Võlaõigus › Töövõtulepingud

hinnaks lepiti kokku 230 000 eurot. Kuigi hageja kohustus alustama töödega mais 2012, tegi ta seda alles juulis 2012, mil hageja alltöövõtjad töid teostama asusid. Põhjusel, et hageja ei suutnud tagada tööde teostamist ning nende tähtaegset lõpetamist septembris 2012, teatas kostja 22.09.2012 hagejale lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Hagejal vastuväited puudusid. Samuti ei esitanud hageja ühtegi lepingu p. 12.1 kohast tööde üleandmise–vastuvõtu akti. Objektil oli valmis ehitatud üksnes vundament, karkass ning kandev profiilplekk-katus ja olid ringi tõstetud puurkaevu seadmed. Ülejäänud tööd on tegemata, s.h. ehitamata seinad, põrandad; väljaehitamata katus; tegemata siseviimistlus; paigaldamata küttetorustik, elektri-, kütte- ja ventilatsiooniseadmed; kütte automaatika; elektri toiteliinid, elektrikaabeldus, rajamata veevarustuse välistrassid, rajamata teed, platsid, haljastus). Kostja tasus teostatud tööde eest kokku 118 400 eurot, millest 6000 eurot sularahas. Hageja ei ole teostanud töid, milliste eest väidetavalt kostja oleks jätnud tasumata 69 187, 20 eurot. Hageja ei ole kunagi teostanud töid arves 13 esitatud mahtudes. Lepingu kohaselt võis arveid esitada alles peale tööde üleandmist. Hageja ei ole tasunud Kothoi OÜ arveid nr. 2012051, 2012053, 2012061 ja 2012068, vaid kostja tasus arved nr. 2012051, 2012053 ja osaliselt arve 2012061 (hageja tasus 4000 eurot). Arved 2012061 ja 2012061 tasus kostja Kothoi OÜ-le summas 21 920, 40 eurot. Kuigi hageja aktsepteeris lepingu lõpetamist, keeldus ta kostjale esitamast tööde üleandmisevastuvõtu akte; samuti on üle andmata ehituspäevik, kaetud tööde aktid, materjalide sertifikaadid. Hageja kinnitas Kothoi OÜ esindaja KJ juuresolekul, et hageja ei teinud kuni 2012 septembri lõpuni mitte ühtegi üleandmise–vastuvõtu akti, mis ühtlasi kinnitab, et kõik lepingujärgsed tööd on tegemata. Kõikidel aktidel puuduvad nii ehitusjärelevalve kui ka tellija allkirjad. Samuti ei ole neis esitatud teostatud tööde kuupäevad kooskõlas alltöövõtjate aktides märgitud kuupäevadega. Alltöövõtjate aktidest nähtub tegelik ehitustööde alustamise aeg ja mahud. Esmakordselt nägi kostja hageja esitatud akte 2012 lõpus, mil inkassofirma need saatis. Hagejapoolse lepingu rikkumise tõttu ei olnud isegi 2013 kevadeks tehasehoone renoveeritud ja juurdeehituse remonditööd lõppenud. Hageja poolt teostatud ehitustööd on siiani nõuetekohaselt dokumenteerimata, mistõttu on nende kvaliteet tõendamata; hageja ei ole ühtegi tööd kostjale üle andnud ning kostja pole neid vastu võtnud. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 69 111, 69 eurot, millest põhivõlgnevus on 68 119, 20 eurot ja intress 992, 49 eurot ning alates 01.04.2013 viivise põhinõudelt (68 119, 20 eurolt) VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 67 126, 71 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Pooled vaidlevad selle üle: milline oli lepingu lisaks olev pakkumine (teostatavate tööde nimekiri ja tasu suurus); kes ja millal taganes lepingust või ütles lepingu üles; kas hageja alustas töödega kokkulepitust hiljem; kas kostja edastas hagejale õigeaegselt kõik ehitamiseks vajalikud projektid; kas kostja esitas hageja tehtud töö kvaliteedile ja mahule hagejale pretensioone; kas hageja on esitanud teostatud tööde kohta üleandmis-vastuvõtuaktid; kas aktidel peavad olema ehitusjärelevalve ja tellija allkirjad; kas kostja on lepingut rikkudes jätnud hagejale teostatud tööde eest tasumata 68 119, 20 eurot; kas kostja tasus hagejale sularahas 6000 eurot.

Pooled ei vaidle 02.05.2012 sõlmitud lepingu teksti üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingu lisaks, kust nähtuvad teostatavad tööd ja nende maksumus (kalkulatsioon) on hageja poolt hagiavalduse lisana esitatud dokument või kostja vastuse lisana esitatud hinnapakkumine. Tõendatuks saab lugeda, et pooled leppisid lepingu lisana kokku hageja poolt lepingu lisana esitatud teostatavate tööde nimekirjas. VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-109-11 leidnud, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõikest 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Riigikohtu lahendi nr. 3-2-1-89-12 kohaselt tuleb Riigikohtu praktika järgi lepingu hinnakokkulepet ja täitmist käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina, st tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg. 7 ja § 438 lg. 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-113-11). Seega kuulub lepingu hind tõendamisesemesse. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Lepingu võib lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Hageja seaduslik esindaja selgitas 07.08.2013 istungil, et kostja poolt kohtule esitatud hinnapakkumine oli pakkumine, mis ei sisaldanud vana osa renoveerimist. Pärast seda tehti uus hinnapakkumine vastavalt lepingule. Uue hinnapakkumise andis hageja seaduslik esindaja kostjaga kohtumisel isiklikult üle. Kostja esindaja 07.08.2013 selgituste kohaselt on hageja esitatud hinnapakkumine asjakohatu, kuna sellelt ei nähtu tööde teostamise koht ja seost 02.05.2012 sõlmitud lepinguga ning puudub kostja kui tellija allkiri. Samuti puudub kuupäev. Kostja on seisukohal, et pooled võivad lepingus kokku leppida hinnapakkumisest erinevas summas ja pooled on lepingusse märkinud ka ettenägematud kulud, mis on umbes 10%. Kostja kohtule esitatud pakkumises märgitud tööde hind käibemaksuta oli 203 854 eurot ja hageja kohtule esitatud pakkumises 230 010 eurot. Pooled leppisid lepingu punktis 3.1 kokku tööde maksumuses 230 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Lisades kostja märgitud pakkumisele 10% ettenägematuid kulusid oleks maksumuseks kokku 224 239, 40 eurot, mis ei vasta poolte poolt lepingus kokku lepitud summale. Eluliselt on usutavam, et pooled leppisid töölepingu lisana teostatavate tööde mahus ja hinnas (kalkulatsioonis) kokku samas summas, mis on märgitud lepingu punktis 3.1, mis esitati kohtule koos hagiavaldusele lisatud töövõtulepinguga. Usutav on, et hageja tegi 18.04.2012 hinnapakkumise, millele hiljem lisati täiendavalt vana osa renoveerimistööd ja suurendati selle võrra hinda, koostati uus kalkulatsioon ning sõlmiti 02.05.2012 töövõtuleping. Tähtsust ei oma

