Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

S e l g i t u s e d:

2(19)

Hageja nõue BLRT Laevaehitus OÜ (BLRT) (pankrotis) pankrotihaldur Ene Ahas esitas 21. novembril 2011. a. Harju Maakohtule hagi Vakaru Baltijos Laivu Statykla UAB vastu rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks ning 2.500.000 euro väljamõistmiseks pankrotivarasse. Alternatiivselt palus hageja lugeda Vakaru Laivu Statykla UAB võlgniku lähikondseks pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg. 3 alusel. BLRT võitis 2006. a. Ålands Landskapsregeringi (Ahvenamaa valitsus) korraldatud hankekonkursi uue parvlaeva ehitamiseks (M/S Skarven), mis veaks reisijaid ja sõidukeid ning sobiks Ahvenamaa saarestikus sõitmiseks, ning sõlmis tellijaga 22. veebruaril 2007. a. laevaehituslepingu. Lepingu tingimuste kohaselt pidi parvlaev valmima hiljemalt

3(19)

Hageja taotleb BLRT 13. oktoobril 2009. a. toimunud rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras PankrS § 109 lg. 1 ja § 113 lg. 1 p. 3 alusel, kuivõrd kostjat saab lugeda BLRT lähikondseks. See asjaolu nähtub BLRT 2008. a. majandusaasta aruandest, kus põhitegevusena näidatud parvlaeva „Skarven“ ehitus (müügitulu 124.372.620 krooni) on raamatupidamislikult kajastatud real „tehingud seotud osapooltega“. Samuti on kostjat seotud osapoolena nimeliselt näidatud aruannetes. Teiseks kinnitab ühise majandusliku huvi olemasolu võlgniku ja kostja vahel BLRT Grupp AS-i enese käsitlus, mida on väljendatud kontserni tegevust kajastavas perioodiliselt väljaantavas sisemises ajalehes „Teataja.“ Nii on, näiteks, oktoobris 2009. a. avaldatud artikkel parvlaev „Skarven“ valmimise kohta Leedus Vakaru Laivu Statykla tehases, s. t. kostja juures. Samast artiklist nähtub, et projekti teostamise kallal töötas rohkem kui 30 alltöövõtjat ja üle 150 inimese. Oluline on, et kontsern BLRT Grupp AS ise käsitleb kõiki oma tütarettevõtjate tegevusi ühtse grupisisese tegevusena. Parvlaeva „Skarven“ ehitamist kui üldist grupi laevaehitusega seonduvat suurprojekti on mainitud BLRT Grupp AS 2007. – 2008. a. aastaraamatus. Võlgniku sõnul täitis ta rahalise kohustuse oma võlausaldajale. Rahaline kohustus täideti 13. oktoobril 2009. a., s. o. kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist

4(19)

Ernst&Young Baltics AS-i järeldusotsusest ja BLRT 2008. a. majandusaasta aruandest ilmneb kostja teadlikkus. Alands Lanskapsregeringiga sõlmitud lepingu tingimused näevad ette trahve ja sanktsioone ning audiitoritele ei esitatud piisavalt tõendeid tõendamaks, et praami tellija neid ei esita, nõuete esitamine võib aga oluliselt mõjutada kogu projekti kasumlikkust ja seega ka ettevõtte aruandeaasta kasumit ning finantsseisundit. Järeldusotsus on koostatud

5(19)

BLRT maksejõuetuse põhjustel ei ole hagi lahendamise seisukohast tähtsust. Leppetrahvi nõude kohta on vahekohtu jõustunud otsus. Lepingupooled ei ole 25. septembril 2009. a. sõlminud mingeid poolte vastutust välistavaid kokkuleppeid ning taolisi väiteid ei pidanud veenvaks ka vahekohus, tõendeid taolise kokkuleppe kohta ei ole kostja esitanud. Kostja pole esitanud ainsatki tõendit, mis kinnitaks, et BLRT kaotas vahekohtu menetluse avalikuks saamise tõttu tellimusi ja kogu oma turuosa, mille tulemusena seiskus BLRT majandustegevus. Kostja ei ole ära näidanud, milline oli BLRT turuosa, mille kadumises ta hageja võlausaldajale etteheiteid teeb. Võlgniku likvideerimisaruandes ei viidata likvideerimise põhjustena vahekohtumenetlusele, vaid üksnes osanikud otsustusele. Tagasivõitmise hagi lahendamisel ei oma tähtsust see, kas võlausaldaja oleks saanud teha oma nõudega tasaarvelduse võlgnikule maksmisele kuuluvate summadega. Võlausaldaja kaalus ka seda võimalust, kuid jõudis järeldusele, et lepingu kohaselt ei ole tal õigust omapoolset makset tegemata jätta isegi siis, kui tal on töövõtja vastu rahaline nõue – pooltevaheline leping ei näinud tasaarvelduse tegemise võimalust ette. Samale järeldusele jõudis ka vahekohus oma otsuses. Võlausaldaja juhindus kokkulepitud tingimustest, teostas lepingulise makse ja esitas oma nõude eraldi menetluses. Tähtsust ei ole ka sellel, kas võlausaldaja pööras täitmisele tema kasuks antud pangagarantii või mitte. Võlausaldaja selgituste kohaselt hõlmas pangagarantii vaid lepingu täitmisega seotud summasid, mitte võimalikke lisanõudeid (kahju, leppetrahv jms). Ka vahekohus jõudis järeldusele, et pangagarantii ei laienenud leppetrahvinõudele. Tagasivõitmise hagi esitamist pankrotihalduri poolt ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Pankrotimenetlusele eelnenud sündmused kogumis (iseäranis arvestades audiitori järeldusotsuses sisalduvat hoiatavat hinnangut) annavad alust arvata, et lepingu sõlminud võlgnik lootis võla tasumisest pääseda pankrotimenetluse raugemise läbi. Seda järeldust kinnitab muu hulgas kontserni majandustegevuse jätkuv kasv ning tegutsemine laevaehituse valdkonnas. BLRT Grupp AS-i tervikuna on 2010. a. peetud üheks Eesti väärtuslikumaks ettevõtteks ning nimetatu on ise avalikult teatanud, et investeerib 2011. a. ettevõttesse 67.000.000 eurot, mis ettevõtte juhi sõnul on peaaegu poole võrra rohkem kui 2010. a. teenitud kasum. Seega on ülimalt kasumlikult tegutseva suurkontserni ühe tütarettevõtte täielik varatus ja ootamatu pankrotistumine lühikese aja vältel indikatsiooniks, et tegu võib olla maksejõuetuse tahtliku põhjustamisega karistusseadustiku (KarS) § 384 tähenduses. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Ebaõige on hageja väide, nagu oleks vaidlusaluse toiminguga kahjustatud Ålands Landskapsregeringi või mõne muu võlausaldaja huve. BLRT sai makse eest laeva, mis omakorda Ålands Landskapsregeringile üle anti. Kuna laeva eest kostjale tasutud hind vastas üleantud laeva väärtusele, ei saanud võlausaldajate huvide kahjustumist toimuda. Makse tehti tavapärase majandustegevuse raames. Lisaks tuleb arvestada seda, et 2009. a. oli Ålands Landskapsregeringi kui laeva tellija peamiseks huviks, et tellitud laev antaks talle üle. Kui BLRT ei oleks kostjale makset teinud, ei oleks BLRT saanud Ålands Landskapsregeringile laeva üle anda. Kostja kui BLRT alltöövõtja oleks sellisel juhul esitanud BLRT vastu rahalise kohustuse täitmise nõude ning keeldunud laeva üleandmisest enne, kui raha on tasutud. Seega oleks kostjale rahalise makse tegemata jätmine võinud viia olukorrani, kus Ålands Landskapsregeringil oleks üldse jäänud tellitud laev kätte saamata. Tehes kostjale alltöövõtulepingu alusel makse, tagas BLRT, et tal oleks võimalik laev Ålands Landskapsregeringile üle anda. BLRT vastu leppetrahvi nõude esitamine ei tähendanud, et järgnevalt tehti makseid maksejõutuse olukorras. Makse tegemise ajal 13. oktoobril 2009. a. oli BLRT veendunud, et tema vastu esitatud leppetrahvinõue on alusetu. Vahekohtumenetluses vaidles BLRT

