1.Vahekohus kinnitas 11. jaanuari 2012. a otsusega CKE Inkasso OÜ ja Sulo Lepiku kompromissi. Kompromissiga lepiti kokku, et S. Lepik kohustub tasuma CKE Inkasso OÜ-le 225 000 eurot kolmes osas: 75 000 eurot 15. septembriks 2012, 75 000 eurot 30. septembriks 2012, 75 000 eurot
15.oktoobriks 2012. Samuti kohustus S. Lepik tasuma täitmisega viivitamisel viivist 0,075% päevas. Vahekohtumenetluse toimingud tegi vahekohtunikuna Erki Vabamets.
2.20. detsembril 2012 saabus Tallinna Ringkonnakohtusse Oliver-Feliks Lepiku (avaldaja) avaldus vahekohtu otsuse tühistamiseks. Avaldaja taotles lisaks nõuda puudutatud isikult välja vahekohtu kokkulepet sisaldav võlatunnistus, nõuda ekspertiisi tegemiseks puudutatud isikult välja vahekohtu otsuse originaal ja võlatunnistuse originaal, teha ekspertiis ning esitada eksperdile küsimus, kas vahekohtu otsusel ja võlatunnistusel olev allkiri kuulub S. Lepikule ning millal vaidlusalune allkiri on
vahekohtu otsusele ja võlatunnistusele kirjutatud. Avalduses tugines avaldaja allpool toodud asjaoludele. 22. juunil 2012 esitas avaldaja pärimismenetluse algatamise ja pärandi vastuvõtmise avalduse 12. juunil 2012 surnud S. Lepiku (avaldaja isa) pärandvara jagamiseks. Tallinna notar Annika Kuimet andis välja pärimistunnistuse, mille kohaselt on avaldaja S. Lepiku pärijaks 1⁄4 suuruses osas. 20. novembril 2012 sai avaldaja CKE Inkasso OÜ (puudutatud isiku) 22. oktoobril 2012 koostatud nõudekirja vahekohtu otsusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Nõudekirja adressaadiks on märgitud S. Lepiku pärijad. Vahekohtu otsuse sai avaldaja kätte 21. novembril 2012. Avaldajale teadaolevalt ei kuulu vahekohtu otsusel olev allkiri S. Lepikule. Samuti ei ole avaldajale teadaolevalt S. Lepik kunagi võtnud 225 000 euro suurust kohustust. Avaldaja taotleb vahekohtu otsusel S. Lepiku allkirja ebaõigsuse tõendamiseks kohtulikku ekspertiisi. S. Lepik ei ole nimetatud rahasummat kunagi saanud, st võlatunnistuse aluseks olevat kohustust ei ole tegelikult olemas. Puudutatud isik ei ole võlatunnistust avaldajale vaatamata korduvatele nõudmistele praeguseni väljastanud. Vahekohtu otsuse kohaselt oli S. Lepiku esindajaks vahekohtumenetluses vandeadvokaat Armand Reinmaa. Lisaks S. Lepiku esindamisele nähtub puudutatud isiku kodulehelt, et vandeadvokaat Armand Reinmaa esindab kohtumenetlustes ka puudutatud isikut. Seetõttu on esindaja tegutsenud huvide konflikti seisundis. Kuna S. Lepik ei ole teinud tahteavaldust asja lahendamiseks kompromissiga ega ole avaldusele lisatud vahekohtu otsust allkirjastanud, ei olnud vahekohtul alust menetlust kompromissiga lõpetada. Samuti ei ole vahekohus asja ka sisuliselt lahendanud. Eeltoodust tulenevalt ei vastanud vahekohtumenetlus tsiviilkohtumenetluse seadustiku 14. osas sätestatud nõuetele, kuivõrd pooled ei ole kompromissi sõlminud ning vahekohus ei ole vaidlust ka sisuliselt lahendanud. Asja sisulise läbivaatamise korral ei oleks kohus hagi rahuldanud, kuna võlatunnistuse aluseks olevat kohustust ei ole olemas ning ka võlatunnistus ise on tõenäoliselt võltsitud. Lisaks eeltoodule tuleb vahekohtu otsus tühistada ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 751 lg 2 p 2 alusel. Vahekohtu otsust, mis lõpetab vahekohtu menetluse kompromissiga olukorras, kus kompromissi ei ole sõlmitud ning üks pool ei ole vahekohtu otsust TsMS § 744 lg 1 kohaselt ise allkirjastanud, ei saa pidada vastavaks ei headele kommetele ega ka avalikule korrale. Vastasel korral tuleks allkirja võltsimist pidada Eesti avaliku korra ja heade kommetega kooskõlas olevaks tegevuseks. Lisaks on dokumendi võltsimine karistusseadustiku § 344 kohaselt karistatav. Arvestades, et suure tõenäosusega on ka võlatunnistus võltsitud, on avaldajal kahtlus, et vahekohtu otsus tuleb tühistada ka TsMS § 751 lg 1 p 2 alusel. TsMS § 751 lg 1 p 2 alusel tühistab kohus vahekohtu otsuse, kui pool tõendab, et vahekohtu kokkulepe on Eesti õiguse kohaselt tühine.
