2.H.M. (IK: XXXX) Vastustajate lepinguline esindaja Maarika Kutser
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 07. veebruari 2013.a vaheotsus osaliselt, s.o osas, milles kohus leidis, et pärandvara koosseisu ei kuulu V.M. i ja E.M. abielu ajal T.M. võetud laen summas 115 000 krooni (7 349,84 eurot). Teha tühistatud osas uus otsus millega lugeda tuvastatuks, et 22.07.2008.a surnud E.M. (IK:XXXX ) pärandvara koosseisu kuulub V.M. i ja E.M. abielu ajal
T.M. võetud laen 50 % ulatuses, s.o summas 57 500 krooni (3 674,92 eurot).
3.Saata asi menetluse jätkamiseks Viru Maakohtule.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Menetluskulude jaotus tegemisel maakohtus.
määratakse
asjas
lõpplahendi
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.M. (hageja) esitas kohtusse hagi M.K. (kostja 1) ja H.M. (kostja 2) vastu kaasomandi säilitamise ja parendamise kulutuste hüvitamiseks ning pärandvara jagamiseks. 12. septembril 2012 esitas hageja lepinguline esindaja taotluse vaheotsuse tegemiseks TsMS § 449 lg 1 alusel. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt suri V. M. abikaasa E. M. 22. juulil 2008.a.
28.oktoobril 2008.a. esitas hageja volitatud esindaja pärandi vastuvõtmise avalduse.
28.jaanuaril 2009.a. väljastas Rakvere notar Marika Saaver pärimistunnistuse, mille kohaselt on pärandaja pärijateks 1/3 võrdsetes mõttelistes osades hageja ja kostjad. Pärandvara oli nii enne E. M. surma kui on ka pärast pärandi avanemist hageja faktilises valduses. Hageja tegi kulutusi vara korrashoiuks, millised kuuluksid hüvitamisele teiste kaasomanike (kostjate) poolt. Hageja soovib saada pärandvara ainuomanikuks ühisomandi lõpetamise kaudu. Hageja soovib tasaarvestada kaasomandi parandamiseks tehtud kulutused kostjatele väljamakstava rahasumma arvelt. Hageja taotleb hageja pärandvara koosseisu kindlaksmääramist vaheotsusega, kuna kostjad ei tunnista T.M. võetud laenu pärandvara koosseisu kuuluva kohustusena. Laenusumma pärandvara koosseisu kuulumine või mittekuulumine mõjutab otseselt hageja poolt kostjatele väljamaksmisele kuuluva pärandvara osa maksumust. Kuna kostjad ei tunnista laenu tasumise kohustust pärijate poolt, on see takistuseks ka kompromissiläbirääkimiste pidamisel. Hageja leiab, et pärandvara koosseis E. M. surma ajal oli järgmine: 1) 1⁄2 mõttelist osa kinnistust XXXX, Lääne-Viru maakonnas pindalaga 0,44 ha, registriosa nr XXXX, väärtusega 290 000 kr (18 534,38 eurot); 2) 1⁄2 mõttelist osa kinnistust Rakvere linnas, XXXX, pindalaga 615 m2, registriosa nr XXXX, väärtusega 850 000 kr (54 324,90 eurot);
3) 1⁄2 mõttelist osa sõiduautost Opel Vectra, väärtusega 3 000 kr (191,73 eurot);EER 4) hageja ja E. M. abielu ajal võetud laen T. L. summas 115 000 kr (7 349,84 eurot), millele lisandub intress 8 % ehk 9 200 kr (587,99 eurot) aastas, seega laenuperioodi (20. juunist 1993.a. kuni 30. juunini 2013.a.) peale kokku 184 255,56 kr (11 776,08 eurot). Laenu kasutati hageja ja tema abikaasa ühise eluaseme remondiks. Asjaolu, et laen võeti hageja ja E. M. abielu ajal ja perekonna huvides on tõendatud tunnistaja T.L. ütlustega 20. septembri 2012.a. kohtuistungil.
