Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Asjaolud Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 14.11.2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/2371 mõisteti OÜ-lt Varmaa Pluss S K kasuks välja saamata jäänud töötasu 2011 detsembri eest 352,80 eurot, 2012 jaanuari eest 532,42 eurot ja 2012 märtsi eest 1055,45 eurot, samuti põhipuhkuse hüvitise 458,25 eurot. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 10.12.2012 Harju Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Töövaidluskomisjonile 28.06.2012 esitatud avalduse kohaselt töötas hageja kostja juures objektijuhina. Hageja brutopalk oli 1290 eurot kuus. Kuna kostja rikkus töötasu maksmise kohustust esitas hageja 26.03.2012 avalduse töölepingu lõpetamiseks. Kostja on jätnud hagejale tasumata 2011 detsembri töötasu 352,80 eurot, 2012 jaanuari töötasu 532,42 eurot ja 2012 märtsi töötasu 1055,45 eurot. Lisaks on kostja jätnud tasumata kasutamata puhkuse hüvitise 458,25 eurot. 30.04.2013 esitatud hagiavalduse täienduse kohaselt sõlmiti poolte vahel kirjalik tööleping 15.12.2011, kuid hageja täitis kostja juures tööülesandeid juba alates 18.11.2011. Hageja ei ole perioodi 18.11.2011 – 14.12.2011 eest töötasu saanud. Selle ajavahemiku eest on hagejal õigus saada töötasu 1114,02 eurot. Lisaks võlgneb kostja hagejale täiendavat puhkuse hüvitist 93,93 eurot. Hageja palus kostjalt kokku välja mõista saamata jäänud töötasu 3054,69 eurot ja puhkusehüvitise 552,18 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei viibinud igapäevaselt tööl. 2012 jaanuaris oli hageja Venemaal. Hagejale tasuti vastavalt töötatud tundidele. Ebaõige on hageja väide, et ta töötas kostja juures enne 15.12.2011. Hageja lihtsalt tutvus oludega ja viis ennast asjadega kurssi. Vastuhagi Vastuhagi kohaselt müüs hageja töösuhte ajal kolmandatele isikutele killustikku. Killustik kuulus kostjale ning hagejal puudus selle müümiseks õigus. Hageja müüs killustikku 29,8 tonni kogumaksumusega 482,76 eurot. Sellest tulenevalt on hageja kohustatud hüvitama kostjale killustiku väärtuse. Kostja on tasunud hagejale töökohustuste täitmiseks vajalike kulutuste katteks 765 eurot. Hageja ei ole esitanud hoolimata kostja nõudest kuludokumente, mis tõendaks reaalselt kulutuste kandmist. Seetõttu on hageja alusetult omandanud kostja vara 765 eurot. Kostja palus hagejalt välja mõista kokku 1247,76 eurot. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja vastuhagi on aegunud. Lisaks on kostja nõuded tõendamata. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjalt töötasu 3054,69 eurot ja puhkusehüvitise 552,18 eurot hageja kasuks. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kõik menetluskulud jäid kostja kanda. Pooled sõlmisid 15.12.2011 kirjaliku töölepingu. Hageja väitel algas töösuhe tegelikult 18.11.2011. Tsiviilasjas olevatest e-kirjadest selgub, et hageja suhtles kostja nimel lepingupartneritega juba 2011 novembris. Lisaks on hageja osalenud kostja esindajana töönõupidamistel 07.12.2011 ja 14.12.2011 Skanska Keskkonnaehituse kontoris. Eeltoodust nähtub, et hageja tegi reaalselt tööd kostja juures

2(5)

