Asjaõigus › Omandiasjad

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

tunnistada tühiseks 02.09.2010 kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, mis olid sõlmitud N Ki ja N M vahel 1⁄2 mõttelise osa samast korteriomandist kinkimiseks. Samuti palus hageja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tühiseks tunnistamist ja tuvastada, et käesolevas tsiviilasjas asendab kohtuotsuse jõustumine L K ja N M tahteavaldused kinnistusraamatu II jaos muudatuste tegemise kohta TsÜS § 68 lg 5 tähenduses. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Tehingu sõlmimisel kontrollib lepingupoolte psüühilist seisundit notar. Kui notaril tekib kahtlusi poole teovõimes, ei saa kinnisvara võõrandamise lepingut teha. Viimastel aastatel N K elas koos kostjatega. Seetõttu oli ta õigustatud otsustama, kellele kinkida oma vara ja teha oma valikut nende kasuks, kes elavad tema kõrval ja kelle peale ta saab loota esmajärjekorras, kui ta vajab abi. N K kinkis tänutäheks abikaasale ainult korteriomandist 1⁄2 mõttelise osa. Tegemist oli endise abikaasaga, kes elas endiselt N Kiga ega jätnud teda maha raskel ajal. 1⁄2 omandi kinkeleping N M nimele oli sõlmitud 02.09.2010 teise notari juures, kes samuti kinnitas N Ki teovõimet. Kinkeleping N M nimele oli sõlmitud koos kasutusõigusega N Ki nimele, mis välistab mistahes surveavalduse N M poolt ja kasu saamise sellest tehingust N Mle. N M kandis hoolt N Ki eest tema viimaste elupäevadeni. Arvestada ei saa postuumset psühhiaatrilist ekspertiisi kinkija piiratud teovõime määratlusega kinkelepingute sõlmimise päevil. Ekspertiis on ebaselge, vasturääkiv ja erapoolik. Antud ekspertiis on vaid üks tõendite hulgast, mida kohus peab hindama koos teiste tõendite ja arvamustega. Ekspert tegi oma järelduse ainult meditsiiniliste dokumentide alusel, mis olid koostatud teiste arstide poolt pärast 05.09.2010. Eksperdi kategooriline seisukoht ei saa olla objektiivne ja absoluutselt täpne ega saa 100 %-lise tõenäosusega tõendada kinkijal raske psüühilise häire olemasolu tema poolt tehingute teostamise ajal 22.07.2010 ja 02.09.2010. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. TsÜS § 8 lg 2 kohaselt on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt, kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Selles ulatuses, milles isik oma tegudest aru saab ja suudab neid juhtida, tema teovõime piiratud ei ole. Seega tuleb alati tehingute puhul, mille osas on tekkinud kahtlus, kas inimene on nende tegemisel teovõimeline või mitte, selgitada, kas konkreetse tehingu osas on teovõime olemas või mitte. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-141-05 leidnud, et TsÜS § 8 lg-s 2 on alused isiku piiratud teovõime tuvastamiseks loetletud ammendavalt. Isik, kes oma kõrge vanuse, füüsilise puude või muu asjaolu tõttu ei ole võimeline kõikide igapäevaeluliste toimetustega hakkama saama, kuid kelle võimes oma tahet vabalt määrata ei ole kahtlust, ei ole piiratud teovõimega. 23.04-15.05.2012 läbi viidud postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 196 kohaselt leidis ekspert, et olemasoleva informatsiooni põhjal N K tõenäoliselt ei olnud ajavahemikul 15.07.10-

3(7)