3.Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. TsMS § 751 lg 1 sätestab, et vahekohtu otsuse saab tühistada ainult poole avalduse alusel. Vahekohtumenetluse poolteks olid puudutatud isik ja S. Lepik, avaldaja ei olnud vahekohtumenetluse pooleks. Nõue pärijate vastu ei kuulu enam vastustajale, vaid on tasaarvestuse tõttu üle läinud S. Lepiku abikaasale Krista Lepikule, kellele puudutatud isik on üle andnud ka kõik asjaga seotud dokumendid. Avaldaja väited S. Lepiku allkirjade võltsimise kohta ja kohustuse mittevõtmise kohta on paljasõnalised ja alusetud. Selles, et Armand Reinmaa esindas S. Lepikut, ei esinenud huvide konflikti. Vahekohtu otsusele on alla
kirjutanud S. Lepik isiklikult. Kuna S. Lepik nõustus kompromissi tingimustega, oli vahekohtul õigus menetlus lõpetada kompromissiga ning see ei olnud vastuolus avaliku korra ega heade kommetega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. aprilli 2013. a määrusega avalduse rahuldamata ja vahekohtu otsuse tühistamata. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata dokumentide ja nende originaalide väljanõudmise, Krista Lepiku menetlusse kaasamise ning ekspertiisi korraldamise taotlused.
5.Puudutatud isik leidis, et avaldus tuleb jätta läbi vaatamata, sest et avalduse esitas isik, kes ei ole vahekohtu menetluse pool ning ei ole ainupärija. Ringkonnakohus ei nõustunud sellise käsitlusega. Pärandvara ühisuse pool võib ilma teiste ühisusesuhte poolteta kaitsta kohtulikult pärandvarasse kuluvaid õigusi, sh esitada pärandaja suhtes tehtud vahekohtu otsuse tühistamise avalduse. Pärandvarasse kuuluvate õiguste kaitsmisel ei saa üks kaaspärija ühisusse kuuluvat hüve nõuda mitte ainult endale, vaid kõigile ühisusesuhte pooltele. Sellisele järeldusele tuleb jõuda seetõttu, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 7 kohaselt kohaldatakse ühisusele, sh ka pärandvara ühisusele ühise omandi kohta käivaid sätteid ning AÕS § 70 lg-st 6 tulenevalt tuleb seejuures erinormidega reguleerimata küsimustes kohaldada asjaõigusseaduse kaasomandi sätteid. AÕS § 72 lg 4 järgi on kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta. Eespool viidatud sätetest tulenevalt kohaldub vastav õigus ka pärijate ühisuse poolte suhtes ning selles suhtes tähendab see, et üks kaaspärijatest võib teiste kaaspärijate nõusolekuta teha pärandvara ühisusse kuuluva varaeseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaaspärijate nõusolekuta. Vastavat normi tuleb käsitada erinormina pärimisseaduse (PärS) § 148 lg 1 teise lause suhtes, sest nimetatud normi tuleb pidada