A.V. hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu tervisekahjustusega tekkinud lisa- ja ravikulude hüvitamiseks summas 935,25 eurot 935 eurot 25 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. veebruari 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.V. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): A.V. (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Janar Kuus
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu (registrikood: 70000898), esindaja Raini Jõks Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. veebruari 2013 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta A.V. kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline
esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.V. (hageja) esitas maakohtule hagi Eesti Vabariik vastu (Justiitsministeeriumi kaudu) (kostja), milles taotles kostjalt hageja kasuks 935,25 euro väljamõistmist tervisekahjustusega tekkinud lisa- ja ravikulude hüvitamiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt on A. V. pikaajaliselt viibinud kinnipeetavana Tartu Vanglas. Vangistuses olles on hagejal tekkinud ja süvenenud raske puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle ning keskmisele puude raskusastmele vastav liigutuste funktsiooni suur kõrvalekalle ja kehadefekt. Nimetatud puude tõttu on hageja sunnitud liikumisel kasutama invaabivahendite abi. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole osutanud talle vangistuse ajal asjakohast tervishoiuteenust, mille tulemusena on talle tekkinud eelmainitud raske puude näol tervisekahjustus. Tervisekahjustuse diagnoosisid ekspertarstid Ljudmila Fjodorova ja Eve Toots Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsustes nr XXXX ja XXXX. Mainitud otsused, mis on tehtud vastavalt 2009. aastal ja 2011. aastal, näitavad, et hageja töövõime kaotus on raske puude tõttu 80%. Lisaks eelnevale on Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsustes nr XXXX ja XXXX tuvastatud ka hageja puude raskusaste ning lisakulude vajadus. Seoses eespool nimetatud tervisekahjustusega on hageja kandnud lisa- ja ravikulusid, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab. Kuivõrd kostja on eiranud tervishoiuteenuse osutamise nõudeid, tekitades sellega hagejale tervisekahjustuse, tuleb eeldada kostja teo õigusvastasust. Lisaks on kostja käitumine vastuolus õigusaktides kehtestatud nõuetega. Kostja kohustuste hulka kuulub haiguste ravimine ja vaevuste leevendamine, kuid seda kostja teinud ei ole, suhtudes hageja tervise ravimisse ülima passiivsusega. Hagejale tervisekahju tekkimise ning kostjapoolse rikkumise vahel on põhjuslik seos, kuna vangistuses tekkinud tervisekahjustust tuleb pidada kostja juures osutatud kehva tervishoiuteenuse tagajärjeks. Hageja taotleb kostjalt lisa- ja ravikulude hüvitamist summas 935,25 eurot. Nimetatud summa sisaldab endas kulutusi, mida hageja on seoses tervisekahjustuse ja selle raviprotseduuridega pidanud kandma. Nii on tulnud hagejal oma piiratud liikuvuse tõttu laenutada invaabivahendeid ning käia arsti soovitusel regulaarselt Tartu Veekeskus OÜ-s taastusravil. Lisaks on hageja olnud sunnitud kasutama ka hooldaja E.S. abi, kellele ta on 103 päeva hooldusteenuse eest tasunud 263,32 eurot. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt on kostja jätnud tähelepanuta hageja 01.11.2007 rehabilitatsiooniplaani, mille järgimine on tervishoiuteenuse osutajale kohustuslik. Kostja ei ole võimaldanud hagejale vesivõimlemist, lokaliseeritud mudaravi, massaaži ega ujumist. Samuti ei ole kostja taganud hagejale tema vaevuste leevendamiseks ergonoomilist voodit ega kirurgi poolt ravimeetmetena ette kirjutatud käsimassaaži ning jala- ja käeortoosi. Täielikult on kostja kõrvale jätnud hageja statsionaarse ravi küsimuse, mille taastusravi arst oli pidanud vajalikuks määrata. Eelnimetatud kostjapoolne tegevusetus hõlmab hageja hinnangul ajaperioodi 22.10.2008 kuni käesoleva hetkeni. Teisisõnu on tegemist perioodiga, mil hageja viibis suurema osa ajast kinnipeetavana Tartu Vanglas (täpsemalt ajavahemikel 22.10.2008 – 18.09.2009, 12.10.2009 –
14.10.2009, 02.11.2009 – 05.11.2009, 06.04.2009 – 20.04.2010, 26.05.2010 – 27.05.2010, 30.08.2010 – 02.09.2010, 18.10.2010 – 25.10.2010, 17.02.2011 kuni käesoleva hetkeni). Eeltoodud ajavahemike puhul on hageja vabaduses viibimise perioodid sedavõrd lühiajalised, et need ei saa kuidagi kaasa tuua hageja tervisliku seisundi halvenemist, seda enam, et hageja kodused tingimused on spetsiaalselt kohandatud tema puudest tingitud vajadusi silmas pidades. Kuivõrd ühelgi tõendil, sh jõustunud halduskohtu otsusel, ei saa olla tsiviilasjas kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, tuleb kohtul käesolevas asjas hinnata varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega.
