M.A. hagi T.S. vastu pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamiseks või alternatiivselt pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks ja tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
27 855 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. novembri 2012.a osaotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
1. oktoober 2013
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): M.A. (IK: XXXXXXXX) volitatud esindaja Maia Ploom Vastustaja (kostja): T.S. (ka S. ; sünniaeg: XXXX jaanuar 1973) esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 5. novembri 2012.a osaotsus muutmata ja M.A. apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohus menetluskulud M.A. kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
kantud
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta
esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M.A. (hageja) esitas kohtusse hagi T.S. i (ka S. ; menetluses kostja) vastu pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamiseks või alternatiivselt pärandi vastuvõtmise avalduse tähtaja ennistamiseks ja 27 855 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja M.K. õde ja vend, kelle vanemad on surnud. M. K. oli abielus T. S. õiguseellase L.K. . M. ja L. K. kuulus abielu kestel soetatud ühisvarana korteriomand asukohaga Anne XXXXX, Tartu; kinnistu aadressil XXXXX Meegomäe küla, Võrumaa; sõiduauto VAZ 2103 (reg nr XXXXX); garaaž garaažiühistus asukohaga, Tartu linn ja hoius pangas (suurus avalduse esitamise ajal teadmata). Käesoleva aja turuväärtust arvestades oli nende vara väärtuseks 111 420 eurot. M. ja L. K. oli poeg A. K. , kes elas Venemaal Tšita linnas. M. K. suri 3. märtsil 2002 ning 2002. aasta aprillis teatati A. K. surmast. L. K. oli nii oma abikaasa kui ka poja ainupärija, samuti sai ta poole abielu kestel soetatud vara omanikuks. Hageja leidis pärast L. K. surma 2. aprillil 2011 A. K. surmatunnistuse. Selgus, et L. K. oli varjanud hageja eest oma poja surmatunnistust, millest nähtus, et tegelik A. K. surmaaeg ei ole teada ja kui ta 2002. aasta aprillis leiti, oli tema keha mumifitseerunud. Seega oli selge, et poeg suri enne isa. Täpsema A. K. surmaaja, milleks on jaanuar 2002, sai hageja teada talle 3. juunil 2011 saadetud meditsiinilisest surmatunnistusest. Seega ei ole A. K. M. K. pärija ning pärimisseaduse kohaselt on M. K. pärijateks tema õde (hageja) ja abikaasa L. K. . Teised M. K. õed-vennad on surnud. Keegi neist pärandit vastu ei võtnud. Seega päris M. K. pärandist 1⁄2 L. K. ja 1⁄2 hageja. L. K. andis vahetult pärast M. K. surma hagejale üle M. K. pärandvarana talle kuulunud puidu töötlemise riistad, metallitööriistad, puidust aluse, lusika, käekella, vääriskarbi, mahlapressi jms. Seega oli hageja pärandvara vastu võtnud. Hageja ei pöördunud koheselt pärast venna surma notari poole, kuna L. K. rääkis hagejale, et M. K. pärijateks on poeg A. ja tema ning tema omakorda on hiljem surnud A. K. pärija. Seega langes hageja L. K. poolse pettuse ohvriks. Samuti salgas L. K. M. K. pärandi vastuvõtmise avalduses hageja ja tema poja isikuandmeid. Oma tegevuse tulemusel sai L. K. kogu M. K. vara omanikuks. Sellega tekitas L. K. hagejale kui oma venna pärijale materiaalset kahju, mille suurus on avalduse esitamise ajal 27 855 eurot. Mõjuvaks põhjuseks oma venna pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks on asjaolu, et hageja sai oma õiguste olemasolust ja nende rikkumisest teada alles pärast L. K. surma, kuna viimane oli hageja eest varjanud oma poja A. K. surmaaega. Avalduse õigeaegse esitamata jätmise põhjustas hageja teadmatus, mille tingis L. K. pettus. Hageja esitas oma nõuded kostja kui L. K. pärija vastu.