Saue Auto AS hagi Loodusmaja OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2747,18 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2013.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Saue Auto AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
04. veebruar 2014.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Saue Auto AS (RK: 10115980), esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais Vastustaja (kostja): Loodusmaja OÜ (RK: 11172804), esindaja Kaspar Kamsakann Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel: E.M. (IK:
XXXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2013.a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista Loodusmaja OÜ-lt välja Saue Auto AS-i kasuks põhivõlgnevus summas 2 747,18 eurot (kaks tuhat seitsesada nelikümmend seitse eurot ja kaheksateist senti) ja viivis alates 12.05.2011. a kuni 25.04.2014.a summas 664,62 eurot (kuussada kuuskümmend neli eurot ja kuuskümmend kaks senti) ning sellele lisanduv viivis alates 26.04.2014.a VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras
Rahuldada Saue Auto AS-i apellatsioonkaebus osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 94 % ulatuses Loodusmaja OÜ kanda ja 6 % ulatuses Saue Auto AS-i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Saue Auto AS esitas kohtusse hagi Loodusmaja OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2 747,18 eurot, viivise 177,69 eurot ning viivise 0,022% päevas põhinõude summast 2 747,18 eurot alates 10.05.2011 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Hagiavalduse ja hageja täienduste kohaselt sõlmiti 17.06.2010 poolte vahel leping, mille kohaselt hageja kohustuseks oli veoteenuse osutamine marsruudil Tartu-Võru-Varstu-Skrea ja kostja põhikohustuseks oli tasuda osutatud teenuste eest 21 600 NOK. Lepingu sõlmimine tuleneb kostja poolt esitatud pakkumusest ja hageja edaspidisest käitumisest. Hageja nõustumus väljendub veoteenuse osutamises. Lepingu täitmiseks oli kaasatud Provintsi Transport OÜ, kes omakorda esitas hagejale arve summas 39 500 kr. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale 30.06.2010 arve summas 42 984 kr. Teenuse osutamist tõendab rahvusvaheline kaubaveo saateleht. Saatelehel on hageja ja Provintsi Transport OÜ pitsatid. Loodusmaja OÜ tellimus saadeti hagejale 17.06.2010, mitte 07.01.2011.Hiljem saadetud arved, saateleht ja tellimus esitati mälu värskendamiseks korduvalt.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud rahvusvahelise kaubaveo saatelehe koopia on praktiliselt loetamatu. Meelevaldne on hageja seisukoht, et kostjale teenuse osutamist tõendab hageja ja Provintsi Transport OÜ saateleht. Hageja poolt kohtule esitatud CMR-i saatelehel puudub lahtris nr 22 info kauba laadimise aja kohta ning nii saatja allkiri kui ka pitsat. See, et saatelehel on saajana märgitud kostja ärinimi, ei tähenda, et kostja veo tõepoolest tellis. Kuna CMR-i saateleht on väidetava saaja (kostja) poolt allkirjastamata, puudub sellel tõenduslik väärtus. Isegi kui see oleks allkirjastatud, ei ole tellimuse väidetavalt esitanud E. M. l kostjapoolseid volitusi hagejaga lepinguid sõlmida.
Tellimuse edastanud e-kiri kannab kuupäeva 07.01.2011, tellimus ise on dateeritud kuupäevaga 17.06.2010. Tegemist on kunstlikult loodud õigusliku konstruktsiooniga, mille abil soovitakse kostja arvelt alusetult rikastuda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 14. jaanuari 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selles, kas nende vahel oli sõlmitud kaubaveoleping. Kohus leidis, et pooltevahelise kaubaveolepingu sõlmimine 17.06.2010 ei ole tõendatud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohtule esitatud tellimuse koopiast nähtuvalt ei ole see allkirjastatud, tellijana on märgitud OÜ Loodusmaja aadress Roosikrantsi 11 Tallinn, mis ei ole kostja registrijärgne asukoht. Ei saa nõustuda hageja selgitusega, et hiljem saadetud saateleht ja tellimus said esitatud kostjale korduvalt, eesmärgiga värskendada kostja mälu. Kohtule esitatud e-kirja koopia on Urmas Müürsepa ja Kersti Murometsa vahelisest 11.05.2011 kirjavahetusest, mis viitab originaalsõnumile, et tellimus on aadressilt [email protected] saadetud aadressile [email protected] 7.01.2011 kell 11.44.29. Kohus kuulas vande all ära kostja seadusliku esindaja juhatuse liikme Marko Lehese (tl 95), kes kinnitas, et juhatuse liikmena ei ole ta Saue Auto AS-ga sõlminud ühtegi kirjalikku ega suulist kokkulepet. M. Lehese ütluste kohaselt oli E. M. Loodusmaja palgal ja töösuhe temaga lõpetati 31.10.2008. Ta oli palgatud müügitegevuse korraldamiseks ja sõlmimaks kontakte potentsiaalsete Norra klientidega. Loodusmaja poolt oli antud E. M. le töölepingu perioodiks kasutamiseks meili-aadress [email protected] ja eeldati, et kui tööleping lõpetatakse, siis ei tohi ta enam kasutada seda aadressi. Seega puuduvad käesolevas asjas tõendid, et E. M. oli vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kostja töötaja või muu isik, kelle eest kostja majandus- või kutsetegevuses vastutas. Samuti ei ole esitatud volikirja, mis tõendaks E. M. esindusõigust tegutsemiseks kostja nimel. Hageja on kohtule esitanud Loodusmaja logoga lepingu koopia koos tõlkega (tl 72-77), mille kohaselt on H. T. ja E. M. 16.03.2009 sõlminud palkmaja Norrasse müügi lepingu, millest nähtuvalt tasu maja eest kantakse üle müüja panka OÜ Loodusmaja kontole, müüjana on alla kirjutanud E. M. . Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et E. M. oli vaidlusalusel perioodil juunis 2010 seotud kostja majandus- või kutsetegevusega. Kohus nõustub kostjaga, et hageja poolt kohtule esitatud CMR-i saatelehel puudub lahtris nr 22 informatsioon kauba laadimise aja kohta ning nii kauba saatja allkiri kui ka pitsat, mida rahvusvahelise kaupade autoveo konventsioonist ja CMR blanketist nähtuvalt peaks saateleht sisaldama, samuti ei ole ka muude tõenditega usaldusväärselt tõendatud poolte vahel kaubaveolepingu sõlmimine.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Saue Auto AS esitas Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant taotles, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2 747,18 eurot, viivise 177,69 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viivise 0,022 % päevas põhinõudelt (2 747,18 eurot) alates 10.05.2011. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada, taotles vastustaja, et asi saadetaks tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