2.Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hageja viibinud vangistuses perioodil 19.12.2003 – 28.03.2004, 29.03.2005 – 16.11.2006 ning alates 14.10.2008 kuni käesoleva ajani. Tartu Vanglas on hageja viibinud ajavahemikel 19.12.2003 – 28.03.2004, 25.05.2005 – 20.07.2005, 17.08.2005 – 25.01.2006, 22.10.2008 – 18.09.2009, 12.10.2009 – 14.10.2009, 02.11.2009 – 05.11.2009, 06.04.2010 – 20.04.2010, 26.05.2010 – 27.05.2010, 30.08.2010 – 02.09.2010, 18.10.2010 – 25.10.2010 ning alates 17.02.2011 kuni käesoleva ajani. Hageja on varemgi esitanud kohtule kaebusi seoses tervisega (haldusasjad nr 3-06-1251, 3-06-1661 ja 3-09-1211), kuid need on jäänud rahuldamata. Kohtud asusid nimetatud haldusasjades seisukohale, et Tartu Vanglat ei ole alust süüdistada hoolimatus suhtumises kaebaja tervisesse ning vajaliku ja õige ravi osutamata jätmises. Kaebaja tervise halvenemist ei ole põhjustanud puudulik ravi Tartu Vanglas, kuna vajalikku ravi on võimaldatud vastavalt vangla võimalustele ja vajadusel on kaebaja suunatud ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kostjale ei ole hagist arusaadav, millist õigusvastast tegevust temale ette heidetakse. Hageja ei ole hagis välja toonud, milline oli tema tervislik seisund enne kahju tekitamist ja milline tervisekahju on temale tekkinud. Hageja lisatud Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 26.06.2009 otsuse nr XXXX kohaselt on ekspertarst L. Fjodorova kindlaks teinud, et võrreldes eelmise perioodiga on hageja seisund muutusteta. Hageja nõude aluseks on sama rehabilitatsiooniplaan, mille täitmise üle on vaidlus jõustunud kohtuotsusega lõppenud. SA Karaski Keskus 01.11.2007 koostatud rehabilitatsiooniplaani osas olid täitmiseks tegevused, mis olid märgitud horisontaalselt paigutatud tegevuskavas lehekülgedel 9/15 ja 10/15. Tabel leheküljel 9 on küll rehabilitatsiooniplaani osa, kuid selles märgitud tegevused ei olnud täitmiseks 01.11.2007 rehabilitatsiooniplaani kehtivuse ajal. Sisulist hinnangut rehabiliteerimise tulemuslikkusele ei olnud võimalik anda. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et temale on näidustatud ergonoomiline voodi, jala- ja käeortoosid ning käsimassaaž. Hageja esitatud tõendid kulutuste kohta (ujumine, abivahendite laenutamine) on tehtud ajaliselt varem kui kostjale etteheidetav käitumine.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 18. veebruari 2013 otsusega hagi ja A. V. ekspertiisitaotluse rahuldamata ja jättis poolte menetluskulud A. V. kanda. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest asjas ei ole tõendatud deliktilise vastutuse kohaldamiseks objektiivse teokoosseisu olemasolu. Delikti üldkoosseisu elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt, s.o esmalt peab tuvastama objektiivse teokoosseisu ja seejärel õigusvastasuse. Juhul, kui objektiivset teokoosseisu ei esine, siis ei anta enam hinnangut õigusvastasuse ja süü kohta. Kui esineb objektiivne teokoosseis, kuid puudub õigusvastasus, siis ei arutata enam süü küsimust. Kohtu hinnangul võib ekspertarstide poolt tuvastatu põhjal asuda seisukohale, et hagejal esineva liikumisfunktsiooni ja liigutuste funktsiooni suure kõrvalekalde ning kehadefekti näol on tegemist tervisekahjustusega.
