Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. oktoober 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-15946
Tsiviilasi
O.K. hagi T.B. vastu pärandvarast sundosa saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
21 878,77 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. detsembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
O.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): O.K. (isikukood: XXX), seaduslik esindaja A.B. , esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Indrek Västrik Vastustaja (kostja): T.B. (isikukood: XXX), advokaat Valli Murde
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 16. detsembri 2016. a otsus muutmata ning O.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
2.Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud O.K. kanda. Jätta apellatsiooniastme menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata seoses T.B. l ringkonnakohtus hüvitamisele kuuluvate menetluskulude puudumisega.
3.Lugeda ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga O.K. poolt nii maakohtus kui ringkonnakohtus tasumisele kuulunud riigilõivu osamaksed täies ulatuses tasutuks.
4.Vabastada O.K. täiendavate riigilõivu osamaksete riigituludesse tasumise kohustusest Tartu Maakohtu 16. detsembri 2016. a otsuse ning Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2017. a määruse alusel.
5.Tagastada O.K. le apellatsioonkaebuselt enam tasutud osas riigilõiv 80 (kaheksakümmend) eurot A.B. arveldusarvele nr XXX AS-is SEB Pank, selgitusega „Tsiviilasi nr 2-15-15946, riigilõivu tagastamine“. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.O.K. (hageja) esitas 26.10.2015 hagi T.B. (kostja) vastu pärandvarast sundosa saamiseks summas 20 000 eurot. 11.04.2016 suurendas hageja oma nõuet 1878,77 euro võrra. Hageja palus kostjalt välja mõista sundosa väärtus summas 21 878,77 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt pärandas hageja vanaisa, 25.12.2012 surnud I.B. (pärandaja), testamendiga kogu oma vara kostjale. Kostja päris pärandajale kuulunud korteri aadressil XXX , Tartu (57,6 m2), mille väärtus on hageja hinnangul 80 000 eurot. Pärandvara koosseisu kuuluva muu vara kohta hagejal andmeid puuduvad. Surma hetkel oli pärandaja lesk, tal oli kaks last, V.B. (surnud XX) ja A.B. (surnud XX), viimane oli abielus A.B. ga (endise nimega B) ning nende lapsed on T.S. ja hageja. Seega on pärandaja seadusjärgsed pärijad tema lapselapsed (hageja ja T.S. ). Hageja osaks seadusjärgse pärimise korral oleks 1/2 pärandvarast. Hageja leiab, et tal on pärimisseaduse (PärS) § 104 lg 1 ja 5, § 105 lg 1 ja perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 3 alusel õigus 1⁄4 sundosale pärandaja pärandvarast, kuna pärandaja (hageja vanaisa) oli kohustatud hagejale andma ülalpidamist, sest hageja ei ole oma vaimse ja varalise seisundi tõttu võimeline ise ennast ülal pidama. Pärandaja surma hetkel vajas hageja ülalpidamist, hagejal oli 3 last, kaks päeva peale pärandaja surma sündisid hagejale kaksikud, kokku on hagejal viis last. Tartu Maakohtu 16.07.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-3436 seati hagejale eestkoste kõigi asjade ajamiseks, mida pikendati 05.11.2011 kohtumäärusega kolme aasta võrra. Hageja põeb