1) uskus hageja E. M. esindusõiguse olemasolusse. Kostja pidi olema E. M. tegutsemisest teadlik ja talus sellist tegevust. Seega tulnuks TsÜS § 118 lg 2 alusel lugeda, et kostja on volitanud E. M. d kostja nimel hagejaga veolepingu sõlmimiseks. Samuti on tellimus koostatud kostja blanketil, millel tellija esindaja e-postiaadressi lõpp ühtib kostja ärinimega. Kostja poolt sellise olukorra talumine, kus kostja ärinimega identse kostja poolt kasutatava domeeni aadressiga (loodusmaja.ee) e-posti aadressi kasutab kolmas isik, kes on pealegi varasemalt olnud kostjaga töösuhetes, on kostja risk. Antud juhul on veolepingu alusel tarnitud kostja poolt toodetud majadetailid, mis tõendab, et kostja mitte üksnes ei aktsepteerinud E. M. poolt veo tellimist, vaid võimaldas ka reaalselt oma toodangut sama lepingu alusel vedada. E. M. on kostja ärinimega domeeni e-postiaadressi kasutanud veel jaanuaris 2011, mil veolepingu täitmisest oli möödas enam kui pool aastat. Selleks ajaks pidi kostjale olema teada hagejapoolne nõue (veoteenus oli osutatud ja arve kostjale esitatud), mistõttu, juhul kui kostja E. M. tegevust ei talunuks, pidanuks ta ammu olema lõpetanud E. M. le loodusmaja.ee lõpuga e-postiaadressi kasutamise võimaldamise. 2) ei ole kostja veoteenuse eest esitatud arvet vaidlustanud enne, kui on saanud maksenõude Kreedix OÜ-lt. Maja müügilepingust nähtuvalt on H. T. ostnud palkmaja koos transpordiga, kohustudes tasuma maja ja transpordi eest kostjale Loodusmaja OÜ. Transpordi eest tasumisele kuuluv summa (viidatud lepingu p-s 3) ühtib summaga, mida hageja veoteenuse osutamise eest kostjalt nõuab; 3) jääb maakohtu lahendist arusaamatuks, kes siis antud juhul kauba saatjaks oli. Ilmselt ei saanud see olla E. M. füüsilise isikuna, kuna tema ei tegele palkmajade tootmisega, mis on hoopis kostja peamine majandustegevus. Kui maakohus leidis olemaolevate tõendite pinnalt, et kostjal ei ole tellitud veoga mistahes seost, siis pidanuks kohus menetluse käigus välja selgitama, kellele kuuluvat kaupa siis vaidlusaluse veolepingu täitmisel veeti;
5.Loodusmaja OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole õige apellandi seisukoht, mille kohaselt kohaldub antud juhul TsÜS § 118 lg 2. Nimetatud sätet pole võimalik kohaldada, kuna apellant ei ole tõendanud lepingu sõlmimise fakti pakkumuse esitamise ja selle aktsepteerimise teel. Seetõttu olenemata E. M. volituse olemasolust või selle puudumisest ei saaks endiselt lepingut apellandi ja vastustaja vahel sõlmituks lugeda; 2) ei ole TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise eeldused antud juhul täidetud. Esiteks puudub mistahes E. M. poolne lepingu sõlmimisele eelnev avaldus või käitumine, mis oleks apellanti mõjutanud uskuma volituse olemasolu E. M. l. Teiseks puudub ka vastustaja tegevus, millega viimane oleks talunud E. M. tegevust vastustaja esindamiseks. Vastustaja e-posti aadressi kasutamine tellimuse esitamisel ei ole tõendatud. 24.10.2011 kohtuistungil väitis apellandi lepinguline esindaja maakohtus, et „esialgne tellimus esitati posti teel ja allkirjastamata ning et äripraktikas ongi selline tava, et kõik on allkirjastamata“, võttes sellega omaks ka asjaolu, et esialgne E. M. esitatud tellimus oligi apellandile laekunud posti teel ja allkirjastamata kujul. Majandus- ja kutsetegevuses tegutseval mõistlikul isikul ei saa posti teel ja allkirjastamata laekunud tellimus tekitada arvamust, et tellimuse saatnud isik on kohane ja volitustega esindaja; 3) ei saanud 07.01.2011 aadressil [email protected], s.o. pool aastat pärast väidetava tellimuse ja veo toimumist laekunud samasisuline tellimus apellandil samuti tekitada mõistlikku uskumust selle kohta, et E. M. l olid volitused vastustaja esindamisel veo tellimise ajal. TsÜS § 118 lg 2 tähenduses esindajana tegutseva isiku avaldus või käitumine ei saa olla
hilisem esindaja poolt sõlmitud lepingu sõlmimise ajast, vaid see peab eelnema lepingu sõlmimisele; 4) ei saa vastustaja mõjutada seda, et vastustaja teadmata kasutab vastustaja blanketti (millel sisaldub ka vastustajale kuuluva domeenilõpuga e-posti aadress) vastustaja endine töötaja. Seetõttu ei saa vastustajale omistada sellisest tegevusest teadma pidamist ega selle talumist; 5) on maakohus piisavalt põhjendanud, miks ei arvestanud ta tõendina kaubaveo saatelehte, viidates, et sellel puuduvad lahtris 22 andmed nii kauba laadimise aja kohta kui ka kauba saatja allkiri.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 25.06.2013 a. määrusega E. M. taotluse ja kaasas menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja (apellandi) poolel E. M. . Iseseisva nõudeta kolmas isik taotles, et kohus rahuldaks apellatsioonkaebuse ja jätaks menetluskulud vastustaja kanda. Kolmas isik taotles ka, et kohus võtaks asja juurde tema poolt lisatud tõendid. Kolmanda isiku seisukoha kohaselt: 1) sõlmis 16.03.2009 E. M. H. T. iga müügilepingu. Müügilepingu p-i 4 kohaselt pidi esimene makse olema 40% summast ehk 162 120 Norra krooni. Punkti 5 kohaselt oli teine makse 45% summast ehk 182 385 Norra kr. H. T. i pangakonto väljavõtte kohaselt tegi H. T. Loodusmaja OÜ-le 21.05.2010 teise osamakse (45% kogusummast) summas 182 385 NOK, koos pangapoolsete teenustasudega. Omavahel klapivad nii 16.03.2009 lepingus olevad Loodusmaja OÜ pangakonto andmed kui ka panga väljavõttes nähtuvad andmed. Kui Loodusmaja OÜ-1 oli ka tegelikult kahtlus müügilepingu ja vaidlusaluse veolepingu olemasolu osas ning selles, et müügileping oli Loodusmaja OÜ poolt toodetava maja müümiseks sõlmitud volitamata isiku poolt, siis oleks küsimus pidanud üles kerkima hiljemalt 21.05.2010, kui H. T. tegi Loodusmaja OÜ-le teise osamakse, mitte aga alles pärast 30.06.2010 transpordiarve esitamist; 2) lükkab viidatud pangakonto väljavõte ümber kostja lepingulise esindaja poolt 13.12.2012 kohtuistungil esitatud väite, et kostja on saanud H. T. küll raha, kuid see ei ole saadud 16.03.2009 sõlmitud müügilepingu alusel. Müügilepingus ja panga ülekandes kattuvad makstavad summad ning Loodusmaja OÜ pangarekvisiidid, samuti on omavahel loogilises seoses nii müügilepingu kui ka teise osamakse kuupäevad; 3) on OÜ Loodusmaja juhatuse liikmed äriregistri andmete kohaselt Rain Lehes ja Marko Lehes ning mõlemal on esindusõigus OÜ Loodumaja üksinda esindamiseks. 10.11.2010 saatis M. Lehes E. M. isiklikule e-posti aadressile ja R. Lehesele kirja, millest on alust arvata, et M. Lehesel juhatuse liikmena ei olnud soovi Saue Auto AS-i viimast transpordiarvet tasuda, kuna hind oli väidetavalt kokkulepitust kõrgem. M. Lehese sõnul muutus transpordi marsruut ning lisandusid vahelaadimised, mis võisid transpordi hinda kergitada. Antud kiri tõendab aga asjaolu, et nii M. kui ka R. Lehes olid teadlikud vaidlusalusest müügilepingust ning palkmaja transpordist; 4) näitab viidatud kiri, et vaatamata töölepingu lõppemisele kaasati E. M. firmasisesesse arutellu. Seega on põhjendamatu väide, nagu ei oleks E. M. olnud volitatud veolepingut sõlmima. E. M. kaasati mind ka muudesse OÜ-ga Loodusmaja seonduvatesse tööprotsessidesse ja OÜ Loodusmaja heaks müügitööd Norras edasi, temaga arutati materjalide kasutamist ja hindu, samuti jagati töökorraldusi. See tähendab, et H. T. iga 16.03.2009 müügilepingut sõlmides oli E. M. l selleks volitus olemas.