2.Kostjad ei nõustu väitega, et hageja poolt võetud laenu puhul on tegemist perekonna huvides võetud laenukohustusega. Laenulepingule on alla kirjutanud ainult hageja. Kuna tunnistaja T. L. puhul on tegemist hageja lähisugulasega, ei saa usaldada tunnistaja ütlusi selle kohta, et E. M. oli laenu võtmisest teadlik. Hageja ei ole tõendanud, et laenu kasutati XXX asuva maja remondiks. Laenuleping on sõlmitud 1993.a., s.o 19 aastat tagasi, ning käesoleva ajani ei ole mingeid tagasimakseid toimunud. Isegi kui kohus leiab, et laen kuulub pärandvara koosseisu, puudub hagejal õigus nõuda tasaarvelduse tegemist laenu osas, kuna käesolevaks hetkeks ei ole hageja poolt laenust mitte midagi tasutud ning tegemist oleks alusetu rikastumisega kostjate arvelt.
MAAKOHTU LAHEND
3.Kohus rahuldas hageja taotluse vaheotsuse tegemiseks. Viru Maakohtu 7. veebruari 2013.a vaheotsusega tuvastas kohus, et 22. juulil 2008.a surnud E. M. pärandvara koosseisu kuulub: 1) 1⁄2 mõttelist osa kinnistust, mis asub Lääne-Viru maakonnas XXXX, pindalaga 0,44 ha, registriosa nr XXXX, väärtusega 290 000kr (18 534,38 eurot); 2) 1⁄2 mõttelist osa kinnistust, mis asub Rakvere linnas, XXXX, pindalaga 615 m2, registriosa nr XXXX, väärtusega 850 000 kr (54 324,90 eurot); 3) 1⁄2 mõttelist osa sõiduautost Opel Vectra, väärtusega 3 000 kr (191,73 eurot). Kohus leidis, et E. M. pärandvara koosseisu ei kuulu V. M. ja E. M. abielu ajal T.M. võetud laen summas 115 000 kr (7 349,84 eurot). Kohus otsustas jätkata menetlust pärandvara jagamise ning kaasomandi säilitamiseks ja parendamiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõudes. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et asjaolu, kas kohustus on võetud perekonna huvides, tuleb otsustada iga konkreetse asja lahendamisel. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, st kas kohustus on faktiliselt perekonna huvides. 20. juunil 1993.a. sõlmitud ning laenuandja T. L. ja laenusaaja V. M. poolt allkirjastatud laenulepingu (kd I, lk 43) kohaselt andis T. L. V. M. le laenu summas 115 000 kr XXXX Rakveres asuva elamu renoveerimiseks. Laenulepingu kohaselt hakkab laenusaaja laenu tagasi maksma alates 2003.a juunist. Intressiks on märgitud 8% aastas maksmata osa pealt. Laenu tagatiseks on renoveeritav elamu aadressil XXXX Rakvere linn. Laen on üle antud sularahas 20. juunil 1993. 20. juunil 1993.a sõlmitud laenulepingut on pikendatud uue 5. detsembri 2002.a lepinguga (Kd I, lk 44), millele on alla kirjutanud T. L. ja V. M. . Uue lepingu kohaselt, kuna laenusaajal V. M. l puudub võimalus hakata laenu tagastama alates 2003.a juunist, hakkab V. M. laenu tagastama alates 2009.a juunist. Laenusumma on 5. detsembri 2002.a. seisuga 115 000 kr ja intresse on kogunenud summas 87 400 kr. Seega on kogu laenusumma koos intressidega 202 400 kr. 9. aprillil 2012.a sõlmisid T. L. ja V. M. laenulepingu lisa, mille kohaselt pooled pikendavad veelkord laenu tagasimaksmise tähtaega ja V. M. kohustub laenu koos intressidega tagastama hiljemalt 30.
