Asjaõigus › Omandiasjad

tähtajatult kuni tagasinõudmiseni hoiule XXX maalid ”Mandoliinimängija”, ”XX X portree”, ”XX Xportree” ning kohvri XXX perekonna kirjade, fotode ja muu materjaliga. Akti kohaselt deponeeris XX X vara 31.03.1944 Tartu Kunstimuuseumis tähtajatult kuni vara tagasinõudmiseni deponeerija XX X või proua XX Xvõi X ’i perekonna seadusliku pärija XXXpoolt. Seega aktist nähtub, et muuhulgas on vara (vähemalt kohvri osas) tagasi nõudmiseks õigustatud perekond X ’ide pärijad. Samal ajal, so 2010 aasta lõpust, said X ’id teada ka seda, et Tartu Kunstimuuseumis säilitatava vara osas peavad ennast omanikuks kostjad XXX ja XXX. 06.09.2011 sai hageja teada, et kostjad on võtnud vara oma valdusesse ning soovivad vara Eesti Vabariigist välja viia. Samal ajal sai hageja informatsiooni, et kostja on asunud võõrandama maali „Mandoliinimängija“ kolmandatele isikutele avaliku oksjoni kaudu. Teose oksjoni info oli kättesaadaval XXX maaligalerii Antiigireporter veebilehel. Maali ”Mandoliinimängija” oksjon pidi avalikest allikatest pärinevate andmete kohaselt toimuma 18.09.2011. Hagen-X arhiivi moodustavad vastavalt Tartu Kunstimuuseumi 30.05.2011 Akti nr 5 lisa kohaselt perekond X ’ide kirjavahetus omavahel, kolmandate isikutega, perekonnaliikmete fotod jmt materjal. Seega ei saa olla kahtlust, et vähemalt kirjavahetuse pidamise, fotode tegemise ja muu materjali tekkimise ajal kuulusid need perekond X ’i liikmetele. 13.07.1994 kirjas XXX kirjutab XX X(kellelt kostjad väidetavalt XXXarhiivi pärisid) „Deponeerimise aktis ma mainisin pr. XXX pärijana, sest olen kuulnud ta nime tädi XXX käest. [...] Meie ei tea, kellele tädi XXX (kes oli XXX omanik) seda XXXpeale oma surma jätta tahtis. Väga võimalik, et kõik kunstniku lapsed ja laste lapsed on tema arhiivi seaduslikud pärijad.“. Seega on vara Tartu Kunstimuuseumis deponeerinud isik ise hiljem ka kinnitanud, et vähemalt kohver koos selles olnud XXX arhiiviga oli XXX omand. Kostjad ei ole XXX pärijad ega ole seega saanud omandada omandiõigust XXX arhiivile. XXX pärijate kohta tehtud kohtuotsusest selgub, et perearhiivi pärijaks on tunnistatud mh hageja vanaisa XX X . Seega on hageja omandiõigus Hagen-X arhiivile tõendatud. Seda ei muuda ka asjaolu, et kostjate õiguseellane oli õigustatud võtma Tartu Kunstimuuseumi deposiidist välja seal asuva vara. 25.05.2011 arvati maalid kostjate avalduse alusel Tartu Kunstimuuseumi muuseumikogust välja. Kultuuriministri käskkirjas nr 239, 25.05.2011 ei ole tagastatava vara hulgas nimetatud kohvrit XXX arhiiviga, kuid vaidlust ei ole selles, et 30.05.2011 võttis kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Viive Kaur oma valdusesse nii maalid kui ka XXX arhiiv. Kostjad on kinnitanud, et tegemist on nende jaoks väärtusliku varaga. Hageja eeldab, et vara on kostjate valduses seda kas otsese või vähemalt kaudse valduse teel ning kostjad ei ole vara pärast selle oma valdusesse võtmist võõrandanud või valdust kellelegi kolmandale üle andnud. Hageja leiab, et kostjatel puudub õiguslik alus vara valdamiseks. Vara deposiidist vabastamise õigus vastavalt 31.03.1944 Tartus koostatud deponeerimise vastuvõtuaktile nr 53 ei anna kostjatele iseenesest täiendavaid õigusi võrreldes hagejaga, samuti ei sisalda see expressis verbis absoluutseid ega relatiivseid õigusi lõpetavaid sätteid. Nimetatud dokument ei tühista omaniku õigust nõuda vara võõrast valdusest välja, kui valdus on ebaseaduslik. Hageja on seisukohal, et kostja valdab võõrast vara ning vara valdus on ebaseaduslik. Hageja leiab, et kostjatel puudub vara suhtes omandiõigus. Vara omand kuulub pärimisõigusjärgluse alusel hagejale ja hageja ei ole andnud nõusolekut vara võõrandada. Seetõttu puudub kostjal õiguslik alus vara käsutada või sellega tehinguid teha. Kostjate valduses olev vara kuulub omandiõiguse alusel hagejale. Hageja palub tunnustada hageja omandiõigust XXX maalidele ”Mandoliinimängija”, ”XX X

