5.Määrata vandeadvokaadi Ilya Zuevi riigi õigusabi tasuks kassatsioonimenetluses 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot. Saata otsus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Baltplast (hageja) esitas 17. septembril 2013 Harju Maakohtule Helgi Voitka (kostja) vastu hagi eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kahjuhüvitise 4433 euro 71 sendi saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja loobus asja väljanõudmise nõudest, kuna kostja vabastas ruumid kohtumenetluse käigus vabatahtlikult. Selles osas lõpetas kohus menetluse. Hagiavalduse kohaselt on hageja Harju maakonnas Keila vallas asuva kinnisasja Lohusalu
Konverentsikeskus hoonestusõiguse omanik. Kinnisasjal asub ridaelamu, mille ühe osa kasutamiseks oli sõlmitud tähtajaline üürileping R. Voitkaga. Pärast kasutusõiguse lõppemist mõistis Harju Maakohus kohtuotsusega ruumid R. Voitka ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse. Samuti mõistis kohus R. Voitkalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise. Alates 2010. a-st kasutab vaidlusalust ridaelamu osa kostja, kes on R. Voitka ema. Hageja ega tema õiguseellased ei ole andnud kostjale nõusolekut asja kasutamiseks. Kostja on alusetult kasutanud hageja asja ja rikkunud tema omandit. Hageja kaotatud kasutuseeliste väärtuse määramisel saab lähtuda saamata jäänud üüritulust ajavahemiku august 2010 kuni august 2013 eest, mida hageja oleks saanud, kui ta oleks saanud kostja ebaseaduslikus valduses olnud eluruumi üürile anda. Hagejal oli kavatsus ja oleks olnud võimalus üüritulu saada, kui kostja ei oleks eluruumi vallanud. Hagejal jäi iga kuu saamata üür 119 eurot 83 senti, s.o kokku 4433 eurot 71 senti (37 x 119,83). Kasutuseeliste väärtus nähtub teises tsiviilasjas koostatud eksperdihinnangust samas ridaelamus asuva teise eluruumi üüri suuruse kohta. Tuginedes tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09 tehtud Riigikohtu otsusele leiab hageja, et kostja peab hüvitama talle 4433 eurot 71 senti võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel tulenevalt viimati nimetatud sätte kaitse-eesmärgist.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja tunnistas, et elab vaidlusalustes ruumides alates augustist 2010. Kostja tasus iga kuu poja üürilepingu järgi üüri hageja õiguseellasele ja alates maist 2013 hagejale ning kommunaalkulude ja elektri eest maja haldajale. Kostja oli heauskne ja tasus makseid ilma, et talle oleks pakutud võimalust sõlmida üürileping. Kostja sissetulek on 320 eurot kuus, ta on pensionär ning on teinud asjal parandus- ja heakorratöid. Hageja ei ole kostjalt ruume välja nõudnud.
3.Harju Maakohus rahuldas 27. märtsi 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 320 eurot. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja kasuks seatud kinnistusraamatusse isiklikku kasutusõigust või isiklikku servituuti asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 201 ja 225 kohaselt. Samuti ei ole kostjal hageja ega tema õiguseellastega sõlmitud lepingut vaidlusaluste ruumide valdamiseks. Seega on kostja ajavahemikul august 2010 kuni august 2013 vallanud asja ebaseaduslikult ja rikkunud hageja hoonestusõigust kui omandit AÕS § 68 ja § 241 lg 4 mõttes. Tõendatud on, et hageja kaotatud kasutuseelis, mis on aluseks kahju ulatuse määratlemisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 ja VÕS § 128 lg 2 järgi, oli vaidlusalusel ajal iga kuu 119 eurot 83 senti, s.o kokku 4433 eurot 71 senti. Kostja tasus hagejale ja tema õiguseellasele vaidlusalusel ajavahemikul üüri kokku 236 eurot 44 senti. Seega tekkis hagejale TsÜS § 62 lg-st 1 ja VÕS § 128 lg-st 2 tulenev kahju 4197 eurot 27 senti. Hageja kaotatud kasutuseelis on otseses põhjuslikus seoses kostja rikkumisega ning kahju on tekitatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi õigusvastaselt. Kuna kostja pidi hageja asja kasutades saama aru, et ta tekitab hagejale kui asja omanikule selle lubamatu valdamisega kahju, on ta VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi hagejale kahju tekitamises süüdi. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja hagejale kahju tekitamise eest.
