A S ́i pärandvara (pankrotis) pankrotihalduri E S hagi V K vastu müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.08.2013.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
63 911,65 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A S ́i pärandvara (pankrotis) pankrotihalduri E S apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): A S ́i pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur E S Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): V K (isikukood: XXXXXXXXXX) tehinguline esindaja advokaat Ivo Kallas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 14.08.2013.a otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda väljamaksmiseks pankrotivara arvel.
4.Mõista hagejalt A S ́i pärandvara (pankrotis) pankrotivara arvel välja riigi tuludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv summas 1 100 eurot. Nimetatud rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul riigilõivu tasumiseks kohustava kohtulahendi jõustumisest alates. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-50813 pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.06.12.2007.a esitas hageja maakohtusse hagi 19.04.2004 A S i ja V K vahel sõlmitud korteri asukohaga XXXXXXXXXX, Tallinn müügilepingu ning asjaõigusliku omandiõiguse üleandmise kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks. Alternatiivselt juhuks, kui kohus leiab, et korteriomand ei ole müügilepingu esemeks ning selle arvamine pankrotivara hulka ei ole võimalik, nõuab hageja kostjalt korteri väärtuse hüvitamist. Harju Maakohus peatas käesolevas tsiviilasjas 22.02.2011 määrusega menetluse kuni lahendi jõustumiseni asjas nr 2-04-2120. Harju Maakohus otsustas 31.01.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-04-2120 A. Si surma tõttu jätkata võlgniku pankrotimenetlust võlgniku pärandvara suhtes ja seoses sellega uuendas Harju Maakohus 11.07.2013 määrusega käesolevas tsiviilasjas menetluse. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 19.04.2004 A. Si ja kostja vahel Tallinna notar Liia Aigro poolt tõestatud korteri (XXXXX, Tallinn) müügileping, müügihind 1 000 000 krooni. 14.06.2004 algatati Tallinna Linnakohtu määrusega A. Si pankrotimenetlus. 08.12.2004 kuulutas Tallinna Linnakohus välja A. Si pankroti. Hageja tugineb pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg-le 1 ja § 110 lg 1 p-le 2. A. S müüs korteri alla turuväärtuse ning kahjustas sellega võlausaldajate huvisid. AS Arco Vara Kinnisvarabüroo koostatud ekspert-arvamuse kohaselt oli korteri turuväärtus seisuga 19.04.2004 vahemikus 1 230 000 – 1 280 000 krooni. Ka kohtu poolt määratud ekspertiisist nähtub, et tehing kahjustas võlausaldajate huve, kuna ekspertiisi kohaselt oli vähim hind 1 100 000 krooni. Müügileping sõlmiti vähem kui kaks kuud enne pankrotimenetluse algatamist ja seega tuleb PankrS § 110 lg 2 kohaselt eeldada teise poole teadlikkust sellest, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Kostja peab tõendama, et ta ei teadnud, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Müügilepingu sõlmimisel oli A. S sisuliselt maksejõuetu. Tal olid kohustused AS Eesti Ühispank ees summas 6 070 000 krooni, V P ́i ees summas 12 186 227 krooni, AS Grekond ees summas 22 500 000 krooni ja Pärnu Politseprefektuuri ees summas 10 200 krooni. Pankrotimenetluses on nimetatud nõuded kaitstud kokku summas 36 356 510 krooni. Kostja on Y K ema. Y. Kl on A. Siga ühine laps. Y. K esindas A. Si korteri müügilepingu sõlmimisel. Seega on kostja A. Si lähikondne. Hageja leiab, et müügihinda 1 000 000 krooni ei ole kostja A. Sile üle andnud. Müügihind tasuti pärast lepingu sõlmimist väidetavalt sularahas. A. S ei ole korteri müügist saadud