üldnormiks, millest tulenevalt ei saa üks kaaspärija reeglina pärandvara ühisusse kuuluvaid varaesemeid käsutada, kuid sellest reeglist näeb AÕS § 72 lg 4 ette erandi, mille kohaselt on see siiski lubatud juhul, kui vastasel korral võiks pärandvara ühisusse kuuluva varaeseme säilimine ohtu sattuda. Säilimiseks vajalike toimingute all tuleb mõista ka õiguste kohtulikku kaitsmist. AÕS § 72 lg-st 4 tulenevat õigust saab siiski maksma panna viisil, et kaasomanik realiseerib õigusi kohtulikult kõigi kaaspärijate kasuks. Kuivõrd vahekohtumenetluses osalenud vaidluse poole avalduse alusel saab vahekohtu otsuse tühistamist taotleda ainult piiratud aja jooksul (TsMS § 752 lg 1), siis on praeguse tühistamisavalduse kohtusse esitamine selline pärandvara säilimiseks vajalik toiming AÕS § 72 lg 4 tähenduses, mille tegemisega ei saa oodata pärandvara ühisuse lõpetamiseni. Ringkonnakohus rõhutas, et isegi siis, kui ühel kaaspärijal ei oleks ilma teiste kaaspärijateta õigust pärandvara ühisusse kuuluvat õigust kohtulikult, käesoleva tühistamisavalduse esitamise teel kaitsta, siis ei saaks kohus ikkagi jätta avaldust läbi vaatamata, põhjusel, et avaldaja tugines avalduses muuhulgas ka TsMS § 751 lg 2 asjaoludele, mis paneb kohtule, vastavate asjaolude esinemise korral, vahekohtu otsuse omal algatusel tühistamise kohustuse. See tähendab, et kohtul tuleb vahekohtu otsus tühistada sõltumata sellest, kas selleks esitati avaldust esitama õigustatud isiku poolt avaldus või mitte. Puudutatud isik leidis, et ta ei saa olla praeguses menetluses puudutatud isikuks põhjusel, et
puudutatud isik tasaarvestas vaidlusalusest vahekohtu otsusest tuleneva nõude nõudega, mis ühel vahekohtu menetluse poole pärijal (Krista Lepikul) oli puudutatud isiku suhtes. Ringkonnakohus ei nõustunud sellise käsitlusega. Puudutatud isikuks tuleb hagita menetluses pidada isikuid, kelle õigusi vahekohtu menetlus puudutab. Puudutatud isik ei tuginenud sellele, et Krista Lepik oleks astunud puudutatud isiku asemele sellesse võlasuhtesse, mis tekkis avaldaja õiguseellase ja puudutatud isiku vahel vahekohtu otsusega kinnitatud kompromissi alusel. Seega ei väljunud puudutatud isik vahekohtu otsuse alusel tekkinud õigussuhtest täielikult, vaid üksnes tasaarvestas nõuded, mis vahekohtu otsuse alusel tekkisid. Olukorras, kus pärast tasaarvestust ilmneb, et nõuet, mida tasaarvestati, ei olnud olemas, võivad tekkida isikule, kes oma nõuet tasaarvestas (puudutatud isik), õiguslikud tagajärjed. Sellest tulenevalt ei saa järeldada, et vahekohtu otsuse tühistamine ei riiva puudutatud isiku õigusi.