kroonilist süvenevat haigust (skisofreenia) ning see on põhjustanud töövõime kaotuse ja vaimse invaliidistumise. Määruse tegemise ajal oli hagejale määratud raske puue, töövõime kaotus oli 80 %. Hageja oli kodune ja kasvatas 3-aastast ja 6-aastast last, vanim laps, 13-aastane poeg elas Tallinnas hageja õe juures. Pärandaja surmale eelneval perioodil ja pärandaja surma ajal oli hageja majanduslik seisund halb. Hageja sissetulekuks oli lapse elatis 108,94 eurot, pension ja sotsiaaltoetused. 2011. aastal oli hageja sissetulek kokku 7705,13 eurot, 2012 aastal 7811,64 eurot ja 2013 aastal 5846 eurot. 07.12.2011 kohtuotsusega mõisteti R.K. lt M.K. kasuks elatis 139,01 eurot, mida R.K. ei maksnud. Hageja ema, A. B, ei olnud võimeline hagejat üleval pidama (tema sissetulek oli 2012. aastal 7317,22 eurot), seetõttu oli ülalpidamist PKS alusel kohustatud andma ka hageja vanaisa. Oma eluajal andis hageja vanaisa hagejale ülalpidamist. Tartus arstil käies külastas hageja vanaisa, kes andis hagejale sularaha. Hageja leidis, et ülalpidamiskohustus ei pidanud olema kirjalikult dokumenteeritud kohtuotsuses, kirjalikus lepingus vm. Pärandaja andis hagejale ülalpidamist vabatahtlikult. Seaduses ei ole sätestatud, et sundosa saamise õigust saab tõendada üksnes kirjalike dokumentidega, millest nähtub ülalpidamiskohustuse olemasolu. Hageja ei vaidle, et hageja ema ja eestkostja A.B. on iseenesest kohustatud hagejale ülalpidamist andma, võimaluste piires ta seda ka tegi. A.B. ei olnud võimeline andma piisavas ulatuses ülalpidamist. Hageja ema, A.B. , keskmine brutopalk 2011. aastal oli 612 eurot kuus, 2012. aastal 609,7 eurot kuus ja 2013. aastal 625,58 eurot kuus. A.B. oli kohustatud aitama enda tütart T.S. i, kes kasvatas üksinda alaealist last ning aitama T.S. i juures elavat hageja vanemat last. Kui üleneja sugulane (A.B. ) ei suuda piisaval määral enda täisealist abivajavat last ülal pidada, laieneb ülalpidamise kohustus ka isiku vanavanemale, antud juhul pärandajale I.B. le. Hageja oli PKS § 97 p 3 mõttes abivajav isik, kes ei olnud võimeline ennast ise ülal pidama. Novembris 2012. a laekus hageja kontole 644,59 eurot, mis jagunes hageja ja tema 3 alaealise lapse vahel (161,15 eurot inimese kohta). Ilmselgelt ei ole nimetatud summa piisav. Ainuüksi teiselt vanemalt elatis ühele lapsele 2012. aastal pidi olema poole miinimumpalga ulatuses s.o 145 eurot kuus. Ka täitemenetluste korral jäetakse isiku arvele miinimumpalk + 1/3 miinimumpalgast ülalpeetava kohta (TMS § 132 lg 1 ja 2). Hageja oli teovõimetu, sisuliselt töövõimetu, 3 lapse ema (2 lisaks sündimas). Hageja ja tema lapsed elasid sissetulekute järgi absoluutses vaesuses. G.L. , kes elas hagejaga koos, ei omanud sellel ajal sissetulekut ega tööd ning ei olnud võimeline hagejat ja tema lapsi rahaliselt toetama. Maja, kus hageja elas ja elab, on äärmiselt halvas olukorras, lagunev. Pärandaja andis hagejale perioodiliselt ülalpidamist. Pärandaja rahaline olukord oli märksa parem hageja omast ning ta oli võimeline ja suuteline ülalpidamist andma. Kuivõrd pärandaja andis hagejale ülalpidamist, puudus vajadus nt alaealiste laste nimel elatisnõuet esitada. Hageja leidis, et sundosa nõude esitamisel saab hageja varandusliku olukorra hindamisel arvestada ka tema enda ülalpidamiskohustusega enda laste suhtes.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja ei viidanud pärimismenetluse käigus ega tsiviilasja nr 2-13-30822 menetluses kordagi sellele, et ta oleks oma vanaisalt ülalpidamist saama õigustatud PKS mõttes. PärS § 104 lg 1 järgi tekib õigus sundosale alles siis, kui pärandaja oli surma hetkel perekonnaseaduse järgi ülalpidamiskohustuslane. Täisealiste ülenejate ja alanejate sugulaste ülalpidamise otsustamise korral tuleb selgeks teha ülalpidamiskohustuslaste järjestus (PKS § 105), arvestada kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 lg 1 järgi ja kontrollida, kas ei esine PKS § 103 lg-s 1 sätestatud ülalpidamisnõude