MENETLUSOSALISTE
SEISUKOHAD
NÕUDE
KÄSUNDITA ASJAAJAMISE VÕLASUHTENA
KVALIFITSEERIMISEL
7.Tartu Ringkonnakohus uuendas oma 20. veebruari 2014.a määrusega TsMS § 437 p 1 ja § 639 lg 1 alusel asjas menetluse leides, et vaidlusaluse võlasuhte sisu ja olemust ning õigussuhte võimaliku kvalifitseerimise aluseid ei ole kohtumenetluses ammendavalt arutatud. Seoses maakohtu poolse selgitamiskohustuse puuduliku täitmisega andis ringkonnakohus menetlusosalistele võimaluse esitada soovi korral täiendavaid tõendeid pooltevahelise võlasuhte tõendamiseks.
7.1.Ringkonnakohus märkis, et olukorras, kus lepingulise võlasuhte olemasolu ei leia tõendamist, tuleb kohtul kontrollida, kas menetluses esiletoodud asjaoludel võis poolte vahel esineda mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja seejärel, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe.
7.2.Käesolevas asjas tuleb käsundita asjaajamise võlasuhte olemasolu hageja ja kostja vahel kõne alla juhul, kui ei leia tõendamist, et kostja oleks teinud veolepingu sõlmimiseks tahteavalduse (pakkumuse). Hageja väidete kohaselt on ta osutanud kostjale veoteenust, toimetades kostja toodangu kostja Norras asuvale kliendile. Asjaolu, et hageja on väidetavalt vedanud kostjale kuuluvat kaupa kostja Norras asuvale kliendile, on võimalik käsitada hageja poolt kostja asja ajamisena ilma, et hageja oleks olnud selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud. Esiletoodud asjaolud asuda seisukohale, et veoteenuse osutamine vastas kostja huvile ja tema eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Käsundita asjaajamise suhte tõendatuse korral on hagejal õigus nõuda kulutuste hüvitamist ja tasu maksmist VÕS § 1023 järgi.
8.Apellant (hageja) leidis, et pooltevahelist võlasuhet on võimalik käsitada käsundita asjaajamise võlasuhtena. Apellandi põhilised seisukohad pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel käsundita asjaajamise suhtena olid järgmised: 1) 01.03.2009 allkirjastas iseseisva nõudeta kolmas isik koos H. T. ’iga pakkumise (tl 74, 77) ja 16.03.2009 sõlmis iseseisva nõudeta kolmas isik H. T. ’iga müügilepingu (tl 72, 75), mis sisaldas materjalide kohalevedu Norrasse. Kostja seadusliku esindaja ja iseseisva nõudeta kolmanda isiku vahelisest kirjavahetusest nähtub, et materjalide veo Norrasse teostas kostja teadmisel hageja (kostja juhatuse liikme M. Lehese e-kiri E. M. le 10.11.2010.a, tl 191). 10.11.2010.a e-kirjas on juttu just vaidlusalusest veost ning see viitab kokkulepetele E. M. , hageja ja kostja esindaja R. Lehese vahel. Müügilepingu järgi pidi raha veetava maja eest kantama kostja pangakontole. Müügilepingu kohaselt toimus maksmine mitmes osas; 2) müügilepingust nähtuvalt on lepingu poolteks on märgitud küll H. T. ja E. M. , kuid tasu maksmise tingimuseks oli see, et tasu maja eest kantakse kostja pangakontole. H. T. ’i pangakonto väljavõttest (tl 192) nähtub, et H. T. on teinud pangaülekande ehk tasunud maja eest kostja pangakontole. Kostja ei ole vastu vaielnud H. T. ilt majadetailide eest raha saamise faktile. Kui E. M. oleks pärast kostja juurest töölt lahkumist tegutsenud toodete edasimüüjana ainuüksi enda huvides, jääb selgusetuks, miks märkis ta H. T. ’iga sõlmitud müügilepingust tuleneva tasu saajaks kostja; 3) hageja on kostjale veoteenuse osutanud, kostja on veoseks oleva toodangu eest raha saanud, kuid ei ole hagejale veo eest tasu maksnud. Apellant viitas Riigikohtu otsusele nr 3-21-44-11 (p 32), mille kohaselt isegi juhul, kui asjaajamise esmaseks aluseks oli leping, ei pruugi käsundita asjaajamine olla välistatud, kui see leping oli sõlmitud muu isiku kui soodustatud isikuga või kui lepingulise kohustuse täitmine ei tähendanud samal ajal kolmanda isiku asja ajamist, eelkõige juhul, kui kolmas isik ei olnud lepinguga soodustatud kolmandaks isikuks VÕS § 80 järgi;
4) kuivõrd müügileping allkirjastati kolmanda isiku ja H. T. poolt, siis tegelikkuses oli müügilepingust tuleneva tasu saajaks ehk soodustatud isikuks kostja ning käsundita asjaajamise eeldused on täidetud. Vedu teostati hageja poolt kostja huvides ja kooskõlas eeldatava tahtega. Kauba tootja, olemata isiklikult veolepingu või müügilepingu pooleks, oli siiski kaudselt seotud veolepinguga, saades veolepingust kasu kauba eest tasutu näol. Tegemist ei olnud pahauskse asjaajamisega hageja poolt, kuna enne asjaajamisele asumist oli kolmas isik hagejaga veo teostamise osas suhelnud ja hagejal oli alus eeldada, et ta on õigustatud vedu teostama ja kostja asja ajama. Kui käsundita asjaajamine vastab soodustatu huvile ja eeldatavale tahtele, siis on see VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi õigustatud ka olukorras, kus asjaajaja ei ole VÕS § 1020 järgi selgitanud välja soodustatu tahet asjaajamise suhtes. Apellant esitas lisaks järgmised täiendavad tõendid: (1) Saue Auto AS arve LV 939 25.06.2010 Provintsi Transport OÜ-le summas 18 000 krooni; (2) Saue Auto AS ja Provintsi Transport OÜ vahel 02.07.2010 sõlmitud tasaarveldusakt; (3) Saue Auto AS 13.08.2010 maksekorraldus nr 2964, millega Saue Auto AS tasus Provintsi Transport OÜ-le arve 21006133 eest 21 500 krooni. Apellant leidis, et nimetatud dokumendid tõendavad asjaolusid, millel põhinevad hageja nõuded käsundita asjaajamise korral kostja poolt hüvitamisele kuuluvate kulutuste ja hagejal tasumisele kuuluva mõistliku tasu suuruse kohta. Hageja (apellant) ei nõustunud kostja (vastustaja) väidetega hagi muutmise kohta. Hageja ei ole muutnud hagi aluseks olevaid peamisi asjaolusid. Uute tõendite kogumine on põhjendatud, kuna võimaliku käsundita asjaajamise võlasuhte tuvastamise mõttes on menetlus pärast asja arutamise uuendamist sisuliselt eelmenetluse staadiumis. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-113-11 (p 68) on menetluse uuendamise korral vältimatu anda menetlusosalistele uue nõude aluse kohta oma seisukoha kujundamiseks ning vastuväidete ja tõendite esitamiseks täiendav tähtaeg. Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-169-10 (p11) ja 3-2-1-913 (p 14) kohaselt tuleb kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse rikkumise korral võimaldada esitada uusi tõendeid ka apellatsioonimenetluses. Kuna kohtu poolt anti menetlusosalistele tähtaeg täiendavate tõendite esitamiseks, ei tule hagejal põhjendada tõendite varasemas menetluses esitamata jätmist.