Kohus nõustus kostjaga, et hageja on jäänud oma väite esitamisel üldsõnaliseks, kui on leidnud, et kostja ei ole osutanud talle vangistuse ajal asjakohast tervishoiuteenust, vaid on käitunud vastuolus õigusaktides kehtestatud nõuetega, jätnud kostja haiguse ravimata ja vaevused leevendamata ning suhtunud hageja tervise ravimisse ülima passiivsusega. Selline üldine etteheide ei ole kohtumenetluses kontrollitav. Kohus juhtis 11.09.2012 kirjaga hageja tähelepanu nimetatud puudusele, kuid hageja puudusi ei kõrvaldanud, seega on tõendamata kostja tegu kui üks objektiivse teokoosseisu element kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks. Nimetatu ei võimalda kohtul enam hinnata põhjusliku seose olemasolu. Kohus tuvastas, et leheküljenumbriga 9 märgitud tegevuskavas ettenähtud massaaž seljale ja lokaliseeritud muda, mille võimaldamata jätmist hageja kostjale ette heidab, ei olnud täitmiseks 01.11.2007 rehabilitatsiooniplaani kehtivuse ajal. SA Karaski Keskus rehabilitatsiooniplaani lehekülje 11/15 kohaselt lisatakse uuele rehabilitatsiooniplaanile koopia eelmise rehabilitatsiooniplaani tegevuskavast rehabiliteerimise tulemuslikkuse hindamiseks. Kuna eelmise rehabilitatsiooniplaani tegevuskava lisati 01.11.2007 rehabilitatsiooniplaanile üksnes vahehindamise tegemiseks, ei anna see hagejale alust nõuda SA Karaski Keskus koostatud rehabilitatsiooniplaani raames eelmises tegevuskavas märgitud teenuse osutamist. Kohus märkis, et ravi määramist on võimalik tõendada raviarsti otsusega määratud ravi kohta. Hageja ei ole esitanud kohtule ühegi raviarsti (dr Asseri, dr Vaheri ja dr Lasni) otsust, et temale on näidustatud ergonoomiline voodi, käsimassaaž, jala- ja käeortoos ning statsionaarne ravi. Kohus märkis, et tervishoiuteenus on käsundi tüüpi tegevus, kuna teenuse osutaja ei saa garanteerida tulemust. Tervishoiuteenuse osutamise edukus sõltub tervishoiuteenuse osutaja tegevuse kõrval olulisel määral ka patsiendist, tema organismi iseärasustest, haiguse kulgemisest ja mitmetest muudest asjaoludest, mida tervishoiuteenuse osutaja ei saa mõjutada ega ette näha. Kohtule esitatud AKEK otsusest nähtub, et hageja kaebused, haigustunnused ja piltdiagnostika viitavad diskogeensele nimmeradikuliidile ning selle haiguse konservatiivset ehk mittekirurgilist ravi on hageja saanud sedavõrd, kuivõrd on ise aktiivselt osalenud raviprotseduuridel ja olnud ravis järjekindel. Diskogeenne radikuliit kulgeb sageli hoogudena, kusjuures iga järgnev haigushoog on eelnevast ägedam, kuid haiguse ägenemiste vaheperioodidel võib patsient olla praktiliselt terve. Vaatamata konservatiivsete ravivõtete edutusele ja kindlate kirurgilise ravi näidustuste olemasolule keeldus hageja 2005. aastal operatsioonist, mida selle väga heade ravitulemuste tõttu (näiteks ei vaja haiged reeglina haiglajärgset taastusravi) Eestis laialt praktiseeritakse. Kuna hageja keeldus kirurgilisest ravist, millest võinuks loota kiiremat abi (ja tema tahtevastaseks kirurgiliseks raviks ei olnud alust), on tema pretensioonid Tartu Vanglas osutatud ravi kohta alusetud. Hagejale võimaldati Tartu Vanglas arstiabi vastavalt vangla võimalustele. Tervishoiuameti vastusest nähtub, et hagejale oli kirurgiline ravi ette kirjutatud ka 2007. aastal, millest ta samuti keeldus. Maakohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et pärast õigeaegsest operatiivsest ravist keeldumist tulebki hagejal arvestada oma haiguse ägenemise ning tervisliku seisundi halvenemisega ja, et konservatiivne