asjaolu, kas kalkulatsioonid olid lepingupoolte poolt allkirjastatud. Sarnaselt hageja poolt esitatud kalkulatsiooniga ei ole ka kostja esitatud kalkulatsioon allkirjastatud. Nimetatust ei saa teha järeldust, et kostja ei ole kalkulatsiooni näinud. Esiletoodud asjaoludest tuleneb, et pooled pidasid lepingu maksumuses läbirääkimisi ning kui vahetatud olid lepingu jõustumiseks olulised vastastikused samasisulised tahtevaldused ja saavutasid kokkuleppe, siis allkirjastasid lepingu. Seega tulenevalt VÕS § 637 lõikest 1 ja Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-72-11 märgitust jõudsid pooled enne tööde alustamist hinnas (230 010 eurot, millele lisandub käibemaks) kokkuleppele võttes aluseks hinnapakkumise. Kostja nõustumust hinnapakkumises märgitud hinnaga näitab asjaolu, et pakkumises märgitud hinna on pooled märkinud 02.05.2012 allkirjastatud alltöövõtulepingusse. Kostja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku teistsuguses hinnas, kui hageja esitatud hinnapakkumises, mis kajastub lepingupoolte poolt allkirjastatud 02.05.2012 lepingu punktis 3.1. Asjaolu, et hageja esitatud kalkulatsioon on pakkumine, milles pooled kokku leppisid, kinnitab lisaks kostja esindaja e-kiri. Kostja esitatud e-kiri ei tõenda, et hageja ei oleks hiljem kostjale hinnapakkumist edastanud. Asjas ei oma tähtsust Mapri OÜ 29.02.2012 hinnapakkumine. Kostja soovis hinnapakkumisega tõendada asjaolu, et hageja poolt lepingulisana esitatud pakkumine on OÜ Mapri OÜ pakkumise muudetud variant, mitte hageja hinnapakkumine. Kostja ei ole tõendanud, et hageja alustas töövõtulepingus kokkulepitud töödega hiljem. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja alustas töödega hiljem, siis ei ole kostja tõendanud, et ta oleks hagejale esitanud pretensiooni selle kohta, et hageja ei ole töid alustanud õigeaegselt. Samuti ei ole kostja tõendanud, et isegi kui hageja viivitas tööde teostamisega, siis ei tulenenud see kostja enda käitumisest (vajalike projektide puudumisest). Kostja esindaja kinnitas 26.08.2013 istungil, et esmakordselt pöördus kostja kirjalikult hageja poole 22.09.2012 e-kirjaga s.o. ajal, mil tööettevõtulepingu p. 4.2 kohaselt oleks tööettevõtja tööd lõpetama. Kostja ei ole tõendanud, et esitas pretensioone suuliselt. Suusõnalise lepingu lõpetamisena pealkirjastatud 22.09.2012 e-kirjas märgib kostja, et soovib lõpetada hagejaga suusõnalise lepingu. Lõpetamise põhjustena märgib kostja: 1) hoone ei ole valminud tähtaegselt; 2) puuduvad tööde teostamise aktid; 3) töövõtja ei ole taganud objektil ohutust; töövõtja ei ole objekti nõuetekohaselt tähistanud; 4) töövõtja ei ole hankinud kõiki vajalikke konstruktsioone ja materjale tähtaegadeks. Kirjas palub kostja edastada tellijale kõik dokumendid ja kajastada arved vastavalt PRIA-le esitatud kalkulatsioonile üleandmisvastuvõtmis aktidega. 26.08.2013 kohtuistungil asja sisulisel arutamisel selgitas kostja esindaja esmakordselt, et sisuliselt on 22.09.2012 e-kiri lepingust taganemise avaldus, mille tingisid töövõtulepingu rikkumine ja asjaolu, et töö ei valminud tähtaegselt. Kostja märgib, et juhul kui kohus leiab, et tegemist ei ole taganemisavaldusega, siis on tegemist ülesütlemisega. Kostja viitas VÕS § 637 lõikele 4 ja leidis, et toimunud on töövõtulepingu rikkumine ning töö ei ole tähtajaks valminud. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-64-11 märkinud, et VÕS § 116 lg. 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool on lepingut oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milles seisnes hageja oluline lepingurikkumine, mis võimaldaks kostjal lepingust taganeda. Hageja on menetluse käigus lepingust taganemisele vastu vaielnud ning leidnud, et ta ei ole lepingut oluliselt rikkunud ning et kostja ütles

töövõtulepingu üles VÕS § 655 lg. 1 järgi. Kolleegium leiab, et juhul kui hageja ei olnud töövõtulepingut oluliselt rikkunud, st ei olnud täidetud eeldused lepingust taganemiseks, saab kostja tahteavaldust lepingu lõpetamiseks pidada asjas esitatud asjaoludest lähtuvalt ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg. 1 järgi. See säte võimaldab tellijal töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Lisaks on kolleegium leidnud, et töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu (VÕS § 188) ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg. 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tulenevalt VÕS § 188 lg. 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg. 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg. 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 655 lg. 1 võimaldab tellijal töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg. 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kostja esitatud seisukohad on vastuolulised, kuna vastuses hagiavaldusele märgib kostja, et kuna hageja ei suutnud tagada tööde teostamist ning nende tähtaegset lõpetamist, teatas kostja 22.09.2012 hagejale, tulenevalt lepingu punktist 11 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Hagejal vastuväited puudusid, mis kinnitab hageja nõustumust lepingu lõpetamisele. 