Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

hagiavalduses toodud nõue muutus sissenõutavaks 14.02.2003 notariaalakti koostamisega ning seega saabus TsÜS § 146 lg-s 5 toodud tähtaeg 14.02.2013. Maakohtu otsus 27.09.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja ei ole vastanud hagile tähtaegselt. Samuti ei ole tähtaegne taotlus aegumise kohaldamiseks. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 esimesele lausele ja lg-le 6, märkis kohus, et olles tutvunud asja materjalide ja tõenditega, tuleb hagi jätta rahuldamata. Samuti tugines kohus TsMS § 436 lgle 7 ja § 438 lg-le 1. Kohus märkis, et on TsMS § 436 lg 2 esimese lause ja lg 4 esimese lause järgi pooltevahelise õigussuhte määratlemisel seotud poolte esitatud asjaolude ja tõenditega (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-62-08 p 11). Kohus leidis, et hageja nõude alus saab hagis kirjeldatud asjaoludel olla esimese võimalusena VÕS § 108 lg 2 esimene lause, kui käsitleda nõuet lepingu täitmise nõudena. Seejuures tugines kohus ka VÕS § 8 lg-le 2, mis sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kohus leidis, et hageja ei saa nõuda 14.02.2003 lepingust tulenevate kohustuste täitmist kostjalt, kuna kostja ei ole nimetatud lepingu pool. Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele (VÕS § 8). Kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub, mida kostja teinud ei ole. Kostja ei ole ka astunud müüja asemel kinnistu müügilepingusse. Seega ei saa kostjale tuleneda kohustusi hageja ja müüja vahelisest lepingust, s.t see leping ei saa iseenesest olla hageja nõude aluseks kostja vastu (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-44-11 p 27). Teine haginõude alus saab olla TsÜS § 68 lg 5, mis sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma, koosmõjus AÕS § 65 lg-ga 1, mille kohaselt isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Viidates TsMS § 436 lg 4 esimesele lausele, mille järgi on kohus seotud pooltevahelise õigussuhte määratlemisel poolte esitatud asjaoludega, märkis kohus, et hageja ei ole tuginenud hagiavalduses asjaolule, et kinnistusraamatu kanne hageja eelmärke osas oleks ebaõige. Samuti ei ole hagiavalduses toodud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt näha, et hageja oleks saanud kinnisasja omanikuks, st ebaõige ei ole vähemalt hageja suhtes ka kinnistusraamatus praegu olev omanikukanne. Järelikult ei saa hageja nõuda TsÜS § 68 lg 5 ja AÕS § 65 lg 1 alusel kinnistusraamatu kande muutmiseks kostja nõusolekut. Tulenevalt eeltoodud põhjendustest leidis kohus, et hageja nõue ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Viidates toimiku lehekülgedele 22 ja 24-26, märkis kohus, et nimetatud tõendid ei oma asja lahendamisel tõenduslikku tähendust ja kohus jätab tõendid TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. Apellatsioonkaebus 28.10.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 27.09.2013 otsuse ja teha uus otsus, millega anda hagejale omand 2500/24998 mõttelisele osale kostjale kuuluvast kinnistust katastritunnusega 19801:001:2094, Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa 182902. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja hinnangul on maakohtu otsus põhjendamatu ja kuulub tühistamisele nii menetlus- kui materiaalõiguse normi rikkumise tõttu lepingute olemuse asjaolude hindamisel, tõendite hindamisel ja menetluskulude kindlaksmääramisel. Kohtu poolt on asjaolud tuvastatud ebaõigesti. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kõik hageja olulised väited tõendite osas. Ainult müügi osas oli leping võlaõiguslik. Eelmärge on vastavuses õigusnormidega kantud kinnistusraamatusse ja kohtul ei ole volitusi oma otsusega sellist kannet ilma igasuguse õigusliku aluseta kehtetuks või tühiseks tunnistada, eriti kui seda ei ole mitte keegi mingitel alustel taotlenud. Põhjendamatu on kohtu viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-44-11 p-le 27, kuna selles käsitletakse võlaõiguslike kohustuste üleminekut. Käesoleval juhul aga on tegemist asjaõigusega. Hageja toob kaebuses esile, et kostja omandas kinnisasja täitemenetluses nr 008/2010/986. Vara enampakkumise aktis olid loetletud kinnistut koormavad asjaõigused ja kostja omandas omandi koos vara koormavate kinnistusraamatu kannetega (hoonestusõigus, 4 eelmärget, keelumärge). Sellega võttis kostja teadlikult üle kohustused õigustatud isikute ees. Kostja esindajal on juriidiline haridus ja ta on teadlik sellise omandamise tagajärgedest. Kinnistu hind 20 000 krooni oli nii väike just kinnistul lasuvate kohustuste tõttu. Ka 19.11.2010 asjaõiguslepingu p-s 4.3.1. tunnistab kostja koormatiste olemasolu, lubades, et hageja kasuks seatud eelmärge jääb kostja maaomandit ka edaspidi koormama. Eeltooduga on kostja tunnistanud eelmärgete kehtivust, lubades selle ülekandmist tema omandis olevale kinnistule ja kohus on teinud otsuse kehtiva kande osas, mida kumbki pool vaidlustanud ei ole ega saagi seda teha. Kohus ei ole neid asjaõiguslepingu sätteid hinnanud ega tõlgendanud. Arusaamatud ja asjassepuutumatud on otsuse arutelud kinnisturaamatu kande ebaõigsusest AÕS § 65 lg 1 kohaselt. Pooled ei ole sellistele asjaoludele toetunud ega neid käsitlenud. AÕS § 65 lg 1 võiks olla hagi aluseks kostja puhul, kui ta sooviks kinnistusraamatu kannet, mis teda kahjustab, muuta. Kostja ei ole sellekohast nõuet esitanud. Kanne on kehtiv ja sellele tugineb hageja oma õiguspärastes nõuetes. Edasine menetluse käik Kostjale ei õnnestunud kohtumaterjale kätte toimetada, mistõttu hoiustas kohus kostjale ringkonnakohtu 31.10.2013 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse ja hageja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu kantseleis. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 27.09.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja arutamisel ega otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuses hageja kordab hagiavalduses ja asja arutamisel esitatud seisukohti ja kõigile neile on maakohus hinnangu andnud. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust.

Ringkonnakohtu istungil osales kostja lepinguline esindaja, kes esitas vastuväited apellatsioonkaebusele suuliselt. Kostja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu tuginemine Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-44-11 on igati asjakohane. Nimetatud lahendis leidis Riigikohus järgmist: „Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele (vt VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub“. K K ja G-M K sõlmisid 14.02.2003 võlaõigusliku kinnistu müügilepingu, mille p. 5.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et sõlmivad asjaõiguslepingu ja teevad kinnistamisavaldused lepingu omandi ülekandmiseks müüjalt ostjale hiljemalt 01.06.2003 (t.l.11). Võlaõiguslikku lepingut ei muuda asjaõiguslikuks ka kinnistusraamatusse kantud omandiõiguse ülekandmise nõuet tagav eelmärge, nagu ekslikult leiab hageja. 19.10.2010 sõlmitud notariaalse lepingu p 2.1.2 on kinnistu uus omanik, s.o kostja kinnitanud, et ta ei ole võtnud üle hagejaga sõlmitud võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi. See asjaolu oli hagejale teada, kuna ta oli kaasatud puudutatud isikuna nimetatud lepingu sõlmimisel osalema (t.l.10-21). Hageja on andnud lepingu p-s 6.1 puudutatud isikuna oma tagasivõtmatu nõusoleku nimetatud lepingu alusel tekkiva kinnistu jagamiseks selliselt, et kinnistust eraldatakse osa ligikaudse suurusega 3000 m2 ning hageja puudutatud isikute kasuks seatud eelmärkeid tekkivale kinnistule üle ei kanta (t.l.20). Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.