portree”, ”XX X portree” ja XXX perekonna reliikviat sisaldavale kohvrile ja selle sisule (XXX perekonna kirjad, fotod ja muu materjal) ja kohustada kostjaid andma XXX maalide ”Mandoliinimängija”, ”XX X portree”, ”XX X portree” ja kohvri ja selle sisu (XXX perekonna kirjad, fotod ja muu materjal) valdus hagejale. Kostjate seiskoht Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad kohtul jätta hagi rahuldamata. Kostjad on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et XX X poolt 1944. aastal hoiuleantud kohvri sisu ja kolm maali („XX X portree“, „XX X portree“ ja „Mandoliinimängija“) (edaspidi koos Vara) ei kuulunud mitte XX X, vaid hagejale või hageja õiguseellasele, kes olid Vara omandanud pärimise teel. Vara on XX X omandis, kes sai omandiõiguse Varale pärimise teel. XX X, kellele kuulus 1944. aastal omandiõigus Varale, kogu vara pärijaks oli Kostja 1 XX X. XX X järelt pärandvara vastuvõtmist XX X poolt ei ole ükski isik vaidlustanud. Kostjad leiavad, et hageja nõue on aegunud Hageja on esitanud omandiõiguse tunnustamise ja asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude. TsÜS § 142 sätestab aegumise mõiste. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist kohustatud isiku taotlusel arvesse. TsÜS § 155 kohaselt on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Juhul kui leiakski tuvastamist hageja omandiõigus Varale, siis tuleks hageja nõue jätta aegumise kohaldamise tõttu rahuldamata. Hageja tugineb hagis AÕS § 90 lg-le 1, mis sätestab valdaja omandi eelduse, mille kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Hageja väidab, et vähemalt maalide maalimise ajal tuli maalide autor XXX lugeda maalide omanikuks, ja seda tulenevalt AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud valdaja omandi eeldusest. Hageja on sellega seoses samale põhimõttele esitanud ka viite BES artiklile 689. Vaidlus puudub selles, et maalide loomise ajal ei saanudki maalid kellelegi muule kui kunstnikule endale kuuluda. Kui side autori ja teose vahel on autoriõiguse seaduse mõttes igavene (autorsus, autori nimi jms autori isiklikud õigused), siis see ei tähenda, et omandiõigus maalidele kuulub igavesti autorile. Kui hageja tugineb XXX`i omandi eeldusele ja kui XXX pärandas kogu Vara, siis pidi pärija olema Vara vastu võtnud. Kui pärijal ei olnud võimalik Vara vastu võtta, sest Vara oli kellegi teise valduses, siis algas võimaliku pärija nõude aegumine arvates pärandvara avanemisest, so 1902. aastast. XXX`i surmast on hagi esitamise ajaks möödas juba 109 aastat ning hagi on aegunud. Kohtuotsusest nähtub, et 11.12.1940 otsustas kohus, et 25.11.1939 surnud XX X (sünd X ) pärandvara pärisid võrdsetes mõttelistes osades tema vennalapsed XX X ja XX X. Juhul, kui vaidlusalune Vara tõepoolest oligi XXX omandis nagu väidab hageja, siis pidi hageja vanaisa XXX(samuti XXX või üks neist) juba 1940. aastal olema teadlikud sellest, et nendele väidetavalt neile kuuluv Vara on kolmanda isiku valduses. Nõude aegumine algas sellisel juhul 1940.aastal. Hagi esitamise ajaks oli nõude tekkimisest möödunud 71 aastat ja seega on hagi ammu aegunud.