9.Iseseisva nõudeta kolmas isik leidis, et käsundita asjaajamisest tuleneva nõude eeldused on täidetud. Hageja poolt osutatud transporditeenus vastas kostja huvile ja tema eeldatavale tahtele, kuna kokkuleppeid seoses veoteenuse osutamisega sõlmis kostja seaduslik esindaja Rain Lehes. Kolmandale isikule määrati kostja poolt konkreetseid tööülesandeid ka pärast töölepingu lõppemist, mida tõendab kolmanda isiku e-kirjavahetus Marko Lehese ja Rain Lehesega. Samuti oli kolmandal isikul lubatud sõlmida lepinguid Norras asuvate klientidega. Kostja seaduslikud esindajad olid teadlikud kokkuleppe sõlmimisest hageja poolt transporditeenuse osutamiseks, kuna selle teenuse üle toimus e-kirjavahetuses arutelu. Kokkuleppe transporditeenuse osutamiseks oli sõlmitud otseselt kostja kasuks. Kostja on saanud oma toodangu eest raha, mille hulgas olid müügilepingu kohaselt arvestuslikult ka transpordikulud, kuid kostja ei ole hagejale transpordi eest tasunud. Hageja otseseks kuluks oli Provintsi Transport OÜ poolt esitatud arve rahvusvahelise transpordi eest summas 39 500 krooni. Kostjal tuleb tasuda hageja poolt esitatud transporditeenuse arve täies ulatuses, kuna see sisaldab endas nii transpordikulusid kui ka mõistlikku tasu asjaajamise eest. Seetõttu võlgneb kostja hagejale 42 984 krooni, millele lisandub viivitusintress.
10.Vastustaja (kostja) asus seisukohale, et apellandi ja vastustaja vahel ei saa olla käsundita asjaajamise õigussuhet. Vastustaja asus järgmistele põhiseisukohtadele: 1) asjas ei ole välja selgitatud, kellele kuuluvat kaupa apellant vedas. Vastustaja hinnangul ei ole menetluses esitatud tõendite pinnalt võimalik asuda seisukohale, et apellant
vedas vastustajale kuulunud kaupa ka juhul, kui palkmaja tootis algselt vastustaja ning lõplik ostja on selle eest vastustajale tasunud; 2) 16.03.2009 leping palkmaja valmistamiseks ja transportimiseks on sõlmitud H. T. ja E.M. vahel. Vastustaja ei ole antud lepingu pooleks, st vastustajal ei olnud nimetatud lepingu alusel kohustust maja valmistada ega transportida, vaid selline kohustus tulenes lepingust üksnes E. M. 3) vastustaja ei ole kunagi saanud palkmaja lõplikult ostjalt tasu palkmaja veo eest, mistõttu ei saa veo teostamine vastata eelduslikult ei vastustaja huvile ega veelgi vähem tema tahtele; 4) vastustaja seaduslik esindaja on 13.12.2012 toimunud kohtu eelistungil andnud ütlused, mille kohaselt: /.../ 2008. aasta sügisel, 31. oktoobril 2008.a lõpetati temaga (E. M. ’ga) töösuhe, millele on alla kirjutanud Rain Lehes /.../. Seega on võimalik, et E.M. tegutses 16.03.2009 H. T. ’iga lepingut sõlmides vastustaja toote edasimüüjana ning enese huvides. Sellele viitab ka asjaolu, et veebilehe http://www.th.ee/palkmaja/ andmetel tegutseb E.M. muuhulgas palkmajade ehituse ja paigaldusega. Samuti võib antud veebilehelt näha, et kaubale teostavad transporti Saue-Auto ehk apellandi logodega veokid. Veebilehe statistika andmetel on leht loodud 12.12.2008. Eeltoodust saab vastustaja hinnangul järeldada, et pärast vastustaja juurest töölt lahkumist tegeles E.M. iseseisvalt palkmajade müügi ja transpordiga ning seda koostöös apellandiga. Sellest tulenevalt leiab vastustaja, et apellant teostas vaidlusaluse veo kokkuleppel E. M. ’ga ja viimase huvides ning ei ajanud vedu teostades vastustaja asja VÕS § 1018 mõttes; 5) kauba esialgne tootja ei seostu ilmtingimata sõlmitud veolepingu tellijaga ega tekita veetava kauba tootjale veo eest tasumise kohustust; 6) juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et veo teostamisega aeti vastustaja asja, ei ole apellandil VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigusi ja kohustusi, kuivõrd käesoleval juhul ei esine vastustaja hinnangul VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldusi. Vastustaja ei ole väidetavat asjaajamist heaks kiitnud. Samuti ei saanud vaidlusalune asjaajamine olla oluline avalikes huvides. Seega tuleb analüüsida, kas asjaajamine vastas soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 7) käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. Kui ka möönda, et apellandi poolt kauba transportimine oleks vastanud vastustaja huvile, siis ei vastanud see siiski vastustaja tegelikule või eeldatavale tahtele. Vastustaja tegi koostööd kindlate koostööpartneritega ning puudub põhjus, miks oleks vastustaja pidanud tellima teenust kelleltki teiselt (sh hagejalt). Lepinguvabaduse põhimõttel olnuks vastustaja ise pädev otsustama, kellega ja millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. Seega, kuivõrd VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldusi ei esine, ei ole apellandil VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigusi ja kohustusi; 8) apellant ei ole käesolevas menetluses tõendanud, et vedu teostades oleks ta pidanud silmas vastustaja huvi vedada maja Norrasse. Vastustaja on seisukohal, et apellant ei ole vedu teostades tegutsenud vastustaja soodustamise tahtlusega, vaid üksnes enda tulu teenimise huvides; 9) alusetust rikastumisest tuleneva nõude võib välistada VÕS § 1020 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumine asjaajaja poolt. Käesoleval juhul ei olnud tegemist hädaolukorraga, millise puhul ei oleks apellandilt vastustaja eelnevat teavitamist olnud mõistlik oodata. Sellest hoolimata ei ole apellant transportima asumise kavatsusest vastustajat teavitanud ega oodanud ära ka vastustaja otsust asjaajamise kohta, millist asjaolu tõendab
selgelt ka vastustaja poolse allkirja puudumine rahvusvahelise kaubaveo saatelehel. Muid tõendeid selle kohta, et apellant oleks vastustajat transportima asumisest teavitanud, ei ole apellant kohtule esitanud. Seega on alusetust rikastumisest tulenev nõue vastustaja vastu välistatud; 10) tõendatuks ei saa lugeda apellandi poolt kulutuste tegemist käsundita asjaajamise raames. Kulutuste tegemist ei tõenda esitatud arved ega tasaarveldusakt. Tõendatud ei ole tasu suuruse mõistlikkus ega tehtud kulutuste vastavus turutingimustele. Lisaks leidis vastustaja, et Saue Auto AS poolt Provintsi Transport OÜ-lt tellitud veo maksumuseks ei ole mitte 39 500 krooni vaid 21 500 krooni, mis on tasutud 13.08.2010.a ülekandega. Maksekorralduselt ei nähtu, et tegemist oleks arve osalise tasumisega, samuti puuduvad viited tasaarveldusele vms. Arve nr 939 on allkirjastamata ning see ei võimalda tõendada sellel näidatud veo teostamist.
