Muud › Muud hagiasjad

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Vastavavalt esitatud hagile /t.l. 1/ on AS ABC Rent Eesti (edaspidi hageja) ja AA ́i (A, edaspidi kostja) vahel 05.12.2012a. sõlmitud võlatunnistus (edaspidi Leping-lisa 1), milline sisaldab deklaratiivset võlatunnistust ning võlgnevuse ajatamise kokkulepet. Vastavalt Lepingule tunnistas põhivõlgnik võlgnevust summas 2055,46 eurot ning kohustus selle tasuma hiljemalt 20.12.2012. Kostja Lepinguga võetud kohustust ei ole täitnud. Kohustuse täitmisega viivitamisel kohustus kostja Lepingu p. 2. kohaselt tasuma esialgsele võlausaldajale viivist 0,15% päevas tähtaegselt tasumata summadelt. Hageja on andnud kostjale tasumiseks täiendava tähtaja (lisa 2), aga kostja kohustust täitnud ei ole ja kostjaga kohtuväliselt kokkuleppele saada ei ole õnnestunud. Eelpooltoodust tulenevalt nõuab hageja kostjalt põhinõude summas 2025,46 euro ja viivise summas 1091,45 euro (viivise arvestuse tabel-lisa 3) tasumist. Hagi õiguslik põhjendus VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kuivõrd on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, siis deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, peab kostja tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Arvestades ülaltoodut, juhindudes lepingust ning VÕS §-dest 8 lg 2, 30 lg 1, 76 lg 1, 82 lg 1, 100, 108 lg 1 palub hageja: 1) rahuldada hagi ja kostjalt välja mõista hageja kasuks põhinõue summas 2055,46.(kaks tuhat viiskümmend viis eurot ja 46 senti), sissenõutavaks muutunud viivis summas 1091,45.- (üks tuhat üheksakümmend üks eurot ja 45 senti) ning viivist põhisummalt alates 07.12.2013 kuni kohustuse kohase täitmiseni. 2) menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võimalikud kulutused õigusabile. Vastuses kostja vastusele pidas hageja vajalikuks märkida järgmist: Vastavalt VÕS §-s 30 sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13). Võlatunnistuse tingimuste tühisuse alused puuduvad, alused viivisenõude vähendamiseks puuduvad ning tegemist ei ole tüüptingimustega.

lk 3

Kostja väidab, et sõlmitud võlatunnistus, milles õiguskaitsevahendina toodud viivise protsent 0,15 päevas, on heade kommetega vastuolus ja seega ka tühine, kuivõrd võlatunnistuse allkirjastamisel kostja oli kogenematu, teda survestati, kostjal puudus võimalus lepingutingimuste osas läbirääkida, viivitusintress ei kanna õiguslikku eesmärki jne. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja eeltoodud väidete kohta tõendeid esitanud ei ole. Asjaolu, et kostja ei ole seadustega kursis või et kostja ei ole aru saanud sanktsioonide olemusest või et kostja oli võlatunnistuse sõlmimisel kogenematu, ei ole vabandatav asjaolu kohustuste täitmisest vabastamiseks ei VÕS § 103 ega tühine VÕS § 86 mõttes. Hageja on seisukohal, et ei ole tõendatud asjaolu, mille alusel võiks väita, et kostja ei ole sõlminud võlatunnistust vabatahtlikult (kostjat survestati võlatunnistusele alla kirjutama). Seega kostja väide, et teda survestati võlatunnistuse alla kirjutama tema tahte vastaselt, on paljasõnaline ja eksitav. Kostjal olnud võimalus taganeda kokkuleppest, sh teha avaldus politseisse, selgitamaks välja hageja tegevuses kuriteo koosseisu vms. Hageja täpsustab omaltpoolt, et võlatunnistuse sõlmimise initsiatiiv tuli kostja poolt (ajatada võlgnevus), ning lepingu tingimused räägiti enne sõlmimist läbi, sh nõustus kostja ka viivise määraga, mistõttu kostja väide, et kostjal ei olnud tingimuste osas mõjutamine reaalselt võimalik, väär ja eksitav. Kostja on oma väites tuginenud tüüptingimuse tühisusele, kuivõrd viivisnõue on ebamõistlikult suur, viidates VÕS § 42 lg 5 sättele. Hageja on seisukohal, et kostja oleks võlatunnistuse sõlminud ka siis, kui viivise määr oleks suurem senisest, vastasel juhul ei oleks kostja võlatunnistust ka olemasolevatel tingimustel sõlminud (ebamõistlikult suureks, ebaproportsionaalseks ja heade kommete vastaseks võiks viivisemäära lugeda juhul, kui viivise % aastas ületaks tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda). Hageja on seisukohal, et viivisnõue ei ole tühine. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib hageja viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotleb viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seadus näeb õiguskaitsevahendina võimalust rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõuda Viivist. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna kostja poolt tema lepingust tulenevate kohustuste rikkumine ei olnud vabandatav, on kostjal kohustus tasuda maksmisega viivitamise eest viivist. Asjaolu, et hageja ei ole ei ole enne hagi esitamist kostjalt kordagi viivist nõudnud, ei tähenda siiski, et hageja on kaotanud õiguse nõuda viiviseid (vt RKTKo 3-2-1-70-09). Hageja on seisukohal, et viivisnõudega ilmnemisega ei ole tegemist kostjale üllatusnõudega. Lisaks on Riigikohus leidnud, et võlausaldaja peab põhjendama üksnes põhivõlast suurema viivise nõuet, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist (RKTko 26.10.2010a. nr 32-1-87-10). Käesolevaga ei nõua hageja kostjalt viivist summas, mis ületaks