Tartu Kunstimuuseumile andis XX X Vara üle Vastuvõtuakti nr 53 alusel 31.märtsil 1944.aastal. Vara oli vähemalt 31.03.1944 XXX omandis tuginedes valdaja omandi eeldusele. Kui ka võtta vaid see daatum lähtekohaks, siis vähemalt sellest algas hageja nõude aegumise arvestamine. Isegi juhul, kui 1944. aastal aset leidnule kohalduks täna kehtiv TsÜS (so 30 aastane hagi aegumise tähtaeg), siis on hagi esitatud 2011. aastal, so 67 aastat hiljem arvates nõude sissenõutavaks muutumisest ning vaieldamatult on hagi aegunud. Kostjad on seisukohal, et tegelikult muutus nõue sissenõutavaks veelgi varem, sest XX X oli loobunud Vara omandiõigusest igal juhul enne oma surma 1939. aastal. Täna enam elus mitteolevate XX X, XX X ja XX X poolt kostjatele räägitu kohaselt andis XX X Vara (maali „Mandoliinimängija“ ja kirjavahetuse) oma eluajal tänutäheks XX Xle. Põhjus oli eelkõige selles, et X, kes oli lastetus abielus X venna XX X, elas koos abikaasaga suure majandusliku kitsikuse tõttu XX X (X õe) majas ja osaliselt X ülalpidamisel. Samas majas elas ka vallaline ja lastetu XX X ning hiljem ka XXX (sündinud X). XXX lahkus Saksamaale 1939. aastal ja jättis omakorda XXX ja XXX. Eeltoodu on selgitus, kuidas läks maal „Mandoliinimängija“ ja kirjavahetuse XXX omandist ja valdusest välja. „XX X portree“ ja „XX X portree“ olid kunstnik XXX poolt loodud tellimustööd ja antud koheselt pärast nende valmimist portreemaalidel kujutatud isikute omandisse. XX X oli kostja 1 vanaisa õde ning XX X kostja 1 vaarisa (kostja 2 puhul siis vastavalt põlvkonna võrra varasemad otsesed sugulased). Puudub igasugune mõistlik ja usutav põhistus, miks maalis kunstnik kaks portreemaali teise perekonna liikmetest, jättis need enda omandisse ja pärandas kas siis X või X liinipidi oma järeltulijatele. Hagejad vastupidist ei ole tõendanud. Lähtudes ainult teoreetiliselt eeldusest, et vaidlusalune Vara ehk võis olla oli XXX omandis, aegus hageja nõue juba 07.09.1947. Vaidlus puudub selles, et 1944.aastal oli Vara XX X valduses. Valdaja omandit eeldatakse. Lähtudes eeldusest, et Vara hoiuleandnud XX X omandit 31.03.1944 tuleb eeldada, siis hakkas aegumine kulgema 07.09.1944 ja lõppes 07.09.1947. Ühtegi Tsiviilkoodeksi § 48 sätestatud aegumise peatumise asjaolu ei esinenud. Seega oli ka XX X valduses oleva Varaga seotud võimaliku nõude aegumistähtaeg lõppenud juba 07.09.1947. Käesolev hagi on esitatud 64 aastat pärast aegumistähtaja lõppemist. Hageja väidab, et alles 1990-dndale aastatel said X teada, et Tartu Kunstimuuseumison säilinud osa nende perekonna loost. Hageja on kinnitanud, et perekond X sai alles 210 aasta lõpus teada, et on olemas Vastuvõtuakt nr 54, ehk siis et vara oli säilinud ja üle antud muuseumisse hoiule. Kostja leiab, et nimetatud kinnistused ei vasta tegelikele asjaoludele. Nimelt on säilinud perekond X kontaktisiku hr XX ja Tartu Kunstimuuseumi vahel aastatel 1966-69 peetud kirjavahetus, milles nähtub üheselt, et perekond X olid teadlikud vara säilimisest ja vara asukohast juba 45 aastat enne hagi esitamist. Seega oli perekond X juba vähemalt 28.10.1966 teada, et Vara mille osas hageja tema omandiõiguse tuvastamist taotleb, asukoht Tartu Kunstimuuseumis. Eesti territooriumil hakkas kehtima ENSV Tsiviilkoodeks 01.01.1965. ENSV Tsiviilkoodeksi § 81 sätestas, et hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigus on rikutud (hagi aegumine) kehtestatakse kolm aastat. Seega isegi juhul kui teoreetiliselt nõustuda sellega, et hageja õiguseellased väidetavalt said teada vara asukohast ja olemasolust alles 28.10.1969, aegus nõue vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmises juba 28.10.1969. Hageja on tuginenud oma nõudes valdaja omandi eeldusele, kuid on jätnud selgitamata, millise valdaja omandi eeldusele ta tugineb, sest ta on nimetanud suurel hulgal erinevaid tema arvates võimalikke algseid omanikke (sh XXX, kes suri juba 1902.aastal). Ühegi väidetava üldõiguseellase, so sugulusliinis märgitud isiku osas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit,