10.1.Vastustaja esitas 19. märtsil 2014.a vastuväite kohtu tegevusele leides, et kohus on täiendavate tõendite esitamise võimaldamisel kaldunud kõrvale TsMS § 5 lg-tes 1 – 3 sätestatust. Samuti esitas vastustaja vastuväite apellandi poolt hagi muutmisele. Senises menetluses on apellant (hageja) läbivalt tuginenud lepingusuhtest tulenevale võlgnevusele, mistõttu tuleb käsundita asjaajamise sätetele tuginemist pidada hagi muutmiseks. Vastustaja ei nõustu apellandi poolt hagi muutmisega. Antud olukorras ei ole võimalik apellandi käsundita asjaajamisest tuleneva nõude rahuldamine, kuivõrd selline nõue on esitatud hilinenult ning mistahes alternatiivset nõuet ei ole menetluses esitatud. Vastustaja vaidles vastu ka apellandi ja kolmanda isiku seisukohtadele ning täiendavalt esitatud tõendite vastuvõtmisele. Kõik 10.03.2014.a esitatud täiendavad tõendid (ekirjavahetuse väljatrükid) on kolmas isik E. M. esitanud ringkonnakohtule juba varem, kuid kohus luges need hilinenuks. Seetõttu ei ole neid tõendeid võimalik vastu võtta ka praeguses menetlusstaadiumis. Ükski eelnimetatud e-kirjadest ei ole vahetatud enne vaidlusaluse veo teostamist. 10.11.2010 e-kiri on saadetud Marko Lehes’elt E. M. ’le pea pool aastat peale vaidlusaluse veo teostamist ning sellega ei ole võimalik seostada poolte tahet ega huvi veo suhtes enne veo teostamist või veo teostamise ajal. Samuti puudub e-kirjades viide vaidlusalusele veole, nagu ka veo saajale. Samadel põhjustel ei ole võimalik E.M. poolt esitatud muude e-kirjade seostamine vastustaja huviga tellida apellandilt vedu. Apellant on juba varasemas menetluses esitanud väite, et H. T. pidi kooskõlas 16.03.2009 lepinguga tasuma palkmaja eest vahendid vastustaja arveldusarvele, kuid ei olnud senini kasutanud võimalust oma ütluste tõendamiseks ega ka vastavate tõendite kogumiseks, kuigi tal on see võimalus kogu aeg olemas olnud. Apellant ei ole põhjendanud, miks ei ole antud tõendit (H. T. i konto väljavõte) kohtule varem esitatud. Lisaks sellele on dokument esitatud norrakeelsena ning ilma eestikeelse tõlketa vastuolus TsMS § 33 lg-ga 1. Viidatud põhjustel tuleb nimetatud tõend menetlusosalistele tagastada. Asja materjalide juurde tuleb jätta võtmata ka apellandi raamatupidamisprogrammi väljavõte Provintsi Transport OÜ arve nr 21006133 tasumise osas. Apellandil oli võimalik sellekohaseid asjaolusid tõendada juba varasemas menetluses. Lisaks ei tõenda raamatupidamisprogrammi väljavõte, et apellant on Provintsi Transport OÜ-le veo eest tasunud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 2 747,18 eurot. Sellele lisaks kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele viivis VÕS §-s 113 sätestatud määras alates 12.05.2011.a kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 25.04.2014.a summas 664,62 eurot ja alates 26.04.2014.a lisanduva viivisena kuni kohustuse kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kokkuvõttes rahuldatakse hagi põhinõude osas täielikult (s.o summas 2 747,18 eurot) ja viivise osas osaliselt, s.o VÕS §-s 113 sätestatud määras.
12.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et hagi ei kuulunud tõendamatuse tõttu rahuldamisele lepingulisel alusel. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus maakohtu kõiki sellekohaseid põhjendusi. Õige on maakohtu hinnang tõenditele, mille kohaselt puudus alus lugeda poolte vahel 17.06.2010.a sõlmituks kaubaveoleping. Eelkõige ei tõendanud hageja oma väidet, et kostja oli esitanud veolepingu sõlmimiseks omapoolse tahteavalduse ehk teinud pakkumuse. TsÜS § 69 kohaselt muutub tahteavaldus kehtivaks siis, kui adressaat tahteavalduse kätte saab. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks avaldanud lepingu sõlmimiseks tahet, edastades 17.06.2010.a dateeringuga allkirjastamata tellimuse (t lk 9).
12.2.Maakohtu 24.10.2011.a eelistungil on hageja esindaja selgitanud, et „Esialgne tellimus saadeti posti teel allkirjastamata. Äripraktikas ongi selline tava, et kõik on allkirjastamata.“ Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et allkirjastamata dokumentide posti teel saatmist ei ole alust pidada levinud äripraktikaks. Tõendatud ei ole ka poolte vahel eelnenud äri- või lepingusuhete olemasolu, mille põhjal saanuks teha järeldusi, kas allkirjastamata tellimuse paberkandjal esitamine võis olla kooskõlas nendevahelise praktikaga. Tõendeid ei ole esitatud asjaolu kohta, et 17.06.2010.a dateeringuga allkirjastamata tellimus oleks kuhugi paberkandjal või e-posti teel edastatud enne 7. jaanuari 2011.a. Seega ei ole kinnitust leidnud kostja poolt 2010.a juunikuus veolepingu sõlmimiseks tahte avaldamine ning sellest tulenevalt ka lepingulise kohustuse olemasolu.
13.1.Ringkonnakohus on seisukohal, et täiendavaid võimalusi esitamaks senises menetluses esitamata tõendeid ja faktiväiteid poolte vahel lepingusuhte olemasolu kohta ei tulenenud asjaolust, et iseseisva nõudeta kolmas isik E. M. avaldas soovi menetlusse astuda alles apellatsiooniastmes (kolmas isik on menetlusse kaasatud 25. juuni 2013.a ringkonnakohtu määrusega). Menetlusse astumine alles apellatsioonimenetluses ei anna ringkonnakohtu arvates kolmandale isikule õigust esitada ringkonnakohtule tõendeid või asjaolusid, mille esitamise õigust apellatsioonimenetluses ei ole TsMS § 652 lg-te 1 ja 3 kohaselt menetluse poolel (s.o käesoleval juhul apellandil).
13.2.Tulenevalt TsMS § 214 lg-test 1 ja 2 laieneb iseseisva nõudeta kolmandale isikule TsMS §-des 237 ja 330 sätestatu, mille kohaselt tuleb avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited esitada kohtule üldjuhul maakohtus läbiviidavas eelmenetluses ning hiljem esitatud avaldusi saab TsMS § 331 kohaselt arvestada üksnes juhul, kui avalduse õigeaegset esitamist takistas mõjuv põhjus. Ringkonnakohtu arvates ei ole niisuguseks mõjuvaks põhjuseks menetlusse astumine alles apellatsiooniastmes, kuna kolmandal isikul oli iseenesest võimalik menetlusse astuda juba varem. TsMS § 214 lg 4 kohaselt oleks kolmandal isikul E. M. l võimalik tema vastu hagi esitamise korral esitada tõendid selle kohta, et võlasuhte pooleks ei olnud mitte tema füüsilise isikuna, vaid kostja (Loodusmaja OÜ). Muu hulgas oleks tal võimalik tugineda vastuväitele, et ei saanud esitada taotlust, väidet või tõendit või
kaebust seetõttu, et ta astus menetlusse liiga hilja, või et hageja ise jättis asjakohase taotluse, väite või tõendi esitamata.