ravi ei mõju hagejat tervistavalt, vaid sellega kaasneb paratamatult täiendavaid vaevusi tüsistuste ja valu näol, kuid selline on olnud hageja enese valik. Hageja vaevused on tingitud tema haiguse iseloomust ja üldtervislikust seisundist, mitte talle arstiabi andmata jätmisest. Tartu Vangla tegevust seoses hagejale tervishoiuteenuse osutamisega on kontrollitud erinevates kohtumenetlustes (nt haldusasjad nr 3-06-1661 ja nr 3-09-1211, kriminaalasjad nr 1-12-8194 ja nr 1-12-9775). Kohtud on korduvalt tuvastanud, et hageja on Tartu Vanglas viibimise ajal olnud pidevalt arstliku järelevalve all, hagejale on osutatud asjatundlikku ravi vangla võimaluste piires ning Tartu Vangla on talle seadusega pandud kohustused täitnud. Liikumispuudest tulenevaid erivajadusi on vastavalt vangla võimalustele arvestatud – hagejale on tagatud võimalus kasutada kahe tunni jooksul päevas isikliku abistaja teenust, liikumiseks ratastooli ning treppidest
käimiseks küünarkarke. Tema eluruum vastab erivajadustele, võimaldades ratastooliga manööverdamist. Kohus jättis hageja 25.09.2012 esitatud taotluse ekspertiisi korraldamiseks rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole lihtmenetluse asjas põhjendatud ekspertiisi läbiviimine hageja tervisliku seisundi hindamiseks olukorras, kus hageja ei ole tõendanud deliktilise kahju hüvitamise nõude üldisi eeldusi. Isegi kui ekspertiisiga oleks tuvastatud hageja tervise halvenemine, ei annaks ainuüksi see asjaolu alust väita, et kostja on hageja suhtes tervishoiuteenust osutades käitunud õigusvastaselt ja süüliselt. Kohus leidis, et OÜ ITAK-Tartu ja Tartu Veekeskus OÜ arvestused ning 26.05.2009 maksekorraldus on esitatud kahju olemasolu ja ulatuse tõendamiseks, kuid antud juhul puudub nende tõendite hindamiseks vajadus, pealegi on kulutused tehtud põhiliselt enne kostjale etteheidetavat aega, sh on Tartu Veekeskus OÜ arvestuse kohaselt tehtud kõik kulutused enne kostjale etteheidetavat aega (enne 29.10.2008 kuni käesoleva ajani). Samuti ei tugine antud haginõue Tervise Abi OÜ poolt 17.04.2012 hageja suhtes koostatud isiklikule rehabilitatsiooniplaanile.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. V. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 18. veebruari 2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus tõlgendanud vääralt deliktiõigusliku kahju hüvitamise eeldusi, eirates seejuures täielikult ka nende eelduste osas kehtivaid tõendamiskoormuse jagunemise põhimõtteid. Maakohus on jätnud tähelepanuta VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 välja toodud erisätte, mille kohaselt kahju tekitamise õigusvastasust eeldatakse, kui sellega tekitati kannatanule kehavigastusi või tervisekahjustusi. Seega on alusetud kohtu etteheited, justkui poleks apellant tõendanud vastustaja teo õigusvastasust. VÕS § 1045 lg 1 p-st 2 tulenevalt peab just vastustaja tõendama, et tema käitumine õigussuhtes ei ole olnud õigusvastane. Sellisel seisukohal on ka Riigikohus. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-68-11, et riskide õiglasemaks jagamiseks tuleb kergendada kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Riigikohtu mõte sellise tõendamiskoormuse jagamise osas seisneb käesolevat tsiviilasja silmas pidades ennekõike põhjuses, et tõendavad tõendid ei ole üldjuhul kannatanute valduses ning tal võib olla võimatu neid hankida, kuna kahju põhjustanud teost on möödas palju aega või tal puudub ligipääs vastavatele vangla dokumentidele. Apellandi arvates tuleks seda