Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Kalev Saare
Kohtuasi
Swedbank P&C Insurance AS avaldus Kadri Kuusiku ja Ants Kuusiku vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kadri Kuusiku ja Ants Kuusiku määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Swedbank P&C Insurance AS Puudutatud isikud Kadri Kuusik ja Ants Kuusik, nende esindaja vandeadvokaat Helena Noot
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2022. a määrus ja Tartu Maakohtu 30. juuni 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-18894 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Swedbank P&C Insurance AS (avaldaja) esitas 22. detsembril 2020 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus mõista Kadri Kuusikult ja Ants Kuusikult (puudutatud isikud) solidaarselt avaldaja kasuks välja kahjuhüvitise 4942 eurot 98 senti, viivise 718 eurot 32 senti ja seaduses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates avalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Avalduse kohaselt toimus 24. detsembril 2017 Viljandis Männimäe tee 35 asuvas korteris nr 50 kahjujuhtum, mis sai alguse puudutatud isikute ühisomandisse kuuluva korteri nr 53 (puudutatud isikute korter) vannitoast, kus toimus veeavarii (veeleke). Korteriühistu esindaja Enno Luik teatas
2.jaanuaril 2018 avaldajale, et kahju tekkepõhjuseks oli puudutatud isikute korteri vannitoa segisti ühenduse liitmiku (ühendusmuhvi) purunemine. Korteri nr 50 omaniku (kannatanu) vara oli kindlustatud kodukindlustuse koguriskikindlustuse lepingu alusel avaldaja juures. Avaldaja maksis
2-20-18894 kannatanule kindlustushüvitise 4942 eurot 98 senti, mistõttu on avaldajal võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg 1 järgi hüvitisnõue puudutatud isikute kui kahju tekitajate vastu. Avaldaja andis puudutatud isikutele kahju hüvitamiseks tähtaja, kuid puudutatud isikud ei ole hageja nõuet täitnud.
2.Puudutatud isikud vaidlesid avaldusele vastu, leides, et nad ei ole korteriomandiseaduse (KOS) mõttes oma kohustusi rikkunud või nad ei vastuta selle eest, kuna tegemist oli vääramatu jõuga. Puudutatud isikud ostsid korteri pärast seda, kui selle korteri endine omanik oli vannitoa renoveerinud. Lisaks segistile purunes veetorustiku liitekoht seinas ehk veeleke lähtus ka kaasomandi esemest, mitte üksnes korteriomandi reaalosa esemest. Veetorustiku liitekoht seinas on osa seina taga asuvast veetorustikust, millele puudutatud isikud ligi ei pääsenud ega saanud kahju ära hoida. Seda ei saanud neilt ka oodata. Lisaks on tõendamata kahju teke, selle suurus ja seos veelekkega.
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. juuni 2022. a määrusega avalduse ning mõistis puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja kahjuhüvitise 4942 eurot 98 senti, ajavahemikus 28. veebruar 2019 – 30. juuni 2022 sissenõutavaks muutunud viivise 1319 eurot 57 senti ning alates 1. juulist 2022 kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt puudutatud isikute kanda ning määras need rahaliselt kindlaks. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt rikkusid puudutatud isikud KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust. Asjas esitatud tõendite kohaselt sai veekahju alguse sellest, et puudutatud isikute korteri vannitoas purunes segisti ühenduskruvi veetorustikuga (vt korteriühistu 2. jaanuari 2018. a teade). Korterisisene segisti kuulub korteriomandi reaalosa hulka (alates 1. jaanuarist 2018 korteriomandi eriomandi juurde). Segisti purunemine ei olnud VÕS § 103 mõttes vääramatu jõud, kuna majapidamises kasutatavate seadmete/detailide purunemine on omaniku vastutusala, mitte aga vääramatu jõud. Segisti ühenduslüli veetorustikuga sai puruneda eelkõige põhjusel, et puudutatud isikud ei täitnud vastava süsteemi kontrollimise kohustust ega taganud selle korrasolekut. Puudutatud isikud pidid mõistlikult