26.08.2013 kohtuistungil leidis kostja esindaja esmakordselt, et sisuliselt on tegemist lepingust taganemise avaldusega. Tuvastamist ei ole leidnud sellised olulised lepingurikkumised hageja poolt, mis oleksid tinginud kostja poolt VÕS § 188 alusel lepingust taganemise. Ehitusel omanikujärelevalvet teostanud isiku esindaja TP tunnistajana antud ütlustega on tõendatud asjaolu, et ehitusjärelevalves probleemi ei olnud. Objektil ehituslikult midagi valesti ei olnud. Oluliste puuduste puudumist kuni poolte vahel erimeelsuste tekkimiseni kinnitab ka asjaolu, et kostja tasus arved nr 2, 8 ja 10 ning osaliselt 19.09.2012 esitatud arve nr 13. Seega ei ole kostja tõendanud, et ehitusel esines 22.09.2013 e-kirjas märgitud ehituslikke puudusi, mis oleksid tinginud lepingust taganemise. Tunnistaja KJ ütlustega on tõendatud asjaolu, et suve teisel poolel tekkis pooltel erimeelsus alltöövõtjatele raha maksmata jätmise tõttu, mida tellija oli väidetavalt hagejale kui peatöövõtjale maksnud. Hageja poolt tööde 2012.a. mais alustamist tõendavad hageja alltöövõtjate poolt hagejale esitatud arved. Samuti on 27.06.2012 e-kirjaga tõendatud, et kostja saatis hagejale elektriprojekti; 08.08.2012 e-kirjaga, et kostja esindaja edastas hagejale plaanid vee- ja kanalisatsioonitorustiku projekteerimiseks; 16.08.2012 e-kirjaga ja 27.08.2012 e-kirjaga, et kostja esindaja saatis veel 2012.a. augusti lõpus jooniste muudatusi. Nimetatud tõenditega on tõendatud, et hageja alustas tööde teostamisega vaidlusalusel objektil 2012.a. maikuus ning tööde venimise tingisid kostja hilinenult esitatud pakkumiste ja projektide koostamiseks vajalikud andmed. OÜ Anikor kirjaga ja majandustegevuse registri väljavõttega on tõendatud asjaolu, et vaidlusalusel objektil teostas omaniku järelevalvet Anikor OÜ, keda esindas TP. Tunnistaja KJ ütlustega on tõendatud asjaolu, et omaniku järelevalve esindajana alustas TP tegevust 2012.a. augustis-septembris, siis kui kostja sõlmis lepingu Kothoi OÜ-ga. Kothoi OÜ nõudis tellijalt ehitusjärelevalvet. Sama kinnitas tunnistaja TP, kelle ütluste kohaselt sõlmis ta

omanikujärelevalve lepingu septembris 2012. Ebausaldusväärne ja teiste tõenditega (KJ ütlustega, TP enda ütlustega) vastuolus olev on OÜ Anikor kiri ja TP ütlus selle kohta, et teostas omanikujärelevalve esindajana objektil töid juba 2012 mais. Ehitustööde päevik ei tõenda puuduseid ehitusel. Kostja on nimetatud dokumendiga soovinud tõendada asjaolu, et hageja teostas 2012 maist-juulini väga vähe töid. Nimetatu ei oma tähtsust, kuivõrd eelpool märgitud tõenditega on kinnitust leidnud asjaolu, et kostja ei esitanud pretensioone väheste tööde osas enne 22.09.2012 ning et kostja tingis ise andmete ja vajalike projektide hilise esitamisega tööde viibimise. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-128-09 leidnud, et olukorras, kus lepingurikkumine seisneb töövõtulepingus kokkulepitud tööde üleandmisega hilinemises, saab tellija lepingurikkumisest eelduslikult teada hiljemalt kohustuse lepingujärgse täitmise päeval, kuna talle sel päeval töid üle ei anta. Seega praeguses asjas pidi kostja hageja lepingurikkumisest eelduslikult teada saama hiljemalt 21.11.2007. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas leppetrahvi nõudmisest teatamine 17.03.2008 on toimunud VÕS § 159 lg. 2 järgi mõistliku aja jooksul. Mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada pooltevahelise võlasuhte olemust, seejuures ka töövõtulepingus kokkulepitud tingimusi, eelkõige täitmise tähtaja pikkust, samuti poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda. Kuivõrd pooled sõlmisid lepingu 02.05.2012, siis pidi kostja lepingurikkumisest, s.t. asjaolust, et hageja ei alustanud ehitustöid õigeaegselt, koheselt s.o. 03.05.2012. Kostja poolt hagejale lepingurikkumisest teatamist üle kolme kuu hiljem ei saa pidada rikkumisest mõistliku aja jooksul teatamiseks ning oluliseks põhjuseks lepingust taganemiseks. Seega ei saa lugeda kostjat lepingust taganenuks. VÕS § 655 lg. 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Pooled on 02.05.2012 sõlmitud lepingu punktis 11 kokku leppinud, et: 1) enne lepingu täitmist võib lepingu mõjuvatel põhjustel lõpetada ainult poolte kirjaliku kokkuleppega koos vastastikuste põhjendatud nõudmiste rahuldamisega; 2) lepingu lõpetamisest huvitatud pool esitab teisele poolele kirjalikult motiveeritud ettepaneku, millele teine pool kohustub vastama 10 päeva jooksul; 3) kokkuleppe saavutamisel loetakse leping lõpetatuks ettepaneku esitamise päevast, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS kommenteeritud väljaande kohaselt võivad lepingupooled omavahelise töövõtulepinguga töövõtulepingu ülesütlemisõiguse eeldusi või tagajärgi täpsustada. Küsitav on, kas lepingupooled võivad töövõtulepingu tellijapoolse ülesütlemisõiguse sootuks välistada ja seeläbi tellijale talle soovimatu teenuse osutamise juriidiliselt peale suruda. Selles osas võib paragrahvi pidada olemuslikult imperatiivseks, samas ei ole keelatud kokkulepped, mille kohaselt peab tellija töövõtulepingu ülesütlemise korral enne lepinguga silmas peetud tulemuse saavutamist maksma töövõtjale siiski kogu lepingujärgse tasu. Pooled ei ole 02.05.2012 sõlmitud lepingus välistanud tellijal lepingu lõpetamise õigust. Kostja tellijana saanuks lepingu lõpetada mõjuval põhjusel vastastikusel kokkuleppel. Kostja ei saa 22.09.2012 e-kirja lugeda 02.05.2012 poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu ülesütlemisavalduseks, kuna see ei vasta lepingupoolte lepingus kokkulepitule (punktile 11). Tegemist võib olla pretensiooniga, milles ei ole selgelt välja toodud hageja olulist rikkumist.