põhimõtet kohaldada kõikide tervisekahju nõuete osas. Vastustaja käitumine on olnud vastuolus õigusaktides kehtestatud nõuetega ning vastustaja on eiranud tervishoiuteenuse osutamise nõudeid, mille tulemusena on tekkinud apellandile tervisekahjustuse näol kahju; 2) on vastustaja jätnud tähelepanuta rehabilitatsiooniplaani, kuigi rehabilitatsiooniplaani koostamine ja selle elluviimine on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi tervishoiuteenuse osutajale kohustuslik (Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. detsembri 2010. a kohtulahend Gladkiy vs Venemaa ning 17. jaanuari 2012. a kohtulahend Krivošejs vs Läti Vabariik); 3) on ebaõige maakohtu väide, et apellandi etteheited on üldsõnalised. Apellant on ühe olulise tõendina lisanud kohtule Eesti Patsientide Esindusühingu poolt Tartu Vanglale esitatud dokumendi, milles on kajastatud kõik vastustaja poolsed olulisemad puudused apellandi koostatud raviplaani, samuti ka teiste eriarstide ettekirjutuste täitmata jätmise osas. Nimetatud dokumendist nähtub, et vaatamata rehabilitatsiooniplaanis sisalduvale, ei ole vastustaja võimaldanud apellandile vesivõimlemist, lokaliseeritud mudaravi, massaaži ega ujumist, kuigi need on tema ravimise seisukohalt äärmiselt tarvilikud protseduurid. Ka on võimalik
eelnimetatud dokumendist selgelt välja lugeda, et vastustaja ei ole taganud apellandile tema vaevuste leevendamise eesmärgil ergonoomilise voodi olemasolu, samuti mitte kirurgi poolt ravimeetmetena ette kirjutatud käsimassaaži ega jala- ja käeortoosi. Täielikult on vastustaja aga kõrvale jätnud apellandi statsionaarse ravi küsimuse, mille taastusravi arst oli pidanud hagejale vajalikuks määrata. Vastustajapoolne tegevusetus hõlmab apellandi hinnangul ajaperioodi
22.oktoobrist 2008 kuni käesoleva hetkeni; 4) on apellandi tervisekahju tekkimise ning vastustajapoolse rikkumise vahel põhjuslik seos, kuna vangistuses tekkinud tervisekahjustust tuleb pidada vastustaja juures osutatud kehva tervishoiuteenuse tagajärjeks. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Seega, kui vastustaja poolt osutatud kehva tervishoiuteenuse tõttu on tekitatud apellandile lisa- ja ravikulude näol kahju, siis kohustub vastustaja selle ka hüvitama; 5) on ebaõige maakohtu etteheide, et kõik hageja poolt väljatoodud lisa- ja ravikulutused tuleb jätta tähelepanuta, kuna need ei ole asjakohased või on tõendamata. Kõigi hagiavalduses sisalduvate kulutuste tõendamiseks on apellant esitanud kohtule vastavasisulised arved, mis nende kulutuste olemasolu, ulatust ja kandmist täielikult tõendavad. Lisaks on apellant olnud sunnitud kasutama ka hooldaja E.S. abi, kellele ta on 103 päeva jagu hooldusteenuse eest tasunud 263,32 eurot. Nimetatud hooldusteenuse kulutuste kandmise kohta esitas apellant täiendavalt ka vastava pangakonto väljavõtte. Kõigi eelmainitud kulutuste näol on tegemist selliste kulutustega, mida apellant on seoses oma tervisekahjustuse ja selle raviprotseduuridega pidanud kandma; 6) on maakohus jätnud kergekäeliselt rahuldamata ekspertiisi apellandi tervisliku seisundi hindamiseks. Ekspertiis annaks vastuse küsimusele, kas apellandi tervislik seisund oli kõnealuse vangistusperioodi alguses võrreldes praeguse tervisliku seisundiga parem või mitte. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuse osutamise eesmärgiks hoida ära isiku tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Vastasel korral on tegemist tervisehoiuteenuse osutaja poolse õigusvastase käitumisega.