piiramise tingimusi. Lisaks on PKS § 97 p 3 kohaldamisel vaja tuvastada, kas hageja on suuteline ennast ise ülal pidama (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-192-13). Kostja leidis, et peab olema jõustunud kohtulahend või muul viisil sõlmitud kokkulepe, millest nähtuks, kes ja kui suures ulatuses kannab hageja ülalpidamiskohustust. PKS § 105 lg 2 järgi alanejate ja ülenejate sugulaste puhul annab lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema astme sugulast. Hageja ülalpidamiseks kohustatud isik on tema ema A.B. . Asenduskohustuse tekkimist hageja ülalpidamise osas ei nähtu. Isegi kui pärandaja andis mõningal määral raha hagejale, kes harva teda külastas, ei saa seda kuidagi pidada hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sest PKS § 100 lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kostja leiab, et antud juhul ei esine PärS § 104 lg 1 kohaldamise aluseid. Kostja peab vajalikuks hageja ülalpeetavate osas märkida, et hageja 17-aastane laps elab alates 2008. aastast Tallinnas hageja õe juures, kusjuures lapsele mõistetud elatis kantakse hageja pangakontole. Laps D.L. saab pensioni ja laste K, N ja M. K. isa elab koos hagejaga. Hageja elab koos vanaema J.G. viimasele kuuluvas elumajas.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 16.12.2016 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kantud menetluskulud summas 2520 eurot ning viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti mõistis maakohus hagejalt välja riigi tuludesse otsuse tegemise ajaks tasumata riigilõivu summas 300 eurot osamaksetena.
4.Maakohus leidis, et hagi ei ole põhjendatud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada I.B. pärandvarast sundosa. PärS § 104 lg 1 kohaselt tuleb käesoleval juhul tuvastada, kas pärandajal, oli oma surma hetkel (detsembris 2012) hageja suhtes PKS-ist tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus. Hageja oli pärandaja surma hetkel täisealine, seega on hageja PKS-i mõtte kohaselt ülalpidamist õigustatud saama üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 97 p 3 eeldused, st hageja suutmatus ennast ise ülal pidada. Hageja vanemad ja vanavanemad on ülenejad sugulased ning hageja ema vanaisast lähema astme sugulane. Seega pidi hagejale, eeldusel, et on tuvastatud tema abivajadus PKS § 97 p 3 järgi, andma ülalpidamist esmajoones tema ema, A.B. (endise nimega B) ning kui on tuvastatud asjaolud, mis annavad aluse hageja ema ülalpidamiskohustusest kas täielikult või osaliselt vabastada (PKS § 102) või ülalpidamiskohustust piirata (PKS § 103), alles siis võiks hageja vanaisal teatud tingimustel (eelkõige PKS § 106) lasuda hageja ülalpidamiskohustus. Hageja väitel ei suutnud tema ema anda hagejale piisavalt ülalpidamist, seega oli ka hageja vanaisa kohustatud hagejat ülal pidama, mida viimane ka tegi. Hageja on kohtule esitanud hulgaliselt tõendeid enda sissetulekute kohta aastatel 2011-2013, eestkoste pikendamise määrused, otsused puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta, 2012-2013 tuludeklaratsioonid, kuid tõendit, millest nähtuks, et eelnimetatud ajal (hiljemalt 2012. aasta detsembriks) oleks hageja tulenevalt perekonnaseadusest õigustatud oma emalt ülalpidamist saama, kohtule esitatud ei ole. Asjaoludest nähtub, et hagejale oli määratud raske puue, ta oli osaliselt töövõimetu (80 %), eestkostel, tema ülalpidamisel olid alaealised lapsed ning tema sissetulekuteks olid riiklikud peretoetused, sotsiaaltoetused ja elatis alaealisele lapsele. Samas ei ole hageja saanud erakorralist