Tellija ei saa põhjuseta vabaneda peatöövõtjaga sõlmitud töövõtulepingust sõlmides koheselt uue töövõtelepingu samade tööde teostamiseks alltöövõtjaga (Kothoi OÜ-ga), kes teostas hagejale kui peatöövõtjale alltöövõtjana vaidlusalusel objektil töid. Faktiline tööde teostaja jäi samaks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja organiseeris tööde teostamist vaidlusalusel objektil s.o. tellis kaupu ja teenuseid. Asjaolu, et peatöövõtja ise vahetult ei teosta objektil töid, ei saa olla aluseks töövõtulepingust tuleneva tasu maksmata jätmiseks või põhjuseta lepingu ülesütlemiseks. Seega ei saa kostjat lugeda 22.09.2012 kirjaga töövõtulepingut ülesöelnuks. 26.11.2012 kirjaga on tõendatud asjaolu, et hageja andis kostjale täiendava tähtaja kuni 04.12.2012 lepingust tulenevate tasunõude maksmiseks. Hageja hoiatas kostjat, et summa eelmärgitud kuupäevaks tasumata jätmisel loeb tellija end sõlmitud lepingust taganenuks. Viidatud nõude kostja poolt kättesaamist kinnitab kostja 29.11.2012 e-kiri. Kooskõlas VÕS § 116 lõikega 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Sama paragrahvi teise lõike viienda punkti järgi on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 114 lg. 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. Hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja töövõtulepingust tuleneva kohustuse (tasu maksmise) täitmiseks. Kostja kohustust täitnud ei ole. Seega oli hagejal alus töövõtulepingust taganemiseks. Vastavalt VÕS § 188 lõikele 2 kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Nimetatud sättest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kuni lepingust taganemiseni sissenõutavaks muutunud tasunõuet. Hageja nõue põhineb aktil nr. 4, mille alusel on hageja esitanud kostjale arve nr. 13, mille summa koos käibemaksuga on 83 857, 20 eurot. Kostja tasus arvest 14 670 eurot. Seega on kostjal tasumata 69 187, 20 eurot. 07.08.2013 eelistungil vähendas hageja kostja vastu esitatud põhinõuet 1068 euro võrra, kuna nimetatud nõue on esitatud asjas nr. 2-13-25109 OÜ MK Door vastu ettemaksu tagastamiseks. Seega on hageja põhinõue 68 119, 20 eurot. Poolte vahel sõlmitud lepingu p. 12.1 kohaselt esitab tööettevõtja tellijale tööde lõpetamise kohta üleandmis-vastuvõtmisakti, millega kahepoolselt fikseeritakse tööde lõpetamine. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on hagejale tasunud aktide 1-3 eest esitatud arved 2, 8, 10 ja osaliselt akti 4 eest arve 13). Kostja ei ole tõendanud, et tasus hagejale lisaks 6000 eurot sularahas. Pooled on lepingu punktis 12.1 kokku leppinud, et tööde lõpetamise kohta esitab tööettevõtja tellijale tööde üleandmis-vastuvõtmise akti, millega kahepoolselt fikseeritakse tööde lõpetamine. Punkti 7.1 kohaselt tasub tellija tehtud tööde eest vastavalt teostatud tööde aktile 7 päeva jooksul. Õige ei ole kostja väide selle kohta, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna kostja ei ole akte saanud ja akte allkirjastanud.

Tähtsust ei oma aktide mõlemapoolne allkirjastamine, kuna vaidlusaluse töölepingu täitmisel on tellija tööd faktiliselt vastu võtnud. Kostja poolt hageja esitatud arvete tasumist saab lugeda käitumiseks, millega kostja võttis teostatud tööd vastu. Samuti on tuvastatud, et vähemalt alates 2012 augustist-septembrist oli ehitusel omanikujärelevalve, kes on kohtuistungil antud ütlustega kinnitanud, et ehituse kvaliteedis puudusi ei esinenud s.t kostjal puudus alus tööde vastuvõtmata jätmiseks. Asjaolu, et kostja oli teostatud tööde mahu ja kvaliteediga rahul kinnitab ka Kothoi OÜ poolt kostjale esitatud arve tasumine. Hageja alltöövõtjana esitas Kothoi OÜ hagejale 24.08.2012 akti alusel 24.08.2012 tasumiseks arve ning kuu aega hiljem 24.09.2012 kreeditarve. Samuti kinnitavad nimetatut Kothoi OÜ raamatupidamise väljavõte ja Kothoi OÜ seadusliku esindaja poolt 26.08.2013 istungil antud ütlused, mille kohaselt kostja tasus hagejale varem esitatud tehtud tööde eest esitatud arved. Seega on hageja poolt aktis nr. 4 märgitud tööd kostja vastu võtnud. Kostja ei ole esitanud ühtegi olulist puudust, mis annaks kostjale aluse osaliselt tehtud töö eest tasumata jätmiseks. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg. 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg. 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja tellis vaidlusalusel objektil tööde teostamiseks teenuseid ning kaupu. Nimetatud kinnitavad ka asjas kogutud tõendid: nt katusematerjali tarnet puudutav 04.09.2012 e-kiri, Kothoi OÜ tõend hageja tellimusel kostja objektil tööde teostamise kohta, Kothoi OÜ poolt hagejale e-kirja teel esitatud arved. Samuti tõendavad hageja esitatud aktis nr. 4 tööde teostamist järgmised tõendid: akti read 12-13 alltöövõtjaga Terg EM OÜ 24.07.2012 sõlmitud leping, metallkonstruktsioonide üleandmise aktid ja arved; akti read 1-4, 8, 10, 11, 21, 22, 23, 32 ja 35 Kothoi OÜ ja hageja vahel sõlmitud aktid tööde vastuvõtmise kohta ja Kothoi OÜ poolt hagejale esitatud arved, samuti Kothoi OÜ aruanne teostatud töödest; akti rida 17 Maleko AS-i hagejale esitatud hinnapakkumise ja materjalide müügiarve ning selle tasumist tõendava dokumendiga ning e-kirja ja selle lisaga; akti rida 32 hageja alltöövõtja OÜ Pusatransport poolt hagejale esitatud arvega; akti rida 25 MK Doors poolt hagejale esitatud hinnapakkumise ja arvega ning maksekorraldusega; akti rida 27 EuroVent Est OÜ poolt esitatud arvega ja maksekorraldusega ning saatelehega. Nimetatud dokumentidega on tõendatud, et hageja teostas (korraldas) Simuna objektil vastavalt poolte vahel 02.05.2012 sõlmitud töövõtulepingule töid hageja poolt aktis märgitud ulatuses ja mahus. Kostja ei ole tõendanud, milliseid konkreetseid töid või kui suures mahus hageja ei ole teostanud. Seega puudub kostjal alus hagejale kokkulepitud tasu 68 119, 20 euro maksmisest keeldumiseks. Hagejal on õigus lepingust tulenevat tasu saada, seega tuleb hageja nõue viivise väljamõistmiseks 992, 49 eurot kostjalt välja mõista. Kostja ei ole vaidlustanud hageja viivise arvestust.

Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja on esitanud faktina, et poole leppisid kokku hinnapakkumises, millel ei ole kostja allkirja ning mida kostjale ei ole esitatud. Kostja on tõendanud, et lepingu lisaks on lepingu p. 2.1 kohaselt 18.04.2012 kuupäeva kandev hinnapakkumine hinnaga 203 854 eurot (millele lisandub käibemaks 40 770, 80 eurot, kokku 244 634, 80 euro), mille kostja sai kätte 01.05.2012 ning allkirjastas 02.05.2013. Pakkumise kehtivusaeg oli 90 päeva. Seega kehtis poolte poolt allkirjastatud pakkumine lepingu allkirjastamise ajal. Kostja on tõendanud, et on tasunud hagejale 112 400 eurot. Selles ei ole vaidlust. Lisaks on tõendatud ka sularahamakse 6000 euro teostamine (kuna hageja esindaja kinnitas, et tasutud on arve nr 2, mille koosseisu kuulus ka sularahamakse 6000 eurot). Kokku on kostja tasunud hagejale 118 400 eurot. Seega kokku on hageja maakohtus tõendanud lisatööde teostamist 7949 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks, kokku 9538, 80 eurot. Kostja on tasunud põhi- ja lisatööde eest kokku 113 734, 09 eurot ning selle summa ning kostja poolt tasutud 118 400 osas on veel vahe hageja kasuks 4665, 91 eurot. Loomulikult on hagejal kui õigus lepingu alusel kokku lepitud summast katta nii enda kulud kui ka mõistlik kasum. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et hageja ise ehitustöid ei teostanud. Seega on ettevõtluskulu ja kasumi marginaaliks 118 400 – 92 532, 35 eurot, s.o. 25 867, 65 eurot, mis on 1, 85%. See on igati mõislik. Mistahes muud tööd ei ole teostatud, veel vähem tõendatud ning nende eest kostja tasunud ei ole. Kohaselt ei ole teostatud aktis nr. 4 loetletud tööd positsioonides 4, 8, 11, 17, 21, 22, 23, 25, 27, 32, 35 ning lisatööd positsioonides 1, 3, 5, 6, 7, 9, 11, 13. Kõik nimetatud tööd on teostamata ning nende osas puudub hagejal tasunõue ning kostja tasu maksmise kohustus. Enamiku nende tööde eest tasus kostja pärast hagejaga lepingu ülesütlemist uuele lepingupartnerile Kothoi OÜ-le, kes on seda ka kinnitanud. Juhul, kui hageja asub vastu väitma sellele, et 6000 eurot on temale tasutud sularahas, siis jääb tõendatult tasutud 112 400 euro aluse katmata 1334, 09 eurot ning vaid selle summa osas oleks maakohus asjaoludest lähtudes saanud hagi rahuldada Hageja väidab, et ei saanud teatud etapist ehitustöödega jätkata, sest veel 27.08.2012 tehti joonistes muudatusi, 27.06.2012 esitas kostja hagejale elektriprojekti, 08.08.2012 esitas kostja hagejale lähteandmed vee- ja kanalisatsiooni projekteerimiseks. Tegelikult ei olnud augustiks 2012 valmis veel ehitatava hoone katus ega põrandki, mistõttu mistahes elektri- ning vee- ja kanalisatsiooniprojektid ei olnud ehitamise takistuseks. Piisavaks olid lepingu sõlmimisel esitatud eskiisid. Seda tõendab KJ kinnitus, et ehitustööde venimine ei tulenenud augustis ilmnenud kandekonstruktsiooni veast, vaid ehitus venis juba varem. Lisaks 24.07.2013 sõlmitud töövõtuleping SIM-02 OÜ Terg E&M ja hageja vahel, mille kohaselt metallkonstruktsioonide, kandva profiilpleki ja soklipaneelide paigaldamiseks lepiti kokku, et Terg E&M OÜ alustab konstruktsioonide tootmist 30.07.2012; konstruktsioonide paigaldamist 20.08.2012 ning pleki paigaldamist 27.08.2012. Nimetatud tõendiga on hageja ise efektiivselt tõendanud, et sellise ajagraafiku juures ei olnud hagejal kavatsust ega võimalustki teostada

objekt septembriks 2012, sest augusti lõpus oleks alles hoone välis- ja tugiseinu hakatud valmistama. Tööde teostamisel on oma kindel järjekord, millest pidas kinni ka hageja: esmalt tehti vundamendi kannud ning siis paigaldati metallkonstruktsioon. Enne metallkonstruktsiooni paigaldamist ei ole vajalik elektri-, vee- ega ka kanalisatsiooni eriosade projekt. On eluliselt võimatu, et elektri- ja kanalisatsiooniprojekt oleks objekti valmimist aeglustanud, sest nende tööde teostamine saab toimuda alles pärast karkassi valmimist. Metallkonstruktsioon valmis alles septembriks, mistõttu on hageja asjaolude kirjeldus eksitav. Eluliselt on võimatu ehitada põrandad ning johtuvalt teostada elektri-, vee- ja kanalisatsiooni paigaldus enne metallkarkassi valmimist. Kostja tasus kõik arved, mis tööde ehitamise käigus temale esitati. Ühelegi arvele ei eelnenud selle sisu kirjeldavat akti. Aktid esitas hageja kostjale alles 2012.a. lõpus, kui kostja oli lepingu juba üles öelnud. 22.09.2012 kirja näol oli tegemist ülesütlemise teatega, milles oli kirjeldatud ka töövõtja poolne lepingu rikkumine (kuigi seaduse seda ei nõua). Selliselt on täidetud VÕS § 647 lg. 2 tingimus ning töövõtjal puudub õigus nõuda lepingujärgse tasu maksmist. Kostja esitas hagejale e-kirja teel esitatud ülesütlemise teate. Kostja kirjeldas teates hagejale mõjuvad põhjused lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks (s.t. hoone mittevalmimine kokkulepitud tähtajaks). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 22.09.2012 seisuga oli hageja poolt objektil valminud üksnes vundament, karkass ning kandev profiilplekk-katus ning ringi olid tõstetud puurkaevu seadmed. See tähendab, et ehitamata olid seinad, põrandad, katus; tegemata siseviimistlus; paigaldamata küttetorustik, elektri-, kütte- ja ventilatsiooniseadmed; kütte automaatika; elektri toiteliinid, elektrikaabeldus, veevarustuse välistrassid; rajamata teed, platsid, haljastus. Hageja kohustuseks oli sõlmitud töölepingu p. 11.1 kohaselt teatele 10 päeva jooksul vastata. Hageja seda lepingust tulenevat kohustust ei täitnud ning aktsepteeris enda käitumisega (s.o. tegudega) lepingu ülesütlemist. Hageja katkestas viivitamatult pärast teate saamist kõik tööd ning lahkus objektilt. Seega on kohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 655 lg. 1, mis sätestab imperatiivselt tellijale (kostjale) töövõtulepingu ülesütlemise õiguse, ning ebaõigesti hinnanud kostja ülesütlemise teate seetõttu pretensiooniks. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud ka maakohtu otsus seonduvalt viivisenõude suurusega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ei ole õige. Poolte vahel oli sõlmitud 02.05.2012 kirjalik töövõtuleping, mille kohaselt hageja kohustus töövõtjana teostama septembriks 2012 kostjale Lääne-Virumaal Simunas Lai tn. 4 tootmishoone laienduse ehitustööd, kostja aga kohustus talle töö eest maksma 276 000 eurot (230 000 eurot pluss käibemaks). Kuigi leping ei näinud ette tööde ositi vastuvõtmist ja tasustamist, tasus tellija kolm hageja esitatud arvet ja viimase arve osaliselt.