05.09.10 (sh 22.07.10 ja 02.09.10) kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Uuritaval on SA PERH Psühhiaatriakliinikus diagnoositud kognitiivsete võimete tagasilangus ja dementsuse (nõdrameelsuse) tasemel, mis on aju orgaanilise kahjustuse/haiguse tagajärjel välja kujunenud pikaajaline püsiv raske psüühikahäire. Vaskulaarsele dementsusele on iseloomulik teadvuse selguse lainetav iseloom, kus haige võib olla episoodiliselt/lühiajaliselt näiliselt adekvaatne oma arvamustes ja tegevustes; haigele tuttavas keskkonnas (n. korteris või elupaiga lähiümbruses) võib säilida pikka aega üldine orientatsioon ja elementaarsed eneseteenindusoskused, ta võib ära tunda lähedasi, võib rääkida üldistel teemadel jne, kuid ta ei ole võimeline püsivalt adekvaatselt tajuma ümbritseva ühiskonnaelu toimimist ja iseseisvalt oma igapäevaelu korraldama. Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole kindlaks tehtud, et N K oli kinkelepingute sõlmimise ajal, s.o 22.07.2010 ja 02.09.2010 piiratud teovõimega. Kohtu otsusega, millega tuvastatakse isiku piiratud teovõime, luuakse eeldus, et ta on piiratud teovõimega. Kohtute infosüsteemi (KIS) kohaselt ei ole kohus kohtuotsusega N Ki teovõimet piiranud, seega ei ole käesoleval juhul loodud eeldust, et N K oli kinkelepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega. Ekspertiisi akti nr 196 kohaselt ei olnud N K tõenäoliselt ajavahemikul 15.07.10-05.09.10 (sh 22.07.10 ja 02.09.10) kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Samuti selgitas ekspert kohtuistungil, et vaskulaarne dementsus oli iseloomulik N Kile, kuid ekspert ei kinnitanud, et taoline sümptomaatika pidi avalduma N Kil. 22.07.2010 kinkeleping sõlmiti Tallinna notar Annika Kuimeti notaribüroos ja 02.09.2010 kinkeleping sõlmiti Tallinna notar Evi Paberiti notaribüroos. Tõestamisseaduse § 11 lg 1 kohaselt kui notar on veendunud, et osalejal puudub vajalik teo- või otsusevõime, keeldub ta tõestamast. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt märgib notar oma kahtluse osaleja vajaliku teo- ja otsusevõime kohta notariaalakti. Tõestamisseaduse § 18 lg 1 kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Kui notar kahtleb tehingu kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma selgituse ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti. Notar Annika Kuimet tunnistas, et ei mäleta kostjaid ega kinkijat. Notari jaoks tähendas see seda, et temal ei olnud kahtlusi, et tehingu tegemisel oleks olnud erilisi asjaolusid. Kuna notar tehingut ei mäletanud, siis seisundit ei suutnud notar samuti meenutada. Notariaalaktis ei ole kajastatud erilisi asjaolusid. Notaril ei tekkinud kahtlusi teovõime osas. Notar selgitas täiendavalt, et esimene asi, mida notar kinkijale selgitab, on see, kas kinkija saab aru, et kui annab asja tasuta ära, siis enam vara ei ole, mida rahaks teha, kui vajadus tekib. Kinge on enamasti tänu toimunud tegude või sündmuste eest. N K kinkis pool oma korterit endisele abikaasale, kellega samas korteris elas. Kui notaril oleks tekkinud kahtlus, et üks tehingu osaline või mõlemad osalised on ebaadekvaatses seisundis, siis notar oleks selgitanud välja asjaolud, neid täpsustanud tehinguosalistega, samal ajal oleks notar selgitanud, millised on erinevad võimalused. Kui kahtlus jääb, siis notar tõestab tehingu, märkides notariaalakti oma tähelepanekud, kui osalised jäävad tehingu tõestamise tahte juurde. Notar tehingut ebatavaliseks ei pidanud.

4(7)