6.Avaldaja taotles ekspertiisi korraldamist selleks, et selgitada välja, kas võlatunnistusel ja vahekohtu otsusel olevad allkirjad on kirjutanud S. Lepik ning millal need on antud. Ringkonnakohus leiab, et ekspertiisi korraldamisest tuleb keelduda. TsMS § 293 lg 1 kohaselt võib kohus korraldada ekspertiisi. Ekspertiisi määramine on seega kohtu õigus, mida kohus saab kasutada põhjendatud juhtudel. TsMS § 238 lg 3 p 4 kohaselt võib kohus tõendite kogumise taotlusest keelduda ning tõendit mitte koguda, kui tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud ning TsMS § 238 lg 1 pst 2 tulenevalt ei ole asjas tähtsust sellisel tõendil ning vastavat asjaolu tõendav tõend ei kuulu vastuvõtmisele, mille tõendamiseks on juba piisavalt tõendeid esitatud. Seega saab kohus määrata ekspertiisi üksnes juhul, kui ekspertiisi määramine on põhjendatud. Kohtul ei lasu ekspertiisi määramise kohustust üksnes põhjusel, et menetlusosaline seda taotleb. Avaldaja põhjendas ekspertiisi määramise taotlust sellega, et tal on kahtlus, et võlatunnistusel ja vahekohtu otsusel olevat allkirja ei ole andnud S. Lepik. Avaldaja väitis, et tal tekkis kahtlus põhjusel, et tema pärijana ei tea, et tema isa oleks sellise lepingu sõlminud või et tema isa oleks niisuguse rahasumma saanud. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et täisealine poeg ei tea, et isa osales vahekohtumenetluses või millise kohustuse tõttu andis isa võlatunnistuse ja sõlmis vahekohtumenetluses kokkuleppe, ei muuda isiku allkirjastatud dokumente ebausutavaks. Avaldaja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et avaldajal oli muus osas täielik ja kõikehõlmav ülevaade oma isa majandustegevuses tehtud toimingutest. Tsiviilasjas esitatud pärimisdokumentidest nähtub, et S. Lepiku pärandvara koosseisu kuulus märkimisväärne vara, mille majandamiseks oli aktiivne majandustegevus vajalik. Seetõttu ei ole iseenesest ka väga erandlik, et selline võlatunnistus võidi anda ning et S. Lepik võis sõlmida nii suure summa kohta kompromissi. Ekspertiisi määramist ei põhjenda ka see, et S. Lepikut esindas vahekohtumenetluses vandeadvokaat Armand Reinmaa, kes on esindanud kohtumenetlustes ka puudutatud isikut. See, kui üht isikut esindab advokaat, kes on varem esindanud ka vastaspoolt, ei muuda usutavaks väidet, et isiku antud allkirjad on suure tõenäosusega võltsitud. See, kui sama advokaat on erineval ajal esindanud samu isikuid, ei ole iseenesest lubamatu. Lubamatuks saab seda pidada üksnes siis, kui esinevad asjaolud, mille alusel tuleks jõuda veendumusele, et advokaat käitus ebaausalt. Selle eeldusena tuleks muu hulgas tuvastada, et advokaat on samu pooli esindanud samas
asjas ja see ei olnud pooltele teada või pooled ei ole seda lubanud või advokaat on sellega kahjustanud ühe poole huve ja õigusi. Sellistele asjaoludele ei ole avaldaja viidanud. Samuti ei nähtu selliseid asjaolusid ka tsiviilasja toimikust. Vastupidi, ka Eestis toimuvas vahekohtumenetluses võib lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud põhimõttest, et vandeadvokaadi puhul võib esindusõigust eeldada ning üldjuhul piisab esindusõiguse kontrollimiseks vandeadvokaadi kinnitusest esindusõiguse kohta. Isegi siis, kui S. Lepiku allkirja ei oleks vahekohtu otsusel olnud, oleks kompromissi sõlmimise tuvastamiseks ning S. Lepiku vahekohtu menetluses osalemise tuvastamiseks piisanud vandeadvokaadi kinnitusest esindusõiguse kohta. Praegusel juhul kinnitas vandeadvokaat Armand Reinmaa, et ta esindas S. Lepikut. Asjaolusid, mis annaksid aluse selles