5.Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus andnud otsuses hinnangu asjas kogutud tõenditele ning jõudnud järeldusele, et vastustajale etteheidetud tegevusetust ei ole võimalik kontrollida, kuna tõendeid selle kohta esitatud ei ole. Vastustaja nõustub maakohtu sellise järeldusega. Teo õigusvastusele hinnangu andmisel peab kõigepealt olema tõendatud tegu või tegevusetus, millele hinnangut antakse. Kui etteheidetav tegu või tegevusetus on tõendamata, ei ole võimalik esitada ka tõendeid selle õigusvastasuse või selle puudumise kohta; 2) ei selgunud hagiavaldusest apellandi lisa- ja ravikulude nõude aritmeetiline käik, mis oleks võimaldanud kontrollida arvestuse õigsust. Apellant heitis vastustajale ette tegevusetust alates 29.10.2008. Tartu Veekeskus OÜ kassamüügi aruande kohaselt oli apellant kasutanud ujula teenuseid enne vastustajale etteheidetavat aega. Seetõttu ei ole selge, kuidas ajaliselt hilisemad sündmused said põhjustada apellandile ajaliselt varem kantud kulu. E. S. on apellant maksnud abi eest 263,32 eurot. Maksekorraldus kannab kuupäeva 26.05.2009. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionite ja toetuste osakonna 26.06.2009 otsuse nr XXXX kohaselt on ekspertarst L. Fjodorova kindlaks teinud, et võrreldes eelmise perioodiga on apellandi seisund muutusteta. Eeltoodust nähtuvalt on apellant tasunud E. S. hooldamise olukorras, kus kuu aega hiljem on ekspertarst tuvastanud, et eelmise perioodiga võrreldes on apellandi seisund muutusteta. Apellant ei ole tõendanud põhjuslikku seose olemasolu etteheidetava tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel ja seetõttu on ka nimetatud kahju hüvitamise eeldus täitmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
18.veebruari 2013 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 18. veebruari 2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Tervishoiuteenuse osutamist on põhimõtteliselt võimalik käsitleda lepingulise suhtena või lepinguvälise suhtena. Lepinguline regulatsioon ei välista deliktiõiguse paralleelset kohaldamist. Deliktiõiguslik vastutus võib järgneda juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja rikub VÕS §-i 762 ning sellega on kaasnenud kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine. Hageja väitel ei ole kostja osutanud talle vangistuse ajal vajalikku tervishoiuteenust, mille tulemusena on tal tekkinud tervisekahjustus. Seega on hageja õigustatud tuginema oma nõudes deliktiõiguslikule vastutusele. Samas aga on maakohus õigesti jätnud hageja nõude rahuldamata seetõttu, et asjas puudub deliktiõigusliku vastutuse koosseis ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
8.Apellandi väite kohaselt on alusetu maakohtu seisukoht, et apellant pole tõendanud vastustaja teo õigusvastasust, sest VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt kahju tekitamise õigusvastasust eeldatakse, kui sellega tekitati kannatanule kehavigastusi või tervisekahjustusi ning antud juhul peab vastustaja tõendama, et tema käitumine õigussuhtes ei ole olnud õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 nimetatud kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine on õigusvastane, s.o viidatud säte loob eelduse, et kehavigastuse või tervisekahjustuse kaasa toonud tegu on õigusvastane. Samas aga juhul, kui kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjuseks on väidetava kahju tekitaja tegevusetus (tegutsemine oleks kahju ära hoidnud), ei saa ainuüksi tervisekahjustuse faktist järeldada sellise tegevusetuse õigusvastasust. Selleks, et tuvastada tervisekahjustuse kaasa toonud tegevusetuse õigusvastasus, peab väidetav kahju tekitaja olema rikkunud mingit õigusnormi. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et apellant pole tõendanud talle tervisekahjustuse põhjustanud vastustaja teo õigusvastasust. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kuna hageja ei ole välja toonud asjaolusid selle kohta, millal kostja oma kohustusi rikkus ja milles konkreetselt rikkumine seisnes (tegevuses või tegevusetuses), siis on tõendamata kostja tegu kui üks objektiivse teokoosseisu element kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks. Seega on asunud maakohus seisukohale, et tõendamata on üldse sellise teo (tegevusetuse) toimepanemine kostja poolt, mis põhjustas hagejale tervisekahju. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja käitumine hagejale tervishoiuteenuse osutamisel ei olnud vastuolus õigusaktides kehtestatud nõuetega ning hagejal ei ole tekkinud kostja käitumise tulemusena kahju tervisekahjustuse näol. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate põhjendustega ja ei korda neid.
9.Ebaõige on apellandi väide, et kostja on jätnud tähelepanuta rehabilitatsiooniplaani. Nähtuvalt asja materjalidest, on hageja jaoks koostatud 01.11.2007 rehabilitatsiooniplaan (I kd tl 153-167; II kd tl 35-43) ning nimetatud rehabilitatsiooniplaan kehtis kuni 05.11.2010.