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata, kuna hagi on olulises osas tõendamata ning arusaamatu. Hagist ei nähtu ka hageja poolt dokumentide saamise aeg ja viis ning seetõttu ei saa kostja lugeda A. K. surmaaega tõendatuks. Hagis väidetakse, et L. K. varjas hageja eest A. K. surmatunnistust, kuid puudub selgitus, miks pidi L. K. surmatunnistuse hagejale esitama. Surmatunnistusest ei nähtunud, et A. K. oleks surnud enne isa, mistõttu ei saa L. K. tegevust
nimetada varjamiseks või pettuseks. L. K. poolt hagejale surmatunnistuse esitamata jätmine ei saa olla tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Antud juhul surid isa ja poeg lähestikku ning hagejal oli võimalik küsida surmatunnistust L. K. lt ning juhul, kui viimane oleks sellest keeldunud, tutvuda dokumentidega notari juures või teha järelepärimine juba 2002. aastal. Samuti jääb kostjale arusaamatuks väide, et sooviti vältida hageja osalemist M. K. pärimisprotsessis. L. K. ütles notarile hageja õige nime. Samuti puudub hagis põhjendus selle kohta, miks peaks hagejal olema õigus nõuda 1⁄2 M. K. pärandit ainsa teise järjekorra pärijana. Hageja väide kõigi M. K. õdede ja vendade surmast on tõendamata ning väite tõendatuse korral võiksid pärimisõigust taotleda ka M. K. õdede ja vendade järeltulijad. M. K. pärandi vastuvõtmine hageja poolt ei ole tõendatud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et hageja sai endale pärast venna surma tema asju, kuid ei L. K. ega hageja ise ei lugenud hagejat seetõttu pärijaks. Vastasel korral pidanuks koheselt kerkima küsimus ülejäänud pärandvara jagamisest. L. K. andis hagejale lihtsalt mälestuseks vennale kuulunud asju. Asjade üleandmise ajal ei olnud kellelegi kindlalt teada, et M. K. poeg on surnud. Ei ole võimalik esitada tahteavaldust enda meelest elus oleva isiku asemel vara pärimiseks. Asjade üleandmine toimus mitu kuud enne notari poolt tähtaja määramist. Kuigi hagejale saadeti vastav kiri, ei pöördunud ta notari poole pärandvara vastuvõtmiseks. Hageja ei ole esitanud pärandvara väärtuse kohta ühtegi tõendit. Kostja hinnangul on pärandvaraks korter, kinnistu ja sõiduauto VAZ 2103, kuna ülejäänud hagis märgitud väidetava pärandvara koosseisu kohta tõendid puuduvad. Antud juhul ei saa müügikuulutusega tõendada konkreetse vara väärtust, kuna ei ole teada, kas tegemist on võrreldava varaga. Kui hageja saaks pärandvara kaasomanikuks, tekiks tal kehtiva pärimisseaduse alusel õigus pärandvara jagamiseks alles pärast kõigi pärijate väljaselgitamist. Seega on käesoleval ajal rahalise nõude esitamine välistatud. Pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse kohaselt ei saa pärandit vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. Kuivõrd käesolevaks ajaks on pärandi avanemisest möödunud enam kui 10 aastat ning kostjale teadaolevalt ei ole hageja vastavat avaldust esitanud, siis ei ole hagejal enam võimalik pärandit vastu võtta.