14.1.Ringkonnakohtu arvates on maakohus rikkunud kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust, jättes käsitlemata, kas poolte vahel võis lepingulise suhte asemel olla tekkinud käsundita asjaajamise suhe. Riigikohtu otsuste nr 3-2-1-83-12 (p 14) ja 3-2-1-57-13 (p 11) kohaselt tuleb kohtul juhul, kui väidetav lepingusuhe ei leia tõendamist, kontrollida, kas pooltevaheline suhe vastab muu seadusest tuleneva eriregulatsioonile alluva võlasuhte, käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tunnustele. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel tuleb kohtul selgitada menetlusosalistele ka tõendamiskoormise jaotust. Tõendamiskoormise selgitamine omakorda eeldab menetlusosalistele võimaluse andmist esitada oma seisukohti ja tõendeid nende asjaolude kohta, mida vastavalt tõendamiskoormise jaotusele kummalgi menetlusosalisel tõendada tuleks.
14.2.Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-34-11 (p 10) selgitanud, et kui kohus on hagi menetlusse võtmisel ja eelmenetluses rikkunud selgitamiskohustust võimaliku alternatiivse nõude esitamise osas, peab ta võimaldama hagejal avaldada seisukohta, asjaolusid ja tõendeid ka pärast eelmenetluse lõppu, sh peab seda vajadusel võimaldama ka ringkonnakohus. Seejuures on ringkonnakohtul võimalik tuvastada maakohtus tuvastamata jäänud asjaolusid ning hinnata maakohtus hindamata jäänud tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et hageja ja tema poolel menetlusse astunud iseseisva nõudeta kolmas isik ei kasutanud täiel määral oma võimalusi esitada pooltevahelise lepingusuhte kohta tõendeid maakohtu menetluses, ei võta neilt õigust esitada täiendavaid tõendeid olukorras, kus apellatsioonimenetluses selgub maakohtu poolne kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse rikkumine. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et asja materjalide juurde tuleb võtta dokumentaalsed tõendid, mille menetlusosalised on ringkonnakohtule esitanud pärast asja arutamise uuendamist ringkonnakohtu 20. veebruari 2014.a määrusega.
14.3.Apellant (hageja) on esitanud järgmised tõendid: (1) e-kirjavahetus Marko Lehes’e ja E.M. vahel novembrist 2010 ühel lehel; (2) H. T. ’i pangakonto väljavõte 21. maist 2010 ühel lehel; (3) Saue Auto AS-i raamatupidamise väljavõte ajavahemikust 25.06.2010 – 13.08.2010 Provintsi Transport OÜ-le tehtud maksete kohta ühel lehel; (4) Saue Auto AS arve nr 939 seeria LV, adresseerituna Provintsi Transport OÜ-le, transporditeenuse eest Sundsvall-Riga, summas 18 000 krooni (1 150,41 eurot); (5) Saue Auto AS ja Provintsi Transport OÜ juhatuse liikmete poolt allkirjastatud 02.07.2010 tasaarveldusakt, mille kohaselt teeb Saue Auto AS ettepaneku teha tasaarvestus 18 000 EEK osas, lugedes tasutuks Saue Auto AS Arve LV 939 (25.06.2010) summas 18 000 kr ja ühtlasi Provintsi Transport OÜ arve 2100613 (30.06.10) osaliselt summas 18 000 kr, mille tulemusena jääb Saue Auto AS-l arvest 21006133 tasuda 21 500 EEK; (6) Saue Auto 13.08.2010 maksekorraldus Provintsi Transport OÜ-le summas 21 500 EEK, selgitusega „arve 21006133“.
14.4.Iseseisva nõudeta kolmas isik on esitanud järgmised tõendid: (1) 10.11.2010 e-kiri Marko Leheselt Rain Lehesele ja E. M. le (sama esitanud ka apellant); (2) 09.11.2011 Rain Lehese ja E.M. kirjavahetus, (3) 29.11.2011 – 07.12.2011 Rain Lehese ja E.M. kirjavahetus; (4) H. T. i pangakonto väljavõte kuupäevaga 21.05.2010 (sama esitanud ka apellant).
14.5.Vastustaja (kostja) on esitanud järgmised tõendid: (1) väljavõte veebilehelt http://www.th.ee/palkmaja ühel lehel; (2) väljavõte veebilehel http://www.th.ee/palkmaja asuvatest transporti teostavatest veokitest (2 pilti) kahel lehel; (3) väljavõte veebilehe http://www.th.ee/palkmaja statistikast ühel lehel.
15.1.Ringkonnakohus leiab, et esiletoodud asjaolude ja tõendite pinnal on alust lugeda tuvastatuks poolte vahel käsundita asjaajamise suhe vaidlusaluse veo teostamisel 2010.a juunis. Õigussuhte saab VÕS § 1018 lg 1 järgi kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud. Käsundita asjaajaja võib täita kolmanda isikuna teise isiku kohustuse (VÕS § 78) või teha muu teo teise isiku kasuks. Käsundita asjaajajal on VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline.
15.2.Käesoleval juhul on hageja tuginenud asjaolule, et hageja korraldas kostja toodangu (palkmaja detailide) veo kostja Norras asuvale kliendile ja kandis sellega seotud kulud, s.o tasus veo eest faktilisele vedajale (Provintsi Transport OÜ-le). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja kirjeldatud tegevust on põhjendatud käsitada kostja asja ajamisena, kuna see aitas kaasa kostja kui palkamajade tootmisega tegeleva ettevõtja toodangu realiseerimisele ning Norrasse kohale toimetatud majadetailide eest sai kostja maja tellijalt ka tasu. Ringkonnakohtu arvates võimaldab tõendite kogumis hindamine jõuda järeldusele, et Provintsi Transport OÜ poolt 2010.a juunis teostatud veo puhul oli tegemist H. T. i poolt tellitud palkmaja kohaletoimetamisega, kusjuures palkmaja müügilepingu ostja H. T. iga allkirjastas müüjana küll kolmas isik E. M. , kuid palkmaja tootjaks oli OÜ Loodusmaja. 16. märtsil 2009.a sõlmitud müügilepingu (tõlge t I kd lk 75-76) kohaselt pidi maja detailid valmis freesituna saadetama Norrasse 2010. aasta kevadel ning monteerimine pidi toimuma 2010. aasta oktoobrikuu jooksul. Maja kogumaksumus 405 300 NOK tuli kanda osamaksetena OÜ Loodusmaja arveldusarvele SEB Pangas. 01.03.2009.a müügipakkumise (tõlge t I kd lk 77) kohaselt oli transpordi, s.o ühe veoauto koorma, maksumuseks 21 600 NOK. Rahvusvahelisel kaubaveo saatelehel (t I kd lk 70) on kauba saatjaks märgitud kostja (Loodusmaja OÜ), saajaks H. T. (Norra) ja vedajatena Reiskent Teenus, Provintsi Transport OÜ ja Saue Auto AS. Lahtrist nr 24 nähtuvalt on kaup Norrasse saabunud 22. (26.) juunil 2010, mida on oma allkirjaga kinnitanud H. T. . Hageja poolt 10.03.2014.a esitatud H. T. i kontoväljavõttelt dateeringuga 21.05.2010.a nähtub, et H. T. on Loodusmaja OÜ arvelduskontole teinud ülekande summas 182 385 NOK, mis vastab 16.03.2009.a müügilepingus märgitud II osamakse suurusele. Samuti vastab konto väljavõttelt nähtuv Loodusmaja OÜ arveldusarve number 16.03.2009.a lepingus märgitule. Loodusmaja OÜ ei ole eitanud H. T. raha saamist. Samuti ei ole Loodusmaja OÜ põhistanud, nagu oleks tal olnud vaidlusalusel perioodil H. T. muid võlasuhteid peale kõne all oleva palkmaja tellimuse. Eeltoodu põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et palkmaja veo korraldamine Eestist Norrasse, mille tulemusena tasus palkmaja ostja H. T. kostjale maja hinna, on käsitatav kostja asja ajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes.
