Välja mõista M. O. (pankrotis) apellatsioonimenetluse riigilõiv 1000 eurot riigituludesse. M. O. (pankrotis) on kohustatud riigilõivu tasuma 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
TÕENDITE TAGASTAMINE
Tagastada M. O. 20.12.2013 menetlusdokumendile lisatud tõendid. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank Liising AS esitas 15.01.2013 Harju Maakohtule hagi M. O. vastu sõiduautode Hummer H1 ja Jeep Commander Limited omandiõiguse tunnustamiseks ja kostja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Semu OÜ (liisinguvõtja) 25.05.2006 liisingulepingu nr 0129541L, mille alusel kohustus hageja omandama liisinguvõtja poolt välja valitud maasturi Hummer H1, tehasetähis 137ZA8431YE187936, ehitusaasta 2000 (sõiduauto I) ning andma selle liisinguvõtja kasutusse. 19.01.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr 0152856L, mille alusel kohustus hageja omandama liisinguvõtja poolt välja valitud maasturi Jeep Commander Limited V6 CRD, tehasetähis 1J8H3E8M27Y541747, ehitusaasta 2007 (sõiduauto II) ning andma ka selle liisinguvõtja kasutusse. Hageja omandas sõiduautod I ja II ning andis need liisinguvõtja valdusesse. Liisinguvõtja nimel võttis sõiduautod vastu kostja, kes oli liisinguvõtja ainus juhatuse liige.
3.Liisinguvõtja rikkus liisingulepingutest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed, viivisearved ning liikluskindlustusmaksed. Seoses lepingu rikkumisega saatis hageja 17.12.2008 liisinguvõtjale teatised lepingute ülesütlemise kohta, millega andis liisinguvõtjale täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks ja hoiatas liisinguvõtjat, et kui nimetatud tähtaja jooksul võlgnevust ei tasuta, loeb hageja lepingud ülesöelduks. Kuivõrd liisinguvõtja ei tasunud võlgnevust hageja täiendavalt antud tähtajaks, ütles hageja mõlemad liisingulepingud üldtingimuste p 7.1.3 alusel üles alates 15.01.2009.
4.Vaatamata hageja nõudmisele ei tagastanud liisinguvõtja sõiduautosid hagejale. Hageja pöördus sõiduautode valduse taastamiseks abipalvega kahe koostööpartneri poole ja pidas kirjavahetust kostjaga, kes oli liisinguvõtja seaduslik esindaja, kuid seni pole õnnestunud sõiduautosid tagasi saada. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei sõlminud hagejaga liisingu- ega käenduslepingut, liisingulepingu pooleks oli Semu OÜ. Kostjal puudub igasugune
kohustus hageja ees. Sõiduautosid ei ole kostjale üle antud, nende valduse omandas alates liisingulepingu sõlmimisest liisinguvõtja, kes ei ole valdust kellelegi üle andnud või loovutanud. Mõlema liisingulepingu järgi oli liisinguvõtja tegevuskoht Pärnu mnt 289a-4, Tallinn, mis tõendab, et sõiduautod olid liisinguvõtja valduses. Asjaolu, et ka kostja elukoht on samal aadressil ei oma asjas tähtsust ega tee kostjat sõiduautode valdajaks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.
7.Kohus leidis, et vaidlus ei puuduta kostja pankrotivara ega vara, mille võiks arvata pankrotivarasse. Seega ei saa kohus eeldada, et haldurile oleks (PankrS) § 35 lg 1 p 2 alusel läinud üle õigus olla kostja asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks. Kohus teavitas menetlusest pankrotihaldurit, kes kohtule oma seisukohta ei esitanud. Järelikult saab kostja ise osaleda käesoleva kohtuasja menetluses.
8.Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidlustanud kostja sõiduautode hagejale kuuluvust. Hageja omandas sõiduautod müügilepingute alusel liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks ja andis need liisinguvõtjale üle, kusjuures liisinguvõtjat esindas nii liisingulepingute sõlmimisel kui sõiduautode vastuvõtmisel kostja. Seega on hageja sõiduautode omanik.
9.Pooltevaheline lepinguline suhe või selle puudumine ei puutu hageja nõuete lahendamisel asjasse. Hageja võib omanikuna esitada vindikatsioonihagi iga isiku vastu, kes tema asja valdab. Hageja esitas tõendid selle kohta, et sõiduautod on kostjale kui liisinguvõtja seaduslikule esindajale üle antud ja kostjaga on suheldud sõiduautode tagastamise teemal. Kui tegelikku võimu teostab juriidiline isik oma organi, sh juhatuse liikme(te) kaudu, on tegemist kaasvaldusega AÕS § 33 lg 2 ja § 50 tähenduses. Kaasvaldajad on sel juhul juriidiline isik ja tema organi liige, kes tegelikku võimu teostab.
10.Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, kuidas liisinguvõtja sõiduautosid kasutas. Kohus lähtus eeldusest, et sõiduauto seondub äritegevusega üldjuhul sel viisil, et ettevõtja annab oma töötajatele või juhtorgani liikmetele võimaluse kasutada sõiduautot töösõitudeks. Kuna sõiduautod anti üle kostjale ja neid hoiti kostja elukoha aadressil, siis sellest järeldub, et sõiduautode faktiline kasutaja oli kostja. Lisaks tuleb arvesse võtta, et liisingulepingud liisinguvõtjaga on üles öeldud ja sellest teavitati kostjat, kuid kostja liisinguvõtja seadusliku esindajana ei astunud samme sõiduautode valduse hagejale üleandmiseks. Neil asjaoludel luges kohus kostja kaasvaldajaks, kelle vastu saab omanik esitada vindikatsiooninõude.