juunil 2013.a. Täpse intressiarvestuse esitab laenuandja laenusaajale hiljemalt 25. juunil 2013.a. Käesoleval juhul lasub TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendamiskoormis hagejal. Üksnes laenulepingus märgitud ja laenuandja tunnistajana ülekuulamisel esitatud ütlused laenu sihtotstarbe kohta ei tõenda hageja poolt kohustuse võtmist perekonna huvides. Muid tõendeid selle kohta, et maakohus saaks tuvastada laenu perekonna huvides võtmise faktilisi asjaolusid, esitatud ei ole. Kahtluse all ei ole asjaolu, et T. L. on hagejale laenu andnud, kuid hageja ei ole tõendanud, et kohustus võeti perekonna huvides. Seega ei kuulu T. L. V. ja E. M. abielu ajal võetud laen summas 115 000 kr E. M. pärandvara koosseisu.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V. M. esitas Viru Maakohtu 7. veebruari 2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus ei lugenud E. M. pärandvara koosseisu V. M. ja E. M. abielu ajal T. L. võetud laenu summas 115 000 kr (7,349.84 eurot) koos intressidega kuni 30. juuni 2013.a. summas 184,255.56 kr (s.o. 11,776.08 eurot). Apellant palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega lugeda nimetatud laen pärandvara koosseisu ja jätta menetluskulud vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse ja apellandi täiendavate seisukohtade kohaselt: 1) on apellant laenulepingu sisu ja olemusega, apellandi enda poolt esitatud seisukohtadega ja tunnistaja T. L. poolt 20. septembri 2012.a. kohtuistungil antud ütlustega tõendanud, et laen võeti perekonna huvides. Tunnistaja T. L. on kinnitanud, et on apellandile ja E. M. le 1993.a. andnud laenu nende abielu ajal ostetud individuaalelamu remondiks. Apellandil puudus vajadus laenuandjalt ise oma tarbeks laenulepingus nimetatud summas 1993.a. laenu võtta. Asjaolu, et 1993-1995.a. on teostatud Rakvere XXXX elamu osaline renoveerimine ja ümberehitus, on tõendatud apellandi poolt esitatud OÜ Uus Maa Kinnisvarabüroo poolt koostatud eksperthinnanguga (lk 4). Seega kinnitab eelnimetatud tõend, et peale laenu võtmist tehti apellandile ja E. M. le abielu ühisvarana kuuluvas elamus ulatuslikud ümberehitustööd. Nimetatud asjaolu kinnitab, et apellandil oli koos abikaasaga vaja renoveerida ostetud maja ning sellel eesmärgil laen võeti. Apellandil endal puudus igasugune vajadus võtta laenu isiklikuks tarbeks; 2) ei saanud laenulepingu ja laenu andmise ajal kehtinud Eesti NSV abielu ja perekonnakoodeksi § 20 lg 1 ja selle kommentaaride kohaselt T. L. võetud laen olla apellandi isiklik omand ehk lahusvara. PKS § 210 lg 2 kohaselt tuleb toimingule kohaldada toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, seega tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda laenu võtmise ajal kehtinud seadusest; 3) esitas apellant kohtule 9. jaanuaril 2014 tõendina laenulepingu lisa, millega apellant ja T. L. pikendasid laenu tagastamist kuni 30. juunini 2014. Nimetatud tõendit ei olnud võimalik varem esitada, kuna see allkirjastati alles 21. juunil 2013.a
5.M. K. ja H. M. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei kontrollinud tunnistaja T. L. oma ütluste kohaselt raha kasutamist, kuid oli kindel, et see läks maja remondiks. Ainuüksi tunnistaja arvamus raha kasutamise kohta ei tõenda, et ka tegelikult kasutati laenuraha perekonna huvides. Seega on tunnistaja ütlustega tõendatud küll raha andmine, kuid mitte selle kasutamine perekonna huvides;