Vaidlusalusel ajavahemikul võtsid hageja ja tema õiguseellane kostjalt iga kuu vastu tasu 6 eurot 39 senti. Seega pidi neile juba augustis 2010 olema teada, et kostja kasutab hagejale hoonestusõiguse alusel kuuluvat asja, makstes selle eest iga kuu 6 eurot 39 senti. Hageja ei ole tõendanud, et kostjalt nõuti tasu turuväärtuse ulatuses. Seega võimaldasid hageja ja tema õiguseellane VÕS § 139 lg 1 kohaselt ajavahemikul august 2010 kuni august 2013 kostjal nende õigusi rikkuda ja tekkida kahjul, mille suuruseks on turuüüri ja kostja makstud üüri vahe. Tõendatud ei ole, et kostjalt nõuti ruumide vabastamist või turuüüri maksmist, mis vähendanuks kahju tekkimist VÕS § 139 lg 2 järgi. Seega vastutab kostja hagejale tekitatud kahju eest 30% ulatuses ning kahjuhüvitist tuleb selles ulatuses VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel vähendada 1259 euro 18 sendini (4197,27 - 2938,09). Kostja ainsaks sissetulekuks on pension 320 eurot ning ta tasus hagejale ja tema õiguseellasele iga kuu 6 eurot 39 senti. Hageja on tulu teenimisele orienteeruv juriidiline isik. Kostja varanduslikku olukorda ja tema käitumist arvestades tuleb VÕS § 140 lg 1 alusel vähendada hüvitist 320 euroni.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha vaidlustatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja veel 3489 eurot 55 senti ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega hagi rahuldati ja arvati hüvitisest maha kostja tasutud 236 eurot 44 senti. Hageja nõustus vähendama kahjuhüvitist VÕS §-de 139 ja 140 alusel kokku 10% võrra.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata ja apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ületanud maakohus diskretsioonipiire, kui vähendas kahjuhüvitist esmalt VÕS § 139 ja seejärel ka § 140 alusel. Selline vähendamine ei ole seadusega vastuolus, mõlema sätte kohaldamise eeldused on tõendatud. Olukorras, kus maakohus ei ületanud hüvitise vähendamisel diskretsioonipiire, ei ole ringkonnakohtul õigust alama astme kohtu otsustusse sekkuda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 järgi teeb kohus otsustuse oma siseveendumuse kohaselt. TsMS § 631 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Hageja ei vaidlusta maakohtu tuvastatud asjaolusid, mille alusel maakohus vähendas hüvitist. Enne kohtumenetlust ei võtnud hageja ega tema õiguseellane kostjaga ühendust ega teatanud ruumide vabastamise kohustusest ja/või turuüüri tasumise kohustusest, vaid võimaldas kostjal eluruumi kasutada kuni hagiavalduse esitamiseni. Hagejaga ühinenud äriühing, kes oli selle kinnisasja hoonestusõiguse omanikuks, oli kinnisvaraäris tegutsev ettevõte, kellel pidid olema piisavad
teadmised ja oskused, et teha kindlaks tema vara kasutavad isikud ja nende kasutuse õiguslik alus. Kostja ei pidanud teadma kohtumenetlustest tema poja samast eluruumist väljatõstmise kohta. Kostja tasus ning hageja ja tema õiguseellane võtsid augustist 2010 kuni augustini 2013 iga kuu vastu 6 eurot 39 senti selgitusega „Lohusalu 9-4 vastavalt üürilepingule". Kõik need asjaolud andsid maakohtule aluse rakendada VÕS § 139 lg-d 1 ja 2. Kuna kostja ainsaks sissetulekuks on pension 320 eurot kuus ja hageja on äriühing ehk tulu teenimisele orienteeritud juriidiline isik, oli maakohtul õigus kohaldada ka VÕS § 140 lg-t 1.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt tuvastasid kohtud õigesti kõik kostja vastutuse aluseks olevad asjaolud ja hagejal tekkinud kahju suuruse. Kohtud kohaldasid aga valesti VÕS § 139 ja § 140 lg-t 1. Kohtud jätsid tähelepanuta, et kostja ei esitanud hüvitise vähendamise taotlust, mistõttu ei olnud alust hüvitist vähendada. Lisaks ei tuvastanud kohtud erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise vähendamist VÕS § 139 alusel 92% võrra, s.o miinimumini. Samuti ei ole põhjendatud kohaldada VÕS § 140 ainuüksi põhjusel, et kostja ainsaks sissetulekuks on 320 euro suurune pension. Hüvitise vähendamise aluseks olevad asjaolud peavad tulenema poolte õigussuhtest. VÕS § 140 ei saa kohaldada olukorras, kus kohus on hüvitist vähendanud juba VÕS § 139 alusel.
8.Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus VÕS § 139 ja 140 õigesti ega ole diskretsioonipiire ületanud. Hüvitise täielik väljamõistmine kostjalt oleks vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS §-d 139 ja 140 ei välista teineteist ja kohalduvad samal ajal. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja palub määrata kindlaks õigusabi tasu suurus ja hüvitada talle 168 eurot.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda.
10.Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 320 eurot. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab hagejale lisaks maakohtu väljamõistetud 320 eurole maksma veel 3489 eurot 55 senti. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et 320 eurot ületavas osas tuleb jätta hagi rahuldamata.
