Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Heiti Jaanipere hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Heiti Jaanipere (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
180 613 eurot 30 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Heiti Jaanipere (6. septembri 2019. a määrusega välja kuulutatud pankrot), pankrotihaldur Tiia Kalaus Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel Ramon Jaanipere Kostja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal, esindaja vandeadvokaat Marika Oksaar
Asja läbivaatamise kuupäev
9. märts 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Heiti Jaanipere (hageja; 6. septembri 2019. a määrusega on välja kuulutatud Heiti Jaanipere pankrot) esitas 20. septembril 2016 Viru Maakohtusse hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista kindlustushüvitis 140 844 eurot 73 senti, sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 28 500 eurot 99 senti ja edasiulatuva seadusjärgse viivise.
2-16-14152 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 30. aprillil 2012 kahjukindlustuslepingu hagejale kuuluva Ida-Virumaal asuva hoone kindlustamiseks kindlustusperioodiga 30. aprillist 2012 kuni
29.aprillini 2015. 15. märtsil 2014 toimus tulekahju, mille tagajärjel hoone hävis. Kostja tellitud riiklikult tunnustatud tulekahjueksperdi H. Perli 9. juuni 2014. a ekspertiisiakti kohaselt ei olnud tulekahju tekkepõhjust võimalik üheselt tuvastada. Eksperdi hinnangul võis tulekahju tekkida lahtise tule allikast. Hageja oletab, et tulekahju võis põhjustada õhksoojuspump, mis oli ainuke sisselülitatud elektriseade. Kostja keeldus 14. detsembri 2015 otsusega kahju hüvitamisest, kuna hageja on rikkunud kindlustuslepingu tingimusi. Otsuse kohaselt on hageja jätnud kostjale teatamata, et hoones ei elata alaliselt, millega hageja suurendas kindlustusriski. Hageja väitel elas tulekahju toimumise ajal hoones alaliselt hageja poeg R. Jaanipere (iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel), kes viibis tulekahju ajal Otepääl. Elamu võtmed olid seetõttu hageja käes. Lähtudes kodukindlustuse tingimuste K200/2011 (tingimused) p-dest 7.1 ja 7.4 on kindlustussumma võrdne ehitise taastamisväärtusega (uue samalaadse ehitise taastamise kuluga).
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt deklareeris hageja lepingu sõlmimisel, et hoones elatakse alaliselt. Tulekahju järel selgus, et hoone seisis tühjana. Tühjalt seisva hoonega seotud riskid on oluliselt suuremad. Seetõttu on alalise ja mittealalise elukoha kindlustusmaksete vahe enam kui viiekordne. Pärast tulekahju on hageja esitanud kostjale teadlikult valeinfot. Hageja esialgsete väidete kohaselt hoones ei elatud, majas puudus vool, seda ei köetud, keegi lähedastest ei käinud kinnistul. Kaks aastat hiljem hakkas hageja väitma, et hoones elasid tema poeg R. Jaanipere ja hageja ämm A.-L. Vahemets. Kuna elektriarved tõendavad, et hoonet ei köetud, on ilmselt vale, et hoones elas R. Jaanipere. Kui kindlustusvõtja esitab juhtunu kohta valeteavet, siis hüvitamise kohustus puudub. Alusetu on ka hageja nõude suurus.
