Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

Tsiviilasi nr 2-12-29870 tegemiseks kaebuse.

menetlusabi

taotletakse,

eelkõige

esitama

Sisulised asjaolud, hagi ja vastuhagi nõuded Hageja nõuded, väited ja tõendid Hagiavalduse (esialgne tl 1-5 (kõik viidatavad dokumendid asuvad I köites), advokaadi koostatud tl 79-80, puuduste kõrvaldamised tl 98-99 ja 107-108) ja menetluses väidetu (menetlusdokument tl 153) kohaselt on x külas olnud hageja J.P.i eluaegseks elukohaks. See kuulus tema vanaemale H.P.-le ja onule J. J.ile. J.P.il oli suusõnaline kokkulepe vanaemaga, et ta võib x talu väiksemat elumaja kasutada oma surmani elukohana ehk tal on antud elamu eluaegne tasuta kasutusõigus. Antud asjaolu püüab hageja tõendada tunnistajate ütlustega, sellisest kokkuleppest olid hageja väitel teadlikud kõik suguvõsa liikmed. Hageja ei välista, et H. P.i selline tahteavaldus oli ka koduses testamendis, mis aga jäi pärast H. P.i surma kostjate valdusesse. H. P. pärandas kogu oma vara testamendiga poeg J. J.ile, kuid J. J. suri varem (suri 04.07.2011), kui H. P. (suri 12.03.2012). Pärast J. J.i surma said pärijateks tema tütred (kostjad) J.R. ja I. F.J.. Kostjad ei ole nõustunud sõlmima hagejaga üüri- vm lepingut elumaja kasutamiseks ning soovivad hagejast lahti saada. Hageja palub tuvastada J.P.i eluruumide kasutamisõigus X talus, x vallasVald on pöördunud korduvalt ( tl 6 ja 7) hageja poole tema aadressandmete muutmiseks seoses õigusliku aluse puudumisega eluruumi kasutamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kostjate seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad kostja väidete osas Esitatud vastuses hagile (tl 135-139) ja hilisemas menetlusdokumendis (tl 161-164) paluvad kostjad J.R. ja I. F.J. jätta hagi rahuldamata. Kostjad ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt oli hagejal kostjate vanaema H. P.iga kokkulepe, et hageja võib kasutada X kinnistul asuvat väiksemat elumaja kuni hageja surmani. Hageja kasutab X kinnistut ebaseaduslikult, vaatamata sellele, et kostjad on korduvalt palunud hagejal X kinnistu kasutamine ja sellel viibimine lõpetada. Kostjatele teadaolevalt ja tulenevalt H. P.i testamendist (tl 140-141) ei olnud H. P.i viimne tahe see, et X kinnistut kasutaks hageja. Vastava tahte olemasolu korral oleks H. P. muutnud oma testamenti ning näinud selles ette vastava korralduse. Seda H. P. ei teinud, mistõttu on hageja vastav väide täiesti ebaõige ja alusetu. H. P. ei avaldanud kunagi suuliselt ega kirjalikult, et tema surma järgselt peaks X kinnistul asuvat elamut kasutama hageja, mistõttu on täiesti ebaõiged ka hageja väited, et kõik sugulased teadsid hageja ja H. P.i väidetavast suulisest kokkuleppest. Sellist kokkulepet ei ole kunagi sõlmitud. Veelgi enam, selleks, et elamu kasutusõiguse kokkulepe oleks kehtiv peaks see olema tehtud notariaalses vormis ning kantud kinnistusraamatusse (väljavõte tl 142). Isikliku kasutusõiguse seadmiseks on tarvis notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingut, mistõttu oleks vastav kokkulepe pidanud kajastuma vähemalt notariaalses testamendis. Seega, isegi juhul, kui hageja ja H. P.i vahel oleks olnud suuline kokkulepe, oleks see vorminõude tõttu tühine. Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et hageja ja H. P.i vahel puudus mistahes vormis kokkulepe elamu kasutamiseks. H. P. avaldas oma viimset tahet notariaalses testamendis olles täie mõistuse juures ja tema viimne tahe oli see, et kogu tema vara sh X kinnistu läheks surma korral kostjate isale, kuid arvestades, et isa suri enne vanaema, pärisid X kinnistu testamendi alusel kostjad (pärimismenetluse algatamise ja pärandi vastuvõtmise avaldus tl 143-146, pärimistunnistus tl 147-148). Olukorras, kus H. P. oleks soovinud, et X kinnistul asuvat elamut oleks kasutanud hageja, oleks vastav soov avaldunud notariaalses testamendis. Ebaõige on hageja väide, justkui oleks hageja eluaeg elanud X kinnistul. Kostjad täpsustavad, et hageja elas küll 2003. aastast erinevatel aegadel X kinnistul, kuivõrd ta oli pikka aega