lk 4 põhivõlgnevust. Täiendavalt märgib hageja, et TsÜS-s ei sätesta nõudeid viivise määrale ega reguleeri, millistel juhtudel on viivis vastuolus hea usu põhimõtetega. TsÜS § 138 lg 1 näeb ette, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Hageja leiab, et viivisnõude esitamine hageja poolt lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu kostja vastu on kooskõlas hea usu põhimõtte ja seadusest tulenevate teiste nõuetega. Kostja ei ole esile toonud asjaolud, millest nähtuks tüüptingimuste esinemine, et kostjal puudus võimalus lepingutingimuste osas läbirääkida (võlatunnistuse sõlmimise initsiatiiv tuli kostja poolt), on paljasõnaline ja eksitav. Kostja väide, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistus on heade kommete või avaliku korraga vastuolus, kuivõrd kostja oli selle sõlmimisel kogenematu. Hageja on arvamusel, et ei ole eluliselt usutav, et kostja oma vanuses on elus esmakordse tehinguna sõlminud käesoleva võlatunnistuse ja selle aluseks olnud rendilepingu esmakordse tehinguna. Kinnitust ja tõendamist ei ole leidnud kostja väide, et ta oli võlatunnistuse sõlmimisel sundseisus. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et alternatiivselt tühistamise taotlusega, tuleks viivisnõuet vähendada seadusest tuleneva viiviseni (VÕS § 113 lg 1 esimene lause). Vastavalt VÕS § 162 lg1 kohaselt võib kohus leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustutuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Arvestades eeltoodud sätet, tuleb kostjal tõendada eelnimetatud paragrahvis toodud sätete eeldusi (tss § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti). Hageja ei nõustu kostja väitega, et hagi esitamine oli põhjendamatu ja seetõttu tuleks hageja menetluskulud jätta hageja enda kanda. Kostja ei ole tänase seisuga hageja ees oma kohustusi täitnud ega isegi osaliselt vähendanud (sh õigeksvõetud põhinõude osas). Seega hagi esitamine on seaduspärane ja põhjendatud. Hageja menetluskulude nimekiri: Hageja on tsiviilasjas nr 2-13-57618 kandnud menetluskuludena lepingulise esindaja kulu summas 300 eurot. Teenus Aeg Materjalidega tutvumine, kliendiga nõupidamine ja hagiavalduse koostamine 06.12.2013 Kostja vastuse ja esitatud tõenditega tutvumine ning kirjaliku seisukoha koostamine 31.01.14

1,5 h 2,5 h

Kokku 4 tundi õigusabi, tunnitasuga 100 eurot, moodustab summa 400 eurot. Arvestades eeltoodut palub hageja:

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja oma kirjalikus vastuses /t.l. 28/ võtab hagi õigeks osaliselt ning tunnistab

lk 5 hagiavalduses tema vastu suunatud nõuet renditasu võlgnevuse osas summas 2055 eurot ja 46 senti. Kostja ei võta õigeks hagi ja ei tunnista Hageja nõuet viivitusintressi osas. Hagi on selles osas põhjendamatu. Kostja taotleb viivisenõude rahuldamata jätmist või alternatiivselt viivise vähendamist ning sellest tulenevalt palub Kostja jätta hagi vastavas ulatuses osaliselt rahuldamata. Kostja palub jätta kõik menetluskulud Hageja kanda. Hageja nõue on osaliselt ebaõige ja põhjendamatu ning Hageja oleks saanud mõistlikult vältida antud kohtumenetlust (vt all märkused). Kostja on käitunud heas usus ega ole andnud hagi esitamiseks põhjust. Kostja on nõus käesoleva kohtuasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja arvates on võimalik antud asi lahendada kompromissiga. Hagejal oli võimalik lahendada vaidlus kohtuväliselt, kui ta ei oleks nõudnud ebamõistlikult suurt viivist. Kostja oleks tasunud renditasu juhul, kui Hageja ei oleks nõudnud sellist viivist. Hageja poolt kohtusse hagi esitamine on seetõttu põhjendamatu ning on kõigi jaoks asjatult koormav. Kostja loodab heas usus, et Hageja nõustub lahendama antud vaidluse kokkuleppel. Kostja on seisukohal, et võlatunnistuse punkt 2 on tühine Viidates 05.12.2012 sõlmitud võlatunnistuse kokkuleppe punktile 2 leiab Hageja seda, et Kostja kohustub tasuma talle viivist 0,15% päevas (vt hagiavalduse lisa 1). Kostja vaidleb vastu Hageja poolt esitatud viivisenõudele. Kostja on seisukohal, et Hageja nõue on alusetu ja põhjendamatu ning seda tulenevalt järgnevatest argumentidest. Kostja leiab, et vaadeldavas võlatunnistuses sisalduv punkt 2 on tüüptingimus VÕS § 35 tähenduses. Hageja esitas selle võlatunnistuse kokkuleppe teksti ootamatult ning selle sisu eelnevalt läbirääkimata ja selgitamata Kostjale allkirjastamiseks muuhulgas seoses tungiva märkusega, et seda dokumenti on vaja Hageja raamatupidamise jaoks. Vaadeldav võlatunnistuse kokkuleppe punkt 2 on ilmselt Hageja poolt eelnevalt välja töötatud tüüplepingus kasutamiseks. Pooled ei ole seda tingimust eraldi läbi rääkinud ning Hageja kasutas seda tingimust jõupositsioonilt ja sundkorras Kostja suhtes, kes tavalise tarbijana ei olnud seepärast võimeline mõjutama selle tingimuse – punkti 2, sisu. Kostja on seisukohal, et võlatunnistuse punkt 2 on tühine eelkõige tulenevalt VÕS § 42 lõikes 1 ja lõige 3 punktis 5 sätestatust. Hageja poolt nõutav viivitusintress määras 0,15% päevas ehk 54,75% aastas on ebaproportsionaalne ning selle alusel nõutava viivise summa on ilmselgelt ebamõistlikult suur ja järelduslik lausa liigkasuvõtjalik. Seadusjärgne viivise määr on sellest ligikaudu 7 korda väiksem (vt VÕS § 113 lõige 1 teine lause). Asjaolusid arvestades kahjustab vaadeldav tüüptingimus Kostjat äärmiselt ebamõistlikult. Selle tingimuse olemust, sisu, sõlmimise viisi ja poolte huvisid jms asjaolusid arvestades on vaadeldav punkt Kostjat, kui tehingu nõrgemat poolt – tarbijat, ebamõistlikult kahjustav ning võlatunnistusest tulenevad õigused ja kohustused pole seeläbi tasakaalus. Seda kinnitavad käesolevas vastuses esitatud faktilistele asjaoludele tuginevad argumendid. Lähtudes TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu printsiibist ning arvestades viivitusintressile iseloomulikku tehingulist eesmärki võlaõiguslikes suhetes, kaldutakse Kostja arvates vaadeldava tüüptingimusega kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning see tingimus riivab Kostja õiguseid ja kohustusi selliselt, et võlatunnistuse eesmärk on küsitav.