3.Viru Maakohus jättis 13. veebruari 2019. a otsusega hagi rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt saab kindlustusriski suurendamiseks pidada asjaolu, et elamus keegi alaliselt ei ela. Maakohus leidis, et R. Jaanipere vande all antud ütlused on ebausaldusväärsed, kuna on vastuolus teiste tõenditega. Hageja on selgitanud, et maja võti on ainult temal ja maja kasutab ainult tema. 15. märtsi 2014 ütluste kohaselt tema teada keegi lähedastest ei ole kinnistul käinud. Elektriarved viitavad sellele, et majas ei elatud. Nii hageja 15. märtsi 2014 ütlustest, selgitustest kui ka R. Jaanipere vande all antud ütlustest tuleneb, et maja köeti ainult õhksoojuspumbaga Fujitsu Arctic, mis töötas kütteperioodil ööpäev läbi. Tehnilistest andmetest nähtub, et õhksoojuspumba Fujitsu Artic kuu elektritarbimine on 700–900 kWh. Hageja esitatud elektriarvetest tuleneb aga, et 2013. a novembris oli maja elektritarbimine 0 kWh, detsembris 133 kWh, 2014. a jaanuaris 165 kWh, veebruaris 215 kWh ja märtsis 0 kWh. Samuti on R. Jaanipere vande all ja hageja andnud seletusi, et majas ei olnud peale õhksoojuspumba teisi elektritarbijaid, kuid ehitusekspertiisibüroo eksperdiarvamuse fotodelt nähtub, et majas olid teler, veeboiler ja pesumasin. Kui võtta aluseks soojuspumba kõige väiksem võimalik elektritarbimine kuus (700 kWh) ning arvete järgi kõige suurem elektritarbimine (veebruar 215 kWh), siis on see ca 2,5 korda väiksem kui minimaalselt kuluks soojuspumba töötamiseks. Seega soojuspumba kasutamine kütmiseks, sh kütteperioodil ööpäev läbi, ei ole tõendatud ning hageja ja kolmanda isiku sellekohased väited on väärad, sh väide, et tulekahju päeval õhksoojuspump töötas ja elekter oli sisse lülitatud. Elektriarvest tuleneb, et 2014. a märtsis (tulekahju toimumise kuu) elektrit ei tarbitud. Kui eeldada, et hageja ja kolmanda isiku väited selle kohta, et muid kütteallikaid ei kasutatud, on tõesed, siis ei saa asuda seisukohale, et keegi elas majas alaliselt. Eluliselt usutav pole ka see, et majas iga päev elades ei kasutatud muid elektriseadmeid.
2(10)
2-16-14152 M. Mägi ütluste järgi väitis hageja, et vool oli majas kilbist välja lülitatud. Ekspertiisiakti kohaselt oli elektrikilp säilinud ja kaitselüliti väljalülitatud asendis. Teise elektrikilbi korpuselt ja muudelt detailidelt ei leitud elektrilisel protsessil tekkinud sulamisi. Õhksoojuspumbal oli tuvastatav säilinud sulavkaitse. Tõendeid, mis viitaksid tulekahju tekkimisele elektriseadmest, ei leitud. Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et põlengu ajal oli elekter majast välja lülitatud ning seega ei saanud töötada ka õhksoojuspump. Sellele viitavad hageja enda ja tunnistaja M. Mägi ütlused, ekspertiisiakt ja märtsikuu elektriarve. Hageja vahetult pärast tulekahju Olerexi tanklas öeldul ei ole asja lahendamisel tähtsust, kuna see ei seostu kindlustusriski suurendamisega. Samas on hageja ainult möönnud, et tulekahju võis tekkida korstnast. Ekspertiisiakti järgi polnud tulekahju tekkepõhjust võimalik üheselt tuvastada. Ekspertiisist tuleneb, et tulekahju võis tekkida lahtise tule allikast, tõendeid selle kohta ei ole. Kindlustusriski võimalikkuse suurendamise keeld pärast lepingu sõlmimist tuleneb VÕS §-st 444 ja kodukindlustuse K200/2011 tingimuste p-dest 4.3 ja 9.2.6. VÕS § 445 lg 2 kohaselt kui kindlustusvõtja rikub kindlustusriski võimalikkuse suurendamise keeldu, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 443 ja tingimuste p-de 4.2 ja p 9.2.5 kohaselt peab kindlustusvõtja kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest viivitamata kindlustusandjale teatama, v.a juhul, kui selle suurenemise võimalikkuse põhjustas üldteadaolev asjaolu. VÕS § 445 lg 1 ja tingimuste p 4.4 järgi, kui kindlustusvõtja rikub kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest teatamise kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum toimub pärast ühe kuu möödumist ajast, mil kindlustusandja oleks pidanud teate kätte saama, v.a juhul, kui ta teadis ajal, mil ta oleks pidanud teate kätte saama, kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest või pidi seda teadma. Kuna pärast lepingu sõlmimist on kindlustusriski võimalikkust suurendatud (maja tühjaks jäämine) ja sellest ei ole kindlustusandjale teatatud (rikutud on kindlustuslepingut), siis on kostja kahjuhüvitise maksmisest keeldumine õigustatud. Asjas ei ole tähendust kostja väitel, et hageja on rikkunud VÕS § 440 lg-s 1 sätestatud kohustust, kuna selline rikkumine annab kostjale VÕS § 444 lg 1 järgi õiguse lepingust taganeda. Varem toimunud tulekahjust ja enda varalistest kohustustest teatamata jätmist ei saa käsitada VÕS § 440 lg 1 rikkumisena. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja nõudis sellist teavet lepingu sõlmimisel. Samuti ei saa asuda seisukohale, et lepingu sõlmimise ajal elamus keegi ei elanud. Elektriarvetest saab teha järelduse, et majas ei elatud alaliselt alates 2013. a märtsist, st pärast A.-L. Vahemetsa surma
28.oktoobril 2012. Teisiti öeldes ei elatud majas vähemalt aasta enne tulekahju toimumist, mitte umbes kuus aastat, nagu väidab kostja. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei käsitlenud maakohus kindlustushüvitist puudutavaid väiteid.
