Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

kanda ning puudutatud isikule

Edasikaebamise kord Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 660 lg 1 ja 661 lg 2 alusel ja kohtumääruse jõustumine Kohtumääruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult Tartu Maakohtu x kohtumaja kaudu. Kohtumäärus jõustub ja kuulub täitmisele, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata või menetlusse võtmata. Kui menetlusosaline soovib määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Avaldajate nõue ja selle põhjendused A. M. kuulub xxxxxx, xxxxxxxxxxxxxx M. (registriosa nr. xxxxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) ning L. K. kuulub kinnistu xxxxxx, xxxxxxxxxxxxxx K. (registriosa nr. xxxxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx). Avaldajatel puudub oma kinnisasjadele vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning nad taotlevad juurdepääsu määramist üle M. H. kuuluva x. kinnistu (registriosa nr. xxxxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx). Nimetatud juurdepääsu oli avaldajatel võimalik kasutada oma kinnistutele pääsemiseks kuni 13.juunini 2012.a., mil M. H. temale kuuluva x kinnistul asuva tee ja avaliku tee vahele kinnise värava, mis takistas avaldajatel pääseda avalikult kasutatavalt teelt oma kinnistuteni. M. H. kuuluvalt kinnistult kulgeb tee edasi M. kinnistule (registriosa nr. xxxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx), mille omanik Ü. K. ei ole teinud avaldajatele takistusi tema kinnistule jääva 141-meetri pikkuse teelõigu kasutamiseks. Seetõttu ei ole avaldajad taotlenud Ü.K. kaasamist kohtumenetlusse ning ei esita nõuet tema vastu.

Teed, mis läbib x. ja M. kinnistuid ning viib K. ja M. kinnistuteni on tavapäraselt kasutatud juba ca 50 – 70 aastat tagasi ning samuti on avaldajad saanud seda kasutada alates Eesti Vabariigi taastamisest kuni 13.juunini 2012, mil M. H. värava ehitamisega avaldajatel sõidukitega juurdepääsu avalikule teele. Seetõttu oli avalduse esitamise ajal A.M. ja L.K. oma kinnistule juurdepääs üksnes jalgsi. Juurdepääs avaldajate kinnisasjadele on vajalik, kuna K. kinnistul elab alaliselt 89-aastane L. K. , kelle hooldamiseks ja vajadusel ka kiirabi või päästeameti ligipääsuks puuduvad muud võimalused. M.H. käitumise tõttu võib ohtu sattuda 89-aastase L. K. tervis või elu. Avaldajad leiavad, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lõikes 1 sätestatud eeldused juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavale teele on täidetud. Sellisteks eeldusteks on juurdepääsu puudumine juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega Lisaks on juurdepääsu nõude rahuldamise eelduseks asjaolu, et senine ühendus avalikult kasutatava teega ei katkenud juurdepääsuõigust taotleva kinnisasja omaniku tahtel (AÕS § 156 lg 3). Avaldajad taotlevad määrata avalikult teelt juurdepääsu avaldajatele kuuluvatele kinnistutele üle x. kinnistu pikkusega 86 meetrit. A.M. ja L.K. ei ole käesoleval hetkel tagatud juurdepääsu neile kuuluvatelt kinnistutelt avalikult kasutatavale teele, kuna senini juurdepääsuks kasutatud tee ja avaliku tee vahele on x. kinnistule seatud kinnine värav ja lisaks on paigutatud kruusakattega tee sisse täiendavad tõkked. Avaldajatel ei ole avalikult kasutatavalt teelt enda kinnistutele muud juurdepääsu, kui juba aastaid kasutatud tee üle x. ja M. kinnistute, sest antud tee kõrvale jääb vaid põld ja mets ning vaidlusalune tee on ainuke ja ka kõige lühem pääs avaldajate kinnistule. Taotletava juurdepääsu seadmine on maakorralduslikult võimalik, kuna läbi x. kinnistu viib tee avalikult kasutatava teeni, mida on avaldajad aastakümneid kasutanud enne kinnise