sotsiaalabi, ta ei ole pöördunud kohaliku omavalitsuse poole sotsiaaleluruumi saamiseks, ei ole esitanud elatisenõudeid kõigi kohustatud isikute, sh oma ema vastu. Sellest kohus järeldab, et hageja (või tema eestkostja) hindas oma sisstulekuid piisavaks ega vajanud täiendavat rahalist abi ning seetõttu ei saa pidada hagejat abivajavaks isikuks PKS § 97 p 3 mõttes Ka hageja elukaaslase, G.L. i, ja hageja ema, A.B. , kohtus antud ütlustega, mille kohaselt aitas hageja ema hagejat siis kui sai, tõi toiduaineid ja vahel andis raha 20-30 eurot ning vanaisa siis, kui hageja temalt raha küsis, ei leidnud tõendamist PKS-st tuleneva ülalpidamiskohustuse olemasolu. Pelgalt asjaolu, et sugulased küsimise peale aeg-ajalt vabatahtlikult aitavad ja raha annavad või muul viisil toetavad, ei tähenda kohtu hinnangul veel seda, et aitajad (ema, vanaisa) väljendaksid oma tahet anda ülalpidamist ja oleksid selleks ka kohustatud perekonnaseaduse mõtte kohaselt. Kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et hageja ema ja vanaisa toetasid hagejat vastavalt võimalustele ja hageja vajadustele vabatahtlikult. Igasugune vabatahtlik ebaregulaarne sugulaste vaheline raha andmine ei ole ülalpidamine PKS mõttes, mis tooks kaasa perekonnaõiguslikud tagajärjed. Kohustused saavad tekkida üksnes seadusest või tehingutest, antud juhul ei ole hageja vanaisa ülalpidamiseks siduvaid tehinguid sõlminud. Tema võimalik ülalpidamiskohustus hageja suhtes saaks tekkida üksnes seaduse alusel. Kuivõrd tõendamist ei leidnud hageja ema ülalpidamiskohustus hageja suhtes perekonnaseaduse tähenduses, ei saanud see kohustus üle kanduda vanaisale ja olla kehtiv tema surma hetkel, mistõttu puudub ka vajadus analüüsida hageja majanduslikku olukorda (abivajadust) vanaisa surma hetkel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja (apellant) esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Hageja jääb kõigi esimeses astmes esitatud seisukohtade juurde ja palub lugeda need kaebuse põhjenduste hulka. Ülalpidamise andmise kohustuse tuvastamisel kaugema astme sugulase suhtes tuleb hinnata isiku abivajadust ja lähema astme sugulase võimet abi anda ning selle kohustuse tuvastamisel saab kasutada kõiki tõendeid. Sellise kohustuse tuvastamine ei eelda kohtuotsust või täitedokumenti lähema astme sugulase suhtes. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt elatise nõuete kohtule esitamata jätmine tähendab, et hageja ei vajanud abi. A.B. ja I. B täitsid ülalpidamiskohustust vastavalt võimalustele vabatahtlikult, R. K (M.K. isa) vastu hagi esitamise positiivne tulem (raha laekumine) oleks aga tema majanduslikust seisust tulenevalt ebatõenäoline. Kohus on jätnud hindamata tõendid ning põhjendamata, miks kohus hageja seisukohtadega ei arvesta. Hageja palub hinnata nimetatud tõendeid ning tuvastada asjaolud ringkonnakohtus.
6.Kostja (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Vastuse kohaselt ei oma vaidluses tähtsust hageja majanduslik olukord, vaid üksnes see, kas pärandaja oli surma hetkel kohustatud hagejat ülal pidama PärS 104 lg 1 tähenduses. Kostja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millist menetlusõigusnormi ja materiaalõigusnormi on maakohus valesti kohaldanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Alust ei ole heita maakohtule ette õigusnormide väära kohaldamist ega menetlusõiguse normide rikkumist tõendite hindamisel või kohtulahendi põhjendamisel. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses.