4.Hageja ja iseseisva nõudeta kolmas isik esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. Hageja ja kolmas isik viibisid tulekahju ajal ajutiselt hoonest eemal. Isegi kui hoones ei elatud alaliselt, puudus kostjal õigus jätta kindlustushüvitis täies ulatuses välja maksmata. Riigikohtu seisukohtade järgi on kindlustusandja kohustus tõendada, millisel määral (kui üldse) on hageja ja kolmanda isiku tegevus kindlustusriski suurendanud. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3(10)
2-16-14152
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 25. oktoobri 2019. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jäid hageja ja kolmanda isiku kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega, vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leidis ringkonnakohus järgmist. Ekslik on apellatsioonkaebuse esitajate väide, et maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja menetlusõiguse norme rikkudes. Maakohus on järginud TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2, § 238 lg-s 5 ja TsMS § 442 lg-s 8 märgitud nõudeid ning muu hulgas andnud asjakohase hinnangu nii hageja esitatud hoone elektritarbimist kajastavatele arvetele kui ka R. Jaanipere vande all antud ütlustele. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja koos hagiavaldusega kindlustatud hoones elamisega seotud elektriarved. 3. mai 2018. a menetlusdokumendiga esitas hageja uued elektriarved, millelt nähtuvalt on elektritarbimine suurem, ja põhjendas uute arvete esitamist sellega, et koos hagiavaldusega esitatud arved kajastasid kõrvalhoone elektritarbimist. 20. novembri 2018. a seisukohas kinnitas hageja, et suurem elektritarbimine toimus siiski kõrvalhoones. 3. mail 2018 esitatud elektriarvete hulgas on ka arve, mis näitab elektritarbimist aprillis 2014, s.o pärast elamu täielikku hävimist tulekahju tagajärjel. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kui lähtuda 3. mail 2018 esitatud nn „õigetest“ elektriarvetest, ei tõenda ka need tulekahjus hävinud elamus elamist (õhksoojuspumbaga elamu kütmist). Vastupidi apellatsioonkaebuses märgitule hindas maakohus otsuses just hageja esitatud nn „õigeid“ elektriarveid. Lähtudes õhksoojuspumba Fujitsu Arctic tehnilistest andmetest (elektritarbimine ühes kuus ca 700–900 kWh) ja hageja esitatud elektriarvetest, jõudis maakohus põhjendatud järeldusele, et R. Jaanipere vande all antud ütlused elamu ööpäevaringse kütmise kohta õhksoojuspumbaga ei ole tõesed. R. Jaanipere vande all antud ütlused elamus elamise kohta alates 1989. a-st kuni põlenguni 2014. a märtsis on vastuolus teiste tõenditega, sh hageja selgitustega, mida ta andis vahetult pärast tulekahju. Nii on hageja kinnitanud päästeametile, et majas keegi ei elanud, ning 18. märtsi 2014 seletuskirjas märkinud, et hoone võtmed olid ainult temal. Samuti on hageja kinnitanud 1 aprilli 2014. a seletuses, 25. juuni 2014. a seletuses ja kahtlustatavana ülekuulamisel, et elamus keegi ei elanud ja tema oli ainuke, kellel oli maja võti, ning seega ainuke, kes sinna ukse kaudu sisse pääses. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et ekspertiisiakti kohaselt oli elekter kilbist välja lülitatud ning ka sellest järelduvalt ei saanud õhksoojuspump töötada. Apellatsioonkaebuses esitatud uued väited, et õhksoojuspump ei töötanud pidevalt ning et õhksoojuspump ei kulutanud nii palju elektrit, kui tootja on tehnilistes andmetes esitanud, on tõendamata. Muu hulgas on hageja 24. märtsil 2014 päästeametile antud seletuses kinnitanud, et õhksoojuspump töötas ööpäeva läbi. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus otsuses tähelepanuta A. Dubrovi ja M. Brjatkovi kirjalikud kinnitused. Ringkonnakohus leidis, et eelnimetatud kirjalike kinnituste arvestamata jätmine on põhjendatud TsMS § 238 lg 5 esimese aluse alusel. Ringkonnakohus märkis lisaks, et A. Dubrovi ja M. Brjatkovi kirjalike kinnituste usaldusväärus on väike ning nendes kajastuv teave ei kummuta tõendite kogumit, mille alusel maakohus tuvastas, et tulekahjus hävinud elamus keegi ei elanud. Maakohus jättis 12. novembri 2018. a määrusega hageja ja iseseisva nõudeta kolmanda isiku taotluse A. Dubrovi ja M. Brjatkovi tunnistajatena ülekuulamiseks rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt hageja ja iseseisva nõudeta kolmas isik maakohtu tegevusele vastuväidet ei esitanud. Seetõttu ei saa TsMS § 652 lg 6 alusel apellatsioonkaebuses tugineda sellele, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis taotluse A. Dubrovi ja M. Brjatkovi tunnistajatena ülekuulamiseks rahuldamata.