6(19)

leppetrahvinõudele vastu. BLRT maksejõuetuse põhjustas hageja poolt BLRT vastu leppetrahvinõude esitamine ja pooltevahelise vahekohtumenetluse avalikustamine. BLRT ja Ålands Landskapsregering sõlmisid 25. septembril 2009. a. kokkuleppe esitada laeva hilinemisega üleandmisest tekkinud nõuded ühiselt Novenco A/S vastu, kelle süü tõttu laeva üleandmine hilines. Ålands Landskapsregering rikkus seda kokkulepet ning algatas arbitraažimenetluse BLRT suhtes, nõudes temalt leppetrahvi, avalikustades ühtlasi vahekohtumenetluse. Kohustus hoida vahekohtumenetlus konfidentsiaalsena on üks rahvusvaheliselt tunnustatud vahekohtumenetluse üldpõhimõtteid ning Ålands Landskapsregering on seda rikkunud, põhjustades sellega BLRT-le kahju. Selle tagajärjel seiskus BLRT majandustegevus 2010. a. jooksul täielikult. Võlgnik ei pidanud 2009. a. arvestama leppetrahvi tasumise võimalusega ning sellest oma majandustegevuses lähtuma, m. h. jätma kostja suhtes oma rahalised kohustused täitmata. Tellija nõudis leppetrahvi, tulenevalt laeva hilinemisega üleandmisest, milleks võlgniku arvates puudus alus, sest laeva hilinemisega üleandmise oli põhjustanud vääramatu jõud. Võlgnik oli seisukohal, et pooled jõudsid 25. septembril 2009. a. Marienhamnis kokkuleppele, et tema vastu leppetrahvinõuet ei esitata, võimalikud kahjunõuded suunatakse laeva üleandmise hilinemise põhjustanud alltöövõtja Novenco S/A vastu. Ålands Landskapsregering teostas laeva üleandmisel võlgnikule kõik lepingujärgsed maksed ega tasaarvestanud oma väidetavat leppetrahvi nõuet võlgnikule laeva eest maksmisele kuuluvate summadega. Kõikide maksete tegemine andis samuti võlgnikule alust arvata, et Ålands Landskapsregering ei kavatse temalt leppetrahvi nõuda, see kujunes tulenevalt lepingu II punktist 8. Viidatud sätte kohaselt tuli leppetrahvi suurus välja arvutada ning määratleda laeva üleandmisel ning (leppetrahvi ning maksmisele kuuluvate summade) tasaarvestust ületav osa tuli tasuda laeva üleandmisel, mis loeti täielikuks ning lõplikuks täitmiseks. Ålands Landskapsregering ei pööranud kehtivusaja jooksul täitmisele ühtegi tema kasuks ning võlgniku kohustuste täitmiseks seatud pangagarantiid. Ålands Landskapsregering on Stockholmis aset leidnud arbitraažimenetluses selgitanud, et pooltel oli leppetrahvinõude üle vaidlus, mistõttu ta teostas võlgnikule kõik lepingujärgsed maksed. Arbitraažilahendi lk. 10 on sellega seoses märgitud: „Ålands Landskapsregering otsustas enne kohtumist, et Ålands Landskapsregeringil polnud õigust tasaarvestada oma vaieldavat leppetrahvinõuet BLRT nõuetega tasuda viimased osamaksed ning mõningad muud maksed.“ Leppetrahvinõude olemasolu vaieldavust arvestades puudus võlgnikul alus käsitleda Ålands Landskapsregeringi oma võlausaldajana ning jätta tema vaieldava leppetrahvi nõude tõttu oma teadaolevate võlausaldajate (s. h. kostja) ees kohustused täitmata. Ålands Landskapsregeringi leppetrahvi nõue sai selguse alles 17. veebruari 2011. a. arbitraažilahendiga. 2009. a. oktoobris teostatud maksete osas ei saa rääkida võlgnikupoolsest teadlikust ning tahtlikust Ålands Landskapsregeringi huvide kahjustamisest. Võlgniku ning Ålands Landskapsregeringi vahelised kokkusaamised ning kirjavahetus seondusid üksnes sellega, kuidas ning millal esitada võimalikud kahjunõuded ühiselt alltöövõtja Novenco A/S-i vastu. Ernst&Young Baltics SA poolt võlgniku 2008. a. majandusaasta aruandele lisatud audiitori järeldusotsuses oli üksnes viidatud, et leping II näeb ette võlgniku vastu leppetrahvi esitamise võimaluse. Võlgnik oli loomulikult teadlik nii lepingus II sisalduvatest kui audiitori poolt osutatud leppetrahvi nõudmise alustest. Teostatud töö eest tasumine ei kahjusta võlausaldajate huve. Et võlgnik ei pidanud subjektiivselt leppetrahvi tasumise vajadusega arvestama, siis ei saa

