Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
1.aprill 2014. a Tartu
Tsiviilasja number
2-13-30822
Tsiviilasi
Olga Košeleva ja Tatjana Salmaš hagi Tamara Borissovskaja vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 05. märtsi 2014. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Olga Košeleva eestkostja Anna Bizjukova ja Tatjana Salmaš määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitajad: O.K (ik: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX); eestkostja A.B (ik: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX); T.S (ik: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX); Vastustaja: T.B (ik: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX); esindaja advokaat Valli Murde (OÜ Karl Saavo AB; asukoht: Riia 4, Tartu)
esindajad
arvatud menetluskulude kindlaksmääramise osas (määruse p 4)“.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
tõttu. TsMS § 168 lg 2 ja 4 ning § 165 lg 1 alusel jättis kohus hagejate menetluskulud hagejate enda kanda ning kostja menetluskuludest 1⁄2 hageja O.K ja 1⁄2 hageja T.S’i kanda. Kohus leidis, et kostja põhjendatud kulu kokku on 720.- eurot, seega mõistis kohus O.K välja menetluskulu 360.- eurot ja T.S’ilt välja menetluskulu 360.- eurot T.B kasuks. Kohus vabastas hagejad hagilt riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest ja tunnistas määruse viivitamata täidetavaks. Kohus leidis, et puuduvad alused menetluskulude jaotamiseks teistsugusel viisil. Kostjal puudus kohustus pärimismenetluse peatamiseks, hagejad on hagist loobunud, sest sellel ei olnud ekspertiisi tulemust arvestades edulootust. Menetluskulude hagejate kanda jätmine ei ole hagejate suhtes ebamõistlikult koormav või äärmiselt ebaõiglane. Tsiviilasja hinda arvestades ei ületa kohtu poolt väljamõistetud summa Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määrusega nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ kehtestatud piirmäära. Hagist loobumist ja hagejate majandusliku seisundi kohta esitatud ja kogutud andmeid arvestades pidas maakohus TsMS § 190 lg 7 alusel põhjendatuks vabastada hagejad hagilt riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.
veel määruse vaidlustamise tähtaeg möödunud ning ta kavatseb vaidlustada määrust menetluskulude suuruse osas. Vastustaja nõustub maakohtu 12. märtsi 2014. a seisukohaga viivitamata täitmise peatamise osas.
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 05. märtsi 2014. a määrus tuleb tühistada osaliselt resolutsiooni punktis 7, milles maakohus määras vaidlustatud määruse tervikuna viivitamatule täitmisele. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega välistab määruse viivitamatu täitmine menetluskulude kindlaksmääramise osas ja sõnastab määruse resolutsiooni p-s 7 järgmiselt: „Määrus kuulub viivitamatult täitmisele, välja arvatud menetluskulude kindlaksmääramise osas (määruse p 4)“. Ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Esmalt annab ringkonnakohus oma hinnangu menetluskulude jaotamisele. Seejärel põhjendab ringkonnakohus oma seisukohta määruse viivitamata täitmise osas. 7.Ringkonnakohus leiab, et kohus mõistis hagejatelt õigesti välja kostja kasuks kostja kantud põhjendatud menetluskulud. TsMS § 168 lg 2 ja 4 kohaselt jäävad menetluskulud, sh ka kostja kantud kulud, hageja kanda, kui menetlus lõpetatakse määrusega põhjusel, et hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Käesoleval juhul loobusid hagejad hagist põhjusel, et ekspertiisiakti kohaselt osutus hagi menetlemine hagejate jaoks perspektiivituks. TsMS § 165 lg 1 kohaselt vastutavad kaashagejad menetluskulude eest võrdsetes osas. Tartu Maakohus mõistis hagejatelt kostja kasuks menetluskulud välja võrdsetes osades, seega kooskõlas seadusega. Ringkonnakohus rõhutab, et juba 21. juuni 2013. a Tartu Maakohtu määruses, millega rahuldati hagejate taotlus menetlusabi saamiseks, on maakohus hagejatele selgitanud, et vastavalt TsMS § 190 lg 1 menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Sama paragrahvi lõike 2 järgi kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seega olid hagejad juba menetluse algstaadiumis teadlikud, et kohus võib jätta menetluskulud nende kanda. Siinkohal on oluline rõhutada, et vaatamata TsMS § 190 lg-s 4 sätestatule, mille kohaselt hagist loobumise korral mõistetakse menetlusabi saanud isikult menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja, on maakohus kooskõlas TsMS § 190 lg-ga 7, arvestades hagejate majanduslikku olukorda, vabastanud hagejaid hagilt riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajate väitega, justkui oleks kostja ise soodustanud menetluskulude tekkimist. Õige on maakohtu seisukoht, et kuna kostja ei nõustunud testamendi tühisusega, siis puudus kostjal kohustus jätta pärimistunnistus kuni
hagejate taotletud ekspertiisi tulemuste selgumiseni välja nõudmata. Kostja on niigi kaebajate tegevuse tõttu saanud pärimistunnistuse oluliselt hiljem, kui oleks võinud saada. Ebaõige on kaebajate väite, et eeltõendamismenetluse käigus ei olnud võimalik tagada notari pärimistoimingute peatamist ning just see asetas kaebajaid sunnitud olukorda, kus neil tuli hagi esitada. Eeltõendamismenetluse eesmärk on eelkõige tõendite tagamine ja kogumine, mitte esialgse õiguskaitse kohaldamine. Esialgse õiguskaitse vahendina näeb seadus ette võimaluse taotleda hagi tagamist enne hagi esitamist (TsMS § 382 lg 1). Kaebajad on vastavat võimalust ka kasutanud ning Tartu Maakohus rahuldas kaebajate taotluse oma 23. mai 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-25393. Kohus keelas Tartu notar Andrus Ruul’il I.B pärimisasja menetlemise käigus välja anda pärimisõiguse tunnistust kostjale kuni 25. juunini 2013. a. Hagi tagamisel enne hagi esitamist peab hageja kohtu poolt antud tähtaja jooksul, mis ei või olla pikem kui üks kuu, esitama hagiavalduse. Kui hagi määratud tähtaja jooksul ei esitata, tühistab kohus hagi tagamise (TsMS § 382 lg 2). Sellest tulenevalt ei saa nõustuda kaebajate seisukohaga, et nad olid sunnitud hagi esitama vastustaja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Eespoolöeldut arvestades leiab kohus, et maakohtu määrus on hagejatelt kostja menetluskulude väljamõistmise osas seaduslik ning määruskaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.