Hageja nõudis hagis kostjalt töövõtja tasu väljamõistmist ulatuses, mis on lepingu hinda arvestades veel hüvitamata, s.o. 69 187,20 eurot, samuti viivist VÕS § 94 lg. 1 määras alates 26.09.2012. Menetluse käigus hageja loobus tasunõudest 1068 euro ulatuses (hageja esindaja sõnastuses „taotleb nõude vähendamist 1068 euro võrra“ (toimiku lk. II kd. lk. 45 ja 46 pöördel). Tasunõude osas tegi maakohus otsuse 68 119,20 euro kohta. Hagi põhjenduste kohaselt rikkus kostja lepingut, kuna jättis hagejale tehtud töö eest tasumata ja jätkas septembris-oktoobris 2012 ehitamist, tellides töid otse hageja alltöövõtjatelt. Kostjapoolse lepingurikkumise tõttu taganes hageja lepingust 04.12.2012. Oma tasunõude õigusliku alusena viitas hageja lepingule ja VÕS §-le 108. Kostja vaidles hagile vastu, väites, et on hageja poolt tehtud töö eest täielikult tasunud ja hageja ei ole tõendanud, et ta tegi töid suuremas mahus, kui talle on juba tasutud. Hageja esitatud ühepoolsed aktid tehtud tööde kohta jõudsid kostjani alles inkassofirma kaudu 2012.a. lõpus. Lepingukohast töö üleandmise-vastuvõtuakti ei ole koostatud ja hageja ei ole tööde vastuvõtmist kostjalt ka nõudnud. 2012. a. suvel keeldus hageja peaalltöövõtja Kothoi OÜ töö jätkamisest, kuna hageja ei olnud talle tasu üle kandnud. Septembris 2012 saavutas kostja Kothoi OÜ-ga kokkuleppe tööde jätkamiseks juba kostja töövõtjana, kusjuures tööde jätkamise eeltingimusena tasus kostja eelnevalt talle ära hageja poolt võlgnetavad summad. Kuna hageja ei järginud töö lõpetamise tähtaega, ütles kostja temaga sõlmitud lepingu 22.09.2012 avaldusega üles. Tööd, mille eest hageja tasu nõuab, olid valdavas osas tehtud Kothoi OÜ poolt pärast temaga töövõtulepingu sõlmimist ja hagejaga sõlmitud lepingu ülesütlemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lepingust taganemine töövõtja poolt seetõttu, et tellija ei maksa või keeldub maksmast välja kogu kokkulepitud tasu, asjakohane õiguskaitsevahend. Lepingust taganemise eesmärk on vabanemine tehingu edasise täitmise kohustusest ja vastavalt VÕS §-le 188 lg. 2 ei mõjuta lepingust taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui töö on valmis ja üleantud ning tellijal on maksmata osaliselt lepinguga ettenähtud tasu, siis on töövõtjal õigus nõuda võlgnetavat tasu sõltumata tema poolt lepingust taganemisest. Seega maakohtu põhjendus, mille kohaselt oli hagejal alus töövõtulepingust taganemiseks, kuivõrd hageja andis kostjale täiendava tähtaja võlgnetava tasu maksmiseks, nagu ka vaidlus taganemise kehtivuse üle, on asjakohatud. Otsuse põhjendustes alapealkirjaga „Üleandmis-vastuvõtuaktidest ja hageja nõude põhjendatusest“ on maakohus leidnud, et kohus loeb hageja poolt aktis nr. 4 märgitud tööd hageja poolt vastuvõetuks. Kohus luges tõendatuks, et hageja on teostanud Simuna objektil töid nimetatud aktis näidatud mahus ja ulatuses ja kostja ei ole tõendanud, milliseid konkreetseid töid või kui suures mahus hageja ei teostanud. Kuivõrd maakohus on eelnevalt tsiteerinud VÕS §-de 637 lg. 3 ja 4 sätteid, siis tuleb järeldada, et maakohtu hinnangul oli hageja 19.09.2012 omapoolsed kohustused, s.o. lepinguobjekti valmis ehitanud, mistõttu on tema tasunõue VÕS § 108 järgi põhjendatud. Kolleegium märgib, et sellisel juhul ei omaks tähendust vaidlus selle üle, kas kostja poolt 22.09.2012 lepingu ühepoolseks lõpetamiseks oli alust või mitte. Maakohus ei ole arvestanud tõendite ja asjaolude hindamisel hageja poolt esiletoodud asjaolude (tema väidete) vastuolulisusega. Hageja väidetel oli töö objekt täielikult teostatud ja tasunõue sissenõutavaks muutunud 19.09.2012; samas kinnitas ta juba hagiavalduses, et poolelioleval objektil toimus ehitustöö ka veel septembris-oktoobris 2012. Kuivõrd lepingu täitmise tähtaeg oli määratud septembriga 2012, seega ringkonnakohtu hinnangul septembrikuu lõpuga, siis on