ette nägema, et korteriomandi eriomandis oleval segisti ja veetorustiku ühendusel võib aja jooksul tekkida puudusi, selle seisukorda on vaja kontrollida ning hinnata tuleb remonditööde vajalikkust. Eeltoodut ei muuda asjaolu, et puudutatud isikute korteri eelmine omanik tegi vannitoaremondi, kuivõrd on eluliselt usutav, et kolme aasta jooksul (korteri ostust kuni veelekke toimumiseni) võivad veetorustiku pidevas kasutuses olevad osad amortiseeruda. Puudutatud isikute vastuväite kohta, et kahju korterile nr 50 võis tekkida hoopis kaasomandi esemest, märkis maakohus, et see on paljasõnaline ning tõendamata. Kohtule ei ole esitatud sellekohaseid väiteid kinnitavaid tõendeid (fotod, aktid vms). Samas on kahjustatud korteri omanikul võimalik nõuda kahju hüvitamist teiselt korteriomanikult nii juhul, kui kahju lähtus teise korteriomandi eriomandi esemest (segisti purunemisest), kui ka siis, kui kahju lähtus kaasomandi esemest (väidetavalt veetorustiku liitekohast seinas). Seda eelkõige põhjusel, et korteriomanikul on ka kaasomanikuna kohustus tagada, et kaasomandi ese oleks sellises korras, millest ei tekiks kellelegi kahju. Seega on veelekke alguse saamine puudutatud isikute korterist piisavalt tõendatud. Puudutatud isikud on rikkunud oma kohustust tagada, et kaasomandi ese oleks sellises korras, millest ei tekiks kellelegi kahju, ning rikkumise puhul ei olnud tegemist vääramatu jõuga, st puudutatud isikud vastutavad kohustuse rikkumise eest. Avaldajal on õigus nõuda VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127–128 alusel puudutatud isikutelt kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Avaldaja on tõendanud kahju suuruse ja tehtud remonditööd. Puudutatud isikute vastuväited ei anna alust hüvitise vähendamiseks.
2(7)
2-20-18894
4.Puudutatud isikud esitasid määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega avaldus rahuldamata. Samas palusid puudutatud isikud ringkonnakohtul kuulata tunnistajatena üle Enno Luik, Eda Anton ja Karl Kuusik ning võtta asjas materjalide juurde foto segistist ja foto puudutatud isikute korteri vannitoa seina taga asuvast veetorustikust. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 järgi lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 23. septembri 2022. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid kõiki TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi korrata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäid solidaarselt puudutatud isikute kanda, avaldajal menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud asja lahendamisel uurimis- ja selgitamiskohustust ega jätnud olulisi asjaolusid välja selgitamata. Maakohus jättis 31. detsembri 2021. a määrusega põhjendatult TsMS §-le 238 tuginedes rahuldamata puudutatud isikute taotluse tunnistajate E. Luige, E. Antoni ja K. Kuusiku ülekuulamiseks. Määruskaebuses esitatud korduv taotlus eelnimetatud tunnistajate ülekuulamiseks ei ole põhjendatud. Puudutatud isikute nimetatud asjaolud, mida nad soovivad tunnistajate ütlustega tõendada, ei ole sellised, mis annaksid alust määruskaebuse rahuldamiseks ja avalduse rahuldamata jätmiseks. Puudutatud isikuid esindasid maakohtu menetluses kaks advokaatidest esindajat ning muid tõendeid ega taotlusi tõendite kogumiseks esindajad ei esitanud. Puudutatud isikute taotlus kahe foto asja materjalide juurde võtmiseks tuleb jätta TsMS § 238 lg 1 alusel rahuldamata. Puudutatud isikud ei esitanud maakohtu menetluses fotosid vannitoa segisti liitmikust (ühendusmuhvist) ning kinnitasid määruskaebuses, et kahjujuhtumi ajal 2017. aasta lõpus nad vannitoa segisti liitmikust fotosid ei teinud. Seega ei ole apellatsioonimenetluses esitatud fotod seostatavad vaidlusaluse kahjujuhtumiga. Asjas ei vaielda selle üle, et puudutatud isikute vannitoas purunes vannitoa segisti liitmik (ühendusmuhv), mille tulemusel sai kahjustada kannatanu