2 (5)

Tsiviilasi nr 2-12-29870 töötu, kuid 2009. aastal läks hageja sulasena tööle I.I. juurde, kuhu ta jäi elama. Alles pärast H. P.i surma kolis hageja omavoliliselt X kinnistul asuvasse elamusse tagasi ning vahetas ära kõik maja lukud, mistõttu olid kostjad, kui X kinnistu pärijad ja omanikud, kohustatud politsei abil saama juurdepääsu enda omandile. Kostja J.R. tegi ka politseile avalduse, kui selgus, et hageja on omavoliliselt X kinnistult ära vedanud suures ulatuses vanarauda ning selle realiseerinud. Hageja on oma tegevusega tekitanud kostjatele kui X kinnistu omanikele suures ulatuses kahju, ning kostjatel puudub võimalus oma omandit kasutada. 05.09.2013 esitasid kostjad vastuhagi (tl 180-183), milles paluvad nõuda enda valdusesse J.P.i ebaseaduslikust valdusest välja X kinnistu ja sellel asuvad hooned. Samuti paluvad kostjad kohustada J.P.i andma X kinnistu ja sellel asuvate hoonete valdus üle hagejatele hiljemalt kohtuotsuse jõustumisele järgneval päeval. X kinnistu ja sellel asuvate hoonete (asukohaga X) vabatahtlikust vabastamisest keeldumisel paluvad vastuhagi esitajad tõsta J.P. välja X kinnistult ja seal asuvatest hoonetest. Vastuhagi kohaselt on X kinnistu ja sellel asuvad hooned käesoleval ajal kostja ebaseaduslikus valduses ning vaatamata hagejate, kui X kinnistu omanike korduvatele palvetele X kinnistu vabastada, ei ole kostja seda teinud. Kostjal puudub mistahes õiguslik alus X kinnistu ja sellel asuvate hoonete kasutamiseks. Juhul, kui vanaema soov oleks olnud see, et kostja jääb X kinnistule elama, oleks ta sellest teavitanud vähemalt lähisugulasi, sh kostjaid (vastuhagis hagejaid), kes said vara seaduslikeks omanikeks. Muus osas kordab vastuhagi põhihagi osas esitatud seisukohti. 12.09.2013.a määrusega võttis kohus vastuhagi menetlusse. 02.10.2013 esitas J.P. vastuhagile vastuse (tl 198-199), milles ta ei nõustu vastuhagis tooduga. Vastuse kohaselt on X talu olnud J.P.i elukohaks. J.P.il oli suusõnaline kokkulepe ehk suusõnaline leping vanaema H. P.iga, et ta võib X talu väiksemat elumaja kasutada surmani elukohana ehk talle anti H. P.i poolt eluaegne tasuta kasutusõigus. Käesolevas asjas hagejad väidavad valet oma ütluses, et nad ei ole kunagi kuulnud sellisest suulisest kokkuleppest, mis oli H. ja J.vahel (eluaegne tasuta kasutusõigus). Seega kostja ei kasuta X talu väiksemat elumaja pahatahtlikult, talle andis suuliselt selleks loa tema vanaema H. P.. 23.12.2013.a kohtuistungil kuulas kohus üle tunnistajad A. J.i (J.), A. X (R), K.K. (K.) ja I.I. (I.). Samuti andsid J.R. ja I. F.J. kohtule oma seletuse vande all. Hageja palus istungil hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Kostjad aga palusid jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. J. P.i hagi.