7(19)

laeva osas pretensioone, seega on ta võlgniku poolt kostjale tehtud makse eest saanud vastu reaalse soorituse, mistõttu objektiivses mõttes ei saa tema huvide kahjustumisest rääkida.

8(19)

mitte võimalikke lisanõudeid (s. h. leppetrahvi nõuet), ei ole õige. Garantiid kehtisid

9(19)

ka selle üle, et kostja teostas parvlaeva ehituse, andis selle võlgnikule üle tähtaega ületades, võlgnik omakorda andis laeva üle Ålands Landskapsregeringile. Iseenesest on õige kostja väide, et võlgnikul puudus alus jätta kostjale teostatud töö eest tasumata, kuid hinnata tuleb PankrS-st lähtuvalt, millises majanduslikus seisus ja kellele võlgnik makse tegi. Teostatud töö eest makse tegemine saab olla võlausaldajate huve kahjustav, kui on täidetud PankrS § 113 lg. 1 p. 3 eeldused. Kostjat on võimalik lugeda võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg. 2 p. 5 mõttes. Asjaolu, et lepingupooled on samasse kontserni kuuluvad ettevõtted, kinnitavad kohtule esitatud tõendid ja selle üle ka ei vaielda. Hageja esitatud tõendid võimaldavad järeldada ühist majandushuvi. Nimetatud asjaolu on tõendatud alltöölepinguga laevaehituse tellimiseks samasse kontserni kuuluvalt äriühingult, seega kostja puhul oli tegemist ühist majanduslikku huvi omava isikuga ehk lähikondsega. 8. juuni 2007. a. alltöövõtulepingu punktist 17 nähtub, et lepingu jõustumine oli sõltuvusse seatud selle allkirjastamisest ning BLRT Grupp Direktorite Nõukogu heakskiidust, BLRT Grupi Teataja informatsioon. Nii võlgnik kui kostja kuuluvad ühte ja samasse BLRT Grupp AS-i kontserni kuuluvasse ettevõttesse, ühine majandushuvi on sellest järeldatav ühisest tegevusest. Nimetatut kinnitab BLRT Grupp AS-i konsolideerimisgrupi nii 2009. a. kui 2010. a. majandusaasta aruanne. Vaidlusalune laevaehitus kinnitab omakorda võlgniku ja kostja ühist majanduslikku huvi, 22. veebruaril 2007. a. sõlmitud laevaehituslepingu poolteks olid Ålands Landskapsregering tellijana ja BLRT töövõtjana, kuid BLRT ise laeva ei ehitanud, kasutades alltöövõtu korras samasse kontserni kuuluvat Leedu äriühingut, s. t. kostjat. Kostja ei ole vastupidist väitnud. Hinnates võlausaldajate huvide kahjustamist, on piisavalt tõendatud, et 13. oktoobri 2009. a. makse tehti hageja ühele võlausaldajale, lähikondsele, olukorras, kus BLRT oli teadlik tema vastu esitatavast leppetrahvi nõudest. Antud olukorras saab järeldada, et makse tegemisega eelistati ilmselgelt üht võlausaldajat teisele ning võlgnik kahjustas 13. oktoobril 2009. a. toimunud rahalise kohustuse täitmisega teadlikult võlausaldaja Ålands Landskapsregering huve. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest ilmneb, et võlgnik teostas ülekande kostjale olukorras, kus pidas kompromissi läbirääkimisi leppetrahvi nõude lahendamiseks. Selline järeldus on võimalik teha, sest BLRT-le esitati juba 25. augustil 2009. a. leppetrahvi tasumise nõue, misjärel võlgnik alustas võlausaldajaga läbirääkimisi. BLRT ja tellija vahel leppetrahvi osas peetud läbirääkimisi kinnitavad 20. mai 2009. a., 9. juuni 2009. a., 18. juuni 2009. a., 25. augusti 2009. a., 30. septembri 2009. a., 28. oktoobri 2009. a., 3. novembri 2009. a., 11. novembri 2009. a. kirjad. Ålands Landskapsregering saatis 30. detsembril 2009. a. viimase hoiatuse leppetrahvi tasumiseks ja seejärel jaanuaris 2010. a. pöördus rahalise nõudega Stockholmi vahekohtusse, kus nõudis BLRT leppetrahvi tellimuse täitmisega hilinemise eest 1.837.500 eurot. Vastavalt likvideerimisteatele, mis avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 20. juulil 2010. a., ja osanike 15. juuni 2010. a. otsusele, võeti äriühingu likvideerimisotsus vastu juba vahekohtus toimuva menetluse ajal. Likvideerimismenetluse käigus oli teada, et vara ei jätku nõuete rahuldamiseks, sest võlgnik esitas pankrotiavalduse. Võlgnikul puudusid igasugused rahalised vahendid pankrotimenetluse jätkamiseks, sest menetlus jätkus võlausaldaja deposiiti tasutud rahaliste vahendite arvel. 17. veebruaril 2011. a. mõistis Stockholmi vahekohus välja leppetrahvi ja menetluskulud BLRT-lt Ålands Landskapsregering kasuks. Kuivõrd menetlus algas vahekohtus juba jaanuaris 2010. a., millele eelnesid läbirääkimised 2009. a. suvest, pidi võlgnik olema teadlik võimalikust rahalisest nõudest 1.837.500 eurot koos aastaintressiga ning menetluskuludest 72.472, 68 eurot (s. h. käibemaks) koos intressiga. Ka pankrotiavaldusele lisatud seletuskirjast ilmneb teave leppetrahvi võimaliku tasumise kohta. Asjaolu, et puudus jõustunud vahekohtu lahend või kostja väidetel oli see vaieldav, ei muuda seda teavet olematuks.