4(10)
2-16-14152 Maakohus tuvastas, et pärast kindlustuslepingu sõlmimist on kindlustusriski võimalikkust suurendatud (maja tühjaksjäämine) ning sellest kindlustusandjale ei teatatud (kindlustuslepingu rikkumine) ning seetõttu on kostja kahjuhüvitise maksmisest keeldumine põhjendatud. Tegemist on VÕS §-des 443 ja 444 sätestatud kindlustusriski suurendamise keelu normidega, mis on põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga. VÕS § 445 näeb tagajärjed kindlustusvõtja VÕS §-des 443 ja 444 sätestatud kohustuste rikkumise korral. VÕS § 445 lg 1 kohaselt vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtja poolt VÕS § 443 rikkumise korral ja VÕS § 445 lg 2 kohaselt vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtja poolt VÕS § 444 rikkumise korral ja seda kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses. Ka VÕS § 445 lg 1 kohaselt on võimalik üksnes kindlustusandja täitmise kohustuse ulatust vähendada. Apellatsioonkaebuses on leitud, et isegi juhul, kui lugeda tõendatuks, et elamus ei elatud alaliselt, puudunuks kostjal õigus jätta kindlustushüvitis täies ulatuses välja maksmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on VÕS § 445 õigesti kohaldanud ning põhjendatult leidnud, et kindlustushüvitise täies ulatuses välja maksmata jätmine oli vaidlusalusel juhul õige. Kindlustatud elamus alaliselt elamine oli kindlustuslepingu sõlmimisel oluline riski suurendamist väljendav asjaolu (vt I kd, tl 12) ning hagejale oli see teada. Maakohus tuvastas, et vähemalt alates 2013. a märtsist elamus alaliselt ei elatud. Ekspertiisiakti kohaselt asus tulekolle hoone sisemuses ühendatud ruumides ning tulekolle võis tekkida lahtise tule allikast. Ühtlasi nähtub ekspertiisiaktist, et puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks elektrilist tekkepõhjust, aga ka tõendid, mis kinnitaks tulekahju võimalikku tekkimist küttekolletest. Elamu uks ja aknad olid terved ning lukk lukustatud asendis. Eelmärgitust tulenevalt nõustus ringkonnakohus kostja seisukohaga, et kui hoones oleks elatud, siis ei oleks tulekahju toimunud või oleks see avastatud algstaadiumis. Tähelepanu väärib asjaolu, et elamu võtmed olid ainult hagejal ning apellantide versioon tulekahju tekkimisest õhksoojuspumbast on välistatud. Hageja esitatud tõendite vastuolulisust ei ole apellatsioonkaebuses põhjendatud. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu praktikast ja VÕS §-st 445 ei tulene, et kindlustusandjal on konkreetse juhtumi tehiolusid arvestades võimalik jätta kindlustushüvitis täies ulatuses välja maksmata. Kostja on tõendanud, et kindlustusjuhtum toimus ainuüksi hageja kindlustuslepingust (VÕS §-d 443 ja 444) tulenevate kohustuste rikkumise tõttu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17 tehtud otsuses asunud seisukohale, et kindlustusvõtja rikkumise tulemusel ei ole välistatud kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu. Analoogset seisukohta on Riigikohus kinnitanud ka varasemates lahendites. VÕS § 448 lg 2 kohaselt võib kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Nimetatud sätte eesmärgiks on kohustada kindlustusvõtjat andma kindlustusandjale teavet ja esitada tõendeid, et teha kindlaks kindlustusjuhtumi asjaolud. Praeguses asjas tegi kostja 14. detsembril 2015 otsuse, millega keeldus hagejale kindlustushüvitise maksmisest. Otsuse põhjendustest nähtub, et hüvitise maksmisest keeldumine põhines muu hulgas hageja seletusel. Kostja muudest seisukohtadest ei nähtu samuti, et hageja oleks rikkunud VÕS § 448 lg-s 2 sätestatud kohustust enne 14. detsembri 2015 otsust. VÕS §-s 449 ettenähtud eeldused täitmise kohustust vähendada või sellest keelduda tuleks kõne alla juhul, kui hageja oleks rikkunud VÕS § 448 lg-s 2 sätestatud kohustust ning kostjal oleks seetõttu 5(10)
2-16-14152 raskendatud teha täitmise või sellest keeldumise otsust. 14. detsembri 2015 otsusest selliseid asjaolusid ei nähtu. Praegusel juhul on hagejale etteheidetav käitumine toimunud pärast kostja
