OÜ Vipodeklarant hagi OÜ TAO MV vastu kahju hüvitamise nõudes
Hagihind
62 009,64 EUR
Menetlusosalised
Hageja: Hageja esindajad:
OÜ Vipodeklarant (RK xxx, asukoht: Kauba 4 Kohtla-Järve) Lepingulised esindajad vandeadvokaat H.V. ja M. K.
Kostja: Kostja esindajad
OÜ TAO MV (RK xxx, asukoht: Kaevuri 2a Kohtla-Järve) V. K. ja S. M.
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Vipodeklarant hagi OÜ TAO MV vastu.
2.Välja mõista OÜ-lt TAO MV OÜ Vipodeklarant kasuks 62 009,64 (kuuskümmend kaks tuhat üheksa eurot ja 64 senti) eurot. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud OÜ TAO MV kanda. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva otsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. I. Asjaolud ja menetluse käik
1.Osaühing VIPODEKLARANT (hageja) esitas 23. septembril 2011 Viru Maakohtule Osaühingu TAO MV (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 61 857 eurot 76 senti. Hagiavalduse kohaselt importis kostja kaupa (metalltorusid) ning hageja kui tolliagentuur esindas kostjat suhetes Maksu- ja Tolliametiga (MTA), sh esitas kostja nimel tollideklaratsioonid.
14.aprilli 2008. a maksuotsusega nr 12-5/203 kohustas MTA kostjat ja hagejat tasuma 1. juulist 2006 kuni 31. detsembrini 2006 imporditud kaubalt lisaks dumpinguvastast tollimaksu 106 130 eurot 98 senti (1 660 589 krooni) ja käibemaksu 19 287 eurot 39 senti (301 782 krooni), kuna sellel ajavahemikul deklareeritud kauba tollideklaratsioonides märgitud andmetes sisaldusid vead. Pooled vaidlustasid MTA otsuse, kuid kohus jättis otsuse muutmata. MTA 13. aprilli 2010. a korralduse nr 13-2.7/550 alusel arestiti hageja konto ja kanti hageja kontolt 967 864 krooni 7 senti (61 857 eurot 79 senti) MTA kontole. Kuna kostja importis kaupa ja hageja esitas üksnes käsundisaajana kostja kaupade deklareerimiseks tollideklaratsioonid, pidi küll hageja tasuma MTA-le kostja imporditud kaupade eest maksud, kuid tal on õigus nõuda kostjalt maksud sisse, sest tegemist on kostja maksukohustusega.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pooled sõlmisid 7. jaanuaril 1998 lepingu nr 054/M (leping), mille alusel osutas hageja kostjale tollimaakleri teenust, sh deklareeris kostja eest oma nimel 1. juulist 2006 kuni 31. detsembrini 2006 imporditud kaubad, arvestas neilt tolliväärtuse ja maksusummad ning esitas kostjale arve teenustasu ja maksude kohta. Kostja tasus hageja arve ja hageja tasus kostja imporditud kaubaga seotud maksud. Kostja sai MTA 14. aprilli 2008 maksuotsusest nr 12-5/203 teada, et hageja deklareeris kaubad vale TARIC-koodi kasutades, mistõttu arvestas hageja valesti käibemaksu ja jättis arvestamata dumpinguvastase tollimaksu. Maksuotsuse alusel kanti hageja kontolt MTA kontole 967 864 krooni 7 senti (61 857 eurot 79 senti), mida hageja peab kahjuks. Hageja kahju saaks tuleneda lepingu rikkumisest, kuid kostja ei ole oma kohustusi rikkunud ega hagejale kahju tekitanud. Hageja ei ole selgitanud, millega kostja poolte lepingut rikkus, ega seda, kuidas on saabunud tagajärg seotud rikkumisega. Kostja pidi lepingu järgi maksma hagejale esitatud arvete alusel käsunduslepingujärgset tasu ning maksud. Hageja ei ole kostjale ette heitnud, et kostja oleks esitanud hagejale kaupade kohta valeandmeid. Hageja ise deklareeris kaubad vale koodiga, st rikkus teenust osutades oma lepingulist kohustust. Hageja esitas deklaratsioonid oma nimel ja pidi professionaalse tollideklarandi teenuseid osutava äriühinguna teadma, kui suured on impordimaksud, mille tasumist riik nõuab. Asjaolu, et kauba tariifsest klassifitseerimisest tulenevat riisikot kannab hageja, kinnitab ka tolliseaduse (TS) § 25 lg 1. Poolte lepingu järgi oli hageja deklarant ning tollimaksu tasumise eest vastutasid pooled riigi ees solidaarselt. Asjaolu, et Riigikohus on asunud seisukohale, et impordimaks ja käibemaks on oma olemuselt importööri kohustus, ei tähenda seda, et hagejal oleks võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 2 järgi kostja vastu tagasinõudeõigus. Arvestades poolte lepingut, vastutavad pooled omavahelises suhtes VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades. Hageja on oma nõuet kostja vastu vähendanud ja esitanud kostjale tasumiseks väiksemas ulatuses. Kuna kostja kohustus lepingu järgi tasuma hagejale impordimaksud esitatud arvete alusel, on hageja nõue kostja vastu ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud. Impordimaksude tasumise kohustus muutus sissenõutavaks deklaratsioonide aktsepteerimisega 2006. aastal. Seega aegus hageja nõue kostja vastu hiljemalt 2009. a lõpus. Asjaolu, et riik on esitanud hagejale suurema nõude, ei muuda hageja nõude aegumist kostja vastu.