kahelda, ei esine. Avaldaja soovib ekspertiisiga tõendada, et S. Lepik ei ole võlatunnistusele ja vahekohtu otsusele alla kirjutanud. Kohus nõustus avaldajaga, et asjaolu, kas S. Lepik allkirjastas vahekohtu otsuse ja võlatunnistuse, on käesoleva tsiviilasja raames tõendamisele kuuluvad asjaolud. Ringkonnakohus leidis, et selle asjaolu tõendamiseks on esitatud piisavalt tõendeid, Seda, et S. Lepik allkirjastas võlatunnistuse ja vahekohtu kokkuleppe, tõendavad mitmed tõendid, näiteks S. Lepiku allkirjad vaidlusalustel dokumentidel. Vahekohtu otsusele on lisaks S. Lepikule alla kirjutanud ka vahekohtunik vandeadvokaat E. Vabamets ning puudutatud isiku esindaja. Vahekohtu otsuse saatis ringkonnakohtule vandeadvokaat E. Vabamets, kes ühtlasi kinnitas, et tema allkiri vahekohtu otsusel on ehtne. Juhul kui asuda seisukohale, et S. Lepiku allkiri sellel otsusel on võltsitud, siis peaks see tähendama ka seda, et võltsimises osalesid puudutatud isiku esindaja ning vahekohtunikuna tegutsenud vandeadvokaat E. Vabamets. Ringkonnakohus seda aga usutavaks ei pidanud. Kuivõrd vahekohtu otsusele eelnes kompromissi sõlmimine, mille allkirjastas S. Lepiku eest vandeadvokaat Armand Reinmaa, siis pidanuks võltsimises osalema ka nimetatud vandeadvokaat. Ka seda ei pidanud ringkonnakohus usutavaks. Veelgi enam, pärast vahekohtu otsuse tegemist esitati ringkonnakohtule kokkulepe, millest nähtub, et S. Lepiku abikaasa Krista Lepik kinnitab, et ta on teadlik S. Lepiku koostatud võlatunnistusest ja vahekohtumenetlusest. K. Lepik tunnistas vahekohtu otsust ja selle aluseks olevat kompromissi. Juhul kui S. Lepiku allkiri oleks võltsitud, tähendaks see, et ka K. Lepik oleks pidanud võltsimises olema, mida pidas ringkonnakohus samuti ebausutavaks. Ringkonnakohus leidis, et lähtuda tuleb TsMS § 277 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, et kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid on ehtsad. Dokumentaalsed tõendid saab kõrvale jätta juhul, kui dokumentide võltsitusele tuginev menetlusosaline oma väiteid põhistab. Ringkonnakohus lähtus tsiviilasja lahendamisel ja asjaolu kontrollimisel, kas S. Lepik allkirjastas võlatunnistuse ja vahekohtu otsuse, järgmistest dokumentaalsetest tõenditest: vahekohtu otsus (tl 37—38), võlatunnistus (tl 30), vandeadvokaat Armand Reinmaa kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta (tl 35), võlga puudutav kokkulepe (tl 31), vahekohtumenetluses sõlmitud kompromiss (tl 36) ja Krista Lepiku allkirjastatud kokkulepe (tl 107). Nende tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et S. Lepik allkirjastas viidatud dokumendid, vastavad kohustused võttis, ning et S. Lepik oli vahekohtumenetlusest teadlik ja osales selles nii isiklikult otsust allkirjastades kui ka vandeadvokaadist esindaja vahendusel. Avaldaja ei ole mitte kuidagi usutavaks muutnud seda, et mõni nendest dokumentidest võiks olla võltsitud. Selliseid
asjaolusid ei ole avaldaja kohtule esitanud. Seega ei ole alust jätta viidatud dokumente kõrvale ning nendest tuleb asjaolude tuvastamisel lähtuda. Dokumentide võltsitust ei muuda usutavaks ka see, et avaldaja väitel on S. Lepiku allkirjad erinevatel dokumentidel erinevad. Ringkonnakohus rõhutab, et täpselt identseid allkirju ei esine ning kohus, eriteadmisi mitteomavana, ei näe erinevates S. Lepiku allkirjades selliseid erisusi, mis viitaksid võltsitusele. Ka avaldaja ei ole esitanud konkreetseid väiteid selle kohta, mis täpselt annab alust järeldada, et võrdlemisel on allkirjad sedavõrd erinevad, et see viitab võltsimisele.