15.3.Ringkonnakohtu arvates on hageja eelkäsitletud asjaoludel tegutsenud tahtega ajada teise isiku (kostja) asja. Veo korraldamisel oli hageja teadlik, et veo esemeks on kostja toodang (palkmaja detailid) ning hageja ei pidanud seega silmas üksnes omaenda asjade ajamist. Käsundita asjaajamise sätete kohaldamist ei välista samas asjaolu, et veo korraldamisel järgis hageja lisaks ka omaenda majanduslikke huve (teenuse osutamine eesmärgiga saada selle eest tasu). Samuti ei välista käsundita asjaajamise õigussuhte tekkimist asjaolu, et kolmas isik E. M. võis tegutseda vastustaja toote edasimüüjana ning et ta pakub oma nimel palkmajade ehituse ja paigaldamise teenuseid. Kohus möönab, et asjaajamine
toimus olukorras, kus olnuks ootuspärane sõlmida teenuse osutamiseks leping. Käsundita asjaajamise võlasuhte tekkimine on aga ringkonnakohtu arvates võimalik ka juhul, kui üks pooltest tugineb (ekslikult) lepingusuhte olemasolule, kuid hiljem ilmneb, et lepingut ei ole tegelikkuses sõlmitud. Kuna lepingusuhte olemasolu tõendamist ei leidnud, puudus ühtlasi muu alus hageja poolt kostja asja ajamiseks. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on täidetud VÕS § 1018 lg 1 punktis 2 sätestatud eeldus, s.o asjaajamisele asumine vastas soodustatu (Loodusmaja OÜ) huvile ja eeldatavale tahtele. Veoteenuse osutamine oli objektiivselt kooskõlas kostja majanduslike huvidega, kuna kohaletoimetatud kauba (majadetailide eest) sai kostja tellijalt (H. T. ) vastusoorituse. Seejuures ei sõltu hinnangu andmine käsundita asjaajamise õigustatusele sellest, kui suurt tasu on hageja soovinud oma teenuse eest saada. Käsundita asjaajaja tasunõue ei tulene mitte pooltevahelisest lepingust, vaid VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb hinnata kulutuste ja tasu mõistlikkust ning vajalikkust. Kostja ei ole peale teenuse väidetavalt liiga kõrge hinna ja teiste lepingupartnerite olemasolu toonud esile muid põhjendusi, miks ei vastanud hageja poolt pakutud veoteenus tema huvidele ja eesmärkidele. Need asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et mõistlikult võttes ei oleks soodustatu (kostja) eelduslikult nõustunud hageja poolse käsundita asjaajamisega. Käsundita asjaajamise võlasuhte tekkimist ei välista kostja (vastustaja) väide, mille kohaselt ei ole ta saanud palkmaja lõplikult ostjalt majadetailide veo eest tasu. Vedu teostati kostja majanduslikes huvides ning puudub põhjendus, miks peaksid veokulud jääma veo korraldanud vedaja enda kanda. Küsimus sellest, kuidas jaotatakse veokulud palkmaja tootja ja lõppostja vahelises suhtes, on seotud nendevahelise õigussuhtega, ega välista hageja nõudeõigust käsundita asjaajamise sätete alusel. Ringkonnakohtu arvates toetab seisukohta, mille kohaselt veo teostamine vastas põhimõtteliselt kostja huvidele ja eeldatavale tahtele, muuhulgas ka kolmanda isiku E. M. 8.10. novembril 2010.a peetud e-kirjavahetus kostja juhatuse liikmete R. ja M. Lehesega. Selle sisust nähtub, et transporditeenuse tellimine hagejalt (Saue Autolt) oli kostja juhatuse liikmetele vastuvõetav juhul, kui kokkuleppele jõuti teenuse mõistlikus hinnas. Kuna käsundita asjaajamine vastas ringkonnakohtu hinnangul soodustatu huvile ja eeldatavale tahtele, ei ole vajalik asjaajamise täiendav heakskiitmine soodustatu poolt (VÕS § 1018 lg 1 p 1).
15.4.VÕS § 1020 kohaselt peab käsundita asjaajaja soodustatut üldjuhul asjaajamisele asumise kavatsusest teavitama ning ootama ära tema edasise otsuse asjaajamise kohta. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks teavitanud soodustatut, s.o kostjat, oma kavatsusest asuda kostja asja ajama, s.o korraldama kostja huvides palkmajadetailide vedu Norrasse. Asjas ei ole esile toodud, et hageja kui käsundita asjaajaja oleks enne 2010.a juunis veo teostamisele asumist suhelnud kostjat esindama õigustatud isikuga. Küll aga on hageja tuginenud sellele, et veo korraldamise osas suhtles hageja E. M. ’ga, keda pidas õigustatuks kostja huvides veoteenust tellima. Käesoleva tsiviilasja raames puudub otsene vajadus hinnata, kas E. M. tegevus võis tuua kaasa vahetuid õiguslikke tagajärgi kostja jaoks TsÜS § 118 lg 2 alusel (nn talumisvolitus), kuna kinnitust ei leidnud asjaolu, nagu oleks E. M. teinud kostja nimel, s.o esindajana, hagejale tahteavalduse veolepingu sõlmimiseks. Ringkonnakohus märgib siiski, et nähtuvalt E. M. ja kostja juhatuse liikme R. Lehese vahelisest e-kirjavahetusest ajavahemikul november – detsember 2011 toimus vaatamata töösuhte lõppemisele ka 2011. aasta lõpus kostja ja E. M. vahel koostöö, mille käigus kolmas isik vahendas kostja toodangut Norra klientidele. Arvestades seda asjaolu ning jäädes eelpool väljendatud seisukohale, et käsundita asjaajamine vastas soodustatu huvile ja eeldatavale tahtele, leiab ringkonnakohus, et VÕS
§ 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumine ei muuda käesoleval juhul käsundita asjaajamist õigustamatuks ega välista kulutuste ja tasu maksmise nõuet.
16.Õigustatud käsundita asjaajamise võlasuhte olemasolul tuleneb käsundita asjaajaja õigus kulutuste hüvitamiseks ja tasu saamiseks VÕS §-st 1023. Käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. VÕS § 1023 lg 2 kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult. Tuginedes VÕS § 1023 lg-tele 1 ja 2, tuli seega hagejal kui käsundita asjaajajal tõendada enda kulutusi, mida ta veo korraldamisel kandis, ja tasu nõudmiseks mõistliku tasu suurust.