korteri sisustus (st veeleke lähtus puudutatud isikute korteri reaalosa piirest). Maakohus märkis õigesti, et vannitoa segisti liitmik sai puruneda eelkõige põhjusel, et puudutatud isikud ei täitnud vannitoa segisti liitmiku kontrollimise kohustust ega taganud selle korrasolekut. Tegemist ei olnud vääramatu jõuga ning tähtsust ei ole sellel, et puudutatud isikute korteri eelmine omanik oli vannitoa 2014. aastal renoveerinud. Riigikohtu seisukoha järgi ei ole oluline, kas korteriomanikule põhjustatud kahju lähtus teise korteriomandi reaalosast või kaasomandiosast. Maakohus on eeltoodust lähtunud ning maakohtu määrus ei ole selles osas vastuoluline. Oluline on see, et veeleke lähtus puudutatud isikute korteri reaalosa piirest ning et puudutatud isikud ei ole tõendanud KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste täitmist (sh kohustust jälgida eriomandi piires asuva kaasomandi eseme seisukorda ning viivituseta teavitada korteriühistut kaasomandi eseme kahjustamisest või kahjustamise ohust). Maakohus arvestas kõikide esitatud tõenditega, kui määras kindlaks kahju suuruse ja selle seose puudutatud isikute korteri vannitoast lähtunud veelekkega. Puudutatud isikud kahju suuruse kohta ühtegi tõendit ei esitanud, mistõttu on nende sellekohased vastuväited paljasõnalised ning kahju vähendamiseks ei ole alust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3(7)
2-20-18894
7.Puudutatud isikud paluvad määruskaebuses nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ning jätta uue määrusega avaldaja avaldus rahuldamata. Puudutatud isikud leiavad, et kohtud jätsid menetlusõiguse norme rikkudes asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata ning jõudsid seetõttu valele järeldusele, et puudutatud isikud on veelekke eest KOS § 11 lg 1 p 1 järgi vastutavad. Nii ei ole kohtud arvestanud, et veelekke põhjustas vannitoa segisti liitmiku (ühendusmuhvi) purunemine ja seinas oleva veetorustiku liitekoha purunemine. Samuti jätsid kohtud arvestamata, et puudutatud isikute korteriomandi eelmine omanik oli vannitoa renoveerinud, mistõttu ei saanud puudutatud isikud veelekke tekkimist ette näha (E. Antoni
5.jaanuari 2021. a kinnistuskiri remondi tegemise kohta on jäetud hindamata). Olukorras, kus olulised asjaolud olid välja selgitamata, ei andnud kohtud puudutatud isikutele võimalust esitada lisatõendeid. Maakohus jättis rahuldamata puudutatud isikute taotluse kuulata üle tunnistajad, tõendamaks, et puudutatud isikute korteri vannituba oli paar aastat enne toimunud veeleket renoveeritud ega vajanud täiendavat kontrolli ning et mh purunes puudutatud isikute vannitoa seina taga asuv veetorustiku osa. Ringkonnakohus jättis tunnistajate ülekuulamise taotluse lahendamata ning määruskaebuses esitatud lisatõendid (kaks fotot) põhjendamatult asja juurde võtmata. Kuigi korteriomanikult on võimalik nõuda kahju hüvitamist nii juhul, kui kahju lähtus korteriomandi eriomandi esemest, kui ka juhul, kui kahju lähtus kaasomandi esemest, on puudutatud isikute võimalus kahju tekkimist ette näha erinev sõltuvalt sellest, kas veelekke põhjustas puudutatud isikute kontrolli all oleva vannitoa segisti liitmiku või seina sees oleva veetorustiku liitekoha purunemine. Kui veelekke põhjustas seina sees oleva veetorustiku liitekoha kui kaasomandi osa purunemine, siis ei saa puudutatud isikud KOS § 11 lg-st 3 tulenevalt vastutada oma kohustuste rikkumise eest.
8.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, leides, et kaebuses avaldatud asjaolud ei anna alust maaja ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2) ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et kohtud jätsid menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes rahuldamata puudutatud isikute taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja dokumentaalsete tõendite (fotode) asja materjalide juurde võtmiseks.