millest nähtuks, milline konkreetne pärandaja ja millal Vara valdas. Ilma sellekohaste tõenditeta ei saa hageja tugineda ühegi isiku kui valdaja omandi eeldusele. XX X valduses oli vaidlusalune vara 31.03.1944. Nimetatud kuupäev jääb ajavahemikku, mil Eesti territooriumil kehtis arvates Saksa okupatsioonist kuni 07.09.1944 Balti Eraseadus (BES). BES § 689 sätestas valdaja omandi eelduse, millele kostjad tuginevad, kui väidavad XX X kui valdaja omandi eeldust. Ekslik on hageja seisukoht, et nõue kostja kui ebaseadusliku valdaja vastu tekkis tal 2011. aastal kostjate poolt hoiulepingu lõpetamisega. Samas on hageja aga ka ise kinnitanud, et perekond X said 90-ndatel (täpsustamata) teada, et vara on säilinud ja asub Tartu Kunstimuuseumis või et perekond X said alles 2010. aastal teada, et on olemas vara üleandmise-vastuvõtmise akt. Kui hageja väidab, et tema on vara omanik, siis omab tähendust küsimus valdaja omandi eeldusest 1944. aastal või siis 1939.aastal, mitte aga hoiulepingu lõpetamine või akti olemasolust teadasaamine. Vaidlus puudub selles, et vara hoiule andnud isik peaks tingimata alati olema omanik ise. Käesoleval juhul see aga nii oli. Olukorras, kus kostjatel ei ole võimalik enam kui 70 aastat tagasi aset leidnud tehinguid vms muid olulisi asjaolusid muul viisil tõendada, saab tugineda valdaja omandi eeldusele. BES § 689 koosmõjust BES §-ga 682 (igasugune valdus kui niisugune on seadusega kaitstud, mille kohaldamises pooltel vaidlus puudub) tuleneb üheselt, et valdus on seadusega kaitstud seni, kuni jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud 3-nda isiku omandiõigus valduses olevale varale. Seega oli XXX kui mitte varem, siis vähemalt 31.03.1944 õiguslik alus tugineda valdaja omandi eeldusele sama põhimõtte ja kontseptsiooni kohaselt nagu täna on sätestatud AÕS-s. Lisaks eeltoodule on kostjatel õiguslik alus ja võimalus tugineda ka igamisele. BES § 819 kohaselt toimub omandamine igamisega juhul, kui valdaja on asja seadusega sätestatud aja jooksul vallanud nagu omanik (vallanud, kasutanud, käsutanud). BES § 854 kohaselt toimus vallasasja omandamine igamisega muuhulgas Liivimaal ja Eestimaal (sh Tartus) siis, kui asi oli isiku valduses olnud vähemalt 1 aasta (eeldusel, et isik oli asja heauskselt vallanud kui omanik). XX X sai kogu vaidlusaluse vara XX X , kes lahkus Eestist 1939. aasta oktoobri keskel või oktoobrikuu teisel poolel. Kostjatele teadaolevalt sai XX X Vara (kindlasti v.a. 2 portreemaali) oma vennanaiselt XXX. XX Xoli vara heauskne valdaja ja omandas vara igamisega. Kui võtta aluseks XX X ümberasumine Eestist Saksamaale 1939 oktoobris, siis Vara läks XX X valdusesse koheselt X lahkumisel (kostjate arvates aga kohe ka omandisse, sest seda oli kostjatele XX X ise oma eluajal rääkinud) ning XX X omandas vara igamisega tingliku kuupäevaga 01.11.1940, so ajal mil Eesti kehtis BES (BES kehtis kuni 01.09.1944, v.a ajal, mil kehtis Vene NFSB tsiviilkoodeks arvates 01.01.1941 kuni Saksa okupatsioonini alguseni). BES § 854 kohaselt tekib vallasomand igamisega, kui isik valdab asja heauskselt ja katkematult 1 aasta jooksul. Igamise puhul ei ole oluline, kas vallasasi on isiku otseses või kaudses valduses. Oluline on valduse katkematus ja vaidlustest puutumatus. Vara oli XX X otseses valduses. Tulenevalt sellest, et kirjeldatud aastatest ei ole säilinud muid dokumente, mis tõendaksid vaidlusaluse vara omandamist XX X ja/või XX X poolt, ning et seda tõendavaid võimalikke tunnistajaid ei ole enam elavate kirjas, siis tuginevad kostjad ka igamise instituudile. Kuna XX X puhul olid igamisega omandamise tingimused igal juhul täidetud, siis muutus tema valdus omandiks hiljemalt 01.11.1940 ja ka hagi aegus nimetatud kuupäevast (igamise eeldusena nõutava tähtajalise kriteeriumi täitmisega kaasneb lühendatud hagi aegumine). Igamise 1 aastane tähtaeg oli nõuet lõpetav tähtaeg.