värava ja tõkete paigaldamist. Avaldajate huvi avalikule teele juurdepääsuks tuleneb asjaolust, et kinnistud, millelt avalikule teele juurdepääsu määramist taotletakse, on avaldajate elukohaks, avaldajate kinnistutele ei ole kuskilt mujalt võimalik pääseda ja avaldajatele on vajalik läbipääs normaalse elutegevuse jätkamiseks nende kinnistutel. L. K. on 89-aastane isik, kes võib sageli oma vanusest ja tervislikust seisundist lähtuvajalt vajada arstiabi. Antud olukorras ei ole päästeameti ega ka arstiabi, kiirabi juurdepääs võimalik, kuna juurdepääs on takistatud M.H. poolt püstitatud kinnise värava ja teele seatud tõketega. Tavaliselt kasutatakse väravaid aiaga piiratud alale juurdepääsu teostamiseks, kuid M.H. poolt paigaldatud väravate ainsaks otstarbeks on avaldajate elukohta pääsemise takistamine. Avaldajad on seisukohal, et juurdepääsu määramisega ei kahjustata kinnisasja omaniku M. H. , sest juurdepääs üle tema kinnisasja on ajalooliselt välja kujunenud .Juurdepääsu võimaldamine ei ole avaldajatele teadaolevalt takistanud kinnisasja omanikul kinnistu sihtotstarbelist kasutamist, kuivõrd juurdepääsutee paikneb kinnistu servas. Avaldajad rõhutavad, et käesoleval juhul ei esine AÕS § 156 lõikes 3 sätestatud asjaolusid – ühendus avalikult kasutatava teega ei ole katkenud avaldajate tahtel. Tulenevalt AÕS § 156 lg 1 tuleb lisaks juurdepääsu asukohale määrata ka selle kasutamise tähtaeg ja tasu. Kuna avaldajad elavad kinnistutel, millistelt nad taotlevad juurdepääsu avalikule teele, on normaalse elutegevuse tagamiseks vajalik võimaldada juurdepääs avalikule

teele tähtajatult ja igal kellaajal nii jalgsi kui ka sõidukitega. Avaldajad on seisukohal, et sellisel viisil juurdepääsu võimaldamisega ei kahjustata kinnisasja omaniku huve, sest kuni 13.juunini 2012.a. juurdepääs toimis. x. kinnistul paikneb küll hoone, mis külgneb ühest küljest asfaltkattega avaliku teega ja teisest küljest vaidlusaluse juurdepääsuteega, kuid avaliku tee tõttu on kinnistu omanik sunnitud taluma sealt mööduvat liiklust. Avaldajatele läbipääsu võimaldamine ei too kaasa oluliselt tihedamat liiklust. Juurdepääsu tasu osas on avaldajad teinud ettepaneku määrata tasu suuruseks 20 eurot aastas. Riigikohus on tsiviilasjas nr. 3-2-1-90-11 tehtud kohtulahendis asunud seisukohale, et tee kasutamise tasu arvutamisel tuleb arvestada tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad teeseadusest ja heakorraeeskirjast. TeeS § 25 lg 4 järgi korraldab eratee omanik tema omandis oleval teel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks. M. H. kuuluval kinnistul paikneva tee pikkus on 86 meetrit. Juurdepääsu laiuse arvestamisel on avaldajate taotluse kohaselt vajalik silmas pidada, et talvisel ajal on oluline tagada juurdepääsuteel lume koristamise võimalus, et oleks võimalik sõidukitega juurdepääs. xxxxxxxxxxxxxx lumekoristustöid Lahe MÜ, mille sõiduki saha laiuseks on 3,40 meetrit. Seetõttu on vajalik määrata juurdepääs vähemalt 3,60 meetri laiusena. Suhteliselt lühikese teelõigu osas ei saa avaldajate hinnangul olla kinnisasja omanikul suuri kulusid. Seetõttu on mõistlikuks hüvitiseks juurdepääsutee kasutamise eest 20 eurot aastas. Seni on tee korrashoiu korraldanud avaldajad oma kulul, lastes teele tuua kruusa ja seda vajadusel hööveldada. Juurdepääs avaldajate kinnistutele läbi x. kinnistu ei too kaasa kinnistu väärtuse vähenemist, sest tee läbib kinnistut selle äärest ning ei möödu kinnistu omaniku elumajast müratekitavalt või häirivalt liialt lähedalt. Arvestades asjaolusid, et tee oli rajatud juba nõukogude ajal, kinnistu omanik ei ole tee hooldamisega tegelenud ning tee paiknemist kinnistul ei ole põhjendatud juurdepääsu kasutamise