2) on tõendamata apellandi väited, et laenu eest renoveeriti poolte ühisvarana ostetud elamut ning et tal endal puudus igasugune vajadus võtta laenu isiklikuks tarbeks, vaid laen võeti koos abikaasa E. M. ga perekonna huvides. OÜ Uus Maa Kinnisvarabüroo poolt koostatud eksperthinnangu puhul oli hindamise eesmärgiks objekti turuväärtuse leidmine. Ülevaatuse käigus ei toimunud hoone ehitustehnilist ekspertiisi. Samuti kajastub eksperthinnangus, et hindamise lähtematerjaliks oli tellija suuline informatsioon. Eksperthinnangu tellijaks oli V. M. . Seega võib järeldada, et kõik andmed hinnatava objekti kohta, mida ei olnud võimalik saada avalikest registritest, pärinevad tellijalt endalt; 3) ei saa nõustuda apellandi on seisukohaga, et laenulepingu sõlmimise ajal kehtis ENSV abielu- ja perekonnakoodeks ning ühisvara määratlemisel tuleb lähtuda sellest. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-79-10 tuleneb, et juhul kui abikaasa on surnud enne 1. juulit 2010.a., siis tuleb perekonnaseaduse § 210 lg 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2010.a kehtinud perekonnaseadust. 1. jaanuaril 1995 jõustunud perekonnaseaduse § 20 lg 2 järgi perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-82-05 märkinud, et abikaasade ühine varaline vastutus on ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna huvides /.../. Kuna PKS § 20 lg 2 mõtte järgi vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse eest solidaarselt ka siis, kui üks abikaasa ei teadnud teise abikaasa poolt laenu võtmisest, peab abikaasade ühise vastutuse tekkimiseks olema kohustus faktiliselt ka perekonna huvides võetud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormi rikkumise ja materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada osas, milles kohus asus E.M. pärandvara koosseisu kindlakstegemisel seisukohale, et pärandvara koosseisu ei kuulu laenukohustus summas 115 000.- krooni (7 349,84 eurot). Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse, millega lugeda E.M. pärandvara koosseisu kuuluvaks V.M. i ja E.M. abielu ajal T.M. võetud laen 50 % ulatuses, s.o summas 57 500 kr (3 674,92 eurot). Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus rahuldab V.M. i apellatsioonkaebuse osaliselt. TsMS § 449 lg 2 alusel tuleb tsiviilasi saata Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles kohus asus seisukohale, et 22.07.2008.a surnud E.M. pärandvara koosseisu ei kuulu V.M. i ja E.M. abielu ajal T.M. võetud laen summas 115 000.- krooni (7 349,84 eurot). Ringkonnakohus märgib esmalt, et õiguslikult põhjendatuks ei saa pidada hageja (apellandi) taotlust lugeda E.M. pärandvara koosseisu kuuluvaks kogu abielu kestel ühiselt võetud laenukohustust tervikuna, s.o summas 115 000 krooni (7 349,84 eurot). E. M. surma ajal kehtinud PKS § 18 lg 1 kohaselt võidi abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Pärast abielu lõppemist abikaasa surmaga ei saanud ühisvara jagada kehtinud PKS § 18 ja 19 tähenduses. Abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvara lepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, tuli lugeda abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati ühisvara või abikaasade lahusvara arvel. Eeldada tuli abikaasade osade võrdsust. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-11600 tuleneb muuhulgas, et nimetatud põhimõtted kohalduvad lisaks ühisvara hulka kuuluvatele asjadele ja varaliselt hinnatavatele õigustele ka abikaasade poolt võetud kohustuste puhul. Seega olukorras, kus ühisvaral lasuvaks kohustuseks tuleks lugeda 115 000 krooni (7 349,84
eurot), saab abielu lõppemisel ühe abikaasa surma tõttu lugeda kohustuse pärandvara hulka kuuluvaks 1⁄2 ulatuses, s.o summas 57 500 kr (3 674,92 eurot).
8.Käesoleval juhul on vaidlus muuhulgas küsimuses, kas abielu kestel laenu võtmise korral tuli eeldada kohustuse kuulumist abikaasade ühisvara hulka või tuli hagejal tõendada, et laen võeti perekonna huvides, mis annaks alust lugeda selle ühisvara hulka kuuluvaks. Vaidluse all ei ole asjaolu, et laenuleping T. L. a ja V. M. vahel on sõlmitud 20.06.1993.a ning samal kuupäeval on laen sularahas ka üle antud. Laenulepingu sõlmimise ja selle alusel raha üleandmise ajal kehtis seega Eesti NSV Abielu- ja perekonnakoodeks (APK). APK § 20 lg 1 kohaselt loeti abikaasade ühisvaraks kogu abikaasade poolt abielu kestel soetatud vara. Õige on apellandi poolt esiletoodu, mille kohaselt tuli APS § 20 lg 1 mõttes käsitada mõistet „vara“ laias tähenduses, s.o selliselt, et hõlmatud on nii asjad, raha, väärtpaberid, nõudeõigused kui ka varalise iseloomuga võlakohustused.