Notar Evi Paberiti ütluste kohaselt on notaril kohustus tuvastada teovõime. Kahtluse korral märgitakse see notariaalakti, samuti siis, kui on tegemist raskelt haige inimesega. Notar märkis, et ei saa öelda, et oleks olnud midagi tähelepanuväärset kinkelepingu sõlmimise ajal, mis oleks seganud notarit tehingu tõestamisel. Rasket haigust, häiritud teovõimet või otsusevõimet notar ei tuvastanud. Notar selgitas, et ta ei oleks tõestanud tehingut, kui oleks tekkinud kahtlus ebaadekvaatse käitumise tõttu. Notar arvas, et tehing ei olnud kinkijale kahjulik või ebasoodne, sest kinkijal oli tahe lepingu ese ära anda tasuta ja tal oli soov jääda korterisse elama ja saada isiklik kasutusõigus. Perekonnaliikmed olid seotud, korter oli kaasvalduses ja kasutuses. Seega ei tekkinud kahtlust, et N Ki õigusi oleks piiratud või kahjustatud. Kasutusõigus oli temaga läbi arutatud ja lepingus dokumenteeritud. Samuti selgitas notar, et notaril ei tekkinud kahtlust N Ki soovis korter kinkida. Lahutus ei tähenda, et N K ja kostja L K koos ei oleks elanud. Notar märkis täiendavalt, et teovõimes ja otsustusvõimes kahtlust ei tekkinud. Notarite ütlustega on tõendatud, et N K oli mõlema kinkelepingu sõlmimise ajal teovõimeline (sh otsustusvõimeline). Samuti ei olnud mõlema kinkelepingu näol tegemist kahjulike tehingutega N Ki jaoks, kuna N K jäi vaidlusalusesse korterisse edasi elama ja N Kil oli ka isiklik kasutusõigus. Notarid Annika Kuimet ja Evi Paberit olid veendunud N Ki teo-ja otsusevõimes, millest tulenevalt vastavad kinkelepingud ka notarite poolt tõestati. Samuti puuduvad mõlemas kinkelepingus notarite märked N Ki teo-ja otsusevõime kohta. Lähtuvalt eeltoodust leidis kohus, et mõlema kinkelepingu sõlmimisel oli kinkija teo- ja otsustusvõimeline. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostjate kanda. Hageja leiab, et kohus hindas N Ki psüühilist seisundit ebaobjektiivselt talle kuuluva korteriga kinketehingute teostamise päevadel, s.o 22.07.2010 ja 02.09.2010. Kohus hindas ebaobjektiivselt toimikus olevaid tõendeid, välistades täielikult hageja toodud asjaolud. Hageja selgitas, et N K suhtus negatiivselt kostjatesse ja ta oli alati korteri ümbervormistamise vastu ning on avaldanud, et jätab korteri oma lihasele tütrele, s.o hagejale. Ilmselt küsimus korteri võõrandamise kohta kostjate kasuks oli nende poolt tõstatatud korduvalt, kuid sai võimalikuks vaid siis, kui N Kil esines dementsus. Kostjad kasutasid ära haige inimese seisundit, kes ei andnud aru oma tegudest ega mõistnud tagajärgi. Psühhiaatrilise ekspertiisiga on täiel määral tõendatud, et N Kil oli psüühikahäire ning ta ei olnud võimeline aru saama kinketehingute tähendusest ja tagajärgedest. Kohtu arvates mõlemad notarid kinnitasid, et tehingute teostamise päevadel oli N K hea tervise juures, kuid piisab ka vaikimisest, kui ei saa toimunust aru. Kostjad on avaldanud, et N K kodus olles võttis tablette. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja ära kuulanud pooled, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

5(7)

Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi esitab hageja hagi aluseks olevad asjaolud ja TsMS § 230 lg 1 järgi esitab tõendid, mis tõendavad nende asjaolude esinemist. Seega pidi hageja, kes on N Ki tütar ja seega seadusjärgne pärija PärS § 13 lg 1 järgi, esile tooma asjaolud, millest järelduks, et N K ei olnud kinkelepingute sõlmimisel kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ega neid juhtima. Hageja leidis, et maakohus on otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte ja lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kolleegiumi arvates on maakohus tõendeid kogumis õigesti hinnanud ja teinud neist õiged järeldused. Hageja väitis, et tema isa käitus enne tehingute tegemist viisil, millest hageja järeldas, et isal olid tekkinud psüühikahäired ja isa avaldas talle, et ta ei soovi oma vara jätta kostjatele. Samuti väitis hageja, et mitmed notarid keeldusid eelnevalt tegemast N Ki ja kostjate vahel tehinguid. Eeltoodud väiteid ei ole hageja tõendanud ja kostja on neile väidetele vastu vaielnud. Notarite nimesid, kes keeldusid tehingute tegemisest, hageja nimetada ei osanud ja väide jäi ebatäpseks. Seega hageja poolt väidetud asjaolude esinemise ei olnud tõendatud ja kohus ei saanud nendega otsuse tegemisel arvestada. Apellatsioonkaebuses on hageja maakohtule ette heitnud, et maakohus on teinud postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist ja meditsiiniasutuste poolt väljastatud dokumentidest ebaõiged järeldused. Kolleegium kaebuse esitajaga ei nõustu. Maakohus on lisaks apellandi poolt esiletoodud tõenditele hinnanud ka tehingud tõestanud notarite poolt tunnistajana antud ütlusi ja hinnanud kogutud tõendeid koosmõjus. Kolleegiumi arvates ei kinnita meditsiiniasutuste poolt väljastatud dokumendid ja eksperdi arvamus seda, et N K oli tehingute tegemisel püsivalt seisundis, mis välistas tal oma tegudest arusaamise. Ekspert on teinud talle esitatud materjalidest järelduse, et tõenäoliselt ei saanud N K tehingute tegemise ajal püsivalt aru oma tegude tähendusest ja ei olnud neid võimeline juhtima. Ekspert Jüri Ausmees on selgitanud, et pärast 05.09.2010 on N. Kil diagnoositud kognitiivsete võimete tagasilangus dementsuse tasemel, mis on pikaajaline püsiv raske psüühikahäire, millele on iseloomulik teadvuse selguse lainetav iseloom, kus haige võib olla perioodiliselt näiliselt adekvaatne oma arvamustes ja tegevustes (I kd lk 153). Kohtuistungil on ekspert Jüri Ausmees selgitanud, et täpselt ei saa ta anda arvamust N Ki seisundi kohta ajal, kui tehingud tehti ja arvamuse andmisel sai ta tugineda ainult pärast 05.09.2010 N Kile pandud diagnoosidele. Seega ei tulene eksperdi arvamusest tõsikindlat järeldust, et N K oli tehingute tegemise ajal kestvalt