11.Käesoleval juhul on liisinguvõtja kui juriidilise isiku ainuvaldus sisuliselt võimatu kostja pankrotistumise tõttu. PankrS § 91 lg 1 kohaselt ei tohi füüsilisest isikust võlgnik tema pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Kuna liisinguvõtjal teisi juhatuse liikmeid ei olnud, ei saanud liisinguvõtja alates kostja pankroti väljakuulutamisest enam valdust teostada oma organite kaudu. Ka seetõttu tuleb vaidlusaluste sõiduautode valdajaks lugeda kostja. Hageja tõendas piisavalt, et hagi esitamise ajal oli kostja sõiduautode valdaja. Kostja ei ole väitnud, et tema valdus oleks õiguspärane. Kostjal sõiduautode valdamise õigus puudus. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13.Kohus kohaldas otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõiguse normi ja rikkus menetlusõiguse normi. Kohus leidis ekslikult, et vaidlus ei puuduta kostja pankrotivara ega vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Põhimõtteliselt muutub kogu füüsilisest isikust pankrotivõlgniku vara PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. PankrS § 108 lg 3 järgi ei kuulu pankrotivara hulka üksnes vara, millele seaduse kohaselt ei või pöörata sissenõuet. Hageja nõude sisust ilmneb, et eelduslikult on maasturid pankrotivara hulgas, sest nõutakse omandiõiguse tunnustamist.
14.Pankrotivara valitsemise ja käsutamise õigus ning õigus olla võlgniku asemel vara puudutavas vaidluses menetlusosaline läheb pankroti väljakuulutamisega PankS § 35 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1 järgi üle pankrotihaldurile ning võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga tehinguid. Tulenevalt eeltoodust ei saa M. O. olla kohtus kostjaks.
15.Kohus leidis, et kuna liisinguvõtja OÜ Semu ei saanud juhatuse liikme M. O. pankroti väljakuulutamisest enam valdust teostada oma organite kaudu, tuleb vaidlusaluste sõiduautode valdajaks lugeda M. O. . Kohus ei selgitanud kuidas on see võimalik M. O. füüsilisest isikust pankroti korral. Olukord on sarnane, kui M. O. pankroti väljakuulutamisest alates ei saa enam valdust teostada OÜ Semu oma organite kaudu, siis ei saa ta valdust teostada ka füüsilise isikuna.
16.Pankrotiseadusest ei tulene, et pärast pankroti väljakuulutamist oleks võimalik algatada kohtumenetlust pankrotivõlgniku vastu. Kõik pankrotivaraga seotud nõuded tuleb PankrS § 93 järgi esitada hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. Hageja seda ei teinud, mistõttu oleks kohus pidanud jätma hagi läbi vaatamata.
17.Otsusest ei selgu, kuidas ja millise normi järgi saab M. O. pankrotivõlgnikuna kanda menetluskulusid. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus
19.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Maakohus kohaldas otsuse tegemisel materiaalõiguse normi õigesti ja ei rikkunud menetlusnormi. Kohus leidis õigesti, et vaidlus ei puuduta kostja pankrotivara ega vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Maakohtus ei vaidlustanud kostja asjaolu, et hageja on vaidlusaluste sõiduautode omanik. Seda ei vaidlustanud kostja ka apellatsioonkaebuses. Kuna sõiduautod ei olnud kostja vara, ei muutunud need PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 p 2 järgi pankrotivaraks. Seetõttu on ebaõiged ka apellatsioonkaebuse väited, et apellant ei saa olla kohtus kostjaks ja tema asemel peaks menetlusosaliseks olema pankrotihaldur, et kostja ei saa pankroti väljakuulutamisest alates sõiduautode valdust füüsilise isikuna teostada ja hageja oleks pidanud esitama oma nõude kostja pankrotimenetluses. Maakohtul ei olnud alust jätta hagi läbi vaatamata.
21.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda, kuna otsus tehti tema kahjuks. Seadus ei sätesta selles osas pankrotivõlgnikule erikorda.
Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostja.
22.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
23.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 190 lg 4 alusel kostjalt välja mõista riigilõiv 1000 eurot riigituludesse (arvestades apellatsioonkaebuse hinda 40 000 eurot), mille tasumise osas ta sai menetlusabi menetluskulude kandmisel Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2013 määrusega. TsMS § 179 lg 5 järgi peab kostja täitma riigilõivu tasumise kohustuse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tal tasuda viivist menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Tõendi tagastamine
24.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta ja tagastab kostjale 20.12.2013 esitatud tõendid, kuna TsMS § 647 lg 1 alusel võis kostja esitada käesolevas menetlusstaadiumis üksnes avaldusi ja seisukohti, mitte uusi tõendeid, mida ringkonnakohus selgitas ka oma 09.12.2013 kirjas menetlusosalistele. Pealegi ei taotlenud kostja nende asja juurde võtmist.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.