11.Kohtud rahuldasid hagi ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel. Kolleegium on varem selgitanud, et võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte
(VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel saab lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu 21. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15). Maakohus tuvastas kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1, 2 ja 4, § 128 lg-s 4 ning §-s 1043, § 1045 lg 1 ps 5 ja §-s 1050 sätestatuga hagejal tekkinud kahju, milleks luges kaotatud kasutuseelised kokku 4197 eurot 27 senti. Samuti kostja tegevuse õigusvastasuse, kahju ja kostja käitumise vahelise põhjusliku seose ning kostja süü.
12.Kassatsioonkaebuse kohaselt eksisid kohtud VÕS §-de 139 ja 140 kohaldamisel. Kolleegium ei nõustu hagejaga. Kolleegium möönab, et VÕS §-de 139 ja 140 kohaldamise praktika ei ole olnud taotluse vajalikkuse osas üheselt mõistetav (vt nt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16;
9.märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16; 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-76-09, p 13; 10. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13, p 12; 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 27). Ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärgil peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Kahjuhüvitise vähendamist reguleerivad VÕS §-d 139 ja 140 saavad kohalduda juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist. Kuna kohtud lahendasid hageja kaotatud kasutuseelise kui kahju hüvitamise nõude, oli põhjendatud kohaldada mh VÕS § 139 ja 140. Ringkonnakohus on nende sätete kohaldamist piisavalt põhjendanud. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest ta vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 kohaselt ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Eeltoodut kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 kohaselt ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või tegemata toimingu, mis oleks kahju vähendanud, kui temalt võis seda mõistlikult oodata. Lisaks annab VÕS § 140 lg 1 esimene lause kohtule võimaluse kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. VÕS § 139 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et hüvitise suuruse vähendamise aluseks olevate asjaolude korral vähendab kohus hüvitist kahju tekitaja taotluseta. Kui pooled on kahjuhüvitise vähendamise asjaolud menetluses esitanud, on kohtul nende sätete järgi kohustus hinnata, kas kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel annab aluse hüvitist vähendada või mitte. Ka VÕS § 140 lg 1 esimese lause alusel kahjuhüvitise vähendamine ei eelda kohustatud isiku taotlust. Selle sätte kohaselt on kohtul aga õigus, mitte kohustus kahjuhüvitist vähendada, kui hüvitise vähendamise asjaolud on esile toodud. Samuti leiab kolleegium, et kuna VÕS §-de 139 ja 140 kohaldamise eeldused ei kattu, ei ole välistatud rakendada neid sätteid samal ajal. VÕS § 139 kohaldamisel arvestatakse kahjuhüvitise vähendamisel kahjustatud isiku osa, VÕS § 140 korral aga asjaoludega, mille tõttu oleks kahjuhüvitise väljamõistmine terves ulatuses kohustatud isiku suhtes mõistlikult vastuvõtmatu.
Viimasel juhul saab arvestada mh asjaoludega, mis ei ole seotud pooltevahelise õigussuhtega, nt poolte majandusliku seisundiga. Kohtud ei lähtunud VÕS § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamisel üksnes kostja sotsiaalsest seisundist ja sissetulekust, vaid võrdlesid ka poolte majanduslikku olukorda. Kolleegium märgib ka seda, et kuigi kohus kohaldab seadust ise, ei tohi eeltoodud sätete kohaldamine tulla pooltele üllatuslikult. Kolleegium märgib siinkohal, et kohus peab vajaduse korral juba eelmenetluses selgitama, kas ja kui palju oleks poolte hinnangul põhjendatud kahjuhüvitist nende sätete järgi vähendada, ning andma vajadusel kahju tekitanud isikule võimaluse kahjuhüvitise vähendamiseks esiletoodud asjaolusid tõendada. Hageja ei ole väitnud, et maakohus kohaldas VÕS § 139 ja 140 ootamatult, ilma pooltega arutamata. Toimikust nähtuvalt on maakohus korraldaval kohtuistungil VÕS § 139 ja 140 selgitanud (I kd, tl 103).
13.Maakohtus jäid menetluskulud poolte endi kanda. Poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid hageja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad ka kassatsiooniastme menetluse kulud hageja kanda. Kolleegium selgitab, et kuna kostjale oli Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2014. a määrusega antud riigi õigusabi, mis jätkus riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 3 alusel kassatsiooniastmes, jäävad hageja kanda mh kostjale menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabikulud nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Nimetatud kulud mõistab hagejalt TsMS § 179 lg-te 1 ja 2 alusel välja maakohus. Samuti määrab maakohus kindlaks kogu asja menetluskulud, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajaduse korral neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (vt Riikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
14.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.
15.Kolleegium leiab, et vandeadvokaat Ilya Zuevi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise ja väljamõistmise taotlus tuleb rahuldada. RÕS § 23 lg 1 alusel määrab kolleegium tasu suuruseks 168 eurot. Tasu maksmise riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab RÕS § 24 lg 1 alusel advokatuur. Villu Kõve, Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.