8.Apellant on apellatsioonkaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid ja seisukohti. Apellant ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning õigusnormide tõlgendusega, kuid see asjaolu ei anna iseenesest alust tuvastamaks, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel, rikkunud menetlusnorme või kohaldanud vääralt materiaalõigusnorme. Iseenesest on õige, et perekonnaseadusest tulenev ülalpidamiskohustus võib eksisteerida ka ilma, et see kohustus oleks fikseeritud kirjalikus dokumendis (leping) või tunnustatud kohtulahendiga. Küll aga lihtsustab kirjalik dokument oluliselt kohustuse olemasolu tõendamist. Ringkonnakohtu hinnagul ei tulene maakohtu otsusest, nagu oleks maakohus pidanud võimalikuks tuvastada pärandajal hageja suhtes ülalpidamiskohustuse olemasolu ainuüksi kirjalike dokumentide alusel. Kohus on sedastanud, et niisugused dokumendid puuduvad ja seda asjaolu ei ole hageja ka vaidlustanud. Samas on maakohus analüüsinud ka muid kohtule esitatud tõendeid ning jõudnud nende pinnalt järeldusele, et ülalpidamiskohustuse olemasolu pärandi avanemise seisuga ei ole asjas kinnitust leidnud.
9.Käesolevas tsiviilasjas on hagi esitatud hageja enda abivajadusele tuginedes. Asja materjalidest nähtub, et hagejale oli määratud raske puue, ta oli 80 % ulatuses töövõimetu, tal puudus töine sissetulek ning ka arvestatav vara, mille abil enda vajadusi katta. Hageja on enda varalise seisundi (abivajaduse) sisustamisel viidanud aga ka sellele, et tema ülalpidamisel olid ja on alaealised lapsed. Ringkonnakohus leiab, et vajadus ning kohustus pidada ülal alaealisi lapsi ei ole üheselt samastatav hageja enda abivajadusega, mis õigustaks elatise nõudmist ülenejatelt sugulastelt. Asjaolude kohaselt ei ole alust eeldada, et pärandajal oleks asenduskohustuse korras võinud tekkida ülalpidamiskohustus ka hageja alaealiste laste suhtes. Hageja ei ole esile toonud, missugused olid tema enda tavapärased vajadused ning millisel määral jäid need tema käsutuses olevate rahaliste vahendite nappuse tõttu katmata. Seega ei nähtu hageja poolt esiletoodud väidetest ja materjalidest tema abivajaduse olemasolu ega tegelik ulatus ning saab asuda seisukohale, et hageja põhilised elulised vajadused olid kaetud. Maakohus on selles osas jõudnud õigele järeldusele, ehkki ringkonnakohus ei toeta maakohtu otsuse põhjendavas osas esitatud käsitlust, justkui peaks abi vajav isik oma abivajaduse põhistamiseks esitama kohtule elatise nõudeid oma perekonnaliikmete vastu, sh ema vastu, kes oli määratud hageja eestkostjaks ning kes asja materjalide kohaselt on oma võimaluste piires hagejat nii materiaalselt kui muul viisil toetanud.
10.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei piisa ülalpidamiskohustuse olemasolu tuvastamiseks asjaolust, et hageja ema ja vanaisa toetasid hagejat vastavalt võimalustele aeg-ajalt vabatahtlikult. Juhul, kui hageja oleks esitanud oma
ülenejate sugulaste vastu ülalpidamisnõude, oleksid nimetatud isikud saanud tugineda muuhulgas PKS § 102 lõikele 1, mille kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata tema enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohus rõhutab, et kuna hageja näol oli ja on tegemist täisealise isikuga, siis saanuks sugulastel olla ülalpidamiskohustus üksnes sellises ulatuses ja määral, millises nende varaline seisund võimaldas hagejat rahaliselt toetada. Muu alaneja või üleneja sugulane kui alalealise lapse vanem (PKS § 102 lg 2) võib vabaneda ülalpidamiskohustusest nii osaliselt kui ka täielikult. Olukorras, kus potentsiaalse ülalpidamiskohustuse ulatust ei ole kindlaks tehtud, ei saa pidada testeerimisvabaduse põhimõttega kooskõlas olevaks käsitlust, mille kohaselt tuleks hageja kasuks mõista välja sundosa vaatamata sellele, et potentsiaalselt ülalpidamist andma kohustatud ülenejad sugulased ei ole saanud esitada vastuväiteid, mille alusel nad võinuksid ülalpidamiskohustusest osaliselt või täielikult vabaneda. Seega saaks ülalpidamiskohustuse tagantjärele kindlakstegemine olukorras, kus pärandaja eluajal puudub ülalpidamiskohustuse kohta dokumentaalne alus (s.o kas leping, kohtulahend vms) siiski kõne alla tulla pigem erandlikel asjaoludel, mis võimaldaksid arvesse võtta ka väidetavalt kohustatud isiku tegelikku varalist seisundit.