juba enne töölepingu sõlmimist kirjalikus vormis. TLS § 4 lg 2 sätestab, et tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Seega on tõendatud, et poolte vahel algas töösuhe 18.11.2011. Vaidlus puudus selles, et ajavahemiku 18.11.2011-14.12.2011 eest ei ole kostja hagejale töötasu maksnud. Kostja ei ole vaidlustanud ka hageja väidet, et ta on maksnud hagejale töötasu perioodi 15.12.2011-31.12.2011 eest vähem. Kostja on esitanud tööaja arvestuse hageja poolt faktiliselt töötatud tundide kohta. Samuti on kostja esitanud valvur V. Ti 15.02.2012 seletuskirja selle kohta, et hageja ei pidanud tööajast sageli kinni. Kohtu hinnangul ei tõenda need kostja väidet, et hageja on töölepingus ettenähtust vähem töötanud. Tööaja arvetuse näol on tegemist tööandja enda poolt koostatud tabeliga, kus puudub hageja allkiri. Lisaks jääb tööaja arvestusest selgusetuks, kuidas tööandja mõõtis tegelikult töötatud aega. Ka valvur V. Ti seletuskirjas olevate üldistatud väidete pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, kui palju (ajaliselt) hageja töölt puudus. Lisaks objektijuhi tööülesanded ei piirdu üksnes töö tegemisega ehitusobjektil. Kostja on ise selgitanud, et ta maksis hagejale majandamiskulude eest, et hageja saaks tasuda kütuse, materjali ja muude ettenägematute kulude eest. Seega hõlmasid hageja tööülesanded ka tegevusi väljaspool ehitusobjekti. Eeltoodule tuginedes tuleb asuda seisukohale, et isegi kui hageja ei viibinud 8 tundi tööpäevas ehitusobjektil, ei tõenda see veel seda, et ta ei täitnud oma tööülesandeid. Mis puudutab kostja väiteid, et hageja viibis 2012 jaanuaris Venemaal, siis ka see on tõendamata. Hageja on esitanud oma passi koopia, kus puudub viisa jaanuaris Venemaal viibimise kohta. Ülaltoodule tuginedes puudusid kostjal alused hageja palga vähendamiseks ning kostjalt tuleb välja mõista töötasu ajavahemiku 18.11.2011 – 14.12.2011 eest 1114,02 eurot, samuti vähem makstud töötasu ajavahemiku 15.12.2011-31.12.2011 eest 352,80 eurot, vähem makstud töötasu 2012 jaanuari eest 532,42 eurot ja vähem makstud töötasu 2012 märtsi eest 1055,45 eurot, kokku 3054,69 eurot. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale puhkusehüvitist tasunud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista puhkusehüvitis 552,18 eurot. Vastuhagi on aegunud. Nii killustiku maksumuse hüvitamise nõude kui ka kuluhüvitise tagasinõude puhul on tegemist kahju hüvitamise nõuetega. Väidetav killustiku müük ei seondu hageja tööülesannete täitmisega. Hageja töötas objektijuhina ja tema töö sisuks oli tööde koordineerimine objektil. Seega küsimused, kas hageja müüs killustiku (ehitusmaterjali) ja kas ta oli õigustatud seda tegema, on seotud poolte töösuhtega ning sellele tuginev nõue allub TLS § 74 lg 4 sätestatud aegumise regulatsioonile. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja valvur V. T informeerinud kostjat killustiku müügist 28.02.2012. Mis puudutab kuludokumentide mitteesitamist, siis pidi kostja saama nende mitteesitamisest teada hiljemalt 26.03.2012, so töölepingu ülesütlemise päeval. Seega pidi kostja saama teada väidetavast kahju tekitamisest vastavalt 28.02.2012 ja 26.03.2012. Kostja esitas vastuhagi 08.04.2013, so pärast 12 kuu möödumist väidetavast kahju tekitamisest teadasaamisest. Kuigi kostja on viidanud kuluhüvitisega seonduvale kahjule juba töövaidluskomisjonile esitatud vastuses 06.11.2012, ei peata üksnes väidetavale kahjule viitamine hagi aegumist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega rahuldada vastuhagi ning jätta rahuldamata hagi või alternatiivselt saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks. Kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

3(5)

Kohus on ebaõigesti kohaldanud aegumist hageja poolt liiva omastamisega tekitatud kahju nõude puhul, sest tegemist ei ole tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuga. Hageja tööülesandeks ei olnud killustiku omastamine või selle omavoliline võõrandamine. Kostja on majanduskulude nõude puhul tuginenud alusetule rikastumisele, mitte kahjule. Kohus ei ole põhjendanud, millistele asjaoludele tuginedes leiab viimane, et tegemist on sellise kahjuga, millele kohaldub töölepingu seaduses sätestatud ühe aastane aegumise piirang. Hageja töösuhte olemasolu enne kirjaliku töölepingu sõlmimist ei ole tõendatud. Hagejat kasutati proovipäevadel, et saada teada tema sobivus ning et ta saaks teha otsuse kas see töö temale sobib. Hageja täitis tööülesandeid üksnes paaril päeval. Kohtule esitatud tõendid ei tõenda hageja väidet, et viimane oli tööl terve kuu. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja tõendid tööajaarvestuse ja kolmanda isiku seletuse, mis tõendavad, et kostjal puudus kohustus tasuda hagejale igakuiselt põhitasu, sest hageja ei täitnud nõuetekohaselt tööaja kohustust. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Ainuüksi asjaolu, et kahju tekitaja on kahju kannatajaga töölepingulises suhtes, ei piira ega välista kahju tekitaja kohustust hüvitada tekitatud kahju VÕS § 1043 või § 1028 alusel, kui töötaja tekitas kahju mitte töölepingu rikkumisega, vaid muul õigusvastasel alusel. Töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei ole tööandjal siiski võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. (Vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-123-05 ja 32-1-134-05). Vaidluse all ei ole asjaolu, et poolte vahel oli töölepinguline suhe, mis lõppes 26.03.2012. Tööandja süüdistab vastuhagis töötajat sisuliselt oma vara omastamises ja kuludokumentide esitamata jätmises. Töötaja materiaalne vastutus oli reguleeritud töölepingu p-des 7.2 ja p 9.1. Maakohus leidis õigesti, et seetõttu ei saa olla tegemist deliktilise kahjuga ja nõue on TLS § 74 lg 4 alusel aegunud. Tööandja tugines vastuhagis asjaolule, et kandis üle töötajale viimase poolt tasutud ja töökohustuste täitmiseks vajalike kulude katteks ajavahemikul 15.02.201219.03.2012 765 eurot. Kostja kuludokumente ei esitanud. Tööandja ei ole väitnud, et tal ei olnud kohustust tasuda töötaja tehtud kulutuste katteks või see kohustus langes hiljem ära. Maakohus leidis põhjendatult, et ka tõendamata majandamiskulude näol on tegemist töösuhtest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Maakohus leidis esitatud tõenditele nende kogumis hinnangut andes, et tööandja väide töötaja mittetöötamise kohta ei leidnud tõendamist. Apellant ei ole tõendanud kokkulepet, et kolme päeva

4(5)

eest jaanuaris ja veebruaris 2012 kostja palka saama ei pidanud; tööandja väited, et hageja viibis Venemaal on ümber lükatud töötaja passi koopiaga. Kohus on põhjendanud, miks ta ei pea töötaja poolt koostatud tööaja arvestust ja kolmanda isiku seletust usaldusväärseks tõendiks tööandja poolt esiletoodud asjaolu kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu hinnang tõenditele nende kogumis õige. Eeltoodud põhjustel jääb tööandja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 1 sätestatule esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud Varmaa Pluss OÜ kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.