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-50813 rahaga vähendanud endal lasuvaid võlgnevusi. Ka ei olnud pankrotimenetluse algatamise ajaks 1 000 000 kroonist midagi järel. Hageja arvates ei vasta tõele, et kostja kogus 1 000 000 krooni alates 1980. aastast, ostes USA dollareid. Kostja esitatud dokumentidest talle tehtud väljamaksete kohta nähtub, et tal puudus võimalus raha kogumiseks saadud töötasu arvelt. Al N p. P seletus, mille kohaselt ta saatis oma pojaga 25 000 USD-d kostjale korteri ostmiseks, ei tõenda selle raha olemasolu ega üleandmist. Nimetatut saavad tõendada pangaväljavõtted, sularaha üleandmise-vastuvõtmise kviitungid, andmed sularaha tollis deklareerimise kohta vms. 19.04.2004 toimunud tehingu esemeks oli korter kui vallasasi, kuid korteri kui vallasasja juurde kuulus ka õigus selle korteri aluse maatüki erastamiseks. Seega oli müügilepingu esemeks lisaks korterile kui vallasasjale ka õigus erastada korteri juurde käiv maatükk, mistõttu saab nüüdseks kinnistatud korteriomandit ka PankrS § 119 lg 1 alusel pankrotivarasse nõuda. Juhul, kui kohus leiab, et see pole võimalik, nõuab hageja kostjalt korteri väärtuse hüvitamist. Kostja arvates tuleb kohaldada VÕS § 1034 lg-t 3. Pankrotiseaduses on tagasivõitmise kohta sätestatud erireeglid ning VÕS ei kuulu kohaldamisele. Tagasivõitmise tagajärjed on toodud PankrS § 119 lg-s 5, mille kohaselt saaks kostja nõuda võlgnikule üleantu eest hüvitust üksnes pankrotivõlausaldajana. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on ostja müügihinna tasumise kohustuse täitnud. A. S kinnitas sularaha saamist 03.05.2004 kirjalikult. Kuna kostjal ei olnud pangaarveid, polnud võimalik raha muul viisil üle anda. Hageja väited raha üleandmata jätmise kohta on tõendamata. Kostja endine abikaasa PK töötas perearstina. Kostja vend V., kes on tänaseks surnud, sai riikliku preemia, mille andis kostjale. Kostjat on kogu aeg tema perekonnaliikmed toetanud. Seega oli kostjal piisavalt rahalisi vahendeid, et müügihind tasuda. Vaidlusaluse müügilepinguga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud. Korteri eest maksti rahas ja pankrotivara ei ole korteri müügi tõttu vähenenud. PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. Hageja peab tõendama, et müügilepinguga kahjustati võlausaldajate huve. AS Arco Vara Kinnisvarabüroo koostatud ekspert-arvamus on koostatud 28.11.2007. Selline 3,5 aastat tagasiulatuv ekspertarvamus on rajatud oletuslikule informatsioonile. Hindaja ei ole teostanud ka kohapealset ülevaatust ning tugines korteri seisukorra osas pankrotihaldur E S esitatud infole. Hindajal puudusid hoone tehnilise seisukorra ja remondivajaduse andmed. Korter vajas renoveerimist. Korteri kokkulepitud ja A. Sile makstud hind vastas 2004. aastal korteri seisukorrale ja turuväärtusele. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt on tehingu kehtetuks tunnistamise eelduseks, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga teadlikult kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostjal ei olnud A. Si majanduslikust olukorrast lepingu sõlmimise ajal ülevaadet. Korterile ei olnud seatud võõrandamise keelde, millest oleks nähtunud A. Si suhtes nõude olemasolu. A. S oli müügilepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud müümise tagajärjel maksejõuetuks. Ükski A. Si võlausaldajatest ei leidnud, et A. S oli makseraskustes, kuna nad ei kasutanud