10(19)

Asja sisulise arutamise käigus on tõendamist leidnud, et võlgnik kahjustas rahalise kohustuse täitmisega lähikondsele võlausaldajate huve, pankrotihalduri ettekandestjaotusettepanekust ja ajutise halduri aruandest ilmneb, et muud vahendid võlausaldajate nõuete rahuldamiseks puudusid. Kostja ei ole asja sisulise arutamise käigus tõendanud, et võlgnik oleks olnud maksejõuline. Asjakohane ei ole väide, et osaline tagasivõitmine ei ole võimalik. Isegi kui ajutine haldur ei ole seda maksejõuetuse põhjustes sõnaselgelt välja toonud, ei ole tõendatud võlgniku maksejõulisus pärast makse tegemist. Ajutise halduri

11(19)

peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Samuti peab majanduslik huvi olema oluline mõlemale poolele. Maakohus ei ole ühise majandushuvi esinemist sisuliselt hinnanud. Laeva ehituse tellimine alltöövõtu korras ei tähenda ega tõenda võlgnikul ja kostjal ühise majandushuvi olemasolu. Ålands Landskapsregeringile üleantud laeva ei ehitatud võlgniku ning kostja ühise koostööna. Kostja oli võlgniku alltöövõtjaks (alltöövõtu jaoks sõlmiti eraldi leping) ning ta oli samaväärne mis tahes teiste võlgniku majandustegevuses kasutatavate alltöövõtjatega. Samaväärne suhe ja seos oli võlgnikul ka Ålands Landskapsregeringiga. Varasemalt pole võlgniku ning kostja vahel lepingulisi suhteid olnud, nii et võlgnik ei olnud varasemalt kostjat alltöövõtukorras tellimuste täitmisel kasutanud. Taoline koostöö ühekordse tellimuse pinnalt pole käsitletav kooskõlastatud ja ühise majandustegevusega, mis võimaldaks objektiivselt asuda seisukohale, et võlgnik ja kostja tegutsesid teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Maakohtu otsusest ei selgu, mis täpsemalt BLRT Grupp AS-i 2009. a. ning 2010. a. majandusaasta aruannetest peaks viitama ühisele tegevusele. Ainuüksi asjaolust, et BLRT Grupp AS-i majandusaasta aruannetes on kontserni kuuluvad äriühingud ära nimetatud, ei saa tuletada nende äriühingute ühist ja kooskõlastatud tegutsemist. Maakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 109 lõiget 1, mille kohaselt saab tagasivõitmise korral kehtetuks tunnistada üksnes tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve. Samuti jättis kohus hindamata olulised kostja esitatud tõendid: Ålands Landskapsregeringi kasuks seatud pangagarantiid nr. 07-000505-IG, nr. 08-000025-IG ja nr. 09-000282-IG ning Swedbank AS-i 11. detsembri 2012. a. kinnituskirja. Kohus jättis nimetatud tõendid ning nendega seotud kostja väited otsuses täielikult käsitlemata. Nendest tõenditest tuleneb, et vaidlusaluse makse tegemine kostjale ei kahjustanud võlausaldaja Ålands Landskapsregeringi huve. Võlausaldaja on ise jätnud teadlikult kasutamata õigused, mis tulenesid tema ning võlgniku vahel sõlmitud laevaehituslepingust. Ålands Landskapsregeringi kasuks seatud kolm pangagarantiid tagasid kõiki tema võimalikke 22. veebruaril 2007. a. sõlmitud laevaehituslepingust tulenevaid nõudeid võlgniku vastu (sealhulgas leppetrahvi nõuet) kuni

12(19)