2.Viru Maakohus jättis 23. veebruari 2012 otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 19. detsembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 61 857 eurot 76 senti. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja nõue on nii põhjendamatu kui ka aegunud.
4.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.06.2013 otsusega tühistati Viru Maakohtu 23.02.2012 ja Tartu Ringkonnakohtu 19.12.2012 otsus ning saadeti asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Riigikohus kvalifitseeris hageja nõude solidaarvõlgniku tagasinõudena teise solidaarvõlgniku vastu VÕS § 69 lg 2 mõttes ja hageja nõue ei ole aegunud.
5.24.09.2013 esitas hageja kohtule hagiavalduse täpsustatud tervikteksti, milles palus hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja hageja kasuks 62 009,64 eurot (toim.II tl 9-17) II Kohtuotsuse põhjendused
6.Maakohus kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega leidis, et hagi tuleb rahuldada.
7.Hagi ese: hageja palub VÕS § 69 lg.2 alusel kostjalt välja mõista 62 009,64 eurot.
8.VÕS § 69 lg.2 kohaselt solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.
9.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 1) perioodil 01.07.2006 kuni 31.12.2006 osutas hageja kostjale 07.01.1998 sõlmitud lepingu nr 054/M tollimaakleri teenust, so lepingu esmeks oli kaupade Eesti tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamisega seotud tollivormistuse korraldamine hageja kui tollimaakleri poolt kostja eest; 2) hageja tollimaaklerina deklareeris kostja poolt imporditud kaubad MTA-le ja esitas selle kohta kostjale arved teenustasu ja MTA-le tasumisele kuuluvate maksude kohta ning kostja on esitatud arved tasunud; 3) MTA 14.04.2008 maksuotsusega nr 12-5/203 selgus, et hageja on eksinud kaupade deklareerimisel, mille tulemusena olid MTA-le ebaõigesti tasutud ka maksud. Nimetatud MTA otsusega määrati hagejale ja kostjale solidaarseks tasumiseks 106 130,98 eurot lõpliku dumpingu-vastase tollimaksuna ja 19 287,30 eurot täiendava käibemaksuna. 4) MTA on hagejalt kinni pidanud 62 009,64 eurot.
10.Maakohus on seisukohal, et kuna kauba importijaks oli kostja, on maksuotsuses märgitud maksukohustus poolte omavahelises suhtes täielikult kostja maksukohustus hoolimata sellest, et MTA suhtes on hageja kui deklarant ja kostja kui importija solidaarvõlgnikud. Seega vastutab poolte kui solidaarvõlgnike sisesuhtes kohustuse täitmise eest 100% kostja.
11.Maakohus on seisukohal, et hageja kui solidaarvõlgniku tagasinõue VÕS § 69 lg.2 alusel on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja poolt 14.04.2008 MTA maksuotsuse alusel tasutu on veenvalt tõendatud hageja poolt esitatud arvestustega (toimik II tl 14-15, toimik I tl 22-25) ja e-maksuameti väljavõttega ning MTA 13.04.2010 korraldusega nr 13-2.7/550 (toimik I tl 26-32).
12.Ekslik on kostja seisukoht, et nõue on aegunud. Tulenevalt sellest, et tegemist on VÕS § 69 lg.2 alusel esitatud solidaarvõlgniku tagasinõudega ja MTA tegi maksuotsuse 14.04.2008, aeguks MTA sundtäitmise nõue MKS § 132 lg.1 järgi alles kõige varem 1.jaanuaril 2016. Seega ei saa hageja kui solidaarvõlgniku tagasinõue olla aegunud.
13.Kostja väide, et võlasuhe on lõppenud tulenevalt VÕS § 207 lg.2. VÕS § 207 lg.2 kohaselt võlasuhte lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse , kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Antud juhul kostja põhistus, et hageja tuleks lugeda tagasinõudest loobunuks, ei ole kooskõlas VÕS § 207 lg.2 sätestatuga ning ka kostja viide Riigikohtu 23.05.2005 lahendile nr 3-2-1-55-05 ei ole antud juhul asjakohane. Maakohus ei nõustu kostja vastuväitega, et hageja on antud asjas käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Toodud asjaoludest tulenevalt oli kostja poolt põhjendamatu eeldada, et tema vastu nõudeid enam ei esitata.
Menetluskulud
14.TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta OÜ TAO MV kanda.
15.TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Olev Mihkelson Kohtunik Digitaalselt allkirjastatud
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.