tasu määramine suuremas summas kui avaldajate poolt tehtud ettepanek. Muuhulgas on Lõuna- Eestis põllumajanduslikuks tootmistegevuseks kasutatava maa rendihind 50 kuni 100 eurot hektari kohta. M.H. kinnistule jääva juurdepääsu pindala on 129 m2. Seega on mõistlik, et 0,0129 hektari kasutuse eest aastas tasub kumbki avaldaja 10 eurot, s.o. kokku 20 eurot. x isiku ja kinnisasjade asukoha järgse kohaliku omavalitsuse seisukohad M. H. 08.01.2013.a. avaldusele esitatud vastuväidete kohaselt (tl.64-65) ei tee ta avaldajatele takistusi vaidlusaluse tee kasutamiseks. Kinnistu piiramine aiaga oli tingitud vajadusest kaitsta majapidamist metsloomade poolt tekitatava kahju eest. Aiaga piiramine on omaniku enda otsustada ja see ei saa kuidagi rikkuda kaaskinnistute omanike õigusi. Avaldajate väide, et nad on vaidlusalusele teele kruusa toonud ja teed hööveldanud, ei vasta tõele- nagu lisatud piltidelt on näha, et ole teele kunagi mingit kruusa toodud ega seda hööveldatud. Kruusa on avaldajad vedanud enda kinnistule. Kinnistu ääres olev värav on suletud kuid lukustamata. M.H. ei tee takistusi värava ja tee kasutamiseks, kuid avaldajad peavad selle ise avama ja enda järgi sulgema. Ööpäevaringset lahtiolekut ei pea M. H. , sest see jätaks loomadele ja võõrastele isikutele vaba sissepääsu. M.H. leiab, et avaldajad on temaga äärmiselt halvasti käitunud. Teda on käidud ähvardamas ning nõutud, et M. H. kinnistu ära müüks, ähvardatud ta maast ilma jätta. Nõustudes avaldajate poolt nende kinnistutelt avalikule teele pääsemisega üle M.H. kinnisasja ei nõustu puudutatud isik, et kinnistut hakatakse läbima suurte masinatega. Kinnistul olev tee, ei ole teeks ehitatud. Tegemist on sissesõidetud rajaga mille suured masinad ja tehnika songiksid ära. Ka suured lumelükkamise masinad ei pea x. kinnistut

läbima. Lund on võimalik lükata tunduvalt väiksema tehnikaga ja seetõttu pole põhjendatud avaldajate nõue, et H. kinnistu peaks olema läbitav 3,6 m laiuselt. Väikesõidukitele on tee läbitav. Kuivõrd avaldajate väitel ei tee naaberkinnistu omanik K. takistusi tema kinnistu läbimisel, siis võiksid avaldajad pääsedagi oma kinnistutele üle K. kinnistu. Kohus on nõudnud kinnisasjade asukohajärgselt kohalikult omavalitsuselt – L. V. seisukoha esitamist juurdepääsu määramise kohta M. ja K. kinnistutelt avalikult kasutatavale teele. L. V. kirjaliku arvamuse kohaselt, mis on esitatud kohtule 27.11.2012.a. (tl.49), on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt M. ja K. kinnistutele tagatud ainult mööda teed, mis läbib M. H. K. kuuluvaid kinnistuid. Teele lukustatud väravate ja postide paigaldamine ei ole põhjendatud. Vaidlusalust teed on juba aastakümneid kasutatud ning kuna teed kasutavad ainult kaks majapidamist ei ole liiklus sellel teel sedavõrd tihe, et kitsendaks x. kinnistu kasutust. Tee kasutamine ei langeta vallavalitsuse hinnangul x. kinnistu väärtust. Väravate sulgemise ning teele paigaldatud postide tõttu on kitsendatud M. ja K. kinnistute kasutamine. K. kinnistul elab vanur L. K. (sündinud 18.07.1923), kellele osutatakse Laheda Sotsiaalkeskuse avahooldustöötaja poolt koduteenuse osutamise lepingu alusel kaks korda nädalas koduteenust. Avahooldustöötaja sai arvamuse esitamise ajal vanuri juurde ainult jalgsi mööda põldu. Teenuse osutamine aga eeldab autoga juurdepääsu, sest avahooldustöötaja peab vanurile toimetama toitu, ravimeid, kütet jne. Samuti on juurdepääsu võimaldamine läbi x. kinnistu oluline hädaabitranspordile, sest kiirabi- või tuletõrjeauto juurdepääsu takistamine võib kaasa tuua raske tagajärje. L. V. leiab, et x. kinnistul paikneva tee kasutamine ei ole kinnistu omanikule põhjendamatult koormav, sest tee on olnud