14.detsembri 2015 otsuse tegemist ehk hageja on püüdnud maakohtule esitatud vastuoluliste tõenditega kummutada kostja 14. detsembri 2015 otsuse õiguspärasust. Seetõttu ei ole VÕS §-s 449 sätestatud eeldused kindlustushüvitise maksmisest keeldumiseks täidetud. Kostja apellatsioonkaebusele esitatud vastuse vastupidine seisukoht ei ole õige.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja pankrotihaldur palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uues koosseisus läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt on kohtud hinnanud tõendeid valesti. 2014. a märtsikuise elektritarbimise kohta tehtud järelduse aluseks on olnud hoopis tõend (arve), mis kirjeldab neli aastat hiljem valitsenud olukorda. 2014. a märtsis tarbiti 14 kWh elektrit, mitte 0 kWh. Samuti on valesti tuvastatud 2013. a novembri tarbimine, ka on vale elektriarvete analüüsil tehtud järeldus, et majas ei elatud vähemalt aasta enne tulekahju. Kokkuvõttes tekitavad need eksimused kahtluse, kui pühendunult maakohus ja ringkonnakohus asja lahendasid. Kolmanda isiku vande all antud seletused on loetud ekslikult ebausaldusväärseteks. Kolmas isik kinnitas, et sooja vett saadi kõrvalhoonest, pesumasinat ei kasutatud roostese vee tõttu ja ka televiisorit vaadati kõrvalhoones. Kostja ei ole tõendanud, et muudel majas olnud elektriseadmetel (pesumasin, televiisor) oli vooluühendus. Osale tõenditele ei ole maakohus üldse hinnangut andnud. Nt esitati maakohtule rahvastikuregistri väljavõte, mille kohaselt oli elamu R. Jaanipere elukoht 1. jaanuarist 1989 kuni 26. juunini 2017. Kinnistul elas mitme tõendi kohaselt koer, kes üldteadaolevalt inimese hoolitsuseta hakkama ei saa. Maakohus ei andnud hinnangut ka A. Dubrovi ja M. Brjatkovi kinnituskirjadele selle kohta, et elamus elati alaliselt. Ringkonnakohtu seisukoht kinnituskirjade vähese usaldusväärsuse kohta on aga põhjendamata. Ringkonnakohtu viidatud tõendite kogum koosneb ainult hageja 3. mail 2018 esitatud elektriarvetest. Maakohus kinnitas tõendite vastuvõtmist puudutavas 18. novembri 2018. a määruses, et hageja on vaidlusaluse asjaolu (hoones elamine) kohta esitanud piisavalt tõendeid ja seetõttu jääb rahuldamata hageja taotlus tunnistajate A. Dubrovi ja M. Brjatkovi ülekuulamiseks. Määrusega jättis maakohus seega mulje, et asjaolu on juba vastuvõetud tõenditega tõendatud. Seepärast ei esitanud hageja ka TsMS § 333 lg 1 alusel vastuväidet. Otsuses tugines maakohus aga üllatuslikult ainult elektriarvetele ja leidis, et hoones ei elatud. Kohtud on rikkunud tsiviilkohtumenetluse olulist põhimõtet ja seetõttu võis hageja TsMS § 333 lg 4 alusel tugineda maakohtu rikkumisele ka ringkonnakohtus, TsMS § 652 lg 6 ei kohaldu. Kohtud on valesti kohaldanud materiaalõigust. Riigikohus on leidnud, et kindlustusriski võimalikkuse suurendamiseks ei saa lugeda kindlustatud hoonest mõne nädala pikkust eemal viibimist. Kohtud ei ole välja selgitanud põlengu tekkepõhjust, mistõttu on keeruline hinnata, kas hageja sai olla põlenguga kuidagi seotud. Kohtud oleksid pidanud välja selgitama, kas ja millises seoses oli tekkinud kahju ja kahjuriski suurendamine. Kui kohtud tuvastasid, et maja ei köetud ega olnud seal ka elektritarbimist, siis võib küsida, milles seisneb suurenenud kindlustusrisk. Riigikohus on olnud VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 alusel seisukohal, et kindlustusandja peab tõendama seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Praegu ei ole olnud võimalik kindlustatud hoonest eemal viibimist ja selle mõju kindlustusjuhtumi toimumisele üheselt tuvastada, kuna tulekahju põhjus on jäänud tuvastamata. VÕS § 445 lg 3 p 2 kohaselt ei vabane 6(10)