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-50813 oma nõuete sissenõudmiseks seaduses ettenähtud sundtäitmisabinõusid. Tallinna Linnakohtu 08.12.2004 pankrotiotsusega ei ole tuvastatud, millal tekkisid A. Sil pöördumatu iseloomuga makseraskused ja kas makseraskused võisid eksisteerida juba vaidlusaluse müügilepingu sõlmimise ajal. Kostja ei ole A. Si lähikondne. Kostja ei vasta ühelegi PankrS §-s 117 sätestatud lähikondse tunnusele. Kuna kostja on korteri müügihinna tasunud, siis korteri tagasivõitmisel pankrotivarasse peab toimuma samaaegselt kostjale müügihinna tagastamine (VÕS § 1034 lg 3). Tagasivõitmine ei täida seega oma eesmärki, vaid tekitab pigem juurde rahalisi kulutusi. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 14.08.2013.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et tulenevalt PankrS § 117 lg-st 3 tuleb tunnistada kostja V K A S i lähikondseks. Kuna kostja alanejal sugulasel (tütrel Y K l) ja A. Sil on ühine laps, siis olid Y. Kl ja A. Sil suhted, mis sarnanevad abieluliste suhetega. Tähtsust ei oma see, kas neil oli ühine majapidamine või see, kas A. S toetas Y. Kt materiaalselt lapse ülalpidamisel. Asjaolule, et Y. K ja A. S ei olnud tehingu sõlmimise ajaks suhteid katkestanud, viitab see, et Y. K esindas A. Si 19.04.2004 müügilepingu sõlmimisel. Harju Maakohtu 18.06.2008 kohtumäärusega määratud ning 07.08.2008 teostatud ekspertiisi kohaselt oli vaidlusaluse korteri turuhind 2004. a märtsis 1 100 000 kuni 1 600 000 krooni. Kui korteri seisukord on ebarahuldav, on korteri madalaim hind 1 100 000 krooni, ning kui korteri seisukord on väga hea, on hind 1 600 000 krooni. Kohus leidis, et kuna hageja ei ole tõendanud korteri seisukorda 19.04.2004 müügilepingu sõlmimise hetkel ning kostja on välja toonud, et korter oli renoveerimist vajav, on põhjendatud arvestada ekspertiisis määratud vähimat turuhinda summas 1 100 000 krooni. Turu- ja müügihinna erinevus on 10%, mida ei saa pidada müügihinna oluliseks kõrvalekaldumiseks turuhinnast. PankrS § 110 lg 2 kohaselt eeldatakse kostja teadmist võlausaldajate huvide kahjustamise asjaolust, kuid ei eeldata seda, et võlausaldajate huvisid on kahjustatud. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Mitte igasugune ühe võlausaldaja eelistamine teisele ei ole iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamine (vt RKTKo nr 3-2-1-63-09, p 11). PankrS § 110 lg-t 2 ei saa kohaldada juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine ei ole eelnevalt kindlaks tehtud. Võlausaldajate huvide kahjustamine tuvastatakse faktiliste asjaolude pinnalt (vt RKTKo nr 3-2-1-43-07, p 9). Vaatamata sellele, et hageja on esitanud võlausaldajate loetelu ning võlausaldajate poolt pankrotimenetluses esitatud nõuete suurused, ei ole hageja esitanud ega tõendanud neid faktilisi asjaolusid, mille kohaselt on võlausaldajate huvisid kahjustatud 19.04.2004 tehingu sõlmimisega. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud müügihinna tasumise asjaolusid ning ka seda, mida A. S 19.04.2004 müügilepingu eest saadud rahaliste vahenditega tegi. Seetõttu leiab kohus, et A. S ja kostja on oma 19.04.2004 lepingulised kohustused täitnud nõuetekohaselt. Võlausaldajate huvide kahjustamine võis rekkida A. Si poolt JT rahalise kohustuse täitmisel, sest võlgnik võis põhjendamatult eelistada üht võlausaldajat teisele, kuid 19.04.2004 müügilepingu kohustuste täitmisega seoses ei ole hageja põhistanud võlausaldajate huvide kahjustamise asjaolusid. Kuna PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-50813 võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus ei ole tõendanud ega põhistatud, puudub tehingu tagasivõitmise alus. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Apellant vaidlustab maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus on tuvastanud asjaolud ja asunud seisukohale, et võlausaldajate huve ei ole kahjustatud ning tõendatud on müügihinna tasumine. Apellant ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus on tuvastanud, et kostja on PankrS § 117 lg-st 3 tulenevalt A. Si lähikondne. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud valesti materiaalõigusnorme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ja rikkunud oluliselt TsMS sätteid, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse tegemise. Maakohus on jõudnud järeldusele, et kuna korteri turuväärtus ei olnud oluliselt erinev lepingujärgsest müügihinnast, ei ole võlausaldajate huve kahjustatud. Teisisõnu ütleb maakohus, et vaid oluline kahjustamine on võlausaldajate huvide kahjustamine PankrS § 109 ja 110 tähenduses. Selline kohtu järeldus ei põhine kehtival õigusel. PankrS §-de 109 ja 110 mõttes ei oma tähendust asjaolu, kas huvide kahjustamine oli oluline või mitte. Lisaks jääb arusaamatuks, millest lähtudes on kohus leidnud, et just 100 000 krooni on see määr, millises ulatuses võlausaldajate huvide kahjustamine ei ole oluline huvide kahjustamine. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist, kui tehing vähendas kas või ühe võlausaldaja nõude rahuldamise tõenäosust või ulatust. Praegusel juhul jäi võlgnikul tehingu tagajärjel vara vähemaks – vara müüdi turuhinnast vähemalt 100 000 krooni odavamalt. Kuna tegemist oli vara vähendamisega, kahjustati vaidlustatud tehinguga võlausaldajate huve. Maakohus on ka andnud ebaõige hinnangu asjas kogutud tõenditele, mis on otseselt kaasa toonud menetlusnormide olulise rikkumise ning õigusvastase kohtuotsuse. Maakohus on otsuses märkinud, et tõendatud on müügihinna tasumine. Jääb selgusetuks, millistele asjaoludele, tõenditele ja õiguslikule alusele selline kohtu väide toetub. Seega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat põhjendamise kohustust. Hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis, tuleks jõuda järeldusele, et müügihinna tasumine ei ole tõendatud. Müügihinna tasumist tõendavad müüja kinnitus lepingus selle kohta, et ta on müügihinna sularahas kätte saanud ja tema samasisulised ütlused võlgniku vande andmisel. Kõikidest teistest tõenditest nähtub, et kostjal ei saanud olla müügihinna ulatuses (1 000 000 krooni) raha. Kostja sissetulekutest ei piisanud sellise raha kogumiseks. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Hageja on esitanud hagi müügilepingu ning asjaõigusliku omandiõiguse üleandmise kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2 alusel. Ühelt poolt
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-50813 on hageja leidnud, et kostja ei ole üldse müügihinda tasunud ja seetõttu on tegemist võlausaldajate huvide kahjustamisega. Teiselt poolt on hageja leidnud, et kuna korter müüdi alla turuväärtuse, siis ka see toob kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise, kuna võlgnikul jäi tehingu tagajärjel vara vähemaks. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole maakohtu hinnangul tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist.