3 (5)

Tsiviilasi nr 2-12-29870 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 kohaselt kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 392 lg 1 järgi võib kasutaja eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Sama seaduse § 393 lg 1 ja 2 järgi peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel (kasutuseesmärgi saavutamisel) tagastama, kuid kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 393 lg 3). VÕS ei välista, et tasuta kasutamise lepingu esemeks on eluruum(id). Iseenesest on õige kostjate J. R. ja I.F. J.i seisukoht, et asjaõiguslikult saaks elamut kehtivalt kasutada vaid notariaalse lepingu alusel ning see peaks olema kantud ka kinnistusaamatusse isikliku kasutusõigusena (asjaõigusseaduse § 227 lg 2). Samas on kohtupraktikas tunnistatud ka võlaõigusliku tasuta kasutamise lepingu kehtivuse võimalikkust kinnistusraamatusse kantud hoonestatud kinnisasja puhul (nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09 p 13, Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-40074), kui see on sõlmitud enne asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 91 (jõustus 01.07.2003) või VÕS (jõustus 01.07.2002) jõustumist. Olukorras, kus väidetav leping sõlmiti kasutusse saaja eluajaks, tuleb see lugeda sõlmituks tähtajalise lepinguna (eelviidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p 40). Seega pidi hageja J.P. tõendama käesolevas asjas asjaolu, et tema ja kinnistu pärandaja H. P.i vahel oli sõlmitud X kinnistu väiksema elumaja tasuta kasutamise leping kuni J. P.i surmani. Antud juhul leiab kohus, et hagi eluruumide kasutusõiguse tuvastamise nõudes tuleb jätta rahuldamata, sest J. P. ei ole suutnud eelmärgitud asjaolu kohtule tõendada. Hageja paljasõnaliseks jäänud väide kohut selles ei veena. Hageja ise ega tema vend T. J. (kelle suhtes taotles hageja samuti tunnistajana ülekuulamist) ei ilmunud ei 28.11.2013 ega 23.12.2013 kohtuistungile, kuigi oldi istungist teadlikud. Ainsaks isikuks, kes hageja väidet kaudselt tõendas, oli I.I., kes aga tutvus J. P.iga alles 2009.aastal ning kelle juures J. P. töötas ja elas (elukaaslasena) 2009 – 2012. Nimetatud tunnistaja väitis, et H. P. lausus ühel korral tema juuresolekul, et J.P. võib X talus elada kuni surmani. Samas kinnitasid nii kostjad (kellele H. P. oli samuti vanaemaks) vande all kui kostjate taotletud tunnistajad A. J. (elas aastail 1970-2012 X kinnistul, J. J.i abikaasa), A.R. (J. J.i õde) ja K.K. (J. J.i õe A. X tütar), et sellisest kokkuleppest nad varem kuulnud ei ole. Nimetatud isikud kui suguvõsa liikmed ja nende endi sõnul tihedalt omavahel suhelnud isikud pidanuks hageja väitel olema kõik kokkuleppest teadlikud ja selle sisust ühemõtteliselt aru saanud, kuivõrd üheski kirjalikus dokumendis, sh testament, sellisele kokkuleppele ei viidata. Asjaolu, et H. P., kes kasvatas vanaemana J. P.i üles, lubas lapselapsel ka täiskasvanuks saanuna X kinnistu väiksemas elumajas elada (seda kinnitasid nii kostjad kui sugulased tunnistajatena), ei tähenda veel, et selle kokkuleppe sisuks oli elamise võimaldamine kuni J. P.i surmani. Nagu kostjad ja tunnistajateks olnud sugulased kokkulangevalt ja kohut veenvalt kinnitasid, muretses H. P. pigem J. P.i hea käekäigu pärast – et alkoholiprobleemidega täiskasvanud mees saaks „jalad alla“. H. P. tundis tunnistajate kinnitusel rõõmu, kui J. P. leidis I. I.e juures tööd ja tööandjast ka elukaaslase. H. P.i heatahtlikkus J. P.i suhtes (lubades tal teatud eluperioodidel – 20032009 – X talu väiksemas majas elada, J. P.il olid ka võtmed), mis kohtu hinnangul tulenes ikkagi pigem eelmärgitud murest ja üleskasvatamisega seotud lähedusest J. P.iga, ei anna alust järelduseks hageja väidetud kokkuleppe osas. Enam kui 90-aastane H. P. (sünd. xxxx) võis I. I.e juuresolekul midagi sarnast väita, kuid sellest faktist on hageja väidetava põhilise asjaolu tuvastamiseks selgelt vähe. Arvestades tunnistajate A. X, A. J.i ja K. K. ütlustest nähtuvat J. P.i käitumist (pidas X väiksemas elumajas pidusid, laenas vanaemalt raha seda tagasi maksmata, sugulased kartsid, et J, P. võib joomingute käigus panna suurema elumaja põlema jne) ja tema läbisaamist teiste pereliikmete J. ja A. J.iga (kes alates 2006.aastast elasid