hageja väide töö (täielikust) valmimisest 19.09.2012 vastuolus ka tema selle väitega, et tähtaegset valmimist takistasid tellija vastuvõtuviivitused. Maakohus on otsuse põhjendustes neid hageja vastuolulisi väiteid aktsepteerinud, mistõttu on otsus vastuoluline ja ei vasta TsMS § 442 lg. 8 nõuetele. Ringkonnakohus meenutab, et poolte vahel oli sõlmitud ehituse töövõtuleping. Sellise lepingu esemeks ei ole töövõtja tegevus kui niisugune, vaid töövõtja tegevuse tulemus, mis omab konkreetset esemestatud vormi. Antud juhul oli lepingu esemeks tootmishoone laiendus, s.o. konkreetne ehitis. Lepingus oli kokku lepitud töö hind, ehk töövõtja tasu, mis sisaldab tasu kõrval ka töövõtja kulutusi. Kuivõrd töövõtja tasu suurus oli lepingudokumendis kokku lepitud, siis on asjakohatu kostja tõstatatud vaidlus lepingudokumendis viidatud töövõtja hinnapakkumise autentsuse kohta. Nimetatud hinnapakkumine omab antud juhul vaid töö eelarve tähendust ja kuivõrd töö hind, s.o. töövõtja tasu oli lepingus kindlaks määratud ning puuduvad väited eelarve ületamise kohta, siis on vaidlus hageja esitatud hinnapakkumise autentsuse üle ainetu. Pooltevaheline leping ei näinud ette töö ositi vastuvõtmist ja ositi tasumist. Lepingu p. 12 nägi ette, et tööde lõpetamise kohta esitab töövõtja tellijale tööde üleandmis-vastuvõtmise akti, millega kahepoolselt fikseeritakse tööde lõpetamine. Hageja ei ole omapoolsete tõenditega kummutanud kostja väidet, mille kohaselt hageja poolt ühepoolselt allakirjutatud nn. teostatud tööde akte 07.05.2012, 27.08.2012, 04.09.2012 ja 19.09.2012 ei ole talle arvete esitamisel üle antud ning et ta nägi neid alles 2012.a. detsembris inkassofirma poolt esitatuna. Seega hageja esitatud ühepoolselt allkirjastatud aktid tõenduslikku tähendust tehtud töö ja selle mahu kohta, samuti töö ositi vastuvõtmise kohta ei oma. Maakohus on leidnud, et arvete tasumist tuleb lugeda kostja käitumiseks, millega kostja võttis teostatud tööd vastu. Hageja esitatud kolme esimese arve tasumisel on aga teine, tõepärasem selgitus. Hageja loodi juriidilise isikuna alles aprillis 2012, vähemalt antud juhul ei tegutsenud ta ise ehitana, vaid nn. arendajana. S.o. ehituse finantseerijana pidi tegutsema kostja. Seetõttu on usutav kostja väide, mille kohaselt tasus ta kolm esimest arvet ettemaksena, kuivõrd hagejal materjalide ostmiseks ja alltöövõtjatele tasumiseks oma vahendid puudusid ja objektil „midagi tehti“. Ringkonnakohus märgib, et vaid 07.05.2012 arvel on selgitus teatud konkreetse objekti kohta (tootmishoone kandevkarkass), ülejäänutel on vaid selgitus „ehitustööd“. Selliste arvete tasumises (ja viimase arve osalises tasumises) ei saa kuidagi näha kostja poolt konkreetsete tööde vastuvõtmist, sealhulgas töö objekti tervikuna üleandmist-vastuvõtmist 19.09.2012. Peatöövõtja poolt oma alltöövõtjale tehtud kulutused, sealhulgas soetatud ehitusmaterjalidele, ei oma tähendust tema tasunõude suurusele ja sissenõutavusele, mistõttu maakohtu viited hageja poolt esitatud vastavasisulistele tõenditele on asjakohatud ega tõenda töö teostamist kokkulepitud ulatuses ja töö lõpetamist töövõtja poolt. Ringkonnakohus kordab siinkohal, et hageja enda kinnitusel teostati antud tööobjektil ehitustöid veel oktoobris 2012, mistõttu on alusetu väita, et töö valmis tervikuna 19.09.2012 ja tuleb lugeda samast kuupäevast tellijale üleantuks ja tema poolt vastuvõetuks. Seega ei olnud kostja poolt 22.09.2012 lepingu ülesütlemise avalduse tegemisel töövõtuleping hageja poolt täidetud.