Vähemalt arvates 31.03.1944 kuni oma surmani 03.03.1998 oli vara XX X valduses ja pärast seda kuni tänaseni kostja XXX kui XX X üldõigusjärglase omandis. Kostja heausklikkust eeldatakse. Heaks usuks loetakse seda kui isik on igamisaja jooksul arvamusel, et ta on õiguspärane valdaja (kaudne või otsene). Valdaja saab lugeda pahauskseks vaid siis, kui valdaja teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda või et kellelgi teisel on parem õigus asjale kui temal. Ükski hageja õiguseellastest kui väidetav omanik ei olnud Vara vastu huvi tundnud ning Vara ei olnud läinud hageja õiguseellase valdusest välja tema tahte vastaselt. Vastupidist, sh iga ja pahatahtlikkust peab hageja tõendama, mitte oletama seda, mida tema surnud esivanemad mõtlesid või väidetavalt soovisid teha. BES § 689 sätestas, et igasugune valdus loetakse seaduslikuks ja heauskseks, kuni pole tõendatud vastupidist. BES § 678 kohaselt loetakse valdus ebaseaduslikuks ja valeks kui valdus on saadud vägivaldselt või salaja selle isiku eest, kellelt oleks võinud oodata vastuväiteid. Hageja ei ole esitanud ühtegi väidet ega ka tõendit selle kohta, et XX X või XX X võtsid Vara valduse mõnelt hageja õiguseellaselt vägivaldselt või salaja. Hagi on vaieldamatult aegunud, ja ainuüksi sellest tulenevalt tuleks jätta hagi rahuldamata. Lisaks ei ole Hageja ka enda omandiõigust Vara suhtes tõendanud, mis samuti välistab hagi rahuldamise. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Vaidlust ei ole selle üle, et XXX on maalide „Mandoliinimängija“, „XX X portree“, Pr XX X portree autor ja vähemalt nimetatud maalide maalimise ajal oli autor antud maalide omanikuks. Maal „Mandoliinimängija pärineb 1851 aastast, maalid XX X portree ja XX X portree pärinevad vastavalt aastatest 1883 ja 1885. Vaidlust ei ole selle üle 31.03.1944 on allkirjastatud Tartu Kunstimuuseumi juhataja XX Xja XX Xpoolt „Tartu Kunstimuuseumi vastuvõtuakt nr 53“, mille kohaselt XX X andis 31.03.1944 Tartu Kunstimuuseumile tähtajatult kuni tagasinõudmiseni hoiule XXXmaalid „Mandoliinimängija“, „XX X portree“, Pr XX X portree“ ja kohvri XXXperekonna kirjade, fotode ja muu materjaliga (edasipidi vara) (I kd tlk13). Samuti ei ole vaidlust selle üle, et XX Xsuri 3. märtsil 1998 USA-s ja tema seadusjärgne pärija on XXX(I kd tlk 231-234). 25. mail 2011 arvati maalid Tartu Kunstimuuseumi muuseumikogust välja. 30. mail 2011 on Tartu Kunstimuuseumi aktiga 5 väljastatud kostjate esindajale vandeadvokaat XX-X ide perekonna kirjad, fotod ja muud materjalid vastavalt deposiitaktile nr 53 31.03.1944 (I kd tlk 23-39). Hageja leiab, et hageja on ja XX X i, kelle kirjavahetust, fotosid jmt materjale säilikud sisaldavad (XXX arhiiv) ja XXX , kes on eelnimetatud maalide autor, 5. põlvkonna otsejoones sugulane ja ta on omandi varale saanud pärimise teel. Hageja väidetel asjaolu, et XX X oli isikuks, kes deponeeris vaidlusaluse vara 31.03.1944 Tartu Kunstimuuseumile, ei tekita ega tõenda isiku omandiõigust varale. Kostjad on seisukohal, et 3 maali ja XXX arhiivi omanik oli 31.03.1944

Tartu Kunstimuuseumile hoiule andnud XXX. Kostjad leiavad, et Vara on kostja 1 omandis, kes päris vara XXX. Hageja esitas hagi kostjate vastu AÕS § 80 lg 1 alusel omandiõiguse tunnustamiseks XXX maalidele ”Mandoliinimängija”, ”XX X portree”, ”XX X portree” (edaspidi nimetatud koos maalid) ja XXX perekonnaarhiivile (so kirjad, fotod ja muu materjal, edaspidi nimetatud XXX arhiiv, maalid ja XXX arhiiv edaspidi koos nimetatud ka Vara) ja Vara väljanõudmiseks kostjate ebaseaduslikust valdusest enda valdusse. Seega on tegemist vindikatsioonihagiga.