7.Avaldaja ei ole põhjendanud ekspertiisi korraldamise vajadust ning ekspertiis tuleb jätta määramata. Kohus ei pea ekspertiisi määrama siis, kui menetlusosaline ekspertiisi määramise vajadust usutavaks ei muuda. Paljasõnaline ja põhjendamatu kahtlustus olukorras, kus vaidlusaluste asjaolude kohta on piisavalt tõendeid, mille on allkirjastanud erinevad isikud, ei ole ekspertiisi korraldamise aluseks. Ka see, kui menetlusosalisele mitmed tõendid ei meeldi, kuna need kinnitavad menetlusosalise väidete ja kahtlustuste alusetust, ei ole ekspertiisi määramise aluseks. Kohus ei pea ekspertiisi määrama ka juhul, kui menetlusosalisel ei ole ühtegi muud tõendit oma väidete tõendamiseks, aga vastupidiseid tõendeid on mitmeid. Paljasõnaline taotlus ei ole vastaspoole dokumentaalsete tõendite võltsituse usutavaks muutmiseks ja ekspertiisi taotlemiseks küllaldane.
8.Eespool toodust tulenevalt luges ringkonnakohus tõendatuks ja viidatud tõendite alusel tuvastatuks, et S. Lepik allkirjastas võlatunnistuse (tl 30) ning võlatunnistusega seotud kokkuleppe (tl 31), et S. Lepik sõlmis esindaja vahendusel kompromissilepingu (tl 36), et S. Lepik oli vahekohtumenetlusest teadlik ja osales isiklikult menetluses, kui allkirjastas vahekohtu otsuse (tl 37– 38). Eespool toodust tulenevalt ei esine TsMS § 751 lg-s 1 nimetatud asjaolusid.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ka TsMS § 751 lg-s 2 sätestatud asjaolusid või muid asjaolusid, mis annaksid aluse vahekohtu otsuse tühistada. Kuivõrd S. Lepik sai osaleda ja osales vahekohtumenetluses, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et vahekohtu otsus oleks vastuolus avaliku korraga. Seejuures märgib ringkonnakohus, et ei saa nõustuda avaldajaga, et avaliku korrana TsMS § 751 lg 2 tähenduses tuleks käsitada avalikku korda korrakaitseseaduse tähenduses. Kohus ei ole tuvastanud ka asjaolusid, mis viitaksid sellele, et vahekohtu otsus oleks vastuolus heade kommetega.
10.Kuivõrd vahekohtu otsus allkirjastati 11. jaanuaril 2012 ja otsusel on S. Lepiku allkiri, siis tuleb sellele päevale järgnevast päevast hakata lugema TsMS § 752 lg-s 1 sätestatud tähtaega, mistõttu ei saa S. Lepiku pärijal olla TsMS § 751 lg-s 1 sätestatud avalduse esitamise õigust, seda ka mitte TsMS § 660 lg 4 tähenduses. Menetluse kulud jättis ringkonnakohus avaldaja kanda, sest avaldaja esitas põhjendamatu avalduse (TsMS § 172).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles vaidlustas ringkonnakohtu määruse täies ulatuses ning palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha Riigikohtul uus määrus või tühistada ringkonnakohtu
määrus ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Avaldaja on seisukohal, et ringkonnakohus on ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisel rikkunud kohtu selgitamiskohustust, eksinud TsMS § 293 lg 1, § 238 lg 3 p-de 2 ja 5 vastu ning andnud tõenditele väära hinnangu. Asja lahendamisel on sõlmküsimuseks, kas S. Lepiku allkiri vahekohtu otsusel ja võlatunnistusel, samuti kokkuleppel, millega nimetati vandeadvokaat E. Vabamets vahekohtunikuks, on võltsitud. Seda asjaolu saab olukorras, kus S. Lepik on surnud ning vaidlusaluste dokumentide allkirjastamise protsess ei ole avaldajale teada, tõendada üksnes ekspertiisiga. Kui ringkonnakohus leidis, et avaldaja ei ole oma ekspertiisitaotlust piisavalt põhistanud, tulnuks avaldajale seda selgitada ning anda võimalus taotlust täiendavalt põhistada. Ringkonnakohus tegi avaldaja jaoks täiesti üllatavalt menetlust lõpetava määruse. TsMS § 238 lg 3 p 