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-12-29870 koos H. P.iga suuremas elumajas), pidanuks H. P.i ja J. P.i kokkulepe olema suguvõsas või vähemalt kinnistul elavatele isikutele hästi teada. Kohus märgib lisaks, et J. P.i väide, nagu oleks X kinnistu olnud tema eluaegseks elukohaks, ei leidnud istungil tunnistajate ja kostjate ütlustega kinnitust. J. P. elas lühemat aega X kinnistul aeg-ajalt suviti, perioodil 2003-2009 ja lapsepõlves (kuni Pärnusse spordikooli minekuni) ning pärast H. P.i surma, muul ajal ta ainult külastas X talu ja vanaema H. P.i. J. Raua ja I. F. J.i vastuhagi. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. AÕS § 80 lg 1 on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on omaniku nõue sel juhul suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Kohus on käesoleval juhul tuvastanud esitatud pärimistunnistuse, pärandi vastuvõtmise avalduse ja kinnistusraamatu väljavõttega, et X kinnistu kuulub J.R. ja I. F.J.i ühisomandisse, selles ei ole ka vaidlust. Kuivõrd J.P.il puudub hagi rahuldamata jätmise põhjendustel õiguslik alus X kinnistu ja sellel asuvate hoonete kasutamiseks, on X kinnistu ja sellel asuvad hooned käesoleval ajal J.P.i ebaseaduslikus valduses ning J.R.l ja I. F.J.il on õigus nõuda X kinnistu ja sellel asuvate hoonete vabastamist ning valduse üleandmist hagejatele. Muud õiguslikku alust peale tasuta kasutamise lepingu J. P.i ja H. P.i vahel ei ole J.P. esile toonud. Kuivõrd kostja on varasemalt keeldunud kinnistu vabastamisest, on vastuhagi hagejatel alust arvata, et vastuhagi kostja ei tee seda ka põhihagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi rahuldamise korral, mistõttu on tarvis rakendada kohtuotsuse täitmise viisina TsMS § 445 lg 1 alusel kostja J.P.i väljatõstmist X kinnistult. Sellisele täitmise viisile J. P.i esindajal kohtuistungil vastuväiteid ei olnud. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus vastuhagi selles nõutud kohtuotsuse täitmise viisiga – anda kinnistu valdus hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval päeval üle vastuhagi esitajatele ning sellest keeldumisel J. P. kinnistult ja sellel asuvatest hoonetest välja tõsta. Selline täitmise viis on mõistlik ka põhjendusel, et J. P. kasutab kinnistul asuvat väiksemat elumaja õigusliku aluseta juba ligemale 2 aastat (H. P.i surma järgselt märtsist 2012 ei ole keegi lubanud temal seal elada). Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta J.P.i kanda, sest kohus rahuldas vastuhagi ja jättis hagi rahuldamata. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.