Maakohus jättis peaaegu täielikult käsitlemata kõik kostja väited selle kohta, et vaidlusalune makse ei kahjustanud oma olemuselt Ålands Landskapsregeringi huve. Kohus märkis otsuses iseenesest õigesti, et võlgnikul puudus alus jätta kostjale laevaehituslepingu alusel tasumata. Sellele vaatamata leidis kohus põhjendamatult, et vaidlusaluse maksega kahjustati Ålands Landskapsregeringi huve. Tegelikult oli makse tegemine kostjale just Ålands Landskapsregeringi huvides, sest see võimaldas võlgnikul Ålands Landskapsregeringile laeva üle anda. Võlgnik teostas vaidlusaluse makse, täitmaks oma laevaehituslepingust tulenevat põhikohustust kostja ees. Tegemist oli tavapärase ning võlgniku majandustegevust arvestades mitte erakordselt suuresummalise maksega. Makse tegemata jätmise korral poleks Ålands Landskapsregering tellitud laeva kätte saanud (laev anti üle makse vastu). Makse tegemine tagas Ålands Landskapsregeringile laeva üleandmise. Vaidlusalune makse tehti seega Ålands Landskapsregeringi huvides, mitte tema huve kahjustades. Kostjale täidetud makse tagasivõitmine tähendaks sisuliselt, et leppetrahvinõuet kui kõrvalnõuet eelistatakse laevaehituslepingust tuleneva põhinõude (laeva ehitamise eest tasumise nõude) ees. Ålands Landskapsregeringi nõude pankrotimenetluses rahuldatud saamiseks üritatakse ära kasutada asjaolu, et võlgnik kasutas laeva ehitamisel alltöövõtjat. Kui võlgnik oleks laeva ehitamise teostanud täies ulatuses ise, puuduks makse, mida oleks võimalik üritada tagasi võita. Laeva ehitajal on õigus tasule laeva ehitamise eest, olgu selleks kostja või võlgnik. Kostjale täidetud rahalise kohustuse tagasivõitmine tähendaks Ålands Landskapsregeringi kui võlausaldaja põhjendamatut eelistamist. PankrS § 55 lg. 1 kohaselt peab pankrotihaldur kaitsma kõikide võlausaldajate huve. Tagasivõitmise korral saaks Ålands Landskapsregering nii laeva kui ka leppetrahvi. Kostjal jääks aga laeva ehitamise eest tasu saamata. Seda arvestades ei teeniks kostjale täidetud kohustuse tagasivõitmine kõikide võlausaldajate huvides tegutsemise eesmärki. Eeltoodust tulenevalt polnud asjas esitatud tõendite ega väidete pinnalt võimalik asuda seisukohale, et PankrS § 109 lõikes 1 sätestatud eeldus – võlausaldaja huvide kahjustamine – oli täidetud. PankrS § 113 lg. 1 p. 3 kohaselt tunnistab kohus rahalise kohustuse täitmise kehtetuks üksnes siis, kui ei ole tõendatud, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline. Võlgniku maksejõulisuse säilimine vaatamata vaidlusaluse makse tegemisele on asjaolu, mis iseseisvalt välistab tagasivõitmise, isegi kui tegemist on lähikondsetega. Samuti ei saa maksejõulisuse säilimisel rääkida mis tahes teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei ole tõendanud, et võlgnik oli vaidlusaluse makse tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks selle makse tagajärjel. Võlgniku maksejõulisus

13(19)

Pankrotihalduri „uus seisukoht“ maksejõuetuse põhjuste osas ilmnes esmakordselt

14(19)

jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Maakohus leidis õigesti, et kohustuse täitmise tagasivõitmise esmaseks eelduseks PankrS § 109 lg. 1 kohaselt on, et kohustuse täitmisega oleks kahjustatud võlausaldajate huve. Maakohus leidis, et võlausaldajate huvide kahjustamine osundatud sätte tähenduses seisneb selles, et võlgnik tegi rahaülekande lähikondsest võlausaldajale olukorras, kus ta oli teadlik oma suurima võlausaldaja Ålands Landskapsregering leppetrahvinõudest ning kus ta pidas leppetrahvi osas kompromisslahenduse saavutamiseks läbirääkimisi. Just neile asjaoludele tugines ka hageja oma nõuet põhjendades. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu annaksid osundatud asjaolud piisava aluse järeldada, et võlgnik kahjustas vaidlusaluse kohustuse täitmisega võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamist peab tõendama hageja (vt. näit. 3-2-1-58-03 p. 8). Riigikohus on oma lahendites leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamiseks küll piisab, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid (3-2-1-87-08 p. 11), kuid samas ei ole mitte igasugune ühe võlausaldaja eelistamine teisele piisav, et iseenesest tuvastada võlausaldajate huvide kahjustamist (vt. näit. 3-2-1-63-09 p. 11; 3-2-1-43-07 p. 9; 3-2-1-58-03 p. 8). Kui üht võlausaldajat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Kui hageja tugineb sellele, et rahalise kohustuse täitmisel eelistati üht võlausaldajat teistele, kellega sõlmitud tehingutest, mis on võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt sama olulised või olulisemad, kui tehingud, millest tekkinud kohustused täideti, tuleb kohtul hinnata selle väite tõendatust ja võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (3-2-1-63-09). Lahendis 3-2-1-58-03 on Riigikohus, näiteks, leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamist ei ole, kui võlgnik tasus ehitusmaterjalide müügilepingust tekkinud võlga ajavahemikul, mil müüjal tema vastu nõuded tekkisid, tehingut ennast ei ole tagasivõitmise korras vaidlustatud ja võlgnik sai raha vastu muud vara vähemalt tasutud võla väärtuses (p. 9). Selles lahendis märkis Riigikohus veel, et PankrS eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui tagasi võita saaks kõik võlad, mis on tasutud PankrS-s nimetatud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud, sest hirmust kaotada tasutud võlg tagasivõitmise tõttu ei sõlmiks ega täidaks mõistlik isik pankrotiohus isikuga tehinguid. Veel on Riigikohus rõhutanud, et tagasivõidetavad on väga erinevatest alustest tekkinud võlad ning ka seda, millisest alusest tekkinud võlga tasuti, tuleb tagasivõitmisel arvestada (p. 11). Kuigi osundatud lahendis kohaldati enne 1. jaanuari 2004. a. kehtinud PankrS sätteid, ei ole tagasivõitmise regulatsioon kehtivas seaduses võrreldes varasemaga tagasivõitmise eeldusena võlausaldajate huvide kahjustamist puudutavas osas põhimõtteliselt muutunud, seega on ka osundatud seisukohad endiselt aktuaalsed. Samuti on Riigikohus leidnud, et ainuüksi asjaolu, et makse tehti lähikondsele, ei anna veel alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve (3-2-1-115-07 p. 15). Seega tuli võlausaldajate huvide kahjustamise üle otsustamisel hinnata seda, millisest alusest tekkinud võlga võlgnik tasus ning võrrelda seda alusega, millest tekkinud võla võlgnik tasumata jättis. Samuti tuli tuvastada, kas vaidlusaluse võla tasumine oli võlgniku majandustegevuseks oluline, kas võlgnik sai raha tasumise vastu muud vara vähemalt võla väärtuses ja kas tasumine toimus majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul. Kostja tõi esile hulgaliselt faktilisi asjaolusid, millega põhjendas, et vaidlusaluse võla tasus võlgnik eelkõige suurima võlausaldaja Ålands Landskapsregering huvides, kelle huve hageja ongi kahjustatuks pidanud, maakohus ei andnud neile asjaoludele aga mingit hinnangut. Kolleegium saab selle maakohtu otsuse puuduse kõrvaldada. Kostja on esile toonud ja vaidlust ei olegi selle üle, et võlausaldajale Ålands Landskapsregeringile tema ja võlgniku vahel sõlmitud 22. veebruari 2007. a. lepingu alusel 15(19)