2 alusel saab kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest üksnes juhul, kui asjaolu kohta, mida tõendiga tõendada soovitakse, on juba esitatud küllaldaselt tõendeid. Avaldaja hinnangul ei olnud esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et S. Lepiku allkiri on võltsitud. Seda asjaolu soovis avaldaja tõendada ekspertiisiga. Avaldajale jääb arusaamatuks, kuidas sai ringkonnakohus vahekohtu otsuse ja võlatunnistuse alusel jõuda järeldusele, et need dokumendid ei ole võltsitud. Vaidlustatud dokumentidel allkirja võrdlemise tulemusel ei ole puht loogiliselt võimalik jõuda ilma võrdlusmaterjalita järeldusele, et tegemist on originaalallkirjadega. Avaldaja teavitas ringkonnakohut võrdlusdokumentide olemasolust ning selgitas, et esitab need ekspertiisitaotluse rahuldamisel ekspertiisi tegemiseks. Allkirja võltsimist ega vastupidi ka allkirja õigsust ei saa tõendada A. Reinmaa kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta, vahekohtumenetluses väidetavalt sõlmitud kompromiss ega ka tõik, et Krista Lepik aktsepteeris võlatunnistusest ja vahekohtu otsusest tulenevaid kohustusi. Nende asjaolude alusel ei ole võimalik hinnata, kas S. Lepiku allkiri oli võltsitud või mitte. Avaldaja palub TsMS § 236 lg 2 alusel Riigikohtu abi dokumentide originaalide (võlatunnistus, vahekohtu otsus ja E. Vabametsa vahekohtunikuks nimetamise kokkulepe) Krista Lepiku valdusest väljanõudmiseks, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituut saaks dokumentide originaale ekspertiisi tegemisel arvesse võtta.
12.Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu. Ringkonnakohus on oma määruses tuvastanud, et kuna vahekohtu otsusel on S. Lepiku allkiri, siis tuleb sellele päevale järgnevast päevast hakata lugema TsMS § 752 lg-s 1 sätestatud tähtaega, mistõttu avaldajal ei saa olla TsMS § 751 lg-s 1 sätestatud avalduse esitamise õigust ja seda ka mitte TsMS § 660 lg 4 tähenduses. Seetõttu tuleb jätta määruskaebus läbi vaatamata. Avaldaja esiletoodud asjaolud ei anna alust vahekohtu otsust tühistada. Avaldaja soovis ekspertiisiga tõendada, et S. Lepik ei ole võlatunnistusele ja vahekohtu otsusele alla kirjutanud. Ringkonnakohus leidis, et nende asjaolude tõendamiseks on piisavalt tõendeid. Seda tõendavad S. Lepiku allkirjad vaidlusalustel dokumentidel. Ekspertiisi määramist ei saa pidada vajalikuks vaid põhjusel, et avaldaja ei nõustu pärijana oma kohustusi täitma.
Ringkonnakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks avaldaja esiletoodud asjaolud ei saa olla aluseks ekspertiisi määramisele, järelikult ei ole vaja neid asjaolusid rohkem põhistada. Ringkonnakohus ei ole tõendeid vääralt hinnanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
14.Esmalt selgitab kolleegium menetlusõiguslikku olukorda. Asjaoludest nähtuvalt soovib avaldaja tühistada vahekohtu 11. jaanuari 2012. a otsuse, millega kinnitati puudutatud isiku ja S. Lepiku kompromiss. TsMS § 755 lg 4 järgi esitatakse vahekohtu otsuse tühistamise avaldus vahekohtu kokkuleppes märgitud ringkonnakohtule, kokkuleppe puudumise korral aga ringkonnakohtule, kelle tööpiirkonnas asub vahekohtumenetluse koht. Kuna 15. juuni 2011. a võlatunnistuses ei ole pooled kokku leppinud, millisele ringkonnakohtule tuleb otsuse tühistamise avaldus esitada, siis on avaldaja õigesti esitanud avalduse vahekohtu menetluse asukoha ringkonnakohtule. TsMS § 756 lg 1 järgi lahendab kohus avalduse hagita menetluses määrusega. Vahekohtu otsuse tühistamise määruse peale võib esitada määruskaebuse (TsMS § 756 lg 4).