9.Samas eristati APK § 26 kohaselt abikaasade isiklikke kohustisi ja nende ühiseid kohustisi. Abikaasa isiklikeks kohustusteks tuli lugeda mh selliseid, mis tekkisid abielu ajal ning olid seotud abikaasa isikliku varaga või tema isiklike vajaduste rahuldamisega, olemata seotud abikaasade ühiste ja perekonna kui terviku vajaduste rahuldamisega. Abikaasa isiklike võlgade eest ei tekkinud vastutust teisel abikaasal ei tema isikliku varaga ega ka oma osaga abikaasade ühisvaras. Abikaasade ühiste võlgadena käsitati niisuguseid, mis tulenesid abikaasade ühistest kohustistest. Ühisteks võlgadeks tuli lugeda ka ainult ühe abikaasa poolt võetud kohustused (sh sellised, mis ei olnud kooskõlastatud teise abikaasaga), mis olid suunatud mõlema abikaasa või terve perekonna huvidele (nt ühise elumaja kapitaalremondi tegemiseks võetud laen). Ringkonnakohus leiab, et APK § 20 lg-t 1 tuleb tõlgendada koostoimes §-ga 26. Seega ei saanud ka APK kohaldamisel automaatselt eeldada, et abikaasa poolt abielu kestel võetud mistahes kohustus kuulunuks abikaasade ühisvara hulka. Käesolevas asjas esitasid kostjad vastuväited, mille kohaselt ei tulnud pidada hageja poolt võetud laenu perekonna huvides võetud kohustuseks. Maakohus jaotas seega põhimõtteliselt õigesti tõendamiskoormise leides, et hageja pidi tõendama laenu võtmisega seotud asjaolusid. Ringkonnakohtu arvates ei tähenda raha perekonna huvides laenamise tõendamine siiski seda, nagu tulnuks hagejal tõendada, missuguseid konkreetseid kulutusi tehti laenuks saadud raha arvel. See oleks raskendatud juba ainuüksi sularaha olemuse tõttu.
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt ei võimalda esitatud tõendid teha kindlaks hageja poolt kohustuse võtmist perekonna huvides. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, miks pidas maakohus tunnistaja ütlusi laenu sihtotstarbe kohta ebausaldusväärseks. Maakohus ei ole tunnistaja ütluste sisu analüüsinud. 20.06.1993.a kirjalikult sõlmitud laenulepingust (t I kd lk 43) nähtub, et laen anti Rakveres XXXX asuva elamu renoveerimiseks. Õige on vastustajate seisukoht, et ainuüksi laenulepingus märgitud laenu sihtotstarve ei ole piisav tõendamaks kohustuse võtmist perekonna huvides. Küll aga tuleb kirjalikku laenulepingut hinnata kogumis muude asjas esitatud tõenditega.
11.Maakohtu 20.09.2012.a istungil (t II kd lk 120-122) on tunnistaja T. L. andnud ütlusi laenu andmise asjaolude kohta. Tunnistaja on selgitanud, et andis laenu õe ja õemehe palvel individuaalelamu remondiks Rakveres XXXX. Laenu küsimiseks helistas tunnistajale õemees E. M. . Elamu oli ostetud 1993.a talvel ning pärast ostu ilmnes renoveerimise vajadus. Tunnistaja sõnade kohaselt osales laenu andmise kohta peetud läbirääkimistel ka E. M. . Võetud hinnapakkumiste põhjal ületas renoveerimisvajadus 115 000 krooni, kuid tunnistaja võimalus laenu anda piirdus 115 000 krooniga. Leping koostati käsikirjaliselt ja allkirjastati
kohapeal E. M. juuresolekul, kuid asjaosalised ei pidanud vajalikuks, et ka E. M. oma allkirja annaks. Raha anti üle lepingu sõlmimise päeval sularahas. Tunnistaja jälgis teatud määral renoveerimistööde teostamist, käies elamust läbi paaril-kolmel korral iga nädal ning abistades tööde tegemisel. Tunnistaja ei nõudnud laenu kiiret tagastamist ja nõustus hiljem tagasimakse tähtaega korduvalt pikendama jm tingimusi leevendama, kuna tegemist oli lähisugulastega. Kinnisvarabüroo Uus Maa 08.04.-19.04.2010.a koostatud eksperthinnangus nr 0171/0410 VK (t I kd al lk 129) märgitakse lk-l 4, et elamu osalised renoveerimistööd on teostatud 19931995.a. Vaidlust ei ole selles, et eksperthinnangu käigus ei toimunud hoone ehitustehnilist ekspertiisi ning seega sai tööde teostamise aja märkimise aluseks olla tellija (hageja) suuline informatsioon. Samas viibis objekti ülevaatusel 08.04.2010.a lisaks hagejale ka kostja H. M. koos oma esindajaga. Ringkonnakohus nõustub vastustajatega selles, et eksperthinnangus märgitu ei oma renoveerimistööde teostamise aja osas iseseisvat tõendusväärtust, kuna see põhineb ilmselt hagejalt saadud infol. Siiski märgib kolleegium, et kostjad ei ole ümber lükanud hageja väiteid 1993 – 1995.a elamu renoveerimistööde teostamise kohta.