11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Apellant (hageja) ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, millest võiks järeldada hageja mittenõustumist maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude rahalise suurusega esimeses kohtuastmes. Hageja esitas maakohtule 14.11.2016 seisukoha kostja menetluskulude suuruse kohta leides, et põhjendatuks võiks pidada lepingulise esindaja ajakulu 16 tunni ulatuses. Maakohus jõudis kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates seisukohale, et esindaja töömaht on õigustatud 17,5 tunni ulatuses, seega ligilähedane hageja hinnangule. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ka esimeses kohtuastmes kantud menetluskulude rahalist suurust puudutavas osas. Apellatsiooniastmes jäävad hageja kanda esmalt hageja enda menetluskulud ning sellele lisaks vastaspoole menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Oma ringkonnakohtule 21.09.2017 esitatud seisukohas teatas vastustaja, et tal ei ole apellatsioonimenetluses kulusid tekkinud. Sellest lähtudes jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata, kuna vastustajal ei ole tekkinud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.
12.Hageja (apellant) on saanud asjas menetlusabi, mh võimaldasid nii maakohus kui ringkonnakohus tasuda hagejal riigilõivu osamaksetena. Hagejat eksitav olukord tekkis seoses sellega, et maakohus mõistis hagejalt välja otsuse tegemise ajaks tasumata riigilõivu (kokku 300 eurot) kuue osamaksena summas à 50 eurot; samal ajal tuli aga hagejal paralleelselt asuda juba tasuma ka apellatsioonkaebuse esitamisega seotud riigilõivu osamakseid. Kui maakohtu otsusega väljamõistetud riigilõivu osamaksed tuli tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole, siis apellatsioonkaebuse esitamisega seotud riigilõivu osamaksed tuli tasuda Rahandusministeeriumi kontole. Apellant on pärast maakohtu otsuse tegemist jätkanud maksete tegemist Rahandusministeeriumi kontole. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 190 lõike 7 alusel on põhjendatud lugeda hageja poolt täies ulatuses tasutuks nii maakohtus kui ringkonnakohtus tasumisele kuulunud riigilõiv ning hageja (apellant) tuleb vabastada täiendavatest riigilõivu maksetest seoses käesoleva tsiviilasjaga. Ringkonnakohus arvestab seejuures tsiviilasja olemust, hageja isikut (eestkoste all olev raske
puudega täisealine isik, kelle eest tasub riigilõivu osamakseid tema pensionärist ema) ning tema varalist seisundit, mida on kontrollinud nii maakohus kui ringkonnakohus. Lähtudes asjaolust, et hageja (apellant) tegi maakohtu otsuse p 5 alusel tasumisele kuuluvaid osamakseid Maksu- ja Tolliamet arvelduskonto asemel Rahandusministeeriumi arvelduskontole, vabastab ringkonnakohus hageja maakohtu otsuse punktide 5 ja 6 alusel igasugustest täiendavatest maksetest.
13.Ringkonnakohus arvestab Rahandusministeeriumi kontole tehtud riigilõivu osamaksed apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu katteks vastavalt ringkonnakohtu
8.veebruari 2017. a määrusele. Sellest lähtudes on apellant tasunud nõutavast enam 80 eurot, mis tuleb apellandile TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel tagastada. Riigilõiv on hageja eest tasutud A.B. arveldusarvelt nr XXX AS-is SEB Pank Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, selgitusega „Riigilõiv tsiviilasjas nr 2-15-15946“. RLS § 15 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Kuna hageja on tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem 80 euro ulatuses, tuleb enam tasutud riigilõiv summas 80 (kaheksakümmend) eurot tagastada A.B. arveldusarvele nr XXX. Hageja (apellandi) esindajal riigi õigusabi korras tuleb hagejale ja/või hageja eestkostjale selgitada, et hageja on vabastatud käesoleva tsiviilasja raames maakohtus ja ringkonnakohtus tasumisele kuuluma pidanud täiendavatest riigilõivu maksetest.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.