saanud pärimise teel. Hageja tugineb väitele, et tema on maalide autori kunstnik XXX5. põlvkonna otsejoones sugulane ja XXX’le kuulunud vara on hageja omandanud pärimise teel. Nimelt hageja väidete kohaselt XX X , XXX X ja XX X(sündinud X ) võtsid vastu XXXi’lt ja XX X i pärandi, XX X võttis vastu XX X i, XX X i pärandi, XX X i pärandi. XX X võttis vastu XX X i pärandi ja XX X loovutas oma nõudeõiguse hagejale. Hageja on seisukohal, et XXX arhiivi omanik oli XX X(sündinud X ) ja arhiivi pärisid hageja vanaisa XX X ja vanatädi XXX, kellele läks XX surma järgselt üle ka valdus vaidlusalusele arhiivile. 11.12.1940 kohtuotsuse kohaselt on kohus tunnistanud 25.11.1939 surnud XXX pärijaks XX X lapsed XX X ja XXX(sündinud X ). Hageja leiab, et XX X oli nii XX X , XXX X kui ka XX X pärija, mistõttu ei ole oluline kellelt hageja neist kolmest konkreetselt vaidlusalused maalid päris, kuivõrd kõik kolm olid oma ema kunstnik Julia XXX pärandi osas üksteise suhtes kaaspärijad. XX X sai vaidlusaluste maalide kaaspärijaks pärast oma isa XX X surma järel 1922. Hageja on 07.05.2013 kohtuistungil kinnitanud, et 1944 oli Vara XX X valduses, enne seda oli Vara XXX valduses, XX X suri ja 1939 läks vara XX X valdusesse. Samas kohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt XX X lahkus Baltikumist enne esimest maailmasõda (so 1910-datel aastal). Seega ei saanud 1939 aastal olla vara XX X valduses. Kui lähtuda sellest, et nii XXX arhiiv kui 3 maali olid kuni XX X surmani 15.11.1939 XXX omandis ja valduses ja XX X päris nii XXXarhiivi kui 3 maali XX X siis pidi XX X hiljemalt 1940 teada saama, et väidetavalt tema omandis olev vara on kolmanda isiku valduses. Nõude aegumine algas sellisel juhul 1940 aastal. Vaidlust ei ole selle üle, et vara oli 31.03.1944 XX X valduses, kes Vara Vastuvõtuakti nr 53 alusel Vara Tartu Kunstimuuseumile hoiule, seega ei saanud 31.03.1944 olla vara XX X i valduses. Juhul kui nõustuda hageja väitega, et Vara omanik oli XX X , siis hiljemalt 31.03.1944 on XX X kaotanud valduse varale ja XX X il kui vara omanikul tekkis vara väljanõude õigus vara valdaja XXX vastu. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks hiljemalt 31.03.1944. VÕSRS § 9 lg 1 sätestab, et aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1.juulit 2002a. kehtinud seadus, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002.a. 31.03.1944. aastal oli vara XXX valduses. Nimetatud kuupäev jääb ajavahemikku, mil Eesti territooriumil kehtis arvates Saksa okupatsioonist kuni 07.09.1944 Balti Eraseadus (BES). BES-is oli sätestatud aegumise üldiseks tähtajaks 10 aastat ning aegumise algmomendiks loeti momenti, kui isikul tekkis õigus hagi esitamiseks. NSVL ÜNP seadlusega 06. novembrist 1940 lubati ajutiselt Eesti territooriumil kasutada Vene NFSV Tsiviilkoodeksit. Arvates 01.01.1941 kehtestati ENSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 31.12.1940 eelviidatud NSVL ÜNP seadluse alusel ja sellega kooskõlas) „VNFSV Tsiviilkoodeksi, VNFSV Abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi, VNFSV Tsiviilprotsessi koodeksi ja VNFSV Kriminaalprotsessi koodeksi kehtimapaneku kohta“ (edaspidi Seadlus). Arvates Saksa okupatsioonist kuni 07.09.1944 kehtis Eesti territooriumil BES. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 7.septembri 1944. a. määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis. Seega kaotas BES taas kehtivuse arvates 07.09.1944. Seega kuni 07.09.1944 oli hageja vanaisal XX X võimalus tugineda sättele, mis luges aegumistähtajaks 10 aastat arvates nõude sissenõutavaks muutumisest. Õigusakt pealkirjaga „Eesti NSV territooriumil kehtiv tsiviilkoodeks“ (edaspidi Tsiviilkoodeks) kehtestati arvates 01.01.1941, Saksa okupatsiooni aastatel ei kehtinud ja jõustati taas 07.09.1944. Tsiviilkoodeksi § 44 lõik (lause) 1 sätestas, et hagi esitamise õigus kustub seaduses sätestatud ettenähtud tähtaja jooksul; viimane lõik (lause) sätestas, et eraisikute endi vahel tekkivate vaidluste kohta kehtib kolmeaastane aegumistähtaeg, kui eriseaduses pole ette nähtud teisi aegumistähtaegu. Tsiviilkoodeks jõustus 01.01.1941, seega oleks VNFS Tsiviilkoodeksi järgi aegumistähtaeg