üle antud laeva ehitas faktiliselt võlgniku alltöövõtjaks olnud kostja ning et tagasivõidetavaks kohustuse täitmiseks on laevaehitustööde eest tasu maksmine. Töövõtutasu alltöövõtulepingu järgi oli võlgnik kostjale tasunud maksegraafiku alusel ka enne vaidlusalust viimast makset ning vaidlust ei olegi olnud selle üle, et tasu maksti vastavalt alltöövõtulepingu tingimustele majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul ja tavalises korras ning et tasumise vastu sai võlgnik töövõtulepingu esemeks olnud laeva, mille ta omakorda oma lepingupartnerile Ålands Landskapsregeringile üle andis. Nõue, mille tasumisele võlgnik eelistas maksta töövõtutasu, kujutas endast aga leppetrahvinõuet, kusjuures selle oli esitanud sama Ålands Landskapsregering. Mingeid asjaolusid, mis võimaldaksid leppetrahvinõuet pidada võlgniku majandustegevuse seisukohalt olulisemaks kui töövõtutasu nõuet, ei ole hageja esile toonud. Kolleegium leiab, et kui võlgnik oleks keeldunud kostjale töövõtutasu maksmast, siis ei oleks ka kostjal olnud kohustust talle valmisehitatud laeva üle anda ning võlgnikul ei oleks omakorda olnud võimalik seda laeva Ålands Landskapsregeringile üle anda. Hageja on menetluses kinnitanud Ålands Landskapsregeringi huvi valmisehitatud laeva saamise vastu ning see huvi nähtub ka nimetatu käitumisest – tellija on laeva vastu võtnud ja selle eest täielikult tasunud. Lisaks nähtub taoline huvi Ålands Landskapsregeringi poolt vahekohtumenetluses vahekohtule tehtud avaldusest, mille kohaselt ta soovis lahendada leppetrahvivaidluse heatahtlikult ja nõustus lükkama tulevased läbirääkimised leppetrahviküsimuses edasi aega pärast laeva üleandmist (vt. vahekohtuotsuse p. 53, tõlge kd. III, tl. 589). Viidatud avaldusest järeldub, et Ålands Landskapsregeringi esmaseks huviks oli saada kätte laev ning leppetrahvinõuet pidas nimetatud võlausaldaja selle eesmärgiga võrreldes teisejärguliseks. Eespooltoodud põhjendusi arvestades võib nõustuda kostja seisukohaga, et tagasivõidetava võla tasumine kostjale ei kahjustanud Ålands Landskapsregeringi huve, vaid toimus pigem tema huvides. Vaidlust ei ole olnud ka selle üle, et võla tasumise vastu sai võlgnik laeva vähemalt võla väärtuses. Võlgnik ei ole tasunud kostjale rohkem kui oli laevaehituslepingus kokkulepitud maksumus, et aga võlgniku ja Ålands Landskapsregeringi vahelises laevaehituslepingus oli laeva maksumus kokku lepitud suuremana kui võlgniku ja kostja vahelises alltöövõtulepingus (12.277.000 eurot alltöövõtulepingus kokkulepitud 11.504.420 euro vastu), siis ei viita miski sellele, nagu ei oleks võlgnik BLRT Laevaehituse OÜ saanud tasutava võla vastu muud vara vähemalt võla väärtuses. Kostjaga sõlmitud alltöövõtulepingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ei ole ka hagi esitatud. Et vaidlusaluse laeva üleandmine toimus tavapärases majandustegevuses võla tasumise vastu vastavalt lepingule, siis ei ole võlausaldajate huvide kahjustamise seisukohalt oluline see, et faktiliselt tegi võlgnik kostjale töövõtutasu viimase osamakse 13 päeva pärast seda, kui oli temalt valmisehitatud laeva vastu võtnud. Lõpuks tuleb arvestada ka seda, et vastavalt Ålands Landskapsregeringiga sõlmitud lepingule oli võlgnik andnud nimetatule pangagarantiid, millega Swedbank AS garanteeris tagasivõtmatult ja tingimusteta maksta võlausaldajale esimese kirjaliku nõude peale iga summa garantiis märgitud ulatuses ja tähtaja jooksul, kui nõudele on lisatud võlausaldaja kinnitus selle kohta, et võlgnik on oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ja selgitus selle kohta, milles rikkumine seisneb (kd. I, tl. 49 – 51; tõlge kd. II, tl. 459 – 464). Oma valmisolekut võlausaldaja iga laevaehituslepingust tulenenud võimalikku nõuet täita on pank kinnitanud ka kohtumenetluse kestel antud kinnituses (kd. III, tl. 605) ja esile ei ole toodud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et pangagarantiid leppetrahvinõuet ei katnud. Eespooltoodud asjaolude alusel leiab kolleegium, et hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et tagasivõidetava kohustuse täitmisega oleks võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve PankrS § 109 lg. 1 tähenduses. Hagi tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt jätta rahuldamata ning vaidluse lahendamiseks ei olegi vajadust hinnata seda, kas muud PankrS § 113 lg. 1 p. 3 kohaldamise eeldused on täidetud.