Maakohus on õigesti andnud hinnangu rehabilitatsiooniplaanile ja selle täitmisele kostja poolt ning leidnud, et kostja ei ole jätnud tähelepanuta hagejale koostatud rehabilitatsiooniplaani. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt kostjale etteheidetavad rehabilitatsiooniplaani rikkumised ei sisaldu tegelikult rehabilitatsiooniplaanis ning on seetõttu alusetud. Maakohus tuvastas õigesti, et leheküljenumbriga 9 märgitud tegevuskavas ettenähtud massaaž seljale ja lokaliseeritud muda, mille võimaldamata jätmist hageja kostjale ette heidab, ei olnud täitmiseks 01.11.2007 rehabilitatsiooniplaani kehtivuse ajal. SA Karaski Keskus rehabilitatsiooniplaani lehekülje 11/15 kohaselt lisatakse uuele rehabilitatsiooniplaanile koopia eelmise rehabilitatsiooniplaani tegevuskavast rehabiliteerimise tulemuslikkuse hindamiseks. Kuna eelmise rehabilitatsiooniplaani tegevuskava lisati 01.11.2007 rehabilitatsiooniplaanile üksnes vahehindamise tegemiseks, ei anna see hagejale alust nõuda kostjalt SA Karaski Keskus koostatud rehabilitatsiooniplaani raames eelmises tegevuskavas märgitud teenuse osutamist.
10.Maakohus on õigesti hinnanud hageja poolt kohtule esitatud Eesti Patsientide Esindusühingu eestkoste juhi 21. detsembri 2011 kirja Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskusele täiendava arvamuse küsimiseks (I kd tl 191-192). Vastupidiselt apellatsioonkaebuses esitatud väitele leiab ringkonnakohus, et viidatud kiri ei tõenda kostja tegevusetust hagejale tervishoiuteenuse osutamisel. Eesti Patsientide Esindusühingu eestkoste juhi 21. detsembri 2011 kiri on koostatud hageja nimel ning selles on esitatud küsimused, mis tekkisid hagejal seoses hinnanguga „Keskkonna kohandamise nõustamine ja abivahendite soovitused“. Viidatud kiri ei tõenda seda, et kostja pidi tervishoiuteenuse osutamiseks hagejale kindlustama ergonoomiline voodi olemasolu, käsimassaaži, jala- ja käeortoosi ning statsionaarse ravi.
11.Ebaõige on apellandi väide, et tema tervisekahjustus diagnoositi vastavalt 2009. ja 2011. aastal. Nähtuvalt asja materjalidest diagnoositi hagejal esmased haiguse tunnused juba aastal 2002 (II kd tl 79-80). Vaatamata konservatiivsete ravivõtete edutusele ja kindlate kirurgilise ravi näidustuste olemasolule keeldus hageja 2005. aastal operatsioonist. Tervishoiuameti vastusest (II kd tl 79-80) nähtub, et hagejale oli kirurgiline ravi ette kirjutatud ka 2007. aastal, millest ta samuti keeldus. Seega oli hagejal tervisekahjustus diagnoositud juba enne seda perioodi, mis on käesolevas asjas nõude esitamise aluseks (periood alates 29.10.2008).
12.Kuna maakohus ei tuvastanud sellist kostja tegu, mis oleks aluseks hagejal tervisekahjustuse tekkimisele, siis on kohus jätnud õigesti tähelepanuta hageja poolt esitatud tõendid, mis väidetavalt pidid tõendama tal kahju tekkimist ja suurust. Iseenesest võivad hageja poolt kantud kulutused olla seoses tal diagnoositud tervisekahjustusega, kuid kuna kostja ei ole oma teoga hagejal tervisekahjustust põhjustanud, siis ei pea ta hüvitama hagejale vastavaid kulutusi.
13.Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja taotluse ekspertiisi tegemiseks tema tervisliku seisundi hindamiseks. Õige on maakohtu seisukoht, et põhjendatud ei ole ekspertiisi läbiviimine hageja tervisliku seisundi hindamiseks olukorras, kus hageja ei ole tõendanud deliktilise kahju hüvitamise nõude üldisi eeldusi.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud apellandi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.