lõppenud juba 01.01.1944, kuid kuna Saksa okupatsiooni ajal kehtis taas BES, siis tuleb aegumist taas lugeda lähtudes BES ist ehk siis 10 aastat arvates hagi esitamise õiguse tekkimisest. 31.12.1940 Seadluse (jõust.01.01.1941) § 4 tulenes, et juhul kui aegumistähtaeg VNFSV Tsiviilkoodeksi järgi on lühem sellest aegumistähtajast, mis on määratud seniste seadustega, siis selle lühema aegumistähtaja jooks võib alata üksnes koodeksi jõustumise päevast. Arvates 07.09.1944 taas kehtima hakanud Tsiviilkoodeksi rakendussätete (so 31.12.1940 Seadluse) § 4 tulenevalt hakkas aegumine kulgema 07.09.1944 ja lõppes 3 aastat hiljem, so 07.09.1947. Tsiviilkoodeksi § 48 sätestas aegumise peatumise järgmiselt: Aegumise jooks peatub: 1) kui hagejal ei olnud vääramatu jõu tõttu võimalik esitada hagi ning kui see takistus tekkis aegumistähtaja viimase kuue kuu jooksul; 2) kohustuste kohta väljakuulutatud moratooriumi tõttu; 3) sõjaseisukorda viidud Punaarmee ja –laevastiku koosseisu suhtes – selle seisukorra ajaks. Vaidlus puudub selles, et 1944. aastal oli Vara XXX valduses. BES § 689 sätestas valdaja omandi eelduse. Lähtudes eeldusest, et Vara hoiuleandnud XX X omandit 31.03.1944 tuleb eeldada, siis hakkas aegumine kulgema 07.09.1944 (31.12.1940 Seadluse § 4) ja lõppes 07.09.1947. Hageja ei ole välja toonud ühtegi aegumise peatumise aluseks olevat asjaolu. Asjaolu, et perekond X arvas, et vara on II maailmas hävinud, ei peata hagi aegumise tähtaega. Seega oli XX X valduses oleva Varaga seotud võimaliku nõude aegumistähtaeg lõppenud juba 07.09.1947. Käesolev hagi on esitatud 2011 aastal, seega 64 aastat pärast aegumistähtaja lõppemist. Hageja väidab, et alles 1990-ndatel aastatel said X id teada, et Tartu Kunstimuuseumis on säilinud osa nende perekonna loost. Hagiavalduse kohaselt hageja perekond X sai alles 2010. aasta lõpus teada, et on olemas Vastuvõtuakt nr 53, ehk siis et vara oli säilinud ja üle antud muuseumisse hoiule. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt nimetatud kinnitused ei vasta tegelikele asjaoludele. Perekond X `de kontaktisiku hr X ja Tartu Kunstimuuseumi vahel aastatel 1966-69 peetud kirjavahetusest nähtub, et perekond X id, seega hageja õiguseellased olid teadlikud Vara säilimisest ja Vara asukohast juba 45 aastat enne hagi esitamist. Nimelt XXX 28.10.1966 kirjast hr dr X nähtub, et Tartu muuseumi valduses on 27 XXXtööd. Tartu muuseumi arhiivis on XXX kirjad oma sugulastele (II kd tlk 156-157). XXX 26.11.1966 kirjast pr nähtub, et hr XXX on esitanud küsimuse, mis aastatest pärinevad XXX kirjad; palunud kõigist neist kirjadest koopiaid; - teatanud, et kirjade sisu vastu tunneb huvi XX X ; teatanud, et prof. XX X i ja teiste XXX otseste järeltulijate valduses on suurem hulk maale ning et prof X peab oma vanaema loomingu nimistu täiendamist väga oluliseks (II kd 158162). XXX 20.01.1967 kirjas Dr XXX taas räägitakse XXX kirjadest, sellest, et prof. X i jaoks on lisatud nimistu Tartu muuseumis olemasolevatest XXX töödest (sh Mandoliinimängija, XXX portree aastast 1883 ja XXX portree aastast 1885) (II kt tlk 163167). Dr XXX 10.03.1967 kirjas XXX tänatakse pakkumise eest viia läbi kohapeal, so Tartu muuseumis, säilitatava XXX kirjaliku pärandi hindamine, teatatakse, et prof XX X suri X ning et tema pojad soovivad XXX kohta materjalide kogumist jätkata. (II kd tlk 168-170). Hr XXX 10.06.1969 kirjas XXX võetakse taas üles küsimus XXX kirjalikust pärandist (II kd tlk 171-173). Hr XXX 09.09.1969 kirjas taas käsitletakse XXX kirjalikku pärandit ehk täna vaidluse esemeks olevat kirjavahetust ja millest tuleneb veel kord kinnitus, et nimetatud pärandi vastu tunnevad huvi kunstniku järeltulijad (II kd tlk 174-175). Kohus leiab, et eelnimetud dokumentidega on tõendatud, et hageja õiguseellane XX X oli teadlik vaidlusaluse Vara asukohast Tartu Kunstimuuseumis juba vähemalt 28.10.1966. Asjaolu, kas XX X oli teadlik akti nr 53 kui sellise olemasolust või mitte, ei oma vaidluse eseme suhtes mingit tähendust.

Eesti territooriumil hakkas ENSV tsiviilkoodeks kehtima 01.01.1965. ENSV TsK § 81 sätestas, et hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kehtestatakse kolm aastat. Seega isegi juhul, kui lähtuda sellest, et hageja õiguseellased said väidetavalt teada vara asukohast ja olemasolust alles 28.10.1996, aegus nõue vara väidetavast ebaseaduslikust valduses väljanõudmises juba 28.10.1969. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja või tema õiguseellased oleksid soovinud Vara Tartu Kunstimuuseumist välja võtta või et seoses Nõukogude Liidu okupatsiooniga Eesti Vabariigi territooriumil oleks Vara Tartu Kunstimuuseumist väljavõtmine olnud neile keelatud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõue oli 1. juuliks 2002 aegunud ja TsÜS § 1555 lg 1 sätestatud 30 aastane aegumistähtaeg hageja nõudele ei kohaldu. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hageja nõue kostja kui ebaseadusliku valdaja vastu tekkis tal 2011.aastal kostjate poolt hoiulepingu lõpetamisega. TsÜS § 156 sätestab, et omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude või valduse kaitse nõude aegumist ei mõjuta asja valduse muutumine kui asi on õigusjärgluse tõttu sattunud teise isiku valdusesse. Nimelt on väljanõudeõigus suunatud mitte konkreetse isiku vastu isiklikult, vaid asja igakordse faktilise valdaja vastu. Kui valdaja annab valduse edasi kolmandale isikule või kaotab valduse, lõpeb tema vastu ka asjaõiguslik väljanõudeõigus. Uue valdaja vastu tekib sel juhal aga uus nõue, millele peaks kohaldama uut aegumistähtaega. Sätte alusel liidetakse valdajate valduse ajad aegumise mõttes, st aegumise jaoks käsitletakse seda sama katkematu valdusena. Valdaja korduva vahetumise puhul arvestatakse kõigi valduse aeg kokku. Sätet ei kohaldata kui valduse muutumine toimus muul viisil kui õigusjärglusega (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk 497-498). Dokumentaalselt on leidnud tõendamist, et Vara oli vähemalt arvates 31.03.1944 Tartu Kunstimuuseumile hoiule andmisest kuni surmani 03.03.1998 XX X valduses ning pärast seda läks vara kostja 1 XXX kui üldõigusjärglase valdusesse. Asjaolu, et kostja 1 XX X üldõigusjärglasena 2011. aastal otsustas lõpetada Tartu Kunstimuuseumiga sõlmitud hoiulepingu ja Vara Tartu Kunstimuuseumist välja võtta, ei tähenda, et hageja kui väidetav Vara omanik oleks kaotanud Vara suhtes valduse ja hageja nõue Vara suhtes omandiõiguse tunnustamiseks ja kostjate ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks oleks muutunud sissenõutavaks 2011. aastal. Kohus leiab, et kui hageja väidab, et tema on Vara omanik, siis omab tähendust küsimus valdaja omandi eeldusest 1944. aastal või siis 1940.aastal, mitte aga hoiulepingu lõpetamine või akti olemasolust teadasaamine. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue on aegunud ja tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Kuna hageja nõe on aegunud, siis kohus ei hinda hageja nõude põhjendatust ning selle kohta kohtule esitatud tõendeid ja kostja vastuväiteid. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neis lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.