10.1.Puudutatud isikud esitasid maakohtu menetluses taotluse kolme tunnistaja ülekuulamiseks. Nad palusid üle kuulata korteriühistu juhatuse liikme E. Luige (kes nägi pärast kahjujuhtumit kahjustatud veetorustikku ja segistit ning saab anda ütlusi selle kohta, et tegemist oli kaasomandi esemeks oleva veetorustiku purunemisega), nende korteri endise omaniku E. Antoni (kes saab anda ütlusi selle kohta, et renoveeritud vannituba ja segisti olid heas seisukorras) ning nende korteris remonti teinud K. Kuusiku (kes oskab kirjeldada, millised osad veetorustikust/segistist asendamist vajasid, ning saab anda ütlusi selle kohta, et purunes ka veetorustiku osa, mis on korteriomanike kaasomandis). Maakohus jättis 31. detsembri 2021. a määrusega puudutatud isikute taotluse TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel rahuldamata. Maakohus leidis, et E. Luik saaks tunnistada samu asjaolusid, mille kohta on kirjalikud tõendid olemas, ning tema täiendav ülekuulamine ei ole põhjendatud. Samuti on olemas 4(7)
2-20-18894 E. Antoni kirjalik kinnitus puudutatud isikute korteri renoveerimise kohta. K. Kuusik saaks tõenäoliselt tõendada olulise asjaoluna üksnes seda, milliseid detaile ta remondi käigus vahetas (see haakuks E. Luigele teadaolevate asjaoludega, mille kohta on kirjalikud tõendid esitatud). Kuivõrd on olemas dokumentaalsed tõendid, ei olnud maakohtu hinnangul eelnimetatud isikute tunnistajatena ülekuulamine menetlusökonoomiliselt (TsMS § 2) otstarbekas ning vajaduse korral saavad puudutatud isikud esitada täiendavaid dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus nõustus maakohtu eeltoodud põhjendustega, leides ühtlasi, et puudutatud isikute korduv taotlus eelnimetatud tunnistajate ülekuulamiseks ei ole põhjendatud.
10.2.Kolleegiumi hinnangul kohaldasid kohtud valesti TsMS § 238 lg 1 p-s 2 sätestatut. See säte võimaldab jätta kohtul tõendi vastu võtmata, kui asjaolu kohta, mida pool tõendada soovib, on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kõnealuse sätte alusel tõendi vastuvõtmisest keeldumine on õigustatud olukorras, kus mingi asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mistõttu veel ühe tõendi asja juurde võtmine ei saaks mõistlikult võttes mõjutada selle asjaolu tuvastamise tulemust (vt RKTKo 23.09.2015 3-2-1-79-15, p 9).
10.3.Praegusel juhul ei olnud kolleegiumi arvates tegemist olukorraga, kus maakohus oleks võinud kohaldada TsMS § 238 lg 1 p 2. Puudutatud isikud taotlesid tunnistajate E. Luige ja K. Kuusiku ülekuulamist selleks, et saada kinnitust oma väitele, et lisaks vannitoa segisti liitmikule (ühendusmuhv), purunes vannitoa seina taga asuva veetorustiku liitekoht. Maakohus leidis, et paljasõnaline ja tõendamata on puudutatud isikute väide (kohtule ei ole esitatud sellekohaseid väiteid kinnitavaid tõendeid), et kahju võis tekkida kaasomandi esemest. Kolleegium leiab, et kuna maakohus ei tuvastanud puudutatud isikute väidetud (eelnimetatud) asjaolu, siis oleks ta pidanud enne oma järelduse tegemist, et purunes üksnes vannitoa segisti liitmik, rahuldama puudutatud isikute taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ning otsustama alles pärast tunnistajate ülekuulamist, kas puudutatud isikute väidetud asjaolu on tõendatud või mitte.
10.4.Maakohus põhjendas tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist TsMS § 2 järgi ebaõigesti ka sellega, et kuivõrd on olemas dokumentaalsed tõendid, ei olnud tunnistajate ülekuulamine menetlusökonoomiliselt otstarbekas. Menetlusökonoomia põhimõte (TsMS § 2) iseenesest ei anna aga põhjust jätta tunnistajad üle kuulamata. Kolleegium on varem selgitanud, et TsMS § 238 lg 1 p 2 on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt RKTKm 30.10.2013 3-2-1-113-13, p 15). Kolleegium leiab, et TsMS § 238 lg 1 p 2 ega ükski muu TsMS-i säte ei anna kohtule alust keelduda tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamisest põhjusel, et tunnistajad saaksid kinnitada samu asjaolusid, mille kohta on kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid.
10.5.Kuna ringkonnakohus leidis, et maakohus on eelviidatud määruses tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist põhjendanud, nõustus maakohtu põhjendustega ning ei rahuldanud puudutatud isikute taotlust samade tunnistajate ülekuulamiseks ringkonnakohtus, siis on ka ringkonnakohus rikkunud puudutatud isikute TsMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada oma väidete tõendamiseks tõendeid.