16.1.Hageja on esile toonud, et ta on teinud käsundita asjaajamise raames kostja kasuks kulutusi summas 39 500 krooni ehk 2524,51 eurot. Nimetatud summa nähtub t lk 10 olevalt Provintsi Transport OÜ arvelt nr 21006133 (30.06.2010), mille kohaselt teostati vedu Eestist (Varstu) Norrasse (T. ) 18. juuni 2010 CMR (rahvusvahelise kaubaveo saatelehe) alusel. Arve kohaselt võlgneb Saue Auto AS nimetatud veo eest Provintsi Transport OÜ-le 39 500 krooni ehk 2 524,51 eurot. Seega on hageja tuginenud asjaolule, et ta ei teostanud küll ise vahetult majadetailide vedu, vaid veo otseseks teostajaks oli Provintsi Transport OÜ, kellele hageja on veoteenuse eest tasunud. Lisaks leidis hageja, et tegutsedes oma majandus- ja kutsetegevuse raames on tal alus nõuda kostjalt VÕS § 1023 lg 2 järgi ka mõistlikku tasu summas 222,67 eurot. Nimetatud nõudes tugineb hageja enda poolt kostjale esitatud 30.06.2010.a arvele nr 459/seeria UV (t lk 11), mille kohaselt võlgneb Loodusmaja OÜ Saue Auto AS-le 42 984 krooni (2 747,18 eurot).
16.2.Kulutuste kandmise kohta summas 39 500 kr (2524,51 eurot) on hageja esitanud 13.08.2010 maksekorralduse, millest nähtuvalt on hageja kandnud Provintsi Transport OÜ-le üle 21 500 krooni selgitusega „arve nr 21006133“. Sellele lisaks esitas hageja tõendid, mille kohaselt ülejäänud 18 000 krooni osas on Saue Auto AS ja Provintsi Transport OÜ teostanud vastastikuste nõuete tasaarvelduse. 02.07.2010.a tasaarveldusaktis märgitu kohaselt jääb Saue Auto AS-l arvest 21006133 tasuda veel 21 500 kr, millise summa tasumine nähtubki 13.08.2010.a makskorralduselt. Hagejal Provintsi Transport OÜ ees kohustuse olemasolu summas 39 500 krooni tulenevalt arvest nr 21006133 kinnitab ka hageja raamatupidamisprogrammi väljavõte ajavahemikust 25.06.2010 – 13.08.2010. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud tõenditega nende kogumis on hageja tõendanud kulutuste tegemise summas 39 500 krooni ehk 2524,51 eurot. Kuna nõuete tasaarveldamine (02.07.2010.a) toimus enne pangaülekande tegemist (13.08.2010.a) ja tasaarveldusaktis oli sõnaselgelt näidatud arvest nr 21006133 tasuda jääv summa, ei pidanud maksekorralduse selgituses kajastuma asjaolu, et kõnealune arve tasutakse ülekandega üksnes osaliselt. Samuti ei pidanud maksekorralduse selgitus sisaldama viidet tasaarveldusele. Tasaarveldusakti ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et selles viidatud arve nr LV 939 25.06.10 on allkirjastamata, kuna Provintsi Transport OÜ juhatuse liige on sellel arvel kajastatud nõuet tunnistanud oma allkirjaga 02.07.2010.a tasaarveldusaktil.
16.3.Kohus leiab, et hageja poolt kantud kulutused summas 2524,51 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja ei esitanud vaatamata ringkonnakohtu poolt selleks antud
võimalusele tõendeid selle kohta, et hageja kantud kulutused seoses transporditeenuse osutamisega oleksid olnud ebamõistlikult suured ega vastanuks turutingimustele. Transpordikulu suuruse mõistlikkust kinnitab kaudselt ka asjaolu, et nähtuvalt palkmaja tellijale H. T. tehtud pakkumisest ja temaga sõlmitud lepingust oli palkmajadetailide Eestist Norrasse vedamise arvestuslik kulu (ühe veoautokoorma maksumus) 21 600 NOK, mis 2010.a juuni seisuga vastas 2743,20 eurole. Kulude liigsele suurusele viidatakse küll E. M. ja M. Lehes’e vahelises 10. novembri 2010.a e-kirjavahetuses, kuid selle kirjavahetusega ei ole siiski tõendatud, et transpordikulu summas 2524,51 eurot oleks ebamõistlikult suur ja turutingimuste kohane kulu oleks olnud ca 2045 eurot (32 000 kr).
16.4.Tasu summas 222,67 eurot väljamõistmise taotluse põhjendusena on hageja esile toonud oma tegutsemise majandus- ja kutsetegevuse raames ning selle asjaolu üle vaidlus puudub. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue kuulub ka selles osas rahuldamisele. Kohus luges tõendatuks hageja poolt kulutuste tegemise summas 39 500 krooni ehk 2524,51 eurot. Majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku puhul tuleb tasu saamise õigust eeldada. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ega tõendeid, mille kohaselt tasu summas 222,67 rahvusvahelise veoteenuse korraldamise eest oleks ebamõistlikult suur või muul alusel põhjendamatu. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks ka tasu summas 222,67 eurot väljamõistmine VÕS § 1023 lg 2 alusel.
17.Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise kohustuse täitmisega viivitatud aja eest. Kuna poolte vahel puudus lepinguline suhe, on viivise nõuet võimalik esitada VÕS § 113 alusel. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-54-08 (p-d 10 – 13) selgitanud, et ka käsundita asjaajamisest tuleneva hüvitiskohustuse täitmata jätmise korral peab soodustatu maksma asjaajajale viivist VÕS § 113 järgi.
17.1.Viivist on VÕS § 113 lg 1 kohaselt võimalik nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust). Mõistliku aja kulgemine eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu rikastumise ajast (mh olematu või kehtetu kohustuse täitmisest). Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi saama teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest. Hageja ei ole menetluses esitanud seisukohti, missugusest ajast alates tuleks lugeda alusetu rikastumise kohustus sissenõutavaks.
17.2.VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Ringkonnakohus leiab, et seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista alates hagi esitamisest, s.o 12. maist 2011.a. Kuigi hageja tugines varasemas menetluses üksnes lepingulisele suhtele ja taotles ka viivise väljamõistmist lepingus sätestatud määras, sai kostja alates hagi esitamisest arvestada muuhulgas sellega, et vaidlus võidakse lahendada alusetu rikastumise sätete kohaselt. Käsundita asjaajamise toimumisest (kulude kandmine juulis ja augustis 2010) kuni hagi
esitamiseni kulunud aeg on ringkonnakohtu arvates käsitatav mõistliku ajavahemikuna alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse täitmiseks, kuivõrd sellele eelnesid pooltevahelised läbirääkimised maksenõude põhjendatuse ja võimaliku kompromissi sõlmimise üle.
18.TsMS § 173 lg 3 ja § 163 lg 1 alusel jäävad hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud 94 % ulatuses kostja kanda ja 6 % ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kuulub hagi tervikuna rahuldamisele 94 % ulatuses, kuna kohus jätab rahuldamata enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 177,69 eurot. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud hüvitab vastustaja (Loodusmaja OÜ) TsMS § 167 lg 1 järgi sarnaselt apellandi menetluskuludega.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.