2-16-14152 kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Isegi kui hageja on jätnud alalise elamise lõpetamisest kindlustusandjale teatamata (millega hageja ei nõustu, polnud vajadust teavitada, kuivõrd kindlustusrisk ei suurenenud), on küsitav, kas hüvitisest täielikult ilmajäämine on kooskõlas hea usu põhimõttega.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Kostja palub kassatsiooniastme menetluskuluna mõista hagejalt välja 3740 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt. Pankrotihalduril ei olnud õigust menetlusse astuda, sest nõue ei ole pankrotivara hulgas. Nõue on loovutatud R. Jaaniperele. Selle on tuvastanud kohtud tsiviilasjas nr 2-17-2540 tehtud jõustunud lahendiga (R. Jaanipere hagi kindlustushüvitise nõude aresti alt vabastamiseks) ja ka praeguses asjas tehtud lahenditega iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamise kohta. Kohtud jätsid hagi põhjendatult rahuldamata.
8.Iseseisva nõudeta kolmas isik toetas kassatsioonkaebust, paludes menetluskulud jätta kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium ei rahulda kostja taotlust jätta kassatsioonkaebus läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul ei väära hageja pankroti väljakuulutamine kohtumenetluse kestel ega PankrS § 43 lg-s 1 sätestatu TsMS § 210 lg-s 2 väljendatud põhimõtet, mille kohaselt ei mõjuta nõude loovutamine asja menetlust. Kohtumenetlus jätkus hageja nõudes pärast seda, kui menetluses teatati nõude loovutamisest, ja saab jätkuda ka siis, kui menetlusse astub hageja pankrotihaldur. Menetlusse saab pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 alusel astuda mh konkludentselt menetlusdokumendi esitamisega, praegusel juhul kassatsioonkaebuse esitamisega. Väidetava loovutuse saaja (R. Jaanipere) on praegusesse menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Kolleegium märgib ka seda, et varasemas kohtumenetluses on kostja mh korduvalt väitnud, et R. Jaanipere ei ole saanud nõude omajaks (vt nt I kd, tl 135 jj; II kd, tl 10jj), kuid nüüd üritab nõude loovutamisele tuginedes saavutada kassatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmist.
11.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled muu hulgas selle üle, kas tulekahju vastu kindlustatud hoones elati tulekahju ajal alaliselt, st kas kohtud on seda vaidlusalust asjaolu analüüsides rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti vaieldakse selle üle, et kui hoones alaliselt ei elatud, siis kas see suurendas tulekahju (kindlustusjuhtumi) toimumise riski. Lahendada tuleb ka vaidlusaluste asjaolude tõendamise koormise küsimus.
12.Kolleegium leiab, et kohtud on eksinud TsMS § 238 lg 1 p 2 kohaldamisel ja sisustamisel. Selle sätte kohaselt ei ole tõendil tähtsust, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Maakohus ei ole tõendite vastuvõtmist puudutavas 12. novembri 2018. a määruses küll sellele normile viidanud, kuid maakohtu määruse sõnastus ei jäta kahtlust, et just seda normi kohaldades jäeti määrusega rahuldamata hageja taotlus tunnistajad üle kuulata. Maakohtu määruses on mh järgmised laused: „Hageja soovib tunnistajate ütlustega tõendada kas ja kes enne tulekahjus hävinud hoones elas. Kohtu arvates on hageja poolt esitatud piisavaid tõendeid (tunnistajate poolt antud kirjalikud kinnitused, elukoha andmed, surmatõend, elektriarved), millega soovitakse vaidlusalust asjaolu tõendada.“ 7(10)
2-16-14152
12.1.Kolleegiumi varasema seisukoha järgi saab kohus keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15). Kolleegium jääb viidatud seisukoha juurde. Selline TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel võetud seisukoht asjaolu tõendatuse kohta on järelikult kohtule siduv otsuse koostamisel. Seega ei saanud maakohus asuda kohtuotsuses seisukohale, et hoones alaliselt elamine on tõendamata, ilma et ta oleks asja arutamist uuendanud (TsMS § 437 p 1) ja selle käigus üle kuulanud hageja taotletud tunnistajad. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi TsMS § 669 lg 2 tähenduses, jättes tunnistajad üle kuulamata. Ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud.