Kostja tugines 22.09.2012 lepingu ülesütlemisavalduses hagejapoolsele lepingurikkumisele, s.o. sellele, et töö ei ole valminud tähtaegselt. Tulenevalt VÕS §-st 655 lg. 2 ei saa ülesütlemisavaldust, kui selles viidatakse vastaspoole lepingurikkumisele, käsitada ülesütlemisena VÕS § 655 lg. 1 järgi, vaid seda tuleb võtta lepingust taganemisena VÕS § 116 lg. 1 järgi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kuivõrd lepingu objektiks oli konkreetne ehitus, mille valmimiseks oli ette nähtud tähtaeg, siis ei olnud antud juhul tegemist kestvuslepinguga. Maakohus on hinnanud kostja avaldust VÕS § 116 lg. 1 järgi kui taganemisavaldust ja leidnud, et see ei ole kehtiv. Maakohus tugines sellele, et kostja ei ole tõendanud, et hageja alustas töödega hiljem, ja isegi kui hageja alustas hiljem, ei ole kostja tõendanud, et ta oleks selle kohta esitanud hagejale pretensiooni ega seda, et töödega hilisem alustamine ei tulenenud kostja poolt vajalike projektide õigeaegsest esitamisest. Kohus leidis, et tööde venimise tingisid kostja hilinenult esitatud pakkumiste ja projektide koostamiseks vajalikud andmed. Samuti leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et ehitusel esines ehituslikke puudusi. Maakohtu nimetatud põhjendused on vastuolulised, asjakohatud ja ebaõiged. 22.09.2012 avalduses ei ole kostja tuginenud asjaolule, et hageja poolt teostatud tööd olid puudustega. Midagi sellist ei ole kostja väitnud ka kohtumenetluses. Kosja oma avalduses tugines sellele, et „hoonet ei ole lubatud tähtajaks valmis ehitatud“. Kostja kohtumenetluses esitatud väidet, mille kohaselt hageja viivitas juba tööde alustamisega, on maakohus võimendanud, võtmata seejuures seisukohta kostja avalduse selle väite põhjendatuse osas, mille kohaselt töö ei ole valminud tähtaegselt. Mis puutub tellija vastuvõtuviivitusse, siis seda peab tõendama töövõtja. Ringkonnakohus märgib, et töövõtulepingu puhul ja eriti ehituse töövõtulepingu puhul on töö edukaks teostamiseks vajalik mõlemapoolne koostöö. Seejuures eeldatakse, et töövõtja kui vastaval kutseala professionaal koostab või laseb koostada, vastava erikokkuleppe puudumisel, ise töö teostamiseks vajalikud projektid ja kooskõlastused. Tellija kohustus on anda talle selleks vajalikud andmed, s.o. juhised. Seega saab rääkida tellija vastuvõtuviivisest siis, kui tellija viivitab omalt poolt töö käigus teatud etapiks vajalike projektide lähteandmete esitamisega. Seetõttu pelgalt kostja poolt elektriprojekti saatmine 27.06.2012, 08.08.2012 plaanide esitamine vee- ja kanalisatsioonitorustiku projekteerimiseks ja 2012.a. augusti lõpus „jooniste muudatuste“ saatmine ei tõenda tellija vastuvõtuviivitust, s.o. seda, et tellija viivitas töövõtja poolt nõutud vajalike juhiste andmisega. Ringkonnakohus leiab, et kostja taganes 22.09.2012 kehtivalt lepingust. Selleks ajaks oli selge, et töövõtuleping jääb kokkulepitud tähtajaks täitmata, milliseks ringkonnakohus hindab 2012.a. septembrikuu lõppu. Tunnistaja KJ ütlustega on tõendatud, et 2012.a. teisel poolel katkestas hageja peatöövõtja Kothoi OÜ objektil töö ja see katkestus kestis umbes kuu, sest hageja ei olnud tasunud oma alltöövõtjatele. Nimetatud katkestuse eest vastutab hageja kui ehituse peatöövõtja. Kuna hageja ei võtnud pärast alltöövõtjate poolt töö katkestamist midagi nende suhtes ette töö jätkamiseks ja töö tähtaja järgimine oli tellija jaoks oluline, siis oli kostjal õigus VÕS §-de 114 lg. 4 ja 116 lg. 2 p. 2 ja lg. 4 sätteid silmas pidades taganeda hagejaga sõlmitud lepingust ilma eelnevalt täitmiseks täiendavat tähtaega andmata.

VÕS § 116 lg. 1 alusel lepingust taganemisel tekib poolte vahel vastavalt VÕS §-le 189 lg. 1 tagastusvõlasuhe. Sama paragrahvi lõike 2 p. 1 kohaselt peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, muuhulgas kui üleantu seisneb teenuse saamises. Lõige 3 sätestab, et kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see lõike 2 tähenduses üleantu väärtuseks. Nimetatud sätetest tuleneb, et tellija poolt taganemisel on töövõtjal õigus saada lepingus ettenähtud tasu võrdeliselt tema poolt tegelikult teostatud töö mahule. Sellest omakorda tuleb maha arvestada tasu, mida tellija tasus töövõtjale kuni lepingust taganemiseni. Nagu hagiavalduses hageja kinnitas, tasus kostja talle arved nr. 2, 8 ja 10 (kokku 100800 eurot) ja 19.09.2012 arvest nr. 13 (summas 83857,20 eurot) 14 670 eurot. Seega tasus kostja hagejale kokku 115 470 eurot. Samuti tasus kostja hageja eest Kothoi OÜ-le hageja poolt tasumata jäetu, mille kohta viimane esitas hagejale krediitarve 12 326 eurot. Seega kokku tasus kostja hagejale 127 796 eurot, s.o. 46% lepingujärgsest tasust. Kuivõrd hageja ei teostanud töid antud objektil alates 2012.a. septembri algusest, samal ajal kui tööde teostamine jätkus septembris ja oktoobris 2012 teise töövõtja poolt, siis on piisavalt alust eeldada, et kostja poolt tasutu katab hageja poolt tegelikult teostatud tööde maksumuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta teostas töid suuremas mahus, kui talle on kostja poolt tasutud. Nagu juba märgitud, ei ole ühepoolsed aktid kohasteks tõenditeks kinnitamaks, et hageja teostas töid suuremas mahus, kui kostja on omaks võtnud. Vastupidiselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et tõendamiskoormus on siin hageja kui nõudja poolel. Hageja möönab kostja väite õigsust, mille kohaselt tema tasunõue on esitatud tööde eest, mida teostas kostja uus peatöövõtja Kothoi OÜ pärast viimasega töövõtulepingu sõlmimist. See mööndus nähtub juba hagiavaldusest, kus hageja kinnitas, et tööd jätkusid septembris-oktoobris 2012, s.o. ajal, mil kostja oli tööde jätkamiseks sõlminud töövõtulepingu Kothoi OÜ-ga. Selline mööndus nähtub ka hageja seadusliku esindaja väitest apellatsioonikohtu istungil, mille kohaselt „kõik, mis on kirjas aktis nr. 4, on hageja tehtud tööd, sest alltöövõtja tehtud töid loeme enda tehtud töödeks“. Tagastusvõlasuhte alusel saab töövõtja nõuda tasu vaid selle töö eest, mis ta on töövõtulepingu alusel lepingust taganemise ajaks teostanud. Tunnistaja KJ ütluste kohaselt oli Kothoi OÜ-l hagejaga sõlmitud töövõtuleping suulises vormis. OÜ Kothoi keeldumist lepingut jätkamast 2012.a. suve teisest poolest ja töö jätkamist pärast kostjaga töövõtulepingu sõlmimist tuleb hinnata kui konkludentset lepingust taganemist, pärast mida Kothoi OÜ poolt tehtud töid ei saa lugeda teostatuks hageja poolt. Seega ringkonnakohus leiab, et hageja nõue on tõendamata ja alusetu, mistõttu maakohtu otsus tuleb tühistada ja asjas on võimalik teha uus otsus hagi rahuldamata jätmiseks. Seoses hagi rahuldamata jätmisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.