6(7)

seisundis, mis välistas tema arusaamise oma tegudest ja nende tagajärgedest ja eksperdi arvamust tuli hinnata koosmõjus teiste tõenditega. 08.07.2010 kuni 15.07.2010 oli N K ravil AS Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogia osakonnas. Epikriisi kohaselt oli N. K haiglasse saabudes rahutu ja desorienteeritud, kuid haiglast lahkudes rahulik ja adekvaatne. AS Ida-Tallinna Keskhaigla 08.08.2012 kirja (I kd lk 175) kohaselt ei olnud N Kil diagnoositud haigus psüühiline. SA PER Psühhiaatriakliinikus on N K viibinud ravil kolmel korral. Esmakordselt oli ta ravil alates 05.09.2010 kuni 26.09.2010, kusjuures alguses oli ta hospitaliseeritud tahtest olenematu ravi osutamiseks. Vastavalt haigusloole lahkus ta 26.09.2010 haiglast paranenult, meelepetted taandusid, käitumises jäi agressiivsus ja tähelepanu taotlev käitumine (I kd lk 22-23). 29.09.2010 on N K toodud psühhiaatriakliinikusse seoses rahutuse ja agressiivsusega. Vastavalt haigusloole patsiendi seisund halvenes 30.09. õhtul ja ta viidi üle Mustamäe Haigla EMO-sse, kus diagnoositi korduv müokardiinfarkt. Seisundi stabiliseerumisel N K suunati 12.10.2010 tagasi psühhiaatriakliinikusse. Pärast 12.10.2010 patsiendi seisund ei paranenud ja 13.10. viidi tagasi EMO-sse. Eeltoodust tuleneb, et enne 05.09.2010 ei olnud N Kil diagnoositud psüühilist haigust, mis oleks võinud mõjutada tema arusaamist oma tegudest ja nende tagajärgedest ja pärast esmakordset ravi psühhiaatriakliinikus on ta haiglast välja kirjutatud seoses seisundi paranemisega. Seega ei tulene ka meditsiiniasutuste poolt väljastatud dokumentidest see, et N K oli kinkelepingute sõlmimise ajal seisundis, kus ta ei saanud aru oma tegude tähendusest ega ei suutnud neid juhtida. Kaaludes dokumentaalseid tõendeid, eksperdi arvamust ja tunnistajana ülekuulatud notarite ütlusi, on maakohus teinud õige järelduse, et tõendid ei kinnita hageja väiteid selle kohta, et N K ei saanud tehingute tegemise ajal vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või psüühikahäire mõjul kestvalt aru oma tegude tähendusest ja ei suutnud neid juhtida. Seega ei ole tõendatud N Ki piiratud teovõime tehingute tegemise ajal. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi (hageja) kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.