10.6.Puudutatud isikud taotlesid maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses ka kahe foto asja materjalide juurde võtmist. Ringkonnakohus lahendas kõnealuse taotluse vaidlustatud määruses, jättes selle taotluse TsMS § 238 lg 1 alusel rahuldamata põhjendusega, et fotod ei ole seostatavad vaidlusaluse kahjujuhtumiga. Ringkonnakohus osutas asjaolule, et fotode asja materjalide juurde võtmise taotlus on esitatud määruskaebuses, samas kui maakohtule neid ei esitatud ning määruskaebuse kohaselt kahjujuhtumi ajal fotosid ei tehtud.
5(7)
2-20-18894 Kolleegium märgib kõigepealt, et nendel põhjendustel, mida ringkonnakohus esitas, ei olnud alust TsMS § 238 lg-t 1 kohaldada. TsMS § 238 lg 1 esimene lause sätestab kohtu kohustuse võtta vastu ainult sellised tõendid ja korraldada selliste tõendite kogumist ning arvestada asja lahendamisel ainult selliste tõenditega, millel on asjas tähtsust. See, et ringkonnakohtul oli kahtlus fotode usaldusväärsuses, ei muutnud fotosid kui dokumentaalseid tõendeid (millega puudutatud isikud soovisid tõendada oma väidet, et purunes ka kaasomandisse kuuluv veetoru) tõenditeks, millel ei ole asjas tähtsust. Iseenesest oleks ringkonnakohus saanud (oma eeltoodud põhjendusi silmas pidades) kaaluda, kas jätta fotod arvestamata TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel, st põhjusel, et need tõendid on ebausaldusväärsed. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et TsMS § 238 lg 5 alusel tõendiga arvestamata jätmine ei tohi tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena, mistõttu peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks, ning andma talle võimaluse esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusväärsuse väitele (vt RKTKo 18.10.2017 2-14-61664/48, p 20; RKTKo 20.06.2018 2-16-5282/51, p-d 10 ja 11). Seega oleks ringkonnakohus olukorras, kus ta pidas fotosid ebausaldusväärseteks, pidanud andma puudutatud isikutele võimaluse esitada selle kohta oma seisukoht.
11.Kolleegium nõustub ka määruskaebuse väitega, et lisaks eelnimetatud rikkumisele jätsid kohtud menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata.
11.1.Puudutatud isikud väitsid, et veelekke võis põhjustada ka kaasomandi hulka kuuluva veetorustiku liitekoha purunemine ning et sel juhul nad KOS § 11 lg-st 3 tulenevalt ei vastuta kahju tekitamise eest. Kolleegiumi arvates on selle väite tõesuse hindamine asja lahendamise jaoks oluline, sest kui veelekke põhjuseks oli korteriomandite kaasomandi osa hulka kuuluva veetorustiku purunemine, siis oleksid kohtud pidanud selgitama ning hindama, kas ja millist kohustust kaasomandi eseme suhtes puudutatud isikud rikkusid, kas see rikkumine oli kahju põhjuseks ning kas see rikkumine oli vabandatav. Kohtud leidsid, et puudutatud isikute eelnimetatud väide ei ole tõendatud, kuid nad rikkusid sellise järelduse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme, jättes puudutatud isikute tõendite esitamise taotlused põhjendamatult rahuldamata (vt käesoleva määruse p 10).
11.2.Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et hagita menetluses TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi kohalduvat uurimispõhimõtet arvestades peavad kohtud tagama, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi põhjusel, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid. Hagita asja lahendamisel on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist (vt RKTKm 09.03.2022 2-19-9543/48, p 18). Uurimispõhimõttest tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel kõiki tõendeid hinnates välja selgitama kahju põhjuse. Alles pärast selle kindlakstegemist saab maakohus hinnata, kas ja mida oleksid puudutatud isikud pidanud kahju ärahoidmiseks tegema ning kas kahju on puudutatud isikute kohustuse rikkumisega põhjuslikus seoses (vt selle kohta ka RKTKm 30.03.2023 2-19-9500/62, p 15.3). Juhul kui maakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et puudutatud isikud põhjustasid mingi oma kohustuse rikkumisega kannatanule kahju, siis tuleb eeldada sellise rikkumise mittevabandatavust. Maakohtul lasub sellisel juhul kohustus selgitada puudutatud isikutele vajadust esitada rikkumise vabandatavuse kohta tõendeid (vt selle kohta ka RKTKm 30.03.2023 2-19-9500/62, p 15.4). 6(7)
2-20-18894
12.Eeltoodu tõttu tuleb kohtute määrused tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
13.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.