12.2.Kolleegium märgib, et asjas ei ole alust kohaldada TsMS § 333 kohtu tegevuse peale vastuväite esitamise või esitamata jätmise võimalike tagajärgede kohta, sest hagejal ei olnud vajadust maakohtu
12.novembri 2018. a määruse kohta selle eespool analüüsitud sisust lähtudes vastuväidet esitada. Määrus oli hagejale soodne. Kolleegium selgitab, et kui maakohus oleks keeldunud tunnistajaid üle kuulamast muul õiguslikul alusel (tehes hagejale ebasoodsa määruse), ei oleks hagejal olnud vaja määruse peale vastuväidet esitada. Seda juhul, mil hagejal ei oleks olnud oma varasemale tunnistajate ülekuulamise taotlusele uusi põhjendusi lisada. Ei ole otstarbekas, et sama astme kohus peab lühikese aja jooksul tegema kaks sama sisuga määrust, ühe hageja taotluse põhjal tunnistajad üle kuulata ning teise hageja samasisulise vastuväite alusel nimetatud määruse peale. Hageja oleks saanud rikkumisele tugineda apellatsioonkaebuses.
13.Kolleegium peab oluliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks ka seda, et kohtud ei ole TsMS § 442 lg-t 8 rikkudes põhjendanud, kuidas suurendas tulekahju riski see, et hoones tulekahju ajal alaliselt ei elatud (eeldades, et viimati nimetatud asjaolu oleks olnud tuvastatud menetlusõiguse normi rikkumata). VÕS §-de 443 ja 444 kohaselt ei või kindlustusvõtja suurendada kindlustusriski võimalikkust ja ta peab teatama kindlustusandjale selle suurenemise võimalikkusest. Sama tuleneb kostja kodukindlustuse tingimuste p-dest 4.3 ja 9.2.6.
13.1.Riigikohus on leidnud, et hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurenemiseks, kuna on tavapärane, et kindlustatud hoones elavad inimesed võivad viibida mõne nädala mujal, nt suvepuhkuse ajal või reisides (vt Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 25).
13.2.Seega peab ajutist eemalolekut (mis võib olla ka pikem kui mõni nädal) ja alalist eemalolekut eristama mingi oluline eluline kriteerium, mis võib igal eraldi analüüsitaval juhul suurendada kindlustusjuhtumi (tulekahju) tekkimise riski. Õige ei saa olla abstraktne järeldus, et hoone tühjaksjäämine suurendab tulekahju riski. Ka eespool viidatud lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12 leidis Riigikohus, et iga kindlustusjuhtumit tuleb hinnata eraldi.
13.3.Maakohus on otsuses üksnes möönnud, et lühiajalist ja mööduvat riski ei saa pidada selliseks, mis vastaks VÕS §-de 443 ja 444 koosseisule, kuid selliseks riski suurenemiseks saab pidada asjaolu, et elamus keegi alaliselt ei ela. Järgnevalt on maakohtu otsuses ülekaalukalt keskendutud analüüsile, kas hoones elati või mitte, kuid ei ole esitatud põhjendust, miks suurenes tulekahju risk seetõttu, et 8(10)
2-16-14152 hoones ei elatud. Sama kehtib ringkonnakohtu otsuse kohta. Vt siiski kohtute võimalike kaudsete järelduste kohta allpool otsuse p 13.6.
13.4.VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust (keeld suurendada kindlustusriski võimalikkust), vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses. VÕS § 445 lg 3 p 2 kohaselt ei vabane kindlustusandja lepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. VÕS § 445 lg 3 p 3 kohaselt ei vabane kindlustusandja lepingu täitmise kohustusest, kui suurem kindlustusrisk ei oleks mõjutanud kindlustusandja täitmise kohustuse kehtivust ega ulatust. Hageja poolt kindlustusriski suurendamisele on tuginenud kostja kui kindlustusandja, esialgu hüvitamisest keeldumise otsuses, hiljem kohtumenetluses. Sellist väidet tuleb kostjal TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendada. Riigikohus on leidnud, et kindlustusandja peab VÕS § 445 lg 2 kohaldamiseks tõendama ka seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist (vt Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, p 14). Kokkuvõttes tähendab eelnenu, et kostja peaks praeguses vaidluses tõendama, et hoones alaliselt mitteelamine suurendas kindlustusriski ja oli põhjuslikus seoses tulekahjuga (VÕS § 445 lg 3 p 2), ning seda, millises ulatuses mõjutas väidetav suurem kindlustusrisk kostja täitmise kohustuse ulatust, s.o hageja kahju (VÕS § 445 lg 3 p 3).