lk 6 Alternatiivselt on Kostja seisukohal, et selle võlatunnistuse punkt 2 on vastuolus heade kommetega ning seega TsÜS § 86 kohaselt tühine. Hageja teadis, et Kostja allkirjastas selle võlatunnistuse seoses oma majanduslikult keerulise olukorraga ja likviidsuskriisiga ning samuti heas usus tegutsedes oma kogenematusest. Hageja kasutas seda olukorda ära ja avaldas tugevama poolena jõupositsioonilt võlatunnistuse allkirjastamiseks survet. Kostja on seisukohal, et see võlatunnistus on tehtud tema suhtes ilmselgelt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (eelkõige selle punkt 2) ning sellest lepingupooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega tulenevalt eeltoodud argumentidest ei saa Hageja nõuda Kostjalt viivitusintressi tuginedes võlatunnistuse punktile 2 ja Hageja hagi tuleb jätta sellel alusel viivise osas rahuldamata. Lisaks märgib Kostja siinkohal ka seda, et Hageja esitletud viivisearvestus on arusaamatu ning seejuures on Hageja poolt esitatud viiviste tabel (xlsx fail) vigane ja loetamatu. Kostja taotleb viivitusintressi vähendamist. Tuginedes VÕS § 6 lõikes 2 sätestatule ja käesolevas vastuses esitatud faktilistele ja juriidilistele argumentidele leiab Kostja ka seda, et vaadeldav võlatunnistuse punkt 2 on ilmselgelt vastuolus hea usu printsiibiga ja antud võlasuhtele ei saa seda tingimust kohaldada, kuna see oleks ilmselgelt hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Alternatiivselt ja täiendavalt eeltoodule juhul, kui kohus leiab, et võlatunnistuse punkt 2 siiski kehtib, siis palub Kostja tuginedes VÕS § 113 lõikes 8 sätestatule käesolevaga kohtul vähendada viivist mõistliku suuruseni, milleks on VÕS § 113 lõige 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest viivitusintressi määrast lähtuvalt arvestatud viivisesumma. Seadusjärgne viivitusintressi määr on hetkel 8,25% aastas (Euroopa Keskpanga intress 0,25%, millele lisandub 8%, vt VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1) ehk 0,0226% päevas (eelmine aasta oli määr 7,75% - 8,75%). Kohtu soovil saab Kostja esitada täpse viivisearvestuse. Kostja on ülaltoodud argumentidest tulenevalt seisukohal, et võlatunnistuses sätestatud viivitusintressi määr ja sellest lähtuvalt Hageja poolt nõutav viivisesumma on ilmselgelt erakordselt suur ja äärmiselt ebamõistlik ning selline viivis ei kanna viivitusintressile iseloomulikku õiguslikku ja majanduslikku eesmärki, vaid on liigkasuvõtjalik jne. Hageja poolt nõutav viivis on ebaproportsionaalne ning Hagejal ei ole ega saa olla majanduslikult vms viisil põhjendatud ega õigustatud huvi sellises ulatuses viivise nõudmiseks. Kuigi Kostja on olnud renditasu maksmisega mõneti viivituses (seda mittesüüliselt, vaid temast sõltumatutest asjaoludest tulenevalt), siis Hagejal ei ole ega saa olla sedavõrd ebaproportsionaalse viivisesumma nõudmiseks õiguspärast alust ja põhjendust. Samuti tuleb viivitusintressi alandamise põhjendusena arvestada seda, et Hageja ei ole esitanud oma väidetavat viivisenõuet mõistliku aja jooksul, vaid üllatuslikult inkasso kaudu (viimase kaasamine oli põhjendamatu) alles eelmise aasta sügisel ja nüüd kohtus. Antud juhul tuleb viivise vähendamise juures arvestada ka seda, et Hagejaks on varakas äriühing. Samas on Kostjaks tavaline füüsiline isik, kelle rahalised võimalused on paljuski piiratud ning kelle sissetulekud kuluvad eelkõige oma perekonna ülalpidamisele. Seega tulenevalt eeltoodud argumentidest ei saa Hageja nõuda Kostjalt viivitusintressi võlatunnistuses märgitud määrast lähtuvalt ning viivis kuulub vähendamisele vastavalt ülaltoodule ja viivist puudutavas osas tuleb Hageja hagi jätta osaliselt rahuldamata.