12.Ringkonnakohus leiab, et hinnates kogumis kirjalikult sõlmitud laenulepingut ja tunnistaja ütlusi tuleb lugeda tõendatuks, et laen anti abikaasade ühisvaraks oleva elamu renoveerimise eesmärgil. Tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad ning puudub alus pidada neid ebausaldusväärseteks. Tunnistaja ütluste kohaselt teostati elamus renoveerimistöid pärast seda, kui ta oli laenuna raha üle andnud. Ringkonnakohus jääb eelpool väljendatud seisukohale, et tõendada ei tulnud asjaolu, nagu oleks tööde, materjalide jm eest tasutud just tunnistajalt laenuna saadud rahaga (rahatähtedega). Kolleegiumi arvates on käesoleval juhul oluline teha kindlaks seos laenu andmise ja perekonna huvides tehtud kulutuste – elamu renoveerimistööde – vahel. See seos on asjas esitatud tõendite ja asjaolude põhjal piisavalt tõendamist leidnud. Kuna hageja väiteid laenu andmise otstarbe kohta kinnitasid tunnistaja ütlused, tulnuks kostjatel nende väidete ümberlükkamiseks esitada tõendeid selle kohta, et hageja kulutas saadud raha hoopis isiklikuks otstarbeks ning ülejäänud perekond sellest osa ei saanud. Ühise kohustuse puudumist ei kinnita iseenesest notaritelt saadud info E. M. varalise seisu (s.o laenukohustuste puudumise) kohta, kuna ühised õigused ja kohustused võisid abikaasadel tekkida ka üksnes ühe abikaasa poolt tehtud tehingu tagajärjel ning notaril vm kolmandatel isikutel nende kohta teabe puudumine ei kinnita iseenesest vastavate ühiste õiguste või kohustuste puudumist. Eeltoodust lähtudes asub ringkonnakohus seisukohale, et V.M. i ja E.M. abielu ajal T.M. võetud laen summas 115 000 krooni (7 349,84 eurot) tuleb lugeda V.M. i ja E.M. ühisvaral lasuvaks kohustuseks. Kuna abielu on lõppenud E.M. surmaga, tuleb nimetatud laen lugeda E.M. pärandvara hulka kuuluvaks kohustuseks 50 % ulatuses, s.o summas 57 500 kr (3 674,92 eurot).
13.Ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuna alates E.M. surmast 22.07.2008.a tuleb laenukohustus 50 % ulatuses lugeda E. M. pärandvara hulka kuuluvaks kohustuseks, olid E. M. pärijad, s.o nii hageja kui mõlemad kostjad, ka nimetatud kohustuse osas 50 % ulatuses alates 22.07.2008.a kaaspärijateks. Seda asjaolu tuleb arvestada kohustuse osas pärast pärandi avanemist sõlmitud kokkulepete kehtivuse hindamisel ja ka intresside arvestamisel. Ringkonnakohtu arvates on võimalik ja otstarbekas lahendada need küsimused asja menetluse jätkamisel maakohtus, võimaldades menetlusosalistel esitada oma seisukohad.
Menetluskulude jaotuse osas võtab maakohus seisukoha asjas lõpplahendi tegemisel. TsMS § 173 lg 5 järgi ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, kui kohus jätkab asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse sel juhul ette lõppotsuses.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.