8.Esmalt käsitleb ringkonnakohus müügihinna tasumata jätmisega seonduvat. Kuna hageja tugineb sellele, et müügihinda tegelikult ei tasutud, siis võiks tegemist olla näiliku tehinguga TsÜS § 89 mõttes. Kuigi hageja ei ole õiguslike põhjenduste esitamisel viidanud tehingu näilikkuse regulatsioonile, kohaldab kohus õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega. Näilik tehing võib olla tehtud kahel viisil. Esiteks nii, et pooltel ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada, vaid pooled soovisid jätta mulje tehingu olemasolust. Teiseks nii, et näiliku tehinguga soovitakse varjata mingit muud tehingut, kusjuures varjatav tehing ei ole iseenesest kehtetu. Praegusel juhul tuleb 19.04.2004 sõlmitud tehingu näilikkus kõne alla, kui tuvastada, et müügihinda tegelikult ei tasutud. Müügihinna tasumata jätmine võib viidata sellele, et sooviti näiteks varjata kinkelepingut. Suuline kinkeleping võiks vormisunni rikkumisest hoolimata olla AÕS § 119 lg-st 2 tulenevalt kehtiv, sest lepingu täitmise tulemusena sõlmiti asjaõigusleping ja tehti kanne kinnistusraamatusse. Hagejal lasub kohustus tõendada, et müügihinda ei tasutud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja seda teinud. A. S on andnud kinnituse selle kohta, et müügihind on talle üle antud. Tegemist on VÕS § 95 mõttes täitmise kviitungiga. Täitmise kviitungi andmisel üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud. Hagejal on kohustus tõendada, et täitmist ei toimunud. Näiteks on võimalik esitada tõendeid selle kohta, et kostja sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mida oleks olnud vaja kõnealuse korteri ostmiseks (vt nt RKTKo 02.06.2008 nr 3-2-1-39-08, p 15). Antud juhul võib küll asuda seisukohale, et ainult kostja enda töötasust ei oleks piisanud 1 000 000 krooni kogumiseks, et korter osta, kuid kostja on esile toonud ka teisi asjaolusid. Kostja vande all antud seletuste kohaselt ostis ja kogus ta vähehaaval USA dollareid ja ta vend tõi talle riiklikust preemiast 10 000 dollarit. Lisaks jättis tema abikaasa enne Venemaale minekut raha tütre jaoks kostja kätte. Selle kohta on kostja esitanud ka endise abikaasa kirjaliku kinnituse, mille kohaselt jättis viimane 40 000 dollarit tütrele elamiseks ja õpinguteks. Veel on kostja esitanud A N p. P kinnituse, et ta saatis kostjale oma pojaga 25 000 dollarit. Kostja on esile toonud ka selle, mida A. S kostjalt saadud rahaga edasi tegi. Kohus juhib tähelepanu sellele, et oluline ei ole, kumma poole väited on eluliselt usutavamad. Kuna hagejal lasub tõendamiskoormis, siis ei piisa sellest, kui ta enda väited usutavaks muudab. Hageja oleks saanud näiteks tõendada, et kostja ei ole USA dollareid kogunud, tema vend pole riiklikku preemiat saanud, kostja poolt välja toodud isikud ei ole talle nimetatud summasid saatnud ega ole A. S saadud summat J. T üle andnud. Hageja oleks võinud taotleda isikute tunnistajana ülekuulamist. Hageja pole seda teinud ning seega ei ole hageja tõendanud raha mittesaamist ja seeläbi müügilepingu näilikkust.
9.Seoses apellandi väidetega korteri müümise kohta alla selle turuväärtuse märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud korteri seisukorda 19.04.2004 ning kuna kostja on esile toonud, et korter vajas renoveerimist, tuleb sellega arvestada. Seetõttu on põhjendatud võtta aluseks ekspertiisis toodud madalaim hind 1 100 000 krooni. Nimetatud hind ei erine oluliselt lepingujärgsest müügihinnast. Ringkonnakohus leiab, et kuna korterit pole müüdud selgelt alla turuhinna, vaid vastupidi, praktiliselt turuhinnaga, siis ei ole võlausaldajate huve kahjustatud. Hageja pole tõendanud, et korteri eest ei saadud võrdset vastusooritust tagasivõitmise regulatsiooni tähenduses.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-50813
10.30.09.2013.a määrusega andis Tallinna Ringkonnakohus hagejale menetlusabi ja vabastas hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu maksmisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel kuulus tasumisele riigilõiv summas 1100 eurot. TsMS §-st 190 tulenevalt tuleb viidatud lõiv apellandilt riigi tuludesse välja mõista. Raha riigi tuludesse tasumise kohustus tuleb täita TsMS §-s 179 sätestatud korras. Menetluskulude jaotus
11.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.