kasutusel juba pikka aega, seda kasutavad ainult kaks majapidamist ning tee kulgeb kinnistu äärest kõrvalhoone tagant. Alternatiivsed võimalused avalikult kasutavalt teelt M. ja K. kinnistule pääsemiseks puuduvad. Kasutusel olnud tee on ainus kõige lühem võimalus pääsemaks avalikule teele ning seda teed on kasutatud M. ja K. kinnistutele juurdepääsuks aastakümneid. Kuivõrd x. katastriüksusel olev tee on olnud juurdepääsuteeks K. ja M. katastriüksustele, on teed käsitletud kui avalikus kasutuses olevat teed ja maamaksu ei ole määratud. Maamaksu arvutamisel lähtutakse maakatastris registreeritud kõlvikulisest koosseisust. x. katastriüksusel oleva tee pindala on maakatastri andmetel 391m2. Laheda valla maamaksustamishinna kohaselt oleks selle tee maamaksu suurus 0,20 eurot. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ning kohtumääruse põhjendused Kohus leiab, et avaldus on õiguslikult põhjendatud ning kohtu poolt tuvastatud asjaolud saavad olla aluseks selle rahuldamisele. Asja lahendamisel tuleb aluseks võtta AÕS § 156 lg 1, mis sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Kinnistusraamatu registriosa väljatrükkidest (tl 14-15) nähtub, et A. M. kuulub kinnistu M. , registriosa nr. xxxxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx, asukoht x, xxxxxxxxxxx, xxxxxx

ning L. K. on kinnistu nimetusega K. , registriosa nr. xxxxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx, asukoht x, xxxxxxxxxxx, xxxxxx, omanik. M. H. kantud kinnistusraamatusse kinnistu x. , registriosa nr. xxxxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx, asukoht x, xxxxxxxxxxx, xxxxxx, omanikuna (tl 16). Maa-ameti kaardiserveri ortofotolt (tl. 20) nähtub, et avalikult teelt x. kinnistule suunduv ja seda läbiv tee kulgeb edasi mööda katastriüksust tunnusega xxxxx:xxx:xxxx, kust viib tee K. ja M. kinnistutele. M. katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx kuulub K. omandis oleva kinnistu M. , registriosa nr. xxxxx koosseisu (tl.17-18). Tl.19 oleva Maa-ameti kaardiserveri väljavõtte kohaselt on x. kinnistu pindala 23518 m2 , sealhulgas haritav maa 22448m2, õuemaa 679m2 (sealhulgas ehitiste alune maa 363 m2) , ning muu maa 391m2. x. maaüksuse plaanil (tl.78) on märgitud tähisega K-2 teed, mille pindala on 391 m2. Tee on plaanil tähistatud katkendliku joonega ning see kulgeb xxxxxxx -x-Võru maanteele suunduvalt teelt piiripunktide 5 ja 4 vahelise joone läheduses M. kinnistule. M. ja K. maaüksuste plaanidelt (tl.79, 80) nähtub K. kinnistuga piirneval M. kinnistul katkendliku joonega tähistatud tee kulgemine, mis suundub M. kinnistule ning millelt läheb teelõik ka K. kinnistul paiknevate hoonete juurde. Avaldajate poolt esitatud fotodel (tl.21-23) on näha postid ja väravad, mis on paigutatud avalikult kasutatavalt tee ja x. kinnistul oleva tee vahele. Fotod on esitatud ka puudutatud isiku poolt (tl.67-68) ning kohus veendus vaatluse käigus (protokoll tl.72), et avaliku tee ja piirisilla kinnistu vahele on paigaldatud kahe poolega väravad, laiusega 4,70 meetrit. Vaatlusega tegi kohus kindlaks, et x. kinnistul asuva teelõigu näol on tegemist pinnasteega (katteta tee), mille sõidujälgede laius on 2,30 meetrit ja x. kinnistul paikneva teeosa pikkus on 86 meetrit. Tee keskmine osa on sõidujälgedest 15 sentimeetri ulatuses kõrgem. Kohus veendus vaatluse käigus, et alternatiivsed juurdepääsuteed K. ja M. kinnistutele puuduvad. x. , K. ja M. kinnistuga külgneval M. kinnistul on haritud põllumaa ning A. S. kuuluvalt kinnistult (katastriüksus 38510:003:0767), mis külgneb K. ja M. kinnistutega lääne poolt, ei vii ühtegi teed avaldajate kinnistutele. Nimetatud asjaolu nähtub ka ortofotolt (tl.20). Seega on tuvastatud asjaolu, et M. ja K. kinnisasjade omanikel puudub oma kinnisasjadele juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Riigikohus on selgitanud, et avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20). Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb muuhulgas, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isiku kui kinnisasja omanikku vähem koormav (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et naabrite vaheliste suhete määratlemisel tuleb muuhulgas arvestada ka väljakujunenud tavadega ( Riigikohtu 13.12.2004 otsus tsiviilasjas 32-1-141-04 punkt 29, 12.04.2004 otsus tsiviilasjas 3-2-1-45-04 punkt 16). Kinnisasjade asukohajärgse L. V. arvamusest nähtub, x. kinnistul paiknevat teed on kasutatud M. ja K. kinnistutele juurdepääsuks aastakümneid. Sellest tulenevalt ei saa olla tee

kasutamine x. kinnistu omanikule ka ülemäära koormav, kuna ta ei ole tee all olevat maad ka seni saanud kasutada. Teed kasutavad vaid kahel kinnistul elavad inimesed. Tee kulgeb kinnistu servas, kõrvalhoone tagant. Juurdepääsu taotlejate huvi juurdepääsu vastu on ülekaalukam võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. K. kinnistul elab 90-aastane L. K. , kellele osutatakse Laheda Sotsiaalkeskuse avahooldustöötaja poolt kaks korda nädalas koduteenust, mille osutamine eeldab autoga juurdepääsu. Vaidlusalune tee on ainus võimalus M. ja K. kinnistutelt avalikult kasutatavale teele pääsemiseks. Kohtu hinnangul ei ole arvestatav x. kinnistu omaniku ettepanek kasutada juurdepääsuks M. kinnistut, arvestades, et nimetatud kinnistu omanik lubab tema kinnistul paiknevat teeosa kasutada. Kuid nimetatud teeosa on jätkuks x. kinnistul olevale teele. M. kinnistul paikneva teeosa ja avalikult kasutatava tee vahel on haritav maa – põld. Kohus on seisukohal, et põllumaale uue tee rajamine on märkimisväärselt kulukam, kui traditsiooniliselt kasutuses olnud ja sissesõidetud tee kasutamine. Vaatluse käigus veendus kohus ka selles, et M. H. , teega piirneval alal ei ole maad haritud, seega ei saa olla vastuargumendiks tee kasutamisele ka maa muuks otstarbeks kasutamise vajadus. Avaldajad on taotlenud määrata puudutatud isiku M.H. kinnistul paikneva juurdepääsutee ulatus avaldajate kinnistutele laiusega 3,60 meetrit ning pikkusega 89 meetrit. Selles ei ole vaidlust, et x. kinnistul asuva teeosa pikkus on 89 meetrit. Laiuse määramist on avaldajad põhjendanud asjaoluga, et oleks tagatud võimalus teostada talvisel ajal juurdepääsuteel lumekoristustehnikaga lumetõrjet. Vastavalt Lahe Masinaühistu tõendile (tl.56) on Lahe MÜle kuuluva lumetõrjetöid teostava saha laius 3,40 meetrit. Kohus on seisukohal, et juurdepääsu määratlemine avaldajate poolt taotletud ulatuses on põhjendatud. Kuigi vaatluse käigus on tuvastatud sõidujälgede laius 2,30 meetri ulatuses, ei ole nii kitsal alal tõepoolest võimalik teostada lumetõrjet ja tagada juurdepääs igat liiki transpordiga, kaasa arvatud päästetransport. Kohus ei pea põhjendatuks piirata juurdepääsuõiguse kasutamist kindlate transpordivahenditega. Arvestades, et tegemist on hoonestatud kinnistutega, on kasvõi hoonete korrashoiu eesmärgil vajalik lubada juurdepääsuteed kasutada ka raskematel transpordivahenditel, kui sõiduautod. Avaldajad on ise huvitatud, et nende juurdepääsutee oleks sõidukitele läbitav ja seetõttu ei saa eeldada, et nad teed pahatahtlikult rikuvad. Avaldajad on oma kirjalikes seisukohtades (tl.82-83) juhtinud tähelepanu asjaolule, et 2013.a. talvel toimus K. kinnistul tulekahju , kuhu päästeteenistuse autod ei saanud mööda vaidlusalust teed kohale sõita, sest tee oli lumest lahti lükkamata. AÕS § 156 lg 1 järgi on eratee omanikul õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutatavatelt isikutelt tasu. Juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus, sest otsuse tegemisel tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid. Avaldajad on kinnitanud valmisolekut maksta puudutatud isikule tasu kokku 20 eurot aastas (tl 9). Juurdepääsutasu suuruse määramisel tuleb AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 kohaselt arvestada muuhulgas ka teeseaduses sätestatud tee omaniku kohustuse täitmiseks vajaminevaid kulutusi. Teeseadusest ei tulene, et teeomanik vabaneb oma kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust ja õigus nõuda selle eest tasu AÕS § 156 lg 1 alusel. Ka Riigikohus on asunud tsiviilasjas nr. 3-2-1-90-11 seisukohale, et eratee omanik, kes peab AÕS § 156 alusel lubama teiste kinnistute omanikel kasutada oma

erateed juurdepääsuks avalikult kasutatavale teele, võib esmajärjekorras ja miinimumina nõuda hüvitist TeeS § 37 lg 3 alusel teega seotud nõuete täitmise kulude eest. Maaomaniku üheks kohustuseks on muuhulgas maamaksu tasumise kohustus. L. V. andmete kohaselt (tl 77) lähtutakse maamaksu arvutamisel maakatastris registreeritud kõlvikulisest koosseisust. x. katastriüksusel oleva tee pindala on maakatastri andmetel 391m2. Laheda valla maamaksustamishinna kohaselt on teealuse maa maksu suurus 0,20 eurot. Arvestades, et tee on olnud juurdepääsuteeks K. ja M. kinnistutele, on vallavalitsus käsitlenud teed avalikus kasutuses oleva teena ning jätnud maakmaksu määramata. M. H. ole käesolevas menetluses võtnud seisukohta tasu maksmise osas ega esitanud ettepanekut tasu suuruse osas. Kohus leiab, et iga-aastane rahaline makse, suurusega 20 eurot , s.o. 10 eurot kummaltki kinnisasja omanikult, kes teed kasutavad, on antud juhul kohane hüvitis. Avaldajate poolt pakutud tasu suurus on vastavuses juurdepääsu eeldatava kasutamise intensiivsuse astmega ja puudutatud isiku M. H. kitsendamisest tuleneva talumiskohustusega. Kohus arvestab muuhulgas ka sellega, et asjast puudutatud isikul on samuti võimalus tema kinnistul asuvat teed kasutada. Juurdepääsu eest määratav tasu ületab sajakordselt juurdepääsu alla jääva maa eest arvestamisele kuuluva maamaksu ning ka kohaliku keskmise maa rendihinna. AÕS § 141 lg 3 sätestab, et kohtulahendi või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kantud kinnistusraamatusse. Kuigi avaldajad ei ole taotlenud kitsenduse kinnistusraamatusse kandmist, on kohus seisukohal, et kohtu poolt määratud tähtajatu juurdepääsuõigus ja selle tasu kuuluvad kandmisele kinnistusraamatusse x. kinnistu registriosa kolmandasse jakku vastavalt kinnistusraamatuseaduse § 15 lg 1 p 1. Tulenevalt TsMS § 477 lg 5 ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotlustega. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg 1 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole. Kohus leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud jätta menetluskulud puudutatud isiku M. H. , sest tema on oma käitumisega tekitanud olukorra, millest tulenevalt olid avaldajad sunnitud pöörduma kohtu poole. Kuna kohus avalduse rahuldas, siis järelikult oli selle esitamine põhjendatud. x isikule oli menetluses antud riigi menetlusabi riigi õigusabi arvel esindaja määramise näol. Vastavalt TsMS § 190 lg 1 ei välista menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust

hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoole tekkinud kulutused. Kuna puudutatud isikule oli antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, jätab kohus nimetatud menetluskulu - 378 eurot riigi kanda. TsMs § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Epp Tombak /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.