lk 7 Käesolevas vastuses on toodud Kostja esmased vastuväited Hageja hagiavalduse kohta. Kostja on nõus lahendama kohtuasja kompromissiga. Samas palub Kostja käesolevaga kohtult võimalust esitada täiendavaid argumente jms juhul, kui kokkulepet ei saavutata. See on antud kaasust arvestades mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia printsiibiga. Juhindudes PS §-s 14 sätestatust palub Kostja käesolevaga kohtult oma õiguste tõhusat efektiivset kaitset ning selle raames ka menetlusega seonduvate küsimuste selgitamist. Tulenevalt eeltoodust palub kostja: jätta Hageja hagi rahuldamata viivist puudutavas osas lähtuvalt käesolevas vastuses toodud argumentidest ja seonduvatest taotlustest. jätta kõik menetluskulud Hageja kanda. Kostja kinnitas ka peale kirjaliku menetluse määramist, et on nõus tasuma nii võlasumma, kui ka seadusjärgse viivitusintressi 8.25%. Kuna vahepeal on majanduslik seisukord veidi paranenud, on ta võimeline antud summa tasuma ka koheselt ühes osas.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega, leidis, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hagis toodud õiguslikul alusel järgmistel põhjustel: Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 05. 12. 2012 sõlmisid pooled võlatunnistuse /t.l.5/, millega kostja tunnistas renditeenuse tehingutest tulenevat võlga summas 2055, 46 eurot. Kostja võttis võlatunnistusega endale kohustuse tasuda võlg hiljemalt 20. detsembriks 2012. Maksmisega viivituse korral kohustus kostja maksma hagejale viivist 0,15 % päevas. Kostja tunnistab oma võlga ja on hagi põhinõude osas õigeks võtnud , millest tulenevalt kohus rahuldab hagi. Poolte vahel on vaidlus viivisenõude üle. Kuna pooled on kokku leppinud viivise 0,15 % päevas, taotleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise summas 1091,45 eurot väljamõistmist kostjalt. Kostja vaidleb nõudele vastu ja on nõus maksma viivist 8,25 % aastas. VÕS § 113 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivituse korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul ei pea kohus põhjendatuks poolte vahel kokku lepitud intressimäärast kõrvale kalduda ja leiab, et sissenõutavaks muutunud viivis tuleb välja mõista täies ulatuses. Kohus võtab siinjuures arvesse, et tegemist ei ole krediidilepinguga ja hagejaks ei ole krediidiettevõte. Sõlmides hagejaga sõidukite rendilepinguid, pidi kostja algusest peale arvestama oma majandusliku olukorraga ja kohustusega renditasu maksta ning sellest tulenevalt ka oma valikuid tegema. Ka oli tal võlgnevuse tasumiseks aasta peale võla sissenõutavaks muutumist 20. 12. 2012 kuni hagi esitamiseni 06. 12. 2013.

lk 8 Kohus ei pea põhjendatuks ka kostja väiteid kokkuleppe punkt 2 tühisuse kohta kuna leiab need olevat põhjendamata ja tõendamata. Seega kostja vabastamine juba sissenõutavaks muutunud viivisest ei ole põhjendatud. Mis puutub viivise nõuet põhisummalt alates hagi esitamisest, siis selles osas rahuldab kohus kostja taotluse ja vähendab viivise määra seaduses ettenähtud määrani vastavalt VÕS § 113 lg. 1 (8,25 % aastas). Vaatamata kostja korduvatele kinnitustele sõlmida asja lahendamiseks kompromiss, ei ole pooled kompromissile jõudnud. Kohus peab vajalikuks selgitada pooltele, et TsMS § 430 lg. 1 võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused. Menetluskulude jaotus. TsMS § 162 järgi hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.

Kohtunik: Külli Mõlder /digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.