13.5.Ringkonnakohus on kostja tõendamiskoormist VÕS § 445 lg-t 2, lg 3 p 2 puudutavalt iseenesest õigesti mõistnud. Siiski ei ole ringkonnakohtu lahendist arusaadav juba eespool mainitud põhjendatud seisukoht riski suurendamise kohta ega selle kohta, miks ja millises ulatuses põhjustas hoones tulekahju asjaolu, et hoones alaliselt ei elatud. Ringkonnakohus on mh viidanud hageja esitatud tõendite vastuolulisusele, kuid see ei vabasta kostjat eespool nimetatud asjaolude tõendamise koormisest. Kolleegiumile jääb ka arusaamatuks ringkonnakohtu eksperdiarvamusele tuginev järeldus selle kohta, et hoone aknad olid terved. Eksperdiarvamuses on märgitud järgmist: „Eksperdi poolt polnud võimalik tuvastada, kas tulekahjueelselt oli toimunud aknaklaaside purustamist“ (I kd, tl 28). Nimetatud rikkumine on ühtlasi materiaalõiguse normi, s.o VÕS § 445 lg 2, lg 3 p 2, 3, ebaõige kohaldamine, kuna nimetatud sätete kohaldamise eeldusi ei ole nõuetekohaselt tuvastatud.
13.6.Kohtute seisukohtadest hageja vastuoluliste tõendite kohta ning eksperdiarvamuse (osaliselt väärast) kokkuvõttest tekib arusaam, et kohtud heidavad hagejale ette riski suurendamist mitte ainult hoone tühjaksjätmisest tulenevalt. Nii on ringkonnakohus viidanud mh sellele, et tulekahjukolle asus hoone sisemuses, see võis tekkida lahtise tule allikast, uks oli lukus ning võtmed vaid hagejal.
13.6.1.On võimalik, et kohtud on selliselt nõustunud kostja läbivate väidetega kohtumenetluses (vt nt kostja vastus hagiavaldusele, II kd, tl 29 jj), mille kohaselt põhjustas kindlustatud hoone süttimise hageja, kes oli ainus, kellele hoone süttimine võis kindlustuse kaudu kasu tuua. Kostja on viidanud samas vastuses ka sellele, et tulekahju sai alguse lahtise tule allikast hoone sees, ainult hageja käis tulekahju eel hoones, ainult hagejal olid hoone võtmed.
13.6.2.Kolleegium märgib, et kostjal kindlustusandjana on võimalik kindlustusriski suurendamist ja alaliselt hoones mitteelamise põhjuslikku seost tulekahjuga tõendada ka kaudsete tõenditega. Kaudne tõend on lubatud, kui selle põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab 9(10)
2-16-14152 ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt võrdlevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. novembri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-12-1360/121, p 17.4; vt samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid kaudsete tõendite kohta, nt 5. detsembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13, p 9). Kui otsus põhineb kaudsetel tõenditel, tuleb seda otsuses selgelt märkida ning näidata, kuidas kaudsed tõendid tõendavad vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumist.
14.Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et nt juhul, kui tulekahju põhjustas kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda (vt võrdlevalt Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, sh p 15).
15.Otsuse p-des 12 ja 13 esitatud põhjused on piisavad ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks mh asjaolu osas, kas hoones elati, ei pea kolleegium vajalikuks põhjalikult vastata kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele menetlusõiguse normide rikkumise kohta. Samas ei tuvastanud kolleegium normide olulist rikkumist. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et isegi kui kohtud on kahe kuu elektritarbimise hindamisel võtnud aluseks valed arved, ei toonud ainuüksi see rikkumine kaasa ebaõiget lahendit.
16.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
17.Kuivõrd Riigikohus vabastas 29. jaanuari 2020 määrusega hageja kautsjoni tasumisest, ei ole vaja talle ka kautsjonit kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu, Henn Jõks, Kaupo Paal
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.