16(19)

Kolleegium märgib siiski, et maakohus on otsuses muuhulgas leidnud, et vaidlusaluse rahalise kohustuse täitmisega kahjustas võlgnik võlausaldaja Ålands Landskapsregeringi huve teadlikult, jättes samas selgitamata, millise õigusnormi koosseisuelemendiga on maakohtu hinnangul tegemist. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine PankrS § 113 lg. 1 p. 3 kohaldamise eelduseks ning seega ei ole selle tuvastamine vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane. Samas, et võlausaldajate huvide kahjustamist ei ole aset leidnud, siis ei saa juba iseenesest kerkida küsimust ka võlausaldajate huvide teadlikust kahjustamisest. Lisaks ei nõustu kolleegium ka maakohtu järeldusega selle kohta, nagu ei oleks kostja tõendanud, et vaidlusaluse makse tegemisel ei olnud võlgnik maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks ka makse tegemise tõttu. Isegi kui võlgnikul ei oleks pärast vaidlusaluse makse tegemist olnud muud majandustegevust, ei saaks sellest veel iseenesest järeldada, nagu oleks võlgnik makse tegemisega muutunud maksejõuetuks, nagu maakohus leidis. Maksejõuetu on võlgnik siis, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg. 2). Seega, kui võlgnikul ei ole küll majandustegevust, kuid ei ole ka võlgu, mida ta ei suudaks maksta, siis ei saa juba iseenesest pidada teda maksejõuetuks. Ajutise halduri aruande kohaselt lõppes võlgniku majandustegevus aga mitte kostjale makse tegemisega, vaid juunis 2010. a., mil alustati ka tema likvideerimismenetlust (kd. II, tl. 417, III osa, 1. lõik). Kostja on selgitanud oma nägemust selle kohta, miks võlgnik kaotas edasised tellimused ja miks tema edasine majandustegevus seiskus, väites, et suur mõju sellele oli Ålands Landskapsregeringil, kes teavitas avalikkust praami valmimise lepingutähtaja ületamisest ning seoses tellija poolt avalikult tehtud kriitikaga kaotas võlgnik laevaehituse turuosa, lepingud jäid sõlmimata ja seoses üldise majanduse jahtumisega puudusid väljavaated uute tellimuste saamiseks. Samuti põhjendas oma makseraskuste väljakujunemist võlgnik ajutisele haldurile antud selgituses ning ajutine haldur märkis oma aruandes, et ta ei ole tuvastanud, et need võlgniku poolt makseraskuste tekkimise põhjuste kohta esitatud selgitused ei vastaks tegelikkusele (kd. II, tl. 417, III osa, 4. lõik). Tõendeid, mille põhjal võiks järeldada, et vahekohtus menetletaval ja avalikkusele teada antud vaidlusel Ålands Landskapsregeringiga ei olnud võlgniku edasisele majandustegevusele mõju, ei ole ka kohtumenetluses esitatud. Samas ei saa ainuüksi selle põhjal tuvastada ka võlgniku püsiva maksejõuetuse väljakujunemise aega. Kostja väitel kujunes võlgniku püsiv maksejõuetus välja Stockholmi Arbitraažikohtu otsuse jõustumisel, millega võlgnikult mõisteti Ålands Landskapsregeringi kasuks välja suur rahasumma. Esmalt on ka hageja oma 11. juuli 2012. a. kirjalikus seisukohas kostja esialgse vastuse kohta olnud seisukohal, et võlgniku pankrotistumise tõi kaasa tema suutmatus tasuda leppetrahvi (p. 33, kd. II, tl. 345). Ajutine pankrotihaldur on oma 8. aprillil 2011. a. kohtule esitatud aruandes samuti märkinud, et üheselt selge on, et võlgniku makseraskused tekkisid seoses vaidlusega lepingu tingimuste täitmise üle Ålands Landskapsregeringiga ning alalised makseraskused kujunesid välja pärast 17. veebruari 2011. a. arbitraažikohtu otsuse jõustumist, millega kohustati võlgnikku tasuma Ålands Landskapsregeringile 1.837.500 eurot ja hüvitama kohtukulud (kd. II, tl. 417, III osa, 3. lõik). Hiljem hageja oma seisukohta muutis, väites, et maksejõuetuks muutis võlgniku kostjale tehtud makse. Apellatsioonikohtu istungil selgitas pankrotihaldur, et tema ajutise haldurina väljendatud seisukoht põhines enne võlgniku pankroti väljakuulutamist saadud ebatäielikel andmetel, samas ei suutnud ta loogiliselt ja mõistetavalt selgitada, millised olid need täiendavad faktilised andmed, mille tõttu ta oma arvamust võlgniku püsivate makseraskuste tekkimise aja kohta edasises menetluses muutis. Nii selgitas hageja istugnil, et sai pankrotimenetluse kestel teada, et vaidlusalust makset kostjale ei teinud võlgnik mitte tellijalt Ålands Landskapsregeringilt laekunud raha arvel, vaid selle raha arvel, mis laekus talle AS-ilt BLRT Grupp laenu tagasimaksena, ei osanud aga selgitada, millise tähenduse ta vaidluse kontekstis sellele omistab. Samuti selgitas hageja, et sai hiljem teada, et väljamakseid tehti üksnes kostjale, ei 17(19)

