osaühingu dokumentatsioon ei
kajastanud Elisa Eesti AS-i nõuet osaühingu vastu, kuigi kostja oli kinnitanud müügilepingus, et osaühingul ei ole rohkem kohustusi, kui üleantud dokumentidest nähtub. Väär on aga maakohtu järeldus, et hagejal ei ole müügilepingu rikkumise tõttu kahju tekkinud, sest kummalgi osanikul ei olnud kohustust osaühingu võlga tasuda ja hageja tasus selle vabatahtlikult. Kolleegiumi arvates ei ole eelmärgitud asjaoludel tähtsust, sest osa müüja peab lepingu kohaselt täitma ja andma ostjale üle lepingutingimustele vastava osa. Kuna asjas müüdi osaühingu 100%-line osalus, saab osa lepingutingimustele vastavust hinnates arvestada ka osaühingu omadusi, sh osaühingu kohustusi. Kui osaühingu 100%-lise osa müüja kinnitab müügilepingus, et osaühingul ei ole rohkem kohustusi, kui on ostjale teada antud, kuid hiljem esitab võlausaldaja osaühingu vastu nõude, millest ostjat müügilepingut sõlmides ei teavitatud, on müüja andnud ostjale üle lepingutingimustele mittevastava osa ning on sellega põhjustanud ostjale kahju VÕS § 225 mõttes, kuna ei teavitanud ostjat kõigist osaühingu kohustustest. Sellisel juhul võib kahju suuruseks olla ka varjatud kohustuse suurus, kui kohustuse täitis 100% osaluse ostja. Eeltoodut arvestades asusid kohtud vääralt seisukohale, et hagejal ei saanud hagis esitatud asjaoludel kahju tekkida ja et hageja vara vähenemine ei olnud põhjuslikus seoses lepingurikkumisega. Lisaks on ringkonnakohus ekslikult ja vastuoluliselt põhjendustes märkinud, et maakohus rahuldas põhjendatult hagi, kuigi maakohus jättis hagi rahuldamata.
12.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on tasunud kautsjoni hageja määruskaebuselt kolmas isik, kuid hageja on palunud tagastada kautsjoni endale. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lahendamisel ringkonnakohtu otsustada. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.