15.Ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt on ringkonnakohus jätnud rahuldamata avaldaja ekspertiisitaotluse. Avaldaja taotles ringkonnakohtult ekspertiisi määramist, millega soovis tõendada, et S. Lepik ei ole vahekohtu otsusele ega vahekohtu kokkulepet sisaldavale võlatunnistusele ise alla kirjutanud. Ringkonnakohus leidis avaldaja vaidlustatud dokumentide põhjal, et tegemist on S. Lepiku enese allkirjaga, ning jättis avaldaja taotluse rahuldamata. Määruskaebuses väidab avaldaja, et ringkonnakohus on ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisel oluliselt rikkunud kohtu selgitamiskohustust ning alusetult keeldunud ekspertiisitaotluse rahuldamisest. Avaldaja hinnangul ei olnud praeguses asjas esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et S. Lepiku allkiri oli võltsitud. Kolleegium leiab, et kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu.
16.Kassatsioonimenetluses esitas avaldaja 8. augustil 2013 Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuakti nr 13T-DK0001. Selles aktis kajastub uuringutulemus järgmiselt: "Ei ole võimalik määrata, kas vaidlustatud koopiana esitatud dokumentide algdokumentidel allkirjad Sulo Lepik'u nimelt on kirjutatu Sulo Lepik'u poolt või mitte. Ei ole võimalik määrata, kas allkirjad on kirjutatud ühe sama isiku poolt." Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik ei täiendavaid tõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Eelnimetatud aktist tuleneb, et eksperdid ei saa allkirja võltsitusele hinnangut anda esitatud dokumentide koopiate põhjal. Seega soovis avaldaja esitatud tõendiga tõendada, et
ringkonnakohus jättis alusetult ekspertiisi määramata ning dokumentide originaalid välja nõudmata.
17.Kolleegium leiab, et olukorras, kus toimikus olevad väidetavalt S. Lepiku allkirjastatud dokumendid on esitatud ärakirjadena, mitte algdokumentidena ja nendel dokumentidel S. Lepiku allkirjad visuaalselt erinevad üksteisest ning arvestades ka kassatsioonimenetluses esitatud uuringuaktis toodud asjatundja arvamust, tuleks ringkonnakohtul asja uuel arutamisel siiski kaaluda ekspertiisi määramist S. Lepiku allkirja võltsituse kahtluse kõrvaldamiseks või kinnitamiseks ja tõenäoliselt see ka määrata. Enne ekspertiisi määramise otsustamist tuleks ringkonnakohtul lahendada avaldaja taotlus (mis esitati Riigikohtule) nõuda TsMS § 236 lg 2 alusel kohtu abil dokumentide originaalid (võlatunnistus, vahekohtu otsus ja E. Vabametsa vahekohtunikuks nimetamise kokkulepe) Krista Lepiku valdusest välja, et algdokumente saaks ekspertiisi tegemisel kasutada.
18.Kolleegium juhib avaldaja tähelepanu sellele, et kui vaidlusaluste dokumentide valdaja (avaldaja väitel on selleks Krista Lepik) keeldub dokumentide väljaandmisest, on avaldajal õigus esitada TsMS § 282 lg 1 alusel hagi dokumentide valdaja vastu. TsMS § 282 lg 1 sätestab, et kui isik esitab dokumendi väljaandmise nõudele põhistatud ja seadusliku vastuväite, võib dokumendi taotleja esitada dokumendi väljanõudmiseks selle valdaja vastu hagi tulenevalt võlaõigusseaduses või muus seaduses või lepingus ettenähtust ja taotleda hagi lahendamiseni põhiasja menetluse peatamist. Kohus määrab sel juhul dokumendi taotlejale dokumendi väljanõudmiseks tähtaja. Kolleegium märgib, et välistatud pole dokumendiga tutvumise nõude rahuldamine ka isiku suhtes, kelle valduses peab dokument seaduse järgi olema, kuid kes väidab, et dokumenti tema valduses pole (vt 17. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-10, p 15).
19.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
20.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.