suutnud aga selgitada, kuidas sai see asjaolu iseenesest mõjutada võlgniku pankrotiseisu väljakujunemist. Kolleegium seost hageja poolt nimetatud asjaolude ja võlgniku pankrotiseisu väljakujunemise vahel ei näe, seega ei ole hageja seisukoha muutuse põhjendatust usutavalt selgitanud. Mis võlgniku raamatupidamist puudutab, siis on ajutine haldur oma aruandes märkinud, et kuni 2010. a. lõpuni osutas võlgnikule raamatupidamisteenust OÜ BLRT RPK ning alates 2011. a. algusest korraldas seda likvideerija ning et raamatupidamine on korraldatud nõuetekohaselt. Samas ei sisalda aruanne mingeid märkusi selle kohta, nagu ei oleks ajutisele haldurile esitatud piisavaid andmeid või nagu oleksid jäetud talle tema poolt nõutud dokumendid esitamata (kd. II, tl. 414, 415). Samas nähtub aruandest, et Ålands Landskapsregeringi nõudega on ajutine haldur oma arvamust andes arvestanud (kd. II, tl. 416). Kolleegium leiab, et hageja selgitustega apellatsioonikohtu istungil ei ole ümber lükatud kostja poolt menetluses kirjaliku tõendina esitatud ajutise halduri aruannet, mille kohaselt võlgniku alalised makseraskused kujunesid välja pärast 17. veebruari 2011. a. Et võlgnik ei olnud vaidlusaluse makse tegemisel 13. oktoobril 2009. a. maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks ka selle makse tõttu, nähtub samuti võlgniku 2009. a. majandusaasta aruande andmetest. Nendest nähtub, et 2009. a. lõpu seisuga on võlgnik olnud jätkuvalt tegutsev äriühing ning tema käibevara väärtus on olnud suurem kui lühiajaliste kohustuste summa, mis annab tunnistust äriühingu normaalsest maksevõimest (kd. I, tl. 186, 187). Võlgniku likvideerimisaruandest nähtub, et selle koostamise aja 15. juuni 2010. a. seisuga ei olnud äriühingul enam töötajaid, kuid käibevara ja lühiajaliste kohustuste vahekord oli endiselt hea (kd. I, tl. 137, 148). Nendele näitajatele hageja apellatsioonikohtu istungil vastu ei vaielnud, väites vaid, et mõlemal aastal töötas võlgnik kahjumiga. Kolleegiumi hinnangul näitab kahjum küll probleeme majandustegevuses, kuid mitte äriühingu maksejõuetust. Osundatud majandusaasta aruannetes ei ole arvestatud Ålands Landskapsregeringi leppetrahvinõudega ning kui sellega oleks arvestatud, siis oleks võlgniku varade ja kohustuste tasakaal olnud rikutud. Sellest saab aga järeldada, et võlgniku maksejõuetus saabus just nimetatud leppetrahvinõude tõttu, nagu ka nii võlgnik, kostja kui ajutine haldur leidsid. Et võlgnik ja Ålands Landskapsregering pidasid pärast viimase poolt leppetrahvinõude esitamist olukorra lahendamiseks läbirääkimisi, et leida mõlemale poolele sobiv lahendus (vt. näit. Ålands Landskapsregeringi poolt vahekohtumenetluses antud selgitus – kd. III, tl. 589), poolte seisukohad nõude põhjendatuse üle olid erinevad ning võlgnik vaidles ka Stockholmi Arbitraažikohtu menetluses nõudele vastu, esitades mitmeid põhjendusi ja tõendeid, mida vahekohus oma otsuses hindas, siis ei ole alust väita, et võlgnik oleks pidanud oma majandustegevuses nõudega enne arbitraažikohtu otsuse jõustumist arvestama. Ka ajutine haldur, kellest pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sai pankrotihaldur, ole teinud võlgnikule etteheiteid, mis puudutaksid pankrotiavalduse õigeaegset esitamata jätmist. Kohtumenetluses on võimalik tagasiulatuvalt tuvastada leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumise aeg, kui aga otsustatakse selle üle, millal võlgnik püsivalt maksejõuetuks muutus, siis tuleb hinnata eelkõige seda, millal võlgnikule selgus või pidi selguma, et tema vastu esitatud nõue, mis eelduslikult toob kaasa tema maksejõuetuse, on põhjendatud. Kolleegium leiab, et Ålands Landskapsregeringi leppetrahvinõude põhjendatus ei olnud lõplikult selge enne vahekohtuotsust. Et hagi jääb rahuldamata, tuleb poolte menetluskulud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõikele 1 jätta hageja kanda pankrotivarast väljamaksmiseks.

18(19)

75.000 eurot. Riigikohus on oma lahendiga 3-4-1-10-12 RlvS sätte, mille alusel hagejal tuli riigilõivu tasuda, tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks, seega ei kuulu see kohaldamisele. TsMS § 190 lõikes 4 sätestatu kohaselt mõistetakse hagejalt, kes sai menetlusabi menetluskulude kandmisel ja kelle hagi jäi rahuldamata, menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lõikes 1 sätestatu kohaselt tuleb kohtul vähem tasutud riigilõiv kohustatud isikult välja mõista asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb ringkonnakohtul kindlaks määrata riigilõivu suurus, mille tasumine hagiavalduselt selle esitamise ajal oleks olnud kooskõlas põhiseadusega. Kohtupraktikas on selleks pöördutud RlvS enne 1. jaanuari 2009. a. kehtinud redaktsiooni poole. Viimase kohaselt oleks tulnud tsiviilasjas hinnaga 2.500.000 eurot tasuda riigilõivu 37.500 eurot. Et hageja on tasunud 25.000 eurot, on tasumata lõivuosa 12.500 eurot, see tulebki hagejalt välja mõista. Et hagi on pankrotihaldur esitanud aga pankrotimenetluses pankrotipesa huvides, tuleb temalt riigilõiv välja mõista pankrotivara arvel (PankrS § 150 lg. 1 p. 1). Apellatsioonikohtu istungil teavitas kohus pooli sellest, et otsus tehakse avalikult teatavaks 30. juunil k. a., märkamata, et tegemist on pühapäevaga. TsMS § 62 lg. 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg. 8 kohaselt on seega kohtuotsuse kuulutamise päevaks pühapäevale järgnev esimene tööpäev 1. juuli 2013. a.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.