3.Hageja esitas 24. septembri 2012 istungil kohtule taotluse osaotsuse tegemiseks. Hageja taotles, et kohus tuvastaks asjaolu, et hageja on oma venna M. K. vara pärijaks 1⁄2 pärandvara osas ja et hageja on pärandvara vastu võtnud või alternatiivselt ennistaks hagejale avalduse esitamise tähtaja oma venna M. K. pärandi vastuvõtmiseks. Kostja nõustus esitatud taotlusega.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 5. novembri 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud M. A. kanda. Kohus vabastas M. A. riigilõivu summas 2576,02 eurot riigituludesse tasumise kohustusest Otsuse põhjendustes märkis kohus, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: hageja M. A. ja M. K. olid õde ja vend; M. K. oli abielus L. K. ga ja neil oli ühine poeg A. K. , kes ei olnud abielus ja kellel ei olnud lapsi; M. K. suri 3. märtsil 2002 testamenti tegemata ja pärimislepingut sõlmimata ning tema üleelanud abikaasa L. K. esitas 21. augustil 2002 notarile avalduse oma abikaasa pärandi vastuvõtmiseks. Kehtiva pärimisseaduse (PärS) § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt avanes M. K. pärand 3. märtsil 2002. PärS § 180 esimese lause alusel
tuleb kohaldada 15. mail 1996 vastu võetud pärimisseaduse 3. märtsil 2002 kehtinud redaktsiooni. PärS § 12 lg 2 ja § 14 lg 1 kohaselt on hageja oma venna M. K. seadusjärgseks pärijaks L. K. kõrval juhul, kui M. K. surma ajal ei olnud elus tema poega A. K. t. 23. aprilli 2002 arstlikult surmatunnistuselt ja 23. aprilli 2002 riiklikult surmatunnistuselt nähtub, et A. K. surmaajaks on märgitud aasta 2002, seejuures kuud ja kuupäeva märkimata. Arstliku surmatunnistuse kohaselt ei ole A. K. surma põhjust määratud organite ja kudede mädanemise ning mumifitseerumise tõttu. 3. juuni 2011 arstlikult surmatunnistuselt ja 29. septembri 2011 riiklikult surmatunnistuselt nähtub, et A. K. surmaajaks on märgitud 1. kuni 31. jaanuar 2002. Hilisema A. K. surmaaja täpsustamise on tinginud hageja pöördumine Vorkuta linna uurimisosakonna ja Komi Vabariigi Tervishoiuministeeriumi kohtuarstliku ekspertiisi büroo poole. Vastustes on järeldatud kohapeal A. K. surnukeha vaatlusel fikseeritud andmete ja surnukambris läbiviidud uurimisdokumentide põhjal, et A. K. suri 3-4 kuud enne tema avastamist 23. aprillil 2002. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et A. K. suri jaanuaris 2002, seega enne oma isa M. K. t, kes suri 3. märtsil 2002. Eeltoodust tuleneb, et hageja on koos L. K. ga M. K. pärija. M. K. pärandi avanemise ajal kehtis pärandvara vastuvõtusüsteem, kuid pärandi võis vastu võtta ka otsest pärandi vastuvõtuavaldust notarile esitamata. 24. septembri 2012 kohtuistungil antud tunnistajate N.K. , I.L. ja M.H. ütlustest nähtub, et tunnistajad olid nii M. K. matusel kui ka L. K. pool koosviibimisel, mis peeti M. K. mälestuseks 40 päeva pärast tema surma. Tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud A. K. t isa matusel ega mälestusüritusel. Koosviibimisel selgus, et A. K. t on otsitud, naabrite ja sugulaste kaudu, kuid uks oli lukus ja keegi seda ei avanud. Samuti ei võtnud A. K. telefoni. L. K. tundus murelik ja närvis sellest, et ta oma poja kohta midagi ei teadnud. Viimasel ajal oli vanematele tagasi tulnud ka nende poolt A. K. saadetud raha, sest seda ei olnud vastu võetud. Nii M. K. matusel kui hilisemal koosviibimisel viibis ka hageja. Kui kõik hakkasid juba ära minema, siis andis L. K. koosviibijatele mälestuseks üle M. K. kuulunud esemeid. Hageja sai kotikese, kus sees olid ise tehtud puust esemed ja tööriistad, millega neid asju tehti, ning käekell. Tunnistaja N. K. ja I. L. ütluste kohaselt oli hageja L. K. ga rääkinud sellest, et kas temal midagi venna järelt pärida on, kuid L. K. vastuse järgi pidi kõik minema temale ja pojale. Tunnistajate väitel rõõmustas hageja saadud asjade üle, öeldes, et tal on hea meel, et ta midagigi vennalt päranduseks sai. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodud tunnistajate ütlustest, et hageja ei saanud oma venna mälestuseks peetud koosviibimisel võtta venna asju vastu tahtega võtta vastu pärandvara, kuivõrd kellelegi ei olnud sellel ajal teada, kas A. K. on elus või mitte. Seega polnud teada ka asjaolu, et A. K. oli surnud enne oma isa, mistõttu oli ka hageja õigustatud pärima. Kohtu arvates on L. K. poolt oma abikaasa mälestusüritusel asjade jagamisel kinke iseloom. Tunnistaja M. H. ütlustest nähtuvalt ei antud asju mitte ainult hagejale, vaid ka teistele lähedastele ja tuttavatele. Tunnistajate ütlustest tuleneb veel, et L. K. ise pidas oma abikaasa pärijaks sellel ajal nii ennast kui ka poega A. K. t. Seetõttu ei lugenud kohus hagejat oma venna pärandiosa vastuvõtnuks. Kohus leidis, et hageja poolt kohtule esitatud alternatiivne nõue pärandvara vastuvõtmise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd tähtaeg ei ole lastud mööda mõjuval põhjusel. Tunnistajate ütlustest nähtub, et hageja viibis samuti M. K. mälestuseks peetaval koosviibimisel. Seega oli hageja teadlik sellest, et A. K. ga võib olla midagi juhtunud. Nimetatud koosviibimise ajal vastas tõele L. K. poolt räägitu, et tema ja A. K. olid ainukestena M. K. seadusjärgseteks pärijateks. Et A. K. on surnud, selgus alles 23. aprillil 2002. Asja materjalidest nähtub, et L. K. esitas 21. augustil 2002 notarile avalduse oma abikaasa M. K. pärandi vastuvõtmiseks. Seejuures ei varjanud L. K. , et temale teadaolevalt on elus vaid pärandaja õde M. A. , kellel on ka poeg. L. K. esitas notarile oma poja A. K. riikliku surmatunnistuse, kus on surmaajaks märgitud vaid aasta 2002. Notar saatis
28.augustil 2002 hagejale teatise M. K. pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks, määrates tähtajaks hiljemalt 21. november 2002 ja hoiatades hagejat, et pärast nimetatud tähtpäeva lahendatakse pärimisasi notarile esitatud avalduste alusel. 5. septembril 2002 avaldati pärimisteade ka väljaandes Ametlikud Teadaanded. Seega ajal, kui L. K. avaldas tunnistaja L. P. (septembri alguspäevadel aastal 2002), et tegelikult on selgunud, et tema poeg suri enne abikaasat, oli notar kutsunud hagejat pärandi vastuvõtmiseks avaldust esitama. Eeltoodust tuleneb, et hagejal oli olemas kogu vajalik informatsioon ja et notar pidas hagejat pärima õigustatud isikuks, kuid hageja ise ei teinud ühtegi vajalikku sammu, jättes sellega oma õigused kasutamata. Kuivõrd kohus jättis osaotsusega rahuldamata hageja nõude pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamiseks ja alternatiivnõude pärandvara vastuvõtmise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks, puudub vajadus pärandavara koosseisu ja maksumuse kindlakstegemiseks, mistõttu ei jätkanud kohus antud tsiviilasja menetlust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M. A. esitas Tartu Maakohtu 5. novembri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja tuvastamist, et hageja on pärandi vastu võtnud või alternatiivselt pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Apellant ei vaidlusta kohtuotsust osas, kus kohus on tuvastanud, et hageja on koos L. K. ga M. K. pärija. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-141-03 p-st 23 tulenevalt asja lahendamisel oluline hageja tahe pärandvara pärijana vallata, subjektiivne külg. L. K. küll väitis, et hageja venna pärijaks on tema ja nende poeg, kuid andis siiski osa pärandvarast hagejale ja hageja võttis vara pärijana vastu. Ei saa oodata, et hageja ca 75-aastase vähese haridusega inimesena oskas pärimisseaduse nüanssides orienteeruda. Tema võttis esemed venna pärijana vastu. Seda tõendavad ka tunnistajate ütlused: a) tunnistaja N. K. ütlused: „Mälestati 40 päeva möödumist, siis anti M. A. kott, et see on sulle pärandiks ja mälestuseks midagi vennalt. M. A. ütles sellepeale, et hea, et midagigi päranduseks sai.“; b) tunnistaja M. H. ütlused: „Olime 40 päeva mälestuse tähistamisele .... L. K. andis selle koti M. A. le. Seal olid mingid esemed. Ütles, et see on sulle päranduseks“; c) tunnistaja I. L. ütlused: „Pärast seda, kui M. K. oli surnud, tehti 40 päeva mälestamispäev ... Kui kõik hakkasid juba laiali minema, siis L. K. tõi teisest toast välja koti, andis selle A. , et see on sulle venna mälestuseks ja pärandiks. M. A. ütles sellepeale, et sain vähemalt midagigi päranduseks.“ 2) on ekslik kohtu väide, et hageja oli venna surma mälestuspäeval teadlik, et A. K. ga võis olla midagi juhtunud. Eelmise nõude käsitlemisel leidis kohus, et hageja ei saanud oma venna mälestuseks peetud koosviibimisel võtta venna asju vastu tahtega võtta vastu pärandvara, kuivõrd kellelegi ei olnud sellel ajal teada, kas A. K. on elus või mitte, kuid hiljem kohus leidis, et hageja pidi olema teadlik, et vennapoeg on surnud; 3) ei saanud hageja vennapoja surmast kuidagi teadlik olla, sest pärast pärandi vastuvõtmist 2002. aasta mais väitis L. K. talle, et poeg suri pärast isa ja tema on ainus pärija. Seega langes hageja L. K. poolse pettuse ohvriks. Seda tõendavad tunnistajate ütlused: a) tunnistaja N. K. ütlused: „Võtsime kaasa õpetaja ja kolleegi, läksime M. A. juurde, rääkisime sellest ja seal L. K. avaldas seda, et poeg suri aprillis, surma põhjus pole teada ja et
nüüd olen matnud mehe ja poja. L. K. oli õetütar A. . ...... A. rääkis seda, et tema oli see, kes mattis ära A. K. . Poeg suri kuskil talvel, sest kui uks avati, siis ei olnud enam lõhnagi. Sugulane rääkis, et kohe kui ta oli nende poja leidnud, siis oli helistanud kohe L. K. ja rääkinud sellest talle ..... M. A. küsis L.K. lt, et kas temal on õigust saada midagi peale venna surma. Talle öeldi et ei, et kõik läheb temale“; b) tunnistaja L. P. ütlused: „2002.a septembrist teatas L. K. mulle, et tegelikult suri tema poeg varem, kui tema mees. Ja siis ta ütles, et mul suri poeg ja siis suri mees. Peale seda ütles, see jäägu meievahele, et tegelikult suri ennem poeg ja alles siis mees. Mina ei pööranud sellele tähelepanu. Matustel kolleegid rääkisid mingisugusest pärandist ja mulle meenus, miks ta rääkis, et see jäägu meie vahele.“ 4) L. K. poolse tahtliku ja teadliku andmete varjamise tõttu ei teadnud notar hageja ja tema poja elukohta, poja nime muudatust ning ei saanud seetõttu hagejale ja tema pojale saata teadet pärandi vastuvõtmiseks. Tunnistajad kinnitasid, ei käisid koos L. K. ga hageja pool. Järelikult teadis L. K. väga hästi, kus hageja elab ja notarile esitatud andmed olid vale. L. K. varjas ka hageja poja elukohta ja perekonnanime muutust. Hageja pojanaine ja L. K. töötasid koos ühes koolis (Tartu Abikool) õpetajatena ning L. K. teadis, et hageja pojanaine ja poeg muutsid oma perekonnanime; 5) väidab kohus, et notar saatis hagejale teatise M. K. pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks, määrates selleks tähtaja ja avaldas pärimisteate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Notari toimikus on küll nimetatud teatis, kuid puuduvad andmed kirja hagejale saatmise kohta ja kirjas näidatud aadressiks on Kastani XXXX. Tegelikkuses elas hageja Kastani 4-6. Hageja kinnitab, et ei tea teatest midagi. Samuti ei saa hagejalt kui eakalt inimeselt oodata, et ta loeks elektrooniliselt ilmuvat väljaannet Ametlikud Teadaanded. Notar ei kontrollinud, kas hageja sai teate kätte; 6) pidas hageja aastaid venda ülal, kui vend kõrgharidust omandas. Tänu haridusele tekkis vennal võimalus hästi teenida. Õel oma vähese hariduse tõttu see võimalus puudus. Vend lubas õde materiaalselt toetada, kui õde vanaks jääb. Nüüd on õde vana, vajab pidavat hooldamist. Poeg ei saa seda töö kõrvalt teha ning hagejal oleks vaja palgata endale hooldaja. Endal tal raha selleks ei jätku. Ainult hagi rahuldamise korral tal see võimalus tekiks. Seega oleks igati õigustatud, kui õde venna varast osa endale saaks, eriti arvestades seda, et vennal ei ole alanejaid sugulasi.
5.T. S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on õige kohtu seisukoht, et hageja ei saanud võtta venna asju vastu tahtega võtta vastu pärandvara. Apellant nõustub kohtu seisukohaga, et asjade vastuvõtmise ajal ta ei saanud väljendada tahet asuda pärima. Apellant ei soovinud üheksa aasta jooksul oma väidetavaid õigusi kasutada ning väidab ka ise, et sai neist n.ö õigustest teada alles pärast L. K. surma. Pärandi vastuvõtmise seisukohast on oluline nii pärija tahe pärandvara vastu võtta kui ka selle tahte väljendamine. Apellant ei ole kogu menetluse jooksul, sh apellatsioonkaebuses, esitanud mingeid väiteid ega tõendeid vastava tahte väljendamise kohta 2) ei ole pärandi vastuvõtmise tähtaeg mööda lastud mõjuval põhjusel ning tähtaja ennistamata jätmine maakohtu poolt oli õige. Kohus leidis tõendeid analüüsides põhjendatult, et hageja oli teadlik asjaolust, et A. K. ga võib olla midagi juhtunud. Apellatsioonkaebuse väide, et L. K. varjas notari ees hageja ja tema poja elukohta ning oma poja A. K. surmaaega, jääb arusaamatuks. L. K. teatas notarile, et ei tea nende isikute täpset elukohta, kuid nimetas nende nimed. Elukoha asukoha ja aadressi teadmine on tihti erinevad asjad. Sageli on teada,
kuidas kuhugi minna, kuid mitte täpne aadress. Seega ei nähtu siit kuidagi kellegi tahtlikku eksitamist. Samuti on notar (ilmselt Rahvastikuregistrist) aadressi leidnud ning apellandile kirja saatnud. Poja elukoha teatamise asjakohasus jääb arusaamatuks. Teadaolevalt ei ole poeg hagi esitanud ning apellant ei ole esile toonud, mismoodi poja elukoha väidetav teatamata jätmine tema õiguste teostamist mõjutas; 3) sai notarile esitada vaid olemasoleva dokumendi. L. K. ei saanud notarile avalduse esitamisel teada poja surmaaega, mis selgus aastal 2011; 4) on uus väide poja nimemuutmise kohta. Väide on ka tõendamata ja seda ei saa seetõttu sisuliselt kommenteerida; 5) on tõendamata ja varem esitamata ka väide väidetava tegeliku aadressi kohta (Kastani 4-6 vs Kastani XXXX). Isegi kui see oleks õige, tundub uskumatu, et naaber ei osundanud õiget aadressi; 6) ei ole apellant põhjendanud, millest tulenes apellatsioonkaebuses väidetud L. K. kohustus apellanti poja surmaajast teavitada. L. K. ei ole apellanti eksimusse viinud. Apellandil oli olemas kogu vajalik informatsioon selleks, et õigeaegselt esitada avaldus venna pärandi vastuvõtmiseks või taotleda tähtaja ennistamist märgatavalt varem; 7) ei saa pärandi vastuvõtmise tähtaega ennistada ka põhjusel, et pärandi vastuvõtmiseks ette nähtud maksimaalne tähtaeg on möödas ning apellant ei ole esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, samuti kohtu põhjendustega seaduse kohaldamisel, ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-141-03 p 23 kohaselt oli kuni 31.12.2008.a kehtinud PärS § 117 lg 3 mõttes pärandi vastuvõtmiseks n-ö tegudega, s.o pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama asumisega, määrava tähendusega pärija tahe vallata pärandvara just nimelt pärijana. Oluline on seega, et isik oleks pärandvara või selle osa valdama asudes pidanud ennast pärandaja järel pärima õigustatud isikuks ning ka käitunud sellele vastavalt, s.o pärijana. Apellandi poolt esitatud väited ja viidatud tõendid (tunnistajate ütlused) ei võimalda kohtu arvates jõuda järeldusele, et M. A. 40 päeva mälestuskoosviibimisel L. K. poolt üle antud mälestusesemeid vastu võttes pidas M. A. (apellant) ennast oma venna M. K. pärijaks pärimisseaduse mõttes ning ka käitus sellena.
8.Asjaolu, et tunnistajate kokkulangevate ütluste kohaselt andis L. K. M. A. koti vennale kuulunud esemetega „mälestuseks ja pärandiks“ ning M. A. avaldas seepeale rahulolu, et „midagigi päranduseks sai“, ei anna alust asuda seisukohale, et M. A. oleks ennast pidanud M. K. pärijaks koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja ka võimalike kohustustega. Ringkonnakohus on seisukohal, et tavakeelekasutuses ei viita ainuüksi sõnade „pärand“ või
„pärandus“ kasutamine piisava selgusega tahtele anda üle ja võtta vastu osa pärandvarast kehtinud PärS § 117 lg 3 mõttes, mis oleks aluseks isikul pärija staatuse tekkimisele. Hageja vanus ega hariduslik tase ei anna alust jätta tema suhtes kohaldamata eeldust, et tema pärandi vastuvõtnuks lugemiseks tuli tal pärandvara osa võtta vastu tahtega asuda vara valdama kui M. K. pärija. Selle tahte olemasolu esemete vastuvõtmise aja seisuga ega ka sellekohast käitumist ei ole apellant tõendanud.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt ei olnud mälestusesemete üleandmise aja seisuga teada, et A. K. oli surnud enne oma isa M. K. t ning apellandil puudus alus pidada ennast selle aja seisuga M. K. pärijaks. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et L. K. poolt oma abikaasa mälestuseks peetud koosviibimisel asjade jagamisel oli kinke iseloom, arvestades mh ka seda, et tunnistajate ütluste kohaselt anti mälestusesemeid peale hageja ka teistele lähedastele ja tuttavatele. Hageja (apellant) on ise menetluses tuginenud asjaolule, et vennapoeg A. K. surma tegelikust ajast sai ta teada alles pärast L. K. surma. Samuti on hageja menetluses avaldanud, et ta ei pöördunud pärast venna surma koheselt notari poole seetõttu, et M. K. pärijateks oli sel ajal teada olnud andmetel alust pidada leske L. K. t ja poega A. K. t. See viitab asjaolule, et mälestusesemeid vastu võttes ei pidanud M. A. ennast M. K. pärijaks, kuna temale teadaolevalt olid pärima õigustatud L. K. ja A. K. . Asjaolu, et hagejale sai hiljem teatavaks, et A. K. oli surnud enne M. K. t, millest tulenevalt olid M. K. pärijateks seaduse kohaselt lesk L. K. ja õde M. A. , ei anna alust tagantjärele ümber hinnata apellandi tahet mälestusesemete vastuvõtmise hetke seisuga ega kvalifitseerida seda tagantjärele tahtena asuda valdama osa pärandvarast. Eeltoodust lähtuvalt jättis maakohus õigesti rahuldamata hageja (apellandi) nõude tuvastamaks, et mälestusesemete vastuvõtmisega oli apellant asunud valdama osa M. K. pärandvarast kehtinud PärS § 117 lg 3 mõttes.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti rahuldamata ka hageja alternatiivse taotluse ennistada avalduse esitamise tähtaeg oma venna M. K. pärandi vastuvõtmiseks. Maakohus on oma otsuse põhjendustes viidanud, et M. K. mälestuseks peetud koosviibimisel räägiti sellest, et A. K. ga võib olla midagi juhtunud, kuna L. K. ei olnud temaga kontakti saanud ja ta ei tulnud ka isa matustele ega mälestusüritusele. Eeltoodu omab tähendust selles kontekstis, kas M. A. , olles teadlik M. K. pärimismenetluse algatamisest, oleks võinud pöörduda notari poole pärandi vastuvõtmise avaldusega isegi vaatamata sellele, et teada ei olnud A. K. surma täpne aeg. Ringkonnakohtu arvates ei saa võimalikele kahtlustele, et A. K. ga võis juba mälestusürituse toimumise ajaks olla midagi juhtunud, omistada asjas iseseisvat tähendust. Siiski on põhjendatud maakohtu mõttekäik, mille kohaselt juhul, kui M. A. pidas ennast venna pärijaks, olnuks tal võimalik esitada notarile avaldus pärandi vastuvõtmiseks ka ilma, et A. K. surma aja kohta oleks olnud täpseid andmeid. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et A. K. surma aeg tehti kuuajalise täpsusega kindlaks alles pärast L. K. surma (aprillis 2011) apellandi järelepärimise alusel. L. K. ei olnud oma eluajal kohustust taotleda Venemaa ametiasutustelt täpsemaid andmeid poja A. K. surma asjaolude kohta ega teha neid M. A. teatavaks. L. K. käsutuses olnud A. K. surmatunnistuse kohaselt oli surma ajaks märgitud üksnes 2002. aasta ning L. K. oli võimalik sellest ka lähtuda. Muuhulgas on L. K. esitanud notarile 17.10.2002.a avalduse (t I kd lk 157), milles kinnitab, et temale teadaolevalt suri A. K. pärast M. K. ’t, mida tõendab 23.04.2002.a Venemaal välja antud A. K. surmatunnistus.
11.Pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise aluseks ei ole asjaolu, et hageja (apellandi) arvates püüdis L. K. varjata notari eest M. A. kui võimaliku pärija olemasolu või raskendada temaga kontakti saamist. Ringkonnakohtu arvates ei ole apellandi sellekohased väited põhjendatud. Maakohus on oma otsuses põhjendatult märkinud ja toimikus olevatest M. K. pärimisdokumentidest (t I kd lk 155) nähtub, et L. K. on notarile avaldanud pärandaja õe M. A. nime ja elukoha – Kastani tn, nimetades ka arvatava maja numbri (4). Seega ei varjanud L. K. võimalike kaaspärijate andmeid ning talle ei ole alust ette heita ebatäpsete andmete esitamist. Pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise aluseks ei ole ka see asjaolu, et pärimistoimikus puuduvad andmed notari poolt 28. augusti 2002.a teatise nr 1967 (t I kd lk 111) M. A. kättetoimetamise kohta. Õigusaktidest ei tulenenud notari kohustust toimetada teatis apellandile kätte tähitult vm kättesaamise tõendamist võimaldaval viisil. Selles osas kuulus kohaldamisele Justiitsministri 25.01.2002.a määrus nr 4 „Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord ja pärimisregistri kannete vorm,“ mille § 6 lg 1 kohaselt tuli notaril saata pärima õigustatud isikutele teade pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise tähtaja kohta. Lg 3 kohaselt, kui pärima õigustatud isikute või nende elukoha kohta puuduvad usaldusväärsed andmed, tuli notaril avaldada tähtaja määramise kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Ringkonnakohtu arvates tuleneb eeltoodust, et pärandi vastuvõtmise tähtaja järgimise riisikot kannab eelkõige see isik ise, kes peab ennast õigustatuks pärima.
12.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et apellant (hageja) ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema elukohaks 2002.a oli Kastani tn 4-6 ja mitte Kastani tn XXXX, milline aadress on märgitud notari 28. augusti 2002.a teatisele. Eelnevat arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et hageja ei ole põhistanud notari teatise mittesaamist ega asjaolu, et ta ei olnud pärandi vastuvõtmiseks määratud tähtajast teadlik, samuti, et tal oleks olnud tahe notari poolt määratud tähtaja jooksul (s.o hiljemalt 21.11.2002) pärand vastu võtta. Kolleegiumi arvates tuleneb käesoleva asja materjalidest, et 2002.a novembri seisuga ei pidanud M. A. ennast õigustatuks oma venna M. K. pärijana pärandit vastu võtma. Maakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole ühtlasi väited selle koha, et apellant pidas venda nooruspõlves üleval, kuid käesolevaks ajaks on apellant ise muutunud abi vajavaks isikuks.
13.Eeltoodust lähtudes jättis maakohus õigesti rahuldamata M. A. nõuetes T. S. vastu pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamiseks ja alternatiivselt pärandvara